Te kuulate raadiot? Tähelepanu algavas saates kuuldu ei pruugi ühtida teie arusaamadega reaalsuse olemusest ega pretendeeri juhtiva tõe tiitlile vaid on silmaringi avardav audiorännak maailmavaadete äärealadele erinevate võimalike ja võimatute tunnetus akende kaudu. Rahvusringhääling ei propageeri ei kinnita ega lükka ümber saatekülaliste väiteid ja seisukohti. Tere, kallid raadio, kahe kuulajad. Loodus on end talvesse sättinud, tilgake ajamerre taas juurde voolanud ning käes on pühapäev ja seega sobiv aeg kaevuda kosmilistesse sfääridesse. Algab saade, hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Mul on suur rõõm teid täna, pühapäeval kell kaks siit raadio kahe eetrist juba kahesajandat korda tervitada. Kes oleks osanud arvata 13. juunil 2010, et see audiorännak kujuneb 200 sammuseks ja nelja pooleaastaseks ja enamgi veel. Aga nii ta on ja mul on väga suur rõõm, et olete olemas teie kallid kuulajad. Keda huvitavad teemad nagu inimeseks olemise mõistatus, kes me oleme, kust me tuleme ja mis peamine, kuhu me läheme ning mis jaoks kõik, mis on meie maailma olemus, mustrid ja mänguskeemid. Kuidas toimetab trikster? Milline on see osa maailmast, mida me ei näe, ega Saavel instrumentidega mõõta? Mis on elu mõte, Õnne valem ja kas meist saavad kosmilised olendid ning paljud teised eksistentsiaalsed ja põnevad teemad? Selleks, et juubelisaadet väärikalt tähistada, kogunesid teisipäeval siiasamasse raadiomajja paljud nendest teemadest huvitatud kuulajad ning kodumaise vaimulikkonna väärikas eliit. Vello Salo, Toomas Paul ja Einar Laigna. Kõik kolm on austatud ja hinnatud ühiskonnategelased. Härrastest kõige eakam on katoliku preester, literaat, tõlkija, kirjastaja, kahe sõjaväesangari vaimulik Vello Salo, kes läks teise maailmasõja ajal vabatahtlikult Soome sõjaväkke. Seejärel soomepoisina kodumaale naastes langes ta saksa vägede kätte ja sealt edasi viis elutee teda Saksamaale läbi Tšehhi põrgu Itaaliasse, Šveitsi, Hollandisse, Jordaaniasse, Rootsi, vana ja uue testamendi professorina ja Kanadasse, kus ta oli ka metsaülikooli lektor. Eestisse naases ta 93. aastal ning viimased 13 aastat on Vello Salo olnud Pirita kloostri preester ja tegeleb peamiselt piibli uue tõlke toimetamisega. Kolonelleitnant, teoloog, ajaloofilosoof ja mõõgameister Einar Laigna on lõpetanud Tallinna polütehnikumi metallitöölise erialal. Peale seda astus ta Eesti Evangeelse luterliku kiriku usuteaduste instituuti. Õppis katoliku kiriku põrandaaluses vaimulikus seminaris. 1980. aastal pühitseti ta katoliku kiriku idariituse preestriks ning ta on õppinud ka Vatikanis. Einar Laigna on ka muljetavaldav sõjaväeline karjäär. Ta töötas kaitsejõudude peastaabis, olles selle tagalaülemjuhataja nõunik, peainspektor ning ta on olnud ka peastaabiohvitseride kogu ja Eesti reservohvitseride kogu esimees. Hingekarjane ja luterlik teoloogiadoktor, kultuuritegelane ja esseist. Toomas Paul on üks filosoofilisemaid kirikuõpetajaid ühiskonnas aktiivne kaasamõtleja, kes on püüdnud ehitada silda loodusomanik Taarja ühiskonnateaduste vahel. Üle veerand sajandi on ta olnud mitmete Lääne ja Saaremaakoguduste seejärel aastaid Tallinna Jaani koguduse hinge karjaseks. Uue testamendi professorina on ta õpetanud Eesti Evangeelse Luterliku kiriku usuteaduse instituudis, Tartu Ülikoolis ja akadeemias nord. Vaimulikuna on ta hoolitsenud ka rahva üldise vaimse silmapiiri avardumise ja mõistmisvalmiduse kasvamise eest. Pole raske arvata, et kui need kolm meest lõpuks ühisesse arutellu sattusid siis jätkus juttu kauemaks, kui siia kahte tundi ära mahub. Niisiis, kui teid huvitab, mida Vello Salo, Toomas Pauli, Einar Laigna veel rääkisid näiteks ususõdadest ja jumala hülgamisest armastusest ning Jeesuse vereliinist siis palun mingi arhiivi aadressil R2 ee kaldkriips, hallo, kosmos. Sealt leiate täies pikkuses ehk kolmetunnise saate, kus kõik jutud kenasti kuulamiseks üleval ning kostuvad ka vahepalaks kõlanud muusik Lea Dali. Lioni kaunid laulud. Alati on abiks kaadriest hallo kosmos punkt e kus üleval viidad, mis viivadki teid otse arhiivi. Raadio kahe kodulehel saate küberpessa portaalis alkeemia kosmonautide klubisse Facebookis. Nüüd aga, daamid ja härrad, kallid raadio, kahe kuulajad. Mul on väga hea meel pakkuda hallo kosmonautidele juubeli puhul mahlakad ja isuäratavad vaimutoitu, mida küpsetasime teile koos Toomas Pauli, Einar Laigna ja Vello Saloga. Mina olen raadio kahe peatoimetaja, tere tulemast hallo Kosmose 200. saate avalikule salvestusele. Hallo, kosmosesaade oli esimest korda eetris 13 juuni 2010. Ja esialgu oligi ta plaanitud ühe suvesaatena ehk siis 13-st osast koosneva välgatusena. Küll aga juba kuu aja pärast oli selge, et sellist võimsat Debutanti nagu hallo kosmos tegi kuu ajaga 14000 kuulajat järel kuulajate internet. Lätis ei saa seda saadet küll nii varakult pensionile saata. Nelja poole aastaga on järjepanu olnud hallo kosmos peale seda enim kuulatud saade jutusaade raadio kahes ja värsked andmed oktoobrikuust ütlevad, et on ta seda jätkuvalt. Ma tänan autorit, Ingrit, Peeki. Aitäh Kristo, see on väga tore, et kõik peatoimetajad, mida siin nelja poole aasta jooksul on olnud juba mitu, et algas kõik, siis peatoimetajaks oli Heidy Purga seejärel Henry Kõrvits ja nüüd Kristo Rajasaare ja kõik on väga sümpaatsed, et saade on endiselt eetris, et kellelgi ei ole maailma ja eluministeeriumite avastamise vastu midagi, et see on tegelikult olnud väga oluline, et on selline oma tiimipoolne tugitänud peatoimetajatele, et ma olen väga rõõmus selle võimaluse üle, ma olen viimastel. Ma olen mõelnud, et see on mu elus üks kõige rõõmustavamaid asju. Kui ma mõtlen, saate hallo Kosmos peale, mõtle nende inimeste peale, kellega mul on olnud võimalus rääkida, siis mind valdab lihtsalt tohutu rõõm ja tänutunne, et aitäh, universum, et olen sellise võimalusega õnnistatud. Ja muidugi tänan kõiki, kes on terve selle aja jooksul, mida ongi nüüd tänaseks neli ja pool aastat 200 korda abiks olnud. Meie helivõlurid, Sirje raud, Monika Tamm, Margus Müür. Kahetiim, minu vaimne perekond, eufon, saate salatoimetajad, kes aeg-ajalt aitavad ja käe alla panevad. Ja kõik abilised ja sõbrad, kes on aidanud nii täna kui ka teistel kordadel. Tänane õhtu on, on enneolematu ja on haruldane ja on unikaalne, et need sõnad täna siin kasutatuna ei ole devalveerunud, nagu tihtipeale neid igasuguste sündmuste puhul kergekäeliselt välja visatakse, et see tänane kooslus, mida te minu paremal käel, näete, ma, see idee kuidagi tuli mulle ühel selliseid kevade lõpu suve alguse õhtul ma mõtlesin, et ma tahaks midagi, mis Gregi ülendaks hinge ja oleks eriline ja tõstaks kõrgemale ja ma mõtlesin, et see oleks midagi, mida ma kindlasti tahaks teostada ja läks aegagi ainult kõigest veidi üle poole aasta ja siin on meie tänased külalised. Mul on väga hea meel tervitada ja esitada meie tänaõhtust väga erilist kooslust. Val Toomas Paul, Vello Salo, Einar Laigna, tere tulemast. Kõigepealt veel kord suur aitäh, et te tulite, mitu päeva, mind on vallanud selline tohutu rõõm, elevus, kerge ärevus, aga peaasjalikult selline suur rõõmutunne, et aitäh. Ja ma mõtlesin pikalt, et kuidas seda tänast üles ehitada, sest tõesti, millest rääkida, seda on väga palju, et me võiksime, ma arvan, besteldasin tunde tunde ja siis teha väikese pausi tukastada ja siis veel ja veel ja veel arutada, sest maailm on ju põnevust, erilisust ja mõtisklemistväärset, et täis. Aga alustagem vast ikkagi hetkeolukorrast see argipäevast, et noh, võib-olla see kõlab meele valdsena, ma tean, et keegi ei taha sellist üldistusi teha, aga ikkagi kui me hakkame siit sellist mõtisklus lahti punuma, siis tahaks teada teie arvamust, et mis seisus me inimkonnana tänasel päeval oleme, millised on tänapäeva ühiskonna ja eriti meie praeguse sellise vaba ühiskonna ja meie vabaduste head ja halvad küljed? Mina olen kõige vanem, eks ma siis hakkan peale. Tervitan kõiki kaaskosmonaute. Niikaua kui inimesi on, ma arvan olevat küsinud, kust me tuleme, kuhu läheme ja ei ole veel kuskile jõudnud. Nii et lohutuseks teile kõigile. Ega me täna ka kuskile ei jõua. Aga võib-olla on meil korralik meelelahutus. Nietzsche saratustra algab sellega, kuidas saratustraan pikalt mägedes mõtisklenud mediteerinud ja selle kosmilise tõega vastamisi tunnetanud olulisi tõdesid inimelu maailma kohta. Ja ta tuleb mägedest alla selle rõõmu ja lootusega, et nüüd ma räägin teistele ka. Ja kõik tulevad ja et seda on kõigil inimestel vaja. Ta jõuab linnaväljakule, aga seal on laat ja laadal on köietantsija, kõik vahivad seda köietantsijat. Ja kui saratustra ütleb, et ma tahan teile rääkida tulevasest ja üliinimesest, siis inimesed pelutavat silmi ei huvitu sellest ja lähevad köietantsijat vaatama. Käia tantsija kukub alla, saab surma. Siis tavaliselt jooksevad kõik hirmuga laiali ja ainukene, kes läheb seda alla kukkunud köietantsijat, siis veel uurima ja vaatama on saratustra. Sellise sissejuhatusega algab üksmeeleheite karjatus ühe väga tundliku natuuri poolt. Väga-väga tundliku natuuri poolt. Ja tema raamatu mõte on selles, et inimene sellisel kujul, nagu ta praegu on ilmselt. Ei vasta mudelile arhed tüübile ideaalile on vaja nagu tema seda sõnastab, üliinimest. Aga, et seda üliinimest veel ei ole. Ja olles ise nüüd pärast armeeteenistust juba aastaid nii erak filosoof oli mul natuke ka niisugune tunne, et ma, et olen nagu saratustra mäest alla ja mis ma rõõmuga näen, siin on saalitäis inimesi kes ei lähe köietantsijat vaatama või ütleksime siis tänapäevaselt, ei lähe näosaadet vaatama, ma olen ka teadlik, et niisugune. Väga sügavamõtteline saade on rahvale. Niiet et ma saan oma pingetest lahti, mis mul tee peal olid ja tere tulemast siis maa peale, kõik. Katsume siis koos midagi arutada sellest, kes me oleme, kust me tuleme. Ja põhiasi, mis on inimeksistents, peab olema mõtestatud. Tal peab olema kaugem eesmärk. Ja selle puudumine ongi kaasaja tsivilisatsioon see armetu tarbimisühiskond. Aga ma seekord nüüd lause pealt enda lõpetan, et ma kohe kõike oma põlgust ühe korraga välja ei ütle. Tere õhtust. Me oleme isa heinariga just vastupidised. Minu meelest on maailm väga mõnus paik ja inimesed igal pool lõbusaid ja kenad ja nad on niisugused, nagu nad olla saavad. Sest kõigi maailmaparandajat ka on see häda, et nad surres tunnistavad, et küll on hea, et ma siit nende käest ära pääsen. Maailm ei ole paremaks vahepeal läinud. Aga ikkagi külla Playbiitsiloga õigused, elame selles maailmas, mis on parim, sest ta on ainukene, mis on reaalselt olemas. Me võime kujutleda ja tahta, aga tegelikult, mis seni on õnnestunud, on õige natukene parandada. Ja kui ma Ingrid silu küsimust nüüd otseselt võtta, need, mis praegu muret teeb, muret teeb see, et nafta otsa saab ja siis sellega orgamoraal otsas. Nii et see sellest peale kadus orjapidamine nii Venemaal kui Ühendriikides ja ei tasunud ära enam, kui tulid aurumasinad, kui võeti fossiilkütused tarvitusele. Nii et kõigepealt tuleb hinge kinni pidada, et meie eluajal otsa ei lõppeks, aga kui lõpeb, siis on jälle seesama, mis enne oli. Niiet Boraal sõltub otseselt fossiilkütustest. Mina olen pandud siia kahe vahel istumas või võtan niisuguse kahe vahel, positsioonid on küllalt halb, küllalt hea, võiks parem olla. Ma arvan, et ega Selle vastu ei ole, kui ta parem oleks. Ainult kahtlen, kas seda nii väga noh teha saab. Vaata eesti keeles võib alati öelda paremat teile ütled head ööd mulle, ma teen paremat sulle. Sain aru. Jah, selles mõttes, et kui teil on üksteise mõtetele midagi lisada vastavaid, siis tundke ennast vabalt, et me ei pea selles mõttes nöörile käivilt väga, siis on positsioneeringu on väga hea. Aga milles siis asi on, miks on nii, et inimestele tänapäeva ühiskonnas on materiaalsed väärtused kõige olulisemaks saanud mis siis juhtus või on see kogu aeg nii olnud? Lihtsalt teame sellest. Et see ei olnud võimalik siis, kui kõigile ei jätkunud see alles siis, kui energiat oli nii hirmsasti ja odavalt käes on muutunud võimalikuks, et igaüks saab seda, mida ta süda kutsub. Siis neid tuleb täpselt samuti armastada nagu teisi inimesi või teisi olendeid kelle jumal on loonud. Ehk siis armast. Põhiline põhiline avatus. Aga küsimus miks me arvame, et ainukene elu vorm on meiesugune, me oleme niivõrd piiratud omamaisesse iseendasse. Miks me tahame, et mujal kosmoses peab olema kõik, kas meie moodi või siis ei olegi? Miks me nii arvame, mis õigusega me siin tolmukübeme peal nii ülbed oleme? No mina ei arva, et see on ainuke eluvorm või? Ei ole ainuke eluvorm. Universum kihiseb kõiksugustest tasanditest küsimus nendevahelises kontaktis. Aga mis on see sõnum, et kui me lähme saame, saame selle kontakti. Oleme inimkonna esindaja, mida on meile öelda teistele kosmilistele olenditele, ükskõik, mis vormis nad on, kui meil tekib kommunikatsioon, tekib teineteise. Jätame midagi armsa jumala teha. Aga miks meil peab olema mingi sõnum, miks ei võiks minna ja küsida ja targemaks saada. Nii et kude, wind ikkagi saadata, siis mina lähen ja küsin ja tulen tagasi, aga, aga midagi ei viiksid ega inimene pole ju muutunud. Oleks ikka tahtnud nii elada, kui ei ole, siis ma arvan, et me kõik sööme tunduvalt paremini elavat tunduvalt kompordsemalt, kui mõisasaksad 150. Miks mitte nii, kas on publikul küsimusi? Tänan minul on kaks minu jaoks olulist küsimust. Esimene on see, et kas teie teate mida tähendab sotsiaalne ärevus, vihje on see, et see on probleemiks umbes seitsmel protsendil lääne ühiskonnast. Minu andmetel teine jätkuküsimus on see, et minu kogemus ütleb et tundub, et mida puhtam meel mul on seda parema kontakti teise inimesega saan seda parem ja lihtsam teda kuulata. Siit küsimus, et kuidas meelt puhastada ja kuidas hoitakse puhtana. Tänan. Mina leidsin just kaks võla tagasi raamatukogust ühe ameerika Philosophy raamatu, kuidas ehitada maailmu ja see on kõik seal sees. Katsusin lugeda, mitte midagi ei saanud aru. Et selle kohta on täiesti õpperaamat olemas. Kuidas ehitada maailmu? Tunduvaid vastused tulevad publikust. Jumalal on kõik need vastused olemas ja kui enne siin räägiti sellest meie maailma väga negatiivses stsenaariumis, siis jah, tõesti pühakirjas on see kõik kirjas see maailm sellisel moel ongi määratud hukkumisele. Aga jumalal, Kolmainujumalal siis räägime isast, pojast, Jeesusest, Kristusest, kes kahjuks väga tänan väga vähe tähelepanu saanud täiesti teenimatult