Tänase saate külaline on öelnud, et parim kingitus inimesele on aeg et ta peab kõige olulisemaks enese teostuslikust. Üks olulisemaid vajadusi Eestimaal on teha midagi hariduse sfääris. Samas on ta ka öelnud, et rahulolematu hoiak on tema puhul edasiviiv jõud. Tema kohta on öeldud. Ta on äärmiselt tugeva loogikaga jätti, salli rumalust ja vaimset piiratust. Jaak Aaviksoo. Teie lastetoa ukse peale me siis nüüd täna koputame. Ja Tartu poiss, põline Tartu inimene läbi ja lõhki. Nii ta on, jah, ma olen siin Toomemäel sündinud ja üles kasvanud. Maarja kiriku vastas, mis nüüd on küll rohkem põllumajandusülikooli võimlena tuntud, aga vahest saab Maarja kirikule tagasi see nurgapealne maja seal oli kunagi kooliõpetajamajaks ehitatud ja üks esimesi, mis sellel kindral põdra või Pepleri või vahel ka Rudolf Pälsoni tänaval pärast sõda taastati. Koolis käisin Miina härma gümnaasiumis Tartu teises keskkoolis ja olin üks nendest, kes sellesse kooli astudes oli esimene inglise keele klassi astunud, nii et olen selle kooli uuema ajaloo kaasa teinud ja ülikool Tartus ja ja kõik töökohad välja arvatud mõningad lühemad pausid on olnud ka Tartus, nii et ilmselt saab mind põliseks tartlaseks nimetada küll. Te olete öelnud, et Tallinn, et, et noh, see on tõesti selline, et tuleb ja tunned kohe kuidasmoodi, sa tahaksid siia Tartusse tagasi, mis on siis see võlu, mis sellel linnal on? Imelik oleks muidugi küsida, mis on võluinimese käest, kellele see on kodulinn ja sünnilinn, aga ikkagi. Ma ei tea, kas sa oled kõige õigem sõnastus, aga mulle tundub, et Tartus on inimene kuidagi olulisem kui muud tähtsad asjad linn ise või, või rikkus või, või, või linnamelu või Tallinnas kipub minu jaoks inimene ära kaduma ja suuremates linnades võib-olla veelgi enam. Ehkki ka Tallinnat need päris suurlinnaks kaisa pidada, nii et tartlased vahepeal mõtlevad, et nad kui juba päris linna minna, siis, siis lähim on ju tegelikult Stockholmis või Peterburis, sõltuvalt kuhu poole kellelegi eelistused kisuvad. Ja teie jaoks on muidugi Tartu ülikool see kõige-kõige. Jah, ma ju tegelikult pärast ülikooli lõpetamist olin, olin ülikoolist eemal, aga nüüd 92.-st aastast tagasi tulles ülikooliga seotud olles ja ja päevast päeva tegelikult mõeldes selle peale, mis rolli ülikool on mänginud nii selle linna elus kui, kui eesti rahva elus tervikuna olen ma üha rohkem veendumusele jõudnud, et see on tõepoolest üks oluline Ast. Ja ja siin ei saa me ka omavahel vaidlema hakata, sest et kuna ka mina olen just nimelt siin oma elukutse õppinud, siis ma tean, mida tähendab just see eksamilõhn selles majas. No nii ta on, ega ülikool ju koosnebki väga paljudest niisugustest käega mittekatsutavatest asjadest nagu õhustik ja, ja atmosfäär tervikuna, maailmakäsitlus, erinevad isiksused. Sellepärast ma olengi alati suhtunud, aga skeptiliselt nendesse kõrgemates õppeasutustes ja mis on äsja tekkinud, et selle õhustiku või oma näo väljatöötamiseks läheb no vähemasti kümmekond, aga tõenäoliselt rohkemgi aastat aega ja, ja Tartu Ülikoolis on neid aastaid päris palju olnud, nii et et seda võib ennast tõepoolest ülikooliks nimetada. Aga meie oma lastetoa saates läheme nüüd hoopis kaugesse aega tagasi sinna, kus Jaak Aaviksoo ei olnud sugugi nii pikk, kus oli tegelikult tegemist üsna pisikese poisiga ja, ja mis on esimene mälestus endast. Mu käest on seda küsitud ja ma olen seda isegi enda käest küsinud, et mis, mis ajast ma nagu ennast teadvustada ja ma pean ütlema, et mulle tundub, et olen ennast teadvustanud veel enne, kui ma kooli läksin, aga ometigi väga selge pilt, mis on nii lisapildina silmade ees, on see, kui ma esimesse klassi läksin. Sealtsamast pealsele tänavat pidi tollasesse Tartu teise keskkool. Kas võib see tõsi olla, et enne esimesse klassi minekut see päris pisikese poisipõlv on natukene naguniisugusesse ajahämarusse ära sulanud? Ta on jah, kuidagi ragmentaarne, teinekord ma mõtlen, et kas, kas see oli siiski enne seda, kui ma kooli läksin või ei