Me räägime kõigepealt mõne sõnaga sellest, mis on tsiviilühiskond, kas on midagi head ja ilusat, mis kõigile õnne lubab ja räägime ka nendest eesti haritlaste lootustest, mida tsiviilühiskonnaga seotud. Tänase saate külaline on majandusteadlane ja esseist ning ajakirjanik Aivi Ross, kes nendes küsimustes spetsialistina räägib. Aga kui püüda nüüd kodanikuühiskonda lihtsas sõnastuses tutvustada või avada, siis on kodanikuühiskond üks osa ühiskonnast, ta elab suhteliselt omad Te elu võrreldes riigiga, ta on riigist suhteliselt sõltumatu. Aga teisest küljest on tsiviilühiskond ka väljaspool perekonna ja suguvõsa piire ning ta on ka üle paikkondlikest piirangutest. Ja veel öeldakse, et tsiviliseeritud, käitumisviisid ja üldise hüvangu kontseptsioon on väga olulised asjad tsiviilühiskonna puhul. Kõik on muidugi väga laialdased ja manipuleeritavad mõisted, niisugused no taga on nüüd aga siis Aivi Ross ja tsiviilühiskond ja selle võimaluse Eestis. Kasutaksin Eduard tšilsi 1949. aastal öeldud mõtet, mille kohaselt kõik ühiskonnad nii hästi väga kihistunud kui ka suhteliselt ühtsed on kokku põrkavad ideede tallermaaks ja seda selles mõttes, et iga kord, kui üks osa ühiskonnast tahab midagi rohkem kui teine, jääb teisele vähem. Ja neid konflikte ja konkureerimisi ei esine üldse või pole nad tõsised, niikaua kui kogu nõudmised ei ületa palju neid rahuldavate väärtuste, kogu tagavara. Ütleme nüüd vaatame seda Eesti ühiskonda, kas see võimaluste nõudmiste vastuolu on meil väga suur? Inimeste ootused ja nende tegelik olukord on läbi analüüsimata ja inimesed mõnikord lihtsalt ei tea. Kompsis domineerib nende puhul kas võimaluste puudumine, võimaluste rohkus ja kahjuks oleme me kõik mõjutatud tarbimisühiskonnast ja tarbimisühiskonnas, nagu ütleb ka šils. Võistlus põhjustab kasumiiha ning kaotushirmu ja see sunnib selles osalejaid ja, ja kõiki sama ühiskonna liikmeid pidamagi võistlust paratamatuks vajalikuks ja mida ma tahan rõhutada, on see, et domineeriva majanduskontseptsiooni raames peetaksegi võistlust alati väga normaalseks asjaks. Aga unustatakse ära, et tegemist on samaaegselt ka bioloogilise mõtleva inimesega. Ja võistlus tekitab stressi ja hirmu. No stress ja hirm on võistlevas maailmas võib-olla niisugused nähtused või mõisted, mida ei peeta esmatähtsaks. Jah, see on tõsi, õigem oleks pidada esmatähtsaks niisuguseid märksõnu nagu majandus, kultuur ja majandus kui kultuur. Kui nüüd mõelda, mis võiksid olla majanduskultuuri osad, siis on see kahtlemata väga lai teema, aga ma peaksime ka oluliseks rõhutada ärilist mõtlemist, õieti siis head ärilist mõtlemist, head ärilist käitumist ja metseenlust ning filantroop pluss, kui me räägime sellest, et majandus on ise kultuuri osa siis tegelikkuses on huvitav ringi vaadata ja küsida, mis siis ikkagi toimub. Mis toimub Lääne-tüüpi majanduses, oli ehk siis domineeriva majandusliku kontseptsiooniga ühiskonnas, mis siis peabki võitlust ja kasumiiha ja sellega kaasnevaid hirmusid ehk võistlust loomulikeks ja mis toimub postsotsialistlikus ühiskonnas, kus Eesti praegu on? Me küll saate alguses juba rääkisime sellest, mis on tsiviilühiskond, nüüd see oli Eduard Schildsi järgi. Aga missugune on teie enda nägemus tsiviilühiskonnast? Ja ma hea meelega vastan sellele ja kõigepealt ma lähtuksin Adam Ferguson, kelle esitusele ma ehitan üles oma definitsiooni. Aga ta on seal, kus nimetab kodanikuühiskonnaks vähem barbaarsus demoneeridega, ühiskonda, milles viljeldakse vaimsust kunstide ja Kirjanduse abil ja seda 37. aastal. Mina käsitlen kodanikuühiskonnaga