ja pühast vaimust ja päästeplaanist jumalal on sellele maailmale päästeplaan, ta tuleb, ta päästab ära, aga ta saab ära päästa ainult need inimesed, kellel on südametunnistusel päästepoliis, kindlustuspoliis, ehk nad on isikliku päästjana vastu võtnud issand ana Jeesuse Kristuse. Ja see annab vastused kõigile küsimustele, kuivõrd inimene on vaimolend ja on olemas jumala poolt loodud püha vaim, mis on puhas, mille tagajärjel tulevad inimeste ellu sellised. Taastad tagasi oma igavesti niiskes kivikolakas ja, ja noh, mis seal sul süüa oligi. Mõisted nagu rõõm, rahu, pikk meel, tasadus, kasinus, tasakaalukus, headus. Vot kui te võtate jumala enda päästjana vastu tõesti kogu hingest ja südamest, siis see sotsiaalne ärevus aetakse inimese seest välja. Jumal tuleb ise, ta ajab välja, selle, lahendab ka selle probleemi. Aga paljud inimesed ei saa sellest aru. Ja religioonil jumala tegelikul tundmisel on tegelikult suur vahe. Vahe ongi selles, et kui me nagu räägime kirikust kogudusest ja me räägime sellest, et kellegi arvates Jeesus Kristus oli kuskil keegi ja vahe on selles, kui me tunneme seda issandat Jeesust Kristust isiklikult. Ja siis ühel päeval, kui me temaga kokku saame, kui me tunneme teda isiklikult, siis tema tunneb meid ära. Otsige seda issandat ja seda te saate otsida palves palves paastumises kogu hingest ja südamest, kogum olemusega. Ja ta tuleb ja ta ilmutab ennast. Ta tuleb ja ta ilmutab ennast, kui ta on ilmutanud ennast mulle. Ma ei ole seda väärt olnud, ma ei ole seda oma tegevusega tegemistega tegematajätmistega ära teeninud, aga ta on olemas. Otsige teda kogu hingest ja kogu südamest ja te saate vastused kõigile küsimustele. Site. Meie sajand on infouputuse sajand. Minu nimi on Tarvad endale ja tahtsin küsida uue testamendi kohta. Et uus testament algab põlvkondade kirjeldamisega, kirjeldatakse vereliini kuni Joosep pini. Samas uue testamendi järgi on Jeesus sündinud Neitsi Maarjast. Küsimus on selles, et miks kirjeldatakse vereliini kui Joosep ei ole seotud Jeesusega. Aitäh. Me võime seal väga mitut asja küsida. Jeesus oli 30 aastat, Puusepa poeg. Õppis 30 aastat Puusepp olema, oli tuntud minul ei ole ülevaadet sellepärast majal uppunud mehe juttu nagu paljud teised, kes on info Surval ära. Kui Joosepi poeg nüüd siin kommentaatorite arvamused lähevad lahku ja mina, kui mina ühe arvamus ütlen, see on minu arvamus. Ja nii ma näen, et Joosep andis temale järjepidevuse. Et ta on Taaveti soost. Nii on vähemalt need järjestatud need Jeesuse esivanemad. Kui isa tunnistas kellelegi oma pojaks, siis see kehtis seadus eest tolleaegse seaduses. Siis ta oli tema poeg. Ma praegu ei oska rohkem öelda, vaatan ära kustuma juba, et vanasti oli ja siis riskeerigeni manu inimesi kutsumast, sest mis ma vanasti peas teadsin. Mul hakkab oma nimigi meelest ära läinud, nii et andke vaesel vananemisele andeks, rohkem ei oska öelda. Aga kui te annate mulle oma selle meiliaadressi, siis ma saadan teile vastava välja võtta kus asi täpselt ära seletatud, sest seda on küll ja küll uuritud punud. Ma või uskuda, et kellelgi on ülevaade, aga see ei anna mulle ülevaadet. Kui palju halbu või häid inimesi on praegu maailmas, ma ei tea. Aga härra laiknal oli vastus olemas. Kuivõrd mul vastus olemas on, aga küsimus on vereliinides tõepoolest. Ja ka inimliku vereliini pidi pidi olema lunastaja legitiimne mitte ükskõik kes. Maineliin pidi olema ka laitmatult korras. Ja kui dogma alusel on Jeesus Kristus, tõeline inimene ja tõeline jumal siis on tegemist hübriidiga. Kõlab natukene imelikult, võib-olla. Aga inimlik liin pidi olema niisugune, mis annab talle legitiimse kuningaõiguse. Siin on väga suured müsteeriumid taga, see ei ole niisama. Aga väga nii huvitav küsimus, et see siin praegu üles kerkib, miks seda sugupuud loetakse seal nii pikalt üles? Et see inimlik päritolu pidi olema samuti selge. Ja ühes teises kohas tuleb see päritolu küsimus ilusti välja, kui Jeesus tahab sõita Jeruusalemma sisse ja nõuab, et talle tuuakse eesel. See eesel pidi olema puhastverd. Panete tähele ja selle puhta verelisused tunnistuseks, kuidas on öeldud, see kirjakoht pidi olema ema eesel kaasas, et oleks päritolu näha, legitiimsus. Äkki on muul, äkki on segada? Tähendab see vereliini puhtus? See on muidugi omaette teema, need vereliinid ja see päritolu ja jooned, kõik, seda hästi teadis ju aristokraatia ja ja need liinid, kõik, see on omaette, väga suur maailm, aga seda tähele pandud, aitäh. See on väga oluline liin, sest see andis legitiimsuse maine inimene ja mis siis teist kvaliteeti lisati. Võin aga loota, kõik võivad loota. Toomas Paul, kuidas selle vereliiniga siis on? See küsimus on tegelikult puudutab ühte tervet kompleksi nimelt vara kristlastel esimesel ja võib-olla ka teisel põlvkonnal. Hiljem see kaob ära, kui juudid väga vaenulikult iguni suhtuvad neisse oli tõeliseks probleemiks tõesti Jeesuse legitiimsus, see tähendab kuidas mitte ainult seda, et kas ta kuningatroonile kõlbab, sest kuninga troonile ta istunud vaid kas ta on see, kes pidi tulema? See oli ka prohvet. Kes pidanuks tulema. Minu jumal äratab ühe. Ja peamine kas ta on siis probleem või, või, või boonusvabadus. Ilmselt meil on vabadus teha, mida tahame rääkida, mida tahame. Vähemalt praegu. Kes on samasugune nagu muuseas ja matuseOngeeliuman eriti sellele pühendunud, see esimesed kaks peatükki on terve hulk, et kiri läheks täide ja meie jaoks on mõned asjad täiesti mõistetamatu. Et ma kutsuna poja Egiptusest sellist kirjakohtagi ei ole otseselt olemas. Aga see näitab, kui oluline oli tol korral see, et, et vana testamendi ettekuulutused oleksid rakendatavad ja eriti on just sünniga seoses või päritoluga ja teine on kannatuse detailid, et riietele liisku heidetakse ja see on, see on nõnda, et selle temaatikaga on tõesti bioloogit ja eksageedi palju tegelenud. Aga see on lõks nendest probleemidest, mis jäi sinna aega. Kui ei ole vaja enam juudi kristlastel juutidele teistele juhtidele tõestada, et nad ei ole vale mehe sisse uskujad, siis meie jaoks see küsimus ei lähe lihtsalt elusaks. Ena piiblis on ka niisuguseid osi, mida kunstlikult nähtavasti ei peagi elusaks püüdma teha. Ja see on ilmselt üks neid asju, et kui Kristus kui see on juba pärisnimeks saanud ja ei ole nii, nagu ta tol ajal messias oli üldnimi, mille suure tähega kirjutamine või konkreetsele isikule rakendamine küsimusi tekitas, siis kaotab aktuaalsuse. Aga isa Vello saadab teile materjali. Aga seoses vereliinidega on küsimus võimul legitiimsusest, see on üks niivõrd õrn ja terav küsimus, kellel on õigus võimule mitte igalühel või me ei saa olla nagu Lenin ütles, et vedelas tänaval maas ja korjasin üles. Mitte igalühel pole võimule õigust. Nii, ja mis on siis see õnnetus, kui köögitüdrukut, nagu Lenin ütles, et iga köögitüdruk peab oskama riiki juhtida? Väga ilus. Aga ma ei tahaks elada köögitüdrukute juhitud riigis. Ja ma olen selle koha pealt sallimatu või me ei saa kuuluda ükskõik kellele vaid see on niivõrd oluline ühiskonnaelu funktsioneerimiseks, et kuningavõimu mõte on ju hoopis missugune need on ikkagi. Noh, ma mäletan veel seda aega, kui ma olin siin Kosmilised vereliinid, sellepärast need olid olulised. Juhuslik inimene, Vene kultuuris on see, ma olen seda seal kõige rohkem uurinud. Ingrad sarja oli selline mäng, see oli Venemaal veel seitsmeteistkümnendal sajandil surma ähvardusel karistatud. Eesti karjapoisid mängisid ka nii, et joosti, kes esimesena jõudis kännu või kivi otsa, mina, kännu, kuningas, sina ja mis seal sedasi öeldi, ma ei mäleta. Või me ei saa kuuluda ükskõik kellegile ja vene kultuurist, tekkis selline sõna Vale-Dimitri ajal nagu Bradympsi mööda jooksjat, kes vaatavad, oo, droon on vaba, istun peale, mina olen tsaar, sa ei ole tsaar. Ivan, neljas mängis teadlikult seda mängu, ta lasi punaselt väljakult sisse tuua kellelegi ükskõik kelle pari oma troonile istuma monomachi mütsi pähe, võimu sümbolid kätte ja hakkas talle kummardusi tegema. Ühe Nõukogude asutuse keldris ja küsiti, et kes andis loasalule sõna anda, küsiti ülevalt poolt. Käskis bojaaridel ka teha kummardusi. Kell kuus õhtul võttis pistoda, läks, lõi sellele rindu ja lasi laiba ära viia. Mida ta demonstreeris sellega. Võim on legitiimne ainult siis, kui ta on õiget liini pidi. Juhuslik inimene, kes troonile istub. Tal ei ole legitiimsust kosmilises mõttes. Tüüpiline praagi mets. Oli Lenin ju ja vaadake, mida need Prahadimetasid teevad. Sellepärast, kui lähtuda ja ma ei saa millestki muust lähtuda teoloogina. Ainukene õige riigisüsteem on kuningriik. Ja kuningas peab olema kuninglik, see tähendab kuninglikust liinist oma loomu poolest. Kuningaks võib ka valida, muuseas ka kuningaid valiti. Nii nagu Romanovite dünastia valiti ja need kuninglikud omadused, sellepärast olid vereliinid kohutavalt tähtsad, et pidi hoidma seda egiptuse kultuuris. Selle tõttu pidi vend abielluma õega, et generatsiooni vältida, siis sätiti seda asja niimoodi, et oli poolõde ja poolvend, jääd pooleldi, niivõrd oluliseks peeti seda või me ei saa kuuluda ükskõik kellele juhuslikule inimesele. Ja kui te nüüd küsite, kus tänapäeva maailma asjad on seisma, ei saa teoloogina ja ajaloo filosoofina midagi muud öelda, kui seda kõikide moodsate riikide valitsused ei ole kosmiliselt võttes üldse legi. Tiimsed. See on täiesti eraldi teema, mida härra Laigna siin avas. Aga täna me sellest rääkida ei jõua. Need olid teised ajad ei olnud alati võimalik rääkida. Meil on see kulle vabadus olemas ja tänage jumalat selle eest, et meil see on. Nii et ma tõmbaksin siit nüüd otsad kokku. Suur tänu teile, et tulite, et jagasite oma mõtteid, seisukohti julgelt koos meiega rahvaga, raadiokuulajatega. Aitäh teile, kallid külalised, et te tulite siia saate hallo Kosmos salvestusele. Suur tänu raadio kahe kuulajatele ja aitäh Toomas Paul, Vello Salo, Einar Laigna. Suur tänu. Kui kauaks veel, seda me ei tea, 41. aastal ei oodanud ka keegi, mis juhtus, aga praegu meil on ja on sellega ühenduses ka siis mitme kesidus vaadetes ja see on minu arust väga tore. Olgugi, et kõigega ei saa keegi nõus olla. Miks on maailm kujuneb nii, et materiaalsed väärtused on muutunud kõige olulisemaks? See on sellepärast niimoodi, et inimestel ei ole elu eesmärgistatud, selle mõte ei ole selge. Ja kui reisides sellistel maadel ja rahvaste juures kus Meie silmis ei ole korda selles mõttes, et nõgesed on põlvini ja ei hoolita, et see olmeelu oleks viimseni välja lihvitud kõik. Et kuidas need inimesed samal ajal on ääretult kenad, südamlikud, lepivad vähesega. Et kuidagi puhkad nende juures. See maa ei ole siit kuigi kaugel. Praegu nii õhutatakse viha, selle maa vastab. Aga see oleneb sellest, mis inimesel kõige tähtsam on. Kui inimesel on tõeline huvi, millegi vasta ja tahe siis ta pühendub sellele ja muud asjad, muust ta ei hooli. Mul on üks prantsuse sõber paljude hulgas. Ta on pärinud oma esivanematelt suure lossi viinamarjaistandused ja aastal 2001 ütles ta mulle, et nüüd ma enam ei pääse, et ma olen sunnitud ehitama WC ja duširuumi kuni aastani 2001 selles lossis, mille seinad olid kaetud seal brokaat, trappe Riiga, kuldsed liiliad sees ja loksus tualeti asemel oli tal keskaegne niisugune. Danske keri plaat, auk sees 2001 aastal. Ma kujutan ette, kuidas meie inimesed selle peale Kertsutaks, ülbelt lina suures üleoleku tundes aga et mis siis kultuur on eri aegadel on tähelepanu eri asjadel. Kas me tõesti arvame, et need inimesed, kes ehitasid gooti katedraale, kes lõid niisugust esteetikat filosoofiat et nad ei oleks osanud teha siis ühte head vannituba või dushiruumi või WCd nende huvi ei olnud seal, see oli kõrvaline asi, huvid olid mujal. Meil on keskne huvi see, et need ruumid, sanitaarruumid on ka muidugi väga tore, mulle ka meeldivad nad. Aga kui see saab elus põhiliseks, et see olme peab olema niimoodi välja lihvitud siis mis selle all täpselt mõeldakse, kas esikohal on esteetika või siis ka põhiliselt see kõik need mugavuse aparaadid, et elada võib väga lihtsalt? Kultuur on ikkagi inimesel sisemine, selleks peab olema hinge ja vaimu. Ja ma olen reisinud niisuguste rahvaste juures, kes meie silmis elavad primitiivselt, aga Ma olen leidnud sealt väga kõrgeid eetilisi arusaamu, väärikust, uhkust. Ja et see piir on pandud, millest alates ollakse valmis ka kasvõi surema. Aga nende väärikust ja uhkust ei tohi puudutada. Aga väline elu külg on üpriski lihtsakoeline ja meie silmis vast ütleme siis maha jäänud Orenematu, nagu see on. Nii et meie tsivilisatsioon, see, ma pean silmas siis kristliku kultuuripärandi maailma. Me oleme viimasel 300-l aastal ilusti kaotanud elu tõelised alused ja eesmärgid. Ja kui me peame koos elama ühe teise kultuuriga, mis olemuslikult ei ole küll palju erinev, kuid mis on säilitanud kosmilise trantsendentaalse elu eesmärgi ja mõtteseest naat, tõrjuvad meid ka sellest sellest reaalsest maailmast välja. Nad pärivad selle maa. Nii et siin on väga karmid seadused. Küsimus on ju nii, nagu Hamlet ütleb, olla või mitte olla ka meie rahva kohal on see küsimus praegu teravamalt kui kunagi enne. Sest kui minevikku, sõjad ja katkud hävitasid füüsilise osa inimestest siis palju ohtlikum on, kui hävitatakse täiesti rahuaja olukorras inimestes need eetilised väärtused, elu, kosmilise mõtestatuse, elu kõrgema eesmärgi ja väärtuse. Kui see ära kaob siis jäävad järele ainult materiaalsed huvid ja teatud nisukesed lodevat mõnud mida nimetatakse mandumiseks, nii et minu silmis läänemaailm on praegu manduv maailm ja sellest võiks ju nii palju näiteid tuua, aga neid iga päev räägitakse isegi palju. Väga ilusti, üks sõjaväelane pilkas hiljuti Rootsi piirivalvet, et mida siis oodatagi nendelt roosades kleitides Sooneutraalsetest, rootslastest, mõni ime, et nad ei leia, kas seal siis on allveelaev või ei ole. Mina teadsin algusest peale, et seal ei ole midagi. Aga kui ta pidi see siis ikkagi on, et kas võib-olla hoopis nii, et kui kõik sellised maised olmelised materiaalsed probleemid on lahendatud, inimene on loonud endale selle mugavuse, mingi sellise baasi nii-öelda Maslow püramiidi aluse on ära täitnud, et siis tal on see vabadusaeg võimalus hakata mõtlema suurte igavikuliste edasi viivate teemade peale hakata tegelema vaimsusega või on see hoopis teistpidi, et, et siis muutub ka vaim laisaks. Kõige suurem enesepettus, sa teed seda kohe või sa ei tee seda üldse. Ma olen seda ise kogenud, et kui ma oma Eratlate