Eestlased Kremlis. Punase väljaku iga ruutmeeter iga jalatäis vaata Kremlis on seotud Venemaa dramaatilise ja heitliku ajalooga. Võimuvõitluse, veriste sündmuste sajanditega kihistunud taust oli see, mis mõlkus hoiatavalt meeles ka Kremlis tegutsenud Eestlastel. Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi esimene istung toimus 1989. aasta 25.-st maist kuni 10. juunini. Kremli kongresside palees sündis midagi ennekuulmatut. Nendel päevadel stati kõik raudse eesriide taga valitsenud sõnakasutuse piirangud. Kümned miljonid nõukogude inimesed nägid ja kuulsid telerite ekraanidel uskumatuid lugusid Nõukogude Liidu ajaloost, rahvustevahelistest konfliktidest, sügavast majanduskriisist 1989. aasta aprillis pilissis rahvale peale sõitnud tankidest. Eesti delegatsiooni liige Siim Kallas mäletab neid aegu sellisena, tähendab esiteks ma ütleksin seda, et minu isiklik veendumus on see, et Nõukogude Liidu lagunemine algas NSV Liidu rahvasaadiku kongressi esimesest istungist mida kolm nädalat transleeriti terve nõukogude liidu peale, kus kaks kolmandikku kõnestunud Nõukogude vastased ja 24 tundi päevas 24 tundi päevas vaadatega nõudlid seisis. Ent samas tekkis paljudel ka küsimus kui kaua seesugune ohjeldamatu sõnavabadus kestab. Milleni see viib, millega riskeerivad rahvasaadikud, kes nõukogude impeeriumile maske maha kisuvad ja keskvõimutahte vastaselt tegutsevad. Rahvasaadikute Kongressi ja Nõukogude Liidu ülemnõukogu liige? Kallas, minu sügav veendumus oli. See on ajutine hingetõmme ja diktatuur tuleb uuesti peale, et põrutame nii kõvasti, kui saame ja katsume seda asja nii kaugele lükata kui võimalik, sest tollal ilmus ka vene ajakirjanduses ilmus diktatuuri üldistavaid artikleid. Väga helistati Pinocheti ja pandi nagu tähele neid asju, mis oli nagu teises kontekstis, kirjutasid täiesti uue aja inimesed, kes ülistasid nagu kõva kätt ja kõike sellist asja. Minu nagu prognoos oli see, et sa kõva käsi tuleb ja selles mõttes ma kirjutasin isegi ühe pikema loo, millest pidi saama ka raamat, aga seda teljeks oli see, et nõude tuleb riigipööre. Raamat saime valmis, sel hetkel tuli riigipöördekatse ja mõte kadus ära täielikult 1900. 89. aasta juunist kuni 1991. aasta augustiputši. Tuli Kremlis võidelnud eestlastel lahendada hulgaliselt keerulisi olukordi. Korduvalt oli vaja Tallinnast kremlisse toodud trükiseid peita kongresside palee valge marmoriga viimistletud tualettruumidesse. Enamus Eesti delegatsiooni liikmeid elas Punase väljaku äärses hotellis Moskva. Siin kooskõlastati ühistegevust ja vaieldi tuliselt selle üle, kas kavandatav samm on piisavalt julge või ülearu julge, ähvardades pilli lõhki ajada. Naasigalda toonist. Praelnowotaarse koos politsei ja. Kahtlemata oli see köiel kõndimine kuristiku kohal. Veel väga hiljuti karistati karmilt igaüht, kes söandas rääkida midagi sinimustvalgest või Nõukogude Liidust lahkulöömisest. Professor Ülo Vooglaid. Tol ajal ikkagi kõik ju verele siis niimoodi traadi peal ja ja mõni veel vale samm oleks võinud tähendada, kollab seerumist hoopis laiemas tähenduses, kui ainult meie seoses. Hilisemad sündmused Leedus kinnitasid tollaste riskide suurust ja Ülo Vooglaiu sõnade õigsust. Balti saadikud kõndisid noateral, sageli rippus kõik lausa juuksekarva otsas. Rakvere lõuna valimisringkonnast rahvasaadikuks valitud Tiit Made. Ma mäletan, oli ju palju kordi, kui kolme balti riigi delegatsioonide kohtusid seal Moskva hotelli üleval mitmendal korrusel, see koosolekute tuba või kinosaal oligi, kus arutati ühtija, teisi küsimusi ja leedukad olid alati mingi radikaalse ettepanekuga väljas. Kõige radikaalsemalt käitusid leedulased 1990. aasta märtsis Baltimaadest esimesena kuulutas Leedu välja iseseisvuse. Just see otsus viiski veriste sündmusteni. 