Ahjualune joonime, tervist, mina olen Urmas Vadi ehk ahjualune. Ja ma tean, et praegusel hetkel on Märt-Matis Lill Tartus oma ema korteris ja ma lähen sinna külla. Tulge minuga. Selline saade, kus ma sooviksin, et oleks pilt ka, ongi pühapäeva lõuna ja me oleme sinu köögis ja ma saan aru, et mitte sinu köögis, vaid su ema köögis Tartus. Sa tegid kohvi ja just lõpetasid ise hommikusöögi, nii et selline ahjualune täiesti õigesse kohta tulnud. Kui saab endale mõnikord lubada selliseid pikki hommikuid, siis on tõesti mõnus ja noh, Tartus on nad kuidagi eriti, ma lasen. Eritasin tammelinnas. Aga mis koht see on, su ema korter siin. Aga mida sa teed siin? Sa ise? No eks me olime Tallinna-Tartu, vahet käin, aga et aga jah, see on koht, kus ma kus mulle meeldima nagu väga nagu tööd käia tegemas, ütleme niimoodi, et eriti kui siin kedagi ei ole, et, et siis noh, see mingisugune siuke spetsiifiline rahu, mis tekib, kui sa oled üksinda suures korteris, et kuidagi väga mõnusa. Ja see keskkond ka siin ümberringi, et, et siin on niisugune mõnus küla feeling nagu sambla meelde, et tõesti nagu väga rahulik ükskõik kus erinevates kohtades ma olen elanud, aga seal kogu aeg olnud selline Tallinna tugipunkt minu jaoks, et ma tean siiasamma alati tulla, kui. Loo la külmkapp hakkas tööle. Emale oli see olemas juba, kui ma olin ma varem mingi 12. Ikka tõsine nõukaaja, selline pensionär, aga nagu need vene ajatooted Vene tooted, et nad on siuksed, robustsed, võib-olla mitte kõige kvaliteetsemad. Vast võib-olla mõnikord see ei olegi kõige parem, et nad vastu peavad? No vot ei tea jah, seal võib-olla üks väheseid asju, mida see nõukaaeg suutis nagu oma toodet. Sest nagu heas mõttes pakkujad. Vaat sellega tuleb mul meelde selline kurioosne lugu. Kurioossem lugu Märt-Matis, äkki me lülitame, loodan sõimu ei pahanda. Toiduaineid ei lähe, vanakskümmel, lülitan välja. Tõrjova nii. Nagu sa ütlesid, et sõda tuli meelde üks lugu minu emapoolsete vanavanemate suvilas, kus ma nagu päris palju olen suviti lapsest peale olnud Kuusalu lähedal. Et seal ükskord siis on nagu, ma ei tea, võib-olla 10 või rohkem aastat tagasi vanu asja tuhnides avastasin mingisuguse rästi masina 50.-test rest masinad nagu palju öeldud. Et seal põhiliselt põhimõtteliselt, kas sa paned saiad kuhugi resti peale, siis nad seal ja see oli tõesti noh, see oli 50.-test ja, ja seal oli tooted nagu nimeliselt ei olnud, aga kirjas olid voodimenalieenina ja peas sunnik siin pidas ikka veel vastu või töötan, et oli küll selline natuke ka, tegi mingit häält ja oli selline, nii ja naa, aga aga siis ma mõtlesin, noh, tänapäeval nagu asju osta rest masinaid, aga mul see kogemus, et nad kipuvad nagu minema, siis nad üsna kiiresti. Nii et, et selles mõttes on nagu huvitav, et mingisugune toote eluiga, et see on ikkagi aja, sest nagu väga palju muutunud. Ja näiteks riideid aastas väga teravalt olen tajunud, et mul on siiamaani alles kusagil mingid vanaisad peksad, mis ta seitsmekümnendatel jaapanis tõstis kellade ersaga, selge. Aga noh, tänapäeval mingi aasta maksimum, mis mul vähemalt püksid vastu pead. Tundub kuidagi nagu natuke kurb, mulle endale on praegu lihtsalt selline mõte, et peaks endale uue teleka ostma, sest et mul on üks vana telekas. Tegelikult ta ei olegi selles mõttes, kui see aeg ongi muutunud. Tänases mõistes on ta vana, kuskil 15 aastat vana, telekas näitab täiesti korralikud pilti, on küll siin hästi väikene punn minu tänases mõistes väike punn. Nõukogude ajal oleks olnud täiesti adekvaatne televiisor, mille