Oli riigipöörde teine päev 20. august 1991. Moskvas tehti viimaseid ettevalmistusi operatsiooni Ko alustamiseks tormijooksuks valgele majale. Täpselt samal ajal valmistati Tallinnas ette otsust Eesti taasiseseisvumisega. Tiit Käbin oli tol ajal Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi ja Eesti vabariigi ülemnõukogu liige. Kolme augustipäeva mäletab ta niisugustena ja siis. 19 oli siis meil istung, vaidlesime eurot, see, mida edasi teha ja 20. siis ma põhiliselt ei olnudki suures saalis, sest tehti redaktsiooni. Komisjon, kes pidi ette valmistama selle otsuse, mille me õhtul hilja siis vastu võtsime ja MeT oli tõesti nii, et me mingi versiooni panime kokku, siis arutasime, tol ajal oli ju veel ülemnõukogu presiidium. See vaatas läbi, siis töötasime edasi ja praktiliselt terve päev läkski selle peale, kuni siis õhtul hilja, ääratsime selle otsuse ära. Ja 21 õhtupoole ma sõitsingi koos Mart Laar oli, ma ei mäleta, kes. Jüri põld veel mõned see konverents pidama, enne nimetasin, sõitsime ära Riiga sealt siis Vilniusse ja kui Vilniuses olime, siis saabus teada putši läbikukkumisest ja me olime õhtul ka rahvakoosolekul. No mis oli tõesti võimas, seal võeti maha Vladimir Iljitši ausammas ja mul õnnestus saada ka suveniiriks sõda, samba alusesteks, graniidi tükikene, mis mul on praegugi alles ja siis Vilniusest tulime rõõmsalt tagasi koju ja juba vabasse Eestisse. Kas vaidlused selle üle, et just 20. augusti õhtul võtta vastu see otsus, mida sa praegu meenutasid ja mille mälestuseks on Toompeal graniitrahn koos vastava kuupäevaga olid ka mõnel hetkel niisugused, et selle otsuse vastuvõtmine oleks võinud ära jääda? Kui üksmeelne oli see seisukoht? Küllaltki ja ilmselt ainult tänu sellele, et me saime öelda täiesti korraliku ja hea redaktsiooni. Sest kui alguses räägiti, et kuulutame välja Eesti iseseisvuse, ma ütlesin, et kuulge, see kuulutati välja 1918. aastal. Me ei saa ju praeguse ainuke, millest me saame lähtuda, on õiguslik järjepidevus ja taaskehtestamine ja nagu see otsuse teine punkt ütlebki, mis kutsus teisi riike taas tunnistama Eesti vabariike. See sõnastus sai täiesti niivõrd korrektne. Et selle vastu olid need, kes olid ükskõik missuguses sõnastuses seadus ega ei oleks olnud, oleks olnud vastu. Ja nii, et 105-st 69 hääletasid selle poolt. Ja siiamaani me käime igal aastal, 20. augustil käime koos, et meenutada seda sündmust. Esimene poliitik, kes rahvasaadikute erakorralise kongressi kokkukutsumist nõudis, oli Boriss Jeltsin. Järgnev helikilde on jäädvustatud siis, kui Jeltsin oli roninud Moskva südalinna tunginud tankile ja sealt oma kuulsa kõne pidas. Nõukogude Liidu rahvasaadikute erakorralise kongressi viivitamatut kokkukutsumist Eesti saadikute osavõtt Nõukogude Liidu rahvasaadikute viiendast ja viimasest kongressist oli enne 1991. aasta teist septembrit võrdlemisi problemaatiline. Ajakirjanduses arvati, et pärast kahekümnendat augustit pole Eestist valitud Nõukogude Liidu saadikutel Moskvas enam midagi teha. Veelgi tugevamat survet avaldati saadikutele Leedus ja Lätis. Eesti delegatsiooni minek Moskvasse oli aga ülimalt oluline mitmel põhjusel. Eesti delegatsiooni liige, tollane Tallinna linnapea Hardo Aasmäe Aga ma ei salga seda, et mina olen üks nendest, kes kategooriliselt väitis, et, et seal, kus sinu nahka otsustatakse, et sinna tuleb kohale minna