Muidugi oli asju, millest me kunagi ei rääkinud kuigi aimata, et need peatükid on tema elus väga tõsised olnud. Ning teisest küljest Taali juba ikkagi pärast Siberist tagasitulekut. See mees, kelle sõnavõtt jälgiti, olid need siis ajakirjanduses või Kirjanike maja saalis või kuskil mujal. Ta oli tuntud ja väga radikaalne vahele ütleja. Ja see tekitas elevust. Ma ei ütle, et see tingimata juhtus kohe pärast 55. aasta lõppu. Sest kui ta Siberist tagasi rongiga tuli, siis ta küll vabastati, aga näiteks NLKP staaži mõttes teda ei rehabiliteeritud. Korta ütleski selgesti, et esimesed aastad kuni umbes 60 vastane oli tema jaoks kõige tähtsam see et tema NLKP staaži hakataks lugema 40. aasta juulist, siis kui ta NLKP-sse astus, sest ka seal kes ajalugu ei tunne, tähelepanuväärne, et ta võeti esimesse kollapolatsiooni valitsusse NLKP-st väljastpoolt, nii nagu ka teised Viistid või tolleaegse terminoloogia kohaselt rahvakomissarid olnud NLKP liikmed. Ning selle nimel, et tema parteistaaž loetaks 40. aasta juulist alates pidevaks tekita küllalt. Avatud koostöö KGB-ga mille nimel ta kirjutas mitte ainult ühe, vaid mitu puhtalt propagandistlik kartlik, et ega tema esimesed artiklid kirjanduse teemadel pärast 50 kuuendat 50 viiendat aastat on ikkagi selgesti tendentslikult. See Andresen, kes oli legendaarne on hilisem 60.-te aastate Nikoland veesem kes võis endale lubada käike, mida teised katsed ja kes lubas seda ka teatava. Ma ütleksin näitlemislustiga 1907-l teisel aastal võttis NLKP vastu otsuse kirjanduse kunstikriitikast muidugi see, mis ilmus, oli referaat. Nii et seda tegelikku otsust näiteks ei ole minusugune kunagi viitsinud välja otsida. Teenisime sellega, mis ilmus, kas ajalehtedes, ajakirjades ja see oli üldsõnaline värk, miljon ka olid siis need tegelikud otsused, mida NLKP ellu viis. Sel puhul toimus Tallinnas Kirjanike Majas üks laiendatud koosolek kus üheks ettekandetegijaks oli Maie Kalda. Ja tema rääkis, et kirjanduskriitik peaks olema ennekõike uurija. Tema mõttes muidugi kirjandusteadlane. Ja selle peale singi suhtus majja kangelase väga lugupidavalt, lõikas küllalt kõva häälega vahel nii et see oli igale poole kuulda. Eriti tähtsate asjade uurija. Plaadi repliike tuli väga tihti ja ma ütleksin, et need olid ka oodatud täpselt niisamuti nagu Tartus oled alati oodatud Villem Ernitsa esinemised ning samamoodi olid oodatud Andres enne esinemisi trükisõnas, mis muutusid eriti teravateks pärast sõda, kui ta 1966. aastal avaldas sirbis ja vasaras oma lahtise kirja kirjandusteadusest tolleaegsele kirjandusteaduse tegelikule kulule ratturile Endel sõelale ja lõpetas selle kirja, siis nii ebahariliku pöördumisega nagu vajaliku austusega. Ma olen kuulnud ühte väga vana head keelekat inimest ütlemas, et selle lõpu eest annab ta Lincolandress neile kõik andeks. Muidugi tuleb meeles pidada, et see Andresen, keda mina tundsin, keda noorem või ka minust pisut vanemad, tundsid, et see oli ikkagi 55. aasta Margna Andresen, see tähendab seda. Et ta näiteks ei rääkinud oma üleelamustest Siberis või ka eeluurimise ajal, kuigi ta on sellest kirjutanud muidu ühe väga huvitava novelli mis on siiamaani jäänud avaldamata. Ja need üleelamised võisid olla küllalt rängad sest inimestel, kes olid Siberist enne teda juba 1941 või siis ka 1949 oli ju see meeles, mille tõttu nad silla sattusid ja kuidas käitusid need kes 1941 jagada 49 vastutasid selle rahva eest, mille keskelt nad olid ise lõppude lõpuks pärit Andres, sellelt Venemaalt saadetud mees, vaid ikkagi Vihulast pärit Haljala tagant lambasaare külast või talust pärit kohalik kes muidugi oli radika algusest peale juba kahekümnendatel aastatel ja kes ei salanud äärmist vasakpoolsust, vaid Praveeris sellega asi on inimestel meeles. 