Ründame koos Hendrik Relve. Eelmises saates olime me oma rännakutega Tansaanias ja õieti lõpetasimegi selle põneva Aafrika maa ja tema loodud. Ja täna on niisugune eriline saade, kus on meie saates kaks rändajat ja teine nendest on siis Jaanus plaat antropoloog ja samas suur maailmarändur. Tere tulemast Jaanus Türile. Ja täna meie siis jutt hakkab keerlema selle ümber, et kuidas me oleme rännanud erinevatel maailma mandritel ja meie huvikeskmes on tegelikult siis maailma põlisrahvad oma niisuguse tervikliku kultuurirituaalide ja kommetega ja siis lihtsalt vaatame, kuidas meie mõtterännak ühelt mandrilt teisele kulgeb, aga keskmes on kindlasti siis põlisrahvad. Nii Jaanus, me oleme tõesti maailmas päris pikka aega rännanud erinevaid teid, aga mõnikord oleme sattunud samasse paika erinevatel aegadel. Ja ma arvan, et nii sinu kui ka minu rännakud pikad rännakud algasid ikkagi sel ajal, kui oli olemas selline impeerium nimega nõukogude liit ja just seal kaugemal kui Uuralid. See oli see kant, kus minu rännukirg nagu suure hoo sisse sai, et kuidas sinul see, see rändamine algas ja kuidas sinust üldse sai antropoloogiahuviline. Noh, võib öelda, et antropoloogiahuviline saigi minust kaheksandat aastat puhul kui ma alustasin oma rännakuid toonasel suurel Nõukogude maal ja noh, ütleme professionaalse etnoloogi ameti juurde jõudsin üheksakümnendatel, sellele eelnes siis ajaloo osakonna spetsialist kirumine etnoloogiale, mida siis toona veel algul nimetati ohvriks. Ja hiljem olen ma siis nagu terminiga tuuri antropoloog, ennast nagu tutvustanud professionaalselt, aga kuidas ma üldse jõudsin etnograafia etnoloogia juurde, oli tagantjärele võib-olla natukene kummaline, aga see oli nõukogude armee mis pani mind mõtlema, et kui palju kirevat on siin toona siis ühel kuuendikul planeedile, sellepärast et meie sõjaväeosas oli esindajaid praktiliselt kõikide skulptuuridest üle terve nõukogude liidu. Ja tegelikult mul on ka selles sõjaväe ajast niisugused elamused, ma õppisin näiteks ühe aserbaidžaani karjuse käest aserbaidžaani karjuse laulu ja ma oskan seda siiamaani. Ja siis muidugi ukrainlaste käest mõtlesin mitmed laulud, kui me seal kartuleid koorisime, tundidega peab midagi muud polnud teha, siis laulsid. Et, et selles mõttes see alguse huvi nii-öelda laia maailma vastu palju kaugemal, kui Eesti sai sealt alguses. Jah, see oli väga põnev, ta, minu parim sõber Usbek, et tema oli postiljon ja mina olin kunstnik ja siis meie kontorid olid kõrvuti ja saime suurteks sõpradeks ja tänu temale suur sõber ka teiste Usbekidega. Tagantjärele mõeldes on muidugi võib-olla see naljakas, et ega seal eesti poistel väga kerge nii-öelda ellu jääda ei olnud ja ega neist väga hästi alati vaadatud, aga noh, mis on ka meelde jäänud, on jussikese hea sellest väga raskest ajast huvi tekkis teiste kultuuride vastu. Ja tegelikult ma ikkagi juba sel ajal tundsin lihtsalt oma sisimas, et mul tekkis tohutu sümpaatia, tunnen näiteks selle aserbaidžaani karjuse vastu, kes kunagi pold oma kodukülast välja saanud. Ta oli väga terviklik, väga siiras ja mul omal ausalt öeldes, erinevalt paljudest seal naabritest sõduritest kooli tegelikult just sümpaatia tunne just nende kaugemate Tuurid just just ja ilmselt mul ka siis pisik, rännupisik, küllap tuli ka ennem olemas, aga ütlema, et siis pärast sõjaväge, siis kui Tartu Ülikooli sai vastatud, siis need toonastele üliõpilastele tavaliselt kõrberännakut Kesk-Aasia osariikides et siis sa ju päris palju rännatud ja ka mujal Venemaal, et noh siis tulid juba sellised ajad, kus piirid hakkasid oma ja ja noh, ma mul oli veel niisugune õnn, et 88. aastal olime oma ühiselamu korruse esimene, kes sai nii-öelda päris väliskohal, et keegi seal Soomes või Saksa demokraatlikus vabariigis teinud, aga ma läksin Inglismaale onule külla. Ööbisin mingi kolm neli ööpäeva Moskvas Suurbritannia saatkonna ees elavas järjekorras ja saingi viisa ja käisingi ära ja noh, kuna seal esimest korda midagi sellist näha selle nõukogude inimesele, et küllap see andis tõuke rännu kihule Ja tegelikult oled sa ennast koolitanud ju ka USA-s ja Uus-Meremaal ja antropoloogia õpingud on ka mujal päris pikalt