Eestlased Kremlis. Üle noatera Tallinnas terve nahaga pääsenud Jeltsinil ja Kremlis tegutsenud Eestlastel tuli 1991. aastal veel korduvalt ühise vaenlase vastu seljad kokku panna. Kui Boriss Jeltsini, Aleksander Jakovlevi, Juri Afanasjevi ja mõnede teiste vene demokraatide ning Arnold Rüütli, Marju Lauristini, Viktor Palmi ja paljude teiste Kremlis tegutsenud eestlaste mõtteline liit poleks 1991. aasta septembrini vastu pidanud näeksime täna enda ümber sootuks teistsugust maailma. Kuid kes oli see ühine vaenlane? Nii nagu terrorismivastases võitluses praegu puudus ka meie tollasel võitlusel selge rindejoon. Peaaegu kõikjal leidus nii sõpru kui ka vaenlasi. Lõhenemise tundemärgid vanameelsete kommunistide ja edumeelsete reformijõudude vastasseis olid selgelt märgatav julgeoleku komitees sise ja kaitseministeeriumis. Pärast välisminister Eduard Sevarnaatse tagasiastumist 1990. aasta detsembris ilmnesid terava vastasseisu tundemärgid ka välisministeeriumis üsna ühemõtteliselt väljendusse Nõukogude Liidu välissaatkondadele lähetatud informatsioonis. Baltikumis toimuva kohta. Sõjalise jõu võimalikust kasutamisest Baltikumis oli Nõukogude Liidu välissaatkondadele juba aegsasti teatatud. Seetõttu oskaski Nõukogude Liidu suursaadik Rootsis Nikolai Uspenski selgitada ajakirjanikele, et Leedus on loodud rahvusliku päästmise komitee. Talle olid teada ka selle komitee ülesanded. Toompeal muidugi mõisteti, mis toimub siis, kui Jeltsini asemel hakkaks Venemaad juhtima keegi teine. Kui Arnold Rüütel ei oleks Boriss Jeltsinit Tallinna kutsunud ja kui meeskonnal poleks õnnestunud Boriss Jeltsini elu kaitsta oleks Vilniuses alanud sõjaline riigipööre jätkunud Riias ja Tallinnas. Täna teame, et korraldused selleks olid antud. Ettevalmistused selleks olid tehtud. Küsisin Arnold Rüütli sekretäriaadi juhatajalt Daniel Märt maalt. Kas me võime siis öelda niimoodi, et sel ajal, kui Jeltsin oli Tallinnas, helistas taga Dudajevi Alt Dudajevi? Seal oli väga pingeline olukord tekkinud ja Moskva-poolne käsk oli, et alustada tähendab siin ka üritusi kohalike meelsuste mahasurumiseks minu teada tähendab siis oli sellesse toda ja vastas nii et nemad ei sekku ja nemad ei mingisuguseid üritusi rahva rahva vastu ei alusta. Ja see oli siis garana positiivne tulemus, sellest vestlusest. Ka eesti interrindejuhid mõistsid, et kui Jeltsinil osutub võimalikuks siinsete väeüksuste komandör mõjutada ja kui Venemaa liider pääseb Tallinnast eluga kahanevad Nõukogude Liidu säilitamise lootused oluliselt. Niisugused kaalutlused sundisid interrindejuhte ja nendega seotud eriteenistuste teatud grupeeringuid tegutsema. Otsustavalt alustati sellest, et Toompeal viibinud Vene saadikud Jerovoi Lebedev, Panfiilov kuussevia, teised palusid Venemaa liidrilt tungivalt nende vastuvõtmist. Boriss Jeltsin ütles esmalt, et ajakava on väga tihe, seejärel aga teatas, et kuna see ei ole esimene öö üleval olla, siis ta nõustub. Pärast kohtumist küsisid ajakirjanikud, kas rahuldas vene saadikuid ja Pavel Panfiilov vastas. Me ei tundnud, et Boriss Jeltsinil oleks olnud huvi meie saatuse vastu. Interrinde aktivistid lohutasid endaga sellega, et Jeltsin ei ole veel Venemaa ja