Tankimüra hakkas kostma varsti pärast südaööd. Oli alanud uus päev. 14. jaanuar 1991. Rahva poole suunduvad tankid tulistasid kõigepealt Vilniuse teletorni akende klaasid, purunesid tasid sele kaitsjatele kaebad. Tankid liikusid edasi võrreldes lihtsõdurid. Mõned neist tulistasid õhku, mõned kimbutasid ähvardavalt metall. Kangidega. Tapamasinatele vastu tulnud inimesed peksid vastu paksu soomust. Loodeti, et tankide juhid võtavad neid kuulda ja teada. Kiirendas üks söjamasin käiku ning roomikud lemastasid Loretta Asnavičuuterindkene haiglas küsis Lorjeta meedikutelt, kas ma jään elama, kas ma võin veel lapsi saada? Kolme kuu pärast pidanuks ta abielluma. Mõni tund hiljem oli 23 aastane Loretta surnud Vilniuse veresauna noorim ja ainus naisohver. Dramaatiliste sündmuste ahel, mis jaanuaris 1991 viis veriste sündmusteni Vilniuses ja põhjustas Venemaa presidendi Boriss Jeltsini välkvisiidi Tallinna sai alguse 1990. aasta jaanuaris Leedust. 10.-st 13. jaanuarini külastas viljust Mihhail Gorbatšov. Päevene Nõukogude Liidu presidendi saabumist oli tulnud Leedu pealinna maad kuulama Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee ideoloogiaosakonna juhataja ja poliitbüroo liige Vadim Medvedjev. Valitsevate meeleolude selgitamiseks esitas ta leedulastele tavatult otsekoheseid küsimusi. Või siis Osele osas, kas see loosung tähendab, et tahate liidust väljas? Naishääl vastab, et leedu soovib eraldada küll, kuid see peaks toimuma operatsiooni raames. Madin Medvedjev kordab oma küsimust, kas soovite liidust välja astuda või mitte? Naise vastu? Seda peaksime otsustama. Ma iseseisvamaks suveräänsemaks, neil peaks olema rohkem õigusi. Kõik on selle poolt. Vilniuses ja Šiauliais kuuldu ja nähtu põhjustasid murrangu Gorbatšovi käitumises ning olid määrava tähtsusega tema edasisele poliitikukarjäärile. Miks osutus muidu nii osav manööverdaja ja kompromisside meister Baltikumi suhtes sedavõrd paindumatuks, miks näitas Gorbatšov Leedus viibides ilmselgete tõsiasjade suhtes täiesti pimedana? Nõukogude Liidu presidendi nõunik ja pressisekretär Andrei kratšov selgitab tänavu ilmunud raamatus Gorbatšov presidendi käitumist nõnda. Enne oma leedu visiiti Gorbatšov nähtavasti ei suutnud kujutleda, et Nõukogude liidus on vabariiki, et siin elab terveid rahvaid, kes ei soovi enam elada mitte ainult stalinliku Brežnemlikkus liidus vaid ka mitte uues Gorbatšovi loodud liidus koos Venemaaga ja on valmis oma vabanemise eest maksma mistahes hinda. Gorbatšovi mõtete ja käitumise paremat mõistmist võimaldab ka pilk tema päritolule. Mihhail Sergejevitš kodukant on paljurahvuseline Lõuna-Venemaa Privoll küla Stavropoli krais. Ta sündis siin teisel märtsil 1931. aastal ja alustas oma töömehe teed 13 aastase poisikesena kohalikus kolhoosis. Mõned aastad hiljem sai temast juba kohalikus masina-traktorijaamas teraviljakombaini juhiabi. Nõukogude Liidu presidendi nõunik ja pressisekretär Andrei kratšov kirjutab. Gorbatšov oli kasvatatud intellektsionaalse retoorika vaimus, mistõttu paljude aastate vältel pidas ta nõukogude liitu riigiks, mille territooriumil eksisteerivad täiesti loomulikul viisil koos suured ja väikesed rahvad, kellest ühed rohkem ja teised vähem, vaid omavahel segunenud Venemaa ja Nõukogude Liidu pika aja lumel. Võime üksnes oletada, missugused olid Gorbatšovi tegelikult mõtted, arusaamad ja veendumused. 