Keelekõrv, 222. saade, siin Mari Tarand ja täna on 28. september, mitte 28 september. On ikka veel september. Ja mulle meeldib see aeg, see raske sügise aeg, see rõske sügise aeg. Nii on öeldud ühes eestikeelses luuletuses. Aga ma tahtsin selle lausega ikka veel on september juhtida teie tähelepanu ühele nähtusele, nimelt sellele nähtusele, kus teatud moesõna kõik teised võimalused keelest välja sööb. Me kuuleme kogu aeg. Teadlased uurivad jätkuvalt seda või teist probleemi, ta töötab jätkuvalt seal ja seal õpilasi tuleb jätkuvalt juurde. Seda asja tuleb jätkuvalt käsitleda. Ilm on jätkuvalt vihmane. Jätkuvalt sõidab ta Tallinna ja Tartu vahet ja nii edasi, aga kuhu jäävad näiteks pidevalt üha alatasaalailma ilmast ilma ikka veel ikka ja jälle. Ja miks mitte kestvalt, mis ongi seesama soome keele jätkuvasti. Mul on nimelt kuri kahtlus, et sinna ongi see koer maetud. Et võib-olla ongi jätkuvalt ainuvalitsus alguse saanud tänapäeval nii tihedast kokkupuutest soome keelega. Aga head kuulajad, palun ärge mind valesti mõistke. Nii nagu tahaksin ma öelda, et sõnal jätkuvalt on midagi viga? Ei, seda küll mitte. Lihtsalt huvitav on jälgida moodide liikumist keeles ja tähele panna missugused avalikkuses kõnelejad ja kirjutajad ei lase omaenda keelt ja stiili igast moesõnast kõigutada ja kes seda jälle just lasevad? Muidugi ka uut ja huvitavat tuleb ja tasub omandada. Ja nüüd ma jutustan teile ühe oma seikluse sellisel uue omandamise teel. Kõigepealt loen ma teile ette ühe väikese materjali ajalehest Eesti Ekspress viimasest värskest numbrist. Rubriigist muusika, uudised, juttu ei ole seal ei eri klassist ega Neeme Järvist ega Pärdist ega Mustonen-ist ega tüürist. Muidugi muusika on ääretu ja rannad nii lai mõiste ja sellepärast võiks ka ajalehes olla mingi väikene laiend või täiend või suunav sõna juures niisugusel materjalil. Aga tegelikult arukas lugeja saab muidugi kohe ise aru, et tegemist on massikultuurinähtusega, et tegemist on levimuusikaga. Kuigi minu arust määrib pisut muusika sõna see, et selles rubriigis, kus põhiliselt tutvustada takse uusi heliplaate on ka niisugused uudised, et porno ei müü või keegi abiellus, keegi sai uue mehe ja see on uus armuke. Aga keskendugem nüüd keeleasjadele. Niisiis selle artikli materjali pealkiri on Merilin Manson, Meghan ika, Animal House. Ma loodan, et ma hääldasin õigesti, pealkiri on inglisekeelne ja kujutab endast ühe uue heliplaadi pealkirja. Ja nüüd tsitaat, loen ütlen kohe ette ära, et see plaat ruulib. Kui varem oli Merilin mansson üksikute friikide lemmikbänd kes kummardasid tema koomilist satanismi veidrat meikimis stiili ja mürgist industriaal rega siis oma neljanda plaadiga läheb Merilin Hollywoodi ja tõuseb mainstream roki superstaariks. Ja põhjendatult. Tema eelmised üllitised pakkusid vähe peale imidži. Seevastu käänikale on peaaegu maksimum, mida ühest depressiivse sõnumiga klemm rokkarist saab välja pigistada. Jah, uus märile mässon on klemm 90.-te moodi, uus Alice Cooper, kes pole õnneks oma meloodiaid koju unustanud. Fancylik I don't like the traalsemat traal slik, nii omab peaaegu gospel liku refrääni ja lugu Aivo jõudis, pea võiksid kuulata. Kes on eksiarvamusel, nagu teaks kärvitš midagi elektrokist. Ja kui kellelgi tipiš muud üle peaks viskama, pole tal nüüd vaja uut iidolit otsida. Pea kõik lood siin plaadil on omaette kunstiteosed ja vähemalt pooltel on hittsingli potentsiaal. No ma jätan siit natuke vahele ja ütlen veel siit lause tsitaat jälle. Ilmselt loodab Marilyn Manson selle klemm tehnogooti plaadiga haarata oma sünge sõnumi mõjuvõimu alla. Kõik tavanoored, kes teda seni põlanud on. Ehk läheb see korda, kuid samas on seda plaati nii lahe kuulata, et märilini selgitustöö, kuidas maailm sukkib ja et peaks ennast ikka ära tapma, ei lähe muffigi