ja ja siis on juba tulnud niisugused teadlikud käigud, kui sa oled juba sellise pilguga läinud kuskile, et saada midagi tõsisemat ja sügavamat teada kui turist, eks ole? Jah, ütleme alates üheksakümnete lõpus, siis nagu olen muidugi üheksandas keskpaigas tule nagu iga aasta proovinud teha mingisuguse pikema tõsisema rännu egamine, tavalise turismi ideed ei ole kunagi paelunud. Mitte et mul muide halvustakse midagi selle vastu olen ma olen ise teinud tehingu edaspidi vahel niisugune naljakas turismireis võib veel rohkem pakkuda kui niukene antropoloogi reis, aga noh, ütleme põhihuvi on siiski leida veel originaalset, traditsiooniline säilinud, et noh, millal jääga impet räägi. Vot see ongi võib-olla see meie kokkupuutepunkt, et noh, minu huvikese on alati olnud maailmas loodus aga selle loodusega nagu kokku tihti käivad põlisrahvad ja nende kultuur ja see on olnud minu väga suur kiindumus, millegipärast ma ei tea, isegi lõpuni ei ole sõnastanud, aga aga see on midagi sellist, et mul on kujutised nende rahvaste käes on mingi tarkuse võti, kuidas elada tasakaalus oma ümbrusega, pikemat aega, et ei teki mingisuguseid suuri katastroofilisi olukord, et see on mul nagu sellepärast õnne põlisrahvad on mind tõsiselt huvitanud ja mõtlen, et nüüd me hakkamegi õieti rändama mõttes väga kõrgelt ja uhkelt erinevalt hotell mandritel ja, ja vaatame, kuidas sina oled midagi, mõned killud seal leidnud enda jaoks eredamad killud ja kuidas mina ja et see on niisugune vägev hüpe mandrilt mandrile ja teistpidi igal mandril maanduks siis mingisuguse huvitava nähtuse juures ja räägiks sellest sügavamalt. Tõesti, ma arvan, see on meil ühine, et, et meil on natukene niuksed, sügavamad huvid mõnede paikade, mõnede inimeste, mõnede nähtuste suhtes. Me oleme nendesse ka rohkem süvenenud. Ja see muusika, mis nüüd siin on kõlanud, see on tegelikult värite indiaani rahva juurest ta hooma oodameid elavad seal osaliselt Mehhikos, osaliselt Ameerika Ühendriikide lõunapiiril, aga nende juurde me alles jõuame. Praegu esimese hooga maandume Aasias, Aasia on võimas maailmajagu ja, ja tohutult erinev ja ja näiteks minu kaks niisugust väga suurt, et kultuurielamust, mis mind siiamaani toidavad, millele ma mõtlen, on üks väga varajane Aasiasse seal kõige põhjapoolsemas Aasia mandriosas Taimõri poolsaarel. Ma olin ühes ekspeditsioonist maagilise fotograafina, käisime ka nasaalide juures ja seal sai siis salvestatud viimast kanassaanide suure šamaanide soo, genite rituaale. See, see oli tõesti väga suur elamus. Tubiaco oli seal elus ja sealt sellest rituaalist, mul jäi meelde see selline esimene rituaal, kus ma olin põhjalikult osaline, et esiteks aeg ei loe seal midagi, tohutu pikad need rituaalid keegi kella ei vaata ja teistpidi jõutakse selle käigus mingisugusele tasandile, millele sa muidu ei jõua. Ja noh, seal ausalt öeldes oli selline noh, nagu need Põhja-Siberi rahvastel tihti on. Et see nii-öelda joovastav aine oli puhas viin, mida mingil määral siis eriti veel šamaan võttis. Aga lõpp oli minu arust väga ilus. Kui lõppes, ära teed, siis nüüd nüüd lähme välja, vaadake, mis on taevas ja öelge mulle, millise kujuga see pilv on, siis me läksime välja, vaatasime neid pilvi ja kirjeldasime talle. Ta ei öelnud midagi, aga see oli nagu lõppjäreldus, see on väga huvitav, et siis nagu mõte otsad lahtiseks. Ja sina oled nagu käinud palju, sest sa oled rohkemgi käinud kui mina. Ja aasal on vist, ütleme, see islam on seal väga mitmenäoline. Ja seal sa oled mitme eri ilmelise islamiga kokku puutunud, on nii erinevad, eks ole. Et mõni kild, mis sulle sealt nagu mõju avaldanud võib olla. Noh, ütleme, et meil on tõesti nagu raske ülesanne nüüd hüpata ühest kultuurist teise, mis on nii eriilmelised, et noh, et aasiarännakutele ütleme, geograafiliselt olnud, ulatuvad siis Türgi Aasia-osas kuni Indoneesia nii välja ja enamik riike, mis seal vahepeal on läbi käidud, budistlikud ja islamikultuurid. Aga võib-olla tõesti nagu kõige enam on mind huvitanud just religioon üldse, mida kõige rohkem tegelikult paelunud erinevate kultuuride juures. Mulle on meeldinud see sõna vaata et kui kultuur, siis ka eesti keeles sõnatüvi