1991. aasta jaanuaris. Üksnes tuhandete inimeste tänavaletulek vältis Vilniuses parlamendihoone ja teletorni vallutamist Nõukogude Liidu sisevägede poolt. Rahvas läks talveööl paljakäsi tankide vastu. Hukkus 14 inimest, haavatuid oli sadu. Paljud kaotasid kuulmise, tankimürskude lõhkemisest ja on tänini invaliidid. Eesti saadikute igapäevane teekond hotellist Moskva kongresside paleesse liis üle punase väljaku viis sajandit tagasi rajatud väljak kannab nime punane sellepärast et kunagi tähendas sõna Krasnaja. Vene keeles midagi ilusat ja kaunist. 16. sajandi esimeses pooles asus väljakul tribüüne, millelt kuulutati ukaase. Poolteist sajandit hiljem muudeti Seaga hukkamispaigaks, kus raiuti, pead maha nendel, kes söandasid võimukandjatele vastu astuda. Põhjalikult kujundati väljak ümber pärast Moskva põlemist prantsuse vene sõja ajal. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ründasid sellelt väljakult töölised ja sõdurid Kremlit. Aasta hiljem hakati punasel väljakul korraldama demonstratsioone ja sõjaväeparaade. Külma sõja aastatel demonstreeris Nõukogude Liit just siin oma uusimat sõjatehnikat. Üle Punase väljaku veeresid aukartust äratavate mõõtmetega raketikandjad. Nõukogude Liidu tuumarelvad olid suunatud paljudele Euroopa ja USA linnadele. Üldsus sai Nõukogude impeeriumi sõjalisest eelarvest mingisuguse ettekujutuse alles rahvasaadikute kongressi ajal. Enne seda ei teadnud isegi poliitbüroo liikmed, et vähemalt 70 protsenti Nõukogude Liidu majandusest oli allutatud sõjatööstuskompleksi vajadustele. Sõjajärgsetel aastakümnetel muutus punane väljak üha enam Nõukogude Liidu silmakirjalike, rahupüüdluste ja Nõukogude süsteemi üleoleku ning igikestvuse sümboliks. Punasele väljakule tulid enne lendu kosmonaudid, siia toodi lapsi enne pioneeriks saamist. Sageli võis näha isegi pruutpaare. Oo. 1987. aasta 28. mail piirivalvurite päeval jahmatas kogu maailmaga Mattias Rust. Soomest startinud 19 aastane saksa liitvabariigi kodanik tungis Virumaa kaudu Nõukogude Liidu õhuruumi. Matthias istus sport lennukis Cessna 173, bee. Ta lendas Nõukogude Liidu territooriumi kohal häirimatult 800 kilomeetrit ja kell 18 45 maandas oma heleda lennuki punasele väljakule Kremli müüri äärde. Hiljem hakkas rahvas seda Punase väljaku piirkonda kutsuma Šeremetjevo kolmeks. Häbistatud suurriigis jäid kõrgest ametikohast ilma Nõukogude armee õhukaitse ülem ja veel mõned kindralid. Uueks kaitseministriks nimetati Dmitri Aasov, kes 1991. aasta augustiputši ajal kindlalt riigipöörete poolel seisis. Matthias Rusti sensatsiooniline lend andis midagi ka kogu maailmale. Paljud mõistsid, et tegelikult nõukogude liit ei olegi nii võimas ja ligipääsmatu kui see Kremli müüri ääres kõndides või Lenini mausoleumi juures seistes võis tunduda. 80.