2001. aasta juunis saime siiski ühe vihje, mis võib-olla heidab valgust Nõukogude liidu esimese ja viimase presidendi hingemaailma sügavustesse. Ajalehe literaat turneva seto juunis ilmunud numbris teatab Nõukogude Liidu endine julgeoleku komitee esimees Vladimir Putškov. Esinedes möödunud aasta lõpul Türgis ulatusliku loenguga rääkis Mihhail Gorbatšov seal muuhulgas, et juba nooruki ja oli teda haaranud mõtte kommunismivastasest võitlusest. Loengu käigus selgus, et sellest mõttest sai Gorbatšovi elu eesmärk. Tema hilisem tegevus Nõukogude liidu juhina oligi kommunismivastasele võitlusele suunatud sisemiste otsingute tulemus. Niisuguste sisemiste otsingute olemasolule ei vihjanud aga miski siis, kui Nõukogude Liidu president jaanuaris 1990 Vilniuses viibis. Pigem võis täheldada seda, et Gorbatšov esitas oma seisukohti üha teravamas ja ründavamas vormis. Järgnev lindistus pärineb Nõukogude Liidu presidendi kohtumiselt rahvaga. Vilniuses Lenini-nimelisel. Õnnetus majas, pidage seda meeles. Meeshääl hüüab initsiatiivi, tuleb hinnata Gorbatšov, jätkata iseseisvust. Hea küll, olgu siis ettevõttes, linnas või vabariigis. Kuid me peame tegutsema üheskoos. Kõik on juba niimoodi välja kujunenud rahwasandil töökas, vaoshoitud, kõike seda ei tohi kaotada. Muus osas tuleb aga saavutada, et iga vabariik tunneksin end hästi, et rahvas tunneks end hästi. Föderatsioon peab muutuma teistsuguseks. Föderatsiooni pole meil ju veel olnudki. Me soovime, et elu läheks paremaks ja seda tuleb koos saavutada. Gorbatšovi Leedu visiidi ajal välja öeldud seisukohad mõjutasid väga olulisel määral hilisemaid sündmusi Baltikumis, Moskvas ja mitmel pool mujal nõukogude liidus. Väga täpselt oskas Vilniuse ja Moskva tollase vastasseisu olemus sõnastada sajud ise üks juhte, Leedu ülemnõukogu esimees, Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi liige Vytautas Lansbergis. Vastates Rootsi televisiooni korrespondendi küsimusele, kuivõrd toetab Gorbatšov Leedu iseseisvumise soovi, ütles Leedu taasiseseisvumise üks peamisi eestvõitlejaid. Mul on raske öelda, mil määral ta seda toetab. Pere stroikat temakratiseerumist ta muidugi toetav, aga kas ta ka leedu täielikku iseseisvumist toetab, selle kohta on mul midagi raske öelda. Kuid ma arvan, et Nõukogude Liidu juhtkonnal tervikuna jätkub poliitilist arukust mõistmaks, et see, mis toimub, on möödapääsmatu. Tegemist on protsessiga, mis areneb kogu Ida-Euroopas ja seda protsessi ei saa peatada Nõukogude Liidu ebaseaduslikult moodustatud piiril, mis kehtestati 1940. aastal toimunud annektsiooni tagajärjel. Gorbatšovi Leedu visiit oli murranguline just selles mõttes, et esmakordselt räägiti seal ühe vabariigi Leedu omariikluse taastamisest täies ulatuses. Enam polnud juttu majanduslikust iseseisvusest, liidulepingust ega vabariikidest