Venemaa ei ole ainult Boriss Jeltsin. Võiski arvata, et interrinde esindajad Venemaa ülemnõukogu esimehega mingit kokkulepet ei saavuta. Venemaa liidri kahjutuks tegemine polnud aga sugugi lihtne ülesanne. Boriss Jeltsinit saatis ligemale kümneliikmeline ja hästi relvastatud ihukaitse. Arnold Rüütli sekretäriaadi juhataja Daniel märtma. Tegelikult siin jälle küllalt suur see meeskond kaasas, turvamehed kes uhkeldasid muide säärast omapäraste relvadega, kes mäletab, on vanem vanem olles olnud, olid siin kuskil 50.-te aastate, olid suhtelised püstolid, Stetskina nimetati sihukese puuga puuris ja vaat nendel olid umbes samased riislada, need olid 36-l asulised ja nad olid nende sihukeste relvade üle, tead ja demonstreeris, et naine, väitsvatvate siuksed, toredad relvad meil on. Ma isegi ei oska nende arvu täpselt ütelda, alla 10 neid kindlasti oli, aga neid oli mitmel pool, näiteks seal kuskil seal ukse lähedal, ma lugesin korraga oli neli meest, aga need, kes neid seal mujal majas mujal ka. Ja nüüd öösel, kui Boriss Jeltsin hakkas ära sõitma, siis tuli säärane asi välja. Ilmselt veel tuli Moskva kaudu see teade talle, et lennuväljal on Jarovoi mehed seal lennuki ümber piiranud ja ootavad tema tulekut sinna teatud mõtetega. Ja sellepärast muidugi loobuti üldse lennukisõidust. Nähtavasti need inimesed, kes olid tulnud Tallinna lennuväljale Jeltsini lennuki sisse piirasid pidid omama väga suurt toetust kohalike nii-öelda Eesti tolleaegsete jõustruktuuride juhtide hulgas, sest ega lennuväli ei ole ikkagi Kadrioru park, kuhu sa võid iga kell minna sinna tiigi äärde ja jalutada ja mõne puu ümber tiirutada. Lennuväli on ikkagi ju üsna korralikult valvatud ja piiratud territoorium ning mingisugune intrite seltskonnaminek ja veel pealekauba. Vene Föderatsiooni ülemnõukogu esimeheks lennukid sisse piirata on võimalik ainult nendel, kellel on selleks mingisugune väga tugev toetus olemas. Kuidas sina seletad niisuguse niisuguse olukorra kujuneda? No tol ajal ikka ene interrindejõud oli ikka väga suured ja väga tugevad ja neil oli palju ja ma ei tea täpselt arvuma ise lennuväljal ei käinud, aga siis räägiti, et seal oli umbes kaks madala kõrilõikajad oli seal endale lennuki ja see oli suur jõudega öösel seal lennuväljal, ilmselt see valveteenistus, tollane tugev ei olnud ka, et seal säärane jõuk ei lähe sinna, kuhu ta tahab. Mis sa arvad, mis oleks Jeltsiniga juhtunud, kui ta oleks siiski läinud lennuväljale? Ma arvan, et oleks füüsiliselt likvideeritud. 1991. aasta aprillis külastas Mihhail Gorbatšov Jaapanit. Presidendi saatjaskond, ta kuulus ka Aleksandr Jakovlev. Ta oli üks neid Gorbatšovi nõunikke, kelle Moskva korter kohe pärast riigipöördekatse väljakuulutamist eriteenistuste poolt blokeeriti. Aleksander Jakovlevi vaevas juba 1991. aasta aprillis kuri kahtlus et midagi kavandatakse, et midagi on tulemas. Gorbatšovi Jaapani visiidi ajal andis Jakovlev Nõukogude Liidu presidendile üle isikliku kirja. Nii palju, kui mina asjast tean, on kavandamisel riigipööre. Ka analüüs viitab niisugusele prognoosile. Tulemus on midagi neofašistliku režiimi sarnast. 