-te keskel saabusid Lenini mausoleumi auvahtkonda aega teenima esimesed eestlased. Missugused küll võisid olla nende mõtted ja tunded, kui nad seal valvet pidasid või kannatlikult drillitud sammul mausoleumi juurest piki Kremli müüri spaski tornini marssisid? Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress oli muutnud kremlist toimuva vahipostil number üks teenivate sõdurite jaoks äärmiselt vastuoluliseks. Ühed. Eestlased valvasid tsaarivõimu kukutaja revolutsioone, äri ja Nõukogude Liidu rajaja Lenini palsameeritud keha. Teised võitlesid Kremli müüride vahel, tema loodud riigi lammutamise nimel. Mausoleum ruumi ukse juurest kuni spaski kellatorni väravateni astub vahiposti number üks sõdur 210 ühepikkust sammuga. Pole sugugi võimatu, et eesti sõdurpoisid marssisid läikima löödud saabastes. Kremli müüriäärsetel graniitplaatidel ka sel päeval, mil punasel väljakul kohtusid Edgar Savisaar ja Olev subi. Kas sul oli mõne mõne meie delegatsiooni liikmega tol ajal ütleme aastal 89 või 90 päris selgelt ja sirgjooneliselt juttu sellest, et noh, kas näiteks Eesti saab varsti vabaks. Ja, ja ma pean ütlema, esimene, kes selle niimodi minule kuuldavalt välja ütles. Muidugi, päris selge oli ka näiteks Endel Lippmaa kõigis hoiakutest. Et tema töötas täpselt selles suunas ja tegi pärast väga-väga head tööd MRP faktide uurimisel aga, aga esimesena kuuldavalt ütles välja selle Edgar Savisaar Keskpunast väljakut. Kui mina läksin kongressilt ära, et sõita Helsingisse, kui see näituse avamisele. Ja tema läks kongressisaali. Vabandasin kolleegide, siis näed, et, et ma deserteerunud mul nüüd on ilus tegevuse, teie jääte siia müttama. Aga mina lähen, Uizenitestavam. Ja etc, järgmine kord kohtume. Edgar ütles, et kui järgmist korda tule. Ma küsisin, et mida siis arvata, ütles, et, et nagunii kas laguneb see riik või pekstes laiali see kongress. Nagu hiljem selgus, juhtisid mõlemad enne, aga ja siis ma küsisin, et kui sa oled juba ennustamise peale välja, ütle, kas eesti vabas ka saab või. Ja, ja siis ta vastas aga lihtsalt, et saab küll, kui jätkub balti ühtsust. Ja see oli väga lihtsalt peaasi, suure veendumusega öeldud ja see oli väga meeldiv kuulda sel hetkel, kes bulasele Maalikunstnik Olev Subil oli seda eriti meeldiv kuulata. 1949. aastal oli ta küüditatud kaheksaks aastaks Krasnojarski krais, kus tulevane kunstnik töötas Zarala rajooni kullakaevanduses. Aga nüüd seisis ta koos Edgar savisaarega punasel väljakul ja rääkis Eesti võimalikust vabanemisest. Paraku oleks kõik võinud minna sootuks teisiti. Just siin punasel väljakul tulistati 1990. aastal Nõukogude liidu presidenti. Oktoobrirevolutsiooni 73. aastapäeval võttis Iževskist pärit Luksepp Aleksander Šmonov mantli hõlma alt kaheraudse ja suunas selle toru mausoleumi tribüünil seisnud Gorbatšovile. Meditsiinilistel uuringutel tunnistati Aleksander Šmonov küll haigeks inimeseks ja paigutati psühhiaatriahaiglasse, kuid sellegipoolest on jäänud tänini painama mitmesugused küsimused. Rahvasaadikute kongressi liige, kindralpolkovnik ja ajaloolane mitri Volkogonov kirjutab 1999. aastal ilmunud raamatus seitse juhti. Minu arvates ähvardas Gorbatšovi pärast 1980 kuuendat aastat pidevalt füüsilise kõrvaldamise oht. Niisuguse ohu olemasolust andsid märku 1990. aasta seitsmendal novembril Aleksandr Šmonovi poolt sooritatud lasud, mis oli