40. aastal viis otsese koostööni Nõukogude seal siis okupatsioonivõimuga ja on küllalt andmeid selle kohta. Esimestena vastutel tegi Andresen seda koostööd väga innukalt. 49. aastal hakkasid tema asjad juba allamäge minema sest tema küllalt tõhus toetaja Nikolai Karotamm käis samuti maha, sest nõukogude võim tahtis siin näha kuulekamaid ja alandlikumaid juhte. Ning sealt alates nägi Nikolandweesem eluga seda poolt millega need, kes juba 41 küüditati, olid pidanud kokku puutuma. Aga öelda, et kuigi ka tema oli üks pommiehitajad Taišetil ikkagi oli ta kaasvastutaja, see oli eestlastel Siberis meeles. Ja ma olen kindel, et see oli meeles ka temal endal ja temasugune teadis väga hästi, et see, mis on olnud, seda ei võta enam tagasi ja seda kogu aeg kahetseda ei ole selles mõttes. Perspektiivne sa pead ju kogu oma minevikuga ja kõigi oma vigadega edasi elama. Ning kui sa tahad ennast õigustada, siis sa pead ka tegema midagi, mis jääb ja see, mis nüüd jääb, Nikolandweesime loomingust on kahtlemata need artiklid millega ta kaitses, ütleme siis uuenevad kirjandust, nii nagu tema üks artikli pealkiri ütlebki avarust kirjandusse, see oli jällegi 66. aastal väga selge nõudmine. Ja sellest oli ta lähtunud sisuliselt juba ka enne neljakümnendat aastat. Teine, mis jääb, on see, mis ta on kirjutanud Tuglase kohta sest see on nüüd küll nõukogude ideoloogiast vaba käsitlus loomulikult, et see kuulub oma aega. Praegu kirjutatakse tuge, sest meie aja järgi ja see 68. aastal ilmunud ja 60. aastal valminud raamatuke Tugasest on antikonjunktuur, näe, kahtlemata. Nüüd on meie aja paradokse, et meie aeg on teatra reaalne ja samal ajal need, kes oskaksid seda teatraalsust lahti seletada, neid on väga vähe. Nicola Andrejs on tegelikult väga viljakas teatrikriitik ja ka teatriajaloo uurija kes avaldas eraldi käsitlused Hilda kleezrist ja hommik teatrist ning tema Need on selles mõttes olulised tööd, et seal on sees see 20.-te aastate kunsti radikaalsus mida võib-olla hiljem ei osatud mõista põhjusel, et see oli kahtlemata ka poliitiliselt radikaalne kunst muide, vahele märkuseks. Iga. Ta ei õpetanud mulle kordagi poliitikat, ta kirjeldas seda, kuidas omal ajal poliitiliselt võidi käituda. Aga eeskätt Ta õpetas ikkagi seda, kuidas uurida kirjandust või paljudel teistel, õpetas ta muid asju, öeldes kui ta suurde kunsti. Sest Ajaloo Instituudi kunstiajaloosektori inimesed olid tema kodus väga sagedased külalised. Ta võis õpetada noorematele kirjadele väikele vaimsust, aga kuidas poliitiliselt vingerdada või või kuidas olla kollaporatsialist, seda ta ei õpetanud ja ma ei kujuta ette, et ta oleks kedagi selles mõttes rikkunud, kuna ta oli ise ka nõnda osa oma karistusest ju kätte saanud. Ma ütlen osa selles mõttes, et 1950. aastal, kui ta kinni viidi siis pärast seda mõisteti talle ikkagi 25 pluss viis milles ta istus ära viis aastat, lõppkokkuvõttes aga see, et 20 pluss viis on veel olemata või tulemata, see oli tal meeles siis, kui see Lõppude lõpuks läbi sai või tavaline on, et kirjandusloolane tegeleb nagu väga ammuste asjadega. Sisamdeesem oli kaasaegse kirjanduse. Ka ma ütleksin, operatiivne ja samal ajal sugugi mitte pealiskaudne tõlgitseja madonna kui ka iseenesest huvitav näite. Kui vaadata, milliste eesti kirjanike kohta on kirjutatud nende eluajal ja siis seal tegelikult häbiväärne kui väheste kaasaegsete kirjanike kohta on sõna võetud. Ma mõtlen uurimusliku, mitte lihtsalt arvustuse korras. Andresen jaoks ei olnud probleemiks ja üks, keda ta korralikult käsitlenud on Paul Kuusberg. Jätame nüüd selle, mis on seal ideoloogiliselt konjunktuuri või või sügavalt naiivne kõrvale räägime sellest, et Kuusbergi lugejaskond oli kahtlemata väga lai. Kuusbergi oli midagi öelda, Jaan Reinson tõi selle esile. Võtame teise