Kas siin vikerraadiosaatega lastetuba jätkab Reet Made? Rohkem kui poolsada mitmepalgelist ja tujukat merd on maalinud Meie tänase lasteda saak, jutukaaslane ja nendesse meredesse on ta ise pöördumatult armunud juba lapsepõlvest saati. Tema kohta on öeldud, et Ta on temperamentne inimene kellel tööd tehes on suur kannatlikkus. Ta on hinnatud marinist, kes tunneb hingesugulust suure meremaalija aiva Sovskiga. Täna oleme teiega, head kuulajad. Aili Vindi lapsepõlve radadel. Kas see peab paika, et see armastus mere vastu on juba lapsepõlvest peale? Peab küll, ma olin pioneerilaagris Käsmus kudima pioneeri olnud, meil peres oli palju lapsi neli. Ja siis meile antituusik, selle sain mina. Ja, ja see oli minu esimene kohtumine merega. Ja ma mäletan, et kangesti tahtsid lapsed köögitoimkonnas olla ja mina kasutasin seda kavalast ära ja kauplesin ennast kogu aeg merevalvesse, vahetasin niimoodi lastega. Ja merevalves pidi kaks last olema ja siis siis sellele teisele lapsele, ma ütleksin niimoodi, et sa võid nüüd ära minna, et ma merd üksinda ka valvata, aga tegelikult pidime valvamaid, lapsed merre ujuma ei läheks. Ja siis läks tema teistega mängima ja siis finaali merega üksinda te oletegi öelnud need hiljem täiskasvanuna, et te olete nagu jahimees, kui te seal mere ääres jalutada, et jälgite ja vaatate ja korjate endasse tundeid ja informatsiooni ja siis talletati sele ja kuskil hiljem siis võtate siit kukla tagant ja tulebki pilt. Ja see on niimoodi, et ma alguses noh, vaatan ja, ja eriti keskpäeval nagu ei ole midagi erilist mere peal, järsku ilmud taevasse pilv ja see pilv hakkab nüüd peegelduma mere peal ja siis kui lained liigutavad seda pinda, siis siis võivad hakata tekkima väga huvitavad niisugused meeleolud ja vot neid meeleolusid ma siis ahmine endasse, sest aega ju neid maalida ei ole, sest nad kaovad sekunditega ahmini endasse ja siis läheb pilv ära ja mina unustan selle kõik kära kergelt, lasen tal minna ja kusagil talvel tuleb mul nostalgia peale ja siis ma ikka veel kannatlikult ootan, ootan, kuni keegi neist vägevatest kõigevägevam mulle just nagu helistaks, et kuule, kas sa mäletad mind. Siis saan aru, et nüüd on tema käinud minul hingest läbi. Ja siis selle meeleolu, kui ma hakkangi tegelema. Jah, aga see on juba täiskasvanud inimese jutt tema igapäevasest tööst. Ja see kõik oli teadmata ja tundmata maa kui üks väike Aili võdis ringi Rakvere linnas. Kuskohal seal Rakveres lapsepõlvekodu oli Rakvere lapsepõlvekodu oli Rägavere teel, see maja on praegu alles, ta on kahekorruseline, seal elas kaheksa peret, nii et meie õue peal oli alati palju lapsi oma hoovia oma hoovia imelikul kombel kõik rahuldada. Lapsed armastasid just meie hoovis mängida. Mul on ikka meelde jäänud see, kuidas kui ema tahtis meid sundida juba jalgu pesema, et magama minna, siis ema oli meil kaval noor ja kaval. Ja tema tuli siis akna peale meelas, mis meil korrusel ja rivistas kõik lapsed, kes seal õue peal mängisid ühte ritta, aga meid oli seal tõesti palju, vahel 25 last korraga ja siis tal olid tavalised niisugust klaaskommid siis kõik kordamööda astusid ette, tegid suu lahti, ema pillas Glasgow nisu igale ühele, see oli siis märgiks, et nüüd koju hakata minema