olnud, nii et ma arvan, et et niisugust selgelt teadvustatud mälestust esimesest seitsmest eluaastast muidugi nagu ei olegi. Kas lapsepõlvekodu oli pikka aega üks ja seesama, nii et see päris pisikese poisi kodu ja koolipoisi kodu oli ikka üks. Jah, ma olen lapsepõlv on selles ühes ühes ja samas majas mööda läinud Pepleri Pälsoni tänav kuus, seal muuseas, on nüüd koolimaja, see seisis pikka aega tühjalt pärast seda, kui ta omanikule taastati ja nüüd on seal Mainori majanduskool ja selles mõttes tõestavad, polegi sinna sisse saanud, väljaspoolt vaadates on ainult igavest ilusaks läinud küll, aga ma noh, kui nii-öelda sündisin kolmandal korrusel ja kui siin sellest majast esimeselt korruselt, nii et mingil ajahetkel minema ka täpselt ei mäleta, kolisime kolmandalt korruselt esimesele Läks veidi elamine veidi avaramaks, üleval on ainult kaks tuba ja all oli siis kolm. Kui nüüd seda lapsepõlvekodu natukene kirjeldada, aga samas ka kõike, mis ümbritses seda toas olemist No loomulikult on isal-emal kõige suurem roll selle kodu kujundamisel ja mäletan seda kodu eelkõige sellisena üsna pikka aega, enne kui me suureks kasvasime, oli mul ema kodune. Isa oli Tallinna tehnikaülikooli või nagu ma aeg-ajalt ütlesime, rauakooli lõpetanud elektriinsenerina töötas tollase nimetusega Lõuna kõrgepingevõrkudes erinevatel inseneri ametikohtadel, nii et, et päris lapsepõlves olime me üsna palju koos emaga, lasteaias või lastesõimes. Ma ei ole käinud nii nagu mu vend, nii et selles mõttes oli see kodu minuga. Ma väga paljusid asju kujutan üsna elavalt ette, kuidas, kuidas mööbel oli paigutatud, aga ma arvan, et see kuskil need mälestuspildid ongi kuskil ebamäärases ütleme, viis, kuus, seitse, üheksa, ma ei oska öelda missugusest ajajärgust. Hiljem, kui ma juba veidi suuremad olime, vennas on mus kaks aastat noorem, et siis siis läks ema Tartu Ülikooli tööle ja töötas üsna pikka aega, kuni pensionile minekuni Tartu Ülikoolis. Kui nüüd isa ja ema kõrvuti panna, siis emaga muidugi, lapsed olid kogu aeg koos ja kodus ja ja ma kujutan ette, et niisugusel kodusel emal jätkus tõesti rohkem oma poegade jaoks aega. Aga kumb siis niisugune nagu hinge jaoks lähedasem inimene oli? Vot raske on kuidagi ära jaotada hinge ja mõistuse vaheldus, kui nii võiks öelda, ma siiski. Ma arvan, et niisuguse õhustiku loojana ja koduloojana on ema roll ilmselt suurem, aga samal ajal minu jaoks üsna varajasest noorusest oli niisugune isa insenerlik või siis kui keegi soon, loodus, teadlaslik, maailmakäsitlus ja lähenemine elus toimuva analüüsi, sellele põhjuste otsimine ja põhjuste leidmine ja nende põhjuste üle juurdlemine ka äärmiselt tähtsal kohal, nii et ma arvan, et et kuidagi piiri tõmmata nende vahele on, on äärmiselt raske. Kui isa näiteks oma poistega tegeles mida te siis tegite? Me oleme igasuguseid asju koos ette võtnud, üks asi, millest ma ise olen tundnud, et ma pole nii palju suutnud teha ühel või teisel põhjusel, kui minu isa suutis, oli mitmesuguseid sportlikud ettevõtmised suusatamiseks, mäletan bussidega sõideti Otepääle või Käärikule. Mul kahjuks ei ole nii palju aega jagunud oma laste jaoks ühiselt koos väljas käia, nii et need niisuguseid ühisettevõtmisi oli päris palju, selle kõige juurde käis veel natukene ega niisugune. No ütleme, rivaliteet vennaga, kes, kuidas ma olin küll valemiseleta ühteteist oskasin paremini, aga ega ega noorem vend ka palju alla jäänud nendest ohtlikes ettevõtmistes, nii et see võib-olla meenub jah. Aga see insenerlik mõte ja see niisugune tehnikamaailm või täppisteaduste maailm just mainisite, et isaga oli nagu rohkem seda ütleme niisugust mõistuse tasandit vahel oli siis ka selliseid arutelusid ja, ja jutuajamisi. Ikka üsna olulise koha, ehkki võib-olla tolles ajas ja tulles ruumis veidi varjatumalt oli arutlused ka üldse ilmaelu üle ja poliitikagi üle, ehkki need teemad koduseinte vahelt, et neid väljalaskmine ei olnud just kõige mõistlikum, aga ma tean üsna tõsiseid ja niisuguseid noh