Armsad kuulajad, üle Eestimaa tervitame siit. Eesti Raadio Pärnu stuudiost on hilise udu varjab tähti. Mis parata, selline on juba meie meie tavaline argitalveöö üsna niiske, üsna kõle, pärnu, tänavadki, tühjad rannas ei Ta isegi mitte varesed, sest seal ei ole tõepoolest mitte midagi sellisel tunnil teha. Aga siin, hubases stuudios istume me pärnuaas naisega kes on oma tiim, oli tõepoolest auga ära teeninud ja Pärnus tunneb naali liivranda praktiliselt igaüks. Kõige rohkem armastatakse teda muidugi Vana-Pärnus ja teadagi miks, sest sellised toredad pargi sinna Vana-Pärnu ja, ja mere vahele on just tema koos paljude abilistega rajanud naali, kust see loodusarmastus pärit on. No ma arvan, et see on ikka lapsepõlvekodust. Minul lapsepõlvekodu asus mere kaldal ja ühel pool olid viljapõllud, kõrvaleleid, heinamaad ja meri. Need ise juba moodustavad niisuguse ilusa maastikukomplekti, et ma mõtlen, et igaüks, kes sellises kohas on kasvanud, oskab loodust hinnata. No meie Eesti looduses on kaht moodi maastikke, ühed on sellised, et tõepoolest lokkavad viljapõllud ja Pargi moodi aiad, aga küllalt palju on meie looduses ka sellist, lausa metsikut, süütut lootust, mida väga sageli inimesed džunglis kutsuvad. Ja kuna meie saade kannabki pealkirja olukorrast džunglis, siis ma tahan küsida, et missugune mets teile rohkem meeldib, kas selline, mis on kasvanud niimoodi iseenesest ilma inimese käeta või selline, kus on kogu aeg tunda, et siin on ka inimese inimese käsi mängus olnud. Seal on kahte moodi võimalust, ma mäletan oma koduheinamaid kui parke ja võib-olla see merekaldapark on isegi natukene minule tagasi toonud selle koduse heinamaa selle hoolitsetud, kus jäeti niisugused puud kasvama, mis sobisid, pärnad, tammed, ilusad kased. Aga teine oli meil selline, kus meeldis lastel Ulada. Need olid Need, raiesmikud, tehnikud, hästi võsastunud lepavõsaga ja, ja angervaksast täiskasvanud võtanniedelid lastele põnevamad. Ja ma mõtlen, et need üks variant on mõlemad ilusad nii metsik kui ka hoolitsetud. Aga seda peab väga oskuslikult oskama teha. Siin angerja paksude vahel on ju väga hea ennast ära peita või suurte takjalehtede alla ja muide ka metsas kasvab ju mitte ainult sõnajalgu, vaid ka neid kuulsaid kilpjalgu ja kui sinna kilpjalgade alla ära kükitada, siis näed nagu terve metsaaluse võid läbi vaadata, ise oled kadunud. Meenessades ei olnud kilpjalga, aga oli põhiliselt Angervaks ja olid niisugused looduskaitse all olevad lilled, liigid nagu gladioolused, need on väga ilusad lilla Iideegia ladiooljatele aegladi oli teda väga sarnased. Ja siis oli see ööviiul, mis hästi lõhnab ja maasikaid, metsmaasikaid aliselt tohutult. Nii et te olete oma maasikaisu täis söönud, nii nagu mõned lapsed, kes on Kalevi kommivabrikus käinud enam kunagi ei taha šokolaadi proovida. Oi, maasikast isu täis ei see, aga ma mäletan seda, et minu sünnipäev on just suve keskel ja maasikad on siis valminud ja ainukene kingitus, mis ema poolt oli, siis minule ta ei ajanud mind karja, vaid ütles, et nüüd võid minna maasikale ja see oli minule kõige suurem kingitus. Aga enne ma nagu väitsin, et on kahte sorti maastikut inimese käega ja ilma inimese käeta, kuid tegelikult siin Lääne-Eestis ja ja nendel ranna puisniidud Teil on ju veel sellist maastikud, mille kohta võib öelda, et loomasuuga rajatud. Ma pean silmas ikkagi neid karjamaid, kus lammas või lehm või, või hobune on maastiku Kärneriks olnud ja ka väga kenaks pargiks püganud. Kas teie kandis ka niimoodi oli? Meie kandis oli väga kohe näha silmaga, sellepärast et kui ma nüüd lähen, seda maastikku, ei tunne enam ära, need on kadakatesse kasvanud ja, ja see on kohutav, mis seal nüüd on. Aga kui mina lapsena seal ringi jooksin, siis olid ümarad, et mis on mererannas väga iseloomulikud, iga kivi peale kassas mätas ja sealt mätta pealt mätta peale hüpata oli väga mõnus eriti tormis ilmaga. Ja tõesti, need rannaniidud olid puhtad, nad olid pügatud nende loodusliku Kärnerite poolt nii ilusaks, et seal inimkäsi enam ei pidanud aidata. Kus kandis see kõik, oli see kaunis paradiis, kaunis unelmat? Tema see tõstama mererand on kivine ränd ja kivised põllud ja unelmat vaheks. Seda ei saa nimetada sellepärast, et seal nägid põllumees tohutut vaeva ennem, kes sealt viljatera kätte