igal juhul ükskõik mis viisil. Ja selle ettevalmistamiseks me võtsime linnavalitsusest võtsime linnapea auto ja mõned inimesed saadikud, siit veel ja sõitsime Sobtšaki juurde, et ette valmistada, mida siis teha ja siis me arutasime läbi, mida siis teha ja kuidas ja kas ja Sobtšakil polnud nagu selle vastu midagi ja mitte vastu, vaid põhimõtteliselt, et Eesti, Läti, Leedu iseseisvus ja noh, sõna. See oli nagu meil isegi kõrval küsimus, nemad tahtsid saada tegelikult meie toetust, et me aitaksime sellel viimasel kongressil või noh, ütleme sellel kongressil, mis tuleb või viimane kord, kui me kohale läheme, aitaksime nagu Venemaa tagurlusel selgroogu murda, sest kuigi meil oli ütleme, 48 kohta seal ainult ja ja meil olid veel Jarovoidjagooganid natukene näppudest sees. Aga meie seis polnud nii sant kui, kui ütleme, lätlastel, kus sa oled, ruubiksid kuu võiksid ka kõik veel eelrivis ja leedukad, kes olid muidugi oma Slada uhkusest teatanud, nemad mingil juhul kohale üldse ei tule ja ei tulnudki. Siis me läksime sinna kohale ja siis ju oli see kurikuulus kongress, kus olid juba põhiliselt kogu aeg vaheajad. Mingit küsimust ei otsustatud otsustada ainult ühte küsimust, kuidas see rahvasaadikute kongress viisakalt laiali saata. Tõsi, Vene Föderatsioon oli 24. augustil Eesti vabariigi iseseisvust juba tunnustanud. Boriss Jeltsini ja Arnold Rüütli kohtumist Moskvas kirjeldasime üksikasjalikult kuuendas saates. Eestit iseseisva riigina tunnustava Nõukogude Liidu gaasiprojekti üks arhitekte oli akadeemik Endel Lippmaa. Ta pidas niisuguse dokumendi sündi väga vajalikuks. Meil oli ilmtingimata vaja riiklikku akti Eesti riikliku iseseisvuse kohta, et Nõukogude Liit tunnustab liit kui seda territooriumit. Valdav riik tunnistab selle territooriumi riigi ja rahva iseseisvust enesest sõltumatu riigina. Seda oli. Ilmtingimata vaja, meil oli seda vaja, samuti kui Tartu rahu selleks, et meil oleks meid, meie territooriumit, meie riiki ja rahvast vallanud ja okupeerinud riigipoolset tunnustust, et nüüd me oleme iseseisvat, see on väga oluline rahvusvahelises mõttes. Kas praegu on meil Nõukogude Liidu poolne ametlik Eesti riiklikku iseseisvust tunnustavakt mitte lihtsalt, me ei ole mingisuguse riigi lagunemise produkt nagu on teised, mida nimetatakse endisteks liiduvabariikideks. Eks ole. Ja selle tõttu on meie staatus hoopis tugevam rahvusvaheliselt, kui ütleme minu pärast kas või valgevenel või Ukrainal. 1991. aasta septembri algul ei teadnud veel keegi. Missugune saatus ootab Baltikumi võrra väiksemaks jäävad nõukogude liitu, mis saab Venemaast, Ukrainast ja Valgevenest Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias. 1991. aasta septembris ei osanud sellele küsimusele vastata mitte keegi. Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamine Vene Föderatsiooni poolt tähendas rohelist tuld diplomaatilistele ringkondadele. Septembri alguseks oli Eesti Vabariiki tunnustanud juba mitukümmend riiki. Eesti saadikud mõistsid hästi, et üks asi on Vene Föderatsiooni poolne diplomaatiline tunnustamine. Teine asi aga Eesti riigi tegelik eraldumine Nõukogude Liidust laiali mõelda ka võõrvägede väljaviimisele piirilepingu sõlmimisele Eestis asuva venekeelse elanikkonna staatusele. Eesti vabariigis paiknesid ju mitte Venemaa, vaid Nõukogude Liidu armee väeosad, piirivalveväed, eriteenistused ja mitmesugused muud struktuurid. 