korda. Nii. Ja viimane lause, et see plaat ikka raskelt ruulib võtan endale kujutletava partneri. See võiks olla kasvõi selle kirjutise autor näiteks MK. Tema võiks öelda, ega see rubriik pole teiesugusele, see, kellele see mõeldud on, saab kõigest aru. Mina ja kellele see võiks olla mõeldud tema vastava muusikahuvilisele fännile. Noortele mina, aga kui minul on näiteks lapselaps või mõni noor sõber, kelle maailmast ma tahan osa saada, kellega ma tahan tema huvidest rääkida? Vastus eks dema seleta, kui siis sulle ja oletamegi nüüd, et minu noor sõber Kätlin või Kristo või Marek on mulle selgeks teinud, mida tähendab ruulib sukkib ei lähe muffigi korda. Ja et ma näiteks muusikasaate mõnest toimetajalt olen selgeks teinud, mida tähendab klemm ja industriaal röga ja klemm tehnogooti plaat. Siis ikkagi esitan ma küsimuse. Kuidas on lood ortograafiaga ehk õigekirjutusega meie Eesti ajalehes? Liiatigi noortele määratud veergudel. Sest vaadakem neid sõnu. Meie striim rock on kirjutatud üleni inglispäraselt. Tähendab mainstream ja rock Tseegaga. Kusjuures hindan juba käändes mainstream rocki. Superstaar ei ole kasutatud mitte mingisuguseid sõrendusi, kursiiv või rasvast kirja, mis võõrkeelseid sõnu tsitaatsõnu esile tooks. Klemm siin on sama kirjutise jooksul Eesti moodi kirjutatud ja kahe emmiga ja ka lamm inglisepäraselt. Kui see ikka on üks ja seesama sõna üks ja see sama mõiste. Aga miks siis mitte smash singel kirjutada. Ja saaga ja fancylikku stiili puhul võiks ka iid kasutada eestipärast iid. Potentsiaalis on puudu tee, täht, imidž on kirjutatud tee tset haa, nose moodsam nooruslikum kirjapilt, nagu kuuled te arvatavasti olete kohanud mujalgi reklaamides näiteks mingisugustest ortograafilistest printsiipidest, põhimõtetest pole küll juttugi. Kas noorsugu sellistele allikatele toetudes sellistest allikatest juues mitte ei kaota kindlust oma emakeele ortograafias? No heakene küll, olgu meil need singlit, hitid, bändid, superstaarid, mainstreami kestvuse, lõputu alaväärsus oma emakeele suhtes, millega, nagu kirjutatust paistab, pole võimalik Ameerikas sündinud nähtusi kirjeldada. Kuid kuulakem lauset ilmselt loodab Merilin mansson selle klemm. Haarata oma sünge sõnumi mõjuvõimu alla. Kõik tavanoored, kes teda seni põlanud on. Kes selgitaks mulle, kes on tavanooled? Kas keskmised harilikud, mitte millegi poolest silmapaistvad noored või mina seda ära seletada ei oska. Aga kui on mõeldud laiemat noorte hulka ühesõnaga enam-vähem kõiki noori, siis mina ei soovi, et minu tuttavad keskmised kenad, tavalised noored, keda rokkmuusika huvitab, peaksid sünge sõnumi lugema. Vaeses, kohati isegi labases ja ortograafialt süsteemitus keeles ajalehest, mille tiraaž on ju suur, kas mitte 25000 ajalehest, mille keelepruugi võib noor inimene toetuda ja jääda eksiarvamusele, et see ongi kultuuriinimese keel. Mis oleks veel parem võimalus kui noortele massikultuurist kirjutades tasapisi avada ka eesti keele võimalusi. Kui Johannes Aavik kunagi omal ajal oma uusi sõnu levitada Eesti keelde juurutada tahtis siis andis ta teatavasti välja hirmu ja õuduse juttude sarjas siiski väga valitud tekste. Ja sõna teetsed oli juures. Meil võiks meisterlikult levimuusikast kirjutajad ja muidugi neid on tasapisiettepanekuid teha mõne eestikeelse termini kasutuselevõtmiseks. Ja teisalt mõnda terminit, mis ainult võõrpärasena kõlbab võiks laiemale üldsusele seletadagi. Miks mitte? Esimesel juhul jääb siiski kahtlus, kas meie alaväärsustunne oma keele suhtes viimati ei olegi juba nii sügav, et ollakse veendunud. Neid asju eesti keeles ütelda küll ei saa. Niisugune oli tänane keelekõrv. Selle saate toimetaja Mari Tarand võtab tunni aja jooksul vastu teie telefonikõnesid. Teie arvamusi, soove ja küsimusi. Ja number on kuus, üks, üks, neli, neli, üks, üks kuulmiseni.