Maantee ääres märgib talu asukohta iidne triitsud tamm ja kõrgem küürakas tohutu käsnaga kask. Õue all on koppel, kus Grabelistab kivide vahel kasvavad hallid lepad, valged hüvelised kased ja sõrmiliste lehtedega saledad saared. Kopli taga algab mets, mis kahel pool heinamaad laiub suure palu poole, kuni jõgi vastu tuled. Ida pool on suur osa metsa maha raiutud. Raiusime kolappidelt, kerkib maju ja ma nende ümber laiub põllule segamini Nustiku ja palukamatastega. Äärelt vajub noor mets robinal peale, niipalju kui sellele vähegi mahti antakse. Heinamaade taga oli hiljuti lageraiesmikke. Maasikad küpsasid kõdunevate kändude ümber kõrvetava päikesepaistes. Mõni kuusetaim sirutas latva arglikult taeva poole. Kased olid vaevalt põlvekõrgused. Nüüd on mets ammugi üle pea kasvanud. Kändudest leidub ainult pehmeid asemeid. Maasikate asemele kasvab tihedal sambla metal-muusikas ning kõrgemal liivasel paigal. Hõredamate põõsaste vahel punetab lõikuskuu palukas. Tere õhtust, head vikerraadio kuulajad. Minu nimi on Mare Rebas ja minu vestluskaaslaseks on Stockholmis elav kirjandusloolane kirjanik ja ajakirjanik Arvo Mägi kes luges katkendi oma sel aastal ilmunud raamatust pealkirjaga, mis meelde on jäänud nägusas köites mälestusteraamatu, ehk nagu alapealkiri kõlab. Episoode ja meeleolusid on välja andnud kirjastus. Ilma. Esikaanel on kujutatud sinu kodutalutamm mis kangesti meenutab Wiiralti kuulsat tamme onseni. See on küll viraldi tamme nägunes praegu alles, aga ta on natuke hõredamaks jäänud. Kus sinu kodutalu siis nüüd õieti asub? See asub Põhja-Tartumaal kavastatu vallas Kodavere ja Tartu Maarja kihelkondade piiri peal. Umbes kaheksa kilomeetrit Peipsist eemal, 26 kilomeetrit Tartu linnast eemal. Sinu sugulane Jaan Kaplinski kirjutab eessõnas. Ma tsiteerin, aga nagu tema karvikute romaani, mitte kangelastest kangelased, kuulub ka Arvo Mägi nende eestlaste hulka, kelle kohta käib tema romaani Jakob Hurdale laenatud moto. Ka Mägid ei ole kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad vaid üks vana ja visa rahva sugu. Nagu ma aru olen saanud sinu mälestusteraamatut lugedes, et sinu soontes voolab mulgi verd, on see nii. Ja minu mõlemapoolset esivanem, vanavanemad on kolinud Mulgimaalt Tartumaale isa, perekond, kast karkarksist ja ema perekond hallistest. Nii et mõlemad on puhtad, mulgid, puhas mulk, ahah, välja rännanud mulk, naljarändele asunud mulk sisserändaja sõna randa ja sisserändaja Tartumaal väga pahaks pandud omal ajal, kui nad talud Äraversid tartlaste käest Räägi mõne sõnaga oma isast ja emast, sest nii palju nagu ma olen aru saanud juba varasematest sinuga jutuajamistest ja nüüd ka sellest mälestuste raamatust. Et teie talus peeti väga palju lugu haridusest ja haridusest ja et teil oli väga palju raamatuid ja teie pere luges palju. Mina minu isa oli väga varakult juba lugema hakkan, tähendab, hoolega lugema hakanud, ta oli hurda kaastööline, saatis Hurdale rahvaluulet ja ta piss varakult soome keele ära, saksa keel oli selles aegses ühiskonnas nagunii tuli nagu iseenesest kätte natuke vene keelt pursse seda ka. Aga tal oli soome ja saksakeelseid raamatuid, mida mina noorest peast juba väga hoolega lugesin, saksa keel sai varsti selgeks, soome keel tuli hiljem. Ja temal oli kontakte mitmesuguste haritlaste ka näiteks professor Lauri Getuna, soomlane, kes oli professoriks Tartu Ülikoolis vabariigi algaastatel. Ja siis kuulus-kuulus, karsklane Ville narrits on seal käinud ja peale selle teisi nii vähem vähem tuttavaid, haritlasi. Tal oli ka Juhan Liiv. Suvi elas viimased eluaastad koosa külas, mis oli kolm kilomeetrit meist põhja poole ja Juhan Liiv oli vahelgi ainult ka minu isaga juttu ajamas. Aga kui Juhan Liivi maeti, siis tuli Tuglas, teised haritlased Tartust, aga kohalikud intelligendid, niinimetatud need olid irvitanud, et näed, et mehed tulevad lollimatma. Emaga sa rääkisid saksa keelt. Tähendab, see tähendab tema katsus minuga saksa keelt rääkida, et ma saksa keel ära ja eks me siis saame ja muidugi teenijad kõike juttu ei kuuleks. Ja eks ma rääkisin vastu ka, aga tulemus oli Kalvulat. Ma õppisin kiiresti saksa keelt lugema ja olin koolis klassis ikka alati see kõige parem saksa keele oskaja. Aga kuidas eesti keelega olija eesti keele