määratud Gorbatšovile. Tõsi, ka täna ei välista asjatundjad, et punasel väljakul võis olla tegemist eriteenistustele vastatud juhtumiga. Nad vajasid riigis korra majja löömiseks täiendavaid argumente. Kes teab, võib-olla eemaldatakse kunagi saladuskattega sellelt mõistetuslikult kallaletungist, millest kõik kiiresti ja justkui käsu korras vaikisid. Sekkunud. Mis lendavad, kui kuuli mööda? On hetkel on. Just sekund. Kuid mõnikord ei suuda mõista. Kus algushetk, kus viimne hetk seal ootan? Lubasin selle saatesarja käigus otsida vastust küsimusele mis oli peasekretär Mihhail Gorbatšovile mõttes, kui ta otsustas kokku kutsuda Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi. Väga võimalik, et see manööver oli häda Vajalik kaitsekilp kavandatud uuendustele ja temale endale tänavu ilmunud raamatus Gorbatšov kirjutab presidendi nõunik ja pressisekretär Andrei kratšov. Esinedes ühel perestroika ajaloole pühendatud konverentsil tunnistas Nõukogude Liidu julgeoleku komitee esimees Vladimir Putškov. Asjaolu, et KGB ei näinud Gorbatšovi läbi, on selle organisatsiooni kõige suurem prohmakas kogu tema olemasolu jooksul. Augustis 1991 pütti tehtud viga küll parandada, kuid ilma suurema eduta. Rahvasaadikute kongressi kokkukutsumisega tõi Mihhail Gorbatšov Nõukogude liidu juhtimise poliitbüroo kitsast ja suletud ringist turuplatsile. Kremli kongresside palee istungitesaali. Poliitbüroo peavalitsuse liikmed olid nüüd sunnitud hoolikalt valvatud kabinettides lahkuma ja rahvaesindajate sekka tulema. Siseminister ja KGB ülem, kaitseminister ja kompartei juhid istusid istungitesaalis või valitsuse liikmetele määratud loosis. Nõukogude Liidu presidenti ja tema ideid ohustanud jõud olid sunnitud arvestama kongressi 2250. Me olemasoluga sellegipoolest oli Gorbatšov sunnitud jätkama maadlemist vanameelsed kommunistidega poliitbüroo istungitel ja keskkomitee pleenumil. Kuid siiski Nõukogude liidu presidendi kõrvaldamine oli keerukam ja riskantsem kui peasekretär-ist vabanemine. Võimalike riskide maandamiseks ja Eesti taasiseseisvumise püüdlustele rahvusvahelise toetuse hankimiseks suhtlesid Eesti delegatsiooni liikmed eriti aralt välisajakirjanikega. Rahvasaadikute Kongressi päevil oli neid Moskvas kongresside palees või ülemnõukogu hoones alati arvukalt ja nad esindasid maailma kõige olulisemaid meediakanaleid. On koguni väidetud, et kurjuse impeeriumi nii kiire ja nii väheste ohvritega lagunemine oligi meedia, eeskätt telepildi mõju tulemus. Eesti delegatsiooni liige Tiit Made oli üks neid, kes Kremlis avanenud võimalusi kohe ka kasutama ruttas. Rahvusvahelise pressi kõige magusamad, noh nii-öelda intervjuud tulid ikkagi balti saadikutelt lõppkokkuvõttes kes külmavereliselt rahulikult, ilma keerutamata rääkisid ära, et monstrum peab lagunema. Et vene rahvas ei pea olema see A ja O, kes määrab kõikide teiste rahvaste saatuse, kes on vene rahva põhiline piir, on Uuralid ja mitte kaugemal, eks ole, ülejäänud teised on nagu vabad inimesed, said endale seal räägitud, eks ole. Muidugi, me seisime ju seal pidevalt kaamerate ees hommikust õhtuni kõik need kaks, kaks ja pool aastat ja enne seda ja ka pärast seda. Nii et selles näen mina meie kõige suuremat Trolli soome teadlane Reino Paasilinna on kirjutanud doktoritöö televisiooni otsustavast rollist