eestimeelseid arutelusid, ütleme siis niimoodi taoliga natukene hammasrataste vahele jäänud siin sõja aastatel, nõukogude võimuga seoses, nii et tema hoiakud ka isiklikul põhjusel ei olnud just paremad, aga ma tean, et niisugused ka ka üldse ühiskonnas toimuvate nähtuste analüüs ja nende suhtes oma arvamuse kujundamine oli, oli ka üks, üks üsna noore lapsepõlve koostisosa või, või igapäevasisu Ja ema siis oma igapäevase toimetamise ja oma käskude ja keeldudega kindlasti. Kas oli see kodu niisugune pehme ja liberaalne või olid seal ka oma kindlad reeglid ja mida tuli järgida? Eks need hinnangud, kõik ole ju ühte või teistpidi suhteliselt, ma julgeksin öelda, et kuna õhustik oli pigem niisugune heatahtlik ja toetav kui rangete reeglite järgi toimuv, kui kaugele see liberaalsus, kas on nüüd tagantjärele raske hinnata, ma olen isegi mõelnud koduselt mingisuguseid otsuseid tehes oma laste suhtes, et kuidas minu isa ja ema oleks talitanud ja millegipärast mul on mulje, et meie kodune õhustik oli veidi veidi nõudlikum, kui, kui mina olen suutnud või koos koos abikaasaga oleme suutnud kujundada. Mul on selles mõttes hea meel loomulikult, et emal oli võimalusi, oli, oli aega kodus olla siis, kui me väikesed olime ja, ja tegelikult ka isa leidis siiski päris palju aega meiega suhtlemiseks ja, ja nagu ma võtsin sportimiseks kui ka kui ka üldse ilma asjade arutamiseks. Kas ema valmistas kooli ette, õpetas lugema või tuli selline oskus iseenesest ja huvist. Noh, eks me oskasime, lugevad ta muidugi enne kooli, eks ema aitas ka selle juures, aga uudishimu ja noh, ütleme siis niimoodi, et mitte vastumeelsus õppimise vastu või et see, see tuli kuidagi iseenesest ja. Ma ei tea tegelikult, et isa ema koolitükkide tegemisel väga palju oleksid aitanud, eks me olime vennaga natuke erinevad ka. Võib-olla ma olen rohkem isa poeg ja endale rohkem ema poega ka koolitükkide tegemine läks mul ka võib-olla veidi lihtsamini, vennasel oli palju muid teisi tähtsaid ettevõtmisi ka koolitükkide tegemise kõrval. Aga vennad omavahel kaks aastat vahet, no see on niisugune võib-olla kõige ideaalsem vanusevahe üldse, mis juba päris pisikesest poisipõlvest hakkab nagu ära kaduma, need kaks poissi võisid ikka koos 11 natuke seal materdada ka ja vahel niisugust niisugust kukepoksi olla, aga kui palju on ikka ühist? Ei oska öelda, materdamist tuli suhteliselt kõvasti, et eks me püüdsime üksteisele erinevate meetoditega selgeks teha, kumb on, kumb on tähtsam mees majas ja siis vastavalt vanusele võtsid üsna erinevaid vorme. Kas te olite lapsena juba mõlemad niuksed, suured poisid või? No pigem jah, suured kui väikesed ma ise arvan, et me oleme siiski üsna võib-olla erinevad ja ka hilisem elu on näidanud, et natuke erinevaid teid pidi läinud, vahest vahest mina olen tõepoolest rohkem ratsionaalsem ja samal ajal on venna tugevuseks, kui nii võiks öelda, on siis suhtlemiskommunikatsioonioskused, mis kuulub, on ka kaugeltki mitte vähem tähtsad kui, kui, kui, kui ratsionaalsem suhtlemisoskus, nii on see ka kujunenud, eks me õppisime ka väga erinevaid asju hiljem ülikoolis ja pärast oligi nagu on, et eluteed üsna erinevad olnud, aga, aga eks meil kindlasti on midagi kõhistage, seda on endal väga raske öelda, seda peaks kaugemalt näole. Kas poisikesepõlves õue peal ja hoovides või oma tänaval või kas seal ka niisugune sõpruskond tekkis, nihukesed poistekambad või seltskonnad kellega oli hea just nimelt pärast kooli välja koos minna. Eks see muidugi oli, tasapisi ehitati sinna maju juurde, ma mäletan küll praegu ei oska öelda, millal, aga ütleme uniselt EPA võimla juurest või siis Maarja kiriku juurest kuni Riia mäeni, see oli peaaegu lage ja ma mäletan, et neid maju ehitati päris lagedat. Pilti ma enda silmade ees ei olegi. Eks tasapisi kogunesid sealt kooli ümbert sõbrad, aga võib-olla kõige kõige olulisemat rolli mängis tol ajal lisaks koolile mängis veel korvpalli trenn ja seda ma mäletan küll väga selgelt. Ma arvan, et ma olin siis kuskil