Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. Kas on olemas matemaatilisi hullusi ja hulle, kes arvavad, et kaks pluss kaks on kolm? Teiste sõnadega, kas hallutsinatsioon suudab vallutada puhta mõistuse valdusi, kui need kaks asja üldse kokku sobivadki? Juhul kui kellelgi kujuneb harjumuseks laiskus, unistamine ja logelemine, nii et ta lükkab lakkamatult tähtsat asja hommikusse. Ning kui teine ühel hommikul tugevate piitsa hoopidega äratab piitsutades teda halastamatult senikaua kuni too, kes ei suutnud töötada rõõmust asub tööle hirmust siis kas pole too mees piitsutaja, esimese tõeline sõber ja heategija? Lisaks võib väita, et rõõm tulebki pärast, see on koguni rohkem õigustatud ütlused, armastust tuleb pärast abielu. Sama kehtib poliitikas. Tõeline pühak on see, kes rahva heaolu nimel rahvast piitsutab ja tapab. Teisipäev, 13. mai 1856. Sel kuupäeval kirjutas siis äsja ette loetud mõtet prantsuse luuletaja Sharm poleer ning eesti keeles kõlasid need hiljuti Loomingu raamatukogus ilmunud raamatus Molastik istutud süda Christian haljaku tõlkes. Mina olen Peeter Helme, algab kirjandussaade tõlkes leitud ning minut tänaseks külaliseks ongi tõlkija Christian haljak. Katkend, mille mõned ette lugesin, mõjub ikkagi tänapäeval suhteliselt skandaale reaalselt. Eriti just viimane lause. Sama kehtib poliitikas, tõeline pühak on see, kes rahva heaolu nimel rahvast piitsutab ja tapab. Toob kohe silme ette kõikvõimalikud 20. sajandi õudused ja õigustused, mis nendele õudlustele anti, meenub kohe seltsimees Stalin või tema käsilane Jeoff, kes ju ütles, et parem tappa rohkem kui et vähem ja kõikvõimalikud säärased asjad, kas poleer siis ise oli tõesti niivõrd kuri inimene ja niivõrd sadistlik meelega, kes ta tõesti mõtles tõsiselt kõike seda, mida te siin raamatus mõtleb, kui palju me üldse peame vaatama neid märkmeid, mis ma alasti kistud südames on teistele mõeldud kirjandusele, kui palju olid nad ainult talle endale mõeldud? Ma arvan. Siin selles raamatus on tegelikult sees nii mõlemat neid asju, mida ta kirjutas ainult endale, seda, mis mõeldud hilisemaks lugemiseks, samas võimalik on siinjuures ka see, et see, mis ta kirjutas endale, ta vormistas juba selle niimoodi võib-olla alateadlikult, et keegi võiks seda hiljem lugeda, tal ei olnud arvatavasti plaan seda avaldada, sest et ta oli väga valiv selle suhtes, mida ta avaldas teatavasti vormiliselt ei oleks selline. Mitte mingil juhul, on midagi sellist, mida oleks valmis olnud avaldama, nii et noh et ma arvan, et siiski ei plaaninud seda avaldada ka see see ilusasti kirjas ei pandud ja niimoodi epateerimis kihust võib-olla see oli jube kuidagi väga sisse juurdunud ja kui meil on siin raamatus juba mingi selline lauset tändiga elama alati peegli ees midagi taolist, siis isegi iseendale kirjutades üksi olles peab alati käituma sedasi, nagu oleks ta rahvahulga ees. Mis puutub sellesse, kas ta on kuri või mitte, no võib-olla tanki rästunud nagu Hasso Krull raamatu järelsõnas räägib, siis ei saa rääkida väga sellisest ühtsest Bodeerist ühest üksikust paralleelist, Bodeerisem areneb omaloomingu jooksul samuti arenevates kurjaõites on näha tema areng, et kui seal mingisugune liikumine, kui poleer alustab tõepoolest romantismi, siis ta jõuab välja mingisuguse sellise küünilise modernismi ning mis ületab selle romantismi, mis ületab selle usu mingisugusesse kõikvõimsatesse, tões ja isegi mingis mõttes sellisesse vabadusse, mille annaks jumal või siis mingi muu kõrgem võim selle vabaduse saab siiski mingil muul moel Leima leidma läbi kunsti ja siis toetab võtma nii selles mõttes ohjad enda kätte saab õit selle vabaduse endale ainult ainult kirjanduses ja mitte mitte ühiskonnas. Nüüd muidugi selles lõigus, jah, me näeme mitmetes Stalinit helistaks, aga siiski teatav pettumus, vabariiklikes ideaalide on see, mis siit läbi ka minu arvates. Hiljem jõudis ta pettuda, aga prantsuse teises keisririigist, sest see tuleb siin raamatus ja ka korduvalt jutuks. Just just, just täpselt nii, täpselt nii see keisririigis pettumine. Ma arvan, et see vabariigikokkukukkumine oligi see, mis näitas, et vabariik ei saanud väga hästi töötada, tol hetkel on see revolutsioon, ta võttis osa revolutsioonist, kes ta karjus et maha kindral opic, soovides surmama surma kasuisale, siis noh revolutsiooniliselt seega ehe. Aga lihtsalt ei saagi mõelda, et see õige balt veerand kibestunud balleriselt teab erinevaid tekste võib-olla tõlgendama erinevas ajaloolisi erinevas isiklikus ajaloolises kontekstis. Mu alasti kistud sõda on kohati väga päevapoliitiline ja sa oled varustanud selle raamatuga tõesti ohtrate joonealuste märkustega, sest et muidu ei oleks paljud tähelepanekud üldse olulised. Kas need lubab arvata, et kaabud leeri, luulet kus ju selliseid oma poliitilisi märkusi justkui ei ole, tuleks siiski rohkem tõlgendada selle ajastu kontekstis, kui seda seni tehtud on? Siiski, ma arvan, et jah, tuleb küll, aga ma arvan, et seal on ka päris paljud tehtud vaadata Walter Benjamini esse üldse modernismi, kui suur linliku tuuri siis poleer on puhtalt oma ajaga seotud just isegi sisuliselt, kui võtta see šokeerimis vajadus ja teine on kirjutanud midagi taolist, et et need luuletused peaksid olema sellised, mida, mida uues kiires maailmas elav inimene peaks suutma parata, mis oleksid piisavalt kiired, hästi keeritud, tabavad ja samas Xhaka keerivad muidugi tänapäeval Bodeeria noh ta on üsna raske meid šokeerida, aga oma sääste šokeeris ja siis noh, meil ongi raske mõista tema uudsust ja modernismi lihtsalt tagasi vaadates praegust, et noh, esiteks tema, see uudsuse modernismi avangard Isman on väga erinev sellest, mis algas 20. sajandi alguses sürrealismi turismi, siis on teistmoodi, teistmoodi karjuvad on juba noh hüpanud natukene. Edasi samas tulenes ikkagi tervist ja teistest 19 sajandi lõpu prantsuse luuletajate ste nende tehtud läbimurretest, kui võtta siia kõrvale näiteks sel Gambu jumala meiereis Butleri luuletusi on eesti keelde väga erinevalt tõlgitud, et kuidas nad näitama märkmeid, päris päevikuks seda lugeda ei saa, kuidas oma märkmeid tõlkida, oli? Sellega oli niimoodi, et ma võtsin selle asja üldse ette, et juba üsna tükk aega tagasi, võib-olla mitte tükk aega paar aastat tagasi ühe muud kõrvalt, mis pole veel päriselt valmis saanud, aga mis peaks valmima selle aasta lõpul tulema välja kevadel, mis on krohvitud mooni, Malderali laulud ja kui ma selle vahele võtsin, siis mulle alguses tundus, et see ei ole niivõrd keeruline, mis muidugi osutus täielikuks eksituseks ja see oli kohutavalt keeruline ja sest et ta on keeruline, teistmoodi kujundatud, moodsat siin hindan keeruline just selles teatavas fragmentaarsusest, symbol isegi vahetasin üks, siis on keelebarjäär. Aga teine asi on selles, et isegi prantslaselt on raske aru saada puhtalt tänu sellele Sagmentaarsusele, millest üldse räägib mõnes kohas, mida ta tahab öelda, see on. See on väga hämar, sest et siis on mul tõesti need lõigud on tavaliselt ettelugemiseks lõigu, mis seal üsna selline koherentne, pikem, aga siis on selliseid väikseid väikseid märkusi, mis mida senini ma ütlen, endalgi võib olla raske tabada. Ma loen siit ühe ette, millest ma küll aru ei saa. Leheküljelt 56 filosoofia tõestas amuleti jõudu. Auguga münt, talis manid, igaühe mälestused. Moraalse dünaamika leping, sakramentide voorusest, minu kalduvus müstikale lapsepõlvest saati minu vestlused jumalaga. Võib-olla üks nendest arvukatest kohtadest siin raamatus, kus ta teeb märkmeid mingisuguse kirjatöö jaoks, mis kunagi valmis ei saanud. Just täpselt ja ma arvan ka, et tegemist on selliste väikeste märkustega, mis mis kirjanik lihtsalt iseendale, et te ennast kuidagi veenda, et endale meelde tuletada, mida ta peab tegema ja tahab teha ja see on hästi tore teema selles raamatus üldse, mis võib-olla kui rääkida kõnetavusest, mis, mis väga hästi kõnetise kõnetas ka mind see suur tööiha, suur tahtmine midagi teha, aga samasse samasse võimetus tööd teha missis tabab kõiki aeg-ajalt. Vot mulle tuligi seda raamatut lugedes selline mõte, et vaatamata sellele fragmentaarsusele ja kohati selle sõna otseses mõttes arusaamatustele on siin väga palju selliseid mõtteid, mis kuidagi elavad iseseisvat elu ja millel võib-olla on isegi ajas pikem ja püsivam väärtus kui tema luuletustel. Selle peale ma arvan, et peaks ütlema seda, et esiteks see väikene raamatu või noh, nimetatakse seda kasvõi tõesti vihikuks, nagu ta on noh, ta oleks selline kummaline artefakt ja üsna üsna vähetähtis, kui seda ei oleks kirjutanud Salvad leer sellisel juhul oleks no mis meil üldse ei räägiks sellest matustel. Arvatavasti tuleks pähe seda tõlkida, aga eta selle kõik muu kirjutas siis on see raamat oluline noh nüüd selles mõttes oleks raske öelda, et et see raamat elaks kauem kui ta luuletused, aga muidugi tuleb sisse see teine asi, mis on seotud mingisuguses pihtimuslikkuse ja autobiograafia vahvilisuse ja aususega ja on tõesti mis üsna aktuaalne teema, mida kirjandusest ikka kogu aeg tegelikult mingis mõttes aktuaalne olnud vähemalt 20. sajandil otsida mingisugust sellist elu loolisust tema raamatust või või noh, kasvõi tegelikult 19 sajandil ka muidugi varemgi, aga mingit eluloolisest mingisugust sellist, mis räägiks päris elust, mis oleks kirjandus, mis oleks lihtsalt kirjandus. Ja noh, ma arvan, et esiteks Bodeeri luule kindlasti ei ole lihtsalt kirjandus aga nüüd see raamat esiteks ju vormiliselt palju palju vähenõudlikum mingis mõttes olgu see fragmentaarsusega noh, siiski veel vähenõudlikum oma lihtsas proosalisuses võib-olla et kuidas seda barjääri ette, ma mõtlen praegu tänapäeva lugejal, ütleme Eestis ütleme, keegi, kes ei ole harjunud üldse lugema luulet, võtab selle kätte ja saab siiski mingisuguse pildi, Bodeerisid on võimeline temast rääkima täitsa vabalt ütleme, niukses igapäevases vestluses Ongi vestluse tasemel, ilma et ta oleks lugenud ühtegi luuletust kurjaõitest, mis muidugi arvan, et millest Hasso Krulli järeldustest rääkides siis ka tema räägib Bodeeri mõistatusest, miks poleer kütkestab ja miks ta inimesi tarbija nagu põlvkondade viis ja võib-olla just niukene niukene teismeiga on võib-olla aeg, kus inimesed satuvad Bodleeri kütke samamoodi nagu Canbuu kütke ja siis esimene kütkestas tuleb siiski suuresti elulooliselt baasilt nähtavasti sellise isikuliselt baasilt või ma ei tea, mis, mis teie arvate selle peale dekadentismas no ütleme, kui, kui lugeda Aaviku 1995. aastal ilmunud tutvustust Weiri tutvustust Noor-Eesti albumis siis ka seal on see selline tutvustus on väga selline, ütleme ka tutvustas hüvitav epateerida, tutvustan selles mingis mõttes nagu teismeline vaimselt või kuidas öelda. Suur dekadent, liiderdaja, kodanluse põlgaja, alkohoolik, narkar, komaan, süüfilisehaige šiliitiga ja luuletuse 1909 silma valge tõlkes on raibe, millest jäetakse veel osa tõlkimata, mille tõlkemõte ongi selles, et lüüa rusikaga näkku. Ma usun, et see ma alasti kistud, seda märgib sellist uut etappi Butleri retseptsioonist Eestis, sest tõesti, kui Aavik alustas sellest, et ta kirjutas ühe kuulujuttudel põhinevaid valesid sisaldava tutvustuse sellest luuletajast ja tegi enda muganduse siis raipest, mis vist ongi Eestis eri tõlgetes Butleri kõige kuulsamaks luuletuseks, mulle tundub, ma ise tean küll, et teismelisena lugesin seda suure vaimustusega. Nad igatahes nüüd me oleme selle raamatuga jõudnud ikkagi juba väga kaugele edasi, et nüüd me saame rääkida sellest inimesest ilma kuulujutud, et ta või, või siis ütleme teistmoodi rääkida temast nende kuulujuttude baasil, mida ta endast ise eelistas levitada. Tõepoolest, tõepoolest, aga siinkohal oleks muidugi ebaaus jätta märkimata ka 1930. aastal ilmunud Underi väikeste põnnide proosas tõlget, mille eessõna juba tõesti oli liikunud tõepoolest palju Edasi Aaviku tutvustusest ja mis oligi muidugi väiksed poeemi proosas esimene tõesti Butleri raamat, mis meil ilmus, Liba vaadatakse teda, mitte lihtsalt kui epateerijat sellise haigete šokeerimis kalduvustega inimest siis seal juba tuuakse tõesti kurja õied välja kurja lilled kurja õied välja kui kõige olulisemaid prantsuse 19 sajandit üldse Euroopa luuleraamatuid. Aga kellele me peaksime siis nüüd selle alasti kistud südame põhjal poleeri vaatama, et kui me ei peaks seda vaatlema mitte lihtsalt pelgalt dekadendi või, või sellise šokeeriana, siis kes ta siis nüüd tänapäeva retseptsioonist, kus meil on vist peaaegu kõik, mis ta kirjutanud on eesti keeles olemas. Jah, nüüd, kas ma vastan sellele viimasele küsimusele, kommenteerin seda natukene siis peaaegu jah, aga üht-teist on veel jäänud ilmumata, mis on väga huvitav teos, mida ei ole ilmunud, on näiteks kunstlikult paradiisid näiteks mida, kusjuures ka Tõnu Õnnepalu mainib selles oma järeldusena sead, kus ta lubab rääkida kunstnikest paradiisi sellest pikemalt, kui eesti keeles ilmub, aga nüüd on muidugi juba peaaegu 15 aastat mööda neid veel seda ilmunud ei ole, aga küllap ta kunagi ilmub, millisena Bodelleeri vaatama peaksime? Noh, lisaks luuletajale lihtsalt mu alasti kistud südamele vaadeldes me peame teda vaatama ka inimesena luulet vaadeldes me ei pea vaatama teda inimesena natukene nadi ongi, kui hakatakse luuletasid analüüsima, keskendudes pidevalt näiteks Butleri erinevatele naissuhetele või suhetele alkoholiga Niukest kirjandusteooriat saab teha, aga see ei ole ja lõppkokkuvõttes ei ole see kõige põnevam. Muidugi ta saab olla põnev, kui sinna lisandub mingisugune mingisugune selline filosoofiline teoreetiline tugi. Niisugune baas tuleb taha, kui võtta näiteks Saartsi Bodeeri uurimust, kus ta tõesti analüüsid, KaPodeerid elu ja elulisi valikuid. Aga samas lükkab sinna taha, teatas esistentsialistliku Nonii. Ja muidugi noh, kus ta nagu mingisugune eluline järeldustes baseerun kõikides oma hädades suuresti ise süüdi, aga kes ei oleks? Jah, luuletajana luuletajana vaatame siis ühtepidi jah, dekadentlik teerijana sellest ei saagi kõrval ei ole, meil ei olegi vaja sellest kõrvale saada. Aga kirjandustraditsioonis liikudes on keegi, kes teostab yle minekut romantismi modernismi teatud teostabki, teatavat sellist hüpet. Hüpeti on see mingisugune, sinna juurde tuleb paljud küsimused, mis on siin teoses, kas sees näiteks see et kas luuletaja teeb ennast nii kohutavalt tõsiselt võtma, võtab end tõsiselt, aga samas teatri iroonia, küünilisus, võimetus uskuda suurde ideesse, ma arvan, et see on see mingisugune romantismi edasiminek. No sellele võib vastu vaielda, aga midagi taolist seal kindlasti peitub. Jätkub kirjandussaade tõlkes leitud stuudios saatejuht Peeter Helme ja täna on külas tõlkija Christian haljak, kelle tõlkes on ilmunud Shalbodelleerima alasti kistud süda. Luuletaja, päevikulised märkmed. Jõudsime enne rääkida nii mu alasti kistud südamest kui ka sellest, et ka eesti keeles on selle luuletaja retseptsioonil juba pikk ajalugu. Ja ta on tõesti mõjutanud terveid põlvkondi, isegi tõdesime, et oleme teismelisena temast vaimustusse sattunud. Ja Ta on mõjutanud ka terveid põlvkondi tõlkijaid. Meil on siin laua peal hunnik raamatuid. Kuhu on siis oma nägemuse Bodleerist jäädvustanud väga eri põlvkondade ja väga erinevate kirjanduslike arusaamadega. Tõlkijad peaks vist midagi ette lugema, aga ma ei teagi, kuidas, kuidas alustada. Kas rääkida sellest, et on olemas mingisugused autentsem, et tõlked või tuleb ikkagi leppida sellega, et iga põlvkond peab lihtsalt uusi tõlkeid tegema, üle tõlkima asju? Ma arvan, et jah, see on väga hea, seda tõlgitakse üle Potheri, tellitakse üles, on oluline suur modernist ja mingis mõttes kui jääda mingite tema väga vanade tõlgete juurde kinni siis ma kardan, et see tema modern, nist olemine või ühesõnaga tegelikult kõnetavus üldse võib kuidagi muutuda nõrgemaks. Selles mõttes eriti, kui tegemist on luulega, siis võta näiteks Aaviku tõlge, Aaviku raibe, siis ta võib-olla ta ei mõju enam veenvalt võib-olla kuidagi naljakalt ja naeruväärselt niimoodi kummaliselt kukub kõksuvalt selliselt ta oma vormilise kopeerimis püüjuga ei niida jalust maha, mitte et ta peakski tingimata jalust maha niitma. Aga siia juurde muidugi kuulub see, et kui 1909, kui ilmus raipe tõlge, esimene raipe tõlge muidugi neid on ilmunud hiljem ka kas on ka sulest ja õnnepalult, siis sel hetkel oli eesti kirjakultuur veel vaieldamatult üsna noor. Mitte muidugi ei saa öelda, et meie suulise kirjanduse kultuur oli muidugi väga-väga vana, aga selline noh euroopalikus mõttes kirjanduslik kultuur oli noor ja siis me pidime lihtsalt võtma üle ja tugevalt kopeerima lähtekeele luulenurme aastaks 2000 oli Eesti kirjandus eesti luule juba piisavalt palju arenenud, et ei pidanud üritama veerida poleeri vormi vaid võis juba lihtsalt seda vormi muundada, mis muundama, seda nagunii ka pidi. Ka varem võis seda muundada vastavusse eesti luules tol hetkel käibel olevate normidega. Samas ma mäletan küll väga selgesti, kui 2000. aasta detsembris mahukas Tõnu Õnnepalu kurja õied ilmus, siis oli kisa tohutu, öeldi, et see on täiesti vale ja see joonealune tõlge. Kuskil jah, kisa ja jah, põhjustas suurt raevu ja härmas aru sellest, see ongi traditsionalisti jaoks, ütleme, see ongi, see ongi ärritav, sest et see ei ole ta võib öelda, et see Bodelleerija noh, see, see on poleer, sama palju kombot, leer, 67. aasta Bodelleer aga aga lihtsalt siin on tegemist erinevate tõlkevõtetega, erinevate tõlki võtetega ja Õnnepalu minu arvates, kui ta andis selle raamatu välja, siis ta ka selles mahukas järelsõnas ta väga hästi põhjendas oma oma teguviisi ja tema arvates lihtsalt aastal 2000 ei ole tarvis hakata kopeerima Aleksandr triini. Ja ei ole tarvis tõlgalex rii, mis sest, et me oleme piisavalt kaugele oma luules juurde. Me võime vabalt keskenduda sisule. Meil ei ole vaja kellelegi midagi tõestada, selle tõlkega. Aga vahest võrdlemegi siis kahte justkui äärmusesse kuuluvat tõlget, et kõigepealt on meil siis üks ants orase tõlge ja siis Tõnu Õnnepalu oma, et need on nii-öelda ajaliselt kõige kaugemad, mis meil siin teineteisest leida on. Loed siis äkki Ants orase vastavused, vastavusi, suur tempi, sammastik. Conlon loodus, elav saal, kus inimene käidgesk, sümbolite hiisi, nende sosinal kõrv kuuleb tuttavat viisi salasõnumeid täis on pühalik portaal. Ning nagu hõikesse kaob huike hiilgav pikkus. Nii kõike siduvas ühendavas jõus naeratus kui öö, kui päeva kiirgav tõus sulab värvide, lõhnade, kõlade rikkus kui lapse ihu hõrk mõni hõljub aroom. Kuiva poetess heinamaade haljust, et on ka rikutuid teis võidutsevat valjust üles voogavaid, uhkeid kui ääretu toomviiruki muskuse, müria pen, soe, nad loodi laulma vaimu ja meelte ekstaatilist oodi. Sama luuletus kannab siis Tõnu Õnnepalu tõlkes nime vastavused. Ja kõlab nii. Loodus on tempel, mille elusad sambad lasevad mõnikord kõlada segastel sõnadel. Inimlaps kõnnib seal läbi sümboli metsade, kus puutuda jälgivad mitmel tuttaval pilgul nagu venivad kajad, mis kaugelt kuulates sulavad mingisse hämarasse ja sügavasse ühtsusesse tohutusse kui ööja tohutusse kui valgus, nii ka lõhnad, värvid ja helid. Üks teises kajavad on hõngusid, mis on värsked kui lapse nahk. On õrnu nagu oboe, on rohelisi kui niidud ja teisi lõhnu, rikutudküllaseid, võidukaid, laiuvaid suurelt otsekui lõpmatud asjad. Ambra muskus, Tüüraksi, vaik ja viiruk, mis laulavad ülistuslaulu, vaimu ja meeltelennule. Ma ütleksin, et on ära tunda küll, et sedasama luuletus mõlemad räägivad samast asjast. Ajad on ta küll, mis see luuletus on, muidugi huvitasin üxbodeeri luuletusi, mis tema retseptsioonist kriitikas ja kirjandusteoorias, kus seda on analüüsitud, on alati välja toodud, kui tihti võib kurja peamist luuletust, vastavusi, egoga, spontaansuse, kuidas vastavused looduse kunsti vahel suur templi sammastik on loodus, noh muidugi. Tempel originaalis oli küll vist jah, aga nüüd siin see vorm tegelikult ka peegeldab sedasama asja. Jahlanatiiv, fantoomplaan siin meil on tempel ennast siin suur tempi samastika loodesõnaga, aga oras lõikan, on erakordselt head õige muidugi või noh, ta on tõesti hea just siinse need vastavused ja see seostub ka selle riimi ja rütmiga üldse selline korduvus ja peegelduvus. Väga lihtne, loogiline, riimub inimese loodu ja riimub loodus. Kõik sümbolid Öeldakse, et poleer on sümbolist ja tuuakse välja luuletus vastavusi, inimene käitkeskus, sümbolite hiisi omavahel seotud, kõik peegeldab ühteist. Ja kõik on, kõik on. Kõik on üks suur riiv Aga tule korraks tagasi veel mu alasti kistud südame juurde, siis kas selle tõlkimiseks oli vajalik poleeri luulet uuesti üle lugeda ja kui oli, siis mis keeles? Ei, ma lugesin sinna kõrvale küll jah, üle poleeri luulet küll prantsuse keeles, lihtsalt endale tausta värskendamiseks tegelikult lugesin ülega tõlkeid, mida ma lugesin, oli või väikesed Bueenid proosas, kuna seal selles raamatus mu alasti kistud süda seal sees, kus on mingisuguste luuletest algusi näiteks isegi või noh, mõtteid, mida ta hiljem arendas edasi või oli tähendab varem parandada, mis ilmusid ka luuletuse kujul siis kogumikus Pariisis pliinu, siis Lev tipuemampoos. Aga mida me järgmiseks loeme? Teiseks luuletuseks loen ette August Sanga tõlkes Albatrossi. Igavust madrustele vaeva, jahti mõnikord, siis nad peavad õhtu eel Albatrosside peale, kes saadavad laeva selle ohtlikul teel mere põhjatu veel. Kui aga mõni neist on lõpuks kinni püütud, kui mannetu ja arg, siis tundub laevalael majesteetlik lind vette isandaks süütud tiivad, Loza on tal ja longus uhke kael, nõtke keha, mis on lennul vibuna pingu nüüd tantse näotu näib siin piip pahvides üks madrust osutab ta näkku suitsu, vingu seal, teine komberdata käiku ahvides. Poeedki sarnane on õhukuningale, tema kodu on torm ja vaba taevakaar. Taas keset pilkeid on ta armetu ja hale tal käia takistabki, kantne tiivapaar. See tuli mulle ka väga tuttav ette, seda sai kooli ajal loetud, aga huvitavat sellest luuletusest on meil lausa kolm eestikeelset tõlget siin olemas kants Uraselt on tõlge. Ja Tõnu Õnnepalult. No ma loen äkki ette Tõnu Õnnepalu ja vaatame, kas loeme siis orase Kaavel. Albatross madrused tihti, et leida meelelahutust, püüavad albatross, tohutuid merede linde, neid, kes odavad teekonna muretud kaaslased mõrude sügavikude kohal, liuglema alust. Vaevalt nad saavad neid panna laudades tekile, kui need ažuuri, kuningad, abitud, häbistatud haledalt lasevad oma suuri ja valgeid tiibasid, juskui, kasutuid, aerehk külgedel, lohiseda, tiivuline, äkki nii letsise kohmakas, tema enneni, ilus kui koomiline ja kole. Üks tema nokka seal oma piibu Tobiga osatab. Teine Liibates ahvid vigast, kes äsja veel lendas. Poeedki, sarnaneb sellele pilvede vürstile, kes tormis on kodus ja naerdes amburid pilkab maapinnal pagenduses keset sõimu ja hülgamist. Tema hiiglase tiivad on talle käimisel tüliks. Siin muidugi ei ole sellist sellist hoogu. Jah, jahtisin tõesti sellist, sellist hoogu ei ole. Kaurazeta vahel kaugesõitudel madruste pere saab Albatrossi kätte kuristeldes. See, kel nii hooletu liugel käib lend üle mere, satub järgima neid üle määratu v? Sinikõrgusi. Skaarlasin tekitab naeru, kuidas tiibade paarimis valge ja suur mööda poriseid planke kaht kohmakad aeru peab lohistama see, kelle koduks asuur Lootuse monark enam eetrisse liibuv, kui mannetu ta on. Kui jõuetu ja jäik siin näkku, torkab mees talle pigise piibu. Seal matkib teda ilkuja komberdav käik. Poetan nagu pilvede vürst pole tõkkeid. Talgu ei lendude hoog läbi, tormide viib maa peal keset jõukude jööraja rõkkeid. Teda takistab käimas ta hiiglase tiib. Siin on tunda veel sellist 30.-te keeleuuendust ja sellist sellist teadlikku eestipärasust või kui nii võib öelda. Mõjub veidi vana moodsamalt, aga samas oli ka väga hoogne tõlge. Selline hoogne jah, ei nagu me näeme, siis kõik need tõlked tegelikult on täiesti vajalikud, meil on väga imelik patt, oleks öelda nüüd, et üks nendest on, on halb. No muidugi erinevaid külgi välja tuues võib öelda, miks üks on parem kui teine, aga samas kõiki neid kolme veel vaja. Üks väike kommentaar, mis ma tahtsin tegelikult tuua selle ühe eelnevalt loetud luuletuse kohta vastavusi. Vabandust siis, miks ma seda üldse kommenteerima hakkasin, seda tuuakse tihti välja, kui sellist sümbolismi pea luuletust poleeri õuest rääkides ja siis mingisugune teatav romantiline harmoonia, mis, mis seob maailma mingisuguste suurte vastavust suure ühtsuse olemasolu siis paljud uurijad, nagu võtta kas või David Evans, kellel on väga hea raamat ilmunud Bodeeri kohta nüüd juba sellel sajandil kus ta räägib nii Bodeeriste man armeest, kui ränboostia käsitleb nende modernsus, siis seda raamatut ma soovitan ka nendele Butleri Mother'i värsi värsi struktuur, esite tema värsikäsitlus ja kuidas tema viies sisse mitmeid muudatusi erinevates kurja õite kurja lillede väljaannetes siis tihti muudabki värsiridu oma luuletustes niimoodi, et ta muudab neid korrapäratu tumateks. Et ses mõttes teatab korrapära lõhkumine ja see kaaspondons, seega usk sellisesse armooniasse hiljem Bodeerist võime näha, see lahkub, see lahkub buda luures. Kas ta alustab ja vormiliselt üsna traditsionaalselt jah, jah. Nagu Me vist praeguseks oleme tõdenud, on modelleer jätkuvalt seega aktuaalne. Teda tõlgitakse, teda loetakse. Jutt on ju tegelikult ka inspireerinud erinevaid loojanatuure. Eestis vast kõige selgem Vodleyerlikum nähtus. Olid ju Harbujad raskes poleeri tõlkis, oli ju Harbujate selline omalaadne ristiisa. Jah, just nimelt sellest, kusjuures ka muidugi kõneleb ühesõnaga heas raamatus, mis hiljuti ilmus paari aasta eest, külg ainult prantsuse keeles, praegu on see minu teada olemas, aga Katre Talviste laboris Stanyenne Bodleega, mida ka Hasso Krull selles järelsõnas korduvalt kasutab, millele ta viitab siis arvu ja kui võtta nüüd põhiliselt siis Under ja Talvik kelle luules, kui me loeme kas või praegu hakata kõrvuti lugema, Me leiame palju sarnasusi Bodleeriga ja noh, ka nende Potheri tõlgetega, mis selleks ajaks olid tehtud muidugi talviste mingis mõttes ja ka osad teised kriitikud on öelnud, et Talvik, kuule, ehk see, ehk see dekadentsi, fenovi, dekadentsi jällegi dekadentsi juba mingisugune selline jällegi niukene tooni alla keeramine ja lihtsustus Patreerist rääkida, aga tema see luulejõud või selline riierlikus on tegelikult kõvasti kõvasti lahjendatud, et see ei ole tegelikult nii. Nii võimas ta ei ole, ta ei kanna endas sellist mitmekesisust ja mitmekülgsust võib-olla sellist tõelise modernismi vaimu, mis mis probleemid on olemas, võib-olla Underil suudaks seda võimalikult palju rohkem leida, isegi kui talvikul, aga tõesti, mõjutajana on ta olnud väga suur tähtsus oma omal ajal isegi kuigi ta eluajal ju erakordselt kuulsaks saada, noh, tegelikult oli ta päris vähetuntud ju akadeemiasse ei võetud. Aga noor lenn on tema kohta kirjutanud, nimetanud teda võetide kuningaks ja samamoodi Rambuu ülistas teda ja kõik 19 sajandi lõpuni välja, oli ta suur suur iidol 20.-st sajandist rääkis võtta võttega palju hilisemat, kasvõi mingisugused New Yorgi luuletajad kuskil 60.-te, seda niimoodi siis ikkagi Bodleeru kyll juba kõrvu Kambooga ja ja võib-olla ka osaliselt, sekka hilisemaid sürrealism sistel ikkagi tohutu eeskuju, nii oma elu kui ka luulega. Äkki tuleks saada eesti luulesse seltsi võrrelda Juhan Liiviga, kes avastati suuresti alles hiljem, ega ta siis hakkasid paljud tagantjärele enda eeskujuna nimetama. Ma arvan, et siin on ikkagi piisavalt palju erinevusi sees, sest et aga muidugi jah, teatav tunnustamatuse läbikukkumise tunne, jah, muidugi, muidugi see on väga sarnane ja, ja see minu arust see balleri kohutav eneseviha ja enesega rahulolematus. Eluaegse alaealisuse tunne, mis tal sees on, see, see on tõesti. Mingisugune sarnasus jah. Aga ärme lõpeta saadet nii musta noodiga. Kui ma mainisin, et Butler on inspireerinud teisi loojanatuur ja siis ma ei pidanud silmas ainult luuletajaid ja kindlasti mitte ainult eesti luuletajaid, vaid pidasin silmas ka muusikuid. Konkreetselt siis on meil ju plaanis kuulata saate lõpuks ühte muusikapala. Jah, valisin ühe laulu ma tegelikult tükk aega mõtlesin, mida kuulata võiks ja noh, ma korra isegi mõtlesin poleeri seosele vaagneriga ning niisugustel asjadel, aga noh, tühja sellest lõpeks ma valisin, läksin ikkagi lihtsama vastupanu teed ja ma võtsin puuri, kes muidugi kui nüüd isikulises plaanis vaadata oli ka suur suur hepatiit, Irja ja šokeeriajaja võiks öelda siis noh, keegi kellelegi õhtu nõu Bodeerigi kohta võib öelda lõdva randmega kriitik, et tegemist on lihtsalt mingisuguse, mingisuguse läbi kukkunud liiderliku ja halva inimesega kusjuures üks võimalus, kuidas üritada mõistatusele käpa peale panna ja võtta kokku niimoodi, mida üritatud teha ju aja jooksul, paljusid kordi võeti seda lihtsalt kui ahtaly, mingisugune selline. Aga jah, ma arvan, et see sobib vähemalt selles mõttes meil siin hästi ja see laulmine, nimi, nii et minu plaadi peal oli, oligi lihtsalt Bodleega. Aga mis tegelikult on siis üks Bodeerib luuletus, mille ta laulab ja mis on tõlgitud ka eesti keelde, siis Danske Banki tools ja eesti keelde on ta tõlgitud kui tantsiv madu ja enne laulu kuulamist loen siis teile ette ka Õnnepalu tõlke. Hea on näha, kallis hooletu sunni kaunil kehal nagu kangast, mis peeglitest tikitud läitlemas nahka sinus sügaval juukse pahmakal, mis haput hõngub. Merelaineid on lõhnates kumas siniseid pruune nagu laev, mida unest äratab hommikupuhang unistav hing tõstab purjesid ees kauge taevas. Sinu silmad, mis iial ei ilmuta. Ta ei magusat. Mõru on kaks külma juveeli, kus seguneb rauasse kulda vähestasinud rütmikalt astumas, pingestas ilus. Meenub madu, kes tantsisklema okka tipus kaelal Su laiskuse raskusest, lapselik peanup. Noorte elevantide rünnakul küljelt küljele õõtsub. Ja su keha kummardub, sirutub nagu mõni peen alus, mis parrastel rullides sukeldab oma raatsi vette. Nagu äkitselt tulva sulavoog liustiku käedest. Sülge kerkib su poollahti huultele, hammaste vahelt ja usuliselt veini rüütavad võidukat mõru joodavat taevast, mis külvab mu südant täis tähti. Aitäh soovin siis head muusikapala kuulamist. Sellega lõpeb tõlkes leitud stuudios Peeter Helme ja tõlkija Christian haljak. Oleme eetris jälle kahe nädala pärast.