ühiskonnana niisugust ühiskonda, kus mitte üksi ei viljelda vaipa, tarbitakse vaimsed ja siin ma pean väga oluliseks rõhutada, et see vaimse tarbimise võimalus peaks olema aga kõigil, siis me saaksime öelda, et tegemist on kodanikuühiskonnaga. Me mäletame veel hästi sotsialistlikku ühiskonda. Materiaalse ja vaimse tarbimisse suhtes on meil nüüd tagantjärele oma oma niisugused seisukohad välja kujunenud. Ja ma arvan, et tähtis on julgeda lõpuni, analüüsida selle meile pealesunnitud ühiskonna hädad ja voorused. Ja Me oleme hädasid palju analüüsinud ja me oleme selle mure ja, ja masenduse koorma all ikka veel lookas ja meie mõtlemine on ikka veel pigem negatiivne mõtlemine. Aga ma usun, et praegu toimub Eestis nii palju huvitavat ja asjad arenevad nii kiiresti, et mõtet oleks küsida, kuidas sa üldse on võimalikuks saanud. Ja siinkohal ei pääse me kuidagi mööda sellest analüüsist, mis küsib ja vastab. Mis on Eesti ühiskonnas sotsialismi ajal toimunud, mida on toimunud niisugust, mille üle me võime praegu olla pisut õnnelikud ja pisut uhked. Ja minu vastus oleks, et postsotsialismi põhiline voorus seisnes vaimse võimaldamises kõigile ühiskonna liikmetele, sest see ei maksnud midagi. See maksis aga vähe täpselt ja see maksis võrreldes läänega nii vähe, et ma ei öelnud mitte juhuslikult ei maksnud midagi lääne mõistes ei maksnud mitte midagi ja me võime öelda ka seda, olles analüüsinud kunagi Eesti teaduse finantseerimist. Et maailma teadus, mis loodi Eestis, loodi praktiliselt ilma rahata ja parimaks näiteks on siin professor Lotmani semiootikakoolkond. Nüüd, kui rääkida materiaalsest küljest, siis see ühiskond suutis ka pakkuda lootust või lohutust. Ta pakkus helget tulevikku inimesele, kes hindab materiaalset külge. Ja loomulikult, sest tookord ju oli niisugune kontseptsioon domineeriv ja propagandistlikult seda kultiveeriti ühiskonnas, mille kohaselt siis ühel heal päeval me pidime kõik saama väga jõukaks, õnnelikuks ja raha ei olnud vaja enam, ei bussib piletite ostmiseks ega millekski muuks. Ja muidugi oli see väga utreeritud kontseptsioon ja, ja see võib meile praegu nalja teha. Samas ometigi, kui me nüüd hakkame vaatama, mis toimub Lääne ühiskonnas ja kui me vaatame, milline eriline tähtsus ja tähendus on seal antud rahale siis omavahel öeldes ja, ja seda terve talupoja mõistusega analüüsides on niisama naljakas, sest tundub, et läänes on täielik ära unustatud see, et raha on telk, vahendusvahend, raha ei ole eesmärk omaette ja kõik hindavat kulda, kõik püüavad rasketel aegadel seda osta. Ja ometi, kes on lugenud näiteks Stefan Zweigi eilset maailma, teab täpselt, et Saksamaal vahetati omal ajal terved majad pätsi leiva vastu ja, ja sama juhtub aeg-ajalt ka kullaga ja seda see juhtub olukordades, kui bioloogilise olendi hirmud muutuvad suuremaks, kui homo ökonoomikuse soovid. Kui me räägime nüüd sellest raha domineerimisest, õhtumaal või Euroopas millest see alguse sai, missugune oli see mehhanism, te olete seda kirjelda. Jah, ma olen natukene selle üle mõelnud ja ma olen sellest natukene kuulnud oma Stockholmi ülikooli makroökonoomika õppejõult, tema pani mind mõtlema selle peale, et tegelikult esimene majanduskontseptsioon töötati välja kusagil keskaja Euroopas ja ma olin väga üllatatud kõru saades, et Euroopal oli tookord seda kontseptsiooni tõesti vaja, sest Euroopa armastas siidi, vürtse ja lääs armastas seda, mis tuli idast ja selle eest tuli maksta ja maksevahendid Euroopas olid tookord ju põhiliselt kokku röövitud meredelt või merede tagant ja sel päeval, kui hakati aru