Tere hommikust, täna on novembrikuu teine pühapäev isadepäev, aga jutusaade läheneb teemale pisut teises võtmes. Kuidas saada targalt tugevaks paindlikuks, kuidas oma keha sees olemisest rõõmu tunda ja kes aitab siis, kui ise enam hakkama ei saa? Umbes niisugune võiks see võti olla. Mina olen Margit Kilumets. Minu külaliseks on Eesti üks füsioterapeut, mees, kes treenib praegu ka või aitab, kui oleks õigem öelda keelt. Kantslerit Indrek Tustit, tere hommikust. Hommikust. Füsioteraapia. Beut on Tartu Ülikooli üks popimaid erialasid praegu. Miks see nii on? On tegelikult hästi üllatav, et ta on üheks populaarsemaks läinud ja maid ajapikku neid reitinguid ja kuidas öelda, vaatame sisseastujaid. Eks ta selline paras hullus on, et kõik tahavad sinna minna. Aga samas ma arvan, et eks ta natukene inimesed on samasugused nagu mina olin, sel ajal ma läksin ka füsioteraapiat õppima, teadmata, mis seal tassin, astusin sisse, õppisin ära, teadsime, et tööle kunagisel erialal ei hakka. Ja ma arvan, et praeguseid sisseastujaid sellest suurest hulgast on samasuguseid väga palju. Kas sa arvasid, et sa ei hakka sellel erialal tööle? Sellepärast, et ma ei teadnud enam õppima, lähen. Seal noh, kui sa ei tea, mis, mis mind ees ootab. Kindlasti sa ei lähe ju mõttega. Ma hakkan oma elus kunagi tegema seda, mida ma ei tea. Ja kõigest hoolimata ülikooli sisse astudes ei teadnud üldse, mis ma tegema tahan hakata. Tahtsin joosta, trenni, teha, sporti teha. See oli ainus eesmärk. Kui sa praegu kuulajale peaksid kõige lihtsamate sõnadega selgitama, mis on füsioteraapia, siis mis on? Füsioteraapiat tegelikult on kõige lihtsamalt öeldes tõenäoliselt harjutuste kompleks. Või siis füüsiline treening, mis on mõeldud selleks, et inimene oleks terve ja füüsiline treening, mis koosneb erinevatest harjutustest võite võtta füsioteraapiat kui kõige lihtlabasem kepikõndi või, või pühapäeva hommikust jalutuskusagil metsa, Arlet, selle võite ka füsioteraapiat liigitada. Sa ütlesid, et sa tahtsid tol ajal, kui ülikooli astusid kõige rohkem lihtsalt joosta siis olid sa tegevsportlane. Mis sporti sa tegid? Ma jooksin 400 tõkkeid, jooksin päris tükk aega, ma jooksin kuni 2000 vist äkki seitsmenda aastani või? 2008. isegi ma täpselt enam ei mäleta, seletan nüüd ikka juba aega möödas. Ja noh, eks kõik noored sportlased, kellel on omad unistused ja lootused, et siis nad teriti muust ei mõtle, et nad lähevad, teevad selle nimel kõik, mis on võimalik. Sa oled isegi, ma pakun umbes kuuekordne Eesti meister näiteks. Ilmselt tead sina seal isegi täpsemini kui mina. Et mina täpselt ei oska, tegelikult ma ei oskagi öelda, et kas nüüd on viis või kuus ja seitse, aga kusagil see number, selline. Aga 400 meetrit on suhteliselt jõhker spordiala, et ühelt poolt pead sa jooksma kogu aeg väga kiiresti, umbes sama kiiresti kui sadat meetrit ja, ja teiselt poolt jooksma jällegi palju rohkem kui 100 meetrit, et et mina olen aru saanud, et see on üks keerulisemaid kergejõustikualasid, kas võib nii-ütelda vä? Kui ma 400 meetrit, nagu sa ütlesid, on tõesti, minu jaoks oli ka 400 meetrit, oli tegelikult raskem või 400 tõkkeid. Et kuigi neljasadat peetakse võib-olla kergejõustikus üheks kõige raskemaks alaks siis minu arvamus on see, et tegelikult need tõkked sunnivad sind mingisuguse seal väga-väga kindlasti. Ja tegelikult see siin nagu sellist nagu etteastet kergendada. Et 400 ongi nii, et sa jooksid väga kiiresti, väga pikalt ja jaksid lüüakse tõket natuke, tegelikult leevendavad. Kas sa saavutasid oma sportlaseteel selle eesmärgi mida sa tahtsid? Eks ma illusioonide seal on ju ka olümpiavõitja, et ma arvan, et eks kõik tahavad sinna. Aga õnneks või kahjuks ma sain suhteliselt varakult aru, et minust ei saanud. Ja suure tõenäosusega võib-olla see oli üks põhjuseid, miks minust ei saanud. Et ma sain sellest liiga varakult aru. Et siis hakkasid tekkima mingid teised asjad, mille nimel hakkad elama. Miks sa arvasid, et sinust ei saa olümpiavõitjat? Tegelikult oli väga lihtne, ma olin 2002 aastal, kus ma samal aastal ma jooksin oma isikliku rekordi olin välislaagris ja tegin täpselt analoogset treeningut ühe selle hetke siis Euroopa parima 400 meetri jooksja koos. Ja tema oli minust kuus aastat noorem. Ja siis oli minu jaoks vahe selge et kuus aastat tagasi, vaid tema minust kuus aastat nooremana tegi asju, mida minu pähe tegelikult ei mahtunud, kuidas neil läks sama asja teha? Kuidas sinust siis lõpuks ikkagi sai füsioterapeut? See on üks päris kummaline lugu ja sa oled ise selle kohta öelnud, et sa olid ikka ülikooli ajal paras looder ja ülikooli lõpetajatest täpselt niisama rumal, kui sinna astudes. Jah, ega ma just targemaks ei saanud, aga et. Ma ei tea, kas, kas ma nüüd looder olin nagu sporti tegin ikkagi natukene aga noh, kõik, mis puts õppimist, siis õppimine oli ikkagi väga teisejärguline. Ma olen seda lugu juba rääkinud