on kult, eks ole, nagu kultus ja kultuur. Et keegi Urasest on öelnud meie kultuuriinimestest, et kultuuri tuum on kultus või usk minu arust ilus. Ja see on ikka põnev mõttemängija, aga nüüd, kui selle islami juurde tagasi tulla, et mis mind on nagu islami juures poelnud on see tohutu kirevus islamimaailmas. Et kunagi sai tehtud raamat inimnäoline islam tagantjärele mõtlema, et see nimetus ei olnud sellel raamatul eriti õnnestunud. Aga paljuski sai see nimetus samanimelisele näitusele raamatule pandud. Toona ja paljuski ka praegu, näiteks paljudele Eesti inimestele on islam midagi ohtlikku, midagi, mida nad kuulevad raadiost, vaatavad telekast, kuulavad meedias nagu peaaegu igapäevaselt, aga tegelikult see on üks väga väike osa islamimaailmast. Absoluutselt, ja, ja minu jaoks on islam avanenud just otseste kontaktide kaudu konkreetsed inimesed, kellede ma olen suhelnud mõne imaamiga, kellega ma olen pikemalt juttu ajanud ja sealtkaudu selles mõttes inimnäoline islam on jälle väga täpne, et tegelikult see kulgeb läbi inimeste ja mitte läbi meedia ja mitte stampides stereotüüpsete siltide, mida siin Euroopas harrastatakse. Täitsa nõus ja islami puhul on see eriti kummaline, et ütleme, kui võrrelda Indoneesia suurima islami regi islamit, eks Saudi Araabia islamiga või kolmanda näiteks Iraani islamiga või näiteks Kesk-Aasia praeguste nõndanimetatud islamivabariikidega, noh tegelikult väga niuksed usuleiged vabariikidega nõukogude ajast meeletult erine ja ja noh, võib-olla vahetu suhtlemise poolest inimestega tihti, kuidas usu teemadel tõuseb minut tahaks nagu esile just Iraan, mis ka nagu ütleme, paljude ütlemisi kristliku kultuuriruumidest pärit inimestele tundub olevat nagu sihukene tut võõras võib-olla mõnele ka ohtlik. Ja noh, ma ei räägi siin poliitikast või Lätist ja selle riigijuhtimisest ja välispoliitikat, ma räägin lihtsatest inimestest, kellega ma sellest nõndanimetatud suletud riigis väga avameelselt suhtlesime. Loomulikult tuleb järgida kõikvõimalikke piire, mis selles skulptuuris on väga ranged meeste ja naiste vaheline suhtlus, võõra mehe ja islami naise vaheline suhtlus, mis tihti on võimalik. Aga kui sa tead neid võimalusi reegleid, siis ka see ei ole noh ka see on võimalik, et sa suhtled islami naistega. Ja no Iraani puhul on ikka see, et ta on ju ajaloo mõttes, ta on põhjatu kaev ja, ja see pärsia kultuur, millele inimesed tihti Euroopas ei mõtle, sisuliselt see on ju pärsia päritolu kultuur, eks ole, ja võimas. Täpselt nii ja noh, väga eripärane mitte ainult oma shiitliku kultuuri puhul võrreldes sunniitlike naabritega aga just selle sajanditepikkuse väga väärika noh, kohati ka agressiivse ajaloo poolest ja see, seda on tunda väga lihtsate inimestega suheldes Iraanis ja nende Vii võõraste suhtes antud juhul meeste huvi tulnuka rändaja vastu ja, ja väga heatahtlik suhtumine, see jättis sügava mulje. Nende usumeestega niimoodi omavahel kahekesi kõneldes tuleb ju ka see välja, et tegelik islam, millest siin Euroopas ei taheta, keda või mis ei kõla praegu vastu, need eetilised põhimõtted on tohutult lähedased kristlikele põhimõtetele täiesti nõus ja et nad on vahel, ma olen mõelnud, et tegelikult võib-olla sellepärast ei suudeta sellest aru saada, et ta on nii lähedane võrreldes mingi budismi või, või mingisuguste teiste võimsate usunditega maailmas, et et ta on tegelikult väga lähedal sellele meie kultuurile. Nii et Aasia kultuurid ja rituaalid on väga mitmenäolised ja islam on, on kogu Aasias üks kõige levinum, kuigi seal kõrval on ka budism, eks ole, ja ja millega ma olen jälle hinduismi, olen kop kokku puutunud näiteks Paalil, mis on väljaspool Indiat vist kõige suurem jahtidel on, et, et need on kõik väga võimsad, aga võib-olla tõest ja islam on see, see kõige levinum ja samal ajal on ta 1000 näol. Siia neid siis vahepeale jällegi seda hoona oodami meeste laul, see on tegelikult koioti laul ja selle laululugu on see, et sealt ohuna oodamite juures ma elasin natukene aega soli, san havi reservaat Madis ja seal selle ühe perega, kellega ma rohkem tuttavaks sain, siis nad kinkisid mulle selle plaadi. See oli juba eelmise põlve mees, kes siin nüüd laulab