1985. aasta ideed tallatakse jalge alla. Teie ja teie kaastöölised niisamuti. Tragöödia kõikidega järgi pole võimalik isegi mitte kujutleda. Gorbatšov ei pööranud napisõnalistele, kuid tõsisele hoiatusele erilist tähelepanu, arvates et tema vastased pole piisavalt ohtlikud. 1991. aasta aprilliks oli ta sõlminud vaherahu oma peamise rivaali Boriss Jeltsiniga ning leppinud kokku liidulepingu sõlmimises teiste vabariikide juhtidega. Kõigest sellest tegi Nõukogude Liidu president järelduse, et teda ja tema üritust riigisisene opositsioon enam ei ähvarda. Mihhail Gorbatšovi nõunik ja poliitbüroo liige Aleksandr Jakovlev hindas aga suveks kujunenud olukorda teisiti. Juulis 1991 läks ta erru, aimates lähenevat orkaani, kuid sõjaväe ja komparteieliidi ning neid toetava saadikuterühma sai uus rahulolematus ja mure oma tuleviku pärast kasvas iga päevaga. Üks Harkovist pärit rahvasaadikute kongressi liige nõudis koguni Mihhail Gorbatšovi kukutamist ning teda ümbritsevate maffiagrupeeringute kahjutuks tegemist. Eesti delegatsioonis väljendusid nende ringkondade mõtted ja tunded, ootused ja kartused kõige selgemalt Jevgeni koogani sõnade ja tegude kaudu. Oma võimu huvides oli Jeltsin valmis kõigeks. Tegemist on üleüldse unikaalse isikuga. Algul surusin tal tervituseks kätt, hiljem ma teda eitelgitanudki. Eesti interrinde ühe juhi sõnul tegi tema mõttekaaslasi eriti rahutuks informatsioon mis jõudis nendeni 1990. aastal. Lindistasin järgneva jutuajamise Jevgeni Kogan iga 2001. aasta 22. veebruaril. Minu jaoks sai see üllatus teatavaks 1989. aasta lõpus 90.-te aastate alguses. Ženja saime tollal Leedu katoliku kiriku kaudu vapustava sisuga dokumendi võltsimises, siis see oli seotud küsimusega Leedu iseseisvusest. Dokumentides oli kirjas, et Baltikumi eraldumine, kaasa arvatud Leedu eraldumine oli otsustatud 1987. aastal Reykjavikis. Jevgeni Kogan peab silmas peasekretäri Mihhail Gorbatšovi ja USA presidendi Ronald Reagani kohtumist Reykjavikis 1987. aastal. Kohtumisel Reykjavikis oli peamiste teemadena päevakorras neli küsimust. Keskmaa rakettidega seonduv, sõjaväe isikkoosseisu ja relvastuse vähendamine Kesk-Euroopas, Baltikumi küsimus ja inimõigused. Kuna Baltikum oli eriti tundlik poliitiline teema, ei teavitatud avalikkust Baltikumi nõukogude liidust eraldumise otsusest. Tantsin isiklikult Gorbatšovile. Ta pole mul kunagi lihtsalt ütleme Venemaa parlamendihoone ümber. Osaline Jevgeni Kogan mõtleb sündmustele 1993. aasta oktoobris, mil Venemaa president Jeltsin andis sõjaväele korralduse rünnata nõndanimetatud valget maja. Vene Föderatsiooni ülemnõukogu hoonet. Minu silmis ei arenenud sündmused just kõige õigemini, mistõttu kartsin, et minu arhiivid võivad kunagi kellelegi põhjustada. Kuid ma võin kinnitada, niisuguse dokumendi olemasolust olid teadlikud paljud. Jevgeni Kogan hävitas oma arhiivi kahel korral 1991. aasta augustis ja 1993. aasta oktoobris. Tõenäoliselt tegi ta nõnda seepärast, et tema paberid sisaldasid midagi niisugust, mida demokraatlik maailm ei talu. Arhiividest loobumine olevat ka põhjuseks, miks Jevgeni Kogan pole seni oma kirevast poliitikukarjäärist memuaare kirjutanud. 