sai. Aga see oli hoolitsetud, inimkäsi oli ta ikka põllud ikka teinud. Kraavikaldad olid niidetud ja tookord, kui mina kasvasin, oli põllukraavis nii puhas vesi, et sealt võis juua. Tõenäoliselt käisite ka seal koolis ja ma arvan, et nii mõnigi linnalaps võib kadestada teie kaunist kooliteed. Kas sellest ka mõni mälestus on jäänud? Koolitee jääb mulle igaveseks meelde, kuni surmani. See algas minu kodutalu piiridest kahe viljapõldudega sealt kraaviperve mööda läks tee heinamaale heinamaadest läbi aleviku ja alevist edasi liivamägedest üle tõstama, liivaluited on ju väga ilusad ja sealt edasi juba mõisapargist seal tõstama kolan endine mõis ja no seda kooliteed ei saa unustada ja siit koolitee oli alati ilus. Nii talvel kui sügisel kevadel. Kas mõni ARNO-nimeline või kes-teab-mis-nimeline noormees aitas ka koolikoti tassida? No vast koolikott eriti just otseselt ei tassinud, aga ma mäletan seda, et kui keegi koju mind saatis, siis minu seal aia taga suurte kuuskede taga oli suur suur rändrahn ja siis me istusime seal ja see oli imekaunis. Nonii me lähemegi juba väga romantiliseks, aga ööd peavadki romantilised olema. Ma paneksin peale nüüd tänaöise muusika ja anaali, paluksin mõistatada, kas te tunnete selle meloodia ära. Nonii, nali, millest sa mõtlesid, kui see muusika kõlas? See muusika see on nii ilus, et see mind täiesti hingetuks iga kord, kui ma niisugust muusikat kuulan ja see on nagu mälestus kaugetest aegadest, nagu unistus. Nagu kadunud, unistas ennaku ilus, mingisugune. Mälestus, mis sa arvad, kes on helilooja? No ära küsi niisuguseid asju minu käest, ma ainult kuulen. Kui niisugune muusika siis ma ei mõtlegi teinekord, kes on helilooja, sellepärast mul lähevad need alati kõik segamini. Aga ma mõtlen, nii, et, et kui niisugune muusika on olemas see on kingitus ja tänapäevast muusikat, ma ei taha sellepärast kuulata, et see on nii räige, nii, nii kole. Ja kui see on nagu puhas vesi praegu. See on siis Norra helilooja Edvard Grieg ja kui nüüd täpsemaks minna, siis ma küsin. Kes oli see tütarlaps, kelle per künt maha jättis ja? No seda kavas teha kõigi aegsed, seans salveid ja tema armastest, need jah, vaat selle solvegi iga, ma tahangi seoses öelda seda, et mul on kahju, et ta on kadunud, need puhtad tunded ja see ilus südamega armastus. Nüüd on mindud mingisugusele noh, kehalisele neid, ma ei saaks öelda, et on veel olemas tütarlapsed ja naised on lihtsalt mingisugused meessoost ja naissoost isik. Nojah, kui vaadata neid igasuguseid videosid ja, ja ö filme ja nii edasi, siis tõepoolest need asjad Ta on noh, natukene natukene imelikult, sest et armastus on väga sageli kaubaksmuudetud ja kas ta siis enam armastus on, see on juba iseküsimus. Kuid tõlgem tagasi siiski Pärnu juurde ja ja nali sinu elu juurde. Vana-Pärnus selles linnaosas, mida Pärnus peetakse äärelinnaks ja Jaaguliks, aga mis tegelikult on ju siiski see Paikust, Pärnu linn üldse alguse sai ja mis on ainult mõne kiviviske kaugusel Pärnu südalinnast teisel pool jõekaldas, küll sa oled sinna väga ilusa pargi rajanud, miks sa seda teed? Jah, see on hea küsimus, sellepärast et kui ma Küsisin kunagi hääl linnavalitsuse liikmelt, et noh, et kas ei oleks võimalust toetada seda tegevus siis tema ütles, et ise hakkasid, mis raha sa tahad, et Jaapanis maksab, makstakse, pealegi saad tööd teha? No ma ütlen, et miks ma seda teen, sest see tulemus on ju ilus ja kummiga seal käid ja jalutad ja vaatad oma töö tulemust? Võib-olla tõepoolest ei olegi vaja raha, on vaja seda tulemust ja seda rõõmu. See park asub küllaltki konflikt selles piirkonnas Pärnus. Pärnu sadam on ladunud Vana-Pärnu ja mere vahele hiiglaslikud puuvirnad. Öösiti müriseb. Süvendaja ma tean seda, et novembrikuu sees vist oli ainult paar ööd, mil inimesed said rahulikult magada. Ja linnaosa elanikud on üsna häiritud sellest, et kuurortlinnas on paralleelselt arendatud ka sadamat, mis nii päeval kui öösel linnaelanike elu ja rahu häirib. Ja ühelt poolt ja nagu nagu aktsepteerinud seda ja saad aru, et teisiti vist ei saa. Aga samal ajal ma tean, et hinges on sul ikkagi kogu aeg nagu valus nagu üks haav, mis tilgub verd ja mis kuidagimoodi ei taha nagu hüübida. Et alles siin mõned päevad tagasi laupäeval oli vana-pärnurahvas taas koos endises naha ja saapavabrikus