ajakirjanduses. See ei loe, Meil on võib-olla teised kuulajad, aga ikkagi. Neljandat korda, et et Tammert oli Aleksander, oli see, kes mu kaasa vedas Lõuna-Aafrikasse, kellel jäi tema selle hetke siis terapeut haigeks. Ja võttis mu passi ja ütles, et, et ma tegin sulle Lõuna-Aafrika viisa, ainult sõidame laagrisse. Ja see laager oli vist kolmekuuline peaaegu. Ja algul ma üritasin nagu natuke vastu võidelda, et ma ei, ma ei tea sellest mitte midagi ja ma ei oska mitte midagi. Ja Tammert arvas, et või noh, mis ta arvas, Tammert ei arva kunagi midagi, ta lihtsalt teab asja. Et ütles, et ülikoolid lõpetasid, järelikult oskad. Ja nii ma hakkasingi. Kes sind alguses kõige rohkem sellel teel aitas nüüd erialase professionaalsel teel? Tammert aitaski, Sass oli see, kes mu ikkagi käekõrval vedas nagu kõigi inimeste juurde, keda te sealt kõrvalt tundis. Ja noh, minu number üks õpetaja tegelikult tänase päevani on selle hetke kiiruse Alekna, massöör ja terapeut, et Sigmas mõnda perekonnanime ei suuda välja hääldada. Aga ta oli töötanud üks 40 kuni 50 aastat 40 aastat vist juba tegelikult nagu Nõukogude Liidu koondisega ja, ja sealt edasi Alekna. Ja tema andis mulle põhilised ideed, et mida võiks teada ja miks võiks midagi teada. Ja noh, kui mina nagu enda sellele tööle tagasi vaatan, siis ma leian tema mõtet oma tänase päeva õpingutes siiamaani. Kas sa mäletad seda hetke ka, kui käis krõks senine põksatus, et jah, tegelikult see füsioteraapia huvitab mind tegelikult ma vist ikka tõesti tahangi seda teha ja ma saan sellega hakkama. Ja siis ma ei ole käinud. Seda ei ole siiamaani käinud, ma lihtsalt tean tahtmist absoluutselt. Aga mingi esimene see krõks käis nagu sellel hetkel, kui esimene hooaeg Tammertiga sai läbi, et siis ma ikkagi sain reaalselt aru, et et nende teadmistega ei ole võimalik edasi midagi teha. Ja võtsin kõik oma ülikooliaegset raamatut, läksin raamatupoodi, tellisin kirjandust juurde. Läksin oma maakodusse muhusse. Lukustasin ennast sinna peaaegu kaheks pooleks kolmeks kuuks. Lihtsalt õppisin hommikust õhtuni ja õppisin siis enda jaoks rohkem selgeks kõik selle, mis ma oleks pidanud õppima ülikoolis nelja aastaga. Arusaamatu, ma mõtlen selle peale praegu, et siis ju mingisugune piits või sisemine sundus või midagi pidi Sinsiivse sundima seda tegema istuma kolm kuud Muhus luku taga. No, ja sa ei taha ju igal hommikul minna tööle kurde Tammerti käest, et kuule, et sa mitte midagi ei tea. Loodan, et Tammeri pooleks seda saadet nagu selline hirmu hirmuvalitsus, aga pärast seda tegelikult aegamisi on saanud sinust. Ja sa ei tohi nüüd vastu vaielda. Kindlasti tee üks Eesti parimaid füsioterapeute, kes on need Eesti sportlased, kellega sa praegu regulaarselt tegeled? Regulaarselt kõige regulaarsemalt Gerd olnud kogu aeg. Tema on ju tegelikult olnud minu nii-öelda nagu selline pooleldi võib-olla eraprojekt ju viimased üheksa aastat nüüd viimased kaks aastat, kus treenerit tal ka enam vesterni näol ei ole. Et noh, seda enam on see nagu osakaal nagu kasvanud aga väga sagedalt praegusel hetkel nendest nii-öelda siis kõige kuumemates nimedest. Rasmus Mägi on see, kes on käinud väga regulaarselt minu juures. Tegelikult võib põtradega kõik Regulaarselt on raske öelda, aga noh, läbi käinud on ikkagi väga-väga enamus, ma arvan Eesti sportlastest, et tennisist Jürgen Zopp kindlasti viimasel ajal ja Ütleme kergejõustikus enamus Kui rääkida sellest rollist sinu rollist Gerdi treenimisel praegu, siis ajakirjandus kasutab ikkagi täiesti jõuliselt väljendit, et sa treenid teda või aitad teda, mismoodi te seda siis teete, et, et sa, kas sa, kas sa tõesti oskad talle öeldes, kuidas paremini ketast heita? Jah, tänase päeva seisus kui ajakirjandus kasutab seda väidet, et Matreenindada, siis ma ju kirjutan talle treeningplaani algusest lõpuni, ma vaatan ta kõiki heitetreeninguid algusest lõpuni analüüsinud tehnikat. Et seda vist võid treeneriks nimetada küll. Miks see nii läks, et sinusse mees sai seal juhuste kokkulangemine või, või, või kuidas, kuidas see juhtus? See, et ma Gerdi kõrval ainult üksinda jäin, teised läksid minema. Vestlen, Raulio läksid ära, et mina tahtsin ära minna. Aga kuidagi nagu kujunes ma ei tea, äkki südametunnistuse võib-olla ei oleks pidanud olema. Aga kuidagi nagu tundus, et kui kõik inimesed, kes on nagu Gerdi viimased seitse, kaheksa aastat nagu ümbritsenud, et kui nad kõik läheksid korraga ära, et see tundus nagu kuidagi nagu minu jaoks nagu mõeldamatu. Ja ja noh, kuna ma tundsin tema nägu, seda treeningsüsteemi treeningut ja olin seda nii pikalt kõrvalt näinud ja noh, ütleme tema siis seda nagu tervisliku poolt ka tegelikult piisavalt palju, et noh, siis ma jäingi ja eks see roll kandus minule. Sel nädalal esitles Raul Rebane oma raamatut sellest samast Kerd kontorit ümbritsenud meeskonnatööst ja selle raamatu pealkiri on võimalik. Sinul on selles raamatus