ehitasin, et see võttis ka üksjagu energiat ja kui see valmis sai, siis läks mitu nädalat ennem kui uuesti sai raamatu töö käima. See oli muutunud nagu omaette. Ja oht on alati selles, seda peab oskama ise jälgida. Et see oli ainult vahend millegi jaoks, mitte omaette eesmärk. Kui vahendi ülesehitamine muutub omaette eesmärgiks, siis noh, ongi vahetus toimunud juba nõukogude ajal öeldi ka niimoodi, et materiaalne heaolu kasvab masinad teevad töö kõik ära ja inimene ainult putru täiendab ennast, teate mida inimene hakkab siis tegema, laisklema, see on kõik, mis ta siis teeb? Härra Salo, mida teie mõtlete? Mina tuletaksin meelde, et esimesel advendil algab juubeliaasta maarjamaa, kaheksa sajandit. Juhtus nii, et juhtunud mina juhust ei usu, aga aastal issanda aastal 1215 ristiti Ugandis ja Sakalas siis Lõuna-Eestis ütleksime praegu suur hulk inimesi, sadu, võib-olla isegi tuhandeid. Kogudus siis veel ei olnud, ei asutatud. Sest tollal kuulus kogudusse juurde üks vaimulik ja ükski ei julgenud tollal Eestisse elama asuda. Selleni läks veel oma viis aastat. Aga samal aastal 1215 oli tolleaegne ülemaailmne kirikukogu kus kaks meie kandi piiskopi Riia ja eestlaste Piscappus Esztolum andsid kogu maailmale teada, et vaata, seal on üks kiriklik uudismaa. Ale põletamine, Terra Mariana ema maa, millest ongi saanud meie elus maarjamaa nimetus. Nii et on põhjust järele mõelda, mida oleme selle 800 aastaga saavutanud meie Risi inimesed. Ja mida peaksime sellest õppima. Ja kuidas astuda üheksandasse sajandisse. Sest ristiusk on lootus, usk on kindlasti Siidud tulevikku. Uusma Kristuse tagasitulemine. Mida me võime aga praegu siin kohe ära teha. Ja minu mulje ma loodan, et see on ekslik see, et et Kristuse uus käsk on vähetuntud isegi kristlaste hulgas. Et kõik arvavad teadvat jumala kümmet käsku. No need anti väga kaua aega enne Kristust ja kui Jeesuse käest küsiti, et mis on seaduses suur käsk see nimetatud ühtegi teistkümnest vaid armasta jumalat kõigest väest, seda teati juba siis see ei ole kristluse käes. Tema uus käsklusi Johannese evangeeliumis ilusti kirjas on, armastage 11, nii nagu mina olen teid armastanud. Ristiusk on vähetuntud, Eestimaal vähetuntud. Siiski peab ütlema, et umbes kolmandik eestlastest tunnistavad ennast kristlaseks, nii nagu kogu maailmas selles suhteliselt suurt erinevust. Aga kuidas me käitume, kas, kas ja kui palju on meie elu kristlik ja kuidas võiksime parandada? Kindlasti võiksime, keegi ei keela midagi paremini tegemist. Ja minu arust see, kes on, kes ütleb midagi halba oma liigemisest, ükskõik kas ta on kristlane või mitte. On ristiusus lahti ütelnud. Ta ei armasta oma ligimest. Võiks lühidalt kokku võtta, siis on küsimus tuleb igasugusest väitest. Jumal on armastus. On meid armastajat, eks loonud, on meile käsu andnud armastada 11, nagu ta meid armastab. Kogu ristiusuõpetus olete kuulnud? Ja nüüd mina olen üks kuradi prohvus ehk ülikooli professor ja kombeks on anda alati literatuuri. Ja siin ma tutvustaksin ühte väikest asja. Tark mees taskus katoliku kiriku katekismuse kompendium. Soovitan kõigile, siin on, mis mõistuslikult on maailma suurim ja vanim kiri kirja pannud. See on siin sees olemas. Wabadus loomine. Ideaalid kõike võite leida, see on nagu väike entsüklopeedia, mis lugemisraamat vaid oleks hea, kui see oleks meie ajakirjanikel riiuli peal, et nad teaksid, millest on jutt. Sest neil on selline kohutav lahmimise tõbi. Et räägitakse asjast, milles inimesed on eriarvamisel. Kuidas te teete ühele pimedale selgeks, mis asi on värv? A värvides tuleb rääkida neid, me näeme, need väga ilusad ja nii edasi. Kui Nõukogude liit oli kõige demokraatliku maa maailmas mis oli siis läänemaailm, demokraatia sama sõna veeemmos kreeka keeles rahvas, gradia, võim, rahva võim, see magus rahvale midagi ütlemist oli rahvavõim, kõige probleem rahva võim maailmas või kuidas on hea siis alguses selgeks teha, millest räägime, ja tänase kahe tunniga kogu universumi me ära ei seleta. Aga alustame teha küll. Ja eriti ka kaasa mõtella sellel juubeliaastal, kuhu me oleme ristiususõnumiga siin maarjamaal jõudnud, mida me saame teha sellel eesseisval üheksandal sajandil. Meie, kes me siin konkreetsed lihas ja luus oleme, et see Eesti oleks mitte viia Rammusama rahva hulgas vaid viie hoolivama rahva hulgas. Aitäh Toomas Paul, millised miinused on materialism il religioonina, kui me võtame tänast sellist olmekultus tarbimisühiskonda, kõik on välisele panustatud. Rollijaotuse põhjal pean mina rääkima täpselt vastupidist juttu ja see tähendab, et isa, Vello, sa ütlesid, et see, kes ütleb kaasinimese kohta midagi pahast on ristiusust lahti öelnud ja siis kukkusid lahmi Aid ajakirjanikke kiruma. Einarist ärme räägi. Ühesõnaga. Noh, mina asja hoopiski midagi öelda, sellepärast et ma panin papi särgi selga. Ma arvasin, et kui ma tulen siia pühade isadega saatesse, et siis ma pean olema ka nagu viisakalt riides ju. Ja nüüd tuleb välja, et nemad on ära võtnud särgi ja ja, aga noh, see tähendabki, et mina pean ikkagi püüdma seda maailma natukene kaitsta, pole tal ühtegi nii viga. Miks seda klaseti ei olnud, tead, Einar 150 aastat tagasi oli vesi kõige ohtlikum asi, millest inimesed eemale hoidsid. Vee kaudu käis nakkus, see, see, seda ei saa üksinda välja võtta. Pirita kloostris joodi ainult õlut. Just vee joomine, vee joomine on väga nakkuse enne bakterite avastamist. Juba oli ta nii, et see v niisugune puhastav toime see on kuivõrd ja kas seda on, on ikkagi ka üks komponent lihtsalt selles kogu selles maailmakäsitluses. Aga selle armastuse sõnaga on minul küll allergia endal karitas pigemini hoolimine karuna maha karuna budistliku terminina. See on teisest inimesest hoolimine, aga niipea kui sa ütled armastama, siis koheda noh, liiga emotsionaalne. Kui rääkida kõigepealt nendest terminitest paikapanekust. Aga sinu küsimuse mõjudsin ära unustada. Materialism valitsev tänapäeva läänemaailmas valitsev religioon, materjali. Ei usu, minu meelest on eestlased ja kõik need niinimetatud materialistlik, et tegelikult lõpmata kergeusklikud. Ebausku pole kunagi nii palju olnud, igasuguseid asju saad sa nii hõlpsalt maha müüa, sööta, ütled, et see on keemiline ja ja kohe nad usuvad ka, et see on keemiline, aga, et, et see, mis kasvatab peenral, see ei ole keemia ja nii edasi, see tähendab, et materialism on sõimusõna, tegelikult, aga need meie aja inimesed on lihtsalt teistmoodi disponeeritud. Aga kõik need komponendid on ikka olemas. Ma tänan, härra Salotet, ta tegi väga hea pöörde. Meie jutus juhtis tähelepanu sellele, mis on hea ja kõige olulisem. Ilmselt peab just seda kasvatama. Viimane kord bene tiiklaste kloostris oli ka arutelu selle üle, et ühes on kõikidel üksmeel see, mida me ei taha ja mille vastu me oleme. Aga oluline peaks olema see, mille poolt me oleme. Ja selle hea poolt siis köik koos olla. Nii et ma arvan, et täie täna siin ka vaatamata särkide erinevusele. Ma panin salaja. Ma tulen praegu Melitaarsest puhkekodust, sõjaväesärk on all, ta siin juhtis tähelepanu toomas siin särkidele. Et särk tähendab ametlik, kui kiriku esindamist. Siis me oleme antud hetkel riietuse poolest vabamad, aga kahtlemata ka seotud. Et tõepoolest sõnal armastus on kahjuks see on niivõrd rikutud sõna, see peaks olema kõige ilusam ja kõige püham. Ja kreeka keeles on selle kohta erisõnad, millega tähistatakse selle ühe ilmingu väga eri aspekte, millel ei ole omavahel tihti nagu näiliselt suurt seost. Ta kaape on see kristlik armastus ja eesti keeles kahjuks selle armastusega aetakse kõik asjad ära. Et kõik, mis meeldib, seda siis me armastame ja muidugi tänapäeva mõnes mõttes siin ülespiitsutatud haiges ühiskonnas püütakse teatud ka kõrvalekaldeid ja väärnähteid ja inimese Omapäraseid kalduvusi nimetada sõnaga armastus? Ma ei tea, mis sellel armastusega tegemist on, aga see on omaette teema. Aga väga ilusti pakuti välja, vist minu arvates sobiks üldse nagu keskseks teemaks 800 aastat maarjamaad. Mida see tegelikult siis meile tähendab? Ja kui me hakkame rääkima oma kultuurist, siis kui küsida ka nende vihaste eesti ateistide käest, et kes õpetas eesti rahvast laulma? Nad ei tea seda, et see kirik oli. Kes õpetas lugema ja kirjutama. Ka seda ei tea meie tänapäeva haritlased, et see kirik oli. Kes üldse andis eesti rahvale teda ühendava kirjakeele esimese piiblitõlke läbi. Ka seda ei teata, et kurb on kuidagi, et nii kõrge intellektuaalse võimekusega rahvas nagu eestlane samal ajal lubab endale niisugust harimatust omaenda ajaloo ja omaenda kultuuritraditsiooni suhtes. Et oma minevikku. Ei, ei don see on hämmastav, lausa, milline asjatundmatus siin on. Aga ega see ainult see konstanteerimine ei aita. See peab ju koolipõlvest peale hakkama tegelikult palju varem. Haridus algab varasest lapsepõlvest kodust, seal pannakse alused juba ja loomulikult hingelisele haridusele. Noore mehe käes. Tõde on tihti nagu mõõk, mis tapab. Tõde on ilus. Tõde ilma armastuseta on julm. Tõde peab olema armastusega koos ta raviks. Ja vast on sellest siis ka noore mehe uljus aegade ja küpse mehe nägemuse vahel see erinevus et see sõna armastus selle ligimesearmastuse tõelises kõrgemas mõttes. Eks selle õppimine võtab ka aega. Aga seda on võimalik õppida ka maast madalast, kui kultuurist töötab see oluline oluline tegur, ilma milleta kultuur kui ei ole. See on see, mis annab vita ainult ajaloolise ülevaate igapäevastele, sündmustele, mõtlemise ajaloos, vaid ta peab andma mõtlemise igavikus algusest lõpuni. Et see igaviku dimensioon töötaks igapäevases elus. Ja kui hingeharidus jääb soiku. Eks Me tulemusi näeme. Aga koos sellega kängub ka intellekt sest parem ajupoolkera intuitsiooni, vahetu kogemuse ja vahetu kogemise ajupoolkera. Kui ta on pärsitud, allasurutud ja flooriga tapetud siis inimene kaotab ka loogilise mõtlemisvõime. Ja selle tõttu siis arendatakse ainult vasakpoolset ajupoolkera, mis tegeleb praktiliste küsimustega üksikute teadusaladega. Ja siin on härra Salo, oli üks huvitav raamat veel pealkirjaga jumal ja teadus. Siis mu arvates niisugust asja nagu teadus ei olegi üldse ei eksisteeri, vaid on üksikud teadusalad. Jaa, ideoloogilistes vaidlustes ma päris satistlikud naudin seda, kui ma siis teadlasi nahutanud sellega, et ma küsin. Kas see teadusala, mida te uurite on saavutanud lõpliku viimse tõe. Kas teie teadusala lõpetatud teadus, viimane kaan kinni, lõpp, meie käes on viimne tõde. Seisad ausalt, kõik ütlevad, muidugi mitte. Ja siis mina küsin, aga miks ma peaksin tõsiselt võtma ühte poolikut uurimistööd, mis pole lõpuni jõudnud? Kirik teab lõplikke tõdesid ja tore on näha, kuidas teadusalad tehes usinalt tööd, tasapisi. Fakt, mida ei taheta tunnistada, kuna ei ole seletust, järjest hakatakse leidma ka seletust. Ja siis äkki saab see asi selgeks, millega tegemist on. Ainukese näite võib tuua selle, mis oli pühitsetud veega. Nõukogude ajal, see primitiivne ateism, mis otsis jumalat siitsamast lähikosmosest ja ei leidnud kuidagi võib-olla vale poole pealt hetkel otsid teha. Ja siis öeldi, et näete, et kirik petab inimesi, et pühitsetud vee analüüs näitab, et see on samasugune harilik vesi nagu vesi ikka. Ja see puudutab keemilist koostist, kuid nüüd on olemas vastavatel teadusaladel seadmed ja vahendid, millega saab uurida vett juba struktuuritasandil. Ja siis ennäe imet, mis selgub. Kõige ilusamad veekristallid on luurdi pühal vee allikal kus inimesed tulevad kokku ja neid ühendabki, mis see armastus, see tõeline armastus ja see armastuse energia kujundab veekristallid. 17 kõige kaunimat kristalli selle kohta ilus raamat ilmunud Isauru mootoraamat, vee sõnumid. Tõstke käsi, kes seda raamatut Tunne lugenud. Aitäh piisavalt palju, isegi näete, kui tore see on. Ja vaat niimoodi see teaduslik uurimistöö järjest on jõudnud ka sinna, et et see, mida hiljaaegu inimesed kõik teadsid ja kõik uskusid ja kõigile koolis õpetati, et inimene on ahvist arenenud. Mina sain kannatada kuuendas klassis, kui ma küsisin õpetaja käest, kellest on ahv arenenud siis paluti mul mitte tundi segada. Ja kui ma veel häbematumalt küsisin, et ja küll see on liiga keerukas küsimus, aga kes on sitasitika eellane evolutsioonis siis saadeti mind klassist välja ja kirjutati päevikusse. Märkused käitub ülbelt ja häbematult. Nii et ma olen ka siis teaduse märter ja kannatada saanud oma teadusliku huvi pärast. Nüüd see, mis inimese päritolust on teada kui näitena võib tuua õigeusu kiriku patriarhi ja metropoliiti valitsuse kepp, see, mis meie, piiskop petel on see saun, kõnese karjasekepp, nendel on kummaline seket kaksikspiraal ümmargune kera ja kaks nagu tiiba. Kaks ajupoolkera käbinääre ja DNH spiraal. See tähendab kirik teab ammu elu päritolu saladust, mis sümboolikas on ka väga selgelt näha. See, et ta kosmilist päritolu elu ei ole nagu vaene tarbinikene, arvas siin maa peal veetilgast edenenud. Darwini mõte oli piiratud sellega, et ainult käsitles kogu elu maakera piirides. Aga kogu suur süsteem. Ja siit algavadki need teadmised, kus akadeemiline maailm on kohmetu või siis suhteliselt püüab seda välja naerda. Aga tõde surub ennast peale just tänu sellele, et üksikud teadusalad edenevad olles väga huvitatud algusest peale kosmoselendudest. Suvi algas väga varakult juba, kui Von Braun oma Fauracette tegi ja selgub, et on kaks kosmilist programmi avalik ja salajane. Salajane on see põhiline ja alles aastakümnete jooksul tilguvad välja teadmised, mis tegelikult. On juba selgitatud. Kui see avalikult tunnistada ametlikult kehtivaks inimestele on ju see oluline missal, ametlik ametlik on tavainimesele ainuke tõde. Ta ütleb küll, et ta usub oma silmi rohkem aga see tavaliselt lõpeb sellega, et nägin ise aktuaalses kaameras, kui öeldi. See ongi tema oma silmade uskumine. Aga see, mis ta taevas juhuslikult nägi selle ta kustutad oma mälust ära. Sest seda öeldi, et seda ei olnud, mis ma nägin. Niisugune seisund on selle tavalise inimesega. Nii et see, mis tuleb välja nendel lendudel, see kõlab kõik sellise ulmena, kui ma seda hakkaksin rääkima, siis te mõtlete, et noh, et siin ei ole asjad vist kuskil korras, päris kes seda enne kuulnud on. Aga mõelge nüüd paljude asjade peale, mida me enne ei olnud kuulnud, millega nüüd oleme harjunud ja keeleküsimus, kui vanas kiriklikus keeles öeldakse. Jumala juures on kõik teada ja kõik kirjas. Rullraamat, igavene suur ja seal on kirjutatud üles kõikide inimeste mõtted, sõnad