seda Coyatti laulu, tema nimi oli Lorenzo Vello ja see koiott on väga paljudel indiaani rahvastel ka sageli tootemloomaks olnud. Ja kui rääkida üldse ameeriklastest, siis me räägime minu meelest ainult indiaanlastest, praegu on korrektne öelda küll põlisameeriklased millegipärast aga meie ütleme, indiaanlased, meil on see tore sõna ja ma ütleksin ka niimoodi. Räägime indiaanlastest siis Eesti inimesele tekib seos mingite nahksukalugudega kohe. Aga see sügav ja palju võimsam ja mitmekesisem indiaanikultuur on muidugi seal kuskil Kesk- ja Lõuna-Ameerikas hoopiski. Ja minu jaoks ka see oodami rahvas, kes pooleldi Mehhikos, pooleldi USA lõunapiiril Sonora kõrbes. Nende juures näiteks olen ma läbi käinud päris mitu meetrit kohale ja ja üks nendest oli siis selline. Teie ote rituaal, eesti keeles on siis üks niisugune kaktus, pisikene, niisugune ümmargune kaktus ja see kuivatatakse ära ja selle eestikeelne teaduslik nimi on Beijote uimakaktus. Ja see on siis need väga tähtis ka nende rituaalides. Ja see on kas selles mõttes huvitav teema üldse seal indiaani kultuuride juures, et nad kasutavad seal mõnikord mõningaid aineid enda ergutamiseks ja siis tekib alati küsimus Euroopa kultuuris, et kas see on narkootikum ja järsku mingi mõnuaine. Algselt on ta rituaalide vahend ja näiteks jootepulber, mida me seal öö otsa siis natukene vähehaaval tarbisime. Ma ütleksin niimoodi, et mina ei tea, kas see oli see või oli see see, et me olime öö otsa üleval. Laulsime, lugesime palveid, kõnelesime oma lugusid ka hommikupoole ööd. Ma jõudsin küll mingisugusesse seisundisse, kus tundus nagu niukene, sisemine selgus nagu tekkivat. Aga ma ei tea, millest see tekkis, aga rituaal ta oli. Ja see rituaal jäi mulle väga meelde. Ja sina oled nüüd ka liikunud seal Ameerika indiaanlaste hulgas, mõni kelle juures sa oled käinud? Jah, et on päris palju käidud, et kunagi, kui ma õppisin kentacki ülikoolis antropoloogia, siis ma nagu alustasin üle terve USA-s ringi käidud mõjust mööda reservaat, siis Mehhiko indiaanlaste juures, ohaka osariigis ja maiade juures seal Chapase osa oligi see Yucatonis ja kui sa mainisid seda Biote kaktuse osa maalide, siis noh, ütleme tänapäeva Mehhiko territooriumil on see väga oluline olnud, aga tänaseks on paljuski ka muutunud olenemata selle ala spetsialist, aga ma tean, et on selline Biotekalt või Biote usund levib Ameerika linnades näiteks ja leviku mehikuse mujal ja arvatavasti ta on mõnevõrra erinev sellest, kus sina näiteks osale kindlasti ja sellega seoses mul tuleb ka meelde üks väga huvitav taim või taimede segu, mis on päris tuntud ka tänapäeva Eestis mõneti üllatavalt tänapäeva eesti noorte seas, nagu ma tean, eriti. Ja see on tuntud ja minu tütar, muide kes käis Ecuadoris, sai seda seal näiteks kogeda hoopiski, nii et nii nagu sa ütlesid, need usundid, tekivad ka praegusel ajal uusi usundeid, eks ole, vanaderit paalivahendite ja, ja niisuguste jookide ja ergutavat ainet ja põhjal ja saaja hoos, kui on tõesti just üks nendest ja sa oled käinud ist seal päris selles kohas, kus seda traditsiooniliselt on rituaalis kasutatud jahma. Julgen väita küll selles mõttes, et Airhoskot pakutakse tänapäeva erinevalt, et see Lõuna-Ameerika riikides niimoodi turismipaketi osana teeme ayahuasca rituaalides, loomulikult on väga autentne, väga traditsiooniline aga meie läksime nüüd paljuski vasturituaali pärast suhteliselt sügavasse Amazonase jõe basseini sellises Peruus kohalikel. Paal puhastamisrituaali na ravitsemis rituaalid on täies elujõus ka tänapäevani. Ja kuidas, lühidalt tali, kui sa sinna sisse sattusid tuli muidugi leida sõiduvahend, teejuht ja paadiga me sinna sõitsime sinna kohale. Päris tükk aega oli sõitmist ja jõudsime hommikul vara kohale ja siis ma rääkisin oma soovist meie maja peremehega, kes oli enne külastajaid vastu võtnud, aga ütlemisi tavalistest rännuteedest õnneks piisavalt sügaval Amazonase basseinis, et noh, ta ei olnud niimoodi tavaline turismisihtpunkt. Ja siis kutsuti kohale kohalik šamaan. Et võib-olla see nimetus šamaan paljudele tundub, et siis tuleb niisugune kõliseb kulisev sulgede või mingite muude imeliku aksessuaaridega mees. Antud juhul