või siis oli magus mäng telg ei imesta, miks need teiste maade lapsed siis teie hoovi kõik kogunesid kokku, mis kõige esimene mälestus iseendast on. Ma mäletan seda hetke, kui ma mängisin kitsaid allega akna all, ta oli minust parem vastsündinud aga mina olin siis vist üks 34. Ja siis ma mäletan veel sõjaaegagi, mäletan, et meil oli, meil oli omaa, et kus kasvatas ema porgandeid ja juurvilja ja kartuleid, aga no ema ise räägib ja mul on endal ka meeles see, et tühi kõhutunne või õigemini ta ei olnud tühi, aga ma igatsesin praetud kartuleid. Ja, ja ema ütles, et ta meil ei ole rasva, millega praadida ja siis minaat keetke siis rasva ja tehke süüa. Niisugune kauplemine käis siis ma mäletan veel seda, et mina olin kõige väiksem laps, peres see pesamuna või mädamuna ma ei tea, kuidas öelda. Sauna jah, pesamuna mind hoiti tõesti kui pesamuna ja mäletan, me käisime ikkagi palju metsas, lapsed, kõik koos läksime maasikale ja ja kui me jõudsime linna piirile, kus algas juba maa, seal on üks märk, siis mina olin niisugune traditsioon nagu me tahtsime kõige esimesena maale jõuda. Esiteks, aga seadus nägi ette meie oma seadus, et enne kui maalastest pidid jalad puhtaks pühkima, kujutage siis ette seda tormamist ja siis järsku tõke jalad puhtaks ja jälle edasi ja sealsamas kohe paremat kätt oligi maasikavälu. Siis meil oli veel niisugune seadus, kes esimese maasika leidis, teisele anda. Ja kuna mina olin kõige väiksem, siis, siis noh, see on kõige rohkem Maasik. Siis ma mäletan veel sedagi, et, et me käisime ka ühe aasa peal korjamas piima putki. Siis ta oli sõjaaeg ja noh, ema õpetas meid igast taimi sööma. Käisime suurte sületäitega, tulime, istusime kodus trepi peale ja siis koorisin nad ära ja sõime. Ja muidugi maal olles me sõimegi kuusevõrseid, et me oleme tugevad, lapsed üldse haiged ei olnud. Me sõime ka rakvere raipeid, aga lihtsalt koorisin nad ära ja siis neid varsi sõime ei saa. Mädarõikamaitse. Jah, me teadsime, mida suhu pista. Ema õpetas, hapuoblikad, jänesekapsad niikuinii jahu ja sellepärast maalapsed muidugi niisugused tublid ja terved olidki. Ei pilt praegu ette jänesekapsast, sest me olime siis juba esimeses esimeses klassis Rakvere seminaris. Olime Rakvereseminaril, minu kool ja oli nii ilus kevad juba juba kooli lõpetamine koitis ja ühel päeval ütles meie klassijuhataja meile õpetaja endaja. Läheme nüüd metsa, jalutame natukene, järsku kuuleme, kägu kukub ja õpetaja ütleb otsimisele käo üles. Ega need lapsed jooksid laiali kägu otsima. Järsku jõuan mina ühe kraavi äärde, kus kasvavadki need jänesekapsad ja sammal sealsamas. Ja näen, et mehe direktor, ülikond seljas, käed kõhu peal ristis, vaatab taeva poole ja hoolega kukub direktor männilo ise. Ja mina nagu hakkasin kilkamaid leitud, ütles ja tõmbas mu endale kaissu ja siis me hakkasime koos kukkuma, kuni meid siis sealt leiti. Selline ilus mälestus sellest koolist. Enne aga kui me kooli jõuame, tahaks minna sinna kodumaja juurde ja õue ja kui natukene kirjeldada seda ümbrust ja hoovia oma kodutuba, missugune see kõik oli, tuba oli meil tõesti väikene. Me elasime seal seitsmekesti, vanaema, isa, ema ja neli last. Ja ruutmeetrid, kokku oli 14 tuba ja niisugune tillukene kööku õieti ei