Merle Karu, saa värske riigipreemia laureaat. Praegu on sinu elu niisugune, et sa ei olegi eriti hästi kättesaadav ajakirjanikele ja. Raadioinimestele ma olen aru saanud, et sa veedad suurema osa oma elust praegu kuskil maa vaikuses ja ma ei teagi, kus see täpselt on. Kas tohib üldse teada? Ma ka ei ütle praegu. Kus see täpselt on, aga see on tõsi, jah. Ma istun, istun maal ja püüan tööd teha ja vaatan, kuidas kevad läheneb samm-sammult. Ma olen Tallinna Pedagoogikaülikooli magistrant. Mul on magistratuuri eksamid tehtud ja ma peaksin kirjutama valmis töö. Ja mul on selle töö kirjutamiseks ka Kultuurkapitali stipendium. Ja seda ma püüangi teha ja see peaks käsitlema sedasama Doc materjalidel põhinevat teatrit, ühesõnaga oma oma kolleegide kogemust. No ma tahaksin selle kirja panna selle selle kogemuse, sellepärast et nende lugude puhul ei ole oluline ainult ütleme, mitte see, kuidas publik need täna näeb ja kuidas ta vastu võtab, vaid ka see mehhanism, see mudel, kuidas üks või teine tehtud on, ma arvan, et et see peaks olema üks väga oluline asi, et võib-olla sellepärast, et kunagi aastate pärast, selle asemel et kunagi aastate pärast korrata samu lugusid võiks teha uusi lugusid sama mudeli järgi ja ma püüangi seda mudelit kirjeldada. Kui see on ikkagi väitekiri, siis on tal sissejuhatus ja kokkuvõte ja seal sees on seda mingi osa, mis ajaliselt läbi käib. Kõik need perioodid esimesest välgatusest selle suunas. Ja siis kõik need üldtuntud asjad, nagu oleme 13 aastased ja ruumid on täis ja meie elulood ja Pirgu, teater ja euronäitemängijat, Circolus ja nii edasi ja nii edasi kuni kurgedeni ja riski retkeni Sügiseni 1944, mis olgu siin veel kord korratud, said selleks viimaseks tilgaks karikas vist sundisid lõpuks sinu tööd kõrgelt hindama. Sa ei ole ju väga palju neid preemiaid ja auhindu saanud või oled. Ma ei tea, kelle või millega võrrelda. Ega vist ei ole jah, aga ma ei saa ka öelda, et ma pole neid saanud. Aga ma kasutan juhust, et öelda, et mul on selle preemia üle väga hea meel, ma olen. Kuidas öelda, ma olen liigutatud, sellepärast et see töö, mida selle preemiaga praegu hinnati, see puudutab nii paljusid inimesi, nii nii väga paljusid inimesi ja ma näen enda ümber, kuidas nii väga paljud inimesed rõõmustavad siiralt selle üle ja tunnevad iseennast ka tunnustuse saaja, no mis on selle töö puhul ju täiesti loomulik, alates kõikidest nendest inimestest, kellega koos tehtud on? No algab, algab juba sellest rannateatri seltskonnast ja edasi on kogu 10. lend, vot kui ma seda teada sain, siis üks, 24 tundi minu käest küsiti järgmine päev, et no mis seal siis edasi tegin, ma tegin täpselt samasuguseid tavalisi olmeliigutusi, nagu ma ka muidu oleksin teinud, aga ma mõtlesin järjest läbi need inimesed, esiteks need, kellega me koos seda tööd oleme teinud kogu 10. lennu. Mida nad rääkisid siis, kui me tegime ruume ja elulugusid ja, ja millised on olnud minu kohtumised nendega läbi läbi nende aastate ja missugused on olnud minu viimased kohtumised nendega ja ja, ja edasi kõik leiad ja kõik tsirkuseharrastajad näiteks kuni kuni siis kolledži tudengite välja. Et see preemia on tunnustus väga paljudele inimestele ja rääkimata nendest, mis