ka päris suur roll kanda, nagu kõigil neil inimestel, kes Kerdi tema sportlasetee ümbritsenud on. Kas sa oled kõigega nõus, mis seal raamatus mustvalgel kirjas on? Noh, mina olen olnud selle raamatu õnnelik nagu ees ees lugevaid test, lugeja või ma ei teagi, kuidas väljend on. Aga Raul kindlasti ei ole midagi nagu liialdanud. Et pigem ma arvan sellise lugeja ja, ja võib-olla siis eks ta selline natukene nagu kangelase stoori peab ju ka olema, et kindlasti on seal detaile võib-olla pigem välja jäetud. Aga samas, kui me seda raamatut nagu analüüsime minu minu top 10-sse, kuulub see raamat nagu lugemise poolest, nagu igal juhul arm oleksin talle lühendanud. Et Õnneks võrreldes eellugemisega, sealt on võetud niisugune väide, see on kõik õige, mis seal kirjas on, jah. Seal on väga palju mõtteid, mida ma tegelikult tänase saate jooksul tahaksin sinuga ehk arutada. Aga esimene neist, kes mul praegu peale või meelde nagu tuleb, on see, et Raul ütleb, et sportlasel kõigepealt tulevad ajud ja siis tulevad lihased. Excelist sõltub alast, et tegelikult ju seal raamatus ma arvan, et seal raamatus vähemalt Rauliga, kellega ma olen sadu tunde, ma arvan, tänaseks vestelnud siis Raul ütleb, eestlase väikerahvuse võimalus saada tiitlivõistlustel medaleid on tegelikult tehnilised alad ja et me ei saa konkureerida aladel, mis on sprint, me ei saa konkureerida. Võib-olla seal pikamaajooksudes, kus lihtsalt need rahvamassid, mis harjutavad erinevates riikides, on nii suured. Et meil ei ole selleks piisavalt talenti. Ja kui me selle ühe talendi leiame, siis kas meil on nagu, kas me suudame seda talenti sellel nagu teel hoida lõpuni, nii nagu vaja on. Et selles suhtes, kui me võtamegi need tehnilised alad siis seal kindlasti on need saavutaja ajud nagu Raul nimetab kindlasti nagu esimene pool ja siis edasi tulevad lihased. Ta ütleb sinu kohta ühte, ühte üsna üsna kummaliste asja, ma isegi natukene mõtlesin selle üle. Lahtine, ega lihtne mees ta ei ole, lugesid seda kohta või, ja kas sa ise pead ka ennast siis pigem kinniseks? Keeruline, pigem pigem mitte, ma ei tea, kas ma nüüd nii väga kinnine olen. Aga minu esimene kohtumine Rauliga oli sel hetkel, kui ma hakkasin Gerdiga tööle. Ma arvan, et raul rääkisin, pool tundi tegi mulle selgeks meie tiimi põhimõtted, millest ma olen üritanud nagu kinni pidada ka peale seda, kui raul ära läks, sealt viimist. Sest minu jaoks noh, Raul olnud õpetaja mentor ja, ja mul on need põhimõtted väga meeldisid. Et siis Raul tegi ainult ühe järelduse minust ütles, et väga keeruline ja ükskõik, ma olen talle näidanud mõnda enda ettekannet, loengut või kirjutist, mida ma olen tahtnud avaldada, ütles, et liiga keeruline tee lihtsamaks. Sa oled seal raamatus väga mitut moodi sees aga selge on see, et, et sina pead Gerdi kõrval seisma nüüd kui te seate uusi sihte ja eesmärke, kui kauaks sa plaanid tema kõrvale jääda? No sa küsid küsimuse, millele mina ei taha vastata. Et meil on viimasel ajal nagu olnud suhteliselt nagu tava, et me iga pooleteist või kahe aasta tagant nagu hakkame oma edasisi plaane üle vaatama, et mingid etapid saavad nagu kahe aastaga läbi. Ja tänase päeva seisuga on olümpia veel kaks aastat. Et ega täitsa ausalt öeldes me Gerdiga veel lõppkokkuleppeni ei ole jõudnud. Et kas me teeme need kaks aastat veel koos, kuidas me teeme, millises mahus, kellel on mis roll? Et siin, kui sa otsest vastust tahad, siis sa võid sellel pühapäeva hommikul Gerdile kohe helistada ja küsida temalt, et mis tema arvamused ja nägemused on, et mina nagu täpsemalt ei oska öelda, et tema, minu mõtteid tead. Kas sa oled nende viimaste aastate jooksul mõelnud sellele, et sa tahaksid oma tööd teha kusagil mujal Eestist väljaspool, me jätame seal Gerdinud praegu selja taha, et seda noh, ma ei hakka talle hetkel helistama ka, eks, ja me loomulikult siin Eestis kõik loodame, et te teete need kaks aastat koostööd, aga kui me unistame või, või mõtleme suurelt, et kas sa tahaksid oma võimet proovile panna kusagil piiri taga? Neid pakkumisi on aja jooksul olnud ja neid pakkumisi on ka tänasel päeval. Et ma ei oska isegi öelda, kas ma tahan seda või ei taha seda. Et see on nii. Mulle meeldib see eesti. Äkki ma hakkan vanaks jääma. Kui vana sa muidu oled? Noor? Et tundub kuidagi nagu järjest viimaste aasta ja ma arvan, et Eesti on muutunud ilusamaks, lihtsalt Tallinna muutunud ilusamaks. Et mulle meeldib siin sügiseti, jaluta, mulle meeldib vanalinnas käia, mulle meeldib erinevates kohvikutes istuda ja kuna ma reisin ikkagi aastas ringi keskeltläbi üks 250 kuni 300 päeva Eestist ära. Et ma ei ole leidnud eriti sellist kohta, kus nad tunneksin reaalselt, et ma tahaksin nüüd veeta kaks või kolm või neli või viis aastat siis kui ma olin 24, viis, siis ma tundsin seda palju rohkem. Et tänasel päeval isegi kui need pakkumised on väga head, mis tehakse siis nagu väga tugevalt paneb