mahtunud ära söögi laudki ja kui meil oli vaja koolitööd teha, siis kes see mees niipea härra koristasime, kesis enne istuse laua taga alla. Aga meie teised siis leidsid, kuidas keegi suutis omale selle õppimise koha, näiteks kui juba olid ilusad ilmad, siis õppisime väljas, tavaliselt minu eriline koht oli, istusin katusel, jalad külgustile, äärepuukuuri katusel ja seal ma siis õppisin. Või siis joonistamas käisin ma pööningul, seal oli üks naabri, kirjutas laud ja, ja selle peal oli palju ruumi ja seal oli tore laamendada, seal sai üksinda olla, seal oli üks üsna tähenduslik pilt selleni ühes sahtlis showskini rukkipõld, mida me ikka aeg-ajalt vaatamas käisin. Ja ma siis unistasin, et minust võiks ka nagu kunstnik saada, juba nägin, et ma olingi kunstnik, aga mina nägin niisugust keset põldu, nisust, kivihunnikut, kogu korjatud kivihunnikut, mille ümber siis kivid ümber kasvasid maasikad ja, ja ma nägin kohe seda pilti, kuidas ma seal maaliti ja maasikaid ja huvitav on see, et see tropp, Ki põld ja tegelikult lainetab nagu meri. Ja lahti Ma vaatasingi hakkasingi, nagu neid rukkipõlde vanasti oli hästi kõrge rukis, nüüd on niisugune madalaks ja ma alati vaatasin, kuidas tuul leegis seal üle põllu niimoodi ja pani kõik rukkipõld lainetama ja siis ma tihti mõtlesin, et kui saaks selle tuule ära värvida. Küll oleks põnev vaadata, kuhu sa lähed ja kust ta tuleb ja mis ta teeb. Selline värvidega mängimine oli juba siis natukene, nagu mõttes oli, oli singid pidi. Tegelikult tuligi niimoodi, et minu esimene elukutse oli hoopiski tiigritaltsutaja. Aga teine elukutse oli juba kunstnik, ma kooli läksin ja ma sain aru, et kes siia põhjamaale mulle ikkagi tiigri toob, siis ma mõtlesin, tolku hakkan siis kunstnikuks. Kedagi vähemalt ei tahtnud taltsutada. Kassi taltsutasin, ema, tegin päris tõsist tööd. Kas Ants siis ma õpetasin teda akent lahti tegema ja ust lahti tegema? Ma võtsin ta, istusin akna alla, võtsin kassi käpa, meil oli haagiga, käis aken kinni ja võtsin ta käpa ja lehe nimodi sipstsipzips, nii kaua, kuni see haak põrkus lahti ja siis lükkasin ta õlaga tema enda õlaga seda akent. Aken läks lahti, on päris nutikas sell, õppis selle päris ruttu ära, tihti oli niimoodi, et keset ööd ema järsku pahandama, et jälle on aken lahti. Siis ma teadsin tantsu nälja läinud, kuidas suhted emaga olid? Ema oli meil tore. Tore oli seeldavalmil noor, mina olin tal kolmas laps ja siis oli ta 20 nagu mina sündisin, oi-oi. Tõesti, noorima isa pani emale pilgu peale juba isan emast 11 aastat vanem juba siis, kui ema oli oma pisikene, siis, siis ei saa teda nagu jälgis ema, nii suure pere kõrvalt ei saanud vist küll mingit tööd teha, muud kui ollagi ema, jah, ja ta oli, ta oli tõesti tubli ema, Tani hoolitses meie eest ja teda ei saanudki nagu emana võtta talle nagu vanem õde ja tihti oligi niimoodi siis kui ma juba keskkoolis käisime, et kui sa oled, oldi pottsepatööd pakkuma, siis küsiti pidajasse nii naerma küsiti, minuni on õe käest niimoodi, et kas teie abikaasa on kodus ja. Meil oli hea meel veel ema oli noor, üldse ei olnud solvunud. Aga kas lugema õppimine ja, ja võib-olla ka mõnes mõttes joonistamine ja oli seal ka sellist ema õpetust või näpuga näitamist. Aga