õigekirjaga? Eesti keele õigekiri on seoses, tema ei olnud koolil seda iialgi õppinud ja ma tulin koolises oli kaks pluss. Nii, aga ma õppisin selle varsti ära. Sa nimetad, et ma tulin kooli, sa õppisid Treffneri gümnaasiumis Tartus? Ja mina tulin kooli viiendaks algkooliklass, sest ema õpetas mind kodus nii kaugele välja, see oli sel ajal veel lubatud. Sai jäises muidugi mõnekas ainetest, nagu näiteks eestlikel jäi, puudus, aga muidu klaarsel ennast ära riieldas. Algkooliklassis Treffneri juures. Milline oli Treffner ehk kostaks kutsutud koolidele? Treffner oli, me olime väga uhked kosta, peale kosta oli härra ja tema tahtis, poisid oleksid ka härrad, niiet oi, hoolitses väga, et kõik korralikult riides ja ta oli väga innukas isetegevusringide isetegevust õhutama. Meil oli üliõpilast kond väga kindla struktuuriga oma parlament, omavalitsus ja ja ringide lööd oma juhatused ja need pidasid väga tihti mitmesuguste tegelast mitmesuguste tegelema. Tegevusaladega. Treffneri gümnaasiumis pöörat ju väga palju tähelepanuga heale peenele käitumisel oli nii. Ma ei ütleks peenele aga viisakalt käituma seal, jah, poisid pidid viisakad olema, sõda, nautija kul. Treffner sattus telefonikõne peale, mikkus Köstine, mis asemele siis ta pidas sellest oma oma palvetunnil, Messorid iga nädal üks kord hommikul vara, pidas sellest pika loo, näitas ka, tõmbas krae üles, ajas käed, püksitaskus patseeris, õpilaste näitas, kuidas õpilased käivad seal tänaval Rüütli tänaval eriti. Aga õpilased tahtsid muidugi peenemad olla ja harrastada siis ka vahel kaabudega kooli tulla, aga Treffner ühel päeval korjas kõik kaabud ära ja kes kaabut tahtis kätte saada, pidi direktori kabinetti minema, seal talle siis öeldi ühte ja teist. Loeti õiged sa sõnad peale. Tema oli väga lugupeetud, meil me olime väga uhked oma direktor peale. Sinu huvi kirjanduse ja ka ajaloo vastu äratas ju Treffneri gümnaasiumi õpetaja Aleksander Laar. Tema ei olnud Aleksander, tema oli otatud sulaneerima, mis ta oli, aga küll, aga, aga ta valesti saanud Aleksandriga möla igal juhul tema oli ortodoksi see preester samal ajal ja oli, oli õpetaja, õpetas ajalugu ja eesti keelt meile ja oli õpetajana väga hea tema suhtlusele põssa nagu meestesse. Tulemus oli see, et temaga sai mehe juttu ajada ja mingisugust kooli bossi vigureid tehtud temale, sest see oli teada, sest ta ennast meheks ei tunnista. No ta oli väga-väga armastanud meie hulgas. Millised need mehe jutud olid, siis tuleb sul meelde mõni. Ma tulen ühe selge jutuga välja, üks noormees oli käinud ühe naisterahva juurde pahatõve ja seal tuli muidugi välja, sest tuli minna kooli arsti juurde ja see jõudis ka muidugi kosi juhataja juurde ja see oli poisi kutsuda. No mis sa siis niisukesega oleks pedant läinud? Ühe korraliku naisterahval ju regada seda sedda asja poleks ole keelanud niiviisi, et klassijuhataja pani kohe paika ikka iga aasta pani paika asjad. Pärast Treffneri gümnaasiumit saastusid Tartu ülikooli, mida õppima? Ja aga filosoofiateaduskonda ma õppisin eesti ja üldist kirjandust petsiaaliga eesti kirjanduse peale ülemastmes ja siis ka kunstiajalugu ülem astus, sest et mul see valik läks natukene viltu ja ma hakkasin filosoofiat õppima, aga see ei istunud mulle, tuli välja, sest lappisin kirjakunstiajalooka ülemastme peale peale tõstma selleks kergemalt läbi, aga siis eesti kirjandus. Suits pidas loenguid ja Anis pidas Loengut ja Semper luges esteetikat ja statistikat. Kas ei olnud mitte niimoodi, et kui sa läksid esimest korda eesti keele loengule Annisti juurde, siis ta rääkis kalevipojast? See niimoodi ei jää, ma mõtlesin, et ma loll, et ma ei saa aru, aga Anistel oli keeruline stiil, ta võttis ühe lause tõmbas sealt kõrvallauset oma kõrvallausele Veld kõrvallause. Mõnikord tuli ta tagasi sinna, kus ta oli läinud, aga mitte alati, sellega jäi õhku rippuma oma ja kuulajad arvasid, et ei saa aru. Sul on vist üleüldse kalevipojaga oma omapärased suhted sest sa oled öelnud nüüd, et Kalevipoeg on üks igav raamat, oled sa oma arvamust muutnud nüüd, kus on ka rootsi keeles ilmunud Aleks Miilitsa tõlkes? Kalevipoeg on igav raamat, aga see ei vähenda tema kultuuriloolist tähtsust. See oli suur meie ärkamisaja Elion ergutaja. Aga see on segu Kreutzwaldi oma