see arv on veel 10 korda suurem. Need inimesed, kes on oma elulood selleks andnud või kes on eluloointervjuud, andnud Pirgu mälusektorile ja keda ennast enam elavate kirjas ei ole ja kogu see mälu, mis siin taga on. Et selles mõttes on selline väga hea tunne. Ma ma mõtlen, et ma olen mingis mõttes, ma arvan, et see on tüüpiline tüüpiline eestlane, kuigi võimalik, et see ei ole tüüpiline eestlane, ka mina olen niimoodi mõtelnud, et kiitmine ei meeldi mulle. Et ma tajun seda tihtipeale millegi ära sõnamisena. Ja, ja sellepärast on kõik tunnustused nagu kahe otsaga asjad ja eriti, kui eriti, kui jutt on mingist inimese üksiku inimese mingisugusest vägiteost või mingisugusest noh, üksikust tööst või, või, või taiesest, siis on ikka nagu natukene imelik, sellepärast et mu kõrval on ju kolleegid, kes on noh, võiks ju niimoodi öelda, et vaat, iga ala, millega mina tegelen igal alal, on mul kolleege, kes on selle ühe kandi pealt tugevamad kui mina. Ma ei oskand seda väga hästi hinnata ja sellepärast on selliselt sellised nagu puhtalt teatripreemiad või mingi ühe hooajapreemiad. Ta on alati natukene nagu nagu küsitav iseenese jaoks, et kuidas seda võtta. Aga, aga see preemia, mis puudutab nii paljusid paljusid inimesi seda ma saan küll kuidagi väga avatult vastu võtta ja sellepärast ma olen kuidagi nagu niimoodi väga sügavalt rahul, et see, et see niimoodi on Umbes nii tundsin mina kultuuriajakirjanikuna, sest olen ka kokku puutunud natukene Nende Tartu eluloouurijatega, kelle hulka sinagi kuulud ühendusse Eesti elulood ja näinud nende inimeste kokkutulekutel ja koosviibimistel et kõik need inimesed justkui salateadvuses või teadvustatumalt kannavad niisugust mõtet, et nad teevad ühiskonna heaks midagi, see kõlab uhkelt ja liiga plakatlikult. Aga. Kogu see elulugude kogumise protsess, see on ju mälu säilitamine ja see muutub aasta-aastalt seda olulisemaks, mida pealiskaudsemaks ja mida läheb meie igapäevane elu ja mida rohkem on on selles informatsiooni asemel müra. Sest me teadsime Vene ajal väga hästi, mis asi on Mancurtlas. Aga see, kuidas me praegu iseendale seda kaameli nahka pähe tõmbame seda me kipume mitte märkama, mis on ka loomulik. Ja on, on ju loomulik ka see, et no võib-olla on, et enamik inimesi elab tulevikku, aga kindlasti peab olema keegi, kes teistpidi elab, sellepärast et mina olen alati. No ma olen jõudnud oma mõttega sinnani, et miks mind toidab neid, aga see, mis on selja taga, miks ma tahan seda analüüsida ja miks ma tahan? Miks ma tahan, et minu vundament oleks selles mälus eestlase mälus? Üks põhjus on see, et, Need tuleviku prognoosijad ei paku inimkonnale väga pikka, iga. Prognoosid ütlevad 200 aastat, 2000 aastat veel keegi ei paku. Ma vähemasti ei tea, et pakutakse 20000 aastat. Aga kui me mõtleme, kui mitusada põlvkonda on meie selja taga elanud, armastanud ja elu hoidnud selleks, et olemas oleksin, mina, see tähendab noh kõik meie kõik need minad. Et suund on nagu, nagu selline eespool on palju vähem kui tagapool. Et see, mis tundub praegu meil olevat palju rohkem, kui oli vanasti see ei ole olemuslik, see on lihtsalt noh, need on noh, asjad ja äsjased mugavused, tehnika, Liage ja sest mina mõtlen Tsivilisatsioonist kui kultuuri, vastandist ja progressist kui arengu vastandist ja, ja, ja informatsioonist kui teadmise vastandist. Ja see on minu mõtlemine, ma tean, et iga iga üksik osa sellest mõtlemisest võib-olla vaidlustatav ja selleks, et sust aru saadaks, peaksid sa kogu oma mõtlemise või arusaamise süsteemi oskama selgitada, aga ega selleks ju tegelikult ei ole ka vajadust, sest noh, miks peaksid teised mõtlema nii nagu nii nagu mina, kui kui ma tean juba, mida ma mõtlen, kui see ei ole enam küsimus minu jaoks Sinu käte sinu pilgu alla on usaldatud inimeste elulood. Sügavast südamepõhjast ausalt kirjutatud inimeste valud ja kompleksid, kaotused ja võidud ka, aga paraku kipub rohkem olema nendes elulugudes just nende elu tumepoolte kirjeldust. Lõppude lõpuks näitab see ka seda, et, et meie rahva elu on olnud üldse küllalt raske nende ajalootormide ehitustel pärast, aga see on võib-olla väga mõtlematult mulle öeldud, sest ei ole arvatavasti ühe rahva elu raskem kui teise rahva elu. Kui inimesi pidi võtta nii, need on sinu kätte usaldatud. Neid võid sina kui kunstnik nendest midagi vormida. Ja tahad sina kui sotsioloog nendest midagi üldistada või ausalt, väljavõte, kus on nüüd see piir, mida sa valid, mida sa võtad, mida sa jätad, mida sa ainult enda teada jätad? Sellel teemal on mitu aspekti, üks aspekt on see et kõikidest nendest elulugude materjalidest võiks selekteerida mitu erinevat võrdväärselt tõest ja võrdväärset huvitavat materjali. Ja alati on niimoodi, et kui oled sa mingisuguse valiku teinud mingisuguse terviku loonud oma parema äranägemise järgi ja loed uuesti üle algmaterjali siis on alati kahju sellest, mis välja on jäänud, sest siis on see eriti selge, mis on see, mida sa praegu ei kasutanud. See on asja üks aspekt. Teine on see, et, et minu jaoks on oluline vahe kirjutatud eluloo ja eluloointervjuu vahel. Eluloointervjuu on selline asi, mida siis Pirgu arenduskeskuse mälusektor hakkas tegema 87. aastal ja päris sellisel kujul ma ei teagi, et keegi seda teeks, sellepärast et enamikel uurijatest on kindel teema, mille jälgi nad otsivad siis inimeste mälust. Aga eluloointervjuu ei otsi seda konkreetset teemat. Eluloointervjuu otsibki, selle inimese elulugu ja, ja, ja selle intervjuu käigus tegelikult inimene loob selle eluloo ja ta hakkab mäletama asju, mida ta ei oleks mäletanud. Tund aega näiteks tagasi ja aastab seoseid, mille olemasolu ta ei teadnud. Ta avastab ise ennast kuidagi, äkki ta saab iseenese minevikku tagasi ja ma olen märganud, et see teeb inimesed õnnelikuks. Siis peab, intervjueerija peab olema oskuslik ja peenetundeline ja ma ei tea, mida kõike. Intervjueerija põhikohustus on mitte segada intervjueeritavat, tal ei tohi olla mingisuguseid eelhoiakuid. Meie reegel on selline. Intervjueeritav all on alati õigus. Tähendab, et intervjuu käigus maksavad tema seisukohad ja mina intervjueerijana, mõtlen nendega kaasa. Ma pean täiesti ära kustutama oma suhte ühte või teise probleeme või nähtusesse, mis, mis mulle üldiselt elus on. Sest muidu ei annavad emale võimalust tema hoiakuks. Aga ma ei saa ka mingisugust õiget lugu sellest inimesest, kui ma ei suuda talle seda vabadust anda. Ja see on, see on väga raske töö, see