Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Christian tort. Taani möödus Lõuna-Koreast kui kõige suurima mobiilse sidevahendite tiheduse ja internetiühendustega riigist. Rahvusvahelise telekommunikatsiooni liidu Tiugu ostatavam side- ja kommunikatsioonitehnoloogiate arengu indeksi järgi omab õigust kolmandale kohale Rootsi, mis on omakorda eespool Islandist ja Suur-britt. Tanjast paistabki euroopan tugevdamas side arengu kaudu positsioone. Omaette küsimuseks jääb, kas mobiilse lairiba side areng räägib majandusliku konkurentsivõime tugevdamisest või hoopiski edunnistliku elukvaliteedi pürgimustest. Piima annaks siis põhjust muretsemiseks keset maailma nukravõitu olukorda. Maailmalaiuselt vaadates siis selle aasta lõpuks peaks kolm miljardit inimest omama juurdepääsu internetile. Nendest kaks kolmandikku elavad arengumaades. Kuigi hetkel populaarseimad onlain-teenused peamiselt kujundatud arenenud lääneriikide kodanike poolt on põhjust valmistuda kookospiima või eksootilise vürtsilõhnalise, Facebooki, Twitteri või Snapchati laadsete suurnähtuste sünniks. Olukorrale lisab põnevust ka asjaolu, et ajal, kui kõikidest internetikasutajatest kaks kolmandikku elavad arengumaades on sealne interneti leviku populatsiooni seas kõigest 33 protsenti. Arenenud riikides kasutab aga internetti 78 protsenti elanikkonnast. Järelikult pole raske aimata, kelle arvelt toimub internetikasutajate kasv ja kelle poole on siis suunatud ka arendust. Niimoodi mõteldes sünnib päikene mure koduse Eesti pärast sest kiire üle 10 megabitti sekundis püsiühenduste arvu poolest asume kusagil neljandas kümnendis oluliselt tagapool näiteks nii Leedust kui Rumeeniast ja vaid natukene eespool Venemaast ning elevandiluurannikust interneti püsiühenduste koguarvu osas kuuluma küll maailma paremasse kolmandiku, aga seda peamiselt siis tänu aeglase matele teenustele. Esitatud andmeid tutvustati Gruusias Tbilisis peetud maailma telekommunikatsioonisümpoosionil. Aga samal ajal Kanadas Ottawas kogunes internetti juhtimise globaalne komisjon, kus käsitleti muu hulgas 24. riigis läbi viidud enam kui 23000 inimese küsitluse tulemusi. Selgub, et enamus planeedi elanikest ei soovi usaldada internetti haldamist mõne üksiku riigi ega ka organisatsiooni kätte peamiselt kantuna hirmust sõnavabaduse ja poliitilise eneseväljendusega seotud tagakiusamise vastu. Samas aga ei suudeta leida ka ühist, kes või mis peaksid internetti administreerima. Ottawas kogunenud eksperdid märgivad samas, et oleme jõudnud oluliste valikute olukorda, mida püüavad mõjutada üha teravamaks muutuvas internetiüleses võimuvõitluses osalejad. Rootsi endise peaministri Karl Pilti juhtimisel tegutsevat komisjon peaks aga pakkuma visiooni, kuidas oleks kõigi huvisid arvestades kõige mõistlikum viis interneti eest hoolitseda. Töörühma ettepanekud peaksid valmima Aastaks 2016. Võimalik, et selleks ajaks otsustatakse ära ka internetiroll inimõigusena. Eesti jõudis sellisele äratundmisele juba aastal 2000, jättes samas mulje, nagu olekski tegemist ühe lihtsa otsusega. Tegelikkus on palju keerulisem, sest inimõigused on universaalsed, need kehtivad kõikjale kõigi jaoks ning igale ühele samaväärselt. Mõned nendest õigustest on loomulikud ja seega ära võtmatud ning mõned jällegi seaduslikud ehk nende olemasolu kaitsevad seadused, millest kinnipidamist saab kontrollida näiteks kohtus. Paraku pole seadustest kasu, kui need ei lange kokku reaalse maailma võimalustega. Aiti ju diplissi sümpoosionil heatujuliselt mainitud kolme miljardi internetikasutaja kõrval on ju 4,3 miljardit neid, kellele ei ole selleks võimalust. Kusjuures 90 protsenti sellistest needitud tõest inimestest elab arengumaades. Kuigi oota vas tutvustatud uuringu järgi toetab absoluutne enamus planeedi elanikest internetimuutmist inimõiguseks ei õnnestu seda globaalses mastaabis niipea veel tagada. Mis muudab omakorda ka Eesti omaaegse algatuse rohkem iluasjaks. Aga viimase võiks teha veelgi ilusamaks, kui seadust täiendada. Et inimõigusena kiire üle 10 megabitti sekundis interneti kasutamine.