mõtlema, kasvõi see, et me tahame olla hommikul Kadrioru park jalutamine. Seda võimalust mul ei ole, mul ei ole seda võib-olla Dohas, võib-olla Ameerikas. Ma just sel nädalal kuulsin siinsamas oma armsa vikerraadio eetris üht meest, kes oli töötanud Soomes üheksa aastat, ma pakun teeninud head raha ja tulnud tagasi Eestisse ja ta ütles, et, et mind võib-olla ei usu kuulajatega minu sõbradki mind ei usu, aga tegelikult need üheksa aastat mul ei ole olnud mingit elu. Sest ma olen mõelnud kogu aeg seal, olles ainult sellele hetkele, kui ma saan istuda laeva ja sõita koju tagasi. Et ma arvan, et nii lihtne see ongi, et su kodu lihtsalt on siin. Jah, võib-olla samas mõtlen, kuna see päevade arv, mis on siit Eestist, olen ära on ju tegelikult aastast suurem kui see, mis ma siin olen. Võib-olla see tekitabki seda igatsust rohkem, et samas ma ei oska seda, seda ei saagi igatseks nimetada. Aga on mingid asjad, millega sa oled harjunud ja sa pead enda jaoks välja mõtlema, kas sa tahad neid endast ümber harjutada või mitte. Kui sagedasti see siin Eestis olles sinna Muhu saarele lähed? Näiteks ka sellele küsimusele vastamata, sellepärast et. Et nad ei hakka võib-olla nii kaua jõudnud, lihtsalt. Füsioterapeut tähendab lihtsalt lahti, seletades ka seda, et sa oled inimesele väga lähedal. Sa katsud teda, puudutad teda, sa oled sellises pidevas füüsilises kontaktis. Ütle, kas niisuguseid inimesi on ka sinu karjääri jooksul ette tulnud kelle vastu sul on antipaatiad, et, et sa, sa lihtsalt nagu füüsiliselt ei taha temaga tegemist teha. On muidugi loomulikult jaa. Ma isegi ei oska öelda, see ütleme mina enda töös ma. Ma näen kõige eriskummalisem enne kui inimesi, et just seesama, et see füüsiline lähedus on mitte füüsiline lähedus, aga just see nii-öelda füüsiline kontakt, mis seal nagu tekib, see on nii teistmoodi. Ja siis noh, kui sa näed nagu inimesi, kes võib-olla ei saa kas kõige lihtsamatest asjadest aru või üllatavad sind millegiga või ütleme nendele siis noortele sisseastujatele, kes sinna ülikooli lähevad, et sa võid kohata inimesi, kes tulevad sinu juurde, on absoluutselt võib-olla viis või kuus ja seitse võib-olla 10 päeva pesemata. Et tegelikult nende vastu tekib jah, antipaatiad. Ja ega sa ei taha nendega tööd teha. Mida sa siis teed? Tavaliselt selle ühe korra sa töötad ära, kui on väga ebameeldiv, noh, saab ka tagasi saata või välja välja saata inimesed, et neid kordi minu vastu võttes vist on olnud väga-väga harvad kaks, kolm, neli äkki. Aga lihtsalt kas siis sellele inimesele sa selgitad, et niimoodi enam teisel korral ei tuleks või sa ei võta teda rohkem enam vastu? Mul on alati ette kujutanud füsioterapeudid ja massöörid peavad olema kohutavad tugevad käed. Kas see on nii? Jah, mina kujutasin kuni selle hetkeni kuni kuni Sigmas mind õpetas, et Sigmase esimesed kaks tundi, et õpetamisest siis kulusid sellele, kuidas ta näitas, kuidas nende keharaskust enda kehaasendit kasutada, selleks, et sa nende käsi ja jõudu paremini saaksid kasutada. Ja kui sa neid asju nagu oskad teha, siis ei, ei ole see hulk nagunii vajalik, mis seal olema peab. Aga oma energiat oma patsiendile kliendile, kuidas sa neid üldse kutsud? Patsiendid, patsiendid, kliendiks, et oma oma patsiendile, kas sa, kas sa kannad oma energiat talle üle, saab nii küsida, või? Vahel ei tahaks aga aga ma kardan, et liialt tihti seda nagu juhtub jah, et eks selle, see on nüüd selline, Ma ei tea, poolenisti teispoolsuse ja kes mõni mõtleb sellest ühte, mõni teistmoodi, mõni ei usu sellest energia ülekandmiseks üldse midagi. Aga kui sa ikkagi päevast päeva kümnete inimestega nagu kontaktis töötada, siis mingitel hetkedel, kui sa tunned, et, et tegelikult peaks ennast oluliselt rohkem suutma blokeerida sulgede kõige selle eest, mis väljast sisse tuleb. Nii et see on üks kunst, mida sa veel õppima pead. Jah, ma tahaks liiga hea olla, aga tegelikult ei peaks nii olema. Kas need asjad, mida sa inimesi ravides neid aidates tunned, kas need on aastatega, sa oled nüüd seda tööd teinud, kui palju siis ikka ligi 10 aastat, eks, ja rohkem. Et kas need asjad on aastatega läinud hullemaks. Ja üldjuhul võib öelda, et inimkond läheb väga suure kiirusega hullemaks et laste pool vaadates just, et laste seas olevad haigused, probleemid. Ma arvan, et need probleemid, mis olid minuvanustel Sis ja algasid nad võib-olla kuskil seal vanuses 18 19 20, kes olid Sparta, teevad inimesed siis tänapäeval sa näed neid sarnaseid probleeme lastel, kes on seal üheksa, 10 11 12 mis on siis tegelikkuses, ma ei tea, kolmas klass, neljas klass, mina pean seda muidugi absoluutselt ebanormaalseks. Aga millest see tuleneb, ma ei tea, kas see tuleneb sellest, et meie söök on muutunud kehvemaks, meie võib-olla lihtsalt üldine liikuvus on jäänud vähemaks, võib-olla treenerite tase langenud ilmselt väga palju faktoreid kokku. Aga pilt, tervis on halvenenud, väga