On laupäeva enne laulma ja kelle kultuuriga saateks täna on stuudios Martin Viirand. Ma nimetan saate tähtsamat teemat kõigepealt skulptuuri kommentaar kale Käsperilt. Mida ikka teha Tallinna kahe suurema väljakuga? Kuidas elavad Eesti kirjandusteadlased? Üks oluline episood eesti kultuuriloost seoses hiljutise laulupeoga? Ladina-Ameerika tähistab ühte omalaadset juubelit ja annab ikka on meie saates ka kontserdi kommentaar. Nüüd aga kõigepealt kultuurikommentaar ja kõneleb kirjanik Kalle Käsper. Kuidas kommenteerida seda, mida pole olemas? Head raadiokuulajad? Ma loodan. Me ei hakka nimetama kultuurid õllefestivale naiste kandmisvõistlusi või seda mehhaanilist müra, millega aeg-ajalt täituvad vallikärud ja laululavad, kui oma austajate ette astub järjekordne rokkansambel. Muidugi praegu on suvi teiste tegemiste aeg ja hoopis mõnusam on vedeleda rannaliival, kui istuda umbses ooperiteatris. Kuid just seal veetsin mina suure osa oma juunist, tõsi küll, mitte siin, vaid Jerevanis. Mul on hästi meelde jäänud dirigent Gennadi Rostestonski ütlus. Lauljad lähevad aina paremaks, lõuna poole orkestrit põhja. Armeenia ooper on selle tõendusseal, on palju ilusaid hääli ja itaaliapärane koolitus. Armeenia ooperikunst on saanud alguse itaalia laulu pedagoogide õpilastest hulga häid koogi, lauljanna Sid on üles kasvatanud praegu konservatooriumi õppejõuna töötav kuulus koharkas pahiat. Ta ise enam peaaegu ei esine. Kuid võiks soovitada meie televisioonile osta Armeenia rahvusooperi annusch järgi tehtud ooperfilm, kus ta laulab nimiosa. Praegu pärast Nõukogude Liidu lagunemist üles kasvanud põlvkond ei kujutagi vist enam kuigi hästi ette. Mis maad peale Venemaa asetsevat meest idas? Selle põlvkonna minu jaoks on armeenlased, grusiinid, tšetšeenid, aserbaidžaanlased, Osseedid ja nii edasi kõik ühed ja samad, Kaukaasia mägirahvad. Moodne eestlane tunneb Bangkoki lõpumaju palju paremini kui Armeenia keskaegset luulet. See on loogiline, aga siiski on sellest kahju, sest näiteks armeenlased on iidne vanade roomlaste aegne kultuurrahvas, kellelt meil oleks mõndagi õppida. Õppida kasvõi näiteks selles osas, mida tähendavad niisugused mõisted nagu mehelikkus, naiselikkus, perekonna käekäigu eest vastutab Armeenias mees. Teda kutsutakse terriks, see tähendab peremeheks. Võib käia tööl või ajada äri. See on tema asi. Sellesse naine ei sekku, peaasi kui hästi lihtsustatult öelda, et ta peaks ülal perekonda. Sest kui tõrje jõuab koju, võib ta ennast lõdvaks lasta. Tal ei ole vaja endale mune praadida või särki pesta. Son kindlalt, naise esmane kohustus. Niisugune patriarhaalne elukorraldus võib meid ajast-arust. Kuid vastutust mehed, mehelikumaks vastutuse puudumine, naised. Naise likumaks. On ka niisugune mõiste nagu anter, see tähendab ilma peremeheta naist. Muide tuleb seda ette harva, sest armeenlased hoiavad kokku mitte üksnes perekonnas, vaid ka suguvõsas. Üksikuks jäänud naise eest hoolitseb kas isa või vend. Mis puutub siia kultuur, võidakse küsida. Siiski puutub küll, kui ma olin Jerevanis, pidas sealne koreograafia kool just oma 70 viiendat juubelit. Kahel õhtul toimunud suurel kontserdil jätsid väga hea mulje tantsijat noormehed. Nad olid mehelikult artistlikud, hüppasid kõrgele ja püsisid kindlalt jalgadel. Mulle räägiti, et järjest kolmel Lozani rahvusvahelisel noorte tantsijate konkursil on armeenia noormehed võitnud krim. See saavutus on pööranud balletimaailma tähelepanu niivõrd endale, et on hakatud juba rääkima armeenia meest tantsijate koolkonnast. Mis meie balleti puutub? Kahjuks tulevad kohe KaPoralleel mõtted pähe, siis olen sageli mõelnud, mis juhtub siis, kui Kaie Kõrb üksoot tantsimise lõpetab. Kes siis tema asemele lavale lähed, kas Russalka või? Muidugi on igal nähtusel oma pahupool tõeliste kunstnike perekondades, Armeenias seda loomulikult ei esine. Kuid kui näiteks baleriini mees on see, keda neil kutsutakse rabiisiks ja keda eesti keelt ja on kõige õigem tõlkida sõnaga pööbel siis võib küll ette tulla, et mees ei luba abikaasal tantsida üht või teist rolli kui tollel on seal partneriga liiga palju, nagu öeldakse kehalist kontakti mehe ja naistevaheliste suhete kurastatus, kui nii võiks väljenduda, säilitab Armeenias ka