Nõukogude Liidu lagundamisel. Gorbatšovi, perestroika ja eesti laulev revolutsioon olid võib-olla esimesed meedia revolutsioonid inimkonna ajaloos. Püsside ja padrunite asemel kasutati siin mikrofone ja telekaameraid. Siim Kallas mäletab meediarevolutsiooni mõningaid hetki sellisena. Kui sa mäletad neid saali väljapääse siis nad kogunesid kobaras teatud väljapääsude juurde, kust tulid saadikud, kes oskasid keeli ja üks uks oli meie uks kindlalt, eks ole, nii et alati seda nagu koomiline vaadata, sest et ega meie keeleoskus oli ju ka siis üsna nadi. Ja neid meie hulgas polnud palju, neid ütleme õige minagi võin täitsa öelda seda, et ütleme inglise keelt ma ikka purssisin. Küll ma sain, rääkisin vabalt soome keelt, eks ole, ja soomlased olid kogu aeg, aga ma andsin seal lõputu hulga punapunase väljaku peal, olen neid intervjuusid ja igal pool, kas kohtades, aga, aga inglased ja ameeriklased, noh, nendel oli nagu tõsine raskus leida üldse inimesi, kes inglise keelt valdavad ja, ja, ja noh, ütleme aja selles mõttes oma praegust keele oskus, tolleaegse see kosmos seda üldse võimalik võrrelda. Aga sai nagu hakkama ja nad kogunesid kobaras kogu aeg jälgisid siis said sealt nagu infot Organisatsiooni võib-olla ka sellepärast, et räägite rohkemat, me lihtsalt rääkisime rohkem. Keele oskajad olid nagu neil ära loetud, kõik, ma nii mäletan seda, et alati oli üks teatud punt, keda otsiti kogu aeg taga. See oli see sama, eks ole, ränne. Nathan National Reideoli Ameerikast üks, kes kellest nüüd on saanud üks suur rahvusvaheline ajakirjandustegelane. Tema oli ju alati, oli, oli kogu aeg oli mikrofoniga seal kõndis ja siis oli seal neid teisigi, mõtlen soomlased ja nii edasi. Väga aktiivselt töötasid Moskvas Rootsi ajakirjanikud. Rootsi televisiooni uudistesaadetes kuulus Rahvasaadikute kongress ja balti saadikute tegevus pikka aega kõige tähtsamate teemade hulka. Mihhail Gorbatšovi ja Boriss Jeltsini kõrval küsitleti sageli ka Eesti delegatsiooni liikmeid. Välisajakirjandusega suhtlemise kõrval oli Eesti saadikute tähtsaks töösuunaks liitlaste leidmine ja nende arvu võimalikult kiire suurendamine. Nõukogude Liidu kõige erinevamates piirkondade esindajate seas. Kremlis tegutsenud eestlaste strateegiat palusin kirjeldada professor Ülo Vooglaiule. Ja oligi, maailm jälgis väga tähelepanelikult, mis Moskvas toimub, sest see noh, ma olen täiesti kindel, et et režinski ja, ja seda, seda pisikut Peilisid ka kiiresti välja, kuhu niisugune strateegia evib objektiivset inimeste tahtest jubedas sõltumata see oli selge. Et mitte ainult meie, eks kaugeltki eks ole, aga meil oli ka selgest vuse viid, järelikult nüüd oli vaja väga tähelepanuga jälgida, missugused jõud seda protsessi toetavad ja millised sellele vastu seisavad. Nüüd oli vaja toetada protsessi edendavaid jõude ja tõkestada või isoleerida. Neid jõude, kes võiksid sellele vastuse eest ohustada strateegia, oli väga selge. Selle strateegia elluviimiseks tuli sageli leida aega ka hilistel õhtutundidel. Strateegia tulemuseks oli, et Eestis sündinud rahvarinde taolisi liikumisi hakkas tekkima kõikjal üle Nõukogude Liidu. Kõigepealt järgnes Baltikumi, Ukraina ja Valgevene, seejärel Taga-Kaukaasia, siis Moldaavia, siis Kesk-Aasia. Sündmuste niisuguse arenguga seotud probleeme mäletab Tiit