mina olin juba neljas laps, siis seda ma ei mäleta, et ta eriti oleks mulle peale käinud, sõi ma ise nagu õhk oli juba paks seal pisikese toaõhk õppimisest ja see naq mulle iseendast hakkas nagu külge ja ma tahtsin ka olla samasugune nagu teised, kuigi alati oli niimoodi nutt, mis mul on veel meelde jäänud, mis mind alati kurvastas, on see, et kui ema andis teistele raha, et võid kinno minna, siis mina sättisin kaelast rivisse. Õnn teistele järgi. Või siis võtab ema mul käest kinni, ütleb, et sina oled veel väike, sina pead kasvama, mina kasvan ihust ja hingest. Meil iga kord järgmine kord oli jälle sama lugu. Nüüd see mind natukene häiris seal pesamunaks olemises. Aga sel ajal olid jälle plusspunktid ka kõik maasikad, paremad maasikad silmas ikka justest. Kas ema on niisugune laulu laulja või jutu jutustaja ka oli või olid need vanemad õed-vennad? Marikagi rääkis muinasjutte ja ema ja isa laulsid väga ilusti, ema laulis madalalt, isa võttis kõrgelt, seal hoiti, kui sugulased kokku said, siis siis ka paluti laulge. Kas mõni niisugune lapsepõlve muusikapalaga meelde tuleb või oli mõni lemmiklaul? Lemmiklaul oli päris palju, näiteks Georg Ots, mulle meeldis siis lima, Sumak ahah siis ta oli dollar hästi populaarne. Ja teda ma kuulasin Grapist, meil ei olnud raadiot realise crap, kuulusene crap. Ja nüüd kuulamegi siis Aili Vindi lapsepõlve lemmiklauljat laulab Imazumak. Muidugi Rakvere nii väikene linn, et seal mingit kultuuri nagu ei kusagilt nagu imbunud, aga mis meid päästis, oli see, et me käisime, seal oli kaks kino ja me käisime peaaegu kõik filmid, vaatasime ära, kinos käimine oli meie jaoks tähtis sündmus, emast oli juttu aga isast, need isa oli meil väga niisugune hinnatav töömees ja tal oli niisugune väga heatahtlik inimene, kui ta lõpuks korstnapühkija hakkas, siis kui oli tihti niimoodi, et tuleb koju ja jälle palub Kulaili õmbleb mulle see nööp, et jälle ta oli lasknud kellelegi lööbi ära võtta. Ostsin koju kohe palju-palju nööpe. Et saaks aga isal õhtul lööbite õmmelda korstnapühkija undrile. Aga siis oli kodus tohutult palju võimalusi iga päev soovida midagi ja kõik soovid läksid, täida ja sõbratarid, kõik, kõik olid nii vaimustatud, et nendele on tuttav korstnapühkija. Eriti uusaasta puhul oli see viilu peetud amet ja, ja aga räägime need joonistamisest ja kunstist ja sellest värvide maailmast. Nii et Aili Vint on siis üks selline tüdruk olnud, kes juba lapsena teadis. Ta tahab saada kunstnikuks. Ja väiksena ma olevat niisugune olnud, ema teab rääkida, et mängisin, mängisin teiste lastega, järsku olin kadunud. Ema oli juba rahulikult joonistab mulle meeldis väiksena joonistada, mis pildid siis olid? Ei, seda ma ei mäleta, kindlasti väga ausad, ilusad, aga ma mäletan, esimeses klassis ma joonistasin jõulukuuske ja meil oli onu parandus, niisugused klaasist, väga ilusad hobuse jõhvides sabaga linnud. Pull oli ja, ja veerimises värvilised toredad ja ma ostsin ka neid ja ma läksingi kooli ja õpetaja ütles mulle, et kuule, Aili, sina küll seda ei teinud ja mina olin alguses arusaamatuses, et, et noh, ma ei solvunud selle peale, et, et ta niimoodi ütles mulle, aga ma solvusin selle peale, et kuidas õpetaja siis aru ei saa, et mina