peale sa ei vaata kunagi, et peaks ta välja vahetama. Jah, kuidagi emotsionaalselt, ma pean ütlema, et ma nagu selles mõttes vist selle kaasajaga hästi ei sobi, et mulle ei meeldi uusi asju osta, nagu mul võtab tükk maad aega, kui ma nendega ära harjunud, kui nad kuidagi omaseks saavad. Ja alati on nagu tuline kahju siis, kui oled sunnitud seda tegema. Nüüd hiljuti vahetasin mobiiltelefoni välja, see oli mul mingisugune seitse-kaheksa aastat. Toimis nagu on veel enam-vähem OK, aga lakkas igast otsast juba läbi minema ja enam, eks põhiprobleem, et mul sai numbrimäele ka, noh näiteks see on ja mul oli tõsine nagu tõesti nagu juba nagu sihuke sõber, kellest tuleb vana Nokia Rosside õpitis, mitte Lätis, aga teine seal riietega, et noh, alati võtab mul tükk aega, enne kui need uued riided kuidagi omaseks saada, siis noh, ma saan nagu ikka selle selle peale seal ei ole nagu pahandada saanud, et ma kogu aeg käin samade riietega nagu mulle meeldib kuidagi mingi selline just, et nad saavad nagu omaseks, nad on justkui siin on mingisugune keha, jätkem see ei ole, et mingi minu imidž või midagi sihukest ja see mind absoluutselt ei huvita, lihtsalt sa tunned, et sul on nagu, mingid asjad on sulle omaseks saanud ja seal nagu siis kulged nendega. Mõtlen veel selle külmkapimürina peale, kuigi need on vaikinud, aga et kui sa teed tööd, kas sind kui heliloojat segab selline müra või, või naaber seina taga kopsib midagi või, või, või see on hoopis selline paiksin ema, korter, kus sa oledki oma sellest mürast, mis on sinu enda igapäevane mingis kolme või need mõtted, et sa oled sellest mürast väljas, siit tähendab sõltlane. Müra iseloomustavat külmkapimürina moodi müra mind nagunii ei häiri, võib-olla ka naabri kopsimine mitte. Tähendab, et mis nagu kõige rohkem häirib alati muusika, sest kui tahta muusikat kirjutada, siis on nagu mingi selline nagu võitlev informatsioon, mis sinu sinu väljatungivat. Vot see on huvitav ja ma mäletan, kui ma Sooma õppima läksin. Elasin esimeste aastate ühikas ja seal me jagasime siis kaheteise inimesega köök ja vannituba. Kõigil olid oma toad muidu. Ja siis üks soomlane, kes oli mul seal, see ühika naaber. Meil oli lasteaeda, oli otsa nagu ikka ees ja siis mul mulle suht meeldis niimodi aknad lahti magada, oli selline harjumus. Sest mäletan, kui soomlane oli alati sihukesed, noh, ta oli sihuke öö elukas nagu magas nagu pool pool päeva maha, öösel lugesin, ma ei tea, millega ta tegeles. Ta ikka kurtis, on need lapsed kisavad, on seal lasteaias õues, kui nad mängivad siis naljakas, ma nagu aken lahti ka, nagu ma ei pannud isegi nagu tähele või isegi suht vara, kui nad seal, kui ma veel oli ka minu nii-öelda uneaeg, seal võib olla mingi kaheksa või nii et siis ma ka nagu teadvustada seda, et, et see on nagu selline. Ma isegi nimetaks seda müra, minu jaoks on laste kisa nagu loodud häälel linnulaule. Et see nagu ei ole näiteks kunagi seganud, noh, kui ta niimoodi ühtekokku ei tasub täitsa kõrvale märki saada tahtes kas seal on muidugi teine siis sa enam ei saa. Siis kui see on juba selline suunatud, mürasid sinule suunatud. Et näiteks sedasi jäävad selline, ütleme, mingi ühtlasem, ühtlase müra, müra ei saa, aga aga jah, muusika aetud mingisugune tümakas on kõige hullem selle koha pealt, et ta, ta võib isegi väga vaikset kostuda ja ma lihtsalt ma ei tea, isegi magada või näeb, võtab töö tegemisest rääkimata, et ta kuidagi selline midagi midagi on selle asjaga. Aga mis see on, kas see häälestab sind ennast kuhugi mujale või ta lihtsalt