palju. Tähendab, see, mida traumasid liiga varases nooruses See tähendab traumasid liiga varases nooruses endast traumast ei parandata. Et teise või kolmanda klassi last, kes tuleb ja ütleb, et ma tõmbasin tagareielihase ära. Mina tõmbasin oma sportlasekarjääri jooksul ka ühe korra tagareielihase ära, see oli siis, kui ma olin vist 23 või neli. Et noh, kui ma näen seda 10 aastase lapse puhul ja ma olen päris paljud enda elust nagu veetnud nii staadionil kui, kui trennides, siis Ma ei mäleta ühtegi kümneaastast, kes oleks nagu neid lihaseid ära tõmmanud, selles vanuses tega tänapäeval seda juhtub. Rahvasuu ütleb, et inimene on täpselt nii terve, kui terve, on tema selg. Kui palju haigeid selgusid sa päeva jooksul näiteks näed? Pooled minu patsientidest on seljaga ja maailma statistika kohaselt Ta on selge 80 protsenti probleemidest. Et. Seljast me võiksime teha siin kolm pühapäeva hommikut, saated on ju, et, et seal tegelikult seda seljaprobleemi kantakse üle tähtsustatakse et ma olen viimased, et kaks-kolm aastat tegelikult, et sellest seljast natukene ära tüdinenud. Võib-olla sellepärast, et, et mul see põhiline patsient, kanter noh, on ilmselt võib-olla Eesti kõige kuulsam selle haige siis. Võis olla tema järgmise raamatu pealkiri kanter eestiks. Seal seljahaige. Et et tema, tema selja ka tööd tehes ja kõike seda uurida, siis selge ei ole nii keeruline, nagu sellest räägitakse ja ei ole nii keeruline, kui, kui see statistika seda näitab. Lihtsalt seal on väga palju, ütleme, terapeutide poolt tegemata tööd ja inimese enda laiskust. Et kui ta läheb minu juurest ära ja ma annan talle kolm venitust ja 10 harjutust, siis ma tean, et, et need inimesed, kes neid teevad nendest 100 protsenti on terveks saanud. Ja need inimesed, kes neid ei tee, nendest 100 protsenti ei ole terveks saanud. Niisama lihtne, selge. Aga see seljahaiguste süvenemine, kas see on seotud ka sellise istuva eluviisiga lihtsalt aasta tagasi käisin ühe Saaremaavanaisa juures tegemas üht telelugu ja tema ütles, et inimene on ahvist päike, mis tähendab seda, et iga päev tuleb rippuda ja hoolimata oma 80-st eluaastast hüppas ta mingi sele kangi külge, siputas seal ja näitas, et noh, ka oma lapselapsele, kuidas nagu rippudes tuleb, just ta väitis, et see mõjub seljale hästi. Et, et kuna me enam ei ripu ja muudkui istume, et siis siis nüüd ongi kõik halvad asjad käes, et on see siis nii lihtne. Esiteks, see, et inimene on ahvist pärit, sealt on juba nii palju vahelülisid puudujat, minule see Darwin ei meeldi. Et kui me selle ahvi anatoomia ette võtame, siis see on täitsa erinev inimese omast. Kui me vaatame kogu seda lülisammast, dialooge ja, ja kõike muud, et noh, siis noh, mis me ikka seal rippuma nii väga et pigem ma arvan, et me jõuame sinna, kus me selleks ahviks areneme praegu. Et võib-olla sellepärast inimesed tahavadki rohkem rippuda viimasel ajal, aga aga see harjutusvara on tegelikult nagu väga lihtne, et sa teed oma sekretäri, on see mõiste, mis meeldis tänapäevasem nagu tekitatud, kus me oleme istuv inimene. Ja ilmselgelt selles istuvas rollis võistumises on oma oma probleem. Et inimesel, kui me jagame need lihased väga väga nagu siis spetsiifiliselt kaheks osaks, siis on need lihased, mis on meil siis asenditundlikud ja teised, mis on siis nii-öelda mõeldud meil funktsiooniks. Asendi tundlikud lihased on need, mis selles istuvas asendis meid võtavad seal istuva asendi. Ja kui me nüüdset istuvast asendist lähme kas jooksma või hüppama või mida iganes, siseneda lihased meil aja jooksul, nendel on vaja ainult selleks 15 20 30 minutit ennad oma kuju või selle pikkuses nagu lüheneksid. Ja kui me seda lihast hakkame nüüd väga tugevalt pingutama või venitama, siis Semilarskit trauma tekitabki Seltsides olete seljast pisut tüdinenud, aga mis sind praegu huvitab? Selge? Kuna ma sellega igapäevaselt tegelen, eks ma arvan, et iga iga hull läheb natukene sellesse piiri. Et sa tüdined sellest ja õpid ennast järjest süveneb Süvamalt sinna sisse. Et minu jaoks ka ta muutub minu jaoks iga päevaga nagu järjest huvitavamaks, sest ma saan sellest rohkem teada. Aga samastan muutub minu jaoks nagu järjest igavamaks ja ma tüdinen sellest, et nagu selles mõttes, et kui ma näen neid inimesi, kes minu juurde tulevad. Ma pean jälle, hakkame ühte ja sedasama üle rääkima. See on nagu, ma ei kujuta, noh, minu jaoks on täiesti fantastilised inimesed, on, on kooliõpetajat, kes igal aastal alustavad oma programmiga otsast peale lähevad sinna, hakkavad rääkima, täpselt sama juttu. Ma olen nüüd viimase aasta pooleteistkümne jooksul tekkinud sama tunne, et ärkan hommikul üles ja hakkan rääkima sama juttu. Nüüd tahaks sealt nagu ära põgeneda. Ma igaks juhuks ütlen kuulajatele. Kriitika korras, saan kogu aeg riielda, et ei ütle, mis on, minu nimi ei ütle, mis on külalise nimi, kuna Juta nii huvitav, siis ma kordan üle, et