kujuneda võivast föderatsioonist. Kuidas vaatasid eesti saadikud leedulaste tegevusele? Eesti delegatsiooni liige Ülo Nugis? Leedukad valisid sellel ajal. Ma ei ütleks, et radikaalsemat tee, ma ütleksin, et nad kasutasid radikaalsemaid võtteid, retoorikat, tähendab noh, natukene nagu rohkem väljakutsuvam kui meie oma. Ja lätlased olid jälle mõnevõrra kurvemad, pigem ka niimoodi, et oh, et ärme ajame üldse pilli lõhki. Meie olime nagu seal keskpaigas ja ma ei tea, kas mul oleks õige praegu öelda, aga ma ütleksin niimoodi, et me valisime minu meelest õige niuksed tempo. Leedu valis juba 1990. aasta algul selgelt kiirema jaga riskantsema tempo oma iseseisvuse taastamisel. Sama aasta jaanuaripäevadel kujunes välja täiesti selge rindejoon. Ühel pool oli Sąjūdis ja leedu rahvas, teisel pool Horbatšov, komparteijuhid ja Kremli ametnikud. Gorbatšovi auks tuleb öelda, et Leedu visiidi ajal 1990. aasta jaanuaris olid oma väljaütlemistes üllatavalt otsekohene. Gorbatšovi viimane kohtumine toimus Leedu haritlastega. See kujunes eriti otsekoheseks ja dramaatiliseks jutuajamiseks. Kohtumise tagajärjel tehtud järeldused kujundasid suurel määral Nõukogude Liidu presidendi edasisi samme eeskätt Leedus ja Eestis. Kaks teed, esimene t astuda välja Nõukogude Liidust föderaalsete sidemete katkemine ja nii edasi, te siis pooldate Nõukogude Liidust väljaastumist, kas jaa või ei, rahvas hüüab väga üksmeelselt, jah, kuid mina pooldan teist teed ja see on minu veendumus. Te peate seda teadma, nii nagu mina pean teadma, kuidas teie arutlete peatega teie teadma, kellega teil tegemist on. Miks, aga sellepärast, et neil päevil on mulle räägitud. Käimas on Sąjūdis istungi ja kõlab niisugune kõne. Me peame avalikult rääkima, et me toetame Gorbatšovi liini ellu, aga viima oma kavatsusi. Hüüded rahva hulgast, see pole tõsi. Meeshääl arvatavasti Lansbergis. Ma olen seimi liige, midagi niisugust pole juhtunud. Mul on hea meel, et te selle ümber lükata kuid oma rahva saatuse üle otsustamise annata niisuguste topeltmängu harrastavate poliitikute kätte ootavad teid rasked katsumused. Kohtumiselt haritastega sõideti ära kolmekesi. Autos olid Gorbatšov, Algirdas Brazauskas ja Raissa. Mõne minuti pärast lausus Gorbatšov seejuures konkreetselt kellegi poole pöördumata, mis on nendega juhtunud. Hetke möödudes president, lisas Juua tahaks. Lennuväljal hüvasti jättes, lausus Gorbatšov Leedu partei juhile Algirdas Brazauskas ele. Jah, ma näen, et te olete oma valiku teinud. Nõukogude Liidu presidendi Vilniuses kõlanud kriitika ja ähvardused ei kõigutanud leedu rahva ja Leedu poliitikute kindlameelsust. 11. märtsil 1990 muutis Leedu NSV ülemnõukogu istungjärk Leedu NSV Leedu vabariigiks ning võttis vastu otsuse Leedu riigi taastamisest. Kuulete praegu just seda, et lause, mis kõlas Leedu ülemnõukogu hoones, siis kui oli välja kuulutatud Leedu iseseisvus ja kui Leedu ülemnõukogu hoonelt Maha Leedu NSV vapp. Moskva reageeris sellele karmide majandussanktsioonidega tõsteti järsult Leedule müüdava nafta ja gaasi hinda. Katkestati paljude eluliselt vajalike kaupade, isegi