luulest, rahvaluulest ja lapiti kokku pandud kui kirjandusteos. Ta ei ole suurem asi. Kas Kalevala on parem? Kalev lamba kaela peal on ühtlasem, seal panna sinna paniga lõng ruttu oma romantilise mõtted sisse, aga ta sulatas selle kõik palju kõvemini Tauliga, tehniliselt osavam, kui ta seda luulet kokku panema. Kreutzwald oli siiski amatöör, ennekõike ja jaoskonnaarst, kes hakkas eporst tegema rünnatud kaarest, aga ta sai palju tugevama hariduse ja ja elas palju rohkem sisse ja materjali oli ka palju rohkem. Milline oli sinu aegne Tartu Tartu elu tudengite elu? Lühidalt. Janu, kes seda nüüd kolme sõnaga jõuab ütelda. Ülikool oli Tartu linna kõige suurem käitis, seal oli umbes 3000 inimest ametis, Ateena nii palju oli, oli üliõpilase, see andis oma oma pildi. Pilti täiendas ka veel see, et nad olid, olid need mütsid juba koolilastel olid värvivärvilised mütsid ja üliõpilastel olid ka seal siis niukse. Kireva pildi seltsi seltsimehed ja seltsinaised panid valged mütsid ainult pidude puhul. Ja üliõpilased teatud määral domineerisid vähemalt Tartu kesklinna siiski oma oma olemise ja käitumisega ja neilt peeti silm peal ja pahandati, kui mingisugust pahandust oleksid olnud. Ja tudengielu, ütleme peale loenguid, see toimus korporatsioonides. Seal ei olnud korporatsioonides ja seltsides jagunesid kaheksa teiste lüps, selts oli seal kahe peal, väljas olid ta selts, aga seest oli tal korporatiivne. Struktuur oli seal tegelikult ja need vahed pikapeale vähenesid. Seltsid hakkasid ka rohkem käitumise ja nende asjade peale rõhku panema, korporatsioonide omakorda jälle Välise kultuuritöö ja tegevuse peale. Nii et see pikapeale see vaev vähenes ära ja osa näittidena tallad vastuolulised olid ka kunstlikult üles üles õhutorud noored inimesed. Kui sa oled ühe klubi liige, siis on see klubi kõige tähtsam kangem ja kõik teised on. Kas tudengid tol ajal ka poliitikaga tegelesid ja kui palju? Nad ei tegele poliitikaga umbes 36. aastani või niikaua, kui erakonnad olid alles jagu poliitikat Eesti erakondades, aga kui erakonnad ei lähe, olid need lõplikult suletakse, siis läks, osa poliitikast läks ja mitte nii palju üliõpilaste kui nende vilistlaste peale ülekohtade saamine ja nii edasi olenes vilistastest, mitte enam siis erakonnast ja selle tõttu läksid ka vahekorrad ülemäära tera teravaks. Tudengid isiklikult, jah, seal oli ju ka omal ajal ja kõike, aga ühtegi, ühtegi, mingit kindla ilme, poliitilise ilmega organeid see on ju tegelikult ei olnud. Sinu ajal oli ülikoolis väga palju selliseid koloriidseid kujusid, nagu sa juba varem nimetasid Gustav suits ja Villem Ernits, kes ka minu ajal oli veel Tartu Ülikoolis. Milline oli Villem Ernits? Ta käis teil kodutalus ka? Temale sealt meie kandis kaugemalt pärit ja isaga kuidagi kontakti saanud ta, kas seal tema oli? Ma olin niisugune, tema kohta öeldi, et tal on palju peas, aga ei ole registrit. Et ei, ei leia üles, ma olen sama pool kodus käinud seal ühes pööningul, puhas rada tuli raamatut kohaldasingas Unga akna juures, seal oli siis tema töölaud. Ja seal ta töötas, muidu oli kogu aeg raamatut täis. Tal oli oma omapärane vaade igasugusele asjale. Taali fanaatiline karsklane muidugi, ta oli ka sotsiaaldemokraat, aga see tuld nii eriti välja. Jaa, sest viimati ma nägin, ta sõitis Vallikraavi tänavast üles seal aegsel Pepleri tänavasse, hobune oli hobusesõnniku sukel seal sõnniku oliks sees. Me Ernits käe kõrvale keerutas ohje tali omale kuskilt krundi, muretsen Dhabis nüüd väetist. Ja ülikooli ülikooli aastal sa käisid ka stipendiaadina Soomes. Ja ma käisin ükskord selle osakonna sõprusleping oli igas külas ja kaks korda seal Helsingis üks kord, osakonna, teinekord riigi stipendiaat. Aga see viimane pooleli, kuna sõda talvesõda hakkas peale seal maga. Esimene oli muidugi, eks ole, soome tudengieluga tutvumine, teine oli. Ma katsusin uurida Eesti ja Soome kirjanduslike suhted varasemal ajal, aga ajad olid lühikesed, väga suurt midagi ära jõudnud teha sel alal. Peamine oli ikkagi eluga tutvumine. Soomes. Kas see Soome elu oli parem eesti elust? Soome oli majanduslikult ikkagi tunduvalt Eestist ees, mind alati vihastab, kui keegi väidab, et olevat olnud samal tasemel, koguni Eesti ees on vaja ainult Tallinnast minna Helsingisse