olukorra, kus esineb väga vähe homoseksuaalseid suhteid. Needsamad, noored meest, tantsijat, kellest ma juba rääkisin, jutustavad, et sõites läände õpivad nad esimese asjana selgeks inglisekeelse fraasi. Sorri, ajam, hetero. Vabandust, ma olen hetero, muidugi tänapäeva infoühiskond topib oma kombitsaid igale poole Carmeeniasse. Kui veel mõned aastad gaasi kuulasid, seal maal needsamad rabiisid peamiselt oma Armeenias laagreid, mis olid küll jumala võitu, aga vähemalt melootilised siis seekord olid kõik tänavanurgad seal samamoodi täis broki nagu meilgi. Ka televisioon näitas üsna samasuguseid seriaale ja filme. Nii et pole võimatu, et seegi ühiskond ükskord moodsa maailma pealetungi all mureneb. Juba räägitegi Jerevanis nagu suhteliselt satsiooni seda, et sinna on tekkinud omamaised prostituudid tänavanurgal, kus nad pidavat valves käima, ma küll kedagi kohanud. Nii et võib-olla oli tegemist kõigest müüdiga soovitu esitamisega tegelikkuse pähe, kuid kus suitsu, seal tuld. Suurt huvi tunti Armeenias meie kirjanduselu vastu, minult küsiti palju Kultuurkapitali kohta. Oldi väga huvitatud sellest organisatsioonist ja tööstia imeteldi, et kuidas meil on suudetud selline asi käima panna. Olin ühest küljest küll usku kuid teisalt lohutasin armeenlasi, et kultuurkapital võib küll parandada kunstnike elu, kuid kas sellel on mingi otsene mõju ka kunstikvaliteedile, see on väga kahtlane. Meile, eestlastele on peatselt võimalik anda oma panus Kaarne taanlaste kaasamis poots modernses maailma. Nimelt tahab Armeenia kirjandusajakiri run mis tõlkes tähendab kevadet pühendada ühe oma järjekordsetest numbritest, eesti kirjandusele, kunstile. Armeenia kirjakeel loodi viiendal sajandil ja sinna sajandite taha ulatub Armeenia rikas luulekunst millest lubata, kui mul selle saate lõpetuseks esitada üks tilluke näide. Järgneva luuletuse niinimetatud Haireeni autor on 16. sajandil elanud Armeenia lüürik nahapet Kuitžak. Sa oled nagu safiir, võid kui smaragd või kui teemant, su pilk nagu päiksekiir. Sa lõhnad kui roosipeenar. Kas mina olengi see, kel magusaid, räägid sõnu? Mu nööbid siis valla tee ja tunne mu ilust mõnu. Kui see luuletus kirjutati, ei olnud veel mingisugust Kultuurkapitali Ükski paik Tallinnas ei ole oma nime läbi teinud läbi nii suuri muutusi, nagu on praegune Vabaduse väljak. Meenutame taastal 909 nimetati omaaegne puu ja heinaturg ümber Peetri platsiks. Põhjus oli selles, et oli möödunud 200 aastat eesti ühendamisest Venemaaga. Aga varem oli sellel platsil ju Karetatud loomi ja sealt oli läinud läbi tee omaaegse Harjuvärava juurde. Siis sai see plats vabadus, patsinime aastal 33 oli see nüüd Vabaduse väljak ja 48. aastal sai tast võidu väljak. Ja praegu on siis uuesti jälle Vabaduse väljak. Tallinna teine tähtsam väljak, keskväljak muidugi nii palju nimesid ei omanud. Sellel on selged põhjused. Aga tähtsam kui nimed, tähtsam kui nimemuutused, on see, mis saab nendest väljakutest edaspidi. Ja siin ütleb oma sõna ka sekka professor Mart Kalm. Arhitektuuriteadlane, keda küsitleb Epp ehand. Paratamatult on need kaks Tallinna kesklinna kõige tähtsamate suuremat väljakut ja vähemalt mõtte Viru väljak kinni ehitada, mis oli minu meelest üsna Voluntovistlik ja niisugune posta maha pausaldamise idee. Millega, kui ma sain õieti ajakirjandust jälgides kanni festivalile messil, Eesti on õige mõelda, mindi et seeni küll juhmi tee, eks ole, et kus ma siis ikka vähemalt väljakuid saame ja ega siis nendes uutes linnaosades tegelikke väljakuid kunagi kujunema ei hakka. Lõpuks Mustamäe inimesed varsti juba 40 aastat ootavad Mustamäe keskust ja siin on päris korralik männik see kogunud varsti lubasta vahestram mahagi võtta. Nii et noh, need kaks enne kesklinnaväljakut peaks kindlasti alles jääma oma väljaku funktsioonis, kusjuures on loogiline minu meelest, mis puutub Vabaduse väljakut, siis nagu kõigepealt peaksid neid ka selle maa-aluse parkla tegema. Nii palju kui mina olen professor introoblikest küsinud, et, et seda head varianti, et Trumpi seest õõnestada ja teha sinna parkla. C tule seitset auks kivimise baas ei ole niivõrd head, et liiga kihiline selleks seda ei ole võimalik, aga vanalinna külje all on parkimiskohta vaja, sellest mingit pääsu ei