mulle jättis väga sümpaatse mulje, tuli sihukese tavalise nokamütsiga katkise T-särgiga katkiste teksadega härrasmees, kusjuures ma just tema kohta on palju olnud lihtne inimene ja kes tõepoolest oligi šamaan, mitte ei etendanud seda ja pärast uurisin muidugi pikalt, et kellega tegu on Kustas romaaniks, õppis rendima, tausta kohta palju teada. Ja meie õnn oli see, et me läbisime selle rituaali algusest kuni lõpuni. Kaua see kestis, see algas hommikust peale, kui metsast tuli leida seitse erinevat komponenti sellele nõndanimetatud nõiajoogi näha. Need on nii uurikad kui ka teatud kindlad lehed. Ja kalliaanid seal seal, miks sa ei oska, tegelikult sellel on ka eestikeelne nimi sellel väädil, mis, nagu on üks väga möödapääsmatult komponent, selle nimi on eesti keeles Amazonase kopi väärt ja, ja see on üks liaan. Aga seal on teisi komponente. Sest jällegi põhiline ja siis keedetakse nõiajook nii-öelda väga lihtsustatult öeldes kahes etapis võetakse vesi, siis keedetakse, esimene nii-öelda partii valmis, siis järgmine partii keedetakse valmis ja siis segatakse see ayahuasca ujuk kokku ja see võtab tunde tund aega, need vahepeal, noh, ma filmisin seda kogu seda protseduuri vahepeal käisime džunglis retke peal, siis tuli meile tagasi ja siis mida enamik inimesi näeb ma veel või teises vormis mitte seda ettevalmistust, mis mul oli, sama põnev algab siis ööpimeduse saabudes. Ja see kestab täiesti pilkases pimeduses. Mul on väga raske seda seletada, aga nagu lühidalt öeldes, olles selle esimese aia kasko lonksu ära joonud siis tavaliselt enamike inimestega juhtub juba väga kummalisi asju näha. Ja kui inimesel on ikka mingisugune väga kuri vaim sees nagu minul siis ta peab võtma veel teise. Ja kui ta tõesti halvast vaimust vallatud ja kui mina, siis ta peab võtma ka kolmanda ja, ja siis ayahuasca kohale. Ühesõnaga minu rännukaaslastel tekkis rännak nii-öelda, ma ütlen niimoodi lihastatud rännak peale esimest ayahuasca ja šamaani seda riitust läbi teeb seda oma oma muusikat, laulab, vilistab, koristab oma lehviku, kõik see toimub pilkases pimeduses. Ehkki ma pean ütlema, et mul õnnestus seda k null Luxiga filmida ei olnud keelatud põhimõtteliselt. Ja siis, kui see ayahuasca lõpuks jõuab inimeseni, kellel juhtub see juba viie minutiga, kellel siis paari tunniga, kellega raskel tagantjärele aega võttis siis juhtub inimesega midagi väga eriskummalist. Järgmisel päeval toibunud, rääkisime mis, kellega juhtus, siis need kogemused olid vägagi erilised ja tihti seotud selle iga konkreetse inimese minevikuga või olevikuga. Näiteks üks mees, kes oli teatavaid seoseid panganduse rahandusega, nägi oma rohketes nägemustes näiteks dollareid, mis tohutu kiirusega. Ilme, sinul oja ei mõtle, seda on väga keeruline teha, et noh, ütleme nii, et meeled avardavad, hakkad igasugu asju nägema minevikust ka neid asju, mida seal ei olnud, tulevikust ütleme sulle, sa oled nagu muutuda osaks kosmosest. Piirid hägustuvad, kuuled hästi teravalt, sa kuuled kõike, mis seal öises džunglis toimuv arvanud kuulvat. Ja sul kaob nagu ajataju. Ja, ja siis sa näed igasuguseid erinevaid asju. Et noh, ma jään täiesti hätta selle asja kirjeldamiseks ja ja ka siis noh, mis on nagu enamikel inimestel, kes selle rituaali on läbi elanud moel või teisel, et see, mis sinuga lõpuks juhtub, on puhtfüüsiline. Kõik, mis on sinu sees välja, tuleb välja väga äkiliselt ja sa ei saa mitte midagi teha. Et kõlab, võib natukene halostega kõikidest inimlikest aukudes, kus midagi välja tulla on, sealt ka tuleb ja, ja pärast seda ei ole hea olla. Aga hea, kas siis, kui sa oled pärast nagu toibunud šamaanid sinuga läbi, noh, antud juhul siis viis läbi veel puhastusriituse täiendavalt kohaliku suitsuga kohalikust tubakast puhus puhastavat suitsu, tegi muid rituaale. Järgmisel päeval on tohutult hea olla, sa oled puhas mitte ainult seesmiselt täiesti puhas, vaid sa tunned, et ka vaimselt täiesti. Puhub ja see rituaal on, on seal väga põli. See on väga põlin, et noh, et ei ole siis tegemist enamikus väga pika kirjaoskusega kultuuridega Amazonase indiaanlaste puhul, et ma ei oska nüüd väga täpselt ütelda, kui põline ta on, aga noh, ütleme, et