1940. aastal ei okupeerinud Eestit mitte Venemaa, vaid Nõukogude Liit. Okupatsiooni lõpetamiseks Eesti tegeliku lahkulöömise tagamiseks ja hilisemate pretensioonide ning arusaamatuste vältimiseks oli tingimata vaja saavutada taasiseseisvunud Eesti vabariigi tunnustamine ka Nõukogude liidu poolt. See oleks andnud Eesti vabariigi 20. augusti taasiseseisvumise otsusele reaalse sisu. See oleks muutnud taasiseseisvumise pöördumatuks ükskõik mis Nõukogude Liiduga hiljem ka juhtuks, ükskõik kes saaks tema õigusjärglaseks. Kuid kes peaks Eesti vabariigi taasiseseisvumist tunnustama, Rahvasaadikute kongress, Nõukogude Liidu president või keegi kolmas? Missugune peaks olema Nõukogude Liidu poose tunnustamise diplomaatiliselt õige Eestile vastuvõetav lähtekoht ja juriidiliselt võimalikult täpne sõnastus. Nende probleemide arutamiseks Eesti saadikud teise septembri ennelõunal Eesti esinduse suurde saali kogunesidki. Ajaliselt osutus see võimalikuks seetõttu, et hommikul kell 10 algama pidanud erakorraline kongress ei rakendunud. Võib-olla ka sellepärast, et kongresside palee istungite saalis polnud presiidiumi selja taga enam Lenini hiiglasliku kipskuju. Putši toetanud ja kaotajateks osutunud rahvasaadikud. Ärritunud tigedad ja väga aktiivsed. Juba kongressi esimestel minutitel püüdsid Victor Alchnis ja tema mõttekaaslased protseduuriliste küsimuste arutamise aega. Seda selleks, et initsiatiivi haarata. Nad põlesid soovist saada nurjunud riigipöörde eest kongresside palee saalis revanši. On saabunud tõe kuulutamise hetk. Igaüks meist peab tegema ajaloolise valiku. Ma ütlen, täna me anname aru ajaloo ees. Täna me vastutame meie paljurahvuselise riigi tuhandeaastase ajaloo ees. Gorbatšovi õnnestus välja kuulutada vaheaeg kuni kella kaheni. Meie saadikud kogunesid Eesti esindusse olukorda analüüsima ning edaspidise tegevuse taktikat välja töötama. Akadeemik Mihhail Bronstein. Teiste hulgas ka president Bush soovivad, et Nõukogude liidus võetaks vastu otsus Baltikumi kohta kuid mingil juhul ei tohiks tuua endaga kaasa ahelreaktsiooni. Tuleb vältida, et ka teised liiduvabariigid ei hakkaks nõudma sedasama. Just seda kardetaksegi. Esimesel septembril, üks päev enne rahvasaadikute erakorralise kongressi algust oli Mihhail Gorbatšov andnud Vene ja USA televisioonile intervjuu milles Nõukogude Liidu president toetas balti riikide iseseisvuse tunnustamist. Kui Balti vabariigid siiski jätkavad oma iseseisvuse taotlemist nagu näiteks Leedu ja me teame lääneriigid ning arvatavasti Ma suhtun sellesse järgmiselt. See kõik mahub minu kujutlus seoses olukorra arenguga ja meie liidu reformimisega. Niisugune lähenemine avab võimalused igale rahvale igale liiduvabariigile kasutada enesemääramiseks oma konstitutsioonilise õigusi. Ja seoses sellega, kui niisuguseks kujuneb nende vabariikide rahvaste lõplik soov ja tahe siis sellega, ma arvan, me peame nõustuma. Niisugune sõnum paisati üle maailma laiali esimesel septembril üks päev enne rahvasaadikute erakorralise kongressi algust. Presidendi lähikonnast jõudsid meieni aga sootuks vastupidised teated. Akadeemik Viktor Palm ütles Eesti saadikute koosolekule. See ei tähenda Gorbatšovi ja tema lähikonna suhtumine Baltikumi. Isise ongi evolutsioneeri suurema jäikuse. Eesti saadikute nõupidamisel otsiti väljapääsu keerulisest ja