ja teod. Noh, väga ilus, naljakas lugu. Kus see nisuke rullraamat on, paneme selle arhailise keele tänapäeva keelde. Kosmilises infosüsteemis on talletunud ja säilinud kogu informatsioon, palun, mis te nüüd ütlete? See on ju seesama? On nii? Ja nii ongi see tõlkeküsimus suuresti oluline arhailise keele mõisted tõlkida, tänada päevasesse keelde. Ja siin tuleb küll meil kolmel tunnistada, et see on kirikuvõlg ühiskonna ees. Mugavam on lugeda piiblitsitaate aga et teha tõsist teaduslikku tööd, ma kasutan ka sõna teaduslikkuse teoloogia, teadusliku filosoofia teadusliku ET arhailised mõistet, selgitada tänapäeva keelde ja mõistetesse. Skeptik, kuna pidin ma selle töö iseenda juures ära tegema, et hakata mõistma, mis asjad need vanad asjad üldse on ja millest nad räägivad. Ja see ongi see põhiline tunnetusteoreetiline teema, kanoseoloogia tunnetusteooria, millest see koosneb ratsionaalsest ja paremapoolse ajupoolkera. Vahet Dust tunnetamisest või laguneda kreeklased ütlesid Apofaatilisest tunnetusest, mis tunnetab terviklikult, tajub tõe terviklikuna kuid ei oska seda veel seletada. See on ka meeste ja naiste erinevus ja see on üks koht, millest te, naised, olete meestest palju targemad. Ja ma kasutan võimalust teha kummardus kõikidele daamidele. Ma olen seda teie pealt õppinud väga hästi, äitäh. Tunnetada maailma terviklikult, mitte ainult see, mida me suudame endale seletada, vaided ka fakt on siis, kui seletust ei ole. Aga fakt on. Muinaskultuurides kes omas teatud võimeid, kui ta esitas küsimusi, aga kuidas ja miks siis ta kaotas need võimed. Seda leiate paljudest vanadest arhailisest kultuuridest, vanadest ministeeriumitest. Kui inimene õppis levitatsiooni, hõljus, kui tal tekkis küsimus, aga kuidas see toimib? Siis oli kõik sellega elada, jõllitad. Ja nii on vist armastusega, et see kas on. Ja kui sa hakkad küsima, mis see on. Võib-olla jätkate. Jumal on armastus, see on piiblisõna. Aga see on ainult üks lause. Kolm sõna, jumal on armastus. Mis ta tegelikult on, seda peame selgitama, kuidas on hästi öeldud. Neid häid ütlusi on väga palju tiibadega sõnu. Me kõik sünnime vanadena ja peame eluaeg vaeva nägema, et noortena surra. Mulle soovis õnne sünnipäevaks üks noor daam, kes on 101 aastat vana. Käib sirgelt ilma kepita, prille ei kanna, hambad paistsid kõik suus olema, ütles seda nüüd tervem kui esimesel sünnipäeval. 200. on kindlasti veelgi tervem. Aga see selleks sai nimetatud üks oluline asi. Meie piibel jumala sõna, nagu me ütleme. Mis on aga tegelikult meie jaoks tõlkija sõna. See olukord on nüüd totaalselt muutunud viimastel aastatel. Kes mäletab veel aega, kus moblad kanti kohvris? Ma arvan, et kõik nüüd on igaühel piibli originaalversioon. Ja kreeka keeles vestitaskus Vablaga või nutika, kuid mis ta nimi nüüd on? Kes ei viitsi heebrea keelt ära õppida? See järgmise küsima, missugust tõlget sa tahad? Dünaamilist, reavahelist sõnasõnalist täht tähelist ja need leiab sealt ka. Aga siis ikka küsimus, mis see tähendab? 1739 tõlgiti piibel esimest korda eesti keel. Maailmakirjanduse suurtähtteos aastani 2039 oleks nagu veel natukene aega, nii 21 25 aastat. Aga see aeg kaob kiirelt, ligemale, liigub. 300. aastapäev. Kas Eesti kirikud saavad sellega hakkama üks juubelipiibel välja tuua? Mis aitaks veel tõesti aru saada? 2000 aastat ja vanematest tekstidest tänapäeva keeles? Meid on vähe aga kõigi nende eksegeetidega, kes praegu kõrgkoolides töötavad. Me saaksime hakkama küll arvama. Kas me saame küll siin Eesti kirikute nõukogu käest, et kas nemad kavatsevad midagi ette võtta? See oleks nagu kõigi kirikute ühine ühine mure. Sain vastuseks, on räägitud piibliseltsiga. Sellest on liiga vähe. Mina tahan teadekse, teete midagi veidi. Ja vahepeal, mida me vahepeal teeme? 25 aastat. Mina soovitan. Ingliskeelne New Jeruusalemm vaevu uus Jeruusalemma piibel mida on saada ja ei ole saada. Mõnikord see oleks siis. Kõige sagedamini esitatavad küsimused, kus meie ja tolleaegne keelepruuki erinevad on juba ära seletatud ei oska praegu paremat paremat nõu andagi, sest see, mida jumal on ilmutanud mis selle maailma mõte on, kuidas seda on tehtud, milleks on tehtud see on seal kirjas. Kui me ajaloos kaugemale tagasi vaatame, siis oli aga juba algusest peale, nii et esimene ilmutus rajal Revelatsio Priiva on see, mida jumal on teinud. See on, on täpselt niisugune, on ütel kui keegi härra Darwin või keegi teine, mida tema tahab ta ütelda selle kohta, mis on. Ja seal ei saaks olla lahkarvamisi niinimetatud teaduse ja teoloogia ehk usuteaduse öeldakse meile, milles sõna vahel üks eksib, see, mis on, on, kui on nähtav, et inimesed on arenenud, siis nad on arenenud. Siis on sellel bioloogil, kes vastuväiteid toob, midagi viga. Kui ei ole seda olemas, in reerun Natura asjade eneste olemuses siis on see teaduse viga ja nii edasi, aga põhiline on, see ei ole mitte midagi muud kui see, mis jumal on loonud. Kogu universum on jumala looming. Ja siis, kui nad isehakanud kommentaatorid hiljutist paavsti sõnavõtu kommenteerisid see oli väga lõbus, lõbus lugeda, et. Ja tõsise asja pärast, et lõbusal peale minna, aga see on rõõm ja mure, kaksikvennad. Et katoliku kirikul on nüüd võimalik toetada maavälise elutegevus ja väga ilusad ja tõendada seda veega ja paavst hüljanud korraldused Peetri platsi kempsudes võivad pätid duši all käia. Ühe osakonna avada küll. Katoliku kirikul on nüüd võimalus maavälist elu edendada. Paavst ja rääkinud sellest üldse. Andke vaesel vanainimesele andeks mul praegu ning mõttejärg katkes sinna, aga tuletan väga meelde seda asja meie maakeelse piibli 300. aastapäev on ukse ees. Oleks ammu aeg hakata gara korjama, selle jaoks väärika tüpograafilised väärika väljaande teha. Ja vahepeal soovitan soojalt. Ta on juudid Jeruusalemma päeval, mis peaks müügil olema, aga alati ei ole. Enne kui läheme paavsti sõnavõttude juurde, mis on viimasel ajal olnud huvitavad siis Toomas Paul ikkagi, kuidas selle jumala ja teaduse kokku sobitamisega siis on? Seda raamatukest soovitan seal siis saagitu prantsuse filosoof elas peaaegu 100 aastaseks ja kaks astrofüüsikud. Et see on üks äsja arusaadavas keeles Johannes Esto ühingule ilmunud ei ole kallis ja ma arvan, et sellele kuulajaskonnale kõigile kättesaadav ja väga õpetlik lugemine Ja pealkiri on jumal ja teaduse. Jumala teadusteel metarealismi poole, see metarealism on omaette ooper, aga just mis astrofüüsikud ütlevad loomise kohta. Mulle see mõte tundub väga sümpaatne ja niikuinii on ju meil need arvamused ainult sümpaatiad, et kõik, mis olemas on, on jumala maailm. Ja see on ju seesama, et elame parimas võimalikus maailmas, teistsugust ei saagi olla. Nii et sellega on suuresti ka need küsimused vastatud ja see ei tähenda, et ei võiks nüüd katsuda teda paremaks teha, sest see paremaks tegemise tung on ju ka sellesse maailma siis öelda sisse kodeeritud. Sa teed, mis sa teed, oled vastu sellele või poolt, see täitsa ükskõik, tulemus on ju ikkagi see, et see üksi kena maailm on ainukene, mis olemas on ja ta on just niisugune, nagu looja on teda tahtnud. Nii et ma jään ikkagi oma pöörase optimismi juurde, et kõik on okei. Aga lähme siis siit edasi. Paavst Franciscus, esimese sõnavõttude juurde, ta on, erineb eelmisest paavstist bene Dictusest üsna palju, nii vormilt kui ka sõna võttudelt. Ja hiljuti, 27. oktoobril Vatikani teaduste akadeemias pidas ta kõne, mida siis maailma meedia vahendas, et võib-olla Vello Salo oskab siin kommenteerida, mida ta siis täpselt ütles, aga mis siis jõudis meediasse, oli see, et ta teatas, et suur pauk ja evolutsioonist teooria on õiged ning pole vastuolus religiooni ja kirikuga, vaid on oluliseks aluseks jumala mõistmisel. Evolutsioon näitab liikide teket. Evolutsiooniteooria ei ole vastuolus piiblis kirjeldatud maailma loomisega ja sellest paavsti avaldusest tegi omad järeldused eksopoliitikaekspert Maikel Salla, kes ütles, et paavsti kõnes olnud väljend universumi olendid, et sellega viitab paavst maavälisele elule, mis on arenenud sellisel viisil, mis ühtib siis jumala kui looja plaanidega ja ta ütleb oma sellise arvamusavalduse lõpus Maicel Salla siis et see on tõend sellest, et katoliku kirik valmistab maailma suurteks uudisteks seoses intelligentse maavälise elu olemasoluga. Et siin on nüüd tegelikult kaks küsimust põimitud, üks on selline nii-öelda tavaline, et mida siis arvata sellest suure paugu ja evolutsiooniteooria kohta käivast ütlusest ja mida siis arvata sellest teisest natukene, võib-olla ulmelise vana tundu vanasõnavõtu tõlgendusest. Paavst tulid kapist välja, paavst oli kapist välja, kui teadlane. Ei lihtsalt selle teatega, et suur pauk on ikkagi üks hea asi sest kes selle sõna muidugi oli Fredhoil, kes lansseeris sõna- ja iroonilises võtmes. Et tema meelest oli see võimatu, kuigi ta oli teaduskirjanik ja nõnda aga asja ise esimesena sõnastas ju preester George meeter. See oli 27. 33. aastal, kui ta tuli selle algaatomiideega välja. Ühesõnaga paavst nüüd lihtsalt annab oma importima ratturi sellele ja tuleb välja, et teadus on noh, vahepeal lihtsalt kah järgi tulnud, nii et ta julgeb kah tulla välja. Muidu oli üks väike preester selle jutuga, ainult, aga üksainuke häda on, et nii nagu liin ütleb, et kirik, kes abiellub oma ajastu teadusega, võib väga ruttu leseks jääda. Et selleks ajaks, kui, kui paavstid hakkavad neid asju ütlema, on juba need asjad. Üle-eelmine. Seisukoht ja mina õnnitleks kõiki pauguusklike üks kord, mina noori elus nagu teie praegu, keegi seda ei usu, ma olen praegu ainult ilusad ja seda ei taha keegi. Aga ma tahtsin kangesti pauku teha ja olin Soome sõjaväes ja väga hea meel oli, et, et seal oli võimalik paugutada. Aga nüüd mõtelge veel midagi lollimat välja, kui see bigbänd on. Midagi ükski kõrbekuulutuses kõrva ei olnud veel olemas. Nüüd minule tõi see Tõi meelde aasta 1945 kui mina jõudsin Rooma linna, siis sõda paiskas, nagu öeldi, või ja läksin Eesti vabariigi endise viimase ennesõjaaegse saadiku Johan Leppiku jutule. Üks õpetusi, mis mulle meelde jäi, ütles Vatikanis ei jookse keegi, neil on ekstra pikad kuued selle jaoks et ei pääse jooksma. Ja nüüd see, mis pärast seda mainin Eestis arvatakse, et katoliiklased, kõik ühepikkused ja käivad ühte jalga ei käi. Ja paavstil võib-olla oma arvamine ja see ei ole mitte kiriku õpetus. See selleks, see selleks. Aga nüüd, mis ta tõesti ütles ju teinud midagi vaid rõhutas midagi, noh, ütleme selle kohe alguses ära, paavst on täiesti katoliiklane. Ei, ei ütlenud usust lahti ega jaganud teadlaseks ega midagi. Vaid Teaduste Akadeemia istungjärgu alguses. Teie tegelete nüüd nii tähtsa mõistega nagu natuur, loodus rõhutan neid kahte aspekti siis. Ja see on siis kogu jutt, mis oli ülejäänud, mis nüüd siis kolumnistid. Ehk mina nimetaksin neid lehe täistegijateks, mis nemad sellest välja mõtlevad, see on nende vastutada. Meie ajalooline niisugune asi, et kõik aega uudiseid vaja ja kella kuueks viia, saade hakkas peale, paljudes toimetustes peab olema 32 lehekülge täis tehtud. Millega see on, ei ole väga kriitiline, sest pärast võib vabandada pisikeses trügis, et et me nagu, nagu eksisime. Mis oli see eriti lõbus lugeda selle isakad kommentaatori poolt, et, et paavsti sõnutsi töötavad jumal salapärasel moel kulisside taga. Seda paavst kindlasti öelnud. Aga mis ta siis ütles? Millest oli juttu siis see natuurist ehk? Eesti keeles väga ilus sõna looduses eesti keeles ilus sõna, kuna ta räägib loojast. Loodus on see, mis on loodud, mis on loojast pärit. Nagu oleks mingisugused muud seadused, ega meil leiuta seadusi, avastame loodusseadusi. See oli siis esimene asi polio soolosotoliinar, taanaenud rõhutada et. Jumal Kristus, mis on sama asjaga on praegugi veel meiega. Kõiges selles on loonud ja midagi muud ei ole. Kõik olevused, mis nad on loonud, on loodud. Kui me teeme nelise, eraldame need nüüd maavälisteks ja maapealsete, eks seal on meie teha. Ja me võime seda teha ja neid ufosid on leiutatud ja nähtud ja eitatud ja aga see ei ole üldse selle kõne teema ja mängida nimetab nimepidi, aga mitte ta seda pooldaks. Siis mis on aga väga oluline selles kõnes ja mida kommentaator ei ei maininud, see kommentaator, kes mulle anti siin delfis ristides on vabaduse küsimus. Nimelt maailm või kogu universum on räägitud multiversumist, aga see oleks siis universumil, on mitu osa. See on nii selle tautoloogia või liigne kõnelemine, et universum, see, mis olemas, on olemas, see on kõik maailm ilma ilma maa, need on kaks eri asja, aga kus käib vahe, see ei ole jällegi meil võimalik tänase lühikese ajaga selgeks teha. Aga et loodusseadused mõjuvad, tegutsevad, toimivad kogu universumis. Ja mitte keegi muu ei anna seal seadusi. Inimesel on tehtud erand, temal on andnud vabadus ja koguni ülesanne kaasa luua, mis piibli esimese leheküljel on. Või puid ei olegi? Mis mehise paneme? Aga siin oleme jumala koosloojad, kaasla loojad. Muud moodi ei saa nüüd meie kaasasündinud kaasa loodud loogika piires öelda. Jumal on looja, on meid oma näo järgi enese sääraseks loonud, järelikult loojateks. Ja me loomegi igaüks ühe mikrouniversumi. Minul on oma maailm, elan omas maailmas. Vasakpoolne naaber elab omas maailmas, parempoolne naaber elab omas maailmas. Kui palju nad sarnased on? Vaevalt et kaks maailma on täpselt sarnased selles universumis. Me tunneme No me ei teagi, mis Moody see universum välja näeb. Soovitan ka ühte väga paksu raamatut tähistaevas meie astronoomide poolt välja antud Tartus hiljuti väga hästi tehtud raamat ise loeks kui jõuaks. Aga mõnda asja ma olen seda juba väga ilusti öeldud. Et suure paugu teooria on üks teooria. Meile on antud siis vabadus olla kaasloojad ja seda maailma koos loojaga ehitada. Me võime seda muidugi ka proovida üksipäini teha. Mis sellest välja tuleb, võib võite ise ette kujutada. Aga et nüüd hakata selles paavsti ühest kõnes sõnavõtust tegema mingisugust ennustus katoliku kiriku mingisuguse pöörde kohta. No see ajab ikka väga naerma. Kiriku õpetus on selles pisikeses targas vees taskus, kompendium on kõik antud, mis on mõttelises valdkonnas ratsionaalselt öelda. Ja seda koostavad kirikukogud. Muidugi ka paavst siis, kui ta räägib kirikuõpetajana ametliku õpetajana, mida ta ei teinud selles kõnes. Nii et sellel kõnel on ainult. Relatiivne väärtus paavstil on õigus oma arvamust esitada aga see esine milleski sellest, mida kirik on siiamaale õpetanud. Et esimene reve laadse ilmutus, mis