Eestlased Kremlis. Aastaid oli selgusetu, kes korraldas ja missuguse stsenaariumi kohaselt veresauna Vilniuse teletorni juures. Täna teame, et operatsiooni eesmärgiks oli kõrvaldada võimu juurest Vytautas Lansbergis ja kehtestada Leedu Vabariigis Nõukogude Liidu presidendi otsevõim. Kõigepealt pidid toimuma Nõukogude võimu toetavate tööliste kokkupõrked Leedu Vabariigile lojaalse politseiga. Löömingud pidi andma põhjuse Nõukogude Liidu sisevägede eriüksuse OMON ja grupi alfa sekkumiseks. Operatsiooni ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks saabusid juba 10. jaanuaril 1991 Vilniusse kindralid Valentin varennikov ja Vladislav Faczala. Paraku või ei arvestanud kõrgelt koolitatud Kremli strateegide ajavahega üks tund Vilniuse ja Moskva ajaarvamisest. Seetõttu saabusid tankid ja omooni ning eriüksuse alfa võitlejad sündmuskohale tund aega varem tervelt üks tund enne seda, kui oleksid pidanud algama moskvameelsete tööliste. Ja Leedu politsei vahelised rahutused, millesse eriüksuste võitlejatel oli ette nähtud sekkuda. Alates sellest hetkest väljusid sündmused kindralite kontrolli alt ja arenesid edasi. Stiihiliselt tankide kannul liikuvad sõjaväelased võtsid suuna teletornile. Teletorni kaitsma tõtanud Leedu iseseisvust toetavate rahvahulkade ning kommuuni ja alfa võitlejate kokkupõrkeid polnud nüüd enam võimalik vältida. Oma vabadust kaitsvad leedulased jagunesid kaheks. Ühed kaitsesid teletorni, teised püstitasid Leedu parlamendihoone ümbrusse barrikaade. Leedu siseminister, mis su koonis püüdis võtta ühendust Nõukogude Liidu siseministri puugo, kaitseministri Jazovi ja KGB ülema Krjutškova viga. Ministrite telefonid ei vastanud. Hilisõhtul õnnestus Leedu siseministril helistada oma endisele kolleegile Vadim pakaadinile. Kuulnud Vilniuses toimuvast, helistas pakatin viivitamatult. Mihhail Gorbatšovile oli pühapäeva hilisõhtu. Gorbatšov veetis nädalalõpu suvilas. Vadim pakaateni. Suureks üllatuseks võttis president Leedu pealinnas. Kastvat sõjakära väga rahulikult ära närveeri Vadim mulle juba kanti ette. Sinu leedulased liialdavad tugevasti olukord linnas teravnes tööliste ja natsionalistide kokkupõrgete tulemusena. On küll kannatanuid, kuid sõjaväelaste omavoli pole aset leidnud. Andsin korralduse asjaolude uurimiseks. Vadim pakaatin mõistis, et president esitas talle eriteenistuste poolt Vilniuse sündmuste kohta konstrueeritud versiooni. Järgnenud aastatel on sageli küsitud, miks toimus rahvahulkade ja erivägede kokkupõrge just Vilniuses, aga mitte Tallinnas. Põhjuseid oli mitu. Nähtavasti mõjutas kõige rohkem sündmuste arengut iseseisva Leedu vabariigi väljakuulutamine aasta varem, 11. märtsil 1990. Teiseks kaalukeeleks võis olla asjaolu, et Eesti oli ainus liiduvabariik, kus ülemnõukogu presiidium ei täitnud Kremli korraldust anda luba Nõukogude Liidu siseministeeriumi erivägede OMON üksuste toomiseks vabariigi territooriumile. Arnold Rüütlil tuli vastu punnimise pärast korduvalt Moskvasse sõita, selgitusi jagama ja teravaid etteheiteid kuulama. Kui siis olid need minu peksmised seal tundide viisi mitmes asjas, ega mitte ainult 16. novembrini pärast, vaid mind peksti ka selle pärast, et me ei võtnud jaanuaris 88 vastu