1991. aasta kevadel tegi Gorbatšov viimase meeleheitliku katse Nõukogude impeeriumi kooshoidmiseks. Gorbatšov pidas Novogarjovis Moskva-lähedases valitsuse suvilas eriti intensiivseid läbirääkimisi üheksa liiduvabariigijuhiga ning mingil määral hellitas taga veel lootusi Baltikumi käest andmisega venitada. Samal ajal koostasid Vilniuse veretöö autorid uusi plaane Nõukogude Liidu lagunemise vältimiseks. Aleksandr Jakovlev-il oli õnnestunud neist üht-teist teada saada ja Jaapani visiidi ajal Gorbatšoviga informeerida. 1991. aasta suve algul tuli Nõukogude Liidu presidendile ohusignaal ka USA presidendilt George bussilt. Gorbatšovile andis selle üle USA suursaadik Nõukogude Liidus. Jon märgik. Nõukogude Liidu presidendi selja taga kavandatavast vandenõust teavitas USA suursaadikud Kavril Popov Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi liige, regioonidevahelise grupi üks liidreid ja Boriss Jeltsini lähikonna üks mõjukamaid liikmeid. USA suursaadik lisas Kavril Popovil hoiatusele kommentaari, milles pidase riigipöördekatset vähetõenäoliseks ning saatis need materjalid Washingtoni. President Bushi kaudu jõudsid signaalid tagasi Nõukogude Liidu presidendi lauale. Ka seda hoiatust ei võtnud Gorbatšov tõsiselt. Tegelikkuses aga jätkusid intensiivsed ettevalmistused Vilniuse nurjunud riigipöördekatse kordamiseks. 1900. ja 91. aasta juuni algul esinesid Kremlis Nõukogude Liidu ülemnõukogu istungil peaminister Pavlov, siseminister, puugo Kaitseminister, Jaasov ja julgeoleku komitee esimees Grišakov. Nad esitasid rahvasaadikutele nõudmise anda valitsusele erakorralised volitused. Mäletan seda äikesepilvesarnast istungit väga hästi. Olin väga üllatunud, et seegi kord ignoreeris Gorbatšov ilmselgeid ja väga suure ohutundemärke ning esines ülemnõu ees hoopis rahustava kõnega. Millegipärast pidas Nõukogude Liidu president jutte reformide vastasest vandenõust ja riigipöördekatsest tühipaljaks paanika tekitamiseks. Võib-olla tulenes tema käitumine asjaolust, et oma mõtetes jättis ta juba hüvasti puugo Jazovi Krjutškova Pavlovi ja nende mõttekaaslastega. Soovis kavandatud liiduleping pidi Nõukogude Liidu võimustruktuure sedavõrd muutma, et nimetatud ministrite ametikohad oleksid kadunud olematusse. 20. augustil sõlmitava liidulepinguga oleks kaotanud oma positsiooniga Nõukogude Liidu riigihoone üks peamisi kandekonstruktsioone, kompartei oblastikomiteede sekretärid. 1991. aasta juulis toimunud NLKP Keskkomitee pleenumil ründasid ärevusse aetud oblastikomiteede sekretärid väga teravalt Mihhail Gorbatšovi ja tegid ettepaneku tema väljavahetamiseks juba septembris. Tol pleenumil ei vaevunud Nõukogude Liidu president oblastikomiteede sekretärid ega erilist sõnasõda pidama. Seoses peagi sündiva liidulepinguga pidas Gorbatšov ka oblastikomiteede sekretäre juba möödunud epohhi tegelasteks kellega vaidlemiseks pole mõtet aega ja energiat raisata. Jaa. 1991. aasta jaanuarist kuni sama aasta. Augustini võttis vandenõu laste seltskond üha selge pilisema kuju. Nõukogu Liidu valitsuse, sõjaväe ja parteieliidi kõige mõjuvõimsam osa ei kavatsenud tegevusetult pealt vaadata oma positsioonide hävitamist. 