Keelekõrv 237-st saade, head, kuuled, kutsun teid täna mõtetes kaasa tulema Võrumaale, kus 100 aastat tagasi, 13. jaanuaril sündis meie kirjanik Juhan Jaik. Pidulik ja meeleolukas oli täna hommikul Kirjanike Liidu musta laega saal kus Võru Instituudi juhataja Kaido Kama avas võru kirjanduse aasta. Johan jäigi 100. sünnipäeva. Nädala. Kõige liigutavam oli see, et oma isa sünniaastapäeva puhul on Eestisse saabunud Joan jäigi tütred Prantsusmaalt ja Saksamaalt ning lapselaps Soomest koos oma perega lastega. Nii et juba neljas põlv. Juhan Jaik ise suri veel enne, kui ta 50 aastaseks jõudis saada. Ja tema oma lapsed jäid päris väikestele maha. Aga on ehk eestilik ja meie paremaid kultuuritraditsioone järgiv, et oma esivanemate pärandit austades hoitakse ja edasi kantakse. Ja siin on meil tegemist oma rahva suurmehega. Nõnda siis kõigepealt oli väike ettekandekoosolek, mida alustades Kauksi Ülle väga selgelt ja põhjendatult, erites võru kirjandust kui niisugust. Ta kirjeldas võruliku lõunaeestilist ainest meie kirjanduses ja nimetas teisigi vägevaid nimesid. Näiteks Arturatson, Jaan Lattik, Bernard Kangro ja miks mitte ka meie elav klassik Madis Kõiv kelle juubeli väga võru kirjanduse aasta detsembrikuul lõpule viiakse. Aga Juhan Jaigile pühendatud kirjandusüritused kestavad veel kogu selle nädala Tallinnas, Tartus, Võrus, Sännas ja kolmapäevases keskkavas on vikerraadio sky võimalik kuulata pikemat jutuajamist Ilo Jaik kriit. Bergiga Johan jäigi tütrega, kes on tema pärandihoidja ja uurija. Aga tänases keele kõrvas kuulame ilusat head, värvikat keelt, keelt kui muusikat. Ei räägi, siis täna halvast vaesest vigasest keelest vaid naudime keeleilu. Kõigepealt kuulame võru keelt. Võru Instituut on hiljuti või õigemini täpselt selleks päevaks andnud välja järjekordse helikasseti võru murdeliste juttudega kassettide sarjas. Mõnda neist oleme ka varem ju keele kõrvas tutvustanud. Ja sellel kassetil on Juhan, jäigi loomingut. Nii võru keeles loodud asju kui ka neid, mida Jaik kirjutas eesti üldkeeles. Aga mida Jan Rahman ja Kauksi Ülle on tõlkinud võru keelde, õigemini võiks öelda, tagasi tõlkinud, sest nagu Ülle Kauksi selgitas, on üsna kindel, et need teosed sündisid kirjaniku peas ja südames kõigepealt ikkagi võru keelsetena. Kõigepealt siis luuletus Võrumaa. Mu hällipaik, mu kodu, Võromaa Sa mägede ja laulu kodupaik, mu laul umbsull, Tõi silda ei saa. Ütte jäämike võromaa, nii jäik tuu perast org põhust pidi nõzema, et laulda Ilole, jää ära unetat. Con sinikupulitseb kuma rusi, kundi, con, sinikupulid, kuma, rusi, kundi, Essüte pilvi, Daiwa laen, noid ümbre, käänden, kui saed roidub neil tipust läbi. Põhjana küll suur vangör Taivasse kõl, hobi nagu hütze kätt küünuten mäe päält, maa Isit taivaga, mu laul umbes sulle tõi silda ei saa. Mu laul umbsulle tõi sild ei saa. Mumäe Kun mõtsa tukk on haudva kodas. Ja Siibu kiigutas üle tai varra. Järvet sillerdab nagu pisar, kus ilme, vesi, selge, puhta kah on kullendaman liiva, perr, vinet ja kohised on Juusqva pärli. Ja kohised on Juusqva pärli ju. Ja kivilt Timm Vi lööve, vatu on musta võrrendiku keskel paasi ja CEV väis sätendav. Ei, ilmann, jahtub. On Kõste ja ilmast ilma uv nurme pervekiret, ninn, kapa, Nurme pervekiret, ninn, ega. Neid teretame päiv. Ilm kistumadab kui Hahetusest vere, venelasest ET helkes