omal ajal vaata ringi või minna vaadata neid talusid, seal siis on selge, et nad olid tugevast ees, aga eesti läks võrdlemisi kiirete sammudega järel ja selle kohta ei saa midagi öelda. Nemad olid olnud näri olnud mõisnike, kes pingutasid rahvast ja neil oli ka oma tegelikult oma riik, kuigi see oli venega ühenduses olnud igati vabamad oma asju ajama. Tuleme sinu kirjandusliku loomingu juurde. Oled sa nüüd kokku arvestanud, kui palju sa oled üldse raamatuid kirjutanud? Niimoodi välja kasvanud, ette lugema? Romaane ja jutustusi 18 novellikogusid 13, luuletuskogusid üks näidendi kogud, üks ja lavastatud on 12 näidendit ja siis on kirjandusloolised teosed, mida on kaheksa, kunstiajaloolised teosed, üks ajaloolised teosed, kaks toimetatud koguteosed viis ja mälestused, et üks nii et kokku on 51 teost ja kodumaal ilmunud uustrükke on viis köidet romaane neli köidet, novelle kaks köidet, ajalugu, üks lühimonograafia, üks köide, mälestus mälestusi siis inglise keeles on ilmunud Eduard Ole monograafia lühike kirjanduslugu Soome keeles lühike kirjanduslugu läti keeles ilmunud Euroopa rahvaste ajalugu Eesti Päevalehes kirjutanud vastukarva. Aastast 1975 järjekindlalt igas numbris. Sa ei näe igasugune, umbes 77 igas algasin kirjutama juhuslikult, aga iga numbri peale läks 70 seitsmendad. Alates 1907 seitsmendast aastast. Neid arvusid oli nüüd hirmus hirmus palju ja aga kelleks sa ennast nüüd pead, oled sa siis nüüd luuletaja, novellikirjanik, romaanikirjanik, esseist, kirjandusloolane? Kõigepealt ma ei ole mitte mitte luulata ja ma olen pühapäeva luuletaja, ütleb, et kui jänes püssi, et ta tuleks paugu ära. Aga, aga siis see romaan ja novell ja ma olen rohkem nagu novelli peale, sest et ka karvikud, see on minu kõige suurem teos mahult. Koor koosneb episoodidest. Seda võiks nimetada ka rohkem novellikogumikuks või ka taldri. Mäng koosneb episoodidest. Nii et rohkem novelli kui romaani kirjutaja, aga mitte luuletaja ja ajakirjanik, ma olin ennem paar aastat, enne kui kirjutama hakkasin, olin juba ajakirjanik. Juba poisiaas püüdsid sa selgusele jõuda, kuidas seda ma tsiteerin, seda kirjandust õieti tehakse. Kas sa oled nüüd selgusele jõudnud nende pikkade aastate jooksul, kuidas sa ise seda kirjandust oled teinud? Seda on väga raske nädal on kõige raskemad küsimused, kui küsitakse, kust sa esimese idee said? Ei tea, väga palju ei tea. Ja tegemine on igal raamatul isemoodi. Ma olen harilikult ainult seda, et ma olen natukene Skitseerinud peatükkide kaupa. Ja siis ma olen kirjutanud ja siis lasknud sees ta varem, kui mälu oli parempidi seisma kuus kuud umbes võõrakkeks. Võõraks saaks kõik need asotsiaalid nagu ära vajuks. Sa näed Anteksti nagu lugejana. Aga siis hiljem on, aitab paarist kuust juba läheb meelest ära. Kus sa ainestiku oled saanud arvatavasti väga palju oma oma kodukülast ja suurest suguvõsast. Häma ei ole sugu, paharatud esimene romaan õpetajana noorus, surnud suguvõsa ainestiku, ka esimesed kaks novellikogu ja siis uputusi, need on sealtkandi rahvast sealt metsa asunikudest palju saanud. Hiljem on see juba täiesti laialt võetud ja ma ei oska tõesti ütelda, kust inimene saab ajalooliseks asjadeks ainet peab välja mõtlema, ega need isikud ei ela enamikes karvikute. See on aga see muidugi võtad käesolevast ajast ja katsud neid asetada teistesse aegadesse tingimustesse. Nii et aga ma ei ole materjali kogu ja ma ei ole, see on materjali, mis peas on, aga ma sinna juurde midagi ei hangi määratud ajaloolisi fakte, kui need seal sees. Kus sul tekkis karvikate kroonika kirjutamise idee? Seda, seda esimest ideed, seda ma mäletan, naalime bornholmi skandaali saar seal Rootsi rannikul, suvitasime siis mul äkki tuli, tuli see mõte, et peaks kirjutama ühe niisuguse. Need on ennem olnud kah teisi, aga siis teha üks niisugune põlvkondade kaupa. Ja siis tingimus esiteks, et nemad oleks, anti hero'd, et nad ei oleks mitte mingit sangarid ja võitlejad. Ja teiseks millegipärast andsin marile välise kuju ka, et punajuukselised, ma olin ise ka natuke punajuukse noorest peast punajuukselise jässakate siuksed Nende põhi põhitoonid ja sealt siis hakkas need tasapisitasapisi tulema, oma planeerisin natuke kaugemale ette, kui ma kirjutasin. Nii et mul oli siis muidugi, mis ma