saama otsemaksevahend ei tarvitse olla piisav või piisavalt kindel tuleviku mõttes hakkas siis Euroopa kaaluma, mida teha ja mõeldigi välja niisugune asi nagu keerulised kaubad ja see tähendab seda. Euroopa hakkas tootma kaupu, mis osutusid kiidale huvitavaks, kuna ida oli avatud idainimene, ma väidan seda, oli avatud uuele ja talle hakkas meeldima, mis Euroopas tuli ja ühel päeval oli olukord vastupidine, ida inimene pidi järsku mutt mõtlema, mida pakkuda läänele, Mercedest ja kõige muu taolise eest, kuna apelsine, banaane, vürtse ja siidi oleks liiga palju ära läinud, sest need järsku ei maksnud enam midagi, kui neid ei müüdud. Just Lääne turg. Ühesõnaga, niimoodi alguses oli ebavõrdsus suur ja, aga teisest küljest lääs hakkas varsti taipama, et kuna tootmine on väga kallis, siis tasub tootmist juba aita viia. Ja no mis tegelikult juhtus, oli see, et tootmine Läänes muutus kalliks, ta muutus väga lihtsal põhjusel. Lääs müüs oma keerulisi kaupu ja sai selle eest palju raha ja nii nagu alati, kõik me teame, toimib inflatsioon nii toimisega läänes ja tulemuseks oli see tänapäeval, me võime julgesti öelda Rootsi või, või inglise või või, või, või ka Taani kodanikule, et ärge te jumala eest ühtegi liigutust tehke, sest maksab teile nii kohutavalt palju. Ja kuna seda ka ise lääs märkas, siis hakati odavat tööjõudu tooma idast sisse. Ainult et õige pea selgus, et niisugune vabatahtlikke oma ühiskonda kutsumine kaasneb, sellega kaasneb alati palju sotsiaalseid probleeme, mis on väga sarnased nende probleemidega, mis meie ühiskonnas on, kus poliitiliste meetoditega toodud külalised ühiskonda ja nüüd keegi ei suuda otsustada, milline on nende koht ja vot Läänes juhtus see ka majanduslikult pinnal ja kui sellest hakati aru saama, siis leiti veel üks niit ja nimelt viidi tootmine itta ja ida inimene muutus tootjaks ja ta muutus tükk maad aeglasemalt tarbijaks nõudlikuks tarbijaks, kuna lääne ühiskonnas demokraatlikuks nimetatud ja suuresti ka demokraatlikus lääne ühiskonnas. Need võimalused avanesid igale kodanikule kiiresti, aga viies tootmise ja investeeringud teise ühiskonda üle lääs suutis palju kauem ekspluateerida odavat tööjõudu, kuni see ühel päeval muutus ise investeeriks ja selle tulemuseks on niisugused riigid nagu Jaapan, Korea, kus väga paljud inimesed ei taha enam eriti intensiivselt tööd teha, lihtsalt sellepärast, et neil ei ole raha enam vaja. Ja nüüd on jälle tekkinud küsimus, kes on järgmised kihistused ja millised on järgmised ühiskonna osad, keda püütakse hõivata Ta ja kas see saab toimuda sama majanduslikult domineeriva kontseptsiooni raames. Mida pakkuda sellele igavleval eurooplastele, et tal tekiks uus vajadust ringi ja teil on termin igavlen? Ja ma pean ütlema, et ma olin väga õnnelik oma hiljaaegu kohtasin üht noort daami Eesti ühiskonnas, kelle nimi on Ulrika ja kes on saabunud Eestisse õppima kunsti ja kellel pole mingit Distmist eestlusega ja kellel pole mingeid Eesti uurija, kui ma küsisin ta, miks ta otsustas just siia ühiskonda tulla, siis ta ütles, aga teate Rootsis on ju nii kohutavalt ka, nii et see minu nisukene pisut utreeritud üldistus on leidnud nüüd kinnitust ja leidnud ka veel mitmel muul juhul kinnitust ja ma arvan, et Euroopale meil on väga palju pakkuda ja just nimelt seda, millest me rääkida, isegi kui me defineerisime kodanikuühiskonda, meil on pakkuda teatud elitaarset, tarbimisvõimalusi, mida läänel on pakkuda ainult oma elitaarsemale osale ja see osa on väga väike. See on see vana asi, et elitaarset kultuuri tarbivad need, kes seda ise