20. augustil kavandatud liidulepingu sõlmimisega oleksid kaasnenud ulatuslikud muutused valitsuse struktuuris ametkondade juhtkondades. Aga Pavlov tahtis jääda peaministriks ja puugo tahtis jääda siseministriks ka pärast kahekümnendat augustit. Jaasov tahtis jääda kaitseministriks. Krjutškova tahtis jääda julgeoleku komitee esimeheks. Jevgeni koogonnaga tahtis jääda Nõukogude Liidu rahvasaadikuks. Meie peamiseks ideeks oli, et ükski rahvas ei tohi omada mingisuguseid privileege, see oli kogu interliikumise üks põhiloosungeid. Teiseks me olime muidugi Nõukogude Liidu säilitamise poolt. Me pidasime nõukogude liit oma koduks ja me olime selle riigi patrioodid. Ma ei varja seda, ma olen selle üle uhke, ma pole kunagi enda antud vannet murdnud. Kõik see, mis juhtus Boriss Jeltsiniga 1991. aasta jaanuaris Tallinnas, näitab, et Nõukogude liit oli kui aastakümneid maakamaral lebanud suurtükimürsk või merepõhjas roostetanud lennukipomm. Hiiglasliku impeeriumi kahjutuks tegemisel tuli käituda väga ettevaatlikult ja asjatundlikult. Vastasel juhul oleks toimunud sotsiaalne plahvatus. Oleks võinud puhkeda selline tulekahju, mille levimine üle Nõukogude Liidu piiride oli enam kui tõenäoline. Eesti delegatsiooni liige Gustav Tõnts poeg oli aastatel 1972 kuni 1985 Eesti NSV plaanikomitee esimees, mistõttu kohtus sageli ka oma Moskva kolleegiga. Mul on meeles üks jutuajamine tolleaegse plaanikomitee esimehe Baibakoviga. Jääb vaibakoht, mul oli omavahelises vestluses, ütles, et ma olen lihtsalt võimetu midagi ts rahvamajanduse heaks ära tegema. Kuna väga palju resursse läheb sõjatööstusse. 1991. aastal oli Nõukogude Liidu ja endise idabloki territooriumile laiali paigutatud üle 50000 tuumalaengu. Tonnide viisi toodeti Sverdlovski lähedal asunud tehases Siberi katku spoore. 1979. aasta aprillis hakkas biorelvatehase ümbruses levima müstiline haigus, mis tappis kahe kuu jooksul 66 inimest. See oli teadaolevalt esimene siberi katkuepideemia, mille põhjustas laboris toodetud haigusetekitaja Sverdlovski suruma. Tehas on küll juba ammu suletud, kuid saladuslikult laborid töötavad veel Moskva lähistel Peterburis ja Kirovis. Inimkonna julgeolekut ohustavad ka endise nõukogude liidu tuumarelvad. On teada hulgaliselt juhtumeid, mil terroristlikud organisatsioonid on teinud katset omandada radioaktiivset materjali Vene allilma kaudu. Meenutasin neid asjaolusid selleks, et raadiokuulajatele meelde tuletada. Jõuga väike Eesti selle hiiglasliku impeeriumi vastu ei saanud mitte kuidagi. Meie ainsateks relvadeks olid sõnad ja neid juhtinud mõistus. Seda taibati hästi ka Kremlis, mistõttu iseseisvust taotlevate Eesti delegatsiooni liikmetel polnud kuigi lihtne kõnetooli pääseda. Nõukogude Liidu koospüsimise eest võitlevatel interrinde esindajatel õnnestus tunduvalt sagedamini ja palju kergema vaevaga. Doktriini kestaga värjeldaksto vottiki peente tutt otsinghastas loova Paeta mu puudusto Jevgeni Kogan ime härrasHarociat senist Luciano val. Tollal räägiti, et sulle antakse sageli sõna seepärast, et sul on väga head suhted Lukjanoviga. Tema oli see, kes otsustas, kas keegi saab sõna või mitte. Kuidas see tegelikult ikkagi oli? See pole tõsi ja vaat mispärast mina valisin vastupidiselt hoopis teistsuguse taktika. Mõistsin, et ka mulle ei taheta sõna anda. Mäletad, kuidas seal võideldi mikrofoni juurde pääsemiseks? Sõna- saada õnnestus mikrofoni järjekorra esimesel kahel kolmel mina hakkasin esinemiseks teistsugust taktikat kasutama. Mäletad, istungi protseduurist kõnelemiseks anti alati kaks kuni kolm minutit. Hakkasin seda võimalust kasutama ja rääkisin ühe minuti protseduurist ja kaks minutit sellest, mida pidasin vajalikuks. Paljudele minu käitumine ei meeldinud, kuid see läks siiski läbi. Arnold Rüütli sekretariaadi juhataja Daniel märtma mäletab aga Jevgeni koobaniga seotud asjaolusid veidi teistsuguses valguses. Daniel Märt maa töötõend võimaldas tal pääseda Kremli territooriumile ja siseneda kongresside paleesse. Daniel Märt maa töökohustuste hulka kuulus ka Jevgeni koogani teenindamine. Minul tuli ka tegeleda siukse mehega nagu Jevgeni Kogan, kes oli samuti liidu rahvasaadik. Ja kuivõrd tema siin tegi autoavarii oma süül, tal autokummid ei olnud korras ja, ja autolt korras ja siis noh, libedaga sõitis teelt välja ja sai siis tal jalg viga selle tulemusena. Ja siis see juhtus just siis selle, selle aja paiku, kui see kongress hakkas tööle. Ja kui ta siis kongressile tuli, vot siis jäi ülesandeks temale muretseda siis transport, tähendab, selleks oli selliseks graafik buss ja kaks meditsiinitöötajat kestada, saatsid toita sinna saali ja peale selle oli nendel internatsidel tema juurde sinna alla saali, mida minul ametlikult ei olnud, aga sellel oli ja neid isiklikult korraldas siis Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimees Luciano Anatoli Ivanovitš isiklikult nättali tähendab selle mehe nagu siis hoolealune ja tähendab siis Jevgeni Kogan seal levitas säärast juttu. Tema on afganistani sõja veteran ja Eestis kodanlikud natsionalistid, listid peksid ta vigaseks tänu selle katte all ja siis jala katki ja ta peab neid karkudega käima. Aga nagu sa mäletad, tähendab, seal need mikrofonid olid vahekäikudes ja sinna tuli natukese minna ja noh, Kogan oli üks väga suur kõneleja seal sageli. Ja siis ta karkudega läks selle mikrofoni juurde jälle, rääkis nii, et ma mäletan, Gorbatšov vahest lõi käega, et aitab juba, ole vait. Aga siis, kui läks tal väga kiire, eks ma siis ta unustas kargud maha, siis ta läks ilma karkude ta mikrofoni juurde sinna esinema. Ja, ja siis muidugi järve korda parandas ennast säärase huvitavad seigad ja säärased asjad kuulusid ka minu tööülesannete hulka, et säärast siis küsimustes rahvasaadikuid aidata. Julgesti, vennad nüüd tööle. Poittle Ma püütakse meid endale pree juurde maale. Rinnaga murrame. Päästsime rahvastikus mädavõime toob alluvuse. Vabadus Vellaaliksine. Palgume võitluse. Kremli kongresside palee saalis mõtlesin ma palju kordi, et miks need väga mõjukad sõjaväelased ja eriorganisatsioonide esindajad võimaldavad niisuguse poliitika ja mis, mis viib varem või hiljem selle riigi lagunemiseni. Rässusheni edasi põleb viidne Što Što oli ju selgelt näha. Möödudes Nõukogude liitu enam ei ole. Ma ei suutnud mõista, missugustel kaalutlustel anti meile niisugune võimalus. Sulle veel kord seda dokumenti, mis kahjuks ei ole säilinud Leedule vabaduse andmist käsitlev dokument sisaldab fraasi, mis annab sinu küsimusele täpse vastuse. Dokumendis oli öeldud. Paljud meie aktivistid ei suuda mõista, miks ei aja KGB laiali Sąjūdis. Ja edasi oli öeldud, kõige üle langetati otsus. Veelgi enam, minult nõuti koguni, esmalt teataksin interliikumise laialisaatmisest, astuksin rahvarindesse ja toetaksin väljast. Rahvasaadikute Kongressi aastatel kuulus Jevgeni Kogan kõige tuli hingelisemate Nõukogude impeeriumi pooldajate hulka mitte ainult Eestis, vaid ka kogu Nõukogude liidu ulatuses. Tema esinemised kongressi kõnetoolis kujutasid endast peaaegu alati ägedaid rünnakuid demokraatide ja balti riikide iseseisvuse eest võitlejate aadressil. 1991. aasta augustiputši ajal oli Jevgeni Kogan mõistagi riigipöörajate poolel. Järgnev katkend Jevgeni koogani esinemisest Kremli kongresside palees pärineb 1989. aasta 12.-st detsembrist. Rääkides olukorra teravnemisest, peab ta silmas olukorda Baltikum. Massimo Võdu meedia poolt, need on kogu aeg. Miks te hakkate mõtlema alles pärast seda, kui on hakanud voolama aga kuna teises Pihedal sa saad, nii et pärast seda, kui on ilmunud välja sadu tuhandeid põgendrak sadutab Chrisinad Kalavoy. Kas teil on veel vähe Varjude jäänud demonstratsioonid Moskvas või? Kas teil on veel vähe nendest põgenikest, kes rändavad ringi mööda nõukogude liitu, kel pole ei tööd, leiba? Minu aadressil süüdistusi mitte esitada ja rahunege, rahunege veel kord, palun. Rahunege tulihingeline kõneleja tegi rahvasaadikutele etteheiteid. Ta ärgitas neid minema sõjakäigule demokraatide vastu. 1991. aasta jaanuaris ja sama aasta augustis tulidki tankid Vilniuse, Moskva, Tallinna ja paljude teiste linnade tänavatele. Eesti delegatsiooni liikmete suhted interrinde esindajatega olid pingelised rindejoonest erinevatel pooltel olemine oli selgemast selgem. Aeg-ajalt püüdsime seda sunnitud koosviibimist ka veidi lahedamalt võtta. Järgnevas episoodis kirjeldab Eesti delegatsiooni liige Andres Aruvald jutuajamisi Vladimir Jerovoiga. Liikusid kuuldused, et keegi oli tellinud Dvigateli direktori Jerovoi kaudu endale roostevabast terasest nägusa lapikpudeli. Noh, Kogan, ega ma ei saanud üldse rahulikult rääkida selles mõttes, et võrreldi impulsiivne vend aga, aga Jana hoidma vaikselt nägasin, tähendab selles mõttes, et ma tean, et mul üks sõber. Talle tehti Tiigetelist niukene hiigla ilus roostevabast põue plasku, eks ole. Ja siis vahest istusin Jarovoi kõrvale seal Kremlis härm võideldes, et vaata, kui palju siin Eesti saadikud on. Teeme munast ilust. Rabas käes Tallinna pildid peale või paneme Eesti lipu sinna peale. Tee igale saadikule. Kingitus on üsna harjumus. Nüüd räägid korrast ära, ma tean, sinu käes firmastav, toota järgmine kord kaasa sulle ja nii ma siis teda aeg-ajalt nagu, nagu trenne siin, aga toimetleduga. Ma ei tea, võib-olla on põhjus oli selles roostevabast terasest Plaskust, mida Jarovoi põues kandis või, või õigemini selle pläsku sisus, kuid mitmel Eesti televisiooni arhiivis säilitatud videosüžeed, mis on salvestatud Moskvas Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi ajal, Jarovoi tukub noh, niimoodi pea rinnal ja rahulikult magab. Istungi ajal. No ei oska öelda, ei, ma seda ei saa, maalast tehaksegi laval pläsku oli, aga aga ma tean, et mulle ühele sõbrale