Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Vaidlus jõuab lähemale ja varsti pole meilgi pääsu sest soomlased kavatsevad lõpetada koolis käsitsi kursiivis kirjutamise õpetamise. Alates 2016. aasta sügisest ei pea Soome lapsed enam keel suunurgast tähti paberile kritseldatuna. Selle asemel tuleb tonksata näpuga klapile. Päädise peavad küll selgeks saama, aga neid ei pea. Oskama ilusa käekirjaga kirjutada. Nii palju kui koolitamise teed pidi ajas tagasi minna on aga tähtede kirjutamise õppimine olnud üks pühadest tegevustest, mille järgi sai pildistki aru, et tegemist on tõsiseltvõetava õppeprotsessiga. Seega on tegemist Pikaajastu lõpuga või vähemalt lõpu algusega sest kool on konservatiivne maailma siin-seal võib jõudude tasakaal kalduda vähemalt mõneks ajaks kirjutajate võiduks. Kuigi tõenäoliselt võidab lõpuks laiskus, mida omalt poolt toidab mõni seadus nagu näiteks USA-s 2010. aastal vastuvõetud inglise keele põhioskuste standard, mis enam. Loa käsitsi kirjutamise õpetamist, aga samas ka seda ei keela. Räägitagu käekirjaoskusest kui olulisest oskusest palju tahes, aga tänaseks on alles jäänud vaid viis osariiki, kus püütakse nooremale kooliastmele õpetada tähtede kirjutamist ning nende sujuvat kokkuliitmist lauseteks. Põhjendus on lihtne. Tänaste koolilaste tulevikus pole käekirjaoskus enam oluline. Ja selle õpetamisele kuluv aeg tuleks kasutada mingite uute oskuste omandamiseks nagu näiteks sõnumi kirjutus või klaviatuuri kasutamise oskus. Vähemalt on soomlastel plaanist tuua need tegevusetust Käekiri tundide asemele. Jutt käib küll esialgu veel plaanidest, aga samas näevad need plaanid ka ette, et aasta lõpuks peab asi olema otsustatud. Esialgse kava järgi. Pigem jääb siiski õpetaja otsustada, kas ta soovib täiendavalt tegeleda käekirja õpetamisega ning vaba ressursi olemasolu puhul võib ta seda ka siis teha. Samas nähakse ette kahte tüüpi probleeme. Ühed tulenevad seoses käekirja õpetamisest loobumisega, sest tegemist on sügavalt kultuuriga põimunud ja traditsioonilise õppeainega. Sellest raskemaks peetakse aga Tehnilist probleemi, sest kui jutt käib klaviatuuril kirjutamisoskusest, siis eeldab see ju päris suuri investeeringuid. Samal ajal räägitakse red tahvelarvutite kasutamisest, kuid nende klaaspind Pole ju sobilik vahend klaviatuuri kasutamise õppimiseks. Diskussioon käekirjaoskusest omab juba lühikest ajalugu ja selle käigus on peamised seisukohad esile toodud. Pooldajad väidavad, et suhteliselt keerulisem silma-käe koordinatsiooni omandamine toetab tajumehhanismide arengut. Vähemalt kõik tänaseks loodud edusammud. Nemad ju inimestelt, kes on käsitsi kirjutamist õppinud ja oskavad seda ka igapäevaselt kasutada. Samuti vihjatakse, et tegemist on vajaliku abioskusega olukordades, kus elektrit või töötavat nutiseadet. Pole käepärast. Omapärasem vaatenurga leiab aga vaidlustest teemal, kas loengusaalis tohib kasutada arvutit mitmes ülikoolis. Loengu ajal arvude kasutamine keelatud osaliselt Interneti ära kaduvat tähelepanu pärast aga ka seetõttu, et arvutisse loengust märkmete kirjutamine ei aita õppimisel kaasa. Nagu sensuaalne, samas oli juttu mõne aja eest, näitavad mõned uuringud, et arvutisse kirjutatakse enamasti kuuldud lause fragmente. Aga käsikirjas tehtud märkmed koosnevad peamiselt aru saadud mõttefragmentidest. Vahe tuleb esile. Hilisemas teadmiste kontrollis on ta siis käsitsi üleskirjutajatele selge eelise. Käsitsi kirjutajate plusside poolele võib kirjutada sellegi, et. Käekiri on ju märk individuaalsest ilust ja isegi intiimsusest, mis lisaks inimlikkusele aitab Ta kultuuri ja isegi ajalugu. Autentse maks, segakirjutajaga seostati maks kuid on võimalik, et ka hea klaviatuuri oskusega kaovad mõned. Vastu võetakse esitatud probleemid ära. Aga kas sellest piisab? Lõpetuseks meenutatakse kapilosopri tehnitset, kes märkis, et koos trükimasina kasutamisega hakkas ta eneseväljendamise stiil muutuma. Sõnad olid harvemad, tõsi, summutus tihedamaks ja meenutas üha rohkem telegraafiliku teksti. Kombineerides need seal on 150 aastaga. Tõdemuse poole sajandi kauguses meediateoreetik Marshall Mc luua, nii öeldud tähelepanekuga milles sõnumite edastamise meedium ongi ise juba sõnumiks, võib lõpetada kommentaari niitsi endaga. Ütles, et meie kirjutamisvahendid võtavad osa meie mõõdete loomisest.