mõnede ravimite tarned. Mitme üleliidulise ettevõtte kollektiivid teatasid, et ei luba saata oma toodangut Leetu. Majandusblokaadi mõju oli tunda ka Lätis Eestis Kremlis käärise sumises. Märtsis 1990 toimunud Nõukogude Liidu rahvasaadikute erakorralisel kongressil oli eriti tajutav, et pärast Leedu iseseisvumist oli olukord Kremlis silmnähtavalt pingestunud. Leedut oli vaja kiiresti ja otsustavalt toetada. Tegin Eesti NSV ülemnõukogu 1990. aasta 15. märtsi istungil ettepaneku võtta päevakorda arutelu iseseisva Eesti vabariigi väljakuulutamiseks. See oli grupi Eestist valitud rahvasaadikute ühine mõte, mis sündis Nõukogude Liidu rahvasaadikute erakorralise kongressi kulgu jälgides. Nõukogude liidus oli kujunenud äärmiselt keeruline situatsioon seisti kodusõja lävel. Olukord suures riigis muutus iga päevaga isegi tundidega. 15. märtsil toimus Eesti NSV ülemnõukogu 11. koosseisu viieteistkümnes- ja viimane istungjärk. Uue ülemnõukogu kokku tulemiseni jäi vähemalt kuu. Võis tekkida olukord, et kriitilisel hetkel pole kedagi, kel oleks otsuste langetamiseks volitusi. Kõike seda arvesse võttes otsustasimegi teha ülemnõukogule ettepaneku võtta päevakorda arutelu iseseisva Eesti vabariigi väljakuulutamisest. Olime minu ettepanekut Eesti delegatsiooni liikmetega põhjalikult arutanud. Oma toetava arvamuse ütlesid välja Endel Lippmaa, Ülo Nugis, Tiit Käbin, Tiit Made ja teised. Välja oli töötatud mitmeteistkümnest punktist koosnev tegutsemiskava Eesti vabariigi taastamisel tehtud ettepanekuga. Ülemnõukogu paraku ei nõustunud. Kohal olnud 234-st saadikust hääletas selle ettepaneku poolt 131 saadikut. Vastu oli 61, erapooletuid oli 35. Vaja oleks olnud 142 poolthäält. 1988. aasta 16. novembril oli seesama ülemnõukogu koosseis vastu võtnud suveräänsuse deklaratsiooni kuid Eesti riikliku iseseisvuse taastamise otsus jäi 11 poolthääle puudumisel tulemata. Ent see, mis oli tol hetkel kõige olulisem, oli siiski toimunud. Kremlile oli antud selge signaal. Leedu ei ole oma püüdlustes üksi. Iseseisvale Leedule järgneb kindlasti ka iseseisev Eesti ja iseseisev Lätti. Kõigele sellele reageeris president Gorbatšov. Mitte tähele, et leedulased ja nendega ühinenud Eesti ja Läti esindajad on teinud ettepaneku alustada nendega läbirääkimisi. Minu arvates ei saa mingisugustest läbirääkimistest olla juttugi. Läbirääkimisi me korraldame välisriikidega. Mõni päev pärast Eesti NSV ülemnõukogu 15. märtsiistungit olin juba Stockholmis ja otsisin üles oma kolleegi, Rootsi televisioonis. Rootsi riigitelevisiooni uudisteprogrammi Aktuelt kommentaator Stig Fredrikson oli tollal mees, kes jälgis pidevalt Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressil toimuvat. Ta oli aastaid töötanud Rootsi televisiooni korrespondendina Moskvas ja Washingtonis, mistõttu jagas väga hästi suure poliitika keerdkäike ja selles peituvaid riske. Kirjeldasin talle üsnagi reaalseks muutunud ohtu, mis seisnes võimaluses, et Nõukogude Liit kasutab Baltikumis sõjalist jõudu. Stig Fredikson otsustas lindistada minuga intervjuu ja seda näidati 22. märtsil 1990 Rootsi televisiooni kahes õhtuses uudisteprogrammis. Kell 19 30 alanud saates. Port ja kell 21 alanud saatis? Jah, ma olen olnud niisuguste jutuajamiste juures, kus kõrged võimumehed on avaldanud selgelt arvamust, et tuleks kasutada võib-olla ka sõjalist jõudu kuid Gorbatšov on selgelt väljendanud, et tema seda vajalikuks ei pea. Samal ajal on noh, näiteks meie interliikumise esindajad Gorbatšovile teinud üsna tungiva ettepaneku kasutada näiteks Eesti vastu mitmesuguseid majanduslikke sanktsioone ütleme seal gaasi või nafta tarbimise piiramine või midagi taolist. Kuid Gorbatšov on eitanud ka niisuguste meetodite kasutamist. Jah, mulle tundub, et võib-olla tema seisukoha pealt vaadatuna oleks õige niisugust sõjalist survet avaldada nende arengute peatamiseks, mis Baltikumis aset leiavad. Kuid Ma olen selgelt aru saanud, nagu ma juba ütlesin, et Gorbatšov niisuguseid niisuguseid lahendusi võimalikuks ei pea. Kuid samal ajal tuleb arvestada ka, et mõistagi avaldatakse Gorbatšovile mitmesuguste partei või siis ka sõjaväejuhtide poolt survet, et mitte lubada asjadel areneda liiga kaugele. 1990. aasta kevad oli aeg mil sõjalise sekkumisega Baltikumis, eeskätt Leedus, tuli arvestada väga tõsiselt. 1990. aasta aprilli teises pooles avanes mul võimalus sõita Islandile. Viisin läbi seminari Reykjaviki Ülikooli ajakirjandustudengitega ja esinesin loenguga Reykjavikis asuvas Põhjamaade majas. 27. aprillil peetud loengu peateemaks oli balti riikide püüdlused iseseisvuse taastamiseks. Kremli suhtumine sellesse ja Nõukogude Liidu edasine saatus. Olin tol ajal Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi ja Nõukogude Liidu ülemnõukogu liige. Niisugune taust andis mulle võimaluse läbirääkimisteks Islandi välisministri Jón Baldwin Anibaldsoniga. Esimene pikem jutuajamine temaga toimus 26. aprilli õhtul. Teist korda kohtusime 28. aprillil 1990. Nende jutuajamiste tulemuseks oli Islandi välisministri lubadus toetada avalikult Eesti ja teiste balti riikide soovi taastada riiklik iseseisvus. Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide tühistamine Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressil detsembris 1989 oli muutnud balti riikide iseseisvuse taastamise praktiliselt teostatavaks. Eesti delegatsiooni liige Mikk Mikiver oli üks esimesi, kes juba 1989. aasta lõpul loobus läbi lillede rääkimisest. Tallinna linna valimisringkonnas number 747 rahvasaadikuks valitud Mikk Mikiver ütles ajalehes sirp ja vasar avaldatud intervjuudes ning avalikel esinemistel. Et Eesti saadikute peamine siht pole mitte moderniseerida Nõukogude Liitu, vaid taastada Eesti iseseisvus. Ma mäletan, et ma ütlesin sellel samal aastal 89. aastal Kanadas väliseestlastega kohtudes. Nad küsisid, millal see võib juhtuda, mõtlesin, iseseisvus tuleb ja mul ei olnud mingisugust garantiid või mingisugust nihukest asja, milles millega seda põhjendada. Ja mina ütlesin niimoodi, et paari aastaga maksimum nelja-viie aastaga ja, ja ma ei osanud ka seda põhjendada. Tuligi paari aastaga. Niisugused jutud Leedu ülemnõukogu 1990. aasta märtsis tehtud iseseisvumise otsus ja Toompeal kõlanud ettepanek arutada Eesti iseseisvaks riigiks kuulutamist ärritasid Kremlit Nõukogude Liidu kompartei juhtkonda ja jõu ministeeriumeid üha enam. Sisemiste demokraatlike jõudude ja välisriikide survel lubas Nõukogude liit küll Leedu vastu jõudu mitte kasutada. Kuid kas võis seda lubadust uskuda? Nüüd teame, et tankide käikulaskmisega venitamist põhjustas veel üks asjaolu millest kümmekond aastat tagasi teadis lisaks Gorbatšovile veel vaid mõni üksik inimene presidendi lähikonnas. Nõukogude Liidu presidendi nõunik ja pressisekretär Andrei kratšov kirjutab tänavu ilmunud raamatus Gorbatšov. Kavandades Nõukogude liidu reformimist, olime algul kindlad, et meil õnnestuks säilitada kõik liiduvabariigid. Hiljem mõistsime, et baltlaste visadus ja järele andmatus ning peamiselt ameeriklaste kaudu tuleb välispoliitiline surve. Seda siiski ei võimalda. Siis ütlesime endile hoiame koos ülejäänud vabariigid, seda enam, et teiste puhul nõukogude liidus ja ka väljaspool seda neilt pretendente pole. Jutuajamine käis just niisugust terminoloogiat kasutades. Ameeriklased andsid selgelt mõista, et kui Baltikum välja arvata, siis ülejäänud liit on meie asi ja nad pole huvitatud selle ebastabiilsusest. Nüüd võib teha väga huvitava järelduse. Gorbatšov ja tema lähikonna kõige kitsamas ringis oli juba ammu enne rahvasaadikute kongressi kokkukutsumist arvestatud võimalusega et demokraatlike reformide käigus võib Nõukogude Liit Baltikumist ilma jääda. Gorbatšov ja tema lähemad nõunikud ei osanud aga ette näha, et Baltikumi eraldumine kujuneb suhteliselt pikaajaliseks protsessiks, mille tulemuseks on mitte Nõukogude Liitu kuuluvate liiduvabariikide arvu vähenemine vaid impeeriumi kokkuvarisemine. Et Ameerika Ühendriikide soodne mõju Nõukogude Liidu Baltikumi poliitikale Ilmnes ka 1990. aasta suvel. Enne Gorbatšovi USA-visiiti kohtus Nõukogude Liidu president Moskvas USA riigisekretäri James Peikeriga. Kõneldes iseseisvunud Leedust oli Gorbatšov sunnitud kinnitama. Konstitutsioonilise protsessi kaudu me oleme valmis lahendama mistahes probleemi. Või USA-visiidi algul toimunud kahe superriigi presidendi ühisel pressikonverentsil püüdis Gorbatšov saada oma Baltikumi poliitikale USA presidendi George Bushi vaikiva nõusoleku viidates Leedu ja teiste balti riikide püüdlustele, ütles Gorbatšov sel pressikonverentsile. Ma muidugi ei tee president Bushile ettepanekud sõita meile ja seal kord majja lüüa. Sellegipoolest ma viitan kogu aeg temale. President Bush oleks niisuguse probleemi lahendanud. Üle nelja tunni jooksul ta oleks taastanud USA konstitutsiooni kehtima, see ükskõik missuguses osariigis. Meie muidugi lahendame oma probleemid ise, ütlen teile täie vastutus. Tundega, et me tahame need küsimused lahendada nii, et kõikide huvid oleksid arvestatud. Rahvusvaheline üldsus loomulikult mõistis, et Nõukogude liiduvabariikide ja USA osariikide juriidiline staatus pole mitte kuidagi võrreldavad. Ma ei tea täpselt, mida Gorbatšovile USA visiidi ajal neljasilmakõnelustes öeldi. Kuid tagasi Moskvasse jõudes kutsus ta kremlisse kolme balti riigijuhid. Samal ajal toimusid Kremli poliitika köögi kulisside taga ka hoopis teistsugused arengud mis ohustasid Baltikumi üha ähvardava maa jõuga. 1990. aasta 12. detsembril esines Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku komitee esimees Vladimir Putškov kurjakuulutava sõnumiga kesktelevisioonis. Kistid aitavad riigivõimuorganitel Nõukogude liidu ja liiduvabariikide juhtidel stabiliseerida olukorda viia riik välja raskest kriisist, toetama otsustavalt Nõukogude Liidu ülemnõukogu, presidendi ja valitsuse poolt kavandatud erakorralisi abinõusid korra ja distsipliini tagamiseks. Kodanikele konstitutsiooni ka ettenähtud õiguste vabaduste tagamiseks. Riigile raskel ajal toetavad statistid demokraatlikke ümberkujundusi, mis toimuvad kooskõlas olemasolevate seadustega ja kindlustavad stabiilsuse. Kuid demokraatia ja avalikustamine jäävad vaid ilusateks sõnadeks, kui ühiskonnas puudub õiguskord. KGB vägede isikkoosseisu, nimelt teatan, et meil pole teisi huvisid kui rahva huvid. Meie jaoks pole teist võimu kui see, mis on rahva poolt valitud. Meil pole teist teed kui meie sotsialistliku kodumaa demokraatlik ümberkorraldamine. Pole täpselt teada, kas Gorbatšov ei soovinud või ei suutnud Krjutškova taga olnud jõududele 1990. aasta lõpul ja 1991. aasta algul vastu seista. Võimalik, et ei suutnud, sest need olid jõud, kes ajaloolase Dmitri Volkov Koonovi sõnul ähvardasid alates 1986.-st aastast ka Gorbatšovi ennast. Teiseks väga tõsiseks. 1990. aasta detsembris kõlanud ohusignaaliks oli Nõukogude Liidu välisministri Eduard Stewart Naatse tagasiastumist. Kuulus nende üksikute inimeste hulka, kes teadis Ševard laadse kavatsusest juba eelmisel õhtul. Ja siis olles seal ja minnes mõõda, tähendab see formaatse kabinetti ja eestoa uksest tähendab tema abi, kes oli seal, märkas seda Jutilisetetud Vaino yossepats, oodake, oodake, oodake tähendab, et kuna te olete siin, et ma ütlen, Eduard Ambrose ütles et äkki ta soovib, soovib või tal on aega, sest ta teadis, et neid kohtumisi selles kabinetis on toimiv. Ja loomulikult kohe tuli ta tagasi, ütles, tähendab, et Eduardo prossid. Läksin ja mõtlen, et ma tunnen Jeward Naatset 56.-st aastast saadik. Me olime kolleegid, ta oli gruusia, komsomoli keskkomitee sekretär Eestis. See oli omamoodi vennaskond ja ma ei ole teda, ma olen teda näinud väga mitmetel ja mitmetel puhkudel küll arutamas välispoliitilisi asju küll on, aga ma ei ole teda kunagi näinud, tähendab, sellisena istusime mitte laua taga, vaid istusime diivanil, toodi meile siis gruusia teed, konjakit mitte. Ja tundus, tähendab, et tal oli tarvis nagu pihtida see ringkond, kes teadis, sest tegelikult nagu sa tähele panid, Gorbatšov ei teadnud sellest avaldusest Gorbatšovile tulisi ja ta hiljem süüdistesse varnaatselt väga tõsiselt, kuidas ta tegi niiviisi, et enne minuga detailselt tähendab, ei, ei rääkinud nii, et see ring, kellega ma ei usu, võib-olla Jaakob leviga, võib-olla Jakovlevi, tähendab, ja oma võib-olla kõige lähedastema, keda ma keda ma ei tea. Ja siis ta ütles mulle, tähendab oma sellise kui ta ärritus, siis ta gruusia aktsent muutus palju tugevamaks, nii näiteks kui mina veidikene ärritun, tähendab, siis kipub mul hiidlase ö-täht olema, mis on täiesti loomulik. Ja ta ütles, et tead, vain on just sellistel puhkudel, kõnetas mees nime. Tead, Vaino tähendab, et ma pean sulle ütlema, et ma olen praegu äärmiselt raske sammu ees. Ja mina ka ei taibanud, mõtlesin, et aga mis, mis on juhtunud ja ta ütles, tähendab, et homme astun ma tagasi. See oli mulle tõesti nagu nagu nuiahoop, nuia hoopi just lagipähe ja selgesti esimene küsimus oli, aga miks ta seletas selle alles hiljem hiljem selle asja juurde. Loomulikult oli tal informatsiooni informatsiooni sellest mis mitte ainult poliitiliste asjadena õhus hõljus, vaid millel oli ka teatav organisatsiooniline, juba tagapõhi. Tal oli nii palju, et ta võis saada informatsiooni ka sealt, kus, kus seda talle ei antud. Ma usun, et ilma asju nimetamata ta nii, et tal oli aimu taipas väga hästi, et millegi muu, kui ta tuleb ja räägib, et On oht ja nõnda edasi, et millegiga ta ei, ei tõmba tähelepanu, tähendab nii nagu õige grusiin. Ta võib astuda ainult kõige dramaatilisem samm, et sellele mõttele, mida ta välja ütles, diktatuur on tulekul. Diktatuur võib tulla. Paar nädalat hiljem, jaanuari algul saadeti Armeeniasse, Moldovasse ja balti vabariikidesse uusi vägesid. Moskva põhjendas seda sammu vajadusega püüda väeteenistus kohusest kõrvalehoidjaid. Leedus arvati, et kreml kavatseb arreteerida Leedu juhtkonna. Vilniuse operatsiooni kavandamine ja 13.-le jaanuarile. Polnud sugugi juhuslik. Lääneriigid tegid viimaseid ettevalmistusi operatsiooniks kõrbetorm, mille eesmärk oli vabastada Kuveit Iraagi okupatsioonivägedest. Arvatavasti loodeti, et USA-le ja tema liitlastele pole mahti Leedus toimuvaga tegeleda. 10. jaanuaril 1991 saabusid saladuskatte all Moskvast Leedu Vabariiki kindralid Valentin varenikov ja Vladislav Adžarlow. Sõdurid toodi Vilniuse tänavatele Eesti vahetust lähedusest Pihkva dessantdiviisist. Algul tulistasid sõdurid üle rahva peade, siis otse nende jalgade ette ja lõpuks ka inimeste pihta. Eesti ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli. Nii jõudsid esimesed teated relvade kasutamisest Vilniuse teletorni juures öösel veidi enne kella kolme. Nende nõndanimetatud ajalukku läinud jaanuarisündmuste ajal siis tõesti kella kell ei olnud veel kolm, kui mulle Vilniusest helistati öösel koju, vot seal on siis alanud sündmused ja on juba inimohvreid. Ja noh, midagi nüüd oleks vaja ette võtta, no mida ette võtta, eks ole. Siis ma üritasin, tähendab, mõtlesin, et mida siis teha, mõtlesin, et et eelistan Jeltsinile. Ja. Teda öeldi, et ei ole nagu kodus, aga ma olen veendunud, küllap ta oli ikkagi kodus. Aga lihtsalt ei tahetud teda öösel üles ajades. Viis, ma ootasin kella viieni, siis oleks noh, mingil määralgi niisugune juba aeg, kus võiks tülitada seda enam niisugust isiksust sellist suure riigi juhti Kodus tülitada, see on ikka natukese üldse ebakorrektne. Saatesarja autor on Juhan Aare, režissöör Härma Sharm helirežissöör Külliki Valdma. Toimetaja Aare Tiisvali.