meil sellest maailmast on, on loodud asjad ise. Need seadused, mille järgi nad toimivad, et päike tõuseb homme hommikul kell nii ja nii palju üles. See ei ole mitte sellepärast meie kalendrisse trükitud, vaid me oleme ära mõistatanded sel ajal ta peab tõusma, sest looja on temale selle käsu andnud soo paremini mõjuska. Suure paugu suhtes, mis selles siis nii hämmastavat on seal jälle keeleküsimus? Esimestel sajanditel formuleeriti juba palju ammu enne tuntud tõde, et maailm kreatsio, eks nihilo. Jumal lõi maailmaeimillestki. Kellele meeldib see sõnastus tarvita, kui seda, kellele meeldib, see see pauguga käib, siis palun see ei ole ju mingit vahet jälle. Kas jälle on siis tõesti nii mitte millestki tehtud, tee suur, nii suur teema. Aga nüüd veel nii palju kirikust ja hingest. Kirik vastutab sotsiaalse ühiskonna ees. Ja selle tõttu kirik ei saa eeldada et kogu elanikkond õhtul sulgub vaikselt kuskile kabinetti ja hakkab uurima käsikirju, raamatuid, teadust. Seda ei ole vaja nõuda ja ei saagi nõuda. Inimesed peavad oma eluga toime tulema. Omavahelised suhted sotsiaalses ühiskonnas, perekond, suhted inimeste vahel. Seetõttu see doktriin, sotsiaalne doktriin, millega kirik tegeleb kultuuris laialt, seal ei tegeleta kõrgete teaduslike probleemidega, aga kirik on hierarhiline. Ja kui te olete teatud eelduste ja huvidega siis te saate selles kirikus teise staatuse teie uurite ja teate asju, mis ei kuulu avalikule reklaamimisele, kuna see tekitaks ainult segadust. Kui te saaks pilku heita korra Vatikani salamuuseumitesse, mis seal hoitakse minevikust see kummutaks kah palju neid arusaamisi, mis on üldised. Kirik teab palju asju, millest ta ei räägi sest nende rääkimisel ei ole mõtet sotsiaalse ühiskonna perekonna sotsiaalses toimimises kui ta näeks, missuguseid huvitavaid pealuid on olemas nii suuruselt kui kujult need pikapealised, mis on ja ütleme, kõik see vanem vanem pärimus. Nii et ei ole siin midagi sellist, mida need, kes võivad juba uurida kloostrite arhiivides ja seal nende materjalide kallal. Võtame kas või selline näide nagu sümboolika, mis on gooti kirikus. Kui te selle välja uurida, mis seal kõik on siis ta ehmatate ära, mis sinna kõik on kätketud kui vanad sümbolid, kui missuguste tähendustega või kui küsida, miks gooti kirikute v süliti don draakonid istuvad seal Pariisi jumalaema kiriku ümber? Ega ka ei teagi, nii, kõike pole vajagi seletada, piss on, tuleb võtta, nii on siis asi töötab. Aga nüüd hingest evolutsioon on, aga see on hinge evolutsioon. Ja hing peab läbima palju niisugusi, koolitusi ja ka eksameid. Kõrgelt arenenud hinged, kes saadetakse uuesti siia, tat säilitavad hingemälu on vastuvaidlematu, et on inimesed kes veel enne igasugust kogemust siin maailmas, kes ei ole pulga voodist välja saanud. Nende mälupiltides on detailideni keskaja kultuuri, arhitektuuri, antiiki, kust inimene teab niisugusi, asju, mida ta iial pole saanud veel näha? See on hingemälu, mind ei huvita, mida mingid teadlased sellest arvavad, selle korda üldse nad lihtsalt ei tea seda. Aga niisugused fenomen on olemas, need inimesed ja need inimesed kirjeldavad kohti väga peene detailideni välja ja lähevad hiljem vaatama ja ütlevad, et jah, ma olen ammu olnud siin, kunagi mäletan isegi seda kulunud kivitrepiastet. Mismoodi see kivimustrijoon seal oli kõik? Neid näiteid on küllalt. Ja kui me läheme tagasi ristiusueelsesse aega ka Ameerika kontinendil, told, teekidel, olmeekidel nende kultuuris oli see arusaam, et kogu päikesesüsteem funktsioneerib tegelikult selle hingeevolutsiooniks ja vastavalt hinge arengule pääle surma leiad samale koha vastaval planeedil. Hinged, kes ei arene, jäi edele, lähevad madalamasse kihti, nii-öelda jäävad klassi istuma, viiakse isegi madala õppeedukuse tõttu tagasi veel madalamasse klassi hinged, kes sädelevad lähevad teistesse sfäärides. Nii. Nii et siit võib palju neid asju veel kirjeldada. Ma teen vihje niimoodi et kogu päikesesüsteem teenib siis seda ühte planeeti maad ja seda, mis siin toimub. Aga miks on kaks päikest ja tuleb välja, et see päike, mida me päikeseks peame, täie õigusega, on päike. Aga on veel üks teine päike. Son, Saturn Saturn on must päike uurides sellise organisatsiooni salajast külge nagu SS SS okultne organisatsioon, keda nimetatakse ka musta päikese Orduks. Et mis on siis see must päike ja sealt jälge ajades avanesid äkki ootamatut. Huvitav, kui kellelgi on mingi huvi, siis te saate ka materjalid kätte, te kohe kukuta sinna otsa. Nad leiavad ise teid üles vaja ainult tõsist huvi tunda ja materjalid tulevad teie juurde ja teie juurde tulevad inimesed kes toovad teile need teated ja teadmised. Kui aeg on küps ja te olete valmis vastu võtma, tuleb võõras inimene ja toob sulle selle asja. Et Saturni kui kurjade jõudude On siis kahe kaks poolust, siin päris päike ja must päike. Ja musta päikeseordu oli siis SS, aga see pole ainukene. Ka Saturni Ocoldsed koondised või ühingud võivad võidelda ka omavahel. See sugugi ei seo neid milleski muus kui ainult kurjusest. Nii et hinge areng on oluline. Ja see aeg siin, sellel maisel immanentsel teel, kus me oleme pandud ihusse see on ka mateeria. Ja milles on siis kristliku religiooni hingearenduses nisugune roiline joon kui paljudes religioonides ja idas, nagu budism, kuivõrd ta on religioon, käsitleb üldse elumateerias pahena, millest tuleb vabaneda. Seis kristlikus religioonis põhidogma on Jeesus Kristus kui kultuuri arhetüüp. Ta on tõeline inimene ja tõeline jumal. Tähendab, kui jumal saab inimeseks. Sellega ei ole ihus ja mateerias olemine mitte hukka mõistetud, vaid on öeldud, et sinu füüsiline ihu peab olema püha vaimu ja hingetempel. Jõuame antiiki Hellenismi kus hoolitsus harmoonilise keha ja harmoonilise hinge eest oli samuti kogu kultuuri kese. Kristluses on viidud see täiusesse, aga seda peab inimene ise tahtma ja ise tegema kiriku pühaduse parimaks tõendiseks. Minule on see kui kiriku ajaloolasena, teades mis kõik seal on ajaloo jooksul juhtunud. Ja kui palju inimlikke kuritarvitusi? Ei ole see kirikut kahjustanud kirikuna selle kohta on ilus anekdoot, kuidas juut tahab ristiusku astuda, ütleb, et aga ennem käin Roomas ära. Ja preester ütleb talle parem ära mine, kui sa näed seda elu seal, siis sa enam ei astu. Juut tuleb tagasi ja ütleb nüüd kohe kiiresti tahangi astuda. Kirik, mis kannatab välja nii palju inimlikke vigu peab püha olema. Nii et see peab oskama ka seda näha. Kui näiteks ma olen olnud ise loengul, kus arst räägib suitsetamise kahjulikkusest väga põhjalikult, teaduslikult kõike välja tuues, siis vabandab häbelikult. Ma pean tegema vaheaja, ma lähen koridori suitsu tegema. Kas see teeb tema jutu tühjaks? Ei, ei tee. Tema vastutab selle eest, mis ta ise teeb. Mina vastutan selle eest ja igaüks, kas see, mida ta õpetab, kas ma seda ise oma ellu tahan ja suudan viia ellu. Aga tavaliselt süüdistatakse ideaali nagu ideaal ei kõlbaks, sellepärast et nii paljud inimesed ideaalini ei küündi. Ideaalpeabki üldse olema vist niisugune, mida inimene kunagi kätte ei saa, sest siis ta saab kasvada niikaua, kuni talle elupäevi on antud. Kui ideaal saadakse kiirelt kätte, aga kuhu edasi? Siis pole kuskile minna, järelikult polnud see õige ideaal. Õige ideaal on saabutamatu Emmanentses siinpoolses maailmas. Vaid sa valmistad ette selleks, et hing on küps minema nägemisse ja kõige mõist misse. Loengutel on hea teha sellist näidet, et joonistada püramiid lõppu üles kirjutada viimne absoluutne tõde kõige kohta. Ja alla joonistada siis pisikesi sipelgaid, kes ronivad seda mäge mööda ülesse. Ja vanem inimene ja õpetatum inimene on jõudnud pisut kõrgemale. Kes meist julgeks öelda, et Me omandame viimset lõplikku tõde. Me oleme ainult teel olijat. Ja professor on lihtsalt manuse tatud, pisut roninud kõrgemale ja teistel on võimalik teatud vigu vältida ja sealt siis ka lihtsamalt edasi minna. Nii et ma siin näen niisugust progressi arenguvõimalust, et seiske melu õlgadele, näete kaugemale, rääkige mulle ka, mis te näete sealt. Et niisugune õpetus oli kunagi ka mulle väga ilus, mis mulle öeldi. Ja siis viska redel minema, ära jääredeli peale pidama. Aga hinge areng on kõige olulisem. Ja olgu see tarbinistlik, evolutsiooniõpetus. Ma ei raiska selle väljanaermise peale energiat. Aga hinge evolutsioon, see on oluline. Ja kui olmegida tolteegid, kui minna teiste varasemate maailmakäsitluste juurde, et vältida võib-olla mõnele inimesele mitte meeldivat kristlikku kontseptsiooni siis Läks inimhing pääle surma vastavale planeedile, selline nagu tema areng oli. Kuhu hing oli arenenud. Ja selles mõttes kirik tunnistab evolutsiooni alati, et see on hingeare. Mitte see, et saba kadus meil ära ja kahju küll, kui ma vaatan kasse, siis mul on nii kade. Küll oleks tore, kui oleks kah niisugune ilus karvane saba, mida võib rõõmuga liputada ja rõõmuga püsti hoida ja mõelge, missugune väljenduse võimalus selles kaduma läinud nagu kassisaba. Ma armastan kasse kohutaval kombel. Nii õigustan sellega, et ma austan jumala loodud, et et sellega ma veel jumalat läheme, ei austa, aga et tema loodu läbima, näen siis ka, et ta on meie kõrvale pannud kõrgema olendi. Sest kass on meist palju kõrgem ja targem väga olulistes asjades, tema näeb kõrgemaid dimensioone, mida meie ei näe. Meie silm on niivõrd oma võimetelt mannetu. Me vajame teleskoope ja mikroskoopia, ei tea, mida. Kass vaatab pimeda sisetal ei ole vajagi midagi ja, ja palju muid asju. Nii et hinge areng on see, mis kõige olulisem on ja hinge areng just selles füüsilises kehas. Sest kristluse heroilisus on selles, et ta ei mõista ihus olemist. Paheks nagu budismis. Vaided tulebki teostada ennast selles väga rängas olukorras, mis on ihus olemine. Selles madalas dimensioonis tuleb vaim maksma panna selle füüsise üle. Jaa, kristlikus kontseptsioonis, kui Kristus on ühteaegu täiuslik inimene ja täiuslik jumal. See ongi see meie kultuurikontsept, mille järele me peame kasvama. See paneb mõtlema milline kõrge ideaal. Ja siis on küsimus iseendale. Mis sa sellega teinud oled? Mis me teeme selle eluga, mis meie kätte on antud mingil eesmärgil. Kes julgeks väita, et elu on mõttetu mateeria, kapriis? Millise volitusega me seda mainiksime? Keegi ei ole ju nõus sellega, et kui kõik on suhteline ja sellega on kõik nõus aga selle loogiline järeldus, siis järelikult kõik on lubatud siis sa enam ei kehti aha, selge, järelikult tehke järeldusi ise, eks me ei saa ennast eraldada kogu kosmilisest suurest maailma tervikust. Selle varase teadusliku maailmakäsitluse, mis on siis seal ärkamise ajast alles või valgustuse ajastust algab. Siis inimene muutus nii rumalaks, et kõik, millele seletust ei leitud, seda ei olnud olemas. Ja teaduste areng on järjest tunnistanud olematute asjade siiski olemist. Sedamööda kuidas teadvus, alad ise on arenenud. Aga ükski teadvus ala pole veel lõpetatud. Ükski teadvus pole kaant kinni öelnud ja öelnud kõik selles valdkonnas. Me teame viimse lõpliku tõe. Siis ärge rääkige veel midagi. On nii. Aga on neid, kes ka lõplikku tõde teavad. Koli sinna jõutakse. Kui mõne kloostri raamatukogus kolm kuud olla siis mõtled, et kui sellest kõigest rääkida, siis hullumajja tänapäeval ei panda, aga välja naerdakse. Surnud, akadeemikud. On nii kivistunud, nad ei ole võimelised avardama oma mõistust tõdedele, mis kunagi olid üldtuntud. Mida vanemaid aegu uurid? Seda hämmastavam on see, missugused võimed olid inimestel. Kui käbinääre oli minevikus kastanisuurune, siis tänapäeval on ta pisikene hernetera gene pidi olema kiiresti veel vähenenud. Ja floori hambapasta tõttu on selle ülemine ots lubjastunud ka veel. Mida te nõuate invaliididelt? Ei midagi. Sellepärast, kallid sõbrad, vaadake, mida te sööte. Mida te joote? Mis on see, millega me oma füüsilist ja vaimset tervist hoiame ja mis on need vahendid, mida peab teadma mis tahab suruda meid ainult vasaku ajupoolkera piiratud tegevusse? Ja parema välja lülitab. Selles on see oht praeguse inimesele. Ta on tegelikult kosmosest eraldatud minevikku inimene. Meie arvates oli tema maailm pisike, tegelikult ta elas pidevalt universumi ruumis. Tänapäeval on füüsilised kosmoselennud ja inimeste teadvus on nii maa-keskne kui veel üldse olla, võib kummaline vastuolu mõtiskleda selle üle. Sest kõik vahendid on meil käes. Piisab ainult siin linnas olemise asemel minna elusa tähistaevaga paka sellise ilmaga metsalagendikule. Võtke vaip kaasa, et nii ruttu külm ei hakka ja vaadake tähti. Süvenege universumi ruumi suurusesse tajuga lõpmatusse. Ja siis hakkate mõistma, mis siin maa peal ka toimub ja. Siis ta näete, mis seal liigub kõik pidevalt. Kui ma tänasest õhtust teada andsin, siis mitu tuttavat küsisid mult seda, et küsi neilt seda miks eelmine paavst Benedictus nii kiirelt oma ametipostilt lahkus sellisel ebatavalisel moel. Kiiresti ta ütles selle välja, et ma ei jõua enam. Ja see on täiesti mõjuv põhjus meie meil võib tulevikus kolm või neli paavsti korraga olla, kui valitakse alati mõni vanem inimene kelle tervis ei ole enam enam kõige kõige varem. Me kõik mäletame Johannes Paulus, kes nii-öelda televisioonis suri. Et see ei ole midagi meeldivat. Veel tuleneda võib ta siiski olla, sest tema jäi ustavaks lõpuni. Ma arvan, et ka Benedictus aga kiriku või teenimise huvides sest armastus tähendab teenimis. Mis iganes olete minu kõige vähemale vennale teinud, olete minule teinud, ütleb Kristus. Ja kui ma, kui ma ei jõua, on aeg tagasi astuda. Härra Salo. Ma tean neist asjadest natukene rohkem, aga see ei ole tänase päeva teema. Toomas Paul, mina ei tea nendest asjadest midagi ja nagu öeldi, need on kolhoostrarhiivis, mida ainult isa Heinar teab. Taevas. Juss taevast. Kuule, lammas. Kui me rääkisime enne tänapäeva ühiskonnast oma valu ja võlu ka siis millised võiksid olla tänapäeval inimesi ühendavad väärtused? Kasvõi näiteks seoses koolitunnis ütlemisega on räägitud, et inimestel puudub vaimne turvalisus, nad muutuvad aina üksikumaksja eraldatumaks, seda on räägitud palju ka just sotsiaalmeedia arengu mõttes sotsiaalvõrgustike mõttes, kus inimesed on ja neil on palju sõpru, aga nad ikkagi on üksikud, et seda on teadlased ka uurinud ja selliste järeldusteni jõudnud, et miks on see nii, mida teha, kuidas saavutada ühiskonnas ühtne meelsus, ühiselt tajutud vastavad eesmärgid, ka vaimsed eesmärgid ja loomulikult osadus loodusega, mis on ju täielikult lahkumise teel, kui me vaatame sellist üle