saadet juhib täna Margit Kilumets. Minu külaliseks on füsioterapeut Indrek Tustit. Ise sa selle asja nüüd välja kutsusid. Aga ma tahan teada, et kui sa inimest näed on ta siis sinu ees mingil massaažilaual või astub uksest sisse. Kas sina näed tema aurat? Ei näe, ma näen kõike muud. Näiteks viimane film, mis oli siis räägin sellest filmist nüüd kes oli Inglismaa kuningannat, printsess Diana vist, ja seal on filmi kohe alguses on üks esimene kaader, kus printsess tuleb sisse või kes iganes ta sel hetkel seal oli, jalutab selle näiteks aint tema jalgu. Minul kulus järgmised 15 kuni 20 minutit filmist ma mõtlesin, et mis ta jalgadel Vigali, et mis tal veel valutab, sest noh, see jalgade asend ja kõik, see oli ikkagi kohutav. Ja seda ma näengi nende patsientide puhul ka seda aurat ma nii väga ei näe. Et noh, kui mõni tõesti roheliselt heledaks, küll ma seda märkaks, aga neid ma ei ole näinud. Tekkis kohe küsimus, et ma tahaks tahaks küsida, et millest sa oled mõelnud see 30 minutit, mis me siin juttu oleme rääkinud. Mul valutab, eks sellest on õnneks nagu piisavalt vähe, nagu näha, et et siis pärast analüüsinud Selge, aga kui me korraks selle sinu karjääri juurde tagasi tuleme, et sa oled aidanud elu jooksul üsna kuulsaid sportlasi ka? Ma mõtlen maailma mastaabis kuulsaid, eks räägid mõne loo kellestki, kelle mitte nüüd selleks, et sinu tähtsust kuidagi suurendada, aga lihtsalt selleks, et natuke seda maailmamõõdet meile siia Eestisse tuua kedagi, kellega sa oled kokku puutunud, kellega on olnud põnev ja keda sa tõesti oled saanud aidata. Aitäh. Ma räägiks võib-olla võib-olla siis ühest eesti tipp-poliitikust parem kes nimesid nimetamata, siis tänasel päeval, kes hommikul kell üheksa tuli, tuli mulle laua peale, teisel korral esimest korda ei rääkinud ühtegi sõna. Noh, samas ma nagu telekas mõned korrad näinud, et ta rääkida oskab. Ja tal kulus ka teisel korral seal lamades umbes üks peaaegu 30 minutit. Ja siis ta ütles ühe lauset. Et mis nii viga, tuled hommikul siia, sind tehakse terveks, et miks ei võiks iga päev nii jälle. Küsisin, aga miks ei võiks iga päev nii olla. Ja ta jälle järgmised pool tundi rääkinud. Et noh, ega nendest kuulsustest Ta ongi, nii et ega nad ju ei räägi endast väga. Ja ega nad vist isegi täpselt ei tea, mida, mida nad tahavad. Nendest, keda ma olen maailmas saanud aidata? Ma tean, ma loodan, et kõik nabis natukene Carolina glühteni, mu lemmik. Miks inimesena võib olla kõige Hästi karismaatiline igatpidi noh, isegi kui see, kui te vaatate tema võistlusi Kahtepidi kahtepidi vaadatuna, inimene, kes on täiesti risti vastupidine oma eraelus ja selles, mis ta on väljaku peal ja kui teda mittetundest teete, järelduse selle järgi, mille ta näeb välja staadionil hakkan mõtlema, et mis või kes ta võiks olla siis tegelikkuses kohtad sa hoopis teistsuguse inimesega. Aga selline ärakuulaja roll ja natukene ka psühhoterapeudi roll, mitte nüüd füsioterapeudi rolle, ka psühhoterapeudid roll on sinu töös ka olemas, ma kujutan ette, et see koht nagu inimene läheb juuksuri juurde või minu pärast autoparandaja juurde ja räägib seal ära kogu oma elu, et, et see käib ka ikka füsioterapeudi rolli juurde, eks. Peab kuulama. Peab peab kuulama jah, et selles füsioteraapia on ju tänaseks päevaks tegelikult isegi oma haru tekkinud, mis ongi nii-öelda siis psühhofüsioteraapiat. Või ma ei teagi, kas ta, kas ametlik nimetus on nagu psühhofüsioteraapia, aga füsioterapeut, tõelisi probleeme hinnatakse väga palju seal paljudes kohtades nagu selle järgi, et kus kohas need algavad, et kas sul on kodus pinget, töö juures pingeid, kas sul on muresid ja? Põhimõtteliselt nii, et mul valutab selg, aga probleem on peas. Siis on võimalik, eks ju. Absoluutselt. Ja mis sa siis teed? Sisi vähenemine? Aitäh noh, eks ikka laenad laenad ja ütled, et, et nagu ma muud asjad ka korda, et võib-olla siis läheb paremaks. Et aga kõige hullem, mis tegelikult tänase päeva seisus, ütleme et vaata, ma ütlesin ka, et ma olen natuke nendest telgedest ja kõigest sellest nagu tüdinenud. Liiga palju on tänase päeva seisust tegelikult üldse tekkinud inimesi, kes pigem tundub, et nad ei tahagi terveks saada. Et on inimeste hulka, kes nad tahavad olla haiged, sellepärast et siis meil on, millest rääkida siis nendel on, kuhu kuhu võib-olla mingil ajahetkel põgeneda, rääkida, et ma käisin kusagil kas terapeudi juures ja jälle minna kusagile kolmanda või neljanda inimese juurde kurta, et mul ikkagi midagi valutab. Et nende eesmärgiks ei ole tervenemine. Ja nende inimeste hulk kasvab väga-väga kiiresti. Kas sa kirjutad raamatut mõnda mitut korraga? Ei, ma tegelikult olen vist kahte alustanud ja kuna Neid ise läbi lugedes pärast mitte läbi lugedes, aga nagu lugema hakates jõudsime samasse kohta nagu, nagu me seda vestlust alustades Raul ütles, et, et liiga keeruline. Et kui ma loen ja vaatan, et ta on juba minu