võstakse üheksa aastane. Üle tee oli, nagu ma juba ütlesin, põllumajandusülikooli võimla ja tol ajal oli Eesti korvpall Nõukogude liidus siis üsna kõrge koha peal. Korvpallimäng oli populaarne, siis me käisime ikka aeg-ajalt nii neid võistlusi vaatamas kui üleüldse uudistamas, mis seal võimlas toimub ja siis ma väga selgelt mäletan, kui nüüdseks meie hulgast lahkunud legendaarne treener August Soku ütles, et pikk poiss, mis asi, see niisama passinud, homme hommikul tule trenni, mine küsi ema käest luba homme hommikul ja nii ma siis korvpalli mängima sattusingi, vennas, vist aastakene hiljem täpselt samamoodi. Väga paljud sõbrad olid korvpalliga seotud ja need siin tõsisema korvpalli mängimas on enamus nendest küll tänaseks lõpetanud, aga paljud tegelevad muudel aladel. Mihkel Tiks ja Ivar Raig ja Ignar Fjuk ja noh, nii üks ja teine on kuhugi välja jõudnud. Kõige huvitavam ongi tähele panna, et hilisemas elus on enamus inimesi arenenud või käitunud enam-vähem samamoodi nagu palliväljakul. Ma olen alati mõelnud, et see palli korvpallimängus avaldab niisuguse inimese enda loovust üsna hästi kaasata, seda vaadata. Nii et jah, missuguseid päris kampasid nagu ei olnud, mina võib-olla olin, olin veelgi niisugune vähema suhtlemisega kui võib-olla vend, aga jah, korvpall oli päris kindlasti üks nendest tegevustest, mis ka hilisemat elu päris palju mõjutatud. Ja loomulikult, kui on tegemist spordipoisiga, siis sport iseenesest distsiplineerib ja seal on oma teatud kellaajad, seal on oma teatud kohustused, siis ei jäägi nii palju seda niisugust aega, kus oleks hea mitte midagi teha. Jah, mitte midagi tegemise aega vahest polnud ja kui seda vaba aega oligi, siis, siis ma suurema osa sellest ajast vähemasti enda mäletamist mööda lugesime lehest võib-olla kuskil siiamaani veel alles panin kõik raamatud endale kirja, mis ma läbi lugenud kirjutasin lühidalt, mis seal juttu. Nende raamatute nimekiri sai päris üsna mitu vihikut täis, nii et ma ei ole nüüd päris kindel, kas kõik raamatut läbi loetud, mis tollal kodus olid, aga suurem osa nendest küll, nii et ma arvan, et iga nädala kohta tuli üks raamat vähemast. Ja muidugi, igal vanusel on ju ka omad lemmikraamatut. Mõni raamat on siiski selline tunne, et ei, see oli ikka mu lapsepõlve lemmikraamat. Ma isegi võiksin seda veel praegugi lugeda. Kas oli mõni selline? Oli oli nüüd, pole veel nii kehva, ma ei oska täpselt seda pealkirja autorit nimetada, aga Oliver raamat, kus oli sipelgas, Ferda, see oli üks niisugune. Ta silmade eest on mul kuidagi kodus kodus praegu olemas, aga pole tõesti ammu välja võtnud sipelgas, Fernasenareid, punased sipelgad ja mustad sipelgad ja siis nad võitlesid seal omavahel. See sipelgas, Herda üks erakordselt sümpaatne tüüp, nii oma elukäsitluse poolest kui ka oma suhtumise poolest niisugune hea, hea sipelgas, mustad sipelgad, halvad sipelgad, nendega nad seal võitlesid. See on üks raamat, mis on päris kindlasti meelde jäänud ja aga hilisemast ajast jah, oli terve rida feik seiklusjutud maalt ja merelt, kõik need, kõik need. Ma arvan, et kümneaastase tahaks üheksa või 10 või 11 12 aastasena koostisega, ennem sai nagu läbi loetud ja, ja nendes raamatutes on koju päris palju niisuguseid inimesi, kellel võiks või tahaks ennast samastada. Kuna see väikese poisi aeg enne kooli tundus olevat teie puhul niisugune mitte nii väga oluline kindlasti oluline, aga mitte nii väga oluline, kui kooliaeg. Et see esimene koolipäev või ongi täpselt meeles, siis võib-olla lähemegi oma lapsepõlvelooga nüüd sinna koolipoisi elu sisse ja nii kuidasmoodi see esimene koolipäev siis tegelikult oli. See kogemus on niisugusest suurest ja, ja väga tähtsast ja väga valgest väga heledast pojast oli veel enne seda korraldati ka tookord mingisugused katsed, see ei olnud ju piirkonna koolse, oli siis suur suur pilootprojekt või nagu neid keelekooli tehti, Tartusse Tallinnasse üks mingitel katsetel sai ka veel käidud ja kuidagi see selle kooli vastu tekitas niisuguse