kiiresti muutuvast olukorrast. Keegi ei teadnud, mis saab rahvasaadikute kongressist. Keegi ei teadnud täpselt, kuidas arenevad edasi Venemaa ja Nõukogude Liidu Gorbatšovi ja Jeltsini suhted. Gorbatšov oli küll Nõukogude Liidu president, kuid samas oli ta ka augustiputši ohver. Seevastu Venemaa president Jeltsin sümboliseeris kogu maailmale demokraatide võitu vanameelsete kommunistide ja agressiivsete sõjaväelaste üle. Meie jaoks oli erakordselt oluline teadmine, et taotledes kremlile Eesti iseseisvuse tunnustamist, võime kindlalt loota Venemaa toetusele. Moskvas pingestas õhkkonda õhus hõljuv küsimus. Kas augustiputš on ikkagi lõplikult võidetud? Nõnda sundisid küsima mustade polkovnikutena tuntud Petrošenko ja algsimise kibestunud ning ähvardavat sõnavõtud. Arvan, et kongressil tehakse katse viia läbi konstitutsiooniline riigipööre Nõukogude liidus. Rahvasaadikute kongress kavatsetakse laiali saata. Midagi niisugust toimus meil juba 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui aeti laiali asutav kogu. Ja see oli üheks kodusõja puhkemise põhjuseks. Võimalik, et see ringkond Nõukogude liidus, keda esindas Viktor, algsnis oma mõtetes, kodusõjast unistasidki. Seetõttu pidasid Eesti saadikud oma esmaseks kohuseks toetada vene demokraate ja president Jeltsinit. Eesti saadikute nõupidamisel põhjendas Gustav Tõnts poeg Rahvasaadikute Kongressil olemist sõnadega. Ja eile need dokumendid kätte sain ja korra vaatasin, nii palju informatsiooni sain siis minu arvates on just see praegu kõige olulisem saastuvatvate mandaati. Eesti saadikud ei unustanud, et just Venemaa presidendi Boriss Jeltsini allkiri Eesti iseseisvust tunnustavalt dokumendil oli 24. augustil avanud tee taasiseseisvunud Eestiga diplomaatiliste suhete sisseseadmisele või nende taastamisele. Nüüd, septembri algul võisid Venemaa, Ukraina, Valgevene, Kasahstani ja teiste liiduvabariikide demokraadid olla need, kes vajasid meie toetust reaktsiooni jõudude lõplikuks mahasurumiseks ja rahvasaadikute kongressi laialisaatmiseks. Eesti saadikute nõupidamisel ütles Indrek Toome. Me tulime siia ühe kindla eesmärgiga toetama demokraatlikke jõude kongressil, eeskätt Venemaa. Ja seetõttu ma arvan, see akadeemik palmiettepanek, et me peaksime väga tihedalt tegema koostööd, ütles Venemaa demokraatide president Jeltsiniga temaga oled jõudnud, see on minu jaoks prioriteet, numbrit. Nõupidamisel kaldus jutt ka vene demokraatide kavatsusele moodustada rahvasaadikute kongressil riiginõukogu ning pärast seda kongressi tegevus lõpetada. Indrek Toome oletas, et niisugune muudatus võib avada Eestile oma eesmärkide saavutamiseks uue võimaluse. Nüüd tuleks mõelda jällegi võimule Vene demokraadid. Jeltsin arvasid, et selle organiga on lihtsa. Ehkki ta Eestile, Lätile ja Leedule tund, võib-olla ma ei tea, ma lihtsalt nüüd olete. Ja neljas punkt, aga siin tuleb jällegi demokraatidega Jeltsiniga püüda saavutada huvide kooslusena. Saadikute nõupidamisel liiguti aeg-ajalt edasi ka käsikaudu kobades juba minevikku jäänud olemise vormidest rääkides. Aga siis oli alati konkreetne ja otsekohene akadeemik Endel Lippmaa see, kes mõne lausega kursi jälle õigesti maha pani. Kuna kaebealuse tähelepanu siiski, mul on siin praegu nimekiri 36-st riigist, kes on Eesti vabariiki tunnustanud diplomaatiliste suhete sisseseadmise, sinna teha seda juba lisaks