sega? No vot, ma olen nagu üritanud seda enda jaoks mõtestada, et mis see siis seal on, mis, mis nagu segab, ja noh, ma olen mõelnud, et ilmselt see on see informatsiooni lihtsusete. Et seal ei ole nagu midagi, mis sellest nagu eriti kätte ei anna. Samas ta tõmbab tähelepanu oma mingisuguse noh, ikkagi selles mõttes muusikalise olemusega, et nad muusikaliselt nagu ikkagi kipub tähelepanu tõmbama, onju, aga just et seal seal muusikaline struktuur on sedavõrd taandatudeta. Noh, et seal ei anna midagi järgi. Ta on kõik, kõik see, mis on nagu seal peo peal, et võib-olla see on see, ma olen mõelnud, et nagu erialainimesena on ju noh, ma ei tea, kirjanikuna see oleks võrreldav sinu jaoks, et kui sa kuulaksid nagu ainult hästi robustsed, lihtlauseid. Ma arvan, et see võiks ka piinarikas olla. Jah, jah, kuigi ma hakkasin mõtlema, sest esimese hooga, kui sa ütlesid, et, et see muusika häirib sind kõige rohkem, et hakkasin mõtlema, et võib-olla no selline klassikaline muusika, mis samasugune asi, mida sa ise teed mingi nüüdismuusika või kuidas enda, selle muusika kohta ütled seda nagunii, küsin sult aga aga et võib-olla just see teda mingis ulatuses kattub sinu enda muusikaga ja see hakkab kuidagi häirima sind või, või see ei ole üldse teemat, pigem sa kogud endale igasugust sellist informatsiooni juurde. No tõenäosus, et keegi kuulab kõrvalkvartalis nüüdismuusikat ventigi kaduvväike Aga sa ise kuulad, kui sa muusikat kirjutad? No vot see ongi see vahe, et ai, kui ma kirjutan, siis ma nagu üldiselt ei kuula, et see on ikkagi nagu noh, siis siis peab olema vaikus ümberringi, et, et see on nagu absoluutne eeltingimus, et saaks nagu, nagu sa tahad tööd teha. Aga mõnikord ma küll kuulan ennem nagu ennast nagu lainele viia enam mingit sedalaadi esteetikat, mida ma ise ka nagu või noh, mingit aspekti, mida ma tahan oma oma loomingus nagu nagu võib-olla noh, minna minna nagu kaasa mingis sellises suunas näiteks et justkui nagu inspiratsiooni mõttes, aga noh, seal on ka omad ohud, et noh, liiga palju seda ka teha ei saa, muidu muidu see nagu ikkagi muusika võib, võib sind ikka väga endasse haarata, siis nagu seda oma oma mõtet võib-olla natukene selle võraga summutada. Aga kuidas see muusika kirjutamine üldse välja näeb või noh, selles suhtes on, ma saan aru, et see on selline lapse küsimus, aga, aga selles suhtes mul ongi palju selliseid lopsikuid, küsimusi sulle kui heliloojale, sest minul on muusika väga kauge asi, et ma küll kuulan muusikat, aga noh, ma ei oska tast rääkida. Ja siis ma mõtlengi, et ma küsin mõned asjad, kuidas sinuga näiteks muusikast rääkida, sest see on minu jaoks huvitav teema, olgugi et see tundub nagu hästi raske. Aga kuidas sa kirjutad muusikat, kuidas see välja jääb? Kuule, aga järsku ma mõtlengi ainukese kohvi järsku. Et kuidas oma muusikat kirjutame, kuidas muusikat kirjeldatakse. Et Ma arvan, et põhimõtteliselt, ega seal väga palju ei erine näiteks sellest, kuidas raamatut kirjutatakse või kuidas noh, ma ei tea, kunstnik nagu maalib midagi skulptor kujuvad, noh tõenäoliselt see väga oluline osa on see, kui sa üldse midagi füüsiliselt tegema hakkad, see, mis sa nagu mu peas nagu mõtle, mõtled nagu mingid ideed, läbid võtad enda jaoks mingisugusele, et aga noh, see sõltub ilmselt nagu inimesest, kui palju see eelnev töö puht nagu peaga ilma füüsiliselt midagi tegemata on, et minule üldiselt meeldib nagu pikemalt mänguasju läbi mõelda ennem. Noh, aga ma tean, et on inimesi, keda just inspireerib 100 sellist asja, selle protsessi käigus sünnib