jaoks keeruline, siis ikkagi ütleme et inimesele, kes tahaks sellest raamatust nagu mingisugust reaalset abi saada, kas siis oma selja või põlve või millegi muu ravimisel ta ei saa sealt aru. Ja siis ma üritan nüüd lihtsustada ja nii nad mul seal arvutis seisavad ja ootavad, millal nad lihtsamaks muutuvad. Selles samas raamatus võimalik on Raul Rebane öelnud, et sina ja Gerd Kanter olete kahe peale läbi lugenud nii palju raamatuid, kui see kahega jagada, siis tuleb tunduvalt rohkem, kui eestlane keskmiselt. Loeb on siis nii või? Jah, ma enda eest julgen küll rääkida Gerdi lugemises ma natukene kahtlen raamatute hulgas, vähemalt ma tean, et ta loeb internetti palju ja, ja loeb kõikvõimalikke ajalehe pealkirju. Aga Mul oli vanaema, oli raamatukoguhoidja või pidaja. Ja mu suvi koosnes valdavalt sellest, kus ma läksin, siis kui ma veel koolis käisin. Kas ma läksin sinna ja võtsin endale 30 40, võib-olla 50 raamatut ja suve lõpuks viisin tagasi, et mul ei olnud kahenädalased tähtaeg tähendab tagasi viima. Aga ma eeldan, et üks selline üks 40 kuni 50 raamatut Mäkide aasta jooksul lugesime praegu. No võib-olla üks poole sellest kogusest ilukirjandust, loed ka ilukirjandust, loen ka. Vaata, praegu on sellised pikad pimedad, sügisõhtud tulevad ja inimesed kindlasti hea meelega, kuulavad igasuguseid soovitusi. Nüüd see on võib-olla raske koht, aga ikkagi lase silma eest läbi. Noh, mõned viimaste kuude niisugused lugemiselamuseks julged midagi inimestele soovitada. See võib olla ka raamat füsioteraapia. Füsioteraapiat ei soovita, füsioteraapiat ei soovita sellepärast, et see, mida ma praegusel hetkel ratas loen, ma eeldan, et see nõuaks väga tugevat alglugemist. Et seda ma ei tahaks nagu pakkuda. Ma võin siin pakkuda välja ühte remarki, mille ma lugesin just hiljuti, eriti, mis siis oli taevane soosikuid. Samas võin maha teha teise remarki, minu arvamus puhtalt, mis oli, lihtsalt? Ärge keegi lugege. Kuigi kümned inimesed ütlevad, et see on nende lemmikraamat. Ja just lõpetasin Jens lapiduse, tal on triloogia mingisugune, ma isegi ei suuda selle raamatu mitu pealkirja hetkel välja mõelda. Aga see on hetkel raamatupoodides olemas ja see on Rootsi siis nii-öelda allilmast, et ma lugesin läbi, esimese osapool meeldis poole meeldinud. Aga ma arvan, noorem lugeja vanusest seal kuskil 20 25, tema naudib seda. Kuidas sa loed või millal sa loed, kas tuleb ka kõne alla, näiteks, et no tänupühapäevane päev, eks ju. Et joon hommikukohvi ära, teen ühe tiiru Kadriorus ja siis täiesti puhta südametunnistusega, istun maha ja vot loen raamatut keset päeva. Lennukite lennujaamad. Selle peale ma ei mõelnudki. Et kõige parem ajaviitmise moodus lennukis tavaliselt kui ma kusagile lendan, kui on pikemad lennud ja kui on, kas laagritesse minek või kusagil, ma ikkagi võtan juturaamatuid kaasa kolm kuni neli tükki. Ja mu enda erialane kirjandus on mul siis tänasel päeval enamuses valdavalt aitaadis, sellepärast et need meditsiinikirjanduses on lihtsalt, nagu ta nii mahukas on, nii kaalukas, et juba sellise viie kuni kuue kilogrammist raamatute kaasas kandmine üle pagasi vältimiseks ei ole väga mõistlik. Et seda on aitajadi mugavam panna, aga lennukitesse teevad tavaliselt ühe reisiga ikkagi paar raamatut läbi lugeda. Kes sind aitab, kui sa haigeks jääd? Kui su selga ees? Kui mul selg haigeks jääb, siis maitsen ennast ise. Kui mul kurk valutab, siis ma püüangi ennast ise aidata. Et ma ei ole eritab jootikatsinud, kui ma olen haigeks jäänud. Et me oleme ikkagi püüdnud hakkama saada. Aga kui su vaim ära väsib ja kui sa vajad toetust või tuge, kelle juurde sa siis lähed? Ära hakka keerutama. See on selline saade, kus inimesed tahavad ja loodavad ikkagi, et sul on keegi, kelle juurde sa lähed. Aga ma siin olen püüdnud üksi hakkama saada, et ma tegelikult ei ole oma murede ja probleemidega eriti nagu kusagile jooksnud, et noh, ma ütlen ausalt, mul on. Mul on mõned väga lähedased sõbrad ja mul on nagu mõtlesin Rauli näol on minul olemas elus absoluutne mentor ja õpetaja siis siin, Tallinnas on mul olemas ka inimene, kelle juurde, kui mul on muresid, ma saan temaga minna ja rääkida nendest asjadest, kes on minust piisavalt palju vanem ja keda ma väga, väga väga austan. Millised su järgmised kaks kuud välja näevad aasta lõpuni saad lennukisse minna varsti jälle vä? Ja kindlasti lähen lennukisse. Novembri lõpus on üks töö, mida ma pean minema tegema koos ühe tennisekoondisega. On kaks kuni kaks pool nädalat. Ja siis ma tahaks sealt aasta lõpuni võib-olla natukene puhata. Kust sa puhkad soojas kohas? Eestis vaevalt jah. Et mõtlesin, et aasta lõpuni või Eestis on ju kõige pimedam ja kõige külmem ja, ja ja kõige sellisem aeg, kus siin ei tahaks üldse olla. Et oleksin 30 kraadi soojema, istuksin terve aasta. Aga ma ei ole seda kohta veel välja mõelnud, et eks tekib kiiresti peas. Kuidas need inimesed hakkama