austustunde ja üsna pikka aega esimesed neli klassi Me käisime koolis õhtupoolikul hommikupoolikul. Kool käis kahes vahetuses, klassijuhataja Leida tubli, keda ma siiamaani üsna hästi mäletan. Esimesed neli aastat õpetas meil geograafia. Õpetaja oli ta muidugi paljusid teisi aineid. Minul on sellest taas niisugused kahte moodi mälestused. Esiteks ma ei olnud kõige suhteliselt hea õpilane, siis sai siin-seal kiita, aga Ma mäletan, et mul oli ühe temaatika, õpetajaga oli selles klassis, neljandas klassis oli meil maailmavaatelised eriarvamused, mulle kirjutati ühe aasta jooksul ma isegi lugesin kokku üle 30 märkuse, mille põhiliseks sisuks oli, see tegeleb tunnis tavaliste asjadega ja minu põhiline argument oli selles, et ma ütlesin, et kui mul on siin igal juhul, ei ole siin midagi muud teha, et eks ma pean siis tegema nende asjadega, mis ei ole igavad. Aga tema sügavam veendumus oli, et, et see arusaamine tuleb minust välja juurde. Igal juhul oli tal üsna pikk kirjavahetus mu vanematega selle kohta, mida ma koolis tegi. Kõrvalised asjad seal tunnis võisid siis olla juturaamatut. Juturaamatuid oli risk, me igasuguseid mänge mängisime, pilte, joonistasin, tankide pilte joonistas. Sellest oli ka kunagi üks suur vahend, kui mäletan veel esimest oma kõige esimest märkust, ma arvan, et ma sain selle esimeses klassis rohkem mõist. Esimeses klassis mingeid märkusi ei saanud. See kõlas kuidagi niimoodi. Õpilane Jaak Aaviksoo viskas tahvlil appi valju hääldaja otsa, joome seal 11 ronis, pildusime igasuguste asjadega. Ja mul läks nii õnnetult, ma viskasin selle tahvlilappi seina peal reppis, niisugune valju hääldaja või crap, kus kooliraadioaeg-ajalt midagi kuulda lasime, viskasin selle sinna otsa ja siis, kuna see oli nii kõrgele, ei õnnestunud seda sealt ära võtta ja vahepeal läks kell tundi ja siis tuli suhteliselt range õpetaja seadis korra jalule ja see, kes oli tahvlilappi häbematult visanud, sinna otsa sai, siis märkuse ma olin erakordselt annetama, minu jaoks oli, oli niisugune noh, tegu, mille väärusest ma sain väga hästi aru ja see, see karistus oli nagu alateadvuse suhteliselt. Aga muidu ma olen ilmselt hea koolipoiss, kuni siis neljandas klassis või kolmanda klassi poole pealt. Meil oli üks niisugune, nagu ma ütlesin, maailmavaatelised erinevused. See matemaatika oli siis tõesti nii lihtne ainet tundus, et tunnis ei tule midagi juurde või et see, mida räägitakse, et see on nii ebahuvitav ja nendele tegelikult räägiti korduvalt ja korduvalt, kes sellest ainest aru ei saanud. Oi, aga ma jah, tagantjärele ei oska öelda, kui hästi me siis need tooraru sain, ei saanud, aga, aga no jummal jummal sellest sellest ainest ikka ikka aru sain. Ega see muidugi ei olnud ainult matemaatikatunnis niimoodi, eks seda tuli teistes tundides kaeta, aga noh, eks eks iga õpetaja on erinev, igaüks lahendab selle probleemi erinevalt ja ju siis mujal olid pehmemad meetodid selle Jaak Aaviksoo korralekutsumiseks aega või üksinda ka päris seal ei olnud, seal oli ka teisi väe. May, kuulun nende hulka, kes oleksid esimesse pinki istuma läinud, kui oli esimesel septembril kooli minna, ma ikka püüdsin minna kuskile tahapoole, sokutada ennast Kamtšatka ja kuskile. Ma pole sokutada, et seal oli nagu natukene lahedam igasuguseid asju asja ette võtta ja oma elu korraldada. Aga millal algas siis see teadmine, et tegelikult on tegemist tõesti targa ja aruka koolipoisiga, et kes võiks osa võtta aineolümpiaadide, sest seal siis ka häid kohti saada? Ma ei tea muidugi, mille eest ma päris kindlasti olen tänulik ühele õpetajale, see on Igor hults, kes, kes siiamaani Miina härma koolis õpetab matemaatikat. Tema olid tõepoolest ja on ilmselt siiamaani niisugune entusiastlik õpetaja, kellel olid kõikide õpilaste jaoks mingid jõukohased ülesanded kaasas ja see olümpiaadid, mis siis Ühel hetkel populaarseks muutusid ja on seda mingil määral siiamaani, kuigi võib-olla vähem kui tema ilmselt oli koolis selleks mootoriks, kes siis