esimesed rännumehed, antropoloogid, enamasti misjonärid, kes jõuavad esimesena kohale, on selle rituaali olemasolu märkinud ja kestab edasi kuni tänaseni ja põhimõtteliselt on see siiski eelkõige ravimisrituaali. Kui inimene tunneb, et tal on häda kaelas, siis šamaan või tema õpilane või tema abilised. Antud juhul oli ka vana šamaan, osales riikides, kuid mitte enam aktiivselt, kuna ta oli, aga ta tundis, et tervis on veel kehvemaks läinud. Sisse tuli spetsiaalselt selle ürituse jaoks kohal, et ennast parandada. No nii vaimse kui füüsilise tervise jorendamiseks just, aga mida sa nüüd arvad sellest, et ayahuasca on hakatud mingites teatus eesti ringkondades tarvitama nii-öelda oma uute rituaalide tegemisel siinsamas Eestis? No ma ise helistan siis noh, sellist traditsioonilist kohapeal toimuvat rituaali aga loomulikult ka siin isa kätt vastu panna, oletan, rituaalid levivad mööda maailma enamasti ka muunduvad näiteks jõudes globaliseerunud ühiskonnale Vene variantides lääneriikidesse no näiteks Eestisse siis see hoiaku Asko rituaal, mis siin toimub mõnes kuskil korteris või eramajas, see erineb enamasti väga palju, noh, traditsioonidest, rituaalist kuskil Amazonase basseini indiaanlaste juures aga sellest iseenesest midagi halba ja see on suhteliselt loomulik, et need traditsioonid muunduvad. Jah, ainult, et ma arvan seda, et, et siinses kultuuris ei teata neid piire ja et siin võib saada sellest nii, nagu lääne ühiskonnas tihti on muutunud rituaali vahendid on näiteks tubaka, mis oli kunagi Ameerikas ikud, puhas rituaalivahend. Ja nüüd sai juba tänan teid tagasi mõnuaineks ja nii on juhtunud paljude ainetega, mis on sattunud Euroopa kultuurisee, on minu meelest niisugune ohtlik ja mina ise küll arvan niimoodi, et kõige ehedamal kujul mon traditsiooniliste rahvaste vahendid kõige õigemad nende algupärases kodus. Kellel on õnn ja kellel on ka toibukust vahet teha, et mis on tegelikult traditsiooniline ja mis mängitakse maha traditsioonilise pähe ja, ja see, mis ütleme siis, antud juhul sisse aines ayahuasca, mis kujul mitmest komponendist jõuab siia kuskile Eestisse, see võib väga palju erineda, sest tegelikult ayahuasca mees nagu ka selle mõju, et kõik need protsessid muutuvad kultuuripiire ületades Ja nendes asjades peab iga inimene siin juba ise otsustama ja olema vastutav selle eest, mida ta siis kaasa teeb ja ja mis asja ta siis tarvitab, millistel puhkudel? Ja neid oli siis jälle see Coyatti laulda fono oodami rahva juures ta Ameerikast, aga meie rändame nüüd mõttes kolmandasse maailma jakkujas on aafrika minema nüüd Aafrikas käinud kümmekond korda ja eriti sellest ekvaatorist lõuna pool on päris tihedalt käidud ja loodus on eelkõige huvitav olnud, aga on ka olnud kokkupuuteid nende rahvaste kultuuridega ja ja võib-olla kõige sügavamad elamused on olnud nende Buschmanite ehk praegusel ajal öeldakse sanidega. Mind võlub nendega tuuri juures see, et nad on tegelikult loodusrahvas, et kui ütleme, kes on põlisrahvad või loodusrahvad, siis loodusrahvad minu peas on sellised, kes ongi loodusega nii tihedalt seotud, et nad ilma seda looduse seoseid ei suudakski, säilitada enda terviklikku kultuuri ja teistpidi nad loomulikult on ka selle võrra sõltumata tomaad muust maailmast, et nad saavad kogu oma elatise tegelikult oma ümbrusest. Ja need saanid ja Pusmanid olid, selles mõttes ehedad sa vannide kütid ja korilased mulle nende juurest palju õppinud. Ja teine on siis olnud maa, said see uhke rahvas, kes ennast väga väärikaks peavad ja keda paljud naabrid kaaskardavad või austavad? Kuidas on sinu aafrika reisisid? Ja mõtlen ka, et teaduse Maasaide juurde jõudsid sellepärast, et noh, mis mulle Aafrikas ma olen tunduvalt vähem käinud kui sina, aga just need Maasaid son, Puurud, kes on nende kultuurilise keele sugulase nende juures mind nagu eriti huvitas jälle siis ütleme, see antropoloogi krõhuks, mulle meeldis vaadata, kuidas siukesed, kaardid, uhked karjakasvatajad, sõjamehed, kuni tänaseni on neil sõjameeste seal vanuserühm Keenias, eks ole. See oli keemia, see jah, et kuidas see kultuur on muutunud tänapäeval. Ja kuidas see on muutunud nende uhkete inimeste käest