siin selle vahel, ma arvan, et on aeg mille seisva riigina meil on üldse arutama seda küsimust, mingit kaks saadikut saastamiilise. See ei ole üldse võimalik iseseisva riigi teha, sellega me astuks ise omaenda tunnustamise. Vaat niisugune asi ei ole üldse võimalik ja seda isegi alustada, veel vähem teha. Kuid püüdsid tol nõupidamisel alustada arutlusi ka ühise majandusruumi teemal, kuid saadikute enamus ei pidanud niisugust diskussiooni vajalikuks ega ülepea võimalikuks. Leidus neidki, kellele oli veel lihtsalt harjumatu käituda iseseisva riigi esindajana. Tiit Made hindas kujunenud olukorda ja meie ees seisvaid ülesandeid sõnadega. Draama tõesti käituma ainult üksnes põhise seisab või me oleme jah, võib-olla tulnud siia mõneti toetama demokraate, kui me oleme tulnud hoidma silma peal, pandi asjad arenevad. Eesti saadikute nõupidamisel jätkas konkreetsete ettepanekute tegemist Arvo Haug. Meil peab olema avaldus trupi saadikute polku, kusjuures tekst peab olema ka selline, mitte nagu, nagu praegu tunnustatakse deklaratsiooni. Me palusime riiklikult Iseseisvus tunnistada-tunnustada. Ei ole, ta on selline rääkida. Nii et ma usun, et me peame olema valmis ja kasutame kõiki võimalusi. Eesti saadikute nõupidamisel jätkas olukorra analüüsimist ja võimalike tegutsemisvariantide kavandamist Hardo Aasmäe. VTA raekoja arutama taktikat, mida me teeme täna kella kahest kella kuueni. Ja sellepärast ma teen ettepaneku, et me valiksime noh, viis-kuus meest välja, kes sinna venelaste juurde lähevad. Kuulame ära, mida nad kavandavad. Eks ole, masinavärk, kuna lasteaiad ja väljasin, nüüd on meil nüüd, eks ole, meie hääled maksavad. Nii palju nad maksavad, eks ole. Võib-olla on 30 häälega väärtus 35, aga mitte rohkem 1900 hulgas, eks ole, see on meile kõigile selge, see on alati nii olnud. Sest me oleme olnud edukad pigem kulu kui hääletamise, eks ole. Tähendab kuulata ära, mida nad sellega nad kavatsevad ette võtta, mida nad taotlevad ja siis kell kaks, kuna oleme tagasi tulnud ja teame, siis ilmselt otsustame tõenäoliselt võtmeküsimus meie jaoks. Need viis-kuus meest, kes sinna lähevad, on ikkagi see, kuidas me selle iseseisvusega toimub. Tähendab, meil on siin üks kaalutlus, mida me oleme kuulnud tõepoolest, et võib-olla see seltskond ei hääleta seda ära. Sellisel juhul peavad venelased, ajame selle joonde, president kirjutab umbes samamoodi alla selle hukaadeeni, nagu Jeltsin kirjutas, komport ei peatanud. Rakondsinatsioon, eks ole. Ja selles mõttes, et küsimus on selles, kuidas me oma asja lõpule ajame. Järgneva selline ilus teeb Eesti delegatsiooni liige Jüri Kahn teatavaks kes meie saadikutest lähevad venelastega nõupidamisele. Praegu lähevad vene ülemnõukoguga konsultatsioone pidama Viktor ball, Hardo Aasmäe, Indrek Toome. Ilmeka pildi abil siit läbi ja Mihhail prantslane Oma asja lõpule ajamine tähendas antud juhul Eesti vabariigi iseseisvuse Nõukogude liidu poolse tunnustamise vormistamist. Kolmandal septembril koostasime esimese kirjaliku taotluse Eesti vabariigi iseseisvuse tunnustamise kohta. Analoogilise dokumendi vormistasid ka Läti saadikud. Leedu saadikuid Rahvasaadikute viienda kongressi tööst praktiliselt osa ei võtnud. Eesti saadikute esitatud taotlusele oli 36 allkirja. Meiega ühines isegi interrinde aktivist, seadja seadvikatel. Direktor Vladimir Jarovoi. Jevgeni Kogan oli