muidu keeltekoolis tegelikult reaalteadusi, matemaatikat, aga füüsikat ja keemiat ärgitas üles sellega tegelema ja Miina härma kool oli üsna pikki aastaid ikkagi Eesti juhtivate koolide hulgas loodusteaduste alal, matemaatikas, füüsikas, keemias ja minu jaoks on suur teene sellel Liivar võltsida, aga ka paljudel teistel õpetajatel keemiaõpetaja, Paaveria tegelikult kuidagi kujuneski niimoodi hiljem kooli ajal, need loodusteadlased olid mul küll jätkuvalt niisugused riiedaga keeled, kuidagi olid kõik neljad, kolmesed mul kooli ajal vähemalt paar korda vist oli laulmine ja mõni teine asi ka, aga nii et minu jaoks oli see tagantjärele vaadates niisugune ideaalne kombinatsioon, sest sest keelte oskusest on elus palju kasu olnud ja need on need hiljem kui mõned juurde saanud õppida, aga, aga niisugune tugev loodusteaduslik baasi ma sain ka sealt koolist kaasa ja, ja sellele on tõeliselt hea meel. Kas oli niisugune tunne ka, et niisugust teadusemehe alget on juba koolipoisist natukene olemas? Ei tea, palju me seal koolis sellest teadusest tegelikult üldse midagi midagi ettekujutus. Õpilaste teadusliku ühingud siis veel ei olnud. Midagi niisugust ma ei mäleta, et oleks midagi kuskil nagu oli, aga meelega sellega sellega ma ei tea, et oleks tegelenud küll võid, tegime igasuguseid muid asju kuskil looduskaitse või mitte, looduskaitses oli loodus, loodus, loodussõprade majas või loodussõprade ringis me käisime aga, aga minust päris loodussõpra ei saanud, me püüdsime seal püssirohtu ja lõhkeainet teha ja suurt pahandust sellest ei olnud, aga ilmselt saadi aru, et me väga suured loodussõbrad ei ole. Meisterdasime siis rakette, mida me taeva alla lennutasime, omatehtud püssirohust. Ma mäletan siin suhteliselt, et huvitav ettevõtmine, tänapäeval oleks võib-olla seda terrorismiks nimetatud, sest sai väetisest ja söest väävlit, püssirohtu kokku segatud ja siis rattapumba sisse pandud ja siis neid taevasse lennutatud. Ma arvan, et me oleksime jah, võib-olla mingisugusest tehnikaringist ärapäevaliselt saavutanud tulemused, mis minu meelest kooli puhul muidugi on äärmiselt oluline on, on see, missugune õhustik kujuneb klassis, kes on selles kohalikus klassi. Kogukonnas on need liidrid, missuguseid väärtusi nad kannavad ja ma arvan, et selles mõttes oli ja Miina härma kool tervikuna ja, ja see klass, kus mina käisin õnnelikus seisus, et üldiselt seal koolis õppinud mist ja tulemuslikkust väärtustati kaasõpilaste poolt õpetajad kiidavad niikuinii saa ema kodus ka võib-olla ka ütlema, missugune suhtumine on kaasõpilaste poolt. Mitte nüüd, et seal ei oleks teised inimesed nagu üldse löögile pääsenud, mitte seda, aga üldiselt ei langenud päris kindlasti mitte kiusamise või, või niisuguse üleoleku ohvriks, mida paraku siin ja seal koolis juhtub. Ja, ja see on äärmiselt oluline ja, ja paralleelselt nende niisuguse tunnustusega, mida siis koolitükkide ülesütlemise eest sai tunnustati ka muid niisuguseid saab tõsi või tulemuslikkust, oli see siis siis spordis või olümpiaadidel või kunstis või väga paljud lapsed või noh, millegipärast ma arvan, et enamus kas käis spordikoolis või käis kunstikoolis või, või lisaks sellele koolitegevusele tegi veel midagi ja see õhustik, ma arvan, on äärmiselt oluline, siis kujunevad need arusaamad sellest, mis on hea ja mis halb. Hea on see, mille eest tunnustatakse ja halb on see, mida ei tunnustata või milline suhtumine kutsub esile negatiivset suhtumist. Ma arvan, et paljudel juhtudel, kui inimene satub mis iganes põhjusel valesse keskkonda või valesse klassi, siis siis pärast hiljem on seda väga raske parandada, kompenseerida. Ja selles täppisteaduste maailmas, mis kujunes siis ütleme teie ümber nii mõnes mõttes, nende olümpiaadide ka seoses ja, ja sealt siis ka kindlasti sõbrad, kes ka samade asjadega tegelesid, oli selles koolis niisugune lai kõla, pind igasuguste asjade jaoks, sest et olen kusagilt lugenud, et kõnevõistlusel esines Jaak Aaviksoo ja väga edukalt, nii et siin tekib