nagu mingisuguseid ideid. Et eks seda, seda on ka. Aga noh, minu jaoks ongi võib-olla mis on nagu loomingu puhul üldse laiemalt, ma arvan, et see ei ole üldse mingi muusikaspetsiifiline asi. Et ongi algse mingisuguse üldisema idee ja siis selle konkreetse tööprotsessi käigus sündiva loomingu selle omavaheline suhe, et see on selline pidev nagu ühelt poolt dialoog, aga samas ka mingi pinge, sest noh, see üldine ja konkreetne on alati nagu seal on nagu noh, seal on see pinge ja see pinge on minu jaoks kuidagi väga paeluv ja väga inspireeriv Võib olla üks põhjus, miks muusikast rääkida, on öelda inimesel, kes ise ei ole muusikat õppinud, kes nooti ei tunne raske, sellepärast no näiteks kirjandusest või mingist raamatust on palju lihtsam rääkida, isegi mitte selles mõttes, et kas inimene on kirjandust lugenud või kui palju ta üldse lugenud on ja. Aga et, aga et just sellepärast, et noh, inimesed ei saa aru, kuidas seda muusikat tehakse, tundub ikkagi palju keerulisem asi. Kui sa tõesti seda nooti ei tunne. Ja siis tänu sellele on sellestki raskem rääkida. Nojah, võib-olla tõesti, et kui rääkida, siis nagu sõna on ju on nagu palju otsesem seos nagu noh, antud juhul nagu kirjanduse ja ja, ja sellest rääkimise vahel. Nojah, see on iseenesest on huvitav teemad, mis nagu meeleliigid nagu alluvad paremini nagu Tarbaasale kirjeldusele noh, mulle tundub, et visuaalsed kogemused ka kuidagi on natukene annavad ennast kuidagi paremini käpi verbaalselt analüüsile noh alati muusikapsühholoogiast kunagi ka nagu mingit sedalaadi teemat käsitleti ja seal siis räägiti nagu inimese aju ehitusest, et nagu ajukoores või kõige nagu sellised pealsemad kihid, et noh, just visuaalne taju ja, ja keeleline, mingi keelekeskused, need on nagu suhteliselt pealsemad kihid, ajukoore osad, aga noh, näiteks kuulmine ja haistmine on nagu mingit palju sügavamat kihistused, mingid varasemad kihistused nii all ja naisastan, huvitav muusika, jah, tõesti, muusikast ei ole kerge rääkida lõhnaga fännile selline täiesti justkui nagu käsitletavate valdkonda midagi, mis meid ju tohutult sügavalt mõjutab, aga, aga natuke ka kuratlikult raske seda kirjeldada mingit tuttavat lõhna, mis toovad meelde meile mingeid väga sügavaid kogemusi. Et võib-olla seal tõesti on puhtalt see mingisuguse inimese aju ehitus siis mängib kaasa. Ja noh, teine asi on see, et et see, võib-olla see hulk noh, inimene on üldiselt väga visuaalne keeleline, olen nagu üleüldse, et et seal ma ei mäleta täpselt 100 protsenti keskmiselt mingisugune ala, 70, ma pakun, oli see, mis me nagu informatsioonist, mis me ümbritsevast maailmast nagu pidevalt jälgima nagu visuaalne. Et, et selles mõttes muusikalõhnade kompimine, kõik see nagu palju, palju väiksem osa võib-olla see on ka see, et kuna me põhiliselt tegeleme visuaalsete asjadega nagu just koma teadvuses, et siis siis ka tänu sellele on ta nagu meile lihtsam lihtsamalt nagu analüüsitav. Võib-olla on pehmed põhjused Ja samas seda muusikat kuulatakse ju arvatavasti palju rohkem, kui loetakse midagi, et seda muidugi seal tuleb mängu see, et kuidas seda muusikat kuulatakse, et kas lihtsalt autos mingisugune asi taustaks või siis, või siis keegi tulebki kontserdile, kuulab sinu muusikutele. No seal on, minu arust oleks väga olemuslik vahe on, et kas muusikat kuulatakse või teda kuuldakse. Et ma arvan, et suus pääs osas ikka pigem kuuldakse, et väga raske on leida sihukest muusika vabatsooni, kui sa liigud ala kaubanduskeskustes või mingites ühiskondlikes kohtades või kasvõi ma ei ta