kingiti temaga selles minu jaoks tähendab kunagi aastaid tagasi. Väga ilus niisugune noh, jahimeestele paras asi, niukene, õhuke mudel, kuhu siin ma mõned krambid seda vägijooki sisse läksid ja, aga mul tuli jah, niuke jumalavallatu idee ja siis ma istusin ta kõrvale, siis ma teda kiusasin üsna mitmed korrad, aga kuna ta vedu ei võtnud sissekjaid plaskud saadikutel saamata. No Kogani kohta peab siiski seda ütlema, et oma äärmise agressiivsuse ja niisugusi jultumusega ja teatud määral ka tänu karkudele ta pääses ikkagi selles suures ja keerulises mängus mõjule teatud perioodidel. Tiit Made ja Jevgeni Kogan istusid Kremlis kongresside palee saalis lähestikku. Seetõttu tekkisid neil rahvasaadikute istungite ajal erisuhted nende kujunemist, meenutas Tiit Made. Niisugusel kujul. Aga koogan oli sõnnik muidugi aktiivne, seda peab tema auks ütlema, igal võimalikul juhul ta oma karguga sinna vehkides sinna kõnepulti läks. Sageli hoiti teda tagasi, aga ta ikkagi läks ja ära või oli tal see noh, nii-öelda teda saatev isik ja nii-öelda organiseerija. Aga kooganiga oli jah, meil natukene selles mõttes tegemist, taju, laotas oma kargud sinna laiali, tulis võttis koha sisse, laotas kargud laiali, panin sinna istmete alla ja need ulatusid kakras meieni ja siis kark, nagu ta tuli, nii sai seda allamäge lükatud minema, eks ole, Kogan tahab minna esinema karkujale. Kark on läinud kuskile ära loomulikult, kes seda tegi, maade tegi Madesiidi aja pärast, siis ta vaatas, et sellel võitlusel mingit mõtet Lexi kolis oma koha pealt ringi saluljanovski meestel oli paar vaba kohta, siis istus seal taga, seal oli tal palju parem stardipositsioon ja nägi kogu saali nii-öelda palja silmaga. 1991. aasta augusti algul kutsus Mihhail Gorbatšov Novo omarjovi Moskva lähedal asuvasse. Nõukogude Liidu valitsuse suvilasse Boriss Jeltsini ja Kasahstani liidri Nursultan Nazarbajevi augusti esimestel päevadel tuli kolmik kokku selleks et arutada nõuliidus toimuvaid ümberkorraldusi, mis pidid aset leidma pärast liidulepingu sõlmimist 20. augustil 1991. aastal. Novogorjovi suvila avatud akende kaudu kandusid üle meelikus tujus liidrite sõnad väga kaugele. Ja see, mis seal räägiti, pakkus ülimalt suurt huvi paljudele. Kõne all olid uued ametissemääramised. Loetleti ka konkreetseid inimesi, keda tuleb viivitamatult vallandada. Nende nimedele lisati epiteete, mis pidid olema kinnituseks, et tegemist on lõplikult võidetud vastastega. Nõukogude Liidu presidendi nõunik ja pressiesindaja Andrei kratšov kirjutab. Isegi kui suvila aknad oleksid olnud suletud kui Mihhail Gorbatšovi valveülem Juri plehaanov poleks viibinud talle ette nähtud. Kõrvaltoas oleksid KGB ülem krüptškov ja presidendi personaliülem. Valeri poldin saanud niikuinii teada, mida kavatsetakse teha pärast liidulepingu alla kirjutas. Ütlemist hiljem selguski, et Nõukogude Liidu presidendi personaliülema seifis lebasid Nobu ogoriovis toimunud avameelsete kõneluste lindistused. Kohe pärast kõrgendatud meeleolus toimunud õhtut augusti algul valitsuse suvilas tegi Mihhail Gorbatšov veel ühe. Saatesarja autor on Juhan Aare režissöör Härma Saarm, helirežissöör Külliki Valdma. Toimetaja Aare Tiis. Väli.