ainus kongressil olnud Eestist valitud saadik, kes taotlusele allkirja ei andnud. Putšijärgses Moskvas ei koheldud kooganid kuigi sõbralikult. Sel ajal, kui Moskva hotelli juurde ja Kremlis baski kellatorni lähedale kogunenud inimesed hüüdsid eestlastele hurraa ja tere suhtuti meie esiintrisse nii nagu teistesse putsi, korraldajatesse, viha ja põlgusega. Grupp Eesti saadikuid andis Eesti vabariigi iseseisvuse tunnustamise taotluse Nõukogude Liidu presidendile Mihhail Gorbatšovile üle kolmandal septembril veidi pärast kella kahte. Umbes tund aega hiljem meenutas Indrek Toome seda kohtumist nõnda. Siinjuures palun raadiokuulajaid vabandada mitte just kõige parema helikvaliteedi pärast. Me andsime talle ühe selle projekti projektiga, et me rääkisime või mis iganes Karkse nagu klaasiga teha. Et homme siis tõesti on väga keeruline keeruline kahte kolmandikku kätte saada. Tema ütles või mina pean niisugused järeldused. Et temal on kõige tähtsam praegu ka seoses selle sajab veeniaga normile loovad dokumendi Fotused, seadused. Sajev liini all mõtleb Indrek Toome Eesti saadikute poolt kolmandal septembril Mihhail Gorbatšovile üle antud Eesti vabariigi iseseisvuse tunnustamise taotlust. Ja seetõttu ka ei hakka tõstma ühtegi balti riigi tunnustamise ega mitte ainult basseini, vaid ka teiste õige tunnustamisega. Ta tunnetab, et need ei lähe läbi, need viimasele teatud hapra tasakaal ära hakkavad kohe Gruusia, Moldaavia ja veel keegi neid asju paugupealt tõstma, nii nagu ta kasvõi selle püüab päevakorda panna pluss kaukaasiga Ma prognoosid, ma räägin enda prognoos kahe lähema päeva jooksul, ta ei hakka seda asja lahendamisest, see jõuab nagunii kohe siia saali ja kohe tõuseb uus. Iga tunniga sai üha selgemaks, et pole kuigi reaalne taotleda balti riikide iseseisvuse tunnustamist käimasoleval Nõukogude Liidu rahvasaadikute erakorralisel kongressil. Teisipäeva, kolmanda septembri õhtuks saime teada, et Gorbatšov ja demokraatlikult meelestatud vene saadikud kavatsevad lõpetada rahvasaadikute kongressi tegevuse. Seda sai aga teha üksnes rahvasaadikute kongress ise. Suur osa kongressi liikmeid niisugust mõtet loomulikult ei toetanud. Sõjaväe ja kompartei eliit ning neid toetanud reaktsiooniline saadikute rühm sai uus soovis kindlalt kongressi ja nõukogude liidu säilimist. Kogu see agressiivne, kuulekas enamus või nagu vene keeles on agressiivne paslusne pulczynst voo, see oli seal kõiki olemas. Ega see polnud kuhugi kadunud, aga neil oli hirm nahas, nad ei teadnud, mis sellele järgneb. Ja, ja see kompromiss seal, mis seal ju tehti, oli lõpuks see, et need volitused anti riiginõukogule üle. Aga rahvasaadikute kongressi kokku ei kutsuta, kuna teda saadeti laiali, siis kõigile jäidet teatavasti saadiku mandaat, mis kehtis 94. aastani formaalselt ja saadiku mandaat andis saadikupuutumatuse, sellega osteti see asi ära ja siis käis ju vaidlemine, sest meie ju pressisime seal peale seda, et et Rahvasaadikute kongress tunnustaks ära selle Eesti-Läti-Leedu iseseisvuse. Aga, aga noh, lõpuks jäi siis kompromissi, need, meie anname oma hääled nagu selle idee poolt ja ja siis riiginõu teeb selle otsuse ära oma esimesele istungile. Ja noh, need pidasid sõna, ütleme nii. Hääletamine kongressi tegevuse peatamiseks tõotas tulla väga tasavägine. Enne hääletamist saavutasime Vene ja teiste liiduvabariikide