Made sellisel kujul. Aga noh, näiteks meiega pidevalt võeti väljaspool Moskva hotelli kontakti, meile helistati, meiega tahtsid kohtuda Ruhhi esindajad, meiega tahtsid kohtuda rahvuslased Kaukaasia vabariikidest, meiega tahtsid kohtuda tatarlased ja siis me siis jagasime oma informatsiooni ja õpetusi nii palju kui võimalik, aga noh, eks teatud kolme tähega kollektiiv pidas ju kogu aeg loomulikult meil silma peal ja, ja loomulikult samal ajal toimus ka paralleelne käteväänamine jällegi, et keegi tuli ja keegi jälgis ja et sa ei läheks ja ja siis ei lastud, kui sa tellisid mõnele loa, et ta tuleks sinna mask kastiinid samas kohas sisse sinuga kohtuma, siis järsku talle seda luba ei antud ja siis sa pidid minema välja, sest ukse taga alguses kogu aeg oli, jagati materjale ja suured demonstratsioonid käisid ja seal oli ju barjääridega ära ääristatud. Näiteks, kes tuli linna pealt metrooga, metroojaam oli samas majas Altult, tulime maneeži väljaku poolt välja, siis pidevalt momentaalselt võeti juba kohe demonstrantide haardesse ja hakati andma mingisugused petitsioon ja mind tunti seal ka juba mõne aja pärast nägupidi, nii et oli teatud raskusi sageli hotelli pääseda. Eriti süstemaatilist rahvaste harimise tööd tegi Raplamaalt rahvasaadikuks valitud sotsioloog professor Ülo Vooglaid. Totalitaarse ühiskonna muutmise võimaluste selgitamisele. Sotsialismi vabanemise Eesti kogemuste jagamisele kulusid tal hotellis Moskva. Paljud nädalavahetused. Kunagi liiga julgete mõtete pärast Tartu ülikoolist lahkuma sunnitud Ülo Vooglaid mäletab neid aegu sellisena. Aga siis edasi juba nüüd Moskvas tõepoolest oli siis põhjalikumad ja nihukesed lausa programmilised õppused näiteks ukrainlastega ja ja, ja siis, aga selliseid. No mingi kümmekonna keerukama probleemi ümber arutasime, no ma ei mäletagi enam kui paljud, aga, aga neid oli, Lausana. Harva möödus selline nädal, kus ei olnud midagi ühte kogu pidevalt. Ja. Moskva hotelli L 22. korrusel oli ka 21. korrus, mis oli seal seal oli üks niisugune ruum, kus selle kohviku kõrval kaevus. Projektor üles seatud tahvleid ja oli nii, et õpe käis. Ma mäletan, sekskord ütlesid, et et mõnedel nädalavahetustel tulid tulid õppurid autobussidega isegi Valgevenest ja Ukrainast Moskvasse sinuga kohtuma ja, ja kuulama, mida sul neile öelda on reede õhtul. Ühesõnaga, hiljem seal kuskil 90 paiku jõudsid nad kohale. Ja siis toimus esimene istung juba kohe. Ja järgmisel hommikul siis laupäev ja täies ulatuses üsna pikk päev. Kohe ja pühapäeva hommikul tegime kokkuvõtteid pühapäeva lõuna. Siis sõitsid tagasi nii, et sugune kolmes kolmepäev ulatuv seminari ja neid oli seal. Ja muuseas oli ka nagu nende nukrus hiinlastega oli üks niisugune pikem arutlus mis teemasid puudutasite eeskätt ikkagi ühiskonda inimeste ühiskonnas ja kultuuris. Muidugi märgati, et Valgevenest ja Ukrainast sõidetakse bussidega Moskvasse Ülo Vooglaiu loenguid kuulama. Väga pingeliseks kujunes õhkkond Moskvas 1990. aasta märtsis-aprillis. Pärast seda, kui Leedu ülemnõukogu oli esimesena Baltikumis iseseisvuse välja kuulutanud. Mitmesugused märgid näitasid, et Balti saadikuid oli hakatud eriti hoolikalt jälgima. Kas sinu hotellitoas ka midagi niisugust juhtus, nagu mul korduvalt ette tuli, nimelt väga ootamatul momendil tuli tuppa, kui ma seal