toodab. Jah, see on vastavalt just nimelt niisugusele läänelikule majandusliku dominandiga ühiskonnale tõesti nii üles seatud, et maksumaksja maksab kinni elitaarse tootja ehk siis ideede tootja, loomingulise töötaja ja samas see loominguline töötaja ja on professionaalses mõttes kohustatud ka ise kõike seda tarbima, sest teisiti arvatakse oleks tal väga raske luua. Ja samas need inimesed, kes siis maksumaksjatena võimaldavad ühiskonna teatud osal tegeleda elitaarsete asjadega ei saa ise seda endale lubada, kuna see raha, mis neile järele jääb, kulub leivale turismile, autole, majale, lastele, riietele ja nii edasi, aga see pole mitte elitaarne, vaid see on lihtsalt elementaarne. Ja tarbimiseks jääb siis teleseriaal ja tabloidlehed. Just nimelt väsinud tootja kollest toetanud oma taskust elitaarset tootjat ja tarbijat, istub õhtuti televiisori taga ja vaatab kergeid filme. Sest enamaks ei olekski jaksu ja enamaks ei jätkuks ka raha. Aga kas juba mõiste elitaarne ei tähenda teisest küljest seda, et siis abi olla enamiku tarbimiseks siis ta ei oleks elitaarne. Diiva paradigma raames on see tõesti nii, et elitaarsus on midagi niisugust, mida kõik endale lubada ei saa. Aga kui me hakkame mõtlema, miks siis vastust leida on suhteliselt raske, sest kui me räägime elitaarses tarbimisest ja kui me nimetame militaarseks tarbijaks õieti seda, kes ise otsustab, mida ta tarbida tahab ja kes on suuteline tarbima seda, mida ta tahab, niipalju kui ta tahab. Sest inimeste soovid ja vajadused on ju nii erinevad siis elitaarsuse mõiste või elitaarsuse jahelitaarsuse kui mõiste tähendusruum kasvab väga suureks. Ja siis me võiksime küsida, miks ei võiks näiteks Eesti olla niisugune väike nukuriik, kus võimaldatakse elitaarset tarbimist kõigile, kes tahavad ja kes üle kogu maailma võivad tulla siia tarbima. Eesti on mõnes mõttes erandlik riik, meil on puudunud oma aristokraatia. Meil on oma talu Potkond. Kui palju see on mõjutanud meie mõttelaadi? Ma arvan, et see on meie mõttelaadi alus ja ma leian, et see on praegusel hetkel jätkuvasti väga oluline eesti rahval. Talurahval ei ole tõesti olnud eriti kedagi väga täpselt matkida, sest teiste riikide aristokraatiat, kes meie ühiskonda sattus, väga põhjalikult jälgida, ei olnud võimalik ja ega seda väga ei tahetud. Samas andis kahtlemata positiivseid impulsse ja nüüd on tulemuseks see, et me kujutame endast rahvast, kes on sajandeid tud ja keda ei saa võrrelda. Ütleme siis niisuguste ühiskondadega, mis on küll viimase 50 aasta jooksul läinud materiaalses mõttes Ta üles domineeriva majanduskontseptsiooni raames, aga kus samal ajal haritus on ehk 35 protsenti ja seda kõigest viimased 10 aastat. Neid riike on palju. Kas me võime olla uhked oma haridussüsteemile ja selle viljadele? Jah, me võime olla uhked, kui me teeme seda võrdluses teiste Gide, ütleme materiaalses mõttes väga arenenud riikide hariduse andmise tasemega ja me ei saa mitte kuidagi öelda, et meie jääksime maha, miks ma jah, tõesti julgen seda plahvatuslikust nimetada ja miks see mulle nii oluline on? Märkasin seda juba paar aastat tagasi seal suvisel Niguliste kontserdil kaunil päikesepaistelisel õhtupoolikul oli kirik rahvast täis ja see rahvas pärines kogu maailmast ja orelit mängis üks naisprofessor Ameerikast ja seal kontserdil istudes tundsin mingit erilist fluidumi erilist atmosfääri erilistes priid ja kui ma võrdlen seda oma kontserdielamusega Stockholmist või Vilniusest või Riiast pikemas või lühemas ajas, siis ma pean ausalt ütlema, et midagi taolist ma mujal ühiskondades sellisel kujul ja