demokraatidest saadikutega Kokkulepet. Aitäh Eesti ja Läti saadikud toetavad rahvasaadikute kongressi likvideerimist tingimusel, et kongressile moodustatud riiginõukogus toetavad vabariikide esindajad balti riikide iseseisvuse tunnustamist. Kolmapäeval, neljanda septembri hommikul asusid Eesti ja Läti saadikud koostama presidendi ukaasi. Projekti. Eesti saadikuid nõustanud Aleksander Jakovlev oli kindel, et kui me oskame soodsat hetke kasutada, tunnustab kreml balti riikide iseseisvust. Kohe pärast kongressi Hardo Aasmäe kõrval oli Eesti Iseseisvus tunnustav augaasi üks põhiautoreid akadeemik Endel Lippmaa, kohtumisi presidendi nõuniku Aleksandr Jakovlev. Iga meenutas ta meeleldi. Aga Jakovlevi ka me vestlesime väga rõõmsalt nende asjade üle. Mul on üks vestlus meeles, see oli Noginski väljaku suures majas, kus me arutasime väga tõsist probleemi, nimelt kumb meist ennem üles puuakse? Arutasime seda pikalt ja detailselt. Ja mis järeldusele jõudsite? Küsimuse lahtiseks kas mõlemat või kumb ennem või kuidas? No kuna oht oli nii suur, siis järelikult korraldasid asja nii, et olete mõlemad tänaseni. Nii see küll läks, aga oleks võinud ka teisiti minna. Seal ju mõnedki hüppasid aknast välja ja. Jah, afromeier poos ennast oma isikliku kabineti üles, mitte kõike toimus pärast nõupidamist Aleksander Jakob leviga. Tegime Ugaasi projektis veel mõned parandused. Seejärel läksime kongressi sekretariaadi ja vormistasime dokumendi lõplikult. Neljanda septembri keskpäeval andsimegi president Gorbatšovile üle balti riikide iseseisvuse tunnustamist taotlevate ukaaside projektid. Viimasel hetkel laekus ka Leedu vabariigi taotlus. Sellegipoolest ei võinud me kindlad olla, et esitatud dokumendile ilmuka presidendi allkiri. Pärast ukaasi tekstide üleandmist kolmapäeval neljandal septembril jätkasime aktiivset lobiliiduvabariikide esindajate seas. Oli vaja kindlustada nende toetus riiginõukogu istungil balti riikide taasiseseisvumise tunnustamise otsuse hääletamisel. Ukaasi projekti väljatöötamisel osalenud Hardo Aasmäe mäletab üht episoodi sellisel kujul. Noh, mina olen leppinud Jeltsiniga kuued Me kohtume ühel hommikul pool üheksa ja räägime sellest asjast, sest ma olin eelmine päev tagasi, räägin, et teeme siiski kongressil ära ja ta nagu ütles, et selle võiks isegi teha, et noh, et see võiks nagu kõne alla tulla. Aga noh, see on nüüd ka jälle niisugune, ma ei tea, kas sobib väga rääkida, aga kui mina olin poole üheksa seal kõik kohal, Jeltsinit ei ole, kolmveerand üheksa Jeltsinit ei ole ja ma tean, et nad hakkavad 10 hakkab kongress peale kella üheksat kogunevad ja hakkad seda värki arutama, eks ole. Noh, mis siis ütleme, seal istungjärgul hakkab toimuma, tuleb 10 minutit enne üheksat jääb mind äkki vaatame, ütleme nimelt Hardo jõulovitš ja Sabsemsa põld. Riik variseb ümberringi kokku, mingid tegelased tahavad iseseisvuda lihtsalt, nagu öeldakse, unustas ja ma võin öelda, et lõhnal apsud, värsked kukub kokku. Me öösel siin sõpradega arutasime, kuidas olla. Aga muidugi nagu ta on niisugune karu täielik inimbuldooser, võtsime õlast kinni, maldastike lühem ka lääme pagar emps, Michaels sirgeedsin ja taris mind sinna poliitprotuppa. Niimoodi seal kõik kohal. Räägime, mis me siis teeme ja ütleb, ütleb, ütleb Gorbatšovile. Ütleme niimoodi, et loovatute Estoniat on eestlane. Et me peaksime nagu midagi selles