teeksin. Ja see võttis natukene seda joonistamise hoogu. Võttiski ma ei tahtnud ainult unistada. Aga Rakvere, nii nagu ta oli ümberringi põllud ja metsad ja merd ja ei olnud, aga meri sai edaspidi selleks suureks armastuseks ja lummuseks kunstiga koos, nagu põimus kõik üheks tervikuks kokku esimest korda merega kokkusaamist juba sai mainitud, et see oli siis seal Käsmus. Mind vaimustas jusse Need lained ja see vee läbipaistvus, ma olin nii vaimustatud ja see liiv, kuidas liiv paistis läbi vee ja siis ma proovisin muidugi vee peal ka käia. Ja, ja ma vaatasin seda läbipaistvast veest oma jalga ja mõtlesin, et ei seda täiesti võimatu maalida. Mõteldakse ikkagi joonistamise peale, jah. Nii et. Ja nüüd ma olen siis seda läbipaistvalt merd nagu maalinud ja nagu endale tõestanud, et täitsa seda on siiski võimalik maalida, seal seal on nagu minu lemmik diiliks teha just läbipaistvalt, märg ja teine muidugi, mis jättis vapustava mulje, esimene päikseloojang merre. Ja sellest on mul veel järg, mälestuste järg niimoodi, et me ühel päeval käisime õhku hommikul sõitsime õhtul tulime tagasi ja järgmisel päeval ma ei tea, millega olin saanud igal juhul ema pani mind nurka ja mulle niukene punane, pane valgete mummudega kleit seljas. Ja nüüd ma seal nurgas siis mõtlesin niimoodi, et imelikud on need vanad inimesed, hetkeks nad lapsi nurka nurgas oli nii põnev, sest sest ma vaatasin, et ma teadsin, et meil on hele tapeet, niisugune elevandiluu värvi väikeste lilledega. Järsku vaatan, et seal on hoopis punane ja otsisin ja liigutasin ennast, uurisin ja, ja siis lõpuks leidsin võimaluse, kuidas päikseloojangut mängida, keerasin, pea viltu, tõusis kahe nurga kokkusaamise joon jäi mulje paberiks ja siis ühel pool oli heledam, see jäi taevaks ja teisel pool oli tugevam punane. See oli siis meri nim mängisin seal päikeseloojangut ja minu meelest oli nii huvitav. Millal siis uuesti sai mere äärde, siis kui ma teismeline juba siis oli ka nii, et ma olin oma sugulaste juures ja nemad sundisid mind keset päeva magama ja ma põgenesin akna kaudu. Tulin pärast päikeseloojangut koju. Mulle meeldis ega hulkuda niimoodi mööda merd jalgupidi solistada, seal ma õppisin ise sellelt ujuma läksin nii sügavale, kui veel sain ja siis hakkasin kalda poole. Mis see siis on, suur tüdruk. Järsku tundsin, tulingi, veetnud, sügav vesi kannab hästi. Ja, aga kas koolis ütleme, Need kadusse, joonistamise tahtmine nagu ära õpetajatele ei tahtnud näidata, aga samasse meri ja vaatamine ja looduses liikumine kas nii-öelda väljaspool kooli, see enda jaoks ka enam siis üldse ei tahtnud joonistada? Ei, ma ikka joonistasin edasi, ma joonistasin näiteks teiste laulikutesse igast pilte ja kuulsaid näitlejaid. Sonia ahiniaid, saar, Ahlion kritia, portreede järgi töid päris hästi mul välja. Tavaliselt oli nõnda, et just nendele tüdrukutele anti nii-öelda eelisjärjekorras salmikese, oskasid hästi joonistada, igavest tahtis juhate salvikus oleks tõeliselt hästi tehtud pilt mulle, leia kohe virnade viisi neid vaja joonistada täis, aga siis ma mäletan veel merega, vaat sealt narrissaingisem mere armastuse meloni seina pääl Aivazovski üheksanda laine repro selle maalinud ja ta oli niisugune alla meetri mees. Pilt ja