kunagi põllu sonkijategi ei käinud isegi läbinud, isegi rääkinud nendega, nad olid maailma veisekarjade isanda loomulikult mitte mingisugusele tühise põlluvari eest. Kuidas nendest, vaata, see on mõnevõrra muutunud ja mida on teinud turism maa sõidega ja mis mulle eriti muljet jättis, tänapäeva maa said puhul on need küla teinud kangid, mis asuvad teel maalsemara loomaparki, kus siis vuravad kümned ja sajad autod iga päev nende maadelt läbi ja lähevad nende maadele kuub Maasaidele enamasti mase mara puhul sissepääs keelatud seal otseselt, nad on isegi välja aetud oma algsetest kohtadest. Ja nende kodumaa kurvalt ju lõhki aetud praeguse Tansaania ja Keenia. Täpselt nii ja, ja tihti on juhtunud niimoodi. Meil on jäänud need kehvemad maad ja siis mind huvitas, et mis on saanud nendest Encongidest ehk siis väikestes asumites maas asumites, mis on täpselt selle turismitee peal ja sissetulek ei sõltugi enam mitte nüüd ainult veisekarjast, mis kunagi oli kogu toidus tuligi ainult veisekarjast vaika turistidest, kes ostavad nende käsitööd, mis on väga uhke, kahtlemata jätavad raha ja seda raha jagatakse siis kogukonna liikmete vahel ja mis mulle, Nende puhul ühest konkreetsest, ent kangist või asendada, sest ma tahan rääkida, me tulime siis noh, ütleme tavaliste turistidena sinna kangi seal algas siis turistide lõbustamiseks etendus peal, et tüdinud nägudega endised uhked lõvid, piad laulsid kätteõpitut, laule, mis on küll traditsioonilised, värises mehed, eks jah, mehed ja ja siis naised tegid seal mingeid tantsu juurde ja siis näidati, kuidas traditsioonilise viisiga tuld tehakse kahe puutükiga ja siis juhiti osavalt kogu seltskond sellenkongi tara taga oleva müügipunktini, kus siis tuli osta igasuguseid cappumisega olid ja noh, meie jätsime seal kustumatu mulje, et võib-olla eestlaste rännumeestele omaselt väga pikalt tingisime iga asja üle ja seedis neile hea mulje. Ja näiteks mul oli see kogemus, sa ütled lõvitapjad seal, üks mees näitas mulle siin vasaku käe peal Niukest kiitsega Tarmi ja ta ütles, et need on Lõvi käpaga tehti ja et siis vana kombe järgi elu, nii et sa ei saanudki enne meheks. Sa tapsid lõvi ja siis selle surnud lõvikäpaga, ise tõmbasid endale siia sügavad haavad sisse ja seal oli siis nagu siis sa said meheks. Tegelikult sellel mehel oli see, Ma arvan, päriselt teisest küljest keegi ei tohigi praegusele lõvi tappa. Ja see on väga raskeks tehtud tänapäevaste lõvi enam üsna tihti kätte. Aga tegelikult selline arusaam, et, et saada poisterühmast sõdurite rühma ja et mitte jääda eluks ajaks poisikeseks ja kellel ei ole õigust abielluda kuni kõrge vanuseni tuleb tegelikult levida. Ja no nüüd tänapäeval, kui suure grupiga oma aiagrupi poistega koos õnnestub lõvi tabada, siis loetakse juba, et sa oled nagu päris meedias oma lõvi tapma. Ja, ja selleks tuleb ikkagi ma ei tea, mis kooskõlastasid läbida, sest lõvi surmamine ei ole niisama lubatud lihtsalt. Ja aga on väga palju, noh, mina olen käinud küll Tansaania poolel ja Keenia Poolal nendes külades ja seal on ka väga palju niisugusi asju, mis ka siis, kui isegi seda turistile näidata takse, jätavad mulje, panevad mõtlema, näiteks maa sai naiste nii-öelda iluideaal, et naine peab olema kiilas ja alumised, kaks hammast, päevad olema puud. Et teha ja veel palju muud täpselt, ja nad on uhke rahvas, kuigi nad on puru Aased praegusel ajal, aga see uhkus on neil säilinud. Aga sinu kogemus oli vist siis see, et sa said näha pärismaa, said elu, mitte turistliku elu, ka siis. Jah, ja ma tulen sellesama küla juurde tagasi, kus võeti järjekordne grupp vastu, tehti keset päeva, päike särab, tehti millegipärast traditsiooniliste laulude tantsude etendus ja pärast seda läks pikaks kauplemiseks ja mina ei viitsinud kohe alguses kaubelda, vaid tulin külla tagasi üksinda ja siis hakkasin inimestega rääkima, nagu inimene räägib ja saime seal päris mitme mehega jutu peale rääkisime pikalt, kus ma tule, mis ma teen ja nemad rääkisid oma elust, eks ma loomulikult maasõidust väga atraktiivne antropoloogid, jälle väga tuntud rahvas palju uuritud tegelikult ja nad nägid, et ma tean Nendest päris palju ja, ja siis, kui me veel seal pikalt