eluloointervjuu tegemine intervjueerijale, sest intervjueeritavale on see tavaliselt. Ma ei saa öelda, et kerge kergendus. Ja, ja aga mina võtan siis selle inimese inimese taaga, sest igalühel meist on mingi selline asi olemas. Ma pean võtma selle enda õlule, ma pean seal ta seda. Ja sa ei saavutama endasse ja, ja see psüühiliselt niisugune, et kui selline oleks päris tööl, siis oleks paras emotsionaalne portsjon üks intervjuu nädalas. Kusjuures see intervjuu ise kõige paremat eluloointervjuud on poolteist tundi, ütleme, neljas ja kuues tund, ei, ei lisa sellele olulist ja võib-olla pärast kümnendat tundi hakkab lisanduma mingisugune asi. No kogemus on näidanud, et see nii on, ma ei ole seda analüüsinud majonees seda põhjendada. Aga nii see on, jah, ma pole seda läbi mõtelnud, et ma oskaks pakkuda pakkuda, mis põhjusel see nii on. Ja siis on niimoodi, et selle vahekohta, eluloointervjuu kirjutatud intervjuu kirjutatud intervjuu autor loob enesest või paneb kirja sellise sellise pildi jänesest, nagu ta ise tahaks ennast näha. Ja sellega on märgatavalt raskem töötada. Sest et see oleks tõene, peame aru saama, mida see inimene tegelikult oma kirjatöös teeb mida ta mulle tahab nagu näidata, et mida ta ei räägi, millest ta ei räägi. Et selles mõttes on eluloointervjuu palju avatum, ma ei pea seal nuputama, see sünnib minu enese silme all see eluloointervjuu ja seal on kõik tõena, seal ei ole varjatuid asju ja siis rääkides saab inimene. Ta valib, mida ta räägib, mida ta ei räägi ja ma vajan ainult seda, mida ta tahab rääkida. Aga kirjutades jumal paraku on niimoodi, et inimene kirjutab asju, mida ta tegelikult ei tahaks kirjutada. Ja siis võib tekkida, et, et kui pärast küsib luba selle materjali kasutamiseks, siis tahab inimene ise nagu jätkuvalt olla selle juures, et kuidas ma seda kasutada. Ja see muidugi minu tööks ei ole hea. Ma siis pigem ei kasuta seda materjali. Sellepärast et see on üsna üsna suur eetiline probleem, nende materjalide kasutamine, ma tajun seda väga hästi. Ja ma ei tahaks kuidagi selles mõttes libedale minna, sest et elulugusid on ju nii väga palju. Ma ei pea sugugi valima tööks mingisugust niisugust materjali mis eeldab selle elu elajaga nagu kokkuleppele jõudmist, sest ma ei saa läbi selle materjali peegeldada midagi, kui ma lepin temaga kokku, kuidas tema lugu, peegeldan Vazan temaga kokku leppida ainult seda, kas ma tohin tema materjali kasutada. Aga edasi on juba usalduse küsimus, kui te selle ja sõna annab, siis ta peab usaldama minu valikut. Siin edasi ei saa enam naguniisugust kontrolli olla, sest muidu ei tule sellest midagi välja. Meil on Eesti elulugude ühendusele, meil on olemas ka eetikakomisjon. See oli üks väga oluline asi, me ei ole veel midagi kirja pannud nende reeglite kohta ja meil ei ole tulnud õnneks veel ka mingeid selliseid juhtumeid arutada, aga see on tähtis muidugi jaa. Selline vastastikune respekt, sellepärast et praegu tegeleb selle asjaga suhteliselt vähe inimesi. Ja kui ei ole olnud selliseid koalitsioone, siis oletame, et need on õiged inimesed, aga me ju loodame, et nende elulugudega ja dokmaterjalidega hakkab tegelema järjest rohkem ja rohkem inimesi. Vot siis võib, võib ju