tegin, ma ei lasknud neil talupoegadeks olla, küsiti, et miks, miks talupojad olla seal oleks kohutavalt igavaks laenud. Ma nihutasinad ikka jälle teisse positsiooni mõne teise ameti peal, et saaks mitmekesisust sinna sisse. Sa oled kirjutanud ka näidendeid ja neid näidendeid on lavastatud siin Stockholmi Eesti Eesti teatris. Kes andis sulle tõukenäidendite kirjutamiseks, sa ise vist päris nii vabatahtlikult. Neid ei ole esimene, kes ütles, oli Valentin linn, tema oli tantsija Eestis, aga ta hakkas mängima ja ka lavastas mõned näidendid, aga sellest ei tulnud esialgu midagi välja. Esimene ma tegin, oli raudselt mees, kelle käes on trumbid, tegi tänapäeva peale ümber ja siis aga siis nad aeg-ajalt nii tulema väga raske ka tagantjärele rekonstrueerida, nende, ükski ei ole neist nii väga südame külge tulnud. Kunstnik ütleb, et on kahte asja, kasvõi asju, pilt, ühed on müügipildid, kunstiteosed, näitemängu kah mängutükid ja need ja meie teatriolude lasknud ja midagi väga tõsist ja rasket teha. Tuli komöödiate leppida. Üks nurjunud komöödia on üks igav asi, aga üks nurjunud tragöödia midagi koledat olla. Ainuke, mis mu tagantjärele lugedes midagi on seal rahu maa peal, mis toimub kolmekümneaastase sõja ajal Saksamaal mägestikus seal ikka nagu sõda. Ja see, kas näitemäng välja tuleb, hästi või ei tule, see ei ole nagu alati tekstis, näiteks. Agamemnoni tagasitulek tuli näidend tööga on korduvalt väga hästi välja tulnud. Teksti teda lugeda ei ole nii midagi erilist. Kirjandusteadlased on kiitnud sinu keele stiili sinu keelt, mis pidavat olema lähedane Lutsu ja Raudsepa stiilile. No näete, haigus. Ma olen Raudsepa epi koondamalt, ma olen õppinud omaned, nalja, naljaasjad ja kõik, aga luts selles mõttes, et see keel, mida meil maal räägiti, see on see, mis on Lutsu kapsapääs. Nii stiib tüüd, latsilat, kuuli, see on see keel, kuigi ma seda mulle murdlase kasutan, aga rahva sõnavara, mis, mis seal ikka veel alles oli väga algelise kujul. Seda ma olen palju kasutanud. Kui ma maal olen, ma sinna tulin, siis ma võtsin selle vastavalt linnainimeste jutu ja mulle heitis ette korrektori. Helmi Elleri sõnul naised räägivad Alba saksa kohvikute halba eesti keelt. Tahtis parandama hakata. Mõtlesin, et mis jutumärkides, jäta rahule, Nad rääkisid seda keelt, ega mina ei saa neid paremaks teha. Aga keeleteadlane Fanny Siiversi kirjutas oma doktoritöö ja selle aluseks oli sinu külajuttude kogust ei lasta elada kõnekeele näited. Uibo on kasutanud menu mõningaid keelevorm Saaremaal. See on nähtavasti säilinud ja ma teda õigel ajal, nüüd ma enam ei oskaks niimoodi kirjutada, sõnad kaovad. Need maaelusõnad kaovad, nagu tähendab, põhi on olemas, aga kõik need niisugused erilised sõnad, need kaovad nagu ära. Mälust ei tule enam paberile, ütleksime niimoodi. Tuleks võib-olla meelde, kui elaks omas. Regina Oja, aga see nagu on, nagu öeldakse, tühjaks kirjutatud ei ole enam midagi sealt sealt võtta. Sa oled ka kahasse kirjutanud mõned mõned raamatud. Jaama Silvi ojaga, kes on inglise ja prantsuse filoloog ja kooliõpetaja, olnud raamatukoguhoidja ja me kirjutasime temaga kahasse 20 kas moraalset mõrva juttu, kusjuures tema oli see, kes intriige välja mõtles ja mina panin kirja. Ja siis veel ühe loomis. Oota, mis pagan selle nimi nüüd oli? Ilmus, ei ole ilmunud, raamat on omad, ilmus, ilmus Päevalehes. Näed, seal on veel üks igatahes põhimõttele, et varr sulid katsuvad sulide tagant varastada. Aga see on ju õige ka. Aga kellega sa veel kahasse kirjutasid? Küll Kalju Kalju Lepikuga. Aa, ja jaa, muidugi raamat, mille nimi on tuuleveski. Seal suurem jagu luuletud värsse on tema omad, suurem nagu proosat on minu omad, aga koosnele mõtlesime läbi, arutasime. Ja see on paroodia või, või satiir pagulaselu peale, see on üks saar, kubiseb pagulasi täis ja need siis käivad ja õiendavad omavahel omad erakonnad ja pealikud ja ja on otsitud nende häälikute vastu vaid paguluses tegelikult olid need eeskujud, olid täitsa Tõnisson. Muidugi nii moonutatud kuju. Sa oled püüdnud vältida pagulasainestiku oma oma raamatutes, on see õige ja miks? Ei no me ei, päriselt ei ole, see on ju see epiloog ja siis kolm koda, pagulasainelised, mõned novellid ka ei alguses nagu ei. Ei tahtnud. Ei tahtnud lihtsalt seda