seal kauplesime, siis me sõbrunesime ka muu külarahvaga ja siis ma ütlesin, et ma tulen tagasi, et ma jää sinna turismiasutus ööbima, mis oli plaanis? Tule, tule, tule, aga mulle tundus, et ega nad väga ei uskunud. Ja kui ma öösel tulin koos oma teise sõbraga, siis nad olid rõõmsalt üllatunud. Oli näha, et seda ei ole juhtunud. No vähemalt tükil ajal, et mees, kes lubab tulla tagasi kahvanägu tõesti tuleb ja nad olid tõesti rõõmsad seal juba pimedaks läinud ja siis kõik sõdurite Jaagupis poisid, kes ei ole veel abielumehed, vaid just nimelt need Lõvi tappeni Rävinakaga käitleme, tikad jo kius, eks ole, nemad enne abiellumist ja meeste abielumees, diagrupiminekut elavad koos oma oma hütides ja ühes nendest hütis, siis kogunesid selle hea grupi sõdureid kõik kohale ja tehti siis meie jaoks sihukene pidustus, laulupidu lauldi samu nimetatud lõvi tapmise laule, siis meie proovisime kahekesi eesti joruga vastata, mis palju elevust tekitas ja pakuti kohalikku, et noh, ütleme meie joogiõlu on kõige lähedasem kohalik pruulialu. Kahjuks ei antud mulle vere ja piimasegu misjon nende traditsiooniline toidus peatoidus aga, aga noh, seda sain hiljem maitsta ja siis see kestis tunde ja tunde, see lõbus kooslaulmine ja ega me üksteisest palju aru ei saanud, seal ei olnud väga palju inglise keele rääkijaid, aga me tundsime, et me saame omavahel, oskame suhelda ja me muutusime sõpradeks ja siseneme sinnasamasse hütti magama, mis seal üldse külaliste majutamiseks mõeldud. Hommikul vara, kui naised hakkavad lehmi lüpsma oma kallist karja, mis kõige väärtuslikum jumalaseisundis praktiliselt kuni tänaseni, siis ärkavad ka teised väga vara. Hommikul, kui meie ärkasime, siis sai näha seda külaelu, kuidas tegelikult käin kuni hetkeni siis kui tehakse nendega olemasolevad avaused lahti. Talle pannakse alati kinni vanast ajast juba kui lõvid ja aetakse kari välja. Ja siis me läksime koos kaarega kaase, käisime nende karjamaadel ja rääkisime elust-olust, et see oli nagu teine tunne oli näha, kuidas see suhtumine muutus. See suhtumine päeval, ehkki ma seal enda arvates hiilgasin oma antropoloogi teadmistega maa sõide kultuuri kohtakse, avas võib-olla mõne ukse, aga see, et ma olen täiesti paljand, luust ja lihast inimene, kes tuleb nende külla, nagu ta lubas, see juba tegi nagu Omaccini. Kus on hea ja võib-olla kogu selle meie kolme mandrirännakute nii-öelda mõttelendude kokkuvõtteks ütleksin niimoodi, et et kui me iial Vicky läheme mingite teiste mandrite rahvaste juurde, siis see, mida turist sageli teeb, ta võtab niimoodi, oo, et see on eksootika, oos on midagi hästi võõrast ja kauget ja tegelikult nii nagu sellest sinu loost välja tooli. Tegelikult sa hakkad asjast hoopis siis aru saama, kui sa lähed sellest seinast läbi ja mõlemad pooled tajuvad, et me oleme inimesed, tekib inimlik suhe omavahel. Ja siit alles tegelikult see kõik algab. Täiesti nõus, et noh ja kõige tähtsam on austada seda kultuuri, kuhu sa lähed, Ando arvu, et sa oled külaline ja anda aru, et inimestele on oma unikaalne kultuur ja seda tuleb austada ja kui seda ei oska, ega siis ei ole ka mingit kontakti tekki nende inimestega. Ja ja siia lõppu siis niisugune vihje veel näiteks ka pildistamisel, et ma alati olen kõigile endale reisikaaslastele ka öelnud, et et kui te teete inimestest pilte, siis ka suhelge temaga. Et maa said, ütlesid mulle seda Nadez niimoodi. Me ei ole loomad. Pildistate, et ole inimene, lehvita talle, anna talle midagi, aja jutt, tee siis pilti ja nii peaks tegelikult kõigil maailmarännakutel inimestel olemas. See oli nüüd siis viimast korda Koiuti laul indiaanlase laudult seal kusagil Sumera kõrbes ja ja sellega siis seekordne saade läbi sellest, kuidas maailma rahvaste kombed ja rituaalid on tegelikult mitte meile kauged ja arusaamatud asjad, mida tuleks võtta nagu mingit meelelahutust vaid need on väga inimlikud nähtused, mis on väga pika aja jooksul tekkinud inimkonna kultuuris ja nende kaudu loovad inimesed harmooniat nii enda, lähedaste kui ka oma ümbruse vahel. Aga järgmises saates läheme rändama hoopiski suurde ja võimsasse. 1000 näolisse aasia riiki nimega India. Rändame koos Hendrik Relve.