asjas otsustab, ma räägin ikka seda. Gorbatšov, kaomine, kaval, kasakas ja libiseb eest ära. Ma küsin Nazarbajevi käest, et et me ju eile õhtul sõime õhtust, et meil on kokku leppinud. Teeme ära rahvasaadikute kongressi tegevuse algul meid teravalt kritiseerinud Kasahstani liider Nursultan Nazarbajev oli 1991. aasta augustiks ümber kasvanud Eesti saadikute tugevaks liitlaseks ja tõusnud mõjukuselt Jeltsinile järgmiseks meheks. Lihtne aritmeetika ja Kesk-Aasia tavade tundmine ütles, et tema hääl on meie jaoks eriti oluline. Nazarbajev oli ju täielik autoriteet teiste Kesk-Aasia vabariikide juhtide silmis. Paar päeva enne riiginõukogu istungit toimunud õhtusöögist mäletab värvikaid detaile ka Endel Lippmaa. Väga oluline oli üks õhtusöök Nazarbajeviga Nursultan Nazarbajeviga, kus Eesti-le siis kinnitati kõigi nende Kesk-Aasia vabariikide toetust hääletamisel riiginõukogus ja riiginõukogus, mis ka toimus. Aga see ei olnud sugugi lihtne õhtusöök, sest et see lambapea, mida oli koha vajalikel viisil prepareeritud traditsioonide kohaselt oli kaunis harjumatu ja ainult tänu suurele hulgale prantsuse veinile õnnestus teda Reedel, viiendal septembril 1991 kujuneski jõudude vahekord selliseks, et erakorraline Rahvasaadikute kongress likvideeris iseenda ja senise ülemnõukogu. Vanameelsed reaktsioonilise saadikuterühma sai uus, mõned Eestis hästi tuntud liikmed vahutasid vihast, kuid Kremli poliitikateatri laval nad mürtsu teha ei söandanud. Ehkki Nõukogude Liidu rahvasaadikutele jäeti kolmeks aastaks alles nende õigused ja soodustused, pidasid ka asjaosalised ise edaspidi rahvasaadikute kongresside korraldamist ebaotstarbekaks. Olemasolu viimasel päeval kuulutas Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress välja üleminekuperioodi võeti suund konföderatsiooni moodustamisele, mis pidi hakkama kandma nime suveräänsete riikide liit. Nende kavatsuste elluviimiseks moodustati Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi viimasel Viienda septembri istungil. Riiginõukogu. Sellesse kuulusid president Gorbatšov ja Venemaa, Ukraina, Valgevene, usbeki, kasahhi, Aserbaidžaani kirgiisi, tadžiki, Armeenia ja Turkmeenia liidrid. Rahvasaadikute kongressi viimasel Viienda septembri istungil ilmus äkki kõnetooliga Leningradi linnapea Anatoli Sobtšak ning tegi ootamatu avalduse. Meie töö väärikalt ei võta vastu järgmine otsus täita Vladimiri Oljanov, Lenini viimane soov ning Matada religioossete ja rahvuslike kommete kohaselt Volkova kalmistule Leningradis. Ettepanekut kergendada Lenini rasket saatust rahvasaadikute enamus siiski toetanud kongresside palees öeldud miljardites sõnadest. Viimaseks jäid Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi laused. Kuulutanud Nõukogude Liidu rahvasaadikute viienda erakorralise kongressi Nägemist seltsile. Viienda septembri pärastlõunal saabus Arnold Rüütli nimele valitsus, Telegram. Nõukogude Liidu riiginõukogu esimene istung algab laupäeval, kuuendal septembril kell 10. Teatati, et kolmest punktist koosnevas päevakorras võetakse esimesena vaatluse alla rahvasaadikute taotlused balti riikide iseseisvuse tunnustamise kohta. Kuid nii nagu Kremli poliitika teatris ikka, ei võinud seegi kord milleski kindel olla lausa viimse hetkeni. Saatesarja autor on Juhan Aare, režissöör, Härma saar, helirežissöör Külliki Valdma. Toimetaja Aare Iisraeli.