ole haljasrendipaaki vaatajateks ümber teha. Ma ei kujuta ette, et oleks võimalik järelikult naine paremat varianti kui otsväljaku alune ja tenniseväljakute alune võib ka kõne alla tulla, kuigi teistpidi mulle see luksus mängitakse haju seal Vallikraavi põhjas, tennistes on ju iseenesest ilus, praegu ei ole see, et neil on nende kõrgete pall, tee peale ei läheks ja nemad vingumürgitus seisu ajaks, mis Kaarli puiesteetulekutega on pandud ette, need kõrged seinad ja sellega näo varjatud vaade bastionile, mis on Tallinna eks atraktiivsemaid, niiet et seda ei tohiks olla suletud, aga muidu ta minuga metsaga tennist mängida. Kuidas te suhtute sellesse, et mõlemal Vabaduse platsi planeerimise konkursil ei antud välja esimest preemiat, lõpuks linnavalitsus otsustas, et nad teevad projekti ise arhitektide ideede järgi. Ah, ma ei pea enam ei mäleta neid detaile. Meil on žüriis, aga see konkursil ei leita, esimese koha väärilist, lahendaks seda juhtub ikka nagu ei üllata mind. Aga küsimus oli ju selles, et kõik need konkursid olid üks tühikargamine, sest ei olnud jojaalselt taga sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid poliite, kes noh, seda mõtet hakata tegema siis kui on aha. Ja see kõik oli niisugune avalikkuse vahustamisekseks näiline pakas uhhaa lihtsalt. Noh, selle ebaõnnestunud konkursi peale, siis kirjutas Leonhard Lapin Eesti Päevalehes eelmisel kevadel, et Tallinna linna ehitatakse ilma visioonitaja Tallinna linna ehitavad mitte arhitektid, vaid ametnikud, insenerid, kas te olete sellise väitega nõus? No antud juhul ma olen lappeniga nõus ja selles mõttes, et ju paisati eelmisel sügisel nii-öelda avalikkuse ette Tallinna linna üldplaneering ja mis seal salata, sellest kirjutatud on vähe, aga üldine kultuuriringkondade hoiak oli siiski väga tõsine pettumus. Selles mõttes, et tõepoolest selles Tallinna üldplaneeringust puudusid linnaehituslikud, visioonid ja perspektiivid ja siukene loov linn, ekslik mõtlemine seal oli nagu sellise noh, vahahai investeerija sabas jooksvate ametnike viimase 10 aasta kontide maha paasaldamise töö tulemus lihtsalt paberil fikseeritud. Noh, seal ei olnud tõesti mingit tegelikku, loovat linnaehituslikku mõtlemist. Kes seda strateegilist planeerimist peaksid tegema, kas arhitektid koostöös teiste spetsialistidega? No ikka selles mõttes, et arhitektuur üldse ise on väga interdistsiplinaarne, aga, aga linnaehitus on veel eriti tähtis oma ühtsele mitmete valdkondadesuguse koostööna. Et selgeltahelike peab olema siin keskne roll, aga minu arust see küsimus ei ole. Linnal on minu meelest võiks isegi praegu, eks ole, mille nagu linnapea ameti juhataja insener mu meelest, et ma ei tahaks isegi nagu elukutselt fetišeerida, ehkki ma nagu põhimõtteliselt leiavad ahel, et on väga tähtis ja Eesti ühiskonnas alalõpmata unustatakse arhitekt aja, eks ole meieni presidenti selline, kes hakkab täiesti nagu vanal heal nõukogude ajal sankam punn, eks ole, ise endale maja projekteerima kiputakse nagu arhitektid unustama. Aga, ja konkreetselt selles linnaplaneerimises on tähtis lihtsalt loova jõulise isiksuse olemasolu, kes viib ellu teatuid nägemusi linna kohta, kellel on olemas ideed, kel on perspektiivplaneerimise võime olemas silmuleerindiska geokohvega hästi olla ja linnageograafia on erakordselt tähtis Eestis küll suhteliselt vähearenenud teadus-haa aga mujal maailmas väga aktuaalne ja väga tõsiselt tegeldakse. Milline nägemus teil kui arhitektuuriteadlasena on Tallinna arengu kohta? Sealt leian, et, et noh, me peaksime nagu jõudma niisugusest tulekahju kustutamisest ja tagantjärgi asjade fikseerimisest ikkagi nagu perspektiivsete küsimuste lahendamiseni, Tallinn on tegelikult ikkagi väga õnnetus, linnaehituslikus seisukohast on ikkagi olnud pigem üle poole sajandi noh, niisugust küllaltki realistlikku poliitikat, kus me näeme, et kesklinn on amortiseerunud teedevõrk ei vasta absoluutselt autode hulka ja liikluse intensiivsuse kasvule. Elamufond Need on kesklinnas amortiseerunud, kusjuures ta üldse kesklinna vääveline muinsuskaitse eksamistlik tiib võitleb igasuguse linna arengu vastu. Nende arhitektide muinsuskaitseväe põhimõtteliselt jonnivad. No siin on juba nii palju selliseid, et Eesti ühiskonnas paratamatult toimivaid sisevastuolusid, et ega see see lihtne linnaplaneerimine küll ei ole. Kuidas läheb praegu käsi eesti kirjanduse uurijatel seda küsinud kirjandusteadlaselt Toomas Liivilt, kes on Underi-Tuglase kirjanduskeskuse direktor. Tegelikult tuleks selle asutuse nimetust veelgi pikemalt ütelda. See on Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskus. See nimi on väga ja mõjub natukene müstiliselt, võib-olla isegi bürokraatlikult. Aga minu meelest on selles nimetuses Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskus koos mitu väga olulist aspekti. Minu meelest on siin olemas väga ilusasti akadeemiline aspekt. Teiseks on siin olemas niisugune ilus ja armas personal, haalne aspekt. Under ja Tuglas majutaksin praegu pikemalt rääkima nende kahe Eesti kultuuri suur kui omavahelistest suhetest. Aga minu meelest on see üks väga ilus paar. Under ja Tuglas ja nüüd on siin olemas ka poliitiline aspekt selles ilusas pikas nimes. Nimelt see Underi põgenemine 44. aastal ja Tuglase tulemine siis sellesse samasesse majja, kust Under koos Artur Watsoniga põgenes ja kogu see ideoloogiline võitlus, mis on käinud siis läbi poole sajandi kogu selle maja, nende kirjanike loomingu, nende pärandi ümber. Ja siin on kindlasti veel mitu teist aspekti, aga jätaksime meelde siis selle hirmsalt pikka bürokraatlikku nimetuse, mitme kihilisuse. Ja kui me nüüd räägime sellest asutusest, siis meil on tegelikult ikkagi tegemist eesti kirjanduse instituudiga. Underi ja Tuglase kirjanduskeskus uurib eesti kirjandust eesti kirjanduse ajalugu ja siis muidugi ka kõik sellega seostuvat. Ja selles mõttes on meil tegemist ikkagi vähemalt Eesti kultuuripildis väga olulise asutusega uurimisasutusega ja minu meelest on tegemist isegi kõige tähtsama uurimisasutusega. Sest et selle ürituse eelkäija keele ja Kirjanduse instituut andis ikkagi välja põhimõttelise tähtsusega eesti kirjandus akadeemilise ajaloo ja ka praegu on Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses väga olulisel kohal meie kirjanduse aja loolisus, meie kirjanduse kujunemislugu räägime täpsemalt, siis on seal tegemist ühe niisuguse teadusteemaga, mille nimetus praegu on eesti kirjandusloo semiootiline aspekt. See on siis niisugune kirjandusajalooline suunitlus teadusteema, mille raames siis praegu Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses püütakse heita seda uut valgust eesti kirjanduse minevikule ja loomulikult olevikule ja kasutades juhust, ma tahaksin praegu eriliselt rõhutada ühte raamatut, mis ilmus Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse väljaandel ja mis seostub just eesti kirjanduslooga. See on nimelt pika pealkirjaga raamat, mis on see isetekst, tagapõhi, isikupära. See raamat on 436 lehekülge, kas ilus? Ma ütleksin, kapitaalne ja fundamentaalne raamat ja sellesse on siis kokku võetud 1995. ja 96. aastal peetud kahe rahvusvahelise seminari tulemus, et seal on siis 23 artiklit, mis on siis pärit rahvusvahelise seltskonna sulest või, või pastapliiatsite eest. Ja see raamat annab siis tänapäevase pildi meie eestlaste ja ka meie naabrite olemusest, meie identiteedist, selle kujunemisest ja nii edasi. Nii et minu meelest on sellel aastal Underi ja Tuglase kirjanduskeskusel õnnestunud ennast jäädvustada raamatukujuliselt niisuguse väga ilusa ilusalt kujundatud raamatuga ja sisuliselt ka väga kaaluka raamatuga. Ja see ongi siis üks kõige konkreetsem näide sellest, millega Underi ja Tuglase kirjanduskeskus ehk Eesti Kirjanduse instituut tegeleb. Ja selle kõrval on seal muidugi väga olulisel kohal kirjandus, teoreetiline plaan, siin on meil teadusteema kultuuri diskursi mudelid mis omakorda annab välja niisugust sarja monograafiate või teaduslike kogumike. Sarja oksüümora. Ja selles oksüümara sarjas on ilmunud praegu kaks raamatut. 1000 997. aastal klassika ja narratiivsus, kus räägitakse siis eesti roosa suurtest autoritest Tammsaarest kangrost ja siis ilmus eelmisel aastal Jaan Unduski raamat, maagiline müstiline keel, raamat, mille väärtusest headusest on juba väga palju räägitud. Noh, need kolm nimetatud raamatut ongi niisuguse teadustöö, eesti kirjanduse kirjandusteaduse vallas tehtava uurimistöö kõige uuemad jäljed või saavutused. Ja siia tuleb kindlasti lisada ka nüüd Tuglase kogutud teoste sari, mida samuti antakse välja selles Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses ja milles on jõutud siis Tuglased kogutud teoste seitsmenda köiteni. See on siis nüüd niisugune käegakatsutav tulemus ühe Eesti kõige olulisema teadusasutuse Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse tööst. Ja samas muidugi tuleb siin ka rõhutada, et töö ja selle tulemused on ilusad aga probleeme on palju ja kõige Nayakamaks probleemiks kogu selle Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse juures on see, et Eesti vabariigis on loodud raha jaotamisel niisugune bürokraatlik mehhanism et raha jagamisel ei saa asju nimetada õige nimega. Me muidugi teame, et raha on vähe ja nii edasi, aga isegi kui seda raha antakse, praegu on loodud teadus rahade jagamisel niisugune kummaline olukord, et seda olemasolevat ja antavat raha ei salati nimetada õige nimega ja meil on ka Underi-Tuglase kirjanduskeskusest see probleem, et me oleme saanud teatavat summad, aga me ei ole neid saanud nüüd selleks, milleks me kasutame, see niisugune avalik saladus Öeldi kohe, kui see raha meile tuli, et me anname teile selle Tuglase kogutud teoste kirjastamiseks, aga tegelikult te peate selle raha eest ikkagi üleval pidama oma muuseoloogilist osakonda, selle töötajate palku maksma ja nii edasi. Ja minu meelest ja nüüd see niisugune kummaline Eesti vabariigi bürokraatlik ebartlikus kogu selle ilusa Pikanimelise asutuse krooniks see ilus asutus Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskus elab ja tegutseb praegu mingis kummalises bürokraatlikus niisuguses võltsmaailmas ja ma ei tea, mida peaks tegema, et see kaoks, et me saaksime selles Eesti vabariigis nimetada asju õigete nimedega, anda raha õigete nimetuste all õigetele inimestele see olnud meie ja see on kogu Eesti vabariigi tänane probleem. Ja muidugi on Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse puhul äärmiselt oluline niinimetatud kaadri küsimus, kaadriprobleem küsimus, kas on ikkagi olemas piisav arv nooremaid inimesi, kes kogu seda eesti kirjandusteaduslikku uurimistööd edasi viiksid? Ja siin tuleb kindlasti ütelda, et selle noorema põlvkonna pealetulekuga on raskusi. Praegu on ikkagi olukord vähemalt eesti kirjandusteaduses niisugune, et see töötasu, mida makstakse, on niivõrd madal, niivõrd väike ja ilmselt on igal pool võimalik aktiivsel võimekal inimesel rohkem teenida. Ja sellepärast ongi nüüd kogu selle kirjandusteaduse üks põhilisi probleeme vananemine. Meil on olemas väga võimekad inimesed, kes on tegelenud selle kirjandusteadusliku uurimistööga aastaid aastakümneid aga samas meil puudub võimalus peibutada noori või nooremaid inimesi niisugusele mõnevõrra vähe atraktiivselt tööle, nagu seda on eesti kirjanduse või kirjandusteooria uurimine. Ja siit muidugi ongi, ongi vaja kuidagimoodi välja rabelda ja ma ei oska praegu ütelda, kas see teadusreform, mis nüüd hiljuti lõppes, kas see annab nüüd niisuguseid positiivseid tulemusi või ei. Aga praegu on küll olukord niisugune, et inimesed lähevad meelsamini mõnda reklaamifirmasse kopi Raitoriks kui tulevad uurima näiteks Marie Underi loomingut ja sellest on kahju. Laulupeo ajal olime me suuremad eestlased, eestlased, tavaliselt oleme, olime isegi nii suured eestlased, tundsime selle üle uhkust ja nüüd, kaks nädalat hiljem meenutame ühte episoodi eesti kultuuriloost küll küllaltki juba kaugest ajast, kõneleb Henno Sepp, praegune pensionär Pärnus, kes sõjast võttis osa mõlema poole sõdurina. Aga kes hetkel, milles ta nüüd kõnelema hakkab, oli tööpataljonis kroonlinnas. Neid pidi viidama Soomega, kuna Soome vastu ei võtnud, siis viidi meid Kroonlinna, kus meie ehitasime ühte maa-alust elektrijaam. Töötasin tööpataljoni klubi juhatajana, meile anti sinna ajakirju eestikeelseid ja teiste hulgas oli seal ka sõjasaar. Ja sõjasarves oli kirjutatud. Eesti valitsus käis kroonini, Linas Koidula haual tegi selle korda, hakkasime lootma, et me leiame selle haua ka üles. Terve suur grupp eestlasi, läksime surnuaeda. Kõigepealt Meeks esime. Me läksime nõndanimetatud apostliku õigeusu surnuaed, aga see oli luteri surnuaed, kus ta pidi olema. Ja siis leidsime ühe vanainimese ja käisid eestlased siin. Üks tänavapühkija seletas, et olid Eesti valitsuse liikmed ja, ja see asi oli saksa surnuaial. Aga saksa surnuaed on nii lõhutud, et ei leia sealt mitte midagi. No läksime sinna ja tõesti me ei leidnud, esimene pühapäev. Me käisime seal umbes kaks tundi selle aia läbi. Siis kaks nädalat hiljem me läksime kõik nii palju, kui ta seal pataljonis eestlasel 300 meest. Käisime selle veel kord kammisin läbi, ei mis olukorras surnuaed oli, see oli täiesti. Kujutage ette, et kui traktoritega ja tankidega läbi sõita, üleristide ta, niiet mõni üksikrist oli püsti, aga suurem osa kõik jäi tänu sellele vest püsti, et oli suurte puude vahel. Aga kõik, mis oli lagedal, see oli puruks pekstud rahva viha oli suur, sest Kroonlinna pommitati väga aktiivselt, aga Kroonlinnaelanike õnneks suurem osa pommidest kukkus merre. Ja seal siis läks põhja üsna kalda lähedal. Marat koos 2000 mehega oli esmaspäevane PÄEV, Eino Enders oli üks eesti sõdur. Temal oli vaba päev, ma räägin Einul, et lähme kahekesi surnuaed, et vaatame rahulikult läbi kõik ja istusime põõsa varju. Istusin ühe kivi peale ja ajameelset hakkasin seda kivipuruga, aga liigutab ja sealt alt tuli välja doktor Mihkelson. Nyyd oli selge, et see kivi on jalge all ja puhastasin selle korralikult sära ja ja siis hakkasime otsima kuusi, sobib, ta oli umbes 15 meetrit oma aluselt eemal. Vaata foto oli siin praegu, seal on näha nüüd, kui mida tagasi panime, juba. Mul oli kaasas väike fotoaparaat, jama, jäädvustasin. Nii. Tegime selle haua korda, panime selle mälestussamba oma kohale ja korjasime sealt tammelehti mälestuseks, tamm kasvas jalutsis. Ja läksime kahe nädala pärast kogu meeskonnaga jälle seda sinna vaatama. Kõik oli tambitud segamini, meie korralikult riisutud muld oli nagu nagu laiali pekstud. Siis otsustasime, et teeme talle korraliku puuaia ümber. Tegid mehed töökojas nelja kandilistest prussidest aia ja kuivi, läksime sügisel seda jälle järjekordselt vaatama, siis oli see aed jälle purustatud. Nähtavasti oli seekord viidud ära küttepuudeks need prussid, siis sain mina spordi eest kaks nädalat puhkust. Ja sõitsin pärnu, aga tee peal ma mõtlesin, et ma räägin selle jutu varesele. Vares Barbarus oli sel ajal kõige kõrgem mees. Et andke meile tööpataljoni meestele rauda, me teeme niisugused, nad käsitsi seda ära ei lõhu. Aga varest ei olnud. Kohal oli Nigol Andresen. Andresen võttis, need vastaja räägib niimoodi, et hoidke teda lihtsalt niisama puhas ja korras, et me viime ta ära. Tuleval aastal 46.-le polnud siis midagi teha, tulin tagasi ja ta õpetas veel, et pange venekeelne silt juure. Narood, meil poeet, estonski seal. Et see aitab ehk natukene ja Paul Väinsalu oli pataljoni kunstnik, tegi selle sildi. Aga kogemata kirjutas mitte poeet, vaid poeet. Praegu on silt, mina tõin sellepärast ümbermatmist Koidula muuseumisse pärast seda sildi panemist enam ära ei lõhutud. Oli lihtne Neljast latist nagu piirdeaed. Need olid värvimata valgest puidust ja need seisid seal kuni ümber matmiseni. Kus teie olite ümbermatmise ajal, üks õhtu toodi pataljoni posti ja pataljoni postis oli minunimeline kiri. Andresenilt. Et aidake, valitsuskomisjon sõitis välja laevaga. Gustav Ma peaks olema kirja saamisel juba kroonlinnas mehe ruttu, siis jooksime surnuaiale ja olidki mehed kaevamas, seal seal oli tuttavatest inimest. Mart Raudkirjanik oli siis Juhan Smuul. Foto Koitla. Kõik jäädvustas selle fotole, mis seal toimus. Fotogaykla elas sel ajal nõmmel ja hiljem ta saatis meile Kroonlinna need fotod ja mina müüsin neid foto, et soovijaile kunstniku okas joonistas Kroonlinnas haua äärel kogu tegevuse söö joonisega paberile ja meie, Eesti poisid, kes seal ümberringi seda tööd vaatasid, kirjutasid autogrammid sinna ääre, missugune pilt avanes, kui haud lahti kaevati. Kui haud lahti kaevati, siis kõigepealt olid neljakandilised tammepuust prussid pandud nähtavasti, et muld ei vajutaks kirstu, katkid, savine, muld ja kirstud olid terved, vaatamata, et nad kaua aega olid juba siis olnud ja üks kirst löödi katki ja sealt võeti välja üks suur sääreluu, kolm arsti oli, kes seda vaatasid ja see pandi tagasi. Siis löödi teine kirst kätki ja seal oli umbes kuue sentimeetri paksune vedel mullakiht kirstus sees pöial. Arstid kummikinnastega, üks arst oli seal sees, võeti korralikult, seega on kõik pealt ära. Ja need purustatud kirstutükid tõsteti sinna kaldale, sealt meie võtsime ära kõik need, kuna ta oli seto naeltega tehtud kirst siis Tõime Pärnu muuseumisse, aga arst hakkas siis võtma sealt ükshaaval neid luid, andis teise arsti kätte, kes oli kaldal ja kolmas oli siis kirstu juures. Kirstule oli valge lina, selle valge lina peal pandi naine luudest kokku, aga luud olid kõik säilinud ja luud olid säilinud. Isegi olid riidetükid. Nähtavasti kleidiriie, villase riidetükid olid terved, juukseid oli palju kolba lähedal kirstu põhjas. Ja meie jälgisime, millal võetakse välja Koidula sõrmus. Seda sõrmust ei näinud, me tahtsime olla kavalamad, kui nemad. Palusin, et jätke, kuna see töö lõppes pool kaks öösel. Mina tõin pataljonist valgustuse akumulaatorid ja lambid sinna ja ja ütlesime, et jätame nüüd lahti ja me tuleme hommikul kell kuus lükkamisele haua kinni. Kuni kell kuus läksime, oli haud kinni. Tähendab, pärast neid, kuigi sealt ära läksime, käis keegi veelaua juures. Möödunud aasta sügisel alati Eesti rahvusraamatukogus Simon poliivari tuba tähendab tuba, kuhu siis hakatakse koguma Ladina-Ameerikat puudutavat kirjandust ja ajakirjandust. Ja selle ettevõtmise taga oli üks professor Venezuelast. Professor Arno Rostnud töötab Valencias karabavo osariigi ülikoolis elektrotehnikaprofessorina. Seekord oli professor Arne Roosna jälle Eestis. Ta korraldas siin konverentsi, mis tähistas 200 aasta möödumist ühest sündmusest, mis Ladina-Ameerika jaoks on väga tähtis. Aga et sellest sündmusest just eile möödus täpselt 200 aastat, on põhjust mängida seda helilinti Te just praegu. Niisiis intervjuu Arne roostnaga. Seekord olete testis ühel konkreetsel põhjusel Ladina-Ameerika tähistab ühte suurt juubelit, Saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt avastas, nagu öeldakse, siis teist korda Ameerika, see vist väike liialdus. Oleks küll natuke liialdus pärast, palju asjad on, oli juba teadnud enne tema. Aga tema oli see, kes rohkem seda propaganda tegi Ladina-Ameerika kauda. Ta kirjutas kõik need raamatud ja meie ise experience minu isa experience. Kui meie olime Austriasse ja pidime immigreerima, siis isa läks Rahvusraamatukogu sinna Austrias ja siis tõi need raamatud Humboldti raamatut ja ta loes neid raamatuid ja ütles, et see on nii ilus maas. Venelased, nad on väga lahked ja nad võtavad sind väga ilusti vastu ja nad andsid meile kõik seda võimalust meid üles ehitada ja kõik eestlased, mis on Venezuelas, on kuidagimoodi ennast üles ehitanud ilusti sabast. Nüüd anti meile see võimalus, et võime võisime õppida ülikoolides, kõik Venezuela andis seda meile, tähistate seal oma kodumaal ja üldse Ladina-Ameerikas, Humboldti 200. aasta möödumist tema reisist Ladina-Ameerikas. Venezuelas oli vist esimene maa, kuhu ta jõudis ja ta jõudis. 16. juulil 1799 oli ta seal esimene korku, manas Venezuelas ja sealt siis hakkas peale sõitma Olinookozy ja sinna, kas IKEA-le, mis on see pisikene, kes ori, nukku ja Amazonas kokku paneb, seal ta oli, ta uuris seda. Ja siis peale seda siis läks käraka siis Valencia meie juures, kus meil ülikool on paar pula, seal ta oli ka ülisi teine aasta February, teeme temale sinusuguse monument, kus ta oli ja siis ta läks kaportocoweiusi ja sealt siis läks teise Ladina-Ameerika maadega, Colombia, Ecuador, Peruu ja Kuubas käis ja Mexicos ja USA-s ka. Ameerikas olid ainult läbisõitu slaidi, midagi uurimist seal Ameerikas on teada, et Dali noor edukas poiss nagu tänapäeval öeldakse, Playboy armastas klubides käia, oli edukas ja seltskondlik, aga tema siiski järsku mingi niisugune kihkiga oli. Ta tahtis reisida, maailma avastada ja teha teaduslik. Kuidas on, on neid kolme inimeseni, on simumboliia, pumblaania, Humboldt on väga tähtsad, isegi suured need kolm suured mäed, mis meil on Venezuelas see Picoboliivar ja seal on just see Pico Humboldt ja on ka see pikku pumblaan, need kolm, kolm meest on väga tahtsid meile Venezuelas. Nii et niisugune asi ta tegi pidevalt ilmselt märkmeid, ta avaldas väga suure koguse raamatuid, eks niisugune pealkiri, kosmos, seal torkab esile, mis teos, see kosmosoli ta kirjutas ju, kui ta juba vanem mees oli, siis see on tema kogemused ja aga kõik seal rohkem olid need, mis ma hakkan ka kaasa tõi, need raamatud on see tekkinuks seal sõita, sellele kontinendile kasutatakse jah, essal regioon, EKinopsialis, til Novo kontinent esines ja see on hispaania keeles nimi kas need tema, need teaduslikult raamatut, kas nad on niisugune kuiv teaduslik materjal või on ka sealne sihukest inimlikku kogemust ja tähelepanekuid sees, see on väga humaanselt kirjutada tema ekspedienseeri, kui. Taagepuu ja on väga ilusti kirjutada, seepärast ta oli, aga poeet, literaat oli ta ja ta oli kõigi nende nende asjadest, ta oli ekspert, talisegi geograaf, oli history toode ja kõik kõik need asjad, ta tundis isegi need tema, need pildid, nad ka mõned joonistused kadegi, tema temaatika tegid niiviisi, et nad tegid kaks portsioone, need asjad, mis nad leidsid, et need lilled ja nii siis sellepärast palju need laevad läksid ju uppusid ära. Ja nüüd on aeg meie tavakohaseks kontserdi kommentaariks kõneleb Ivalo Randalu. Kõigepealt ärgem unustagem, et Tõnu Kaljuste täidab praegu Eestimaad Henri muusikaga. Eesti filharmoonia kammerkoor ja selle solistid ning Tallinna kammerorkester esitasid oratooriumi Iisrael Egiptuses, juba Pärnus ja Haapsalus. Täna kell 19 kõlab see Viljandi Pauluse kirikus homme kell 19 Tallinna Toomkirikus, kus muide üldse esimest korda Eestis kõlas kuus suve tagasi. Tõsi, siis projekt kooriga, aga omamoodi saab nüüd täis. Kolmapäeval algab Mustjala muusikafestival. Kui veel mullu jäi see mandril suurema tähelepanuta, siis tänavu nõutata seda tähelepanu päris kindlasti. Kunstiline juht Aare Tammesalu on tublisti energiat ka mõtteenergiat kulutav tanud. Viis nimetadagi eksootika ja kõrgkultuur on uudishimule ärgitav. Annotatsioonis tsiteerib Tammesa luu aga eripära väljatoomiseks nüri tuulikut. Ja nimelt Saaremaa ei ole vaid geograafiline punkt Läänemeres. Saaremaa on ka hingeline seisund, mis ei jäta neid, kes seda tundnud kunagi. Mis siis rääkida, kui sellesse seisundisse minna veel koos hea muusikaga. Vaatame need kontserdid siis üle kava barokkmuusika pärle, Bachi, Hendry, telemanni, Vivaldi ja teistega peaesindajaks joole ta kambal on Hans-Rolf hauk Saksamaalt, orelil Aare-Paul Lattik. Musitseeritakse Mustjala Anna kirikus kolmapäeval algusega kell 18. Kolm tundi hiljem antakse takka rannakalurikülas õhtu kontsert, see peaks olema just midagi niisugust, millest räägib Jüri Tuulik. Tallinna keelpillikvartett on üpris välja, kutsusest toob suupet jalutuskäigule Mustjalas. Niisugune ongi, õhtub Pealkiri Schuberti jalutuskäik Mustjalas mängitakse peale, anna kiriku veel kooli saalis ja rahvamajas kõlavad kvartett, tütarlapse surm, soololaulud Esturuktid. Lauljaks on Juhan Tralla ja alustatakse neljapäeval kell 18 reedel ja ikka kell 18 võetakse positsioonid sisse, uskuge või mitte, 1939. aastal punaarmeerajal tuleb suurtüki laskepesas Ninase poolsaarel. Kavas on seal siis Šostakovitši ja tüüri looming. Kas pole seegi eriline kuulda? Sõda vihanud Šostakovitši Sid militarismi varemetel samuti reedel, kuid algusega kell 10 õhtul annab Urmas Sisask Ninase puhkekülas oma öökontserdi. Kui juba öökontsert, siis muidugi ka vähem muusika konkreetselt sodiaak. Mida nii sõnas kui muusikas siis Sisask teeb ja nagu ta seda teinud Jänedal oma tähetornis sadu kordi ja tegema jääb. Tuleval laupäeval kell 18 ja taas anna kirikus teevad oma kava Jüri Leiten, Andres Uibo, Ain Vartsi elektrikitarrid toel kõvas Albinooni, Vivaldi ja sensans. Ja ei jää omast ilma džässisõbradki. Samal tuleval laupäeval kell 20 musitseerivad Mustjala käsitöökaupluse õuel. Kas ei kõla koduselt? Musitseerivad Lembit Saarsalu, Olav Ehala ja Taivo Sillar. Ning sellega jõuab. Pule olgu ka teada, et vaid tol nii-öelda militaarsel kontsertide Ninase poolsaarel küündivad piletite hinnad 40 kroonini muidu maksavad need kõikjal 10 ja 25 krooni. Ja need pilk korraks, et tulekul on Tallinna 13. rahvusvaheline orelifestival. Järjekordselt on see sedavõrd eriline, et lahtirääkimisega alustame juba järgmises kultuurikajas. Niisugune oligi siis sellel nädalakultuuriga saade, selle panid kokku Kelly tülija Martin veerand meeldivat laupäeva jätku teile kõigile.