ilmastumist, linnastumist, kõike seda, et mis on, mis võiksid olla need ühendavad väärtused, mis inimkonda edasi viiks. Apostel Paulus teeb terve loetelu kaksteistkümmend vaimu, vilja, mida me peaksime Risi inimestena kandma. Ja nüüd katoliku kiriku õpetuse kohaselt, Me saame püha ristimise sakramendi Is Püha Vaimu kingitused, anded seitse tükki, need on nagu siis seemned ja need tuleb panna vilja kandma. Minu mälu ei pea kõike 12-lt kinnigi, aga esimesed kolm on minu arust täiesti piisavad. Armastus, rahu, rõõm. Nad käivad käsikäes ülejäänud üheksaga. Nii et kui need kolm tunnust on olemas, siis see on vaimu vili. Ja kogu ristiinimese elulugu on siis vilja kanda ja rohket vilja kanda. Ja nende viljast tunnete te neid, kes on siis Risi inimesed. Kui üks projekt nagu tänapäeval öeldakse, tekitab rahutus, ei räägi armastuses, ei tee rõõmu, siis ta ei ole vaimu vili. Nii et selles mõttes kristlikust vaatevinklist on ühendavad need väärtused armastus, rahu ja rõõm, mida meie peaksime looma kasvatama, arendama kasvajad, eks me oleme ju loodud kasvamine on, on kogu kogu loomingu. Kogu loomingu üks põhisuundasid. Meie meile antud mõistuse piires on küll raske öelda, mis asi on igavik. Et algus on olemas, igaüks teab oma sünnipäeva alguses on olemas. Aga kas ma siis suren? Lähen järgmisele eluastmele. Selle kohta mul puudub igasugune kogemus, seda ma võin uskuda. Aga kas ma näen siis igaviku, kas see on siis kõik aeg ühekorraga? Kui me räägime sümbolides, õndsad on need, kes on kutsutud talle pulmapeole. No kaua sa ikka süüa jõuad juua? Mitte igaviku. Kas see on kõik ühe korraga, see? Käib üle meie praeguse mõistuse Slovib usus vastu võtta, ka mitte vastu võtta. Aga jääb, et see kooshoidev tegur on vaimuliku vilja kandmine. Katoliiklikust vaatepunktist. Kui seda küsimust kus oli palju ala küsimusi lähemalt vaadata, siis mõni asi langeb ära. Misjaoks on meil vaja loodusega läbi saada, kui istuda loodust? Suurlinnainimene näeb televiisorist. Ja seda ühelt poolt me tarvitame seda sõna loodus niisugusel korral niinimetatud puutumatu loodusega tähenduses mida tegelikult nagunii ei ole. Ja kui oleks, siis on nõnda, nagu ühe turismitalu juurde oli kirjutatud, et võrralt too vaikus ja üksindus kümned tuhanded käivad igal suvel siin. Tähendab, see on üks ilminguid. Keegi talumees ei taha loodusega kontakti, sellepärast ta elab seal. Ja küsimus ehk taandub sellele, et kas see on elu. Auväärsed juba siin enne ütlesid, ega muud ei saa ikkagi olla kui see, mis on järelikult see mega loopolises suurlinnas elamine. See ongi see, mida no meie põlvkonnale selle normaalse keskkonnana ette antakse ja ei oleks mingit raskust võtta külalisi vastu, kui neid tuleks, taastas. Aga kui sa näed kümneid tuhandeid, kui veel suuremates linnades on ju randa, et juba tööle minnes on massid neid, siis see on kõige elementaarsem enese alahoiu instinkt, et sa ei vaata ühelegi otsa. Sa peadki olema oma klapid peas ja, ja niimoodi, et keerad silmad ära. Nii et minusuguse jaoks on see, mismoodi me elame täpselt niimoodi, nagu me elada saame. Sotsiaalmeediat võib kiruda, aga kui seda ka ei oleks, mis siis saaks, kui enam üldse inimlik kontakt ei oleks ja pikaks minna? See on ju ette ette planeeritud nõndaviisi kui foto Maasing näiteks Maarahva nädalalehes 19. sajandi alguses kurjustab, seal üks pruut oli vahetusse läinud, et ta oli tegelikult kosjad vastu võtnud teise mehe käest, aga aga ta ei olnud rohkem näinud, kui korraks seal siis juhtist altarite teisega ja, ja noh, oligi niisugune lugu siis mis selle eelduseks on see, et kõik pruudid on ühesugused. Noh, mõni on natuke virgem näolapp nagunii kulub varsti ära, tal peas ta ikkagi nagu oleks tugeva kondiga ja kui tal olid peened sääred, siis ta pidi mitu paari sukki panema jalga, et et ikkagi noh, samad oleksid niisugused, et kannavad kahtlema sugust. Aga me ei saa ju vägisi tahta tagasi seda, kui eesmärk on indiviid. Erinevus, erinevus rikastab pessa, siis hädaldad, et see rikkus tapab. Aga miks me oleme nii individualistlikud, miks on nii selline indiviidikeskne, on see siis hea või on see suures plaanis, kui me vaatame inimkonda tervikuna, meie tulevikku? Ega siin ei ole pääsu, tähendab elame selles maailmas ka vaimses mõttes, mis ainsana võimalik on, muidugi, mõned võivad ära põgeneda, teha endale erakla või. Mingil kombel on see ka alati olemas olnud, need niisugused võimalused tõmbuda kõrvale ja see on protsentuaalselt täitsa välja arvutatav. Kes on need hälbivad sellest kes on eriti progressiivsed ja eesliinil käijad? Kus kohta me mahuksime ära, kui igaüks tahaks endale niisugust villat nagu on Kaplinski Jaanil Niukest J lihtsalt lihtsalt Eestimaa oleks parasjagu täis neid, aga ainult heina niitmisega ei, ei tule välja lihtsalt nii et selle jaoks ikkagi peab käima vabrikus tegema tööd. Ega siis see ei ole mingisuguse kurjuse jõud ja nii nagu me ka juba esimesel poolel kuulsime ka kurjus on ikkagi jumala poolt välja mõeldud, loodud olemasolev. Tal on oma roll selles tervikus, nii et kõik on hästi. Ei ole kaugel need ajad, kus meil katsuti mõtlemist ära võõrutada. Partei on läinud, näete, kus partei mõtleb ja mõtleb tänase päevani veel, aga kus kohas? Ja meil oleks vaja õppida mõtlema minu arust nagu kõige rohkem aega vaja. Ei ole aega. On rääkinud paljude inimestega, et meil Pirita kloostris on külalistemaja. Tulge võtke aeg maha. Õigus peaks küll. Aga ei ole aega. Ja jumal lõi, Rotad ja hiired, aga ei loonud, kiiret, on rahvaluules paika pandud ja soomlastel on ka, et ei ole jumala jõule kiiret loonud. See on kõik pirun tegema. Et on vastas, kes tegi piru. Tema, tema on samuti jumala loomake, vot seda ma tahtsin ja mulle jutustati ühes Alaska preestrist, kes oli katoliku press heast katoliiklasest, kes kunagi midagi halba kelleski öelnud, vaid ainult posid, tiivsed, sündinud optimist nähtavasti. Ja siis tema seltsivennad olid küsinud, et aga, et mis head sa oskad kuradist öelda. Isu, kingad. Pingutab, just jah, aga see on nüüd see kuulus bioloogide müsteerium, imik, vitatis kurjuse müsteerium, mis on meiega selles universumis ja kooskõlas vabadusega. Miks me peaksime vabad olema? Minul on seda küsitud nüüd juba 1000 korda esimese 89 eluaasta jooksul. Ma ei oska midagi paremat öelda. Vabadus on armastuse võimalikkus, eeldus. Kui armastus on vabatahtlik, vaba otsus kellelegi millegi poolt olla, siis otsustaja peab olema vaba. Ja sellepärast on vabaduse andmine looja poolt seda riski väärt. Ja paremini ma öelda ei oska. Sellepärast siis mõned inglid jaga, mõned inimesed valivad olla. Jumala vastu looja vastu. Härra Laigna, millised peaks või võiks olla inimkonda ühendavad väärtused. Inimkond hinge kinni pidades ootab nüüd, et mu suust hakkavad kuldmunad kukkuma. Eks need on ammu teada. Need on lihtsad asjad. Need on tavaliselt need, millega me hakkama ei saa. Ja ikka jälle läbi kukume. Ühelt poolt oleks lihtne mõista, me oleme kõik inimolendid. Ja eks armastuse sõna on ju ka ära rikutud kõikide vale tarvitamiste poolt. Mõnedes keeltes on palju eri sõnu. Kreeka keeles. Eri armastuse seisundi jaoks. On Eros, on, on agaape, meil on kahjuks ainult üks sõna ja peab siis täiendsõnaga selgitama mida, mida me armastame või mis me selle sõna all mõtleme. See on nii kõrge asi, et kui tõde on oluline, see on selgem. Tõde, võib olla tõele jäägitult andunud inimese käes nagu kohutavalt terav mõõk, millega sa enda ümber külvad surma. Ja nooremas põlves teatud jõulised natuurid. Tõearmastusest teevad ka seda. Aga üks asi jääb puudu. See on see tõde peab olema armastuses. Tõde ei pea olema see, mis hävitab, vaid see, mis ehitab. Ja siis selgub, et tõde, mis võib olla ühe ühtemoodi öeldult kohutav ja hävitav. Sellesama tõe võib edastada inimesele hoopis teistmoodi armastuses ja nii et see ehitab siis inimest. Ma olen seda ise rängalt läbi teinud. Palju aega, nooremas põlves on tõde inimese käes nagu mõõk. Ja pead lendavad. Aga see oli üks külg ainult asjast. Sellepärast tõde ilma armastuseta on julm ja armastus ilma tõeta on vale. Kuidas seda tervikut luua, kuidas üles ehitada inimisiksus? See nagu ongi kogu meie eluülesanne. Et siis on see maine rind kasutatud õigesti, kui me peame tagasi andma elu, mis meile on antud ja küsitakse, mis sa sellest teinud oled. Kas paned räbalad laua peale või ole ta enneaegu ära lagastanud. Elu ei ole inimese oma asi. Elu on üks osa, mis on. Me tohime isiksusena seda väljendada, läbi elada. Ja siin ongi see, et milleks me kõlbame, kui meile antud elupäevad on läbi. Kas me oleme üles ehitanud sisemise inimese, kes vääriks igavikku või kes vääriks paremat igavikku? Ei ole ju suuremat valet ja eksitust, kui öelda, et elu on lihtsalt üks mateeria kapriis ja juhus. Tal ei olevatki mõtetega eesmärki. Missuguse väega seda väidetakse. Kas me teame universumist nii põhjalikult kõike? Ja kui me viime pelgu tagasi arhailise aega, siis tee, mis sa tahad, arhailise aja inimesed olid targemad. Niisugust massilist rumalustumist nagu valgustusajastust alates on siin toimunud. On raske ette kujutada, et üks skulptuur, kond võib nõmestuda et kõik suured tõed sulguvad. Kui minevikku inimene elas universumis. Ehkki maakera kujutati sellise natukene väiksemana ja lapikuna või mis tahes siis meie elame füüsiliselt kosmoselendude ajastul. Aga massid ja ühiskonnad ei ole kunagi olnud nii kinnistunud ainult selle planeet, maa näivus maises, seda lihtsalt hale vaadata. Missuguses maailmaruumis me elame. Ja kui näruselt me elame nii-öelda kullahunniku otsas või see hiir, kes viljasalves nälga sureb. Väga tihti melu on, niisugune hinged on näljas. Ja kui vaadata, mida sealt sellest kastist tuleb, mida inimesed Ardunult vahivad, õhtuti. Siis, mida te tahate? Aga linnaelu on üldse hävitab. Kui palju linna elanik näeb tähistaevast kogu tema sügavuses ja ilus. Millal teie viimati ja millal ma ise viimati Läksin talvel metsa? Heitsin selili maha, vaatasin maailmaruumi. Kuni sa hakkad tajuma, et sa lendad koos maakeraga maakera, muutub sall pisikeseks. Ja sa oled selles Universumi ruumis ja oh imet, üks pelk taevasse, siis tundub, et seal kõik on staatiline ja seisab paigal. Lamage 10 minutit maas, ilusa baka, sellise ilmaga, kui lumi krudiseb. Taamal on mets. Sina sinatab ja tähistaevast teie kohal ja siis te näete, et seal liikumist täis. Üks sähmakas teise järel juba midagi läheb, sinna juba läheb teisele poole. Ja niimoodi mediteerides inimene kaotab nagu keharaskuse, ta nagu tajub, et ta koos pisikese maakeraga, mille peal ta on selles suures kosmilises ruumis lendab. Milline võrratu kogemus. Seal selles hetkel saavad selgeks kõik asjad. Sa oled nagu nägija, kes tunnetab vahetult. Ja selle mõõtmatuse tajumine. Mis asi on lõpmatus? See asi on lõpmatuse emanatsioonid, millest kauged muinasajad räägivad. Mis asi see üldse on? Mis asi on üldse universum, mis asi on elu? Miks me oleme sellised, nagu me oleme? Mis mõte ja ülesanne on sellel ajal, mis me siin maa peal oleme? Mis on elu sügavam mõte ja tähendus? See ei ole ju ometi see, kes iga päev meile selle pakutakse siin. Kas tõesti elu on näosaade või mis see on? Ma ei tea, mingi niisugune asi. Mul on inimkonna pärast tihti piinlik, aga ma kuulun ka sinna hulka. Aus pilk iseendasse kahandab seda uhkust. Küsimus on, kas see hind, mis on antud füüsisesse läbida see aeg mis ma olen teinud sellega. Mul tuleb tagasi anda, millisena. Missugusena. Kas sellisena, mis kõlbab kosmilises suures süsteemis kõrgemasse tasandisse või saadetakse tagasi hoopis madalamasse sfääri? Kui me kaotame elu kosmilise dimensiooni mis ongi religioosne dimensioon siis on kõik kadunud käest ja mis kõige nii loomulikum sealjuures on kui öeldakse, et me ei tegele niisuguste kõrgete asjadega, see on kõik nii, noh. Me oleme praktilised, konkreetsed inimesed, siis laguneb maine elu ka käest ära, sest kosmiline dimensioon ei tööta. Kaks peavad mõlemad korraga töötama. Ja kui see kosmiline side kaob, mis ongi religioosne side siis laguneb inimese käest ära ka see maine elu, millele ta on ainupanuse teinud. Sest tal ei ole enam seda sidet kõiksusega. Kuidas meie tsivilisatsioon on jõudnud niisuguse mandumise staadiumisse? Millal on see aeg, kus inimene vaatab tähistaevast ja mediteerib? Soovitan sellist suusamatka. Võtke mingi vaip, seljakotiga kaasa. Pakane, lumi krudiseb. Vaikus, sinine kuupaiste, panete selle madratsi alla, et ruttu külm ei hakka ja vaatate tähti. Lõpuks te tunnete lendate kosmilises ruumis. Milline kogemus. Ja see ei maksa mitte ühte kopikat. Piletit ei pea ostma. Kõige suuremad väärtused on täiesti tasuta, siin maailmas vedelevad niisama kasutamatult. Ja siis ühel päeval küsitakse su käest. Mis nad tegid selle hingega, mida sa pidid arendama. Ei, mul ei olnud aega. Mul olid väga tähtsad tegemised. See, et meditatsioon puudub tänapäeva inimese elus eraldumine vaikusesse esitada endale ebamugavaid küsimusi, mis on elu mõte? Kui lapsed küsivad vanemate käest, mis on elu mõte, siis on vastus. Ära küsi rumalusi. Nii on vastus, lapsel on selge, et täiskasvanute käest ei ole mõtet seda küsida. Ei teagi. Elu ei saa ju mõttetu olla. Sest kui me ütleme, et elul ei olegi mõtet ega eesmärki siis me ütleme ühtlasi seda, et kogu universumile ei ole mõtet ega eesmärki. Kullakallikesed kes nii ülbe julgeks olda. Mis volitustega me otsustame, et kogu universum on mõtetu juhus? Mis on siis juhus? Kas see on jumala uus nimisõna jumal on devalveerunud. Otsekohe mõeldakse tingimata konkreetset olendit, kes kuskil päris pilve peal enam ei istu, aga midagi taolist. Et need printsiibid on hoopis suuremad, kõrgemad. Aga ei saa ju kõikidest inimestest teha erakuelu elavaid õpetlasi, kes ainult uurivad seda ja mediteerivad, või munkade elu. Me peame oskama igapäevast elu elada ja neid ülesandeid täitma ja säilitades tähistaeva lahti oma peade kohal. Kui palju on meil mahti elus võtta kätte, et sai tallinnast välja ainult selleks, et minna metsavaip kaasas. Panen vaiba maha, heidan pikali ja vaatan tähti. Muidu hakkab talvel kiiresti külm. Vaatate nii kaua sinna ruumi, kuni te tunnete, et see lendate seal üleval. Aga kui me oleme sinna ülesse lennanud, üks on siis vaimus, aga teine on ju, ütleme ikkagi mateerias, et inimkond pürgib kosmosesse, et me üritame planeedilt väljuda siis ühel või teisel põhjusel, on see siis avastamine või on see paratamatus, et meil hakkavad ressursid otsa saama, me oleme kõik ära tarvitanud, võib öelda