võeti kevadtalvel vastu seadus kus loodi see nõndanimetatud omand. Ja meie võtsime jaanuaris vastu seadused, teades, et selline seadus on tulemus. Võtsime siin Almanniga arutasime, arutasime seda ja leidsime, ennetame meie selle seaduse võtame vastu enne Eesti seaduse kus me ei kasuta sõjaväkke ja märgime, et kasutamine ei ole lubatud. Sõjaväestatud üksused, üksuste kasutamine tsiviilelanike kallal ja teised vabariigid võtsid kõiki juba aprillis vastu. Selle seaduse ja meie ei võtnud, ütlesime, ma ütlesin, et meil on seadus olemas, mis käsitab neid küsimusi, õiguskorra küsimusi ja ei ole vaja, siis olin kuskil poolteist tundi puldis, jälle seletasin, miks ikka me seda ei tee. Ja teinekord tõstatati see küsimus meie arvel veel juulis liidu presiidiumil 88 juulis. Et miks me ei võta vastu, näete, teised kõik on vastu võtnud, sest siis oli otsus ka, et vot siis valimiste kätte ei võtke vastu ja ka seal ma keeldusin selle vastuvõtmisest. Aga ma sellest räägin, sellepärast. Jeltsin saatis minule väikseid lipikuid, siis kogu aeg istusime suure pika laua taga eraldi loomulikult need ülemnõukogu presiidiumi esimehed. Ja et et Arnold vead olid, siis ütle, kus ma võiksin sind toetada. Et ütle mulle, kus ma võiks siin sõna võtta, et ma võtan sinu toetuseks sõna, siis. Iseseisvuse väljakuulutamisest Leedus ja omariikluse taastamise ettepanekust Toompeal oli möödunud kõigest paar kuud. 1990. aasta mais tegi Nõukogude Liidu siseministeerium veel ühe katse saata Eestisse erivägede hästi väljaõpetatud võitlejaid. Kremli vanameelsed püüdsid oma positsioon Eestis eriüksustega tugevdada, kuid valitsusjuht Edgar Savisaar ei andnud neile selleks võimalust. Tõepoolest, täna jõudis Eestisse Nõukogude Liidu siseministeeriumi käskkiri, kus presidendi dekreedi täitmiseks otsustati suunata Eesti NSV-s nagu seal on nimetatud grupp kvalifitseeritud kaastöötajaid. Selleks, et osutada abi Eesti siseministeeriumile soovitati erilist tähelepanu pöörata sellel grupil. Patrullteenistusele anti ühiskondlike nähtuste ja protsesside vält olemisele ning lõpu selle käskkirja lõpus oli ka öeldud, et kontroll olukorra üle Eesti NSV jällegi territooriumil panna Nõukogude Liidu siseministeeriumi vastavale valitsusele. See teade levis väga kiiresti üle kogu maailma Soome raadiost, Müncheni raadiost ja veel mitmelt poolt mujalt. Tsiteeriti selle peale Nõukogude Liidu siseministeeriumi pressiülemat Vladimir Jantšenkond, kes olevat öelnud, et me saadame tegevvägesid Lätti, Lätimaale ja Eestisse, et aidata seal kohalikke ministeeriume. Kuna me kontrollime olukorda Eesti Wabariigi territooriumil, siis ma ei näe mingit vajadust, et keegi meid abistaks. Pealegi see abi juba iseenesest oleks kahemõtteline ja on tõlgendatav kui püüd. Ta meie siseministeerium omapoolse kontrolli alla. Me võime ka aru saada sellest, mida tähendab fraas kogenud kaastöötajate suunamisest Eestisse. Siis pöördusin ma täna seoses sellega Nõukogude Liidu siseministri Vadim pakatini poole. Meil oli pikk telefonikõnelus ja lõpuks me jõudsime kokkuleppele, et Eestisse mingeid sisevägede spetsialiste, siseministeeriume, spetsialiste ei saadeta ja käskkiri nende saatmise kohta tühistatakse pärast meie kõnelust. Moskva informeeris otsuse muutmisest ametlikult ka Meie vabariigi ministrit Olev Laanjärve ja ma loodan, et nii nagu kokku lepitud ka. Veresauna Eestis õnnestus vältida peamiselt kahel põhjusel. Esiteks ülemnõukogu presiidium oli otsustavalt vastu omooni üksuste tulekule Eesti territooriumile. Teiseks, Eesti valitsuse kindlakäeline poliitika ei andnud nõukogude liidu siseministeeriumile võimalust läkitada Eestisse ka mittegruppi kvalifitseeritud kaastöötajaid. Nõukogu presiidiumi esimehele Arnold Rüütlile helistati Vilniusest pärast keskööd veidi enne kella kolme. Kiiresti oli vaja teha midagi, et peatada tapatalgud leedus, et sealsed sündmused ei korduks Eestis. Arnold Rüütel võttis esimese telefonikõne Vene Föderatsiooni ülemnõukogu esimehele Boriss Jeltsinile kella viie paiku hommikul. Venemaa liidriga õnnestus tal. Ühendust saada mõni tund hiljem. Hommikul abid helistasid ja ma helistasin siis juba tööpäeva enam-vähem algus seal kaheksa paiku midagi ja siis palusin, kas ta tuleks Eestisse ja et esineks venekeelse elanikkonna ees läbi raadio televisiooni ja pöörduks kõikide sõjaväeosade poole. Ja Ta andis nõusoleku ja siis läks võib-olla paar tundi mööda, siis helistas ta isiklikult uuesti. Ütles, et KGB ei lase lennukit välja, ta ei saa tulla. Et kas ma ei saaks eestist saata lennukit talle vastu, meist tooks ta siia. Tegelesime savisaarega sellega ja vaatasin, et meie ei saa kaevandada üldse tsiviilNõukogude lennundust, eks ole, keegi meie käsku ei kuula siin ja ma helistasin, et ikkagi me ei saa mitte kuidagi lennukeid saata, et kas ta ikkagi kuidagi ei suudaks Vene riigijuhina presiidiumi esimeheni ise saada ja siis helistati, Ta sai lennuki ja tuleb ja tuligi niimoodi peale lõunat siia siis ja siis meil oli ette valmistatud siis tegelikult oli juba ammu ette valmistatud venelane ja Vene Föderatsiooni ja Eesti vaheline leping kus me siis oma suhted korrastasime? Külma majanduse küll sotsiaal- ja muudes sfäärides. Ja pakkusime sised alla kirjutada see leping. Nad tulid välja algul päris tõsist ettepanekutega, mis ei olnud meile vastuvõetavad ja Me keeldusime siis sellest, et me ei ole nõus selliseid asju sisse kirjutama, jätsime aga teema ülesse küll kodakondsus ja muud küsimust olid seal sees. Ja Nad nõustusid sellega siiski. Ja niimoodi me kirjutasime siis selle lepingu alla ja siis valges valges saalis Toompeal. Ja siis sealtsamast valgest saalist ta peale selle. Siis esines raadio teel sealt kohe venekeelse elanikkonna poole pöördus ja sõjaväeosade poole, kus ta kutsus üles rahule ja et ei oleks konflikte kuskil ei tekiks. Ma unustasin alguses ütlemata, sellel kohtumisel kutsusin Lansbergisi kor punusi. Corbonos tulija kalansbergis ei saanud enam tulla, sest seal olid täislahingud kohe ja teda asendas siis nende saadik Eestis siin. 14. jaanuaril 1991 sõlmiti Tallinnas Eesti ja Venemaa vaheliste suhete aluste leping Vilniuses toimunud traagiliste sündmuste peatamiseks ja verevalamise ärahoidmiseks. Lätis sõlmiti Jeltsini Tallinna-visiidiga analoogiline leping ka Venemaa ja Leedu ning Venemaa ja Läti vahel. Äärmiselt pingeline olukord sundis lepingute osapooli otsima kompromisse isegi nendes punktides, mille üle oli varem kuude viisi vaieldud. Aga see pingeline olukord tuli fikseerida ja sellepärast mõlemit pooled taandusid mingil määral selleks, et ei tekiks füüsilist konflikti, siiski, et vene rahvas näeks Eestis, et Venemaa peab ja Eestimaa peale ametlikult läbirääkimisi ja küllap nad siis milleski kokku lepivad, et rahustada kõik alla niimoodi. See oli selle lepingu sellel hetkel, et päästa sellest verevalamisest. Ja see õnnestus ja meie leping sai aluseks, lätlased võtsid sellest eeskuju. Ainult vahetati Eesti vahel Läti ära ja täpselt läks käiku seesama leping Lätiga. Ja Läti sai kasele pingu ja Leedu sai ka selle lepingu ja volitatud alla kirjutama siis suursaadik Eestis ja Lansbergis siis apolitas teda siis alla kirjutama. Noh, tema fikseeris agalansbergi allkiri oli siis nagu Vacci teel. Lisaks mainitud lepingute allakirjutamisele oli 14. jaanuari üheks kõige olulisemaks sündmuseks Boriss Jeltsini raadioesinemine. Toompea valges saalis Eesti raadio otsesaates edastatud pöördumises saadeti sõnum peamiselt Venemaalt pärit ja Eesti osades teenivatele sõduritele ning ohvitseridele. Boriss Jeltsini raadioesinemine oli suunatud eeskätt tapatalgute ära hoidmisele. Lugupeetud sõdurid, seersandi ohvitserid, meie kaasmaalased, kes te olete kutsutud tegevteenistusse Vene föderatsioonist ja asute praegu Balti vabariikides. Täna elab meie maa üle poliitilist ja majanduskriisi. Ühiskonna edumeelsed jõud otsivad konstitutsiooni ka kooskõlas olevaid seaduslikke võimalusi väljumiseks raskest situatsioonist. Teile aga võidaks käsk astuda seaduslikul alusel moodustatud riiklike organite tegevuse vastu. Teile võidakse anda käsk rünnata meelsed elanikke, kes kaitsevad oma demokraatlikke saavutusi. Seejuures võidakse öelda, et teie abil luuakse ühiskonnas kord majja. Kuid kas võib korra loomiseks pidada konstitutsiooni ja seaduste rikkumist. Aga just selles suunas tõukavad teid need, kes soovivad lahendada poliitilisi probleeme realise jõuga. Enne kui jooksjate tormi tsiviilobjektidele Baltikumis mõelge oma kodukandile oma koduvabariigi, tänasele päevale ja tulevikule. Mõelge oma rahvale, vägivallale seaduslikkuse ja Baltikumi rahvaste kallal. Võite tekitada tõsise kriisi Venemaal asetada raskesse olukorda teistes vabariikides ja Baltikumis elavad venelased. 14. jaanuaril 1991 oli arvel iga minut iga tund. Igal sõnal, mis sel päeval välja öeldi, oli eriline kaal. Kuuldud raadioesinemise ajal istus Venemaa juht sõna otseses mõttes püssirohutünni otsas. Nõukogude Liidu jõuministeeriumide juhid ja sisevägede üksused käitusid nagu tõelised terroristid. Nad tegutsesid omapead ja ettearvamatult. Seda väidet kinnitab ka Boriss Jeltsini vastus ajakirjanike küsimusele, kes andis korralduse Vilniuse teletorni juurde kogunenud inimeste ründamiseks. Olen viimastel päevadel rääkinud korduvalt riigi presidendiga. Ta eitab enda osavõtu kõiges selles. Rääkisin täna kaitseminister heasoviga. Ministeerium pole niisugust käsku andnud. Seejärel küsisin kaitseministrilt, et kas kohapeal asuvad kõrgemad sõjaväelased võisid ise lähtudes kujunenud olukorrast vastava otsuse vastu võtta. Kaitseminister vastas, et võisid küll ja just see teebki ärevaks. Tol hetkel Boriss Jeltsin arvatavasti ei teadnud, et 10. jaanuaril olid operatsiooni ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks Vilniusse saabunud kindralid Valentin varenikov ja Vladislav Adžarlow. Võimalik, et Vilnius tähendas sõjaväelaste abil tehtavate poliitiliste muudatuste esimest etappi. 14. jaanuaril 1991 Toompeal toimunud pressikonverentsil. Boriss Jeltsin tunnistas niisuguse ohu olemasolu. Rääkides Eesti piiride lähedale koondatud tankidest, ütles Vene Föderatsiooni ülemnõukogu esimees. Kui Nõukogude Liidu armee tankide ja niisugune liikumine jätkub ka tulevikus loob Vene Föderatsioon oma armee. Nähtavasti oleme seda sunnitud tegema, et kaitsta oma riiklikku suveräänsust. Mis puutub tankides balti vabariikide piiridel, siis just selleks me siin olemegi, et lahendada tekkinud probleeme poliitiliste vahenditega. Nõukogude Liidu president, kelle poole ma pöördusin, andis sõna, et lahkhelisid lahendatakse üksnes poliitilisel teel läbirääkimiste kaudu võimalikult aktiivsete läbirääkimiste kaudu. Tol jaanuarikuisel pressikonverentsil ilmnes jahmatava panev tõsiasi. Maailma üks võimsamaid tuumariike oli langemas sõjaväelaste ja eriteenistuste organiseeritud riigipöördekeerisesse. Boriss Jeltsini äkkvisiit Tallinnasse sundis aga paigale Läti ja Eesti suunas liikumiseks valmis pandud sõjamasinad. Toompeapressikonverentsi videosalvestust vaadates tundub, et toimub riigipeade kohtumine, mida on juba pikemat aega ette valmistatud. Tol hetkel teadsid vaid vähesed, et Boriss Jeltsini visiidi ettevalmistamist oli Arnold Rüütel alustanud sama päeva hommikul kell viis. Venemaa esimene mees oli saabunud kõikvõimalike takistuste kiuste just siin Tallinnasse väga riskantse olukorras väljendus esmakordselt nii selgelt ja kindlalt suveräänse Venemaa tahe. Kuulake, missuguse hääletooni ja sõnakasutusega vastab Boriss Jeltsin Rahva Hääle korrespondendi Peeter Raydeli küsimusele Mõned siin arvavad, et oma sõiduga olete asunud otseses vastuseisu Gorbatšovi kõrbesse. Kuidas te seda ise hindate, kuidas võib Gorbatšov reageerida nendele dokumentidele, millele te täna neljakesi alla kirjutas? Lasite? Ma arvan, et midagi taolist ei juhtu just esimest korda. Minu arvates ei tohiks olla talle suureks uudiseks, et Vene Föderatsiooni ülemnõukogu ja selle juhtkond ilmutavad iseseisvust. Venemaa on lakanud olemast üksnes kande rihmaks tsentri jaoks. Venemaa tahab omada reaalset riiklikku suveräniteeti. Seetõttu ülemnõukogu presiidium võttis vastu avalduse seoses sündmustega Baltikumis. Eile tegin ma selle sisu teatavaks liidu nõukogus, mida juhatas president. Ei saa öelda, et see oleks talle meeldinud nagu arvatavasti ka minu tänane visiit. Nii nagu teistel suveräänsete vabariikidel, on ka meil oma sise ja välispoliitiline ning majanduslik tegevus. Meil on oma poliitika, millega meiega tegeleb. Leiame, et praegusel raskel ajal, seal on keskusel ja presidendil vaja näidata, et siin jõu kasutamine, vägivald, surve avaldamine ja armee käikulaskmine on erakordselt ohtlik ning toob kaasa tagajärgi, mis mõjutavad mitte ainult meie põlvkonna vaid ka tulevaste põlvkondade saatust. Mitte mingil juhul ei saa lasta sel toimuda. Ehkki oli talv, oli olukord muutunud kuumaks ka Lätis. Üheaegselt Jeltsiniga Tallinnas viibinud Läti ülemnõukogu presiidiumi esimees Anatoli Corbunows kirjutasin alla Läti ja Vene Föderatsiooni vahelisele suhete aluste lepingule. Toompeal toimunud pressikonverentsil paluti tal iseloomustada olukorda meie lõunanaabrite juures. Siis on kujunenud välja terav poliitiline vastasseis kuid me võtame praegu kasutusele kõik abinõud, et see vastasseis ei annaks põhjust sõjalise jõu kasutamiseks. Homme kell 11 kogunevat Läti ülemnõukogus kõikide poliitiliste jõudude esindajad, kes on huvitatud dialoogist, mis võimaldaks olukorda stabiliseerida. Loodan siiralt. Et sel viisil on võimalik vältida sõjalist vägivalda Woody. Ruut Rudy OP juu. Samal ajal, kui Arnold Rüütli juhtimisel toimus intensiivne diplomaatiline tegevus olid interrinde aktivistid sihikule võtnud Boriss Jeltsini lennuki. Lühikese talvepäeva pärastlõunal hakkasid Tallinna lennuväljalt Toompeale saabuma ärevad teated. Jeltsini poolt alla kirjutatud dokumendid ja tema raadiopöördumine oli ajanud marru interrinde. Nende silmis tähendas Venemaa liidri Eestis viibimine katastroofi. Vilniuse veresauna jätkumine Tallinna veresaunaga oli muutunud küsitavaks. Arnold Rüütel mäletab 14 10. jaanuaril arenema hakanud sündmusi sellisel kujul. Edasi, aga tähendab see, see ei suutnud enam, ei olnud võimalik neid peatada ja siis noh, öösel kuskil Läti leping kirjutati kuskil kell 11 alla vast õhtul. See võttis aega, et kuni seda siiski vaadati läbi ja ja siis sõime õhtust seal nõmme selles residentsis seda nimetati niimoodi siit Pärnu maanteed minnes vasakule. Ja siis tekkis situatsioon, Jeltsin tahtis koju sõitma hakata piiranud lennuväljal kuskil umbes 200 meest interrindalasi ümber selle lennuki, millega Jeltsin tuli siia. Jeltsin oli kaasas minu mäletamise järele kokku kaheksa meest, koostama igast juristide nõuandjate teistega ja ihukaitsjatega ja ei olnud võimalik lennuväljal enam teda viia, sest et see oleks tähendanud füüsilist kokkupõrget siis ja nad nõudsid Jeltsinit lihtsalt sinna, et mis sa tegid neid, eks ole. Sest et kõik rahvas teadis, et sellist dokumendid on alla kirjutatud ja siis ajasime Jeltsiniga niimoodi öösel seal juttu kella neljani umbes ja siis tähendab leppisime kokku, et ma saadan tema autodega autokolonniga, annan talle relvastatud ihukaitse kaasajal täiendavalt meie poolt ja saadame siis Narva ja Narvas, anname siis üle Vene föderatsioonile, juba seal tulevad mehed vastu. Ja siis, et keegi sellest teada ei saaks. Et ma helistan siis niimoodi kuskil kella seitsme paiku Leningradi linna peale Sobtšakil ja ma sain Sobtšaki ka kätte, aga ma ei helistanud öösel teemale teadlikult, et muidu võidakse noh, ei tea, mis ahelikud tee peale ajada KGB liinis seal võib olla. Ja et vahetult öelda, et poole tunni pärast on Jeltsin sinu territooriumil võtta tema vastu, ütlesin osake. Ja saada ta esimesel võimalusel Moskvas edassest, ta pidi juba enne lõunat kohtuma mingi välisdelegatsiooni roniga, seal. Sobtšak noh, ma olin Sobtšaki ka tuttav ja meie suhe oli väga meeldiv ka Moskvast juba nendelt istungitelt ja panime siis Jeltsinile siin padjad ja tekid kaasa, et ta saaks puhata taga Tšaika tagaistmel siis istudes ja siis meil nii palju, kui meil siis neid relvi oli ja mehi mõned automaadid olid, need saatsime siis miilitsasse miilitsamehed, eesti mehed siis teda saatma sinna Narvani ja Ülejõe sisse üle andma sinna Sobtšaki meestele ja ja Jacques pani tema sealt siis ühe mingi sus lennuki peale. Ja siis ma helistasin Moskvasse tema abidele ja ta oli õnnelikult jõudnud Moskvasse ja tunni aja pärast juba kohtus delegatsiooniga seal, nõnda et see oli ikka väga füüsiliselt raske pinge, aga pidas vastu selle, nii et sellise võiks öelda. Ohvri tõi, aga muidugi siia juurde tuleb lisada seda, et ühtpidi ta tegi seda sellepärast et meil oli niisugune kohtumine temaga ja ta tunnetas minu nagu toetust ja pidas täiesti nagu kaasvõitlejaks, eks ole, see oli üks ja ma ütleks, peamine põhjus. Aga ma kordan veel kord, põhi oli muidugi see inimlik suhtumine, et teda toetada tema elu ühel kõige raskemal hetkel, sest teda oleks võidud ka nii maha lüüa, nõnda et ei oleks temast mingit jälge, ei jäänud ka presiidiumi esimehe kohalt, ütleme minema, lüüa. Jah, kuuldud episoodi lõpul meenutas Arnold Rüütel kohtumist Boriss Jeltsiniga, mis oli toimunud 1988. aasta sügisel Moskvas. Hilisema Venemaa presidendi elus oli see võib-olla kõige raskem periood. Ka Arnold Rüütli jaoks oli 1988. aasta november karmide katsumuste kuu. Kohe pärast suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist, 16. novembril 1988 kutsuti Arnold Rüütel Moskvasse selgitusi jagama ja pattu kahetsema. Arnold Rüütel kaitses Eestimaa suveräänsust Kremlis sirge seljaga ja väärikalt kuid väga teravate etteheidete kuulamisest polnud tal pääsu. Juhuse tahtel toimus Jeltsini ja Rüütli kohtumine niisugusel viisil. Kui Jeltsin visati välja poliitbüroost siis oli niimoodi, et oli vaheaeg, kuulutati välja peale selle, kus oli teatavaks tehtud, läbi hääletatud ja Läksime koridorides, seal ma vaatasin, et Jeltsin Deletas kedagi, keegi ei võtnud ta terega vastu isegi kohe. Mina läksin siis tema juurde ja ütlesin, et Nebadaid tuham. Boriss Nikolajevitš ja mina soovin jõudu ja õnne ja tugevat tervist. Et mina olen samasuguses olukorras, olemegi võrdsed. Ja mina muidugi teietasin teda minule, ütles ta, sina. Ja, ja see kohe meeleolu tõstis nii. Noh, ja siis ajasime natuke juttu seal ja siis ma läksin kohe konkreetseks, sest vaheaeg oli 15 minutit. Et kas tema Venemaa presidendina toetab. Kui mina kuulutan Eestis välja Eesti iseseisvuse et tema annaks siis dokumendi, et tunnustab Eesti riiki. Ja ta võttis kaks, kahe käega minu käe ja ütles, et aga Wrilis Arnold veebruaris. Ja siis tuligi põhiliselt räägitud sellega. Suures poliitikas osalevate inimestevahelised suhted kujunevad sageli määravateks just kriitilistel ja otsustavatel hetkedel. Just niisugused päevad olid saabunud pärast kahekümnendat augustit. 1991. Arnold Rüütel mäletab taasiseseisvunud Eesti tunnustamist Vene Föderatsiooni poolt niisugusel kujul. Ja kui me olime siis tõesti kuulutanud välja oma iseseisvuse, siis ma sõitsin Moskvasse, palusin tema jutule, aga siis olid matused selle kolme noormehe, kes hukkusid Moskvas nende matused just, ja Aspulatav võttis mind vastu siis ja ma siis ütlesin, et mina tahan Jeltsiniga rääkida tingimata kohe ta ütles, et ta matustel seal rahvas on absoluutselt ükski masin läbi ei lähe, kõik tänavad on täis absoluutselt rahvast ka. Ja, ja ma siis ütlesin oma, siis ootan nii kaua ja talle teatati raadio teel ja ta tuli sealt matuselt ära matuserongkäigust ja tuli võttis mind vastu. Ja ma ütlesin, et minul on ainult üks küsimus, seesama küsimus, mis ma esitasin pleenumil. Kas nüüd toetate iseseisvust Eesti iseseisvust või mitte, nii et meil on siin projekt on olemas. Et kas ta kirjutab sellele alla või mitte? Võttis selle paberi, luges läbi ja ma ütlesin, et minul on üks parandus veel sellele või kaks punkti tahaks veel lisada. Et kas ta on nõus, et tema, Venemaa president pöördu Nõukogude Liidu presidendi Gorbatšovi pool, et Nõukogude Liit kadunnustaks Eestit ja kas tema, Venemaa president on nõus, et pöördub see kõigi maailma riikide riikide juhtide poole, et kõik maailma riigid kas taas tunnustaksid või tunnustaksid Eestit. Ta ütles, et Ta ei lisanud veebruaris ja andis kohe välisministri asetäitjale. Oli kutsutud Jeltsini koos välisministri asetäitja ka kohe juba sinna. Ja kohe ütles, et kohe ja need paberid ümber ja kutsuge siia televisiooni raadio ja šampanja oleks ka laual olevat. Kõik kohe tõusid kribinal-krabinal, paarikümne minuti pärast oli siis see paber valmis. Paberit pandi lava peal talu, kes need neli punkti läbi kohe kirjutas alla. Seal nii peopesa suurune pitsat oli juba soodushinnaga telefoni siis sinna Allanis mehiselt, nii nagu tema liigutused on. Ja televisioon siis kõike seda jälgis ja andis siis pidulikult üle. Ja minule selle paberi. Ja siis, kui me šampanjaklaasid olime kokku löönud, esimese nii-öelda lonksu võtnud, siis äkki tal torkas meelde järsult kohe niimoodi, aga kuulge, Eestit niitma tunnustasin, aga mis siis Leedust Lätist saab? Ma ütlesin, et tuleb ka tunnustada ja kohe ütles selle välisminister asetäitjale seal, et kutsuge homme kella kahe, homme hommikul kellaga kaheksaks karbonopsiialansbergis Moskvasse minu juurde. Ja see kohe lõi kannad kokku tehtud ja kohe sealtsamast mindi, anti ülesanne, helistati kohe siis sealt sammastusele napsuvõtmisega, kuni meie seal siis šampanjat napsutasime, oli juba käsk täidetud dolti kanti ette, on edasi antud, nendele juba karbonoff oligi järgmine hommik kell üheksa seal ja sai ka Läti tunnustuse dokumendi. Ma ei tea, kas seal oli neli punkti, ma ei ole sellest huvitanud, see pakub päris isegi huvi. Ja Lansbergis ei tulnud, ütles, et neid on juba tunnustatud ja ja tähendab nagu Venemaa, siis tehku nii, nagu tema soovib, eks ole. Ta ise sellele järge nagu ei tule Lansbergisoli nõnda uhkelt siis käitus. Aga noh, oli väravad olid avatud absoluutselt siis ja muidugi me läksime, tähendab siis selle dokumendiga maandusin selle dokumendi oma abilistele kaasa, et kohe paljundatakse 142 eksemplari, et sellest tehtaks, sest Moskvas oli tollel ajal 140 142 riigi diplomaatilised esindused. Ja kohe siis loks. See Latvia buss, millel uksed ei käinud, kinni mitte, see hakkas vedama, terve öö vedas laiali iga ja maailma riigi esindusse, siis selle peamiselt siin alla kirjutas. Et kiiresti maailm teadvustaks. Et Venemaa on tunnustanud neid. Saatesarja autor on Juhan Aare, režissöör Härma Sharm helirežissöör Külliki Valdma. Toimetaja Aare Tiis, väli.