töötasin, mingisugune torulukksepp ja jagas kohvitsema tualetis, väites, et noh, mingid probleemid on tekkinud ja nii edasi alleelne jama. Noh, ma arvan, et tegemist oli täitsa selgelt ikkagi mingi tehnilise kontrolli, kes seal seadmeid häälestas. Aga ma võtsin sellise hoiaku. Temale rääkisin ka seal, et nad võiksid panna selle mikrofoni keset tuba sest mul ei ole niukseid saadusi, mida ma peaksin varjama vä? Ma, ja need, kellel on eriline huvi nende asjade vastu, kutsume kõik külla. Võiksid tulla, me võiksime arutada, see on väga huvitav. Mul on minu arvates on nende üleööd ja päevad ja kui neid tõesti huvitav, miks nad peaksid seda tegema salaja? Aga lahke tulgu siia. Noh. Ja siis muidugi oli ka seda selgelt tunda, et, et nii nii mõnigi kord kuulati telefoni. Aga siis siis ma käitusin ka niimoodi, et ma õhtul läksin magama. Täitsa selge, et ma rohkem ei räägi midagi, siis ma võtsin toru, jäätisin Sohni, ma lähen magama, kõik lõppetiga minna, aga ma ei räägi täna õhtul mitte kellelegi oma telefoni välja. Ja aga rõhutatult jah, ma mäletan, keegi meist ükskord ütles, et nooh, Pole kahtlustki, et iga rahvasaadikutega iga rahvasaadikute kongressi liikme kohta on ka toimik avatud ja see oli päris kindel. Ja ja jälle. Ma olen selles veendunud ka ja ma tean seda, et see oli nii. Aga. Põnev oli see juhul, kui ma kartnud ja, ja peitnud jaa jaa, värisenud ja, ja natuke üritanud valetada või midagi niimoodi kavaldada ja niimoodi siis suur tõenäosus, et oleks juhtunud asjad üsna üsnagi palju ebameeldivusi. Aga see taktika, et me absoluutselt ei valeta, meil polegi, miks me valetama peaks? Nagu nad täpselt samad taotlused, mis teilgi perestroika eest ja igasuguse oma aja ära elanud, küll sa vastu mis tuleks meil ühiste jõududega kõrvaldada, on teil seal samad taotlused, siis asun pihta. Ja, ja, ja see oli õige. Ja ma arvan, et see oli ainuõige. Ja seetõttu tegelikult me ei olnud ei haavatavatega riivatavatega midagi. Isad vastu. Paljudele väga paljudele oli aga Nõukogude Liidu lagunemine absoluutselt vastuvõetamatu. Ei istunud käed rüpes. Kui midagi muud teha polnud võimalik, siis vana harjumuse kohaselt KGB-sse kirju saata osati ikkagi. Vladimir Putškov kuni augustiputši, nii 1991, Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku komitee esimees kirjutab ajalehe literatuurne. Aga sedda. Tänavu juunis ilmunud numbris. Saime väga palju kirju, milles esitati fakte ja anti hinnanguid Gorbatšovile ja Jeltsinile. Need olid ärevust tekitavat kirjad, kirjad, milles meid hoiatati, et need inimesed võivad viia riigi katastroofini. Paljud nägid ette riigi hukkumist ja leidsid, et peasüüdlane selles Gorbatšov Nõukogude liidu kohta käivate arvamuste skaala oli rahvasaadikute kongressi aastatel äärmiselt vastuoluline. Kui Baltikumi, Venemaa ja teiste vabariikide demokraatlikult meelestatud saadikutele oli toimuv pääsemine siis miljonitele tavalistele Nõukogude inimestele näis üha enam katastroofini. Seetõttu nõuti KGB-s-i saabuvatest kirjades üha kategoorilisemalt Gorbatšovi väljavahetamist. Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku komitee esimees. Vladimir Putškov Gorbatšovi vihkasid nii vasak- kui ka parempoolsed ja ka keskuses olevat tegelased. Kõik olid temast tüdinenud, ta oli ennast ammendanud. Need sõnad viitavad täiesti reaalselt eksisteerinud ohtudele. Iseäranis kõnekas on Vladimir Krjutškova aastaid hiljem tehtud ülestunnistus. Asjaolu, et KGB ei näinud Gorbatšovi läbi, on selle organisatsiooni suurim prohmakas kogu tema olemasolu jooksul. Üha tähelepanelikumalt jälgiti ka Eesti, Leedu ja Läti saadikuid kes eriti agaralt Nõukogude liidu lammutamisega tegelesid. Ülo kas nende õppuste käigus, mida me siin põgusalt kirjeldasime Moskvas reedeti, laupäeviti, pühapäeviti paljude liiduvabariikide esindajatele puudutasite ka noh, nagu ütleme, Nõukogude Liidu kui riigi tuleviku või, või siis või siis seda, et kas sel riigil on mingit püsimise šanssi või, või noh, niisuguseid ketserlikke mõtteid ka nagu käsitlesite ja muidugi Vaatasime läbi ikkagi nii positiivse, mis seal on, eks ole, ja mida tuleks hoida. Aga see, et ta hukkub, see oli selge. Selles ei olnud mingit kahtlust. Ülikooli sotsioloogia laboris oli see välja meelitatud, tegelikult juba 70.-te aastate esimesel pool, kui siin 73. oli selge, sa pead silmas Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli kolmandal aastal oli asi selge ja üldjoontes nii läks, meie arvasime tõtt-öelda küll, et, et peab 2000. aastani välja. 10 Astexise. Nojah, tõenäoliselt eksid. Te eksisite ka sellepärast, et ei kujutlenud, et ühel hetkel võib tulla ja selline peasekretär ja et ühel hetkel võib tulla niisugune Rahvasaadikute kongress ja aga see oli selge meile siis, kui Gorbatšov tuli ametisse ja kuulutati välja laskmast. Kohe alguses ju seal avakõnes, eks ole, siis samal õhtul me tegime ka nõupidamise ja fikseerisime nüüd juba aktsiale ratiivselt kulgeva jätku sellele protsessile, mida me üldiselt juba aimasime. Ja oli täitsa selge, et nii kui tekib Bluurarism arusaamades ja tõekspidamine ja on võimalike eriarvamuste avaldamine. Sellega kaasneb otsekohe siis ka autoriteedi struktuurimuutus ja hakkab aga hakkab toimuma, tekib tekib võimalus valimisteks. Nii, kui toimuvad valimised, nii variseb kokku põhjendamatu autoriteedi struktuur. Siis tekib vajadus olla informeeritud, järelikult lakkab saladus. Aga kui saladus ühelt poolt ja saladuse monopol partei ja julgeoleku organite käes Ühelt poolt ja põhjendamatu autoriteedi struktuur tihelt poolt variseb või see on, see ongi bürokraatliku süsteemi kollaps. Ja see oli selge, eks ole. Nüüd ainuke küsimus oli veel, missuguste etappide, milline jada hakkab kulgema, kui palliga etapp aega võtab ja millistel eeldustel need protsessid ilu ilusti edasi kulgeksid, et järsku midagi juhtuks, sest oli ju võimalik see siiski ju tagasi keerata. Siis oli vaja hoolt kanda selle eest, et ei juhtuks midagi hullu, kui läheb ilusti rahulikult. Eeldused on loodud, nüüd on vaja vaadata, et midagi ei juhtuks. Sellel oligi suunatud põhitähelegi. Sündmuste niisugust arengut, mida kirjeldas professor Ülo Vooglaid püüti ikka ja jälle takistada. Kella püüti mitu korda tagasi keerata. Mitmesugustel põhjustel kujunesid väga otsustavateks detsember 1990 ja jaanuar 1991. Leedus hukkusid esimesed vabadusvõitlejad. Äärepealt oleks Eestis kordunud sama, mis juhtus Vilniuse teletorni juures. Tallinna veresauna hoidsid ära Arnold Rüütel ja Boriss Jeltsin. Kuidas see neil õnnestus? Saatesarja autor on Juhan Aare režissöör Härma Sharm helirežissöör Külliki Valdma. Toimetaja Aare Tiis, väli.