ka reostanud ja nii edasi. Kuidas me siis hakkasime siit edasi liikuda mitmes mõttes arenguliselt? Kas meil üldse on õigus minna siit planeedilt välja kosmosesse, enne kui me oleme saanud targemaks? Me ei ole enam nii ahned, me ei pea enam sõdu, võtkem näiteks kas või ususõjad. Me elame täna tavaajastul infoajastul, kõik peaks olema tsiviliseeritud, arenenud, tark, teadaoleva ometigi on planeedil endiselt ususõjad. Milles siis asi on? Maal ja tema sõnum on ju tegelikult üks ja sama eri keeltes teda eri viisil väljendatakse, miks siis inimesed ei saa sellest aru, ei suuda omavahel kuidagi? Noh, kokkuleppele jõuda või, või tolereerida siis seda, et sina räägid sel viisil. Ja mina räägin teisel viisil teises keeles, aga me räägime ühest asjast õhtu lõpuks. Et milles on asi, et kas on inimene siis unustanud jumala või on jumal unustanud inimese, et kuidas me siit edasi liigume, inimkonnana, mis meie tulevik toob? 19. sajandil tekkis niinimetatud oikumeeniline liikumine. See oleks siis see maailm, kus elatakse. Aga see sai siis tähendused, kristlike kirikute koostöö. See sai alguse sellest, et mis soni maades, Need Missoneeritavad, ütlesid, et teie tulete meie juurde näitama näpuga üks peale, et vaata, see on eksiõpetaja, see on eksõpetaja, see on, eks minge, tehke selgeks, mida te õpetate. Et kes Kristus on, mis seal töötab. Nüüd on siis 150 aastat seda olnud ja ja tulemus ei ole mitte see, et on kirikud ühinenud. Neid on palju rohkem üle 40000 olevat praegu olemas. Ja ühest küljest väga rõõmustav, et see on väga suur elujõud Kristuse mõttes, et iga nädal asutatakse mõni uus kirik või kogudus ja iga nädal läheb hingusele umbes nii palju. Aga ikkagi kolmandik maailmast on juba ristirahvas. Midagi, millega võiks võiks uhkustada. Aga kui me tuleme nüüd siia oma väiksele armsale maarjamaale, siin me oleme siis nüüd katsunud kuulutada seda armuõpetus. Jälle tulen ka piiblitõlke juurde, meil on piiblitõlgetes, oli ka käsuõpetus, mida ole iial olnud. Doora heebreakeelne toora on lihtsalt õpetus. Et meil oli, taheti vastandada, et armuõpetus uues testamendis käsuõpetus, vanasesta, midagi sellist asja seal ei ole absoluutselt vaja. Aga mida me oleme siin teinud ja kuhu me oleme jõudnud ja kuhu me peaksime jõudma. Et Eestis on praegu oma paarkümmend kirikud, koguduste liitliitu ja kõige parem on võib-olla loetela kogudusi, neid on üle poole 1000. Ja jumal hoidku, et nad hakkaksid üks merre tegutsema poliitilise jõuna. Suur poliitiline jõud, 500 kantslerit. Nende päris eesmärk või jõududele vägi ei seisa mitte arvus vaid üksmeelel olemises. Nimelt üksmeelel jumalaga siis, kui soovite harmoonias kooskõlas universumiga. Kõik koos olla oleme, oleme sellega hakkama saanud. See paar kuud tagasi ütles mulle üks noorem kogudusevanem, kui ma ei eksi, ütles paar aastat tagasi, kui ma oleksin rääkinud oma koguduses, et ma olen sinuga rääkinud. Oleks välja visanud ligem, mis armastus. Et me võiksime siinsamas, oma kodus, kus me võime paremini teha selles, mida oleme kogenud. Olgu siis tähistaevast vaadates või järele mõeldes. Oma toas uks Lugus nagu issand soovitab seda teistele teada anda. Ja nimelt Teie heateod olgu niisugused, et inimesed kiidavad teie isa, kes taevas seal. Et on näha, et isa Vello ei teinud seda tegu mitte sellepärast teda kiidetakse maid, kiidetakse isa. See on üks üks raske punkti ja katoliiklikus maailmas on olemas niisugused erimajad kuhu minna järelemõtlemiseks. Ja siis jesuiitide omad on siis vaimulikud harjutused, mis ütleb, mida seal tehakse, harjutame vaimu. Treenime nii, nagu sõdurid trenni teevad ja sportlased, meil on tulnud niisugune värdsõna retrat või Ritriit koguni inglise keelest võetud, see tähendab siis ära minema eralduma. Itaalia keeles või terad on kämps siis sõja ajal, et joobes öeldi, et Etioopia sõjavägi oli, oli niisugune sääregi, kes ei tundnud riti rada kempsu või taanemist. Ja see on nüüd nagu esimene samm, et ma Meie eraldunud maailmaski tantsis metsa, tegi ka tähistavast vaatama või järele mõtlema. Mis on aga see tegevus, mis seal teeme, eestikeelse sõna ei ole. Mina panin ette või katsusin luua ja sõna, mis oleks süvi süvenema seda süvenema sellesse, kes ma olen. Mis on tegema seda, mis oleks pidanud ammu tegema, selle jaoks aega võtma. Ja need majad, mis on selleks asutatud ja meil on siin Pirital niisugune külalismaja, mis on just selle jaoks ehitatud on täiesti olemas ja ootavad, et me läheksime järele mõtlema, süvenema ja kuidas seda siis ellu rakendada. On olemas paastuaeg kirikukalendris see sellepärast, et vene keeles on pliki post. Ja Saksamaal on vastand, saite, aga tegelikult see 40 päevika päevak. 40 päeva järelemõtlemismeie, vaimulik kümnis aastast 10. osa aastast seda, mida ma ei ole saanud aasta jooksul tehtud. Te nüüd tekk teleka peale ja lähen järele mõtlema, süvenema sellesse, mis on tõeline paastumine ja see on juba prohvetite raamatus kirjas. Ei ole mitte kotiriide peale istumine endale tuha pähe raputamine, vaid õiguse tegemine. Et tehtaks ümberringi õigus minu perekonnas, minu majas ja seal, kus ma saan kaasa rääkida kõike seda, oleks meil vaja järele mõtelda ja vaadata, kuidas me saame seda teistele edasi anda. Et see, mida me teeme, oleks ilmselt armastuse päras rõõmsalt ja rahulikult tehtud. Kui. Vana Pirita kloostri hävitati. Tema uuesti looja oli üks teine rootslanna Elizabeth ja minul oli au tunda. Ja kes tahtis luua paiku, kus erinevate ideoloogiate siis ka usundite, olgu siis budistid või kristlased või moslemid võiksid rahus 11 nuusutada. Miks me ei võiks ühe laua taga istuda ja asju rahus arutada, selle asemel, et näpuga näidata teiste peale? Mulle anti üks internetiaadress, kus ma pidin head informatsiooni leidma ja ma ehmatasin, mis sealt välja tuli ja mis seal veel, kõik on see, et ortodoksid kummardavad Neitsi Maarja pildi, et see on saatanast. On keegi, kes ja sellel sellel teatel oli adressaat tallu maaks pidanud armastuse pärast alla kirjutama, et kuule, et sa näitad näpuga, sa süüdistad. Miks ei võiks siis Neitsi Maarja kuju ette kummardada? See ei ole ju peaasi evangeeliumis, vaid et kas tunnistanud Kristust päästjaks alu aastajaks. Niisuguse mõttekäigu tahavad kõik aega. Ja soovin nüüd teile kõikidele ustavatele kosmonautide-le, kes on juba varem seda kaasa teinud. Head edu edasi edasisel kosmose avastamisel. Tänase paari-kolme tunniga oleme võib-olla sammukese kaugemale jõudnud Inshaua kui jumal lubab. Ja, ja jõuame ehk edaspidigi veel sellel juubeliaastal maarjamaa 800 aastat on siin tööd tehtud ja katsutud seda armastust kaaritast, kuidas soovite, mis sildi metalle paneme kuulutada. Kuidas me saaksime seda täna kohe paremini teha, eriti sellel juubeliaastasest. Kaua pingutada jõua, väsi määra, vähemalt mul seal juhtunud võib-olla Teelis. Kas jumal on meid unustanud, oleme meie unustanud jumala, miks on planeedil endiselt ususõjad, kuidas inimene saaks täiskasvanuks et me saaksime olla väärilised olendid kosmilises peres, kui me siit planeedilt välja pürgime. Kui me siit siis kunagi näiteks välja jõuame, et kuidas, kuidas me siis jõuame selleni selle ühtsuseni, selle armastuse sele vabaduseni, teineteisega koos olemiseni, ühiste eesmärkideni? Õigust ütlen siis mul on niisugune tunne, et ma olen ikkagi vale mees siin selles seltskonnas, sest ühtpidi ma väidan, et mina olen optimist, ütlen, et maailmas on kõik jumala loodud meie olema, tema looming ka maa on kosmoseosa ja ei ole kosmosest äraldatud, niiet kosmosesse mineku jutt. Ta on noh, niisugune jutt, millele need sõnad on tehtud eri terminit, eks. Ja teistpidi jälle Te kõik parandate maad maailma. Te teate täpselt, missugune on viimne tõde, mis ei ole teaduse armetu tõde, vaid on viimne, see annabki võimaluse kiruda kõike seda mandumist ja, ja, ja mis kõik halvaks on läinud. Minu meelest ei ole midagi halvaks läinud. Pigemini minusugune kardab seda, et varsti ei ole midagi seda, see, mida ma enne ütlesin, Kaupovipi raamatus on see eriti selgelt. Tsivilisatsioon. Pietro Singer üks eetik, keda millegipärast meil on rohkem kui kedagi teist tõlgitud. Selles mõttes on tal õigused, viimase paari sajandi jooksul on tsiviliseeritud maailmas vägivald otsene vägivald väga tugevasti vähenenud. Nii et selles mõttes just nagu oleks kohutavalt kiire areng olnud. Aga kui võtta seda piiblisõnumina, siis on nõnda, et sellel maailmal ei ole pääsu. See on jumala käes. Noh, võib-olla ei ole õige öelda, et eksperiment, mis on vussi läinud, võib-olla et oligi niimoodi mõeldud sest siin on võimalik ju näha jumalat, kui kui ta täpselt teab, kuhu kõik välja jõuab, siis ei ole talle endalegi Ults huvitav seda näha. Et teine võimalus ongi võtta teda, et ta proovib, mis välja tuleb, kui lasta nii ja niimoodi nendel asjadel minna. Nii et vastus sellele küsimusele, kas jumal on meid maha jätnud või miks meil nii paha elada, aga ta on, on nõnda, et, et võib-olla jumal jätab maha võib-olla, et lihtsalt see asi lõpeb ära siis kui meid on juba 500 miljardit saanud siia maa peale, aga võib-olla aitab juba 15-st miljardist, kui enam ei ole. Ka siit välja minnes on meid niisama palju kui siin saalis praegu on. Selles mõttes piibel, räägib kogu aeg sellest täiesti rahulikult, et on maailm millel on lõpp. Ja kui siin oli juba piibli tõlkimisest ja nende keelte erinevusest juttu, siis see sõna igavik ja igavesest ajast igavesti, mida piiblist kohata saab. Algkeeles nii heebrea Olam kui Kreeka joon tähendavad ajastut või igastud mitte niisuguses tähenduses nagu kriidiaeg vaid niisuguses teatud, et faasi kohta pila, algus ja lõpp ja mida siis tähendab igavesest ajast igavesti ei ole mitte sugugi niimoodi kummipael, mille venitati putku ja midagi ei juhtu, vaid et seda oleks asjakohasem tõlkida ühest igastust teise. Kui räägitakse, et jumal on kuningate kuningas igavesest ajast igavesti, siis on just see mõte seal taga. Aga nüüd ma tegin täpselt sedasama, mida teiste teised mu vennad, teate kutselised nisukesed, jutumehed ja ja ükskõik mida küsitakse meie käest, meil tuleb oma jutt jälle välja. Ja. Nii et oota, mida sa tahtsidki teada, Paulus? Asja tahab ajalise rääkida. Ei, mida sa, oota, väärtus, kuidas väärt dollatski maailmast minema pääseb? Ei, ei, isegi mitte seda sellest, me rääkisime juba alguses, et need jutud on tõesti selles mõttes väga huvitavad, et ühest jutust jõuaks 10 uut küsimust küsida, lihtsalt kardan, meil varsti saab aeg. Küsida, mis sa tahad, meie räägime sama juttu veel üks kord sulle ära. Seda küll jah. Üks asi tegelikult, mis mul on tänasest kõrvaga jäänud, on see vabaduse mõiste, et härra Salo seda ka mitu korda rõhutas, et me oleme väga uhked, et läänemaailm on vaba. Me oleme sallivad, oleme tolerantsed, meil on palju vabadusi, aga kas saab sallida sallimatust, et tänapäeval praegu, kui ma enne rääkisime sellest, et ususõda tegelikult ei ole endiselt lõpp lõppenud? Ta on lihtsalt kulgeb võib-olla varjatumalt, võib-olla tänapäeva moodsa ühiskonna infosõdade moodi algatuseks, et kui näiteks üks uskujaskond on siis ohustatud teiste kultuuritraditsioonide poolt mille vaimne maailm on hoopis teistsugune, mille põhimõtted on hoopis teistsugused, mille sisse võib-olla on kodeeritud selline võitlusmoment, et on ainult üks õige ja ei ole sallima kas siis saab sallida seda sallimatust või, või tärkab siin ikkagi see alalhoiu instinkti, siis me ikkagi lõpetame seal, et me kõik muudkui võitleme ja mingit ühtsust rahu ja edasiliikumist arengu mõttes endiselt ei ole, et kas on meile nagu inimeste koodi sisse kirjutatud kuidagi? Ta on elu paratamatus, mitte ainult inimese koodi, vaid elu, kui selline peab otsima, mis on parim mis on, aitab ellu jääda, mis aitab seda versiooni levitada ükskõik kas siis DNA-ana või siis nende minu seisukohtadena, sellest tähendab, see on üks, üks mõeldav versioon, et hakkame nüüd kõik kole sallivaks. Aga levitame nüüd seda sallivust. Et see tegelikult on lihtsalt ainult üks niisugune katse siin midagi teistmoodi muuta, aga et need asjad vajuvad jälle vanasse rööpasse ja et see on sellesama süsteemi sees, et kõiki neid, kes natukene teistmoodi on, loeme sallimatuteks. Te olete ikkagi mõnes mõttes arvate kõik et siin hea tahtmisega on võimalik muuta, aga piibli järgi. Kes ei ole võib-olla, aga ometi armastus, peaksin maailma päästma? Kui peaks, aga kas me siis oleme tõesti? Oleme lihtsalt selle instinkti küüsis, Me võitleme ellujäämisinstinktist tulenevalt ja ükskõik mida peades siis ei mõtleks, kui ilusaid sõnu me ei loeks pühakirjadest ei, ei unistaks sellest, et armastus päästab maailmainimene kuidagi transformeerub, jõuab üle sellest ikka muudkui võitleme. Isegi kui me teeme seda nii-öelda kasvõi armastuse tähe all. Et ega ju teised reli, kui me räägime näiteks ususõdadest, iga religioon külvab oma jumala armastust, eks ju, mida peetakse kõige õigemaks ja siis tuleb see panna valitsema. Et see kuidagi tundub selline tegelikult suht. Lõputu, kas üldse on mingi väljapääse? See suur sallivuse jutt muutub õige ruttu nii vihaseks sallimatuseks. Ma olen seda elus nii palju näinud. Kas tõde peab sallima valet? Aga kus me teame, mis on valeiga Suhteliselt tõde või koolipoiss ütleb, et ära seda õpetaja ahista mind selle ükskord ühe ka minul on oma ükskord üks mul on oma arvamine asjast. Ja kas te pole tõesti tähele pannud, et selle sallivuse karjujad muutuvad imeruttu nii tigedaks, et sülge pritsib suust? Sest me ei saa sallida neid, kes ei ole nii sallivad nagu meie. Ja ongi ring täis. Nii miks peaks minu organism sallima haigust, miks? Minu organism on sallimatu haiguse suhtes? See on loomulik, me peame olema sallimatud liikluseeskirjade rikkujate suhtes, oli kaanide suhtes, on nii. Kuidas siis üldse saab olla riigi seadustik ja karistusseadustik, oleme sallivad, kõik, saame aru kõigist, tal on ju niisugune kalduvus tappa teisi inimesi, mõistke teda ometi, noh ta on juba loodud pisukene, midagi pole parata, näete, kuidas me hakkame kõiki inimlikke pahesid õigustama, sellega täitsa sinna midagi teha, et ta nisuke on, saab küll. Siis kaotage ära politsei, karistusasutused, prokuratuurid ja kõik, las siis olla siis köiti, aga ei saa nii. Tähendab, et küsimus on ainult selles, mida ühiskond sallida, mida ta ei salli ja need asjad võivad muutuda täiesti vastupidiseks korraga ei saa sallida valet ja tõde ei saa. Nad ei saa korraga võrdsed olla, see on selge, eks ole. Üks välistab teise ja siis ongi nii, kõigepealt karjub, et sallida neid teistsuguseid arvamusi ja nüüd selgub. Kuna sinu arvamus on sellele vastandlik, siis ahutad viha ja see tuleb ära keelata. Tähendab, toimub tegelikult kogu mõttemaailma ümberkujundamine alguses suur sallivus ja siis muutub äärmiseks sallimatuseks kõigi vastu, kes pole nii nagu mina, sest mina olen salliv, hoidku küll. Ma olen näinud seda kalambuure küll, mismoodi see töötab, kõik elu ei saa püsida sellele, et peab kõike sallima, see, mis hävitab elu, seda ei saa sallida. Millega meditsiin tegeleb? Sallimatus haiguste suhtes on nii? Vaatame ainult korra seda tavapropagandatasandilt, teiselt poolt, aga küsimus oli siin. Eri uskude vahelistest arusaamadest, mis võivad võtta väga drastilisi vorme. Ma olen ise ristisõdade vaimustuse läbi põdenud ja mites selles varases nooruses, mis oleks andeks antav, aga mul kestis 500 puberteet palju pikemalt. Tänu sellele pidin ma sellega palju põhjalikumalt läbi töötama ja endale selgeks tegema. Aga tore näide on sellest, kui ma Roomas õppisin itaalia keelt, siis minu pinginaaber oli fundamentaalne fundamentalism muhameedlane Mohammad ka piiri. Ma ei tea, miks ta minusse kiindus. Ta saatis mind linna peal peale Itaalia, kelle tundi baarides tellis mulle kohvi ja siis maitses, kui ei meeldinud, siis isegi valas selle nii demonstratiivselt ära. Ta oli täielik ihukaitsja mul. Ja ta teadis küll, kes mina olen. Et väga hästi võib kristlane ja muhameedlane, kusjuures ma olin siis ka küllap vist ka praegu fundamentalistliku kristlane, aga mitte sallimatu. Ta oli mul ihukaitseks täiesti, mina sain talle, ta tuli rooma õppima odava elamise ühte kloostrisse, seal ei küsitud üldse, mis uskuda. Pole tähtis üleüldse. Nii et praegu tuleb tänapäeva maailmas vahet teha päris islami ja kunstlikult loodud selle ISISte ja kõikide nende hullude kombinatsioonide millega diskrediteerib takse Muha Veedlust. Mina olen islamimaailmas olnud ja suurepäraselt ilma oma usku varjamata. Isegi mošeesid ei aetud välja mind nomaaskasel araabia keeles seda põhipalvet öelda, sellest aitas. Et kui on Allah, siis ükskõik, mismoodi me nimetame. Ja Muhamedi usus Kristus on prohvet, sugugi ei ehitata teda. Nii et ühelt poolt on ideoloogiline ja religioosne sallimatus mõistetav sest sellel baseerub elu son süsteem, see on kord, millel elu püsib. Selle ohustamine hävitab elu. Miks Euroopa praegu hääbub ja mandub, sest ta nendest alustest, mis Euroopa lõid roomakatoliku kirik kui sellest taganetakse, siis ei ole enam midagi, mida kaitsta. Nii oma usust lugupidamine tähendab seda, et ma mõistan, et teine peab oma usust ka lugu. Ja mina oma reisidel teiste rahvaste, rasside ja uskondade juures selliselt seda mõistes olen kõikide teiste usundite ka leidnud ka lõkketule ääres ühise keele, sest küsimus on paljuga kasutatavas keeles. Tihti kakeldakse selle üle, üks ütleb, see on rauatükk, teine ütleb, son nael ja läheb andmiseks. Nii. Leppige terminoloogias kokku ja leitakse ühine keel, põhiasjad on üks. Nii et eks ikka selle inimese kuidas öelda rumalusega näda ja millega kõik. Aga kõrgtasandil suheldakse ja ei ole midagi. Mõistmine on, siis saadakse aru. Kõigepealt tuleb selgitada terminid, mida sa selle sõna all, mis on selle sõna sisu. Ja mul tuli meelde üks tore vene õpetlane, kes minu õpingute ajal oli suureks abiks, sest ta oli võrratu. Kaasaegses keeles arhailise tekstide ümberseletaja. Piiblitekstid ei ütle inimesele midagi enam. See tuleb kaasaegsesse keelde panna. Mida see tähendab meile mõistetavas keeles. Sõna jumal on temal devalveerunud, seda tarvitades tuleb alati üks teos juurde lugeda. Averyncev ütles trantsendentaalne ontoloogiline absoluut. Oh kui hästi see mulle kõrva kõlas. Peale selle oli selline teaduslik. Aga mõtiskage nende sõnade üle trantsendentaalne ontoloogiline absoluut. Nii. Ja niimoodi filosoofilise mõtlemise kategooria läbi saab sellest keda ateistid tõestasid, et pilve pääle istuvad kedagi vilttuhvlid jalas ja habe ees. Et see niivõrd primiteediseeritud arusaam kogu sellest maailmast. Ja siin tuleb tunnistada kiriku võlga. Üks töö on tegemata, on kaanoni keele tõlkimine kaasaegsesse teaduslikku keelde, arusaadavaks. Mina pidin selle tööd iseenda jaoks ära tegema, et mõista, millega tegemist on. Ja siis alles hakkasid sulle avanevad asjad oma muidu need fraasid, mida korraldatakse ka piiblitsitaadid, nad. Ta ei ütle enam midagi, nad on kulunud ja pääle selle, nad on väga vanast ajast, mida need sõnad tähendavad, tegelikult siis alles avastab, mis selle taga, mis, mis maailm selle taga on või kui paned selle melu pärast lausa tooma. Füüsikakeelde süsteem on igal pool sama, sest universum on sama. Seaduspärasus on sama. Aga muinasajal väljendati seda poeetiliselt, piltlikult. Idamaalane on eriti lilleliselt ja piltlikult ja kujundlikult rääkida, see on teistmoodi keel kui abstraktne teaduse keel, tõlkida see kujundlik pildikeel ja mõisted kaasaegsesse keelde. Et see vasaku ajupoolkera dominantsiga inimene ka aru saaks, siis ta hakkab mõistma, millega tegemist on. Ja see ongi teoloogide töö ja teoloogide kohustus, aga mugavalt on lasta lihtsalt nii piiblitsitaatide peal. See on tegelikult auväärt kolleegid kirikuvõlg ühiskonna ees. Et me oma sõnumit ei suuda selliselt selgeks teha, et sinna vasta ei ole enam mitte midagi öelda. See on see apolokeetiline valmisolek ja treenitus. Sappareerid vehklemises kõik asjad ilusasti ära. Sellepärast tuleb ka neid teisi asju asju siis tunda või ühelgi teadusalal ei ole mitte midagi vaenulikku, vaid nagu ma ütlesin, ükski teadvus alla pole veel absoluutset tõde saavutanud ja lõpukaant ei ole raamatul kinni löödud. Kirik teab lõpptulemust. Andke teadlastele aega sinna jõuda. Paljudes asjades on juba jõutud. Eriti mis puudutab seda inimese päritolu siin maailmas ja inimese saamist siia maailma. Kui mina koolis käisin, siis pidi vastama. Tänapäeva inimene ilmus maailma 20000 aastat tagasi, õige viis. Lõpetasin keskkooli või tehnikumi, siis oli see 50000 aastat, siis 150000 aastat, siis oli kolaka miljon, äkki siis poolteist, siis kaks ja pool. Iga kord pidi vastama ja hinnet selle eest saama. Mis teadusse on? Aga sumeri kirjades on üksikasjalik kirjeldus, kuidas kloonimine käis. Ja nüüd on see selge, puhas klooni jutt, isegi pildid on järjest niimoodi, kus on katseklaasid reas ja ja siis tulnukas, minti istub trooni peal, laps on käes ja siis öeldi pääle paljusid katseid, lõpuks meil õnnestus see et inimest sai valmis teha selliselt, isegi kui pikka elu ja käemissugused omadused talle anda. Esimesel mudelil ei olnud sigimisvõimet. Siis tuli see lisada, sest tülikas oli neid tööloomi hakata tootma sellisel katseklaasi meetodil, las siis paljunevad, ise anname teile sigimise võimega. Nii. Ei kõla eriti auliselt, kes me ennast peame siin universumis mingiks ei tea, mis. Mis tipuks? Nii et kirikul ei ole vaja tõde karta, kirik teab kõiki asju rohkem kui üldse teised teavad. Milleks siis muidu on? Meie vist kahekesi, oleme sinna ligi pääsenud, võimetame ligidale pääsenud Vatikani raamatukogude salaarhiivid. Mis tarkused ja teadmised seal kõik on? Ka teadmised on hierarhilised. Et jõuda kõrgemate teadmisteni, sinna kah pikk tee. Kloostrid on juba esimene aste ja sealt missuguse asja ligi keegi pääseb ja missugused teadmised kellelegi on. Aga miks teadmisi hoitakse tihtipeale mis ühiskonnas saaks, kui visata kõik need teadmised korraga välja? Hullumaja, läheks lahti. Sotsiaalne ühiskond peab funktsioneerima ja toimima. See on esimene tasand. See kõige olulisem siis ühiskond püsib, perekond püsib, sünnivad lapsed, need saavad kasvatust ja haridust, nende psüühikat on enam-vähem terved. Esimene tasand, mida peab hoidma, siis on see kiriku ühiskondlik tasand. Kiriku hierarhias on See need tasandid, kus sulle vastavad tarkused avanevad ja teadmised avanevad. Miks on Prantsusmaal puružee või pursi kiriku katedraali? See oli vist läänefassaadi väljaehituse friisi peal. Taimornament jookseb. Ja sinna sisse on äkki tehtud inimese väga auväärt koht, see, mille peal me istume. Üks munk, kes mind saatis, vaatas seda ja tegi niisuguse. Et miks kiriku seina peal on inimese tagumik? Miks, vaat seda peab ka teadma, seal tuleb välja uurida, kui gooti kirikute sümboolikat sa teada saad. Seal on kõik maailma tarkus sees, aga sellest ei tea enamasti keegi, mitte midagi. Vähesed, kes teavad, mis sinna on kätketud mis on draakonid v sülititeda? No kõige tuntum on ilmselt Pariisi jumalaema kiriku, need lohet, kes sealt jõllitavad linna peale alla. Selle kohta on vist praegu ka kirjandust juba küll. Eiei sina räägi täna talle ja ära vingerdada. Meil on kiire, meil on kiire teemasisalike peale. Toomas Paul, sa kuulad seda, mida Einar Laigna räägib, kuidas inimene loodi. Kuidas on draakonid, millel on sügavam tähendus, mida me täna ei jõua kindlasti lõpuni lahti harutada siin, et mis mõtteid tekib sinul, kes sa ei ole Vatikani salaarhiividele ligi pääsenud küllaga, oled eluaeg ka nendesamade teemade peale mõelnud? No ma ei tea, mis nad minust ütlevad, siis ta räägib Pinusti sama hullusti, nagu ta praegu tarbimist räägib, kui tuleb välja, et ma olen tõsiusklik tarbinist. Miks jumala võinuks Darwini õpetuse kohaselt teha? Darwin ise ei ole väitnud elu tekkimist jätta, seda suudab seletada vaid küsimus on kuidas ühest liigist saab teine ja probleemiks kujunes ta tollal. Et kuidas on võimalik inimest selle üldisega ühendada. Kui võtta, et kõik on seotud omavahel, et elu kui niisugust ei teki uuesti, vaid et seal on ainult edasiandmine siis ei ole seda probleemi üldse olemas, siis on küsimus kas. Orgaaniline elu võib-olla on ka mitu orgaanilist, aga võtame selle tuttav orgaanilise elu, kas see on teatud tingimuste juures niisugune, mida öeldakse, tugev antroopsus printsiip, et kas see peab sündima või oli see uskumatu vedamine, et niisuguse kui kõik tingimused olemas olid, et siis tuli, elu tekkis, aga see võib olla mitu korda olnud, aga piisaks tegelikult ka täiesti ainult ühest korrast ja sel korral ei olegi nagu enam edasise suhtes mingeid erilisi küsimusi, sest need kasvavad iseenesest sellest välja ja see on ainult seletuse küsimus, kas me paneme sümbioosi selleks põhiliseks, nagu tänapäeval viimane tarvinismi sõna on või nii, nagu ta klassikalises oli, et lihtsalt võitlused kõige kohanenu mällu jääb. Ka sel korral on igal juhul vaja liitlasi ja sümbioosi ja, ja mis edasi tulla võiks, ei tea, aga vähemalt praegu rääkida niisugusest halastamatus võitlusest üldse ei ole põhjust, see on teatud inimlike vaatus viiside loodusesse sissekandmine. Ja selles mõttes noh, minusuguse vaatleja jaoks on see, mida inimesed räägivad, lihtsalt huvitav kuulata kuidas pudinad seda kõike tõlgendavad. Kas nad teevad seda siis ühes või teises terminoloogias, sest mis puutub piibliteaduse keelde tõlkimisest, siis see näitabki, et tegemist on suuresti analoogse nähtusega, sest Nad on maailma seletajad, raamat, jutu lugemine. Kas see on siis nõnda, et muiste ja teatud hetkedel on seda selgemini tehtud ja seda peab siis püüdma nüüd uuesti kätte saada või on seal nõnda, et see on üks osa, mis edasi läheb kõigi oma oma nende tagasiminekute kõrgemaks või madalamaks minekutega, mida meie ainult ütleme, sest me saame seda ütelda ikkagi ainult siin maa peale tädi on kõrge, aga, aga juba siin maa ümber tiireldes enam ei ole mõtet kosmoselaevas ütelda, kus see ülemine ja kus see alumine pool on. Kas põhjanael on üleval? Nii et kui võtta, et maakera ei ole kosmosest väljas, vaid tükikene kosmosest, siis? Me oleme kosmoses ainest. See on tähtede ollus natukene keerulisem, jah, sest nendele põhiliselt heelium ja vesinik, aga siin on igasuguseid raskemaid. Ja ja suurema aatomnumbriga elemente, aga iseenesest on see kõik niisama sellesama üks osa. Et paljud asjad justkui lähevad kergemaks siis kui sedapidi võtta, aga ma ei tea, nüüd pida mu vennad minust. Pärast niisugust puhtsüdamlikku ülestunnistust. Ma juba näen, et eri julgen pidada. Narva. Ja miks? Ostsin arvama tänapäeval see üks tõbi, et mis te arvate, kas, kas kas suveajale üleminekul oli mõtet? No ma ei, mul ei ole aega arvata selle asja, jah. Aga seda, kas me meile selle teise vaated ja nägu meeldib või ei, seda ei ole vaja arvata, see on meil olemas ju iseenesest. Sinna ei ole midagi parata, tähendab kui mul süda täis läheb, siis ta on täis täis, hakkab üle ajama, ajab üle. Jah, aga see on, see on ajutine. Ja kui ma olen kellegagi nõus, nii ta, võib-olla siis olen nõus ja mul ei ole praegu. Vaata mind mind maha ei kanna veel. Ta soovis mulle sünnipäevaks, et järgmiseks 75-ks aastaks ja ülejärgmiseks. Ei noh, sammhaaval. Tuumafüüsik fon, Faizzecker on väga ilusti selle sõnastanud. Kui inimene joob tunnetuse karikast esimese sõõmu siis ta kaotab religioosse usu. Ja kui ta karika lõpuni joob, siis ta avastab selle uuesti palju kõrgemal tasemel. Aitäh. Aitäh. Et kuidagi seda eelnevat vestlust kokku põimida, selline lühikeste vastustega lõpuküsimus on selline, et oletame, et me oleme inimkonnana jõudnud edasi, sest me kogu aeg muudkui pürgime progressi arengu poole. Siin, nendes maistes kehades me ikkagi tahame ka planeedilt väljuda, tahame füüsiliselt materiaalset materiaalset universumit avastada, uurida, mis seal siis on ja kuidas see kõik on. Arutleme, kas on maavälise mõistusliku elu, kui on, milline ta on, kas, kas on lihtsalt elu või on tal ka ikkagi siiski mingi intelligentsuse ja nii edasi ja nii edasi. Et oletame, et me oleme jõudnud sinna, et inimkond lendab välja planeedilt, maa lendab ringi, kosmoses Me külastab universumi erinevaid paiku, kus on teisi erinevaid olendeid, kellega on võimalik siis luua mingigi kommunikatsioon, teineteist mõista ükskõik millisel viisil. Et mis on see sõnum, mille siis inimene inimkond endaga kosmosesse kaasa viib. Mida teistega siis jagada? Märge vint saatke. Kooseluseaduse. Kui niimoodi universumi peale laiali tõmmata, siis jah, päris huvitav. Võib küsida küll, et kas kosmoses siis selles tuntud universumis, kus on nii ja nii mall mustmiljon päiksesüsteemi, kas seal tõesti ei ole kuskil elu? Siiamaani ei ole leitud, muud ma ei oska ütelda. Ja kui seal on, siis see selgub, kas see on teistmoodi või sedamoodi, nagu, nagu meie muud ei oska mina ütelda. Igatahes see, mis on, mis jumal on loonud, see tuleb, tuleb meil vastu võtta, teatavaks võtta ja siis meile on antud kui jällegi nüüd kristlikust vaatevinklist vaadata, minul muud ei ole.