poliitilist taas kirjutada ja kaasajastanud. Seal on alati natuke liiga ligidal, võtab natukene distantsi. Sinu teiseks lemmik lemmikaineks juba koolis oli ajalugu ja sa oled kirjutanud ka kaks mahukat ajaloo raamatut nimelt Eesti rahva ajaraamat ja Euroopa rahvaste ajaraamat. Need said selle tõttu tulid toime, et ma kirjutasin ju need karvikud ja sära on, igal peatükil on pisike jupp ajalugu natuke nii irooniliselt kirja pandud ja Uibo ütles, et kuule, et miks sa ei tee sellest ajalooooperis. No siis ma tegin sellest ajaloo ja leidlus ka kirjas ta Eesti Päevaleht sel ajal, kes selle ära trükkis ja see läks väga hästi. Rootsis ja Eestis on ta läinud väga, võrdlemisi vara, anti välja, mingit muud ajalugu ei olnud, see on muidugi kondikava, aga ta andis sel ajal siiski selle õige ajaloo kondikava kätte, kes olid nõukogude ajalugu lugenud ja pärast ma leidsin, et peaks ikka kirjutama Euroopa Eestis nii üks osa Euroopast vastu. Ja siis ma kirjutasin selle ka pärast, ma nägin, et Eesti osas Euroopa oli natukene lõdvalt kergelt võetud, oleks teinud. Aga ajalugu muutub nii kiiresti, et kui praegu kirjutaks, kirjutaks väga paljud asjad teistmoodi. Faktide osas. Ja, ja siis, kui raamat ükskord ilmub, siis on võib-olla needki Jaja ja ei ajalugu ei jõua kunagi ajale järele. Ja sa nimetasid, et ennem kui sa hakkasid kirjandusliku loominguga tegelema, siis sa tegelesid ajakirjandusega ja sa kirjutasid juba väikest viisi Treffneri gümnaasiumis ja ka ülikoolis. Tõrva gümnaasiumis. Natuke me tegime viiendas klassis, poisiga tegime ajalehte, aga üks, kolmas poiss lainet sisse hakkas. Pooleli aga, aga meil konvendi korporatsiooni juubel oli, siis ma kirjutasin üliõpilaslehte sel puhul. Ja siis hiljem on alati see tahtmine olnud ajalehte teha ja kui siis saksa okupatsiooni sügisel sellega esimene aasta sügisel sai, oli juttu, et Postimehe juures on vabu kohti, kuna sõltule inimesi ära viidud ja välja välja visatud ja kõik ja siis ma läksin ja pääsesin sinna sisse ja hakkasingi ajakirjanikuks. Postimehe Postimehe juures ja Tartus. Ja ajakirjaniku tegevust sa jätkasid ka Stockholmis. Kui sa tulid perekonnaga Soome kaudu Stockholmi. Ma olin vahepeal Soomes ka natuke, ma tegin seda aja ajaloo ajakirja malevlane ja siis eestikeelseid soome raadiosaated, aga Stockholmis ma olin. Tegin ühte ajakirja, mille nimi on vabariiklane, ilmus poolteist aastat, artiklitega jäi muidugi seisma. Kaastööline olnud kõigis naistalis Eesti päeval Teataja ja Päevaleht vaheldumisi kulises, meid kutsuti Päevalehe juures. See oli vist 76 60. Hakkasin seal siis kultuuri toimetama. Kannatasin, seda ma ei mäleta. Igatahes kui me, kuni ma 70 Sainzon, siis kas kolmeni? Ei, 70 kuni 23, tosin aastaid on seal kaastööline. Sul on väga lähedased suhted Andrese ja teelega, kes need tegelased on? No ja keegi pani Oskar Kruuspanija Andresega minu varjunimeks varjunimi Watson joone aluse seeria väljamõeldud tegelane. Mul oli tarvis ta niisugust natuke vanemat ja maad pärit olevat meest, kes ütleb välja, mis ta mõtleb. Ja siis, kui oli vaja kõvemini öelda, sest ma olin seal juttu Andresse kätte siis oli pärast ei avaldata, ega mina ega mina, Andres arvas niimoodi. Vaidlen Mandressega ja parandan natuke. Anu teel oli lihtsalt üks feminiinne, vastaval tuli vaga naistelt küsimusi küsimuse lahendada, siis oli ju teele. Ja nende arutelusid ma olen ju, tähendab Andrese ja teele arutelusid, ma olen lugenud ka siinsest Stockholmis ilmuvast Eesti päevalehest. Sa kirjutad ka Timmu guru nime all. No see on see esimest korda võtsin tarvitusele, ma saatsin kaks, kaks või romaani või jutustust Andres Lauri orto võistlusele oli Timmu kure nime all, Timmu kõrval on üks koht Mulgimaal seal minu isa päritolu ligidalt. Sealt ma selle võtsin, ma siis olen kasutanud neid, kuna seal joonealuste kirjutavad seal ikka suur paljul ikka on oma oma varjunimed, nagu lihtsam on kirjutada ja kus siis alati Kültelt, mitte mina, vaid alati meie seas on ka seal oma. Ole hea, loe üks väikene katkenud Timmu gurust. Targad naabrite medalitega premeeritud mehed naisi polnud näha, istusid ja katsusid maailma probleeme paigale panna hoolimata teadmisest, et need paigal ei püsi. Muidugi rääkis iga mees oma teadvuse juttu. Ega füüsikute ja arstiteadlaste