juhtuda, et nende hulka satub inimesi, kellel ei ole sellist respekti nagu peaks olema nende inimeste vastu, kelle elulugudega nad tegelevad. Ja sellepärast oleks, ikka on hea, kui 10 käsku on kirjas. Ikka on hea, et saab näpuga järge vedada, et kas ma olen seda käsku täitnud. Ja kui ma näiteks ei ole, siis mõtelda selle üle, miks või, või, või kuidas. Ja kas käsk on siis õige minu jaoks või hoopis käskis. Ma loodan, et näiteks kas või kurgede lavastuse puhul et sul ei olnud niisuguseid raskeid pettumusi või kokkupõrkeid, et mõni inimene, kelle materjali oli kasutatud, oleks tulnud pärast ja, ja öelnud, et et oi, ma ei taha või miks, või. Tähendab kõikidele inimestele, kelle materjali me kasutasime, Nendelt sai palutud kirjalik nõusolek kõigepealt ja, ja oli küll nende hulgas üks inimene, kes tahtis seda protsessi rohkem korrigeerida. Ja see on alati, see on umbes niimoodi, et iga 10. inimene on niisugune, et ta ühelt poolt nagu ise tahaks väga protsessis osaleda. Aga samal ajal ta tahab säilitada kontrolli ka selle, selle protsessi üle. Need on need inimesed, kes tavaliselt on varemgi kas andnud intervjuusid või kirjutanud endale märkmeid või päevikuid ja samas on selliseid inimesi. Üks ilmus meie juurde kohe siis, kui me tegime alles esimesi läbimänge publikule, et aru saada, missugune on võimalik vastuvõtt ja mida me peaksime oma töös korrigeerima. Ja tema tegime muidugi kõiki õnnelikuks sellega, et ta meie juurde ilmus sellega, et ta meid tänased Ta oli kuidagi lõpuni nii väga avatud. Kuigi kui ma vaatan nüüd ratsionaalselt elulugusid, siis temal oleks ennem põhjust tahta korrigeerida seda, mida me temal nii-ütelda öelda laseme laval kui tollel teisel, keda ma kirjeldasin. Minu jaoks on kõige olulisemad nende inimeste intervjuud. Kes enda kohta tavaliselt ütlevad, et mina olen nii tavaline inimene, mis minu elust rääkida on. Need on kõige sügavamad ja kõige ilusamad Elulood. Sul on võimalus väljendada nüüdse oma kogemus ja oma maailm ühest küljest teaduslikus töös kirja panna, aga teisest küljest sinuga seeläbi tekib laval äkki üks maailm, üks eluks, kirevus, tunded, inimesed, karakterite tüübid ja teised inimesed, publik saavad sellest siis niisuguse kontsentreeritud. No ma ei tea, tunde, Lähen kui mõlema ikkagi siin ongi see küsimus, et mis nendes lavastustes kui nüüd selle juurde minna, mis seal õieti mõjub, kas see, et me saame palju teada või see, et me saame koos nendega tunda? Mõjub vist see, et see on tõsi, tähendab, sellest ei saa mööda vaadata, et see, millest räägitakse, kuigi seal ei ole mingeid erilisi teatri vahendeid, et see on tõene. Et see, see ei ole ümbertöötatud millekski millekski muuks. Ja teine asi on see, et mis eraldab teatrit kuuldemängust. Et see kogemus on ühine, Need inimesed seal saalis, kes kõrvuti istuvad, saavad selle koos ja vastastikku üksteise jaoks võimendavad, nagu ikka teatri puhul on. Lilian Velle rand oma viimases kirjutisest selle sügise kohta võrdles seda etendusest saadud muljet elukogemusega raskem tahta suuremat tunnustust näiteks ühele ühele tööle, sest see, see on just see, mida ei oleks tarvis õppida teistelt mitte nagu, nagu me räägime. Noh, vigadest peab õppima, õpitakse ainult enda vigadest. Vigadest või mitte, aga õppima peab. Ja meie oma igapäevases elus ei suuda kaasa tunda näiteks ei luba endale seda sellepärast, et me tahame oma eluga edasi minna, aga aga kui me koguneme ühte ruumi selleks, et, et olla mõni aeg koos mõne looga, siis me lubame endale näiteks seda, ma kujutan ette, et et inimestel on seda tarvis. Ja ma olen muidugi peale kõikide nende oma kolleegide, kes on koos minuga seda tööd teinud ja peale nende inimeste, kes on kõikide nende lugude prototüübid olen ma väga liigutatud tegelikult sellest publikust, et need inimesed käivad ja, ja suurem osa neist on hinnanud, et nendel on seda vaja. Sest seda tööd ei saaks teha, kui keegi seda vaatamas ei käiks, siis ta olekski pelgalt nagu nagu, kas teaduslik töö või, või noh, midagi muud. Siis oleks ta mälu kogumine ainult tulevaste põlvede jaoks, uhkelt öeldes, eks ole, aga nii see paraku on, kuivõrd kõik need materjalid säilitatakse kirjandusmuuseumis. Aga, aga et inimesed võtavad selle vastu siin täna ja praegu siis jääb tilk sellest, mis tegelikult on kuhugi kaugemale tulevikku suunatud, jääb seal samasse, meie enda emotsionaalsest mällu jäävad see ühine emotsionaalne mälu seal teatrisaalis. Noh, kui, kui see virgub, see on kuidagi väga oluline ja see on kohe päris tõsiselt oluline. Tulin täna siia ja, ja jälle on mingisugune selline halb paine peal, ma kuulsin, mis on juhtunud reetner annusega ja ma ei saa mitte mõtelda sellele, et kui seda, mis juhtus Paul Poomiga oleks analüüsitud põhjalikumalt siis ei oleks seda praegust lugu juhtunud, vähemasti mitte sellisel kujul. Ja ma ei tea, miks me niimoodi, miks me niimoodi kõigest mööda käime kuhu me tahame jõuda, sellega ma ei mõista, see on nii rumal ja mõttetu ja nisugune pekslemine. Ma ütlen teise asja veel. Ja ma mõtlen ka niimoodi, need ei ole ainult sõnad. Moero laevahukk toimus 22. septembril 1944. Täpselt 50 aastat. Ja kuus päeva hiljem hukkus Estonia. Kui me oleksime mäletanud moerata. Tema hukkumise 50. aastapäeval, see tähendab kuus päeva enne järgmist suurkatastroofi. Kui oleks suures plaanis meie emotsionaalses mälus olnud kõik need kübemed, mis tegelikult olemas on siis ei oleks sellel katastroofe olnud niisuguseid tagajärjed või ei oleks seda katastroofi üldse olnud. Nii on peaaegu, peaaegu kõigega. Ma ei saa kuidagi mõjutada seda, mis toimub siin meil praegu. Küll aga saan, ma näen ma neid paralleele enda enda selja taga, see on ainus, mida ma teha saan, mida mina teha oskan, selleks, et. Milleks? Kui põhiseaduse preambula ütleb, et meie riik on selleks, et eesti rahvas säiliks ja areneks, siis vot sellesama asja jaoks Alati võib ju küsida, et miks on tarvis, et just see just see rahvas säiliks ja areneks, aga ma arvan, et see on juba. See ei ole tõsiselt mõeldud küsimus, ma ei tea, miks on tarvis, et on erinevad loomaaia puude liigid ja. Ma arvan, see lihtsalt on nii, et on mingisugused asjad, mida ei tohigi selles mõttes sõnadega käppidajat küsida iga asja kohta võib lõpuks küsida, et milleks seda vaja on. Aga see mälu kollektsioneerimine on see, mida mina saan teha ja mis minul on kõige-kõige olulisem ja kõige kallim. Maailmapildi saates rääkis Merle karusoo saate toimetas Mari Tarand.