määral kogenud ei ole. Mida ma siia nüüd peaksin siis ütlema, kas me peame siis need meie eneseuhkust natukene tagasi tõmbama v? Ei, otse vastupidi, ma arvan, et seda teised liiga palju tagasi tõmmanud. Väga paljud tulevad meie ühiskonda selleks, et meid õpetada ja, ja püüda meile selgeks teha, viisid, millisesse ühiskonda me minema pea. Raha, kui elu nisugune dominant on pannud läänemaailmas aastakümneid ja aastas sadu, see traditsioon on seal jätkunud pikka aega. Eestis on traditsioon olnud vahepeal lõhutud jälle, mis on selle asemel olnud? Või õieti on niimoodi, et see raha, toominandi tunnustamine äris ja omandi loomisel ja selle kasvatamisel ja mõtlemise muundamisel selle ümber olles olnud tõesti väga pikk traditsioon ja sellel on omad head küljed, sest seda traditsiooni ja seda ütlemise oskust ja viisi saaks väga hästi kasutada säästliku kontseptsiooni ellurakendamisel mis paraku läänes ei toimi, kuna seal ehitatakse kõik üles kulutamisele ja kulutamiseks on vaja omada. Ja see ongi see, mis minu arvates praegu Eestil ei ole eriti huvitav variant ja mille üle meie võiksime uhked olla, on see, et Eesti ühiskond ei vaja hetkel veel nii palju raha, et lõhkuda seda, mida lääne ühiskond juba täna lõhkuda tahaks ja mida ta lõhkuda ei saa. Sest see raha, mille abil seda teha tuleks, on erakätes. Ja meil Eestis see veel nii ei ole. Ja enne kui me unustame lõplikult ära kartulikoortest söömisest rääkimise, enne seda oleks meil kasulik endale aru anda, kas me oleme ikka matsirahvana nii rahaliselt rikkadet läänt läänt kopeerida või on meil mõistlik kum kultiveerida seda, mis on meil, mis on meie siid, vürts ja kuld ja see on just nimelt see meie ühiskonna elitaarne harit, tus. Sajanditevanune haritus ja selle harituse rakendamise oskus, mida ma arvan, võib endas leida iga Eesti inimene ja iga Eestis elav inimene, kui ta tahab Teie kui majandusteadlane, kohtute ilmselt ka läänestunud ekspertide nõuandjatega. Mis on teie tähelepanekud? Ja ma olen kohanud väga huvitavaid ja väga-väga asjalikke nõuandjaid läänest, neid on olnud vahel eestlased, kes elavad mujal, need on olnud inimesed teistest maadest teistest riikidest ja mul on niisugune tähelepanek, et kosmopoliidid saavad maailma asjadest ühtemoodi aru ja annavad alati huvitavat ja head nõu. Samal ajal on just nimelt läände siia tulnud ja võib-olla ka kõige esimestena jõudnud sageli niisuguseid nõuandjaid, kelle ainukene huvi ja raha. Ja need inimesed on armastanud siin ühiskonnas rõhutada seda mida meil ei ole ja neile on tundunud ja nad on kultiveerinud Eesti ühiskonnas seda väidet selleks, et sattuda, luua esteetiliselt korrastatud ühiskonda või siis ka, kui soovite, esteetiliselt perfektselt ühiskonnad, selleks on tingimata vaja raha ja ta ja need inimesed on sellega risustanud Eesti väga skiso freeniliselt paaniliselt lahendusi otsiva inimese mõtlemisruumi ja mina leian, et on viimane aeg õppida ameeriklaste, seda, mis nendes head. Ja see on mõtlemisruumi puhastamine sellest, mida me absoluutselt ei vaja ja mis ei ole üldsegi tähtis ja oluline visata see kõik east välja hakata ometigi kord vaba inimesele vabal maal positiivselt mõtlema ja vastavalt sellele ka käituma lõpetama teiste kapsaaeda piilumise ja sinna kivide loopimise ja tähtis on, et me kõik unustaksime ära kõik ebaprofessionaalset lääne nõuanded ja ütleksime, mina olen siin, mina tahan seda ja ma tahan seda ellu viia nii ja niisugusel viisil. Ma arvan, et see on see jäärapäine ise, mõtlemine, mida ma kõige selgemalt kujul olen omanud Islandi inimeste juures keda on kõigest 260000, kes käivad Ameerikas õppimas ja võtavad sealt parima ja tulevad tagasi Island lastena. See on see, mida me ehk võiksime ka taotleda. Te nimetasite ühes pool ameeriklasi, kes suudab mittevajaliku oma kapsamaalt välja visata. Mis te seal all mõtlesite? Mõtlesin selle all negatiivse mõtlemise asendamist positiivse mõtlemisega. No see on loosung, mille vastu ei saa kellelgi. Ja ma usun küll, ainult, et kui me vaatame enda ümber, siis minu väga hea vestluskaaslane väga sageli härra Lembit Küüts on öelnud ja nimetanud seda vaimse taastumise vajaduseks või kogunisti vaimseks vaimseks rehabilitatsiooniga vajaduseks selle järele ja see kõlab karmilt, aga mina nimetaksin seda pehmemalt ja ma nimetaksin seda heaks mõtlemiseks. Hea mõtlemine on see, mis ei tööta vastu, vaid koopereirub ja otsib ühiskonnas endale koostööpartnereid. Selle asemel et leida iga päev vaenlasi, keda takistada oma ambitsioonide elluviimise nimel. No see on ka väga üldine põhimõte, tahate te veel täpsem olla? Mul on vahel tundunud ja võib-olla täna minu sõnum Eesti rahvale on see, et õigupoolest vajaksime kõikide kolmepäevast kursust ainult kolmepäevast kursust, kus räägitakse motivatsioonist, resultaadid ja edust. Ja niisugused kursused on olemas ja mul on endal olnud võimalus osaleda Brielfeissi kursusel. Ja mida dressi teeb õigesti ja mida ta, mida ta teeb, väga olulist, on see. Ta õpetab inimesi oma mõtlemisruumi puhastama negatiivsest oma soove ja vajadusi endale selgeks tegema ja looma enda ümber atmosfääri. Milles on siis koostöös iga inimesega tema pere, tema kolleegid, tema koostööpartnerid ja see tähendabki positiivset mõtlemist, positiivset tegutsemist ja oma soovide realiseerimist. Te räägite seda ühiskonnas, kus valitseb väga tugev konkurents, rivaalid. Jah, seda küll, kuid paraku on nii, et kosmopoliitse äri üheks iseärasus, eks on alati olnud koostöö ja mitte rivaalitsemine ja ma arvan, et Eesti ühiskonnal oleks ka oluline selgeks saada see, et hea ärimees ja hea ärilise mõtlemisega ärimees ei räägi teistele ega rõõmustaga ise vaikselt selle üle, kuidas ta on kellelegi ära tehes jõukaks saanud, vaid kuidas ta on kellelegi vastu tulles jõukaks saanud ja see on väga tähtis. Ja võib-olla oleks siiski väga oluline rõhutada ja igal inimesel seda silmas pidada, et raha ei ole tähtis, raha on pelk vahendusvahend ja niipea, kui me saame aru, et raha ei ole tähtis, on valik meie, sest siis ei ole me enam mitte millestki sõltuda. Ja me saame teha täpselt seda, mida me tahame. Ja ma arvan, et inimesed, kes on nii teinud Eesti ühiskonnas on kindlasti märganud, et kui Jahale pisut ülevalt alla vaadata, natukene üleolevalt, nii nagu läheks meile kohe üldse kurda siis ta kuidagi järgmisel hetkel tuleb nagu paha peal käinud koer pisut lipitsevalt saba liputades ja pakub oma teeneid. Ja siis me otsustame ise, kas me võtame selle vastu ja kuidas me paneme selle vaimu teenima sest asjad ja raha ei ole tähtsad, nad lihtsalt bioloogilise ja vaimse olendi tarbimisesemed ja Vaimu väärtustav inimene tarvitab neid ainult sel määral, et vaimu tervena hoida. Ja paneme tähele, seda rääkis kraadiga majandust, öelnud, et see on olnud minu sõnum Eesti inimesele juba väga pikka aega ja ma loodan, et see võib-olla aitab neid inimesi, kes kusagil nukrutsevad ja vaevlevad selle teadmise küüsis, et me oleme me, eestlased, oleme nii vaene väiketalupojarahvas, kellel pole mitte midagi ei kalleid kasukaid ega uhkeid Mercedesed. Ja siis unustame selle kurbuse käes ära, kui palju meil kõigil on vaimu ja tervet talupojavõistlust.