vanasti kooritisel koorides jälle lihtsalt nahka. Nüüd arutati seda, kuidas vanapärnakate nahka koorida või neil uuesti siiski nahk selga jätta. Et kuidas ikka julged nagu võimudele vastu hakata parki tootmise ja elurajooni vahele istutada ja, ja ma tean, et sa tegelikult oled sa ju avalikult korduvalt öelnud, et et palju ilusam oleks, kui see park ulatuks mereni välja, seal vahel seda, seda mürisevad ja palju saastet tekitavat sadamat ei oleks. Jah, see on õigus, see sadam on nii kui vale hammas seal. Juba sellepärast, et vana Pärnu sadam jääb meile peale tuule ja kõik see saast Tähendab siiski allatuule võib-olla või ma ei tea ka, kuidas eesti keeles õieti on öelda ka meil siin pärnumaal valdavad tuuled on just edelast ja lõuna-läänetuuled ja, ja mis tähendab seda, et puhudes mere poolt toobri kogu mürasaaste ja just linnale. Täitlesin sadam jääb meile peale tuule või sina mere poole ja meie jääme allatuule. Ja see, kõik see tolm, mis seal laadimisel on, tekib seal tolmavad materjalid, hakkepuit, keramsid, turvas, need on kõik meeletult tolmavad materjalid ja ega seal enam puhast õhku hingata ei ole. Ja see sadam ka oma tegevama kraanade kringsumisega. Mae need süvendamistega kanali süvendamistega tekitab müra, mis kostab ka kindlasti üle jõe kesklinna ja kas sealsed inimesed nurisevad selle üle. Nii et tahes-tahtmata peab ikkagi linnavalitsus ja sadama hakkama või mõtlema sellele, kuidas seda sadamat sealt ära viia. Vähemalt sellist kaupa, nagu nad praegu veavad, enam ei tohiks sealt, et välja vedada. Ja need tohutud puuriidad virnad, mis seal on, et iga või takistavad igasuguse vaate merele. Aga majandusmehed ütlevad ju üsna selgelt ja üheselt, et Pärnu kuurort ja Pärnu kui suvituslinn toimib, ainult et suvekuudel ja noh, mingil määral jah, kuurort ka talvel, aga aga et see ei anna piisavalt tööd ja see linn ei suudaks ilma sadamata ära elada ja et juba see on aasta saduse sadam toiminud siin No neid kahte asja ei saa võrrelda, et on neid aastasadu toiminud, see võib olla tõsi, aga peab mõtlema ka selle peale, mida veeti siis välja ja mida veetakse nüüd. Need on kaks täiesti kardinaalselt erinevat asja kuid tol ajal viidi toiduaineid lina, villa, viljavõid, kõiki niisugust välja siis sellist tolmavad materjali ei olnud. Ja laevad olid palju väiksemad ja Muidugi olid minimaalsed. Suuri tossavaid autosid, mis oleks siis sõitnud mürisedes läbi linna ja nii edasi, kuigi samale seal nii linnajuhid, ükskõik kes ka parajasti võimul ei ole või eriti ütleme, sadama omanikud on ju igal kohtumisel linnarahvaga väitnud, et vaadake, kui hull oli aasta tagasi, kui sul oli kaks-kolm aastat tagasi, vaadake, kui palju olukord on paranenud. Kuidas see olukord siis ikkagi tegelikult on? Olukord ei ole paranenud, olukord on hullemaks läinud. Ainult need, kes seal on tegevad ise on selle äriga nad ei näe seda või või ei taha näha, ma ei tea, kuidas see on, aga nad ei näe seda, et nad on muutnud õnnetuks terve selle kvartali inimesed. Kas nad isegi õnnelikud on? Ma ei kahtlen sellepärast, et nad on kogu aeg ka närvis, kuidas nende äri läheb? Aga selle linna ja inimesed on tõesti haigemad ja, ja võib-olla isegi keegi ei ole nagu võrdlust teinud. Võib-olla isegi suremus on suurem. Aga. No teil on oma lina ja surnuaed olemas. Ei ole selles küll tõesti tõsi, et, et veel on surnuaed olemas, näiteks kehtiv jagu võid matta. Kui muidu on maetud August Sang ja Kersti Merilaas lausa kohe jõe Elizabeth aste ja noh, kõik niisugused päris tuntud nimed kirjanduses Aga aga ikkagi, mida siis peaks Eesti riigis ette võtma selles džungliriigis, sest me ju näeme igal sammul seda, kuidas, kes on karjamaalt marjamaale tormanud. Tahab, et need, kes sinna karjamaale maha jäid nagu järele ei tormaks teile, sest et lobi läheb ju siis lahjemaks seal marjamaal. Ja kui me vaatame neid, kes on saanud haljale oksale ega need siis ju tegelikult tegudes rahva eest ju palju ikka ei seisa, ega ei mõtle küll rahastamine ainult siis vaja, kui järgmised valimised tulevad, et saaks ikkagi jälle uuesti haljale oksale jääda. Ma pean silmas neid, kelle käes on poliitiline võim, aga neid, et kelle käes on majanduslik võim, eks, neid huvitab muidugi võimalikult väikeste kuludega võimalikult suurt tulu saada. See on ju igal pool maailmas