jälle küsimus selles, et ei tea, kas oligi siis nii napi suhtleja inimesega tegemist. Ja ei, mul tuleb ka meelde, oli tõepoolest mingi mingi kõnevõistlusi ja tõenäoliselt mõtleksin välja, millest ma tookord seal rääkisin, kui ta niimoodi meelde tuletasid, mulle aktiivsest mälust oli see fakt meelest läinud, jah, vei kooli almanahhi tehti, mina jään seal mingi suurem tegija, aga kuidagi osas ikkagi sellest asjast võetud. Nagu ma juba ütlesin, et minu arvates oli Miina härma kool ja, ja on, on jätkuvalt üsna mitmekesiste eelistustega, võib-olla viimasel ajal reaalteaduslik pool on nõrgem, kui ta tollal oli, aga äris nii kitsalt humanitaarkooliks, teda pole saanud kunagi nimetada. Mis võib olla veel, oli ajast, nagu meeles on, oli niisugune mõõduvõtmine teiste Tartu koolidega ja nii kuni siiamaani esimene keskkool või nüüdne, siis Treffneri kool oli niisugune kõige tõsisem mõõduvõtmise partner. Viies kool kah, eriti kui ta sinna tammelinna ära kolis sealt. Ja, ja kaheksas need on need kuidagi, mida ma mäletan kusega peol käidud ja mitmeid muid asju ette võtnud. Enamus tuttavaid ka olid just põhiliselt nendest koolidest mingil kummalisel põhjusel. Aga kui oli osavõtt Soomega mälumänguvõistlusest naabury visast, kas siis oli seal oma kooli võistkond või oli see moodustatud Tartu mingisugune võistkond oli ju seal Jaak Aaviksooga. Oli oli ja seda ma isegi mäletan, see oli 68. aastal, need võiksid tagasi rehkendada, kui vana ma siis olin, 14 tuleb välja, aga see minu meelest käis see asi niimoodi, siis olid kõik need suured mälumängud olid väga populaarsed ja tehti seda suurte inimeste või täiskasvanute tasemel Well needki katsusid jõudu põhjanaabritega ja siis Eesti raadio korraldamisel, ma arvan, toimus koolinoorte mälumängu võistlus kõigepealt Eestis ja seal olid klassides võistkonnad ju siis ka meie klassist kuidasmoodi algusesse jõukatsumine siin Eestis ees käis, mina päris täpselt ei tea, aga aga lõpptulemus oli selline. Võitnud võistkond, siis sai õiguse soomlastega jõudu katsuda. Raadio kaudu käis, muidugi, nemad olid siis Helsingis ilmselt ja meie tookord Tallinnas ja niisugune oli kokkulepe siis hetkes ära võidab, see saab külla sõita ja nii ta lõpuks siis juhtuski, et meie kooli võistkond oli siis ühe punkti võrra parem. Ma mäletan. Ma ei mäleta küsimust, mäletan vastust Vartsuseli vastasele Alexis Kivi seitse venda ja mida nemad pidid vastama, nemad seda ära ei vastane, sinnamaani oli kõik täpselt ühtemoodi läinud või vähemasti minu mälus on ka niimoodi, aga siis kuna kuna me millegipärast teadsime, et Alexis Kivi seitse venda lõige ajastusse ilmselt oli mingi kirjandusliku orientatsiooniga küsimust, siis saime meiena napi ühepunktilise võidu ja saime siis 68. aastal Soomes see muidugi oli, jah, see oli muidugi suursündmus tolle aja kontekstis tänapäeval ma ei oska aru saada ilmselt, aga see oli väga suur sündmus. Sisterlaste tehtud poisid ka tagasi tulite. Peetud poisid ja tüdrukud ja neid inimesi, kes soomes olid käinud, neid polnud mina varem näinudki, suuresti nagu noh, ütleme mõnda teadsin mingid sportlased ja nii edasi, aga, aga põhimõtteliselt oli see suhteliselt haruldane asi laev, siis liikus pärast Kekkose visiiti seal käimisest. Ma mäletan siis käisime koolis raadios ja neli päeva või kolm või neli päeva, see kogu see üritus kestis Nõukogude Eesti kooliõpilase jaoks oli muidugi välismaal terve rida niisuguseid huvitavaid asju või noh, ilmtingimata ilmtingimata vajalikke asju, seal oli siis pastapliiats närimiskumm, Coca-Cola nailonsärk ja siis tollal olid niisugused moodsad Kaisevad nailonist, vihmamantlite nailon oli tol ajal ju niisugune uudiskaup. Ma ei tea, kas teda nõukogude üldse tehti või vähemasti tol ajal võib-olla ei tehtudki ja siis meile anti seal väike taskur. Ahjaa, no siis tuligi nii välja, et ma arvan 10 või 10 või 15 või no maksimaalselt 20 ka, mis tänapäeval pole muidugi eriti suur raha, aga tol ajal Soomes teine raha, nii et selle eest sai siis natukene