see rippus meil seinas, ei ole tegelikult minu onu oma Talipsoft laadalt ostnud. Ükskord me hakkasime sõbratari Sirjega seda koos maalima, niimoodi, et üks pilt oli nagu istusime köögilaua taga ja pilt oli toas, oli köögilauas just näha kaugelt. Ja siis tema hakkas ühest paberiäärest, mine hakkasin teisest paberiäärist maalima, nimega valisime, siiamaani on mul alles jäänud, päris päris julgelt maalitud. Pärast lakkisime, eetika mõtlesime, meri peab olema läikiv ja, ja siis me katsime ta tavalise kontoriliimiga üle pärast kõik valgeks tõmbas. Natukene õnnetud värvid olid siis, mis värvid need olid millega nende kõlde sõid, akvarellid siis Kvašelts ei olnudki ja, ja sellepärast, et akvarell oli tuhm ja siis oli vaja teda ja kontori Leoniga läikima lüüa ja kõik oli targasti tehtud. Aga kui niisugune Ilus no eliimaal siis just nagu tekkis sellest liimist ja mesilasveest kokku siis vanemad ütlesid. Tublid, et Piestjatel välja tulla, keedeti ka ja vanemad eriti noh, meie tegemistest eriti nagu ei, seda ma ei mäleta, mida ema ütles. Isegi kui ma tunnistuse koju viisin, siis siis ei olnud eriti vaimustust kui, kuigi mul olid neljad-viied alles keskkoolis kolme tuleva, kui ma hakkasin trend tegema, võistlustel käinud, aga see oli nii loomulik, et meie lapsed kõik hästi õppisid. Ema oli muretu õde, kontrollinud kunagi meie tegemisi ja toimetamisi. See ongi mõnes mõttes heade laste ja heade õpilaste traagika. Et kui nendele alati kõik head hinded, siis neid üsna napilt kiidetakse. Ja kui halb õpilane saab ühe hea hinde tunnistusele sata taevani, kiita. Ülekohtune. Aga te küsisite veel, et mis esimesed mälestused on? Mul on meeles, et ema tahtis mind ikkagi varem teistest magama panna, aga mina ei tahtnud. Täna õhtul istusime seal trepi peal ja ema näitas trepi kõrval kasvaseks võilill. Ütles, et vaata, võimlil pani juba silmad kinni. Aga et sul on võimalus näha, kuidas ta hommikul silmad lahti teeb, kui sa nüüd õigel ajal magama lähed, sina koos võilillega magama lähed nii hopsti voodisse. Aga ma ei saanudki hästi magada, ma ikka kogu aeg ärkasin ja vaatasin, kas on juba valge. Ja muidugi, kui ma siis ning läksin teda vaatama, olid võilillel ikkagi silmad jälle lahti ja nii ma jahtisin neid silmade lahti, tegemist vist üks nädal aega, kuni ühel hommikul läksin oma võilille Ta mägi ta ära rebinud ja lapsepõlves on kurbus täpselt samuti, ega siis ei ole ainult rõõm, iga päev. Oli teie lapsepõlves midagi ka nisukest tõsiselt kurba ja, ja rasket, eks ikka oli. Sõda oli jah, sõdame meie vanemad vist oskasid niimoodi teha, et me eriti seda sõja traagikat nagu ei tundnud. Me olime ikka nagu lapsed, mängisime ja vaja ei olnud sõjas ei, õnneks ei temani nagu sanitaariks Rakvere haiglasse ja kui oli vaja keldrisse joosta. Pommitamine hakkas siis ema korjas ruttu kokku ja me olime maal, mitte linnas, läksime nagu sõjavarju, isegi põnev oli vaadata keldriaknast niimoodi üles, kuidas need, need säravad kuused alla langesid taevast. Seda oli nii huvitav vaadata, küüditamised. See kõik läks teie perest mööda. Jah, me oleme vaene perekond. Aga noh, ma mäletan esimeses klassis seminaris, kuna olime ise, oli juba teises klassis. Meilt viidi klassist üks Eda ära. Me õppisime duetti laulu ja järsku hommikul teda ei olnud. Õpetaja ütles, et on Siberisse viidud, kirjutas meile kirju. No meil oli nii kahju, nii armas tüdruk oli pikkade patsidega, sest ma mäletan veel seda, kuidas küüditamise autod tulid maalt läbi Rägavere tee otse meie maja ees sõitsid mööda ja ükskordse kolonn ja nagu peatuma millegipärast me arvasime, et juba praegu on, meil on kõht tühi, need Me jooksime ruttu tuppa leiba viima, neile. Aga üldiselt nii valdu Ta on ikkagi lapsepõlv jäänud, niisuguse muretu ja helge ja toredama meelde. Ja kuidas sõpruskond siis seal Rakveres oli kass, peigmees ka ülikooli ajal. Vot minuga juhtus niisugune lugu, et, et minu vanem vend oli väga lugupeetud poiss linna peal ja ja kõik nagu häbenesid, minu venda ei olenud minuga tegemist teha, see oli nii naljakas. Natuke veel ta pärast, siis kui me vilistlased juba olime ja me käisime, siis nad hakkasid ükshaaval tunnistama. Mina arvasin, et ma olen niisugune inetu pardipoeg ja kui oli koolis näiteks peod, siis, siis ma läksin ka, aga ma ei olnud üldse all saalis, vaid mastasin rõdul ja vaatasin kõike seda pealtvaates. Aga millega kooli ajal see yldse tegeldud? Kooli ajal ma olin võrdlemisi passiivne, mäletan minu klassiõde Tiina Liivik, tema ajas mind ikkagi joonistamise ringi ja ja ikka püüdis mind siia-sinna tõmmata, aga mina ei tahtnud, ma ei tea, mul oli mingi tõrge selle pioneeri massilise niisuguse tegutsemise vastu, ma käisin rohkem nagu oma pead ja muidugi väga palju sai sporti tehtud õues oldud oma tänavalastega näiteks talvel oli, siis oli nii pööraselt palju lund, nii vahvad hanged ja, ja me ehitasime suuri koopaid, niisuguseid ikka need, kus me saime ise püsti seista ja koopasse saime niimoodi, et kallasime jääga üle selle liutee ja siis pea eesli liuglesime sisse, pidasime seal jõulupuud ja mida ei lubatud pidada tegelikult sinna mahtus oma 10 10 last sisse koopas üldse lumega on mulle niisugused väga soojad suhted, lumi sulab minu pihus. Minu sõbratar Eerika ikka meenutab, et kui me neid lume kindluseid tegime, siis siis mina olla palja käega niimoodi mätsinud seda lund, et öelnud veel, et siis hakkab paremini kokku. Ja kui vanaema hommikul turule läks, emad isaga kodus ei olnud, siis me tegime niisugused aiasse jooksmise võistlused läbi lume paljajalu. Minuga on lootusetu lugu, sest mina olin nabani lumes ja ei jõudnud nii kiiresti teistele järele. No seal oli meil niisugune traditsiooniline niuke katsetamine. Kui te nüüd ise tagasi vaatate oma lapsepõlve peale nii nendele hetkedele mere ääres kui nabani lumes ja isale, emale oma pere lastele, mis te arvate, mida te sealt lapsepõlvest oma lapsepõlvekodust täiskasvanu ellu kõige olulisemate lähete kaasa võtnud? Ma arvan, niisuguseid kokkuhoidmise tunde ja muidugi empaatiaga. Me nagu mõistsime, 11, mul tuleb meelde, kuidas imelik, ma ei olnud paha laps, aga jälle tuleb meelde, kuidas ema pinnurka. Ja, ja tuleb tuppa ja küsib. Kas sul on seal paha olla, vot see oli see sama kord, rohkem ei mäletagi, nurka paneb, see oli see sama kord kumama punase kleidiga mängisin seal, kui see minu punasest kleidist lei refleksi sinna tapeedi peale. Lastetuba. Oma lapsepõlvest jutustas Aili Vint, temaga ajas juttu reetmade