niimoodi. Ja õnnetuseks see on nii ja ega rahva sõna ei ole kunagi jah tähele pandud. See tähendab peaks pillid kotti panema lihtsalt istutama vaikselt parki edasi ja ja pügama seal oma oma puuke siia põõsakesi ja lillekesi istutama ja ja sellega rahul olema vä. Raul need inimesed ei ole, aga ma sellel viimasel koosolekul nägin ära, kui abitud on inimesed. Võib-olla need okupatsiooniaastad ongi inimesi õpetanud olema sõnakuulelikud ja mine tea, sest need, kelle käes on praegu poliitiline ja majandusvõime, neid inimesi on muide päris palju, kes enda kätte mitu võimu koondanud ja me teame isegi neid inimesi, kelle käes on noh, näiteks ütleme, kirik, poliitiline ja ja, ja äriline võib ka neid inimesi on meil siin riigis olemas, et nad püüavad seda võimu üha rohkem enda kätte saada ja seda abitumaks ka lihtinimene muutub ja millegipärast mind paneb imestama see, et neil roheline liikumine kuidagimoodi ei saa jalgu alla, sest eesti vabaks manööverdamine rohelisest liikumisest algas, kui ma pean silmas võitlust fosforiidi parandamise vastu, aga hiljem see kuidagi nagu haihtus ära ja ja me laseme Eesti loodusega ja testilinnadega Eesti linnade parkidega ja ja keskkonnaga üsna meelevaldselt talitada. Ma olen käinud roheliste liikumiste koosolekul ja ma pean ütlema, et tõesti see on jõuetu organisatsioon. Minu meelest nad ei, jah, nad, neil ei ole jõudu vastu hakata. Aga miks teil ei ole? Miks nad ei julge mujal maailmas näiteks, ma tean, Saksamaal on rohelised lausa parlamendiski. Ei oska öelda, aga mis sa arvad, mis see põhjus võib olla? Vana Pärnu inimesi tunne, et sa tunned oma linna ja inimesi. Näiteks sellel samal koosolekul laupäeval, inimesed alguses olid nagu nagu päris noh, nagu nagu elektrit täis, aga pärast läksid rahunenult lihtsalt laiali, oli nii. Ei, see on vale arusaamine, nad ei ole rahunenud. Aga me leiame või otsime lihtsalt võimalust, kuidas ennast kaitsta ja kes tuleb meile appi kaitsma. Meil ei ole kohapeal juriste ja muidugi kõik, kui annad kohtusse, see maksab, kuid meil ei jää midagi muud üle. Kui neid asi ei parane, siis me peame tõesti midagi tõsist ette võtma. Aga te ei jaksa ju siin džungliriigis anda kohtusse ei kohalike omavalitsuste ja kohalike ärimehi ega ka riike, sellepärast et kohtus käimine on kohutavalt kallis ja ja teil üksikult võttes kellelgi pole ju seda raha, mis on hoopis ärimeestel. Räägitakse, et siin mõnes Pärnu ettevõttes makstakse lihtsalt 500 kroonist pakkidega, mis on, tead selle selle püksikummiga kokku pandud? Teil ei ole? Seda võimalust ei ole, jää vot need tõepoolest ütlesite seda välja, et on vaja raha ja raha meil tõepoolest ei ole, sellepärast et meie kodud lagunevad ja tervised kaovad, aga neid parandada enam ei saa kumbagi. Aga ma mõtlen nii, et kui linna põhimääruses on selgelt öeldud, et linn kaitseb iga kodaniku siis me võib-olla veebruarikuus see linnavalitsusega kokkusaamine toimub täpselt samas kohas ja siis me juba palume linnavõimudelt abi. Et nad astuksid inimeste kaitseks välja. Sellepärast kui ta kaitseb Kesklinnakodaniku ja sealt viidi sadam ära, toodi üle Vana-Pärnusse siis ma mõtlen, et ta peaks ka kaitsma Vana-Pärnu inimesi, kui ta näeb, et olukord on tõesti väga hull. Jaa, jaa, korraldab seda asja nii, et kompenseeritakse inimestele mingil moel nende kahjud ja ta teeb ka nii, et selline kaubavedu viiakse linnast välja. Jah, ma hiljuti kuulsin sellist teadet raadios, et Londoni lähistel asub üks Euroopa suurimaid lennuvälju Heathrow ja selle lennuvälja lähedal elavad inimesed on andnud Hydro kohtusse ja nõudnud päris suuri, kümnetesse tuhandetesse naelsterlingitesse ulatuvaid kahjusummasid müra eest, mida lennuväli tekitab. Ja kuna selles piirkonnas elab miljoneid inimesi, siis võib seda lennuvälja ähvardada väga, väga, väga suur summa kogusumma. Nii et tõenäoliselt kunagi tulevikus, kui kui Inglismaal see protsess peaks jätkuma, eskaleeruma, võib juhtuda. Is Row omanikud on sunnitud lennuvälja oluliselt kaugemale viima linnast, aga see on Inglismaa. Nii et meil on ikkagi alles veel Eesti. Eesti inimene on arg, leplik ja ka paljuski orjalik, ma ei häbene seda tunnistada, kuid samas annab mulle natukene võib-olla lootust see, et mitte kõik inimesed, kes on jõudnud haljale oksale, kes on jõudnud võimu juurde ei ole täielikult kaotanud inimlikkust ja, ja mitte kõik ei ole muutunud mingiteks Kend Taurideks vaid on säilitanud selle omaduse, mis on hobustele omane, et nad ei astu teisele elusolendile peale. Et nendes on ikkagi kübeke inimlikkust ja nende mõtetega me üsna pea ka, jätkame saadet, et olukorrast džunglis, aga nüüd siis järgmine lugu. Edward kriigi kuulsas süüdist per künt ja ka see on väga No vot niimoodi siis müttavad trallid seal mäenõlva haljaskoopas. Nemad muidugi ei tea midagi sellest, mis toimub Pärnus ja Eestimaal, aga kui nad seda näeksid, siis nad ajaksid küll oma silmad vist jelly ja kuklasse. Selle jutu peale, mida me siin öösel nüüd räägime, muidugi räägime me seda selleks, et inimesed täna öösel üldse magada ei saaks. Aga mis sa ikkagi Maali sellest loost arvad, kust see, kust see tuleb, et inimestel nii tohutu saamahimu on? Et ei hoolita kaaskodanike öörahust? Ei nende elukeskkonnast? Ei sellest, mis lastest tulevikus saab, võtame kas või selle Emajõe tänava. Seal elab paarkümmend peret, see on 300 meetrit pikk tänav, Pärnus Haapsalu maanteelt viib sadamasse, kus öösel päeval voorivat palgikoormad ja kus siiani puuduvad kõnniteed ja praegu libedaga ma õudusega mõtlen, mismoodi pimedas hommikul seal lapsed kooli lähevad mööda seda tänavat palgikoormate vahel, ime, et seal keegi pole jalgupidi alla jäänud. Aga ikkagi see on jälle üks märk sellest, et saamahimu on nii suur, et kas või üle laipade, et aga kust see tuleb, see saamahimu, kas seda kuidagi taltsutada ei saa, kas ükskord juba küll ei saa sellest, mida on juba saadud? See on küll vale mõelda, et kes juba saab, midagi sellel isu otsa saab. Vaat see saamahimu on selline mis siis kunagi täis isa. Isu on liiga suur. Ja tegelikult inimene vajab oma eluks ju suhteliselt vähe. Tal ei ole ju rohkem vaja kui sooja tuba, head raamatut. Lauanurgale. Võib-olla ka jah, maitsvat toitu, eks ole, aga maitsev toit on ka ju eesti leib, määrid, võid pealegi kartulit kõrvale ja kodurahu oleks ju kõige rohkem vaja. Miks peab siis olema lass ühes linnas, last teises linnas, miks peab lennuk ootama lennuväljal, miks peab talvel puhkamas käima soojal maal? Ma ei saa aru. Nad ei näe vist enam oma kodumaa ilu ja nad on ikkagi mõtlevad, et kõik, mis on väljaspool Eestit, et see on väga ilus ja kaunis. Aga nad siiski peavad siia tagasi tulema. Ja võib-olla sina ja mina mõtleme niiviisi. Võib-olla on vaja selleks aega või olukorda, kus nad hakkavad seda mõistma, aga siis on hilja, siis need on juba kahju tekitatud. Nii saad täpselt samuti need Vana-Pärnu elus, praegu on reostatud ärase ilus rannaniit on ühesõnaga ära võetud vana-pärnu kopsud. Puhas mereõhk, mis meil oli ainukene ja ilus rand. Seal on neid veepuhastusjaamad, seal on sadam, seal tehakse nüüd veel tee juurdesõidutee, sellest ilusast kohast ei jää enam värske, mitte midagi järele. Ja lõppude lõpuks tööstust ja tootmist võiks rajada kusagile mujale, kusagile, kus ei ole sellist ideaalset paika ka sanatooriumi jaoks, kaks jõge suubuvad koos merre, pikk liivarand võiks ulatuda raekülast kuni kuni valgerannani välja ja, ja, ja vot sealsamas peab kõik kõik see olema. Ja homme hommikul, kui me mööda Pärnut jälle jalutame, sina mööda Vana-Pärnus, mina mööda südalinna. Kindlasti me näeme vastu tulemas mitmeid pahasid inimesi, et me oleme sellest loost rääkinud, et me oleme oma nina toppinud sinna, kus pole asja. Kus valdkonda, kus tegutsevad väga üllad, vaatelised inimesed, kes on rajanud uusi töökohti, tee. Pannud laevad tulema ja liikuma. Sadamalinna, arendanud. Ja väitnud, et nemad ongi selle Eesti elu edendaja keda me peame uskuma siin ilmas kas seda, kes kes ei ole rahul sellega, võib-olla need rahulolematud on alati rahulolematud, võib-olla nad on mingid virisejad, kes ei oska näha õnne rõõmu tunda sellest, et mõnel eesti inimesel on kõik võimalused olemas ja teine õnnelikuma oma puust vaese laua taga kefiiri pakkija leivapätsi juures. No nüüd selle jutuga seal tõesti ikkagi ma saan aru, suunad mind selle sinu näituse juurde. Ei, ei seda meelte, sa käisid seal dünaamikul, vaatavad aga, aga no olgu, see selleks. Panin tähele, kui sa sisse läksid, sa hakkasid naerma, Ma arvasin, et sa hakkad nutma, kui sa sinna sisse lähed. Ise teades, et sa oled nii tundlik inimene. Ma arvasin, et, et, et ma pean sul kahelt poolt kinni võtma, et sa ei kukuks, aga sa hakkasid naeramisse, siis minuga juhtus siis sealt näituselt. See see näitus on niisugune. Soovitan keegi Vana-Pärnu ja Eestimaa inimestele seda näitavast näitust vaatama tulla. See tõepoolest tõepoolest võib-olla jah, osa inimesi võib-olla hakkavad tõesti nutma, aga ma olen igast olukorrast püüdnud naeruga üle saada ja, ja mind ajas ta naerma. Jutt näitusest kaks Eestit, mis on praegu uue kunsti Muuseumis avatud. Aga no mida sa siis tundsid, kui sa sinna läksid? Mul on huvitav teada seda saada. Kui oled nii väikses või ruumi pandud kokku meie tänapäev, et seda nii ehedalt näha korraga ühes tükis. Võrratu võrratu vaatepilt, aga muidugi. Sa andsid mulle sealt prügikastist leiba, aitäh, sulle ei võta. Ikkagi ikkagi tava, nagu langeda aastast saali tasemele. Jah, aga väga paljud inimesed käivad öösiti ja nad häbenevad seda, seepärast nad käivad öösiti. Ja kui sa näed endist kooliõpetajat või, või inimest, kes kunagi Su lapsepõlves töötas pirukapaaris ja kelle käest poisikesena oled lihapirukaid ostnud, eks ole, maitsvaid pirukaid ja nüüd sa näed, eks ole, ta vana tudikesena käib öösiti prügikastis prügikasti juurde siis kellel meist ei, lõikaks südamesse see kõik. Väga valusalt eriti see näituse keskmine osa, kui sa sinna sisse piilud sealt Nende vahede. Vahe seal seal on jäetud niisugused ilusad vaatevahed ja, ja kui ma vaatasin seda pingviinide paraadi parajasti televiisorist tuli ja see tondinahka seal maas ja seda nahkdiivanit ja seda kõike, kus olid hinnad juures, mida võib ära osta, kus on kuusk, teist 1000 ja 22000 ja niisugused hinnad? Jah, meil on tõesti vabaduse, seda kõike, jaa jaa, siis sa tunnetad eriti valusalt, et tõepoolest, see, kes on juba seal võimul ja kellel on raha nii palju, et võib nii hästi elada ja seal pingviinide paraadil uhkeldada oma rõivastusega, ballikleitidega ja frakkidega siis tõesti nad ei näe enam seda eestit, mis sul seal ümberringi on. Mulle meeldis Jaak Alliku ütlemine, avalik ütlemine vabariigi presidendile soovituseta võiks vastuvõtu ära jätta. Ja Ma olen Jaak Allikuga täiesti ühte meelt, sest sellises Eestis, nagu me praegu oleme, on see vastuvõtt, et tõepoolest kohatu, kas president seda kuuleb? Vaevalt ta kuuleb seda, sest tal on ju nõuandjaid ja need nõuandjad tahaksid Ta ju ise olla ka seal vastuvõtul ja ja, ja see on ju omaette suletud maailm ja suletud ring. Aga teinegi ütlemine Jaak Allikult tuleb mulle praegu meelde, see oli mõned aastad tagasi, kui ta oli veel kultuuriminister. Siis ta ütles, et kultuur ilma rahata on abitu, aga raha ilma kultuuritan, häbitu. Ja see on väga täpselt ja hästi öeldud ja ei ole meie siin eetris praegu selleks, et et külvata vaenu kahe Eesti vahel. Me kõik tahaksime ju, et oleks üks Eesti. Et need, kellel on kõik võimalused, et need märkaksid ka neid, kellel on ainult teoreetilised võimalused. Sest tõepoolest, tänases Eestis igalühel on ju võimalik saada isikutunnistus või ka kui sa oled. Kui sa oled Eesti kodanik, siis Eesti pass ja eesti pass annab sulle võimaluse osta lennupilet ja lennata Ta väga paljudesse maadesse juba ka ilma viisata seal suvitada, päevitada, teha mis iganes käia suusakuurortides, käija teiste maade akvaariumidest, kunstimuuseumides ja nii edasi ja nii edasi. Ja samas on mul kuri kahtlus, et üle poole Eestimaa inimestest pole üldse kunagi kordagi ühelgi kunstinäitusel käinud ka oma kodumaal. Ja ka selle küsimuse tahtsin ma tegelikult selle näitusega esitada ka, olgu me räägime ikkagi täna vana Pärnast, nali, Liivrand sinust sinu väga huvitavast kummalisest elude eest tõstama maaplikast Pärnu linna aasta naiseks ja Pärnus oled sa tuntud väga niisuguse vastuolulise isiksusena. Inimesena, kes kogu aeg astub võimulkandjat võimukandjate ja rahameeste konnasilmade peale, teeb neile valu sellega, et sa ei saa kuidagimoodi pida ebaõiglusega siin linnas, ebavõrdsusega meie linnas ja ometi Said saasta naiseks. Miks nad sind siis aasta naiseks valisid? Ise ka imestan. Küllap ikka kaalu järgi võtsin. See ei ole ju nii, nii, nii võimutruu inimene. Ei, ma võimudru ei ole, aga Ma mõtlen seda, et ma olen püüdnud seista inimeste eest ja igaühele, kes iga vähegi abi on palunud. Mul ei ole lihtsalt iseloomus seda joont, et ma ütlen, neile ära tõtanud. Ja ka vana Pärnule sealt tuli midagi ette võtta, seal ei ole lastel kohta, kus käia, seal ei olnud inimestel kokku tulemis kohta. Aga muidugi see kolmas korrus, nahavabriku, kolmandal korrusel. Need ruumid, need on hädaabinõu, sellepärast et praegu on probleem selles, et elekter on nii tohutult kallis ja kui ikka kuus läheb 6000 krooni elektri peale, ainult siis me kõrbemäe põhja. Ja kui me ei leia sponsoreid selleks ja siis jääb ikkagi kättesaamatuks nende lastele seal õhtuti olla, sellepärast et külmas ruumis ei ole mõtet olla. Sponsoreid ei tasu sul Eesti Vabariigist eriti otsida, sellepärast et pärast seda, kui ettevõtlustulumaks ära kaotati ei ole ka ükski ettevõte huvitatud oma kasumist midagi ära andma, sest et seadusjärgne soodustus või motivatsioon selleks puudub. Võib-olla leiad mõne filantroop i mõne firma omaniku, kes sind natukene otsast toetab, aga tõsist sponsorlust meil kahjuks selle tõttu tekkida ei saa. Ma ei taha seal küll nisu ega lootust ära võtta. Sa räägid praegu Vana-Pärnu keskusest, et mida te püüate rajada siis endise kroomivabriku hoonesse ja väga ilus mõte. Aga meil on üks tahk sinu elust jäänud veel tänases saates rääkimata. See on see, mida sa oled õppinud, et millist tööd sa oled teinud, sest et sind tuntakse linnas kui haldjat, kui, kui pargiemandat, kui salaja vargsiga luuletajat, inimest, kes oma majale ei ole teinud säravat remonti, vaid kogu oma energia ongi sinna Vana-Pärnu parki pannud seda tõepoolest oma käega kasvatanud ja hoolitsenud, aga milliseid ameteid sanali olete elus pidanud? Eriala mul ei ole, aga ametid on olnud palju. Kui üles lugeda, siis võib-olla tuleb nii välja nagu vanasti öeldi, et üheksa ametit ja, ja 10. nälg nii kukubki veest välja enam-vähem. Aga olen olnud nojah, tõepoolest kala uurimisinstituudi all balt Niro oli, omal ajal jäädi seal laboratooriumis, uurisin kala, siis olin Pärnu piimakombinaadis jäätisetsehhis, siis kalakombinaadis kolm päeva, siis keskraamatuga, kus siis lasteaias, kaupluses. Disja viimane, kõige see viimane töökoht, et välja teenida penseni, mis tol ajal oli sotsialismi ajal oli veel võimalik raske tööga saada suuremat pensioni, siis viimased, et aastad ma olin Pärnu viimistlus Zaza kõnes värviosakonnas ja, ja kui siis Leida Talts, minu endine raamatukogu töökaaslane tuli mind vaatama ja kui ta sealt välja tuli, siis ütlesin naali, sa töötad maapealses võrgus. Nii et põrguga lõpetasin üks põrgus. Need tingimused olid kohutavad. Seal värviti kangast, seal oli tuuletõmbus, seal oli värvitolm, seal oli külm, märg, seal oli müra. Kohutav. Et see viimistes osakonnas pidid olema vägevad Te, olete tugevad inimesed ja tõepoolest, ma töötasin brigadirid lõpuks seal. Ja see, need inimesed olid fantastilised. Aga selle eest oli jälle, nagu sa isegi juba jõudsid öelda fantastiline tööinimeste seltskond ja kindlasti seal peeti suitsutundi ja räägiti mahlakaid, anekdoote ja niisugune Praventaarne keskkond, kas see kah sulle midagi andis? Sepravetaarne keskkond kuidas nüüd öelda, seal ei olnud mitte labane seltskond selleni lihtsalt tööl viga ja inimesed, kellel olid perekonnad, kellel olid väikesed lapsed, kes tahtsid endale jalad alla saada, seal olid natukene kõrgemad palgad kui Marati õmblustsehhis. Ja muidugi iga inimene seal vastu ei pidanud. Ja ma pean ütlema, et mudelit toredad inimesed, ta oli ka nii üht kui teist, aga kõrv harjub. Nii kui pits trupi karikatuuris, et ostab totakaid, kes natukene rumalasti räägib pärast juba memmekene läheb seltskonda, siis ta aris selle kõnega nii ära, et tarvitas ka ise. No ma püüan sellest loobuda, sellepärast et mind väga häirib tänapäeva labane keel ja niisugune rõve väljendusviisid. Jah, eesti keelt me jälgime, siis ta kahjuks on üsna üsna kõvasti alla käinud ja selles on ka ajakirjanikel ja eriti raadioajakirjanikel suured teened jutumärkides eesti rahva eesti kultuuri ees. Muidugi. Jaa, tohin ma küsida, et kuidas sa nali, isiklikult lahendad sellise probleemi, kus äkki satud mõndas labasesse arvedasse ja inetusse situatsiooni, mis sa siis teed, kas sa põgened näiteks või võtad sa püüad nagu nagu inimesi korralikult? No mina kohe kindlasti korrale kutsuda, sellepärast minu iseloom juba seda ei talu, et ma ma ütlen kohe kindlasti inimesele, et nii ei ole viisakas. Kui bussipeatuses keegi näiteks hakkab õitsema või noored näiteks käituvad kuidagi niimoodi labaselt, inetult, eks ole, poisid tüdrukute suhtes kuidagi niimoodi halvasti või mis sa siis teed näiteks? Ja neid juhuseid on olnud palju ja ka pargis noored püüavad seal väga rõvedalt rääkida. Ikonoominnad päris hoolega läbi ja, ja ütlen, et see ei ole selline eesti keel, mida tasub kõigi kuuldes. Kas sa ei karda, et sa võid kolki saada või asi võib veel hullemini lõppeda? Ei? Ei ei ole saanud seni. Nonii mida siis Pärnu aasta naine tahaks vikerraadio saates olukorrast džunglis öelda üle Eestimaa, eriti tõenäoliselt maarahvale, kes meid loodetavasti pingsalt kuulab, sest et maainimesel on ju loodus ja looduse ellujäämine, sest et koos loodusega jäägu ta ka ise ellu eriti tähtis. No ma, ma sooviksin kõigepealt, et valitsus mõtleks ikka päris ja väga tõsiselt selle üle, kuidas maarahvast uuesti ellu äratada ja enne maanurgad kõik jälle ilusaks saaksid. Sellepärast et ma mäletan seda, kuidas ta oli ja kuidas me anname oma noortele edasi oma Eestimaa, seda on kahju vaadata. Mida ma ikka mõtlema tulevastele põlvedele ja, ja püüdma anda andmas niiviisi selle Eestimaa üle, nagu me oleme saanud oma vanematelt. No selleks peab olema ka valitsus valmis neid seadusi vastu võtma, mis toetakse kaitseks inimest. Sellepärast et kas või kas või võtame selle vana-pärnu. Seda inimest, kes Emajõe tänavas elab, tal ei ole kuhugi pöörduda, tal ei ole kuhugi pöörduda, et vaata, tulge mulle appi. Meil on probleem selline, tulge aidake. Aga selleks on Meie valitsusel väga-väga suur ülesanne ja võimalus seda ka teha. Ma arvan, et sa ei pea silmas mitte ainult riigi valitsus Toompeal, vaid ka kõiki kohalikke omavalitsusi olgu ta siis kas Varblas või talis või või Antslas või Kärdlas või, või Pärnus, kus kus tahes. Et need, kes on ikkagi avalikus teenistuses, et need inimesed ei tohiks ära unustada, et mitte rahvas ei ole nende teener, vaid et nemad on rahva teenrid. Kuid. Teine mõte, mis mul tekkis nagu saate alguses, kui sa nii kenasti kirjeldasid oma lapsepõlvemaad ja ja kaunist kooliteed, et me ei tohiks ühtki nurka eestimaast käsitleda kui ääremaad. Ka sinu Vana-Pärnus, kus elad, ei tohiks käsitleda kui äärelinna sest et Eestimaa, nii väike, me peaksime hoolitsema selle eest, et igal pool toimuks vilgas elu. Et inimesed oma elutegevusega täis peredega, kus elavad ja töötavad koos kolm põlvkonda, mitte ainult, et see viimane, see vana põlvkond hariksid põldu, rammusat karjad, jalutaksid rannaniitudel ja et me ei oleks selles jaburast situatsioonis enam, kus riik peab peale maksma nendele suvita hotell või üksikkutele, et ongi hotedele, kes on nõus siis oma vabast ajast maastikust võsa välja raiuma ja ja, ja tegema seda, mis nende loomuliku elutegevusega lihtsalt normaalselt kaasneb. Ja see on õigusääremaale, me ei saa muidugi võtta. Eestimaa on üks tervik ja seda Ma mõtlen alati, et eestimaana kanniks ilus kaunis kangas, teda ei tohi teha, lapitekid. Et panen mustri keskele ja ääred teed, võib-olla hallimad? Ei, me oleme üks tervik ja see on ilus kangas, sellepärast ma mäletan Austraaliast ühte naist, kelle, kes tuli sotsialismi ajal siia Tallinnasse ja külastas ka vana Pärnut ja omandanud vanemate tuttavaid ja ta ütles, et Ta ei oleks ette kujutanud, et Eestimaa nii ilusana, tema vanemate sünnikoht, nii ilus on, et see on nii roheline, roheline ja kui nüüd mõelda, et mis tulekahjust, seal need möllasid ja siis ei oska lihtsalt seda ilusat Eestit hinnata. Ja ärme lask, laseme sellel eestimaal minna tõepoolest võsastunud ja risustanud kohaks ja kõigi eestimaalastele panen ühe asja südamele. Kuna ma olen tänase võimalus on, ärge reostage seda, ärge visake prügi maha sinna, kus on kus ei ole selle prügi koht ja, ja hoidke puhasema eestimaa hoidkem pargid oma mereääred, et seal ei oleks klaasikilde, et ei oleks seal neid plastpudeleid, seda nii kole-kole vaadata. Ja seda on ka võõrastel hirmus vaadata. Aitäh nende ilusate sõnade eest ja jätame siis tänast saadet pealkirjaga olukorrast džunglis lõpetama Edward kriigi, süüdi Bergent avamäng, hommik. Sest jah, tõepoolest juba kuue seitsme tunni pärast hakkab ahhetama ja uus hommik tuleb Eestimaa kohale ja loodame, et see on palju parem kui varasemad hommikud.