arvamused ju kokku ei lähe. Kirjanikudest ja majandusteadlastest kõnelemata. Aegamööda selgus ka kaks peateemat, teadus ja usk ning teadlased ja poliitikud. Usuasjad mani üks teadlane paika. Teadlased ei ole nagu usuprohvetid, keda ei tohi arvustada ja kelle õpetus ei tohi muuta. Tuleb leppida asjaoluga, et teadvus muutub ja täieneb iga päevaga. Asjalik annustamine on teretulnud. Sellepärast tahab teadus võidelda ka selle vastu, et mõned usklikud, lootes otsemaid paradiisi pääseda, teevad enesetapurünnakuid süütutele inimestele. Üldiselt polnud teadlastel midagi usu kui niisuguse vastu. Usk on iga inimese isiklik asi, mis teisi puuduta ja mille teised peaksid rahule jätma. Teadlased olid ainult skeptilised usundite ehk religioonide suhtes, mille reeglid katsuvad inimeste mõtlemist kamandada. Sa nimetasid, et sa tegid Soomes ka eestikeelseid raadiosaateid. Kui kaua sa neid tegid? See oli umbes umbes kuus-seitse kuud 44. aastal. Ja mismoodi need eestikeelsed saated? Siin materjali soome, soome oma ajalehtedes ja katsuse sisse poetada on midagi kriitilist sakslase kohta, soomlast olid sakslaste liitlased ja neile ei meeldinud, kui sakslasi kritiseeriti, aga meile oli see nagu küsimus meie oma elu küsimus, suhted sakslastega. Ja soomlastel oli tsensor, kes väga tihti maa tõmbas, mis mina sinna olin teha tahtnud panna, ja vahel vaidlesime selle üle. Kui pikad need saated olid. Need olid vist ma mäleta, kas 10 või 15 vist 10 minutit anud. Ja mind ei lastud, mikrofonid olid otsa, saated, mitte lint linti tuntud traadid olid sel ajal viiulilint. Ei lootnud, et ma äkki ütlen midagi, mida nad kontrollida enam ei saa, siis oli, pandi Kerttu Mustonen, kes oli palju eesti kirjandust soome keelde tõlkinud, oskas eesti keelt, küll, aga rääkis kanger soome murdega taha pandi siis neid ette lugema. See võis päris imelikult kosta, seis. Ja need raadiosaated olid otse mõeldud Eestile siis. Aga neid sai kuulata ka mujal. Ehk saab kuulata ja kuulda vastu, seal oligi tülijad, köögi Soome tegelane ütles, et need saadet kuulata ka Berliinis ja Londonis, kõnelemata nüüd sellest Moskvast peab väga ettevaatlik olema, mis sa seal ütled, arvatakse, et kõik, mis ütleb, et see on nagu selle eest ikas eesti rahva või eesti päris poliitikute või kellegi arvamine. Tegelikult ma õppisin nii, mis saada oli, ei olnud seal mingit sihukest suunaandmist. Sa oled ju meie raadiole Rootsi raadio eesti toimetusele ka tööd teinud, kaastööd teinud ja, ja lasknud ennast intervjueerida mitmel mitmel korral ja me oleme ikka otse-eetrisse lasknud. No ja siin see asi nii ega sõda ei ole Liitlasi ja vaenlasi. Millises seisus on praegu eesti kirjandus Rootsis? Nullseisus Eesti siin aknalugejad on väga väheks jäänud, vanad inimesed, kes ka enam ei jõua lugeda ega ja noored noorem generatsioon ei loe enam, eesti kirjandus ja kirjanikud on peaaegu suurem jagu, on kadunud ja kirjastamine ja kirjastus on ka kooperatiiv. Lõpetas tegevuse ära, kuna ei olnud mõtet, need raamatut, mis siin on kirjutanud, on välja antud Eestis, kuna see on muuseas ka palju odavam. Sinu kohutavalt kallis trükkimine. Nii et me oleme oma töö teinud. Kooperatiiv andis 40 aastaga välja 400, üle 400 teose, selleks aitab küll teiselt kirjastuselt ka. Nii et mingisugust järelkasvu ei ole teil. Ei, järelkasv ei ole, siin on eestlasi, kes kirjutavad rootsi ja inglise keeles üle maailma, üksikuid on, aga näete, temaatika on ka hoopis teine. Need otse eesti kirjanduse järelkasv ei ole näiteks Mare kandre kirjuta peale saanud on ja, ja nüüd on siin Jaan Jaan kauri raamat on mul seal laua peal see on rootsi keeles kirjutanud ja seal on ka eesti ainastik, aga see on nii ütleme, marssal brauslikult kokku mässitud, et seda on väga raske sealt välja otsida, mis on. Nojah, ja temal ei ole enam midagi oodata, kuna ta oli jah. Aga Uppsalas, abielupaar kirjutavad ju. Helga ja Enn Nõu. Vanemad kirjutavad eesti keeles ja agaramad Annamatus avaldavad seal. Nii et see on üks niisugune järg. Järg sellele kooli, kooli raama või noorsooraamat, aga see on Eesti koolis. Kodumaakoolis toimub tegevus. Kas sa oled nüüd oma mälestusteraamatuga, mis meelde on jäänud punkti pannud oma kirjandusse kuule loomingule või, või onsult veel midagi oodata? Ega siin ei tea ju