saavad, siis, kes on harjunud regulaarselt sinu käest abi saama ja sa näiteks lähed ära kaheks kolmeks nädalaks, kas sa telefoni tõstad, kui kellelgi on ikka surma häda? Ja nad ootavad, et nad ootavad vahel ka kauem või kaks-kolm nädalat, et mõni ootab vahel kolm kuud. Aga nad on siiani Äravdanud. Ma SMS-i vastan, et ma olen kolme kuu pärast tagasi. Ja sellised Kaspirovskite ideed läbi selliste avaruste läbilainet ei saada mingeid oma soove ja õpetusi ja juhiseid. Ma isegi olen loobunud, et telefoni teel inimestele harjutusi seletamast, et tegelikkuses, kui sa ikkagi ei näe ja ei saa testide täpselt, siis mõned probleemid võivad olla inimese poolt kirjeldatuna nii sarnased et kasu asemel kahju teha, et ma ei seda ei ole teinud Cybaseid. Ma tahaksin ikkagi teada, kuigi ma vahepeal juba vist küsisin enam-vähem sama asja ka, aga ma loodan, et sa vastad nüüd võib-olla teistmoodi. Et kas sa kunagi läksid füsioteraapiat õppima ja ei teadnud, et mis see täpselt on, mis sinust saada, kas sa üldse tahadki füsioterapeut saada, siis kas sa ikkagi tegid õigesti? Kas see, et ma füsioterapeudiga sain või see õppima läksin? Mõlemad, et see, et sa õppima läksid ja see, et sa said ja need on erinevad asjad vä? No need on ikka väga erinevad asjad. Et minu kursusel oli vist umbes 20 inimest. Ja siis, kui me kursuse lõpetasime, siis neist Meie nii-öelda siis see kursusevanem vist või kuraator või kuidas seda nimetati, Priit Eelmäe tegi kõigiga vestluse. Selles vestlusringis oli siis kaks inimest, kes ütlesid, et meie sellel erialal tööle ei hakka. Sellest 20-st inimesest need kaks tänasel päeval siis töötavad. Ja 18, et on rohkem või vähem mittetöötavad või no võib-olla ma mõne suhtes oleme võib-olla natukene liiga, et võib-olla mõni on viimaste aastatega tööle hakanud. Aga mõni aasta tagasi see, see seis nagu selline oli. Kas ma olen õnnelik, et ma seda tööd teen? Ma just siin neli või viis või kuus päeva tagasi sellele küsimusele vastasin et kui ma olen oma elus mitte midagi tegema ei peaks, siis ma teeks ikka siis me oleme siin praegu teen. Täna on isadepäev ja ikka tore on ju lõpetada saadete mingite juhiste või õpetustega või heade soovidega isadele. Kas sa julgustad näiteks eesti isasid võtma oma nelja-viie-kuue aastaseid lapsi käekõrvale ja viima neid sporti tegema? Ja loomulikult ja mitte ainult, mitte ainult käekõrvale, vaid ka saatma neid iseseisvalt, et esimese korra võitnud ja sinna võib olla käe korral minna. Aga minu arvamus on ikkagi selline, et lapsel peab see soov endal olema. Et kas ta tahab sporti teha, kas ta tahab, et laulda, kas ta tahab tantsida mis iganes tema jaoks, nagu see huvitav tegevus on. Et seda peaksite tegema, et loomulikult tänapäeva lapsed kõik tahavad arvutis istuda, et seda nad ei peaks kõik tegema. Aga, aga kõik, mis puudutab nagu füüsiliste, et tegelikult on väga hea raamat on seal nii paljudele ka soovitanud, on They Spark. Et kes vähegi tahab natukene lugeda selle kohta, mis füüsiline tegevus siis meie kehaga teeb ja miks ta kasulik on, kas lastele või täiskasvanud võttele või neurootikutele veskis Afreenikutele. Siis lugege raamat läbi, et seal on üsna hästi kõik ära seletatud. Et see nii-öelda siis Rauli väide väljend, et kehakultuur lahku kirjutatuna. Et tegelikult see sportimine täpselt seda meiega teebki, et ta muudab meie keha siis kultuurseks, paneb sellel kehal, annab sellele kehale kehale võimaluse aru saada, mis ta tegelikult tahetakse, milleks ta tegelikult London. See on vist ainult inglise keeles, ma saan aru, polegi ära tõlkinud seda raamatut veel. Kindlasti mitte, aga kindlasti ta on olemas saksa ja mingites muudes keeltes. Ja muusikat kuulame selles saates tavaliselt ikka ka. Et sa arvasid, et see võiks olla Robbie Williams, kes tänasesse pühapäeva päeva siis meie kuulajad saada, miks just tema? Ma arvasin, et see võiks olla Robbie Williams, sellepärast et tema on olnud mu lemmikartist vist, ma arvan, et umbes 15 20 aastat. Ja ma võtsin lihtsalt selle laulu, mis mulle esimesena temalt meeldima hakkas. Et. Keda muud Maike, lasen teil kuulata? Ja varsti ta tuleb siia lähedale kontserdile lähed ka siis riigiga? Ma olen ta paaril kontserdil käinud, et Inglismaa mulle meeldis rohkem kui Eestimaa, sellepärast et inglased, et teaksid kõike tema laule peast kaasa laulda mis tekitab natuke teistsuguse fiilingu. Eesti Kontsert oli kindlasti väga hea, et ma arvan, et selle kinnituseks vist nüüd, kas detsembris või novembri lõpus peaks tulema välja siis tema DVD Tallinna kontserdiga. Nii ma kusagilt pealkirja nägin. Ja kas ma Riiga lähen? Ma ei tea täpset kuupäeva, kui ma olen samal ajal kusagil Lõuna-Aafrikas või kusagil mujal laagris, siis tõenäoliselt ei lähe. Aga kuulame Robbie Williamsit, aitäh. Indrek Tustit, füsioterapeut täna saatesse tulemast kõikidele Eesti isadele ja vanaisadele. Soovin siinkohal ilusat isadepäeva ja tehke siis ikka.