näite. Jaan Kross tuli suurde kirjandusse üle üsna tugeva vastuseisu. Esimene, kes söandas kõhklematult krossi kui proosa isti tunnustada oli ka Nigol Andresen. Võtame niisuguse huvitava luuletaja nagu ainega Halep kelle, ütleme, eruditsioon annab tema luules kogu aeg tunda ka ka Kaalep on saanud oma kui luuletaja portree Andrese käest. Aga kui me võtame Andrei esine kui arvustaja tegevuse laiemalt või kogu suu ulatuses ette, siis väga nimekas Aino Kalda uurija kailaidinen kinnitab tänaseni. Andveesine artikkel Aino Kalda näidendites 1938 on siiamaani parim. Ja ma jagan seda seisukohta, Andresen oli teatrinärvi. Kuigi ta ise oli selles mõttes ikkagi vana kooliga härra, et ta ei, ei käitunud boheemlaslik. Tolli distsiplineeritud ja tema antud sõna pidas nii hästi siis, kui oli vaja artikkel õigeaegselt üle anda või kooli vahel täpselt kohale tulla, teda või selles suhtes usaldada ja ei olnud trendi. Pikkade juustega. Boheemlane vaetvatesti distsiplineeritud mees, et tal olid väga tihedad kontaktid Soome ultravasakpoolsetega. Selle kohta on rikkalikult materjali Nigol Andresen arhiivis, mis asub praegu kirjandusmuuseumis ja kui seda uurida, ma kujutan ette, et siis me saame 40. aasta okupatsioonist Eestis ja kõigest sellest, mis puudutab Soomet hoopiski põnevama pildi kui see mis meil praegu on. Siin seisab tegelikult töö alles ees. Lõhkematerjalid on juba kättesaadav. Ja kui ma nüüd mõtlen sellele mida Nigol Andresen ja tema eluajal räägiti ja kui palju oli sealt hariduse mõttes või ka suhtlemise mõttes välja võtta siis tema oli, ma ütlen veel kord, et ma kõnelen Andres ennast tema oli tegelikult suurandja mitte ainult selles mõttes, et kes tema juures käisid, said laenata 99-ks aastaks raamatuid. See oli tal juba mitmes raamatukogu. Ja varasemalt osa seal peaaegu ei olnud, sest varasemad osad olid kas enne sõda oksjonil ära müüdud või siis 50. aastal aeti inimesi käigus ära võetud vaid ka selles mõttes, et Ta neid noori, kellega ta tegeles, suunas täiesti uutele radadele ja just nimelt nii ette pannud ideoloogilisi silmaklappe, et me saime korraliku heas mõttes korraliku kasvatuse. Ja Ma ütleksin, et ei ole sugugi vale arvata, et mõned selle kasvatuse sa saajad on olnud tema töö, erialase töö jätkajad. Selles mõttes on mul pisut kahju, et teine oktoober möödus nii nii vaikselt ja ma seletan seda sellega, et inimesed ei oska nagu seletada, mis ta siis tegi, eelistavad vaikida. Ma ei pea seda õigeks. Ja olgu öeldud, et k Andresen ise eelistas mitte vaikida kooli vaja inimesest, see, mis ta on teinud, välja tuua. Tõsi, ta võis puhta repliigiga panna ühe tüübi paika, et seda paika ei maksa puudutada. Aga ta toetas väga paljusid. Toetust on kasutatud ja tänu sellele toetusele on terve hulk inimesi, saab teha seda, mille, milleks nad on kutsutud. Ma ei mõtle ainult kirjanik või kunstnik ja ma mõtlen kalleid tavalisi inimesi, keda Andresel näiteks omal ajal hariduse rahvakomissariaadi Su hiljem haridusministeeriumis toetas või toetas kuskil mujal, kus ta näkitseda on tarvis. Selles mõttes see töö kahtlemata jääb. No kui, kui mul lubatakse olla isiklik, mina olen sel ajal hariduse üle nagu ka selle sõprus üle äärmiselt uhke. Kas ta ütles ka või andis mõista, mis olid motiivid, miks ta 40. aastal nii radikaalse otsuse tegi ja kuidas ta sellest hiljem olisi suhtunud. Lühidalt öeldes oli see motiiv see, et oli valida. Olen ja tema valik oli siis Stalini ajalgi. Kui jumala, ma ütleks, et alati on võimalik valida ka kolmandat teed ma ei eita seda. Mõnikord aga tee, mis viib kuskile välja, mõnikord ta viib lootusetus olukorda siis tema valis Stalini. Ja mul ei jää seda Moyattelt oleks selle üle olnud uhke. Sest selle hind on ju teada. Aga teisest küljest. Ta ei ela, annab ütleme alates 55.-st aastast selle teadmisega, et kõik on kadunud. Ja, ja kõik on lootusetu. Niipea kui ta tuli Siberist tagasi, asus ta uuesti tööle. Ja ennist mõtlesin, et see töö, minu arvates alates 60.-te aastate algusest jääb. See, mis ilmus sinnamaani, 56 kuni 62 on konjunktunne põhjustel, mida ma ennist puutusin, hilisem ei ole. Kas mõnikord oli temalt on ta meeleolu, et ta on oma elu suuresti ära rikkunud? Nii hea jutupartner kui Nigol Andresen oligi ja eks ole tali suur piibumees tema Ta oli väga kinnine selles, mis puudutas isiklikke läbielamisi ja seda muljet, et ta oleks olnud ahastuses õnnetu Graanul, aga ma oleksin pidanud selle mulje hankimine siis, kui ma oleksin tahtnud esitama küsimusi, mida sõbrad omavahel ei esita ja isegi, kui ma oleksin esitanud, oleks ta vastanud võrdlemisi järsult, et ei puutu asjasse, sest ja see on see, mida ei ole võimalik tagasi võtta. Aga kui sa kogu aeg elanud valesti siis mismoodi sa näiteks elava kirjanduse juurde tuled? Ta, mida Andresel poliitilises mõttes oli läbi elanud, sel tammel tema artiklitest hilisematest ei leia. See on väga tunnustav, see, see ei ole hoopiski mitte tige töö, mida ta tegi. Need, kes on tigedad, on ohtrasti olnud temal see puudub, see, mida ta tooslaseda taga jaatas, jäägitult, see oli omal viisil legend. Et ta võis jäägitu olla koguni niimoodi, et ta võib-olla ei olnud väga karm kriitik seal kus ta lihtsalt teiste inimeste imetles, aga tigedalt Andressennelt. Ma mõtlen tigedust antud juhul negatiivse nurga tigedalt, Andres ja need on väga raske leida. Sapine irooniline, eitaval Reese on jah, kus tegemist oli lollustega matustega aga seda, kes oma sisemise tragöödia elaks teiste arvelt välja, seda on president, ei ole. Aga teateid, ta armastas sealt teateid, ma ütleksin ka, et ta tunnetas, missi polnud sugugi nii väga enesestmõistetav. Sest lõppude lõpuks teater haarab ju erakordselt paljusid. Tähendab, igalühel võib kergesti tekkida oma arvamus, aga kas keegi saab kujundada niisugust arvamust, mis on teiste oma sügavam ja põhjendatud, nõuab tööd ja seda tööd? Andresen ei põlanud kuni lõpuni, sest ta oli väga suure lugemusega. Ma ei mõtle mitte ainult keeli, vaid ka põhjalikkust. Ja tal ei olnud kuni lõpuni seda tunnet, et noh, ma olen nüüd oma elus kõik näinud nii taeva kui ka põrgu ja mind enam selles maailmas mitte miski ei üllata, see uudishimu, jäi, jäi tal püsima kuni tõesti lõpuni. Suri siis minu mulje järgi. Teda taevas see, et kõik ikkagi ei jõua, mis tal oli mõttes ja ta pani oma eluajal kokku nii Gustav Suitsu kogutud luuletuste käsikirja nii-öelda siis Nõukogude Eesti variandis kui ka kogutud artikleid. Kogutud luuletused ilmusid juba mitu aastat pärast koostaja surma, artiklid jäidki käsikirja. See tegi talle muret, sest tema käsitluses oli see sajandi algusel debüteerinud uue põlvkonna potentsiaal, jaga ja tulemuslikkus, väga suur. Suits, Tuglas, Under, Tammsaare ja. Ikka oli selles, et kõigepealt kirjutata ära Tugas siis. Suits siis tulla Underi juurde, aga. Gustav suitsust kirjutatud artiklid ilmusid. Väga pika ooteajaga ja nendest viimane, mis käisid Gustav Suitsu luulet 1940 41 42, ilmus alles postuumselt, sest see oli ikkagi poliitiliselt ka radikaalne artikkel. Under jäi unistuseks. Tammsaarest kihutas lande teisel mõned väga huvitavad artiklid, mida tuleb käsitada tema noori eesti tõlgenduse osana. Ma ütleksin, kaasaelamine, mis tal Noor-Eestile oli see määraski alal tegelikult kogu tema suhtumise uude kunsti tervikuna. Samas ta jälgis poliitikat ka elu lõpuni. Vähe on teada sellest, et ta tegi oma esimese välismaasõidu ja ainukese välismaasõidu pääst neljakümnendat aastat Soome 1070. aastal. Ta oli suur Soome huviline. Ja iga päev pärast lõunat kuulas ta Soome raadiost otse uudiseid selle kohta.