natuke kaval meesterahvas ja mulgi päritolu. Vene vanasõna ütleb, et kurat teab, kurat ei tea, ma natukene ikka nokitsen ikka edasi. Kõik inimestel mingi amet või, või, või tee on olnud, nad ikka jääb päris seisma. Nonii ajaviiteks ikka midagi teevad, aga ma ei tea. Üks novellikogu ju ilmus ka kodumaal. Nii et ma ei tea praegu selle kohta midagi ütelda. Kas sealt midagi tuleb, tähendab, missugust, mis välja? Aga kunagi ei tea, ju, ei tea. Mida ütleb sulle arv 13? Ma olen selgelt 13. kuupäeval, 13. aastal, reedel, nii et ma seda arvu ei karda. Et see on igati positiivne sinule. Ma ütlesin, positiivne laga jätab mind külmaks. Ega see 13 see arv, seda, seda ma leidsin ka sinu selles mälestusteraamatus, kui sa räägid oma kodukülast ja, ja siis sa räägid, sa oled sinu kodukülast on 13 kilomeetrit. Ja see on sattunud puhtfüüsiline maateaduslik. 13 kilomeetrit oli Alatskivile, 13 kilomeetrit oli Kavastu mõisa, kus läks laev mööda Emajõge 13 kilomeetrit maanteed pidi Varnjasse. Kus Peipsiääre ja 13 kilovatt oli poole tee peale rinnaga, Tammistu mõisa oli siis nii täpne ja nii enam-vähem me peaaegu jah. Oskasid täpselt valida, kui. Ma tahaksin küsida. Sa oled sündinud 1913, mis on pika eluea saladus? Kui ma olen kah perekonna kroonikat teinud, seal ja aastalt, tuleb välja, et nad on vähemalt selleks suhteliselt parkide poolt, keda ma rohkem olen saanud, uuris, on kõik väga pika eluajaga, inimesed on suurem, enamik on elanud üle 80, mis vanal ajal oli ju väga pikk aeg. Nii et see on nähtavasti ka mingi kui need pärivuslik. Aga ma ei ole midagi teinud, et eluaega pikendada. Muidugi need tavalised, tavaliselt see inimene ikka tee pealt vähegi viisakalt ja tervislikult elada, aga ma ei ole. Ei treeninud ennast mitte millegi asja peale, aga toidu ega joogiga millaski piiranud ennust alkoholi tarvitamine on napp. No võib-olla see on juba suur asi võib olla sinu mälestusteraamatus on väga, väga ulatuslik pildigalerii, väga huvitavatest ajaloolistest isikutest nende nimesid on võimatu siin kõiki üles lugeda meie saates, aga kes sinule isiklikult on, on kõige rohkem nagu tähendanud või kõige rohkem huvi pakkunud. No kõigepealt on need, kes mind no noort inimest on nagu õpetanud ja kus ma olen õppinud, seal on, mul oli üks üks sugulane, kelle nimi oli Andres silk, talle kindlustusseltsi ametnik, aga ta oli väga teravas pilguga poliitika asjades me kogu aeg arutasime neid asju. Siis oli seesama Anton Laar on tema, Anton Laar, kelle õpetusi ta oskas anda, tema ajalugu oli natukene liiga populaarne, aga koolipoistele kulus ära, tema käest olen palju õppinud, siis muidugi Gustav suits, on see kolmas. Ja siis muidugi kolleegid omavahel mõtteid vahetades Kalju Lepikuga eriti eriti ristikiviga võib-olla ütleks eriti Ristikivi, Kalju Lepikuga Kolgiga talvega. Uibo puuga kahjuks osa puu asus kaugel ja ei olnudki palju võimalusi. Muidugi temaga oleks vägevam. Eduard Ole ka Oregon, Jaanika seltskondlik olemine ja sõprus ja tekkinud, ma saan Helsingis uuesti kokku, ta oli mu õpetaja, pani mulle kaks, sest ma ei oskand. Nii mu niimoodi saanud, sel ajal veel joonistada, nagu nüüd lapsed joonistada. Aga me oleme pärast väga hästi väga hästi läbi saanud, mida ta nõudis. Ta nõudis, et oleks nii ilus, kõik oleks täpne ja nii nagu pilti tehakse. Pildi mõttes mitte mitte lapse joonistus niisugust. See oli sel ajal niimoodi. Ta tahtis, et olete kohe professionaalsed kunstnikud. No ja ei, joonistab nii nagu nagu on, aga laps joonistab hoopis teistmoodi, kuigi ma nii väga laps enam ei olnud. Ma olen 10 aastane. Sella. Sinu mälestusteraamatu tagaküljele on, oled sa kirjutanud nii siinsete mälestuste, pigemini kultuuri ja isikuloolise tagasivaate aluseks on 29. märtsil 1973 alustatud käsikiri. Käsikirja algmaterjaliks on muuseas Soomes pisut Rootsis peetud päevik aastail 1944 kuni 1009 45 ja mõned varem kirjutatud artiklid muljete säilimine või hävimine mäluvaramus on juhuslik, üksikasjad varisevad unustamise põhjatu, kus see kaevu säilinud ja mälestustes esile toodud osa on võrreldes algmaterjaliga puudulik ja juhuslik peenema nimetusega subjektiivne nagu kõik mälestamised. Suur suur tänu sulle selle mälestusteraamatu eest, mida on võimalik osta ka Eestis. Samuti siin, Stockholmis, aitäh sulle.