nätsu kui natukene paar pastapliiatsit ja ja nailonsärgi ja siis veel siis veel selle sinise kaitsva vihmamantliga see oli, see oli muidugi kõva sõnana. Kujutan ette, kui siis selline noormees kooli peole läks, nailonsärk seljas ja kähises vihmamantel ja ja näts ka veel noh, tantsupartnerile pakkuda. No mida sa hing veel tahad oodata? See oli kõva sõna ja ma mäletan, see oli septembrikuu sees. Sõit toimus päris alguses ja ülejäänud klassikaaslased mingil põhjusel valgemetsas pioneerilaagris igal juhul, kui me tagasi tulime, sealt, siis me läksime sinna laagrisse järele teistele ja sai kaasa võetud seda nätsulehed, neid ei olnud nagu padjakesed leheks, mida nüüd ka veel natukene järele. Ja kuna see oli ikkagi äärmiselt defitsiitne asi, siis siis sai sealt igalühel kääridega lõigatud. Ja ega palju rohkem keegi ei saanud sellest ühest lehest siis, no ütleme viis millimeetrit, igalühel kääridega lõigatud, nii et see üks pakkuja viis lehte sai siis 20 või 30 inimese vahel ära jagatud. Nii et jah, ei, see on tegelikult huvitav meenutada ja, ja teine asi, mis sinna juurde käib, oli siis Coca-Cola soomlane, mida sa parasjagu ühe pudeli kaasa tuua, ma arvan, et see on kuskil kolmveerand liitrit ja igaüks supilusikatäie selles mõttes nagu arstirohtu jagatud. Ai, see on nähtuks üks huvitavamaid episoode, 68. Aga kui te teeksite ise kokku, et mis te arvate, mis oli see kõige olulisem või need kõige olulisemad olukorrad, inimesed, mõtted, mida te sealt lapsepõlvemaalt kaasa võtsite ja mis farmiciteid just selliseks, nagu te praegu olete. Ühest asjast ma tegelikult ei rääkinud, aga mis, ma arvan, et on oluline olnud me peaaegu iga suvi käisime maal vanaema juures linnas oleva juures, vanaisad olid mõlemad minu sündimise ajaks surnud. Vanaemad olid olemas, ema ema elas Raplamaal Kodila külas veidi veidi Raplast põhja poole ja ja isa ema Tallinnas lillekülas, suurema osa ajast me olime maal, kuna vanaema elas seal üksi, käis kolhoosis, hiljem sovhoosist tööl, siis toimuma igal suvel, mitte lihtsalt puhkamas seal, vaid isa-emaga abiks. See abi põhiline sisu seisnes selles, et lehmale tuli talveks heina teha ja mina tegemine, mis algas hommikul kuskil kella viie ajal, see on noh, võib-olla sümboolse tähendusega, aga selle juurde käis see eriti hiljem tagasi vaadates üksik mitte esimesena Nooruses vanaema, kellel polnud küll kõrgemat haridust, aga kes töötas veterinaar Verskryna suutis oma tööga nii kolhoosis kui lehmapidamisega on vaja üles ehitada, suutis veel linna läinud tütart ja tema peret toetada. Ja see kogemus minu jaoks seisnes, noh, võib olla alateadlikult, aga, aga hiljem üha rohkem ka teadlikult selles, et vaatamata rasketele ja keerulistele oludele ja on on siiski tööga ja sihikindlusega võimalik saavutada seda, mida, mida siis küll tegelikult olud võimaldavad, aga päris kindlasti rohkem oluliselt rohkem kui siis, kui ainult olude üle kurta jagaja ja see, et, et omaenda töö ja ettevõtmisega, kui, kui teada, mida tahetakse, tahetakse välja jõuda, on alati võimalik midagi saavutada ja ei sõltu üldse oludest ja tingimustest, see on äärmiselt väärtuslik kogemus. Teine oluline asi, millele ma olen eelkõige isale tänulik, on asjade ja luude üle juurdlemine või mõtlemine, miks see niimoodi on ja seejuures kriitiline mõtlemine ja ema on õpetanud võib-olla kõige rohkem mõistmist ja headust selles mõttes, et erinevad inimesed, erinevad arusaamised, erinevad huvid, need satuvad ühel või teisel hetkel ühel või teisel moel ikkagi konflikti. Kõikide nende konfliktide lahendamise korral tuleb püüda kõiki osa pooli, kõiki inimesi mõista ja suhtuda nende püüdlustes heatahtlikult, sõltumata sellest, kas see on nüüd otseselt sinu huvides või ei ole. Ta oskas suurepäraselt isegi meie konfliktid vennaga ära lahendada ja niimoodi, et ma usun, et me mõlemad oleme lahendusega rahul ehk teiste sõnadega oli see õiglane, erapooletu ja heatahtlik. Lastetuba. Oma lapsepõlvest jutustas Jaak Aaviksoo. Temaga ajas juttu reetmade