muna, Mäelgi igavene jää. Ja Vaichet Tõllest Simmid, töisi, kauge merega. Maa täidetud kirik, Küüte hõiskidega jääb puhtast luule templisse. Ja puhtas luuletemplis sapp. Laul kost kukega seal Kukohhav kuusik ja Kotsil munamäe ja Võrru viil hõlop, Vanemuine nagu linnuk. Seal õnne seal lauluisamaa, niisama igavest põimat Iloga. Kus olles sulle kasunuga mu võromaa, kui sulle sulle kasunu mu võromaa ja tollest aust Edimest, kõrt näi sukkaetust minu tähel, ma tänan säält üle siniMõtt Su kauge munamägituust aast. Sa minu sünge jään, eleme tuist, mu laul, Sulle teno anud, ET laulu rikkust, minu hinge oledki liinil. Muhel paik. Con sinikupulid, kuma, rusi, kundik, mu laul umbsulle tõi, silda ei saa. Ja kohised on Juuskma pärli oma nurme, terve kiret, ninn ega jää puhtas luule templisse. Kus olles sulle kasunu mu võromaa? Head kuulajad, kas jäi palju arusaamatuks? Igatahes väidavad võru keele oskajad, et Ervin Org esitab selle jäigi armastus tõotuse oma sünnipaigale väga heas keeles. Aga meil on nüüd siis võimalik kuulata seda luuletust ka nii, nagu Juhan Jaik ta omal ajal kirjutas noore mehena veidi üle 20 aasta vana, oli ta siis luuletuse lindile lugenud Juhan Viiding, kes Juhani haigi loomingut väga armastas. Mu hällipaik, mu kodu, Võrumaa, sa mägede ja laulu kodupaik. Mu laulan sulle teisiti ei saa. Me jääme ühte Võrumaa ja jäik seksorge põhjast pidin tulema, et laulda ilule, mis unustusse jääd, kun, sinikupulised kummad, mäed, Kun, sinikupulised kummad, mäed, mis ei eksitavat pilvi taevalael. Neid käänden tagasi, kui radased neil läbimägi tipp. Põhjanael suur vanker, taevas õel, seal hõõguvad, kui sööd mäelt käe ulatvel maa seotud taevaga. Mu laulan sulle, teisiti ei saa. Mu laul on sulle, teisiti ei saa. Mumäed, kun metsa, Tucken kotkad teevad pesi ja laotvatiibu üle taevara, kuni järved hiilgavad kui silmavesi. Kui silmavesi selged, puhtad ka kun, kullendaman liiva, nõlvi näed, ja kohinaga jooksvad pärlijõed. Kun kohinaga jooksvad pärlijõed ja kivilt kivid, kosed löövad vahtu, kun mustad kuristikud keset Paed ja kevad, sädelev, ei eal. Jahtu kun, rohelisin, lehin puie käed, kuna alati ja ilma lõpmata on aasa, nõlvad, tikid lillega. On aasa nõlvad, tikid lillega neid tervitel päike, võrratumi kui aust punasena tõuseb ta, et särab Munamäel igavene lumi, mis vahetel pilke kauge merega maatäidet, kiriküüt, lauluga jää puhtaks, luuletempliks igavesti saa. Jää puhtaks, luuletempliks igavesti saa laulgost, kui ikka seal, kui mühavlaan ja kohal munamäe ja Võrumaa veel lehvi, Vanemuine nagu aeroplaan vaid seal, vaid seal on laulu kodumaa tasama jäädavast on põimit Iloga. Kuis olen kasvanud sulle võrumaa. Kuis olen kasvanud sulle Võrumaa Joajast toost kui esimest kord nägin su pilku minu pääl Maviibima säält üle sinimetsi, kauge munamägi, sest ajast hinge jäänud asuma. See-eest mu laul on sulle tänu and, et lauluküllust, hinge oled istutanud. Muheli paik mu kodu, Võrumaa kun, sinikupulised, kummad, mäed, mu laul on sulle, teisiti ei saa. Kohinaga jooksvad pärlijõed ja aasa nõlvad, tikid lillega. Jää ikka puhtaks. Luuletempliks. Kuis olen kasvanud sulle. Võrumaa. See oli meie Juhan Jaigile pühendatud keelekõrv mida kordussaatena on võimalik kuulata laupäeval kell 14 30 klassikaraadios. Uus keelekõrv on kavas jälle esmaspäeval ja seda saadet toimetab ikka mari tarand.