kõneliini ootejärjekorras, onju et seal noh, naljalt ei pääse sellest, aga noh, see kindlasti ei ole nagu kuulamine, vaid, et see on see, et ta lihtsalt kuidagi seal taustal mängib, aga paraku kuulatakse ja selles mõttes oluliselt vähem sai juba tähendab seda, et sa lähed nagu näiteks kontsertile või vanad nagu kodus peale ja tõesti siis väga muuga ei tegelevaid keskendunud nagu sellele protsessile. Ja mulle tundub, et kuidagi ma ei tea, tänapäeva elustiil nagu noh, mingis mõttes nagu ei soosi ka seda väga või noh, aina vähem nagu soosib, ütleb, et see tendents on kogu aeg mingisuguse, selles mõttes hajameelsuse suunas, et me teeme asju ja meil on pidevalt nagu taustal midagi visuaalset informatsiooni või noh, mingit küber küberinformatsiooni, mida me pidevalt nagu Juskonnaga jälgima, aga samas noh, me ei lähe nagu millestki väga sügavuti, nagu sellise süvenemise mõttes seal heas Walter Benjamin, mis, kes rääkis, et kuulaja muutunud hajameelseks rääkis seda juba enne teist maailmasõda. Tundub, et see tendents on aina süvenenud. Aga see on huvitav, see sõna hajameelsus, et mitte nagu pealiskaudsus vaid hajameelsus, see tähendab pigem siis midagi sellist, et et sa ei pane tähele või sa ei registreerinud. Nojah, või noh, sa, et sa mingi piirini registreerid, et sa nagu väga sügavalt ei lähe, et ei, ma arvan, see b4 puhul nagu tihtipeale tema tema terminid, et see võiks ka mingis mõttes olla selline poeetiline kujund, et ongi nii väga ilusti nagu sõnastaks. Aga aga ütle, kas ma olen mõelnud noh, kirjanduses, et kuna ma ise kirjutan palju näidendeid sest ma olen suhte peale mõelnud niimoodi, et et jah, et see näidend on ju ka selline kirjanduslik omaette asi või noh, selline nagu teos, aga tihti mulle ikkagi tundub, et noh, tänapäeval järjest enam, et et see on ikkagi täiesti mõeldud noh, teatrile, et kui seda nagu esitatakse, kui ta sellest tehakse lavastus või veelgi enam, et see tekst ei olegi ise nagu niivõrd oluline, vaid peamine on see lavastus mida siis tehakse, mille jaoks siis juba seda teksti tehakse, et et milline on see suhe selle näidendi ja siis selle lavastuse või lavale toomise vahel. Ja siis ma mõtlesin ka, et sinod kirjutada hästi palju just nimelt orkestrile, et sa oled kirjutanud multifilmidele ja teinud ooperit ka. Aga peamiselt orkestrile ma ei tea, võib-olla ma eksin, et ma ei ole ju nii nagu teadlik ujula. Aga, aga et kas see suhe võib olla sarnane või küsimus on pigem see, et, et mis ajal sinu jaoks see muusika on valmis, et kas ta on valmis siis kui sul on seal arvutist fail või siis, kui toimub esitus. Nojah, seal on tõesti nagu selles mõttes kaks faasiat, ütleme minu kui helilooja jaoks on ja kui selle töö tegija jaoks on ta tõesti selles mõttes valmis, kui see fail on valmis, et siis ta nagu noh, jätab mind nagu mingis mõttes rahule. Aga lõplikult valmis on ta loomulikult alles siis, kui ta nagu kõlab ja see on tõesti huvitav, et selles mõttes see teater on hea paralleel, et muusika on ja samamoodi on lavaline kunst ja mäletamist kunagi Mart Koldits, aga me rääkisime sel teemal. Ja siis oli ka Priit Tender oli kambas nagu animarežissöör, Priit kuidagi ütles, et tema arust oleks täiesti okei, et ta teeb filmi valmis ja seda ei näidata, et need tema jaoks ei oleks nagu probleem. Ma kujutan muusika puhul veel seda, et, et seda ei, et see on nagu olemas ja seda praegu ei esitata, aga filmi puhul tundub lausa totrus. No ma ei tea, igal juhul Priit niimoodi leidis ja siis nagu Mart Koldits siis nagu ütles, et noh, vaata teatrisse ei oleks võimalik teatrisse nagu teatri lavastust tegelikult sünnib kontaktis publikuga. Ilma selleta ei ole nagu tegelikult seda näidendit on ju või, või muusikalist lavateost mida iganes. Ja noh, tegelikult siis nagu muusikateose puhtalt muusikateose puhul, ma arvan, see on nagu sama asi, et ikkagi ta sünnib selles füüsilises olukorrast, et seal nagu hästi oluline aspekt. Et ennem seda midagi nagu üsnagi platoonilist nagu idee sellest muusikast, aga ta ikkagi nagu teoks lihaks saab selles konkreetses esitussituatsioonis. Nii et selles mõttes, kusjuures ma arvan, võib, see võib samamoodi öelda, et ta sünnib, sünnib seal saalis ja, ja samamoodi, et et noh, okei, et kui me räägime puhtalt muusikalisest kontserdist, et seal neid lisadimensioone on nagu vähem kui teatris, no et seal tavaliselt ei ole nagu mingit lavastust või, või butafooriat väga. Aga ikkagi seal on see, et kuidas siis muusik seda interpreteerib ja seal on nagu väga palju erinevaid võimalusi tihtipeale erinevas esituses või isegi sama esitaja poolt erinevatel aegadel tehtud nagu esitused ühest teosest võivad olla nagu kardinaalselt erinevad. Aga palju sa ise näiteks enda teoste puhul seda seda jälgid või kontrollid või? Kõige aktiivsem suhe selle teosega on, on nagu siis, kui noh, kui see teos on suht äsja valmis saanud ja siis tavaliselt jääb mingisugune vahe Järgmiste esituste vahel. Ja siis noh, tegelikult see suhe nagu muutub palju, nagu kaugemaks juba mingit pidi, see teos hakkab elama oma elu natuke nagu laps, kes suureks kasvada. Et ta on ikka sinu laps, aga ta tegelikult elab juba iseseisvat elu. Seal on selles mõttes hoopis midagi muud, et see aktiivselt enam ei osale tema mingisuguses kujundamisprotsessis või püüa osaleda. Ja noh, mõnikord on väga armas mingeid vanu lugusid siis niimoodi kuulata, et sa nagu hägusalt tuleb meelde, et mida sa seal võib-olla tahtsid teha, aga, aga noh, aga ikkagi kuulad juba natuke nagu mingisuguse teise helilooja kirjutatud tehast. Ja noh, eks ole ka see, et noh, näiteks 10 aastat tagasi, noh, mis sa mõtlesid, mis sa tundsid, mida sa uskusid või, või mis, mis seal nagu mis sinu jaoks oli väga, väga nagu intensiivselt päevakorras, et noh, see kõik ju ka muutub. Ja noh, mõelda iseenda pealegi 10 aastat tagasi, siis ka natuke tundub, et nagu mingi teine inimene võib ka natuke vaatate kõrvaldat mõnikord isegi mõtled, et kas ma tõesti siis niimoodi tegin või niimoodi mõtlesin, et nüüdseks võib-olla teistmoodi. Praegu seda juttu kuulates Märt-Matis Lill, hakkasin mõtlema selle peale, et, et kui mina otsisin üles sinu muusikat, Eesti raadio fonoteegist kuulasin seda, siis siis mulle tekkis kohe selline väga selge või tegelikult küll väga abstraktne aga nagu ruum ja see ruum mitte nagu noh, selles mõttes, et me istume praegu köögis, et mingi mitte mingi köök või midagi muud vaid mingi selline kultuuriline ruum või seni on filosoofiline ruum, esimese asjana tuleb pähe need talve haikud kohe midagi ka väga idamaist, väga puhast minimalistlikku. Ja siis siis on täiesti teistsugused ruumid. Ütle, kas ruum on sinu jaoks oluline asi, kuidas ise ütled enda muusika kohta. Noh, eks seal natukene nagu selline metafoorne lähenemine, et muusika mingis mõttes ongi nagu ruum on, jätame muusikaline ruum kindlasti see on mulle oluline. Et aga noh, seda ruumi saab käsitleda nagu väga paljudes erinevates aspektides heliloojana näiteks üks väga konkreetne asi, mis puhtalt selle ruumilise poole peal on, oluline on, on näiteks näiteks see, et kust suunast helid tulevad välja, et, et see on selline, noh see on täiesti objektiivne asja, et kui kirjutada orkestrit trile, siis ma olen isegi sellist asja teinud, et minu eelmine teos, suur suurem orkestriteos ERSO-le oli siis nii, et et ma paigutasin. Kui ma nüüd õieti mäletan neli muusikute rühma ja paigutasin nagu üle kogu saali orkestri seest ja, ja siis suur orkester naguniisiis oli laval ja siis oli veel mul seal nagu tuli osa materjali tuli lindi pealt ja oli kuus kõlarit samamoodi nagunii, et publiku taga keskel ees selline surround. Jah, no just jah, et, et see heli siis nagu tõesti oli nagu täiesti otseses ja objektiivses mõttes nagu väga ruumiline, et noh, täiesti läbimõeldult, nii et kus ütleme, kust trummipunktist mingi eelis antud hetkel kõlab. Et see ruum, jah, kindlasti on mind huvitanud, aga ma arvan, see, mida sina silmas pidasid. Mõtlesime jah, mingit sellist nagu üldisemat või sellist maailmavaatelist ruumi, et et kas sul on väga konkreetsed mõjutused või pildid või isegi tekstid kõrvus silme ees, kui sa midagi kirjutad, see inspiratsioon on nii lollakas sõnad, ma ei tahagi seda nagu välja öelda, kuigi noh, et selles suhtes, ega ta sellest midagi nagu paha ka ei ole nagu totakalt, aga millegipärast ma tunnen, et, et jah, et vot siit konkreetselt on mingid sellised kultuurilised nagu mõjutused või mingid äkki mingid sellised tekstid seal taga vä? Et jällegi mulle tundub, et sa käsitled seda mõistet ruum nagu selles mõttes nagu väga poeetiliselt ja ma arvan, et või nagu metafoorselt, et selles mõttes kindlasti see ruum on mulle oluline ja mul tuleb meelde sellega seoses üks vestlus mul ühe hea kunstnikust sõbraga leha Rubisega tema kuidagi rääkis nagu linnaruumist vaid oli hakanud nagu selle peale mõtlema, siis ta kuidagi jõudis välja selleni, et tegelikult kogu inimtegevus mingis mõttes on selle ruumi kujundamine, kus me elame kõige laiemas mõttes on ju iga iga asi, mida teeme, kuidas me mõtleme mida me teeme, kui mida me, mida me loome kõik see kujundab seda ruumi just selles laiemas mõttes, mida sina nagu ma arvan ka praegu mõtlesid, et selles mõttes kindlasti et looming on võib-olla eksi, võimsamaid vahendeid selleks, kuidas saad aru ruumi siis nagu luua ja ja võib-olla selles mõttes ruumi metafoor on nagu hea, et, et ma olen ka mõelnud, et mõned lood, mis mulle endale korda lähevad oma asjadest või noh millega ma nagu noh, ikka eriti rahul olen siis see tunne võib-olla on jah nagu selles mõttes nagu ruumiline, kui ma kuulan seda, et mul on nagu hea olla, et ma tunnen, et see on nagu mingi ruum, kus on mõnus viibida. Et selles mõttes küll, aga kui nüüd jällegi natuke võib-olla vähem abstraktseks minna noh, on ju selline väga, väga nagu suur eristus nagu filosoof nagu aeg ja ruum, onju kaks sellist nagu võrdväärset kategooriat, millega inimmõttetud paratamatult suhestuma. Ja, ja noh, tegelikult see ajadimensioon on muusikas täiesti keskne, et see on see, millega nagu hellime paratamatult peab tegelema, et ruum võib olla, aga ta nagu automaatselt nagu fookuses üldiselt nagu ei pea olema. Aga aeg on selles mõttes hoopis midagi muud, et muusika tegelikult nagu tõesti otseselt ajaga tegeleb, et ma olen mõelnud, et muusikateost mingit pidi, võikski määratleda seda, et meil on justkui mingisugune vormumatu kogus aega, mida muusikateos teeb, et artlikuleerib selle aja nagu läbi, et noh, et selle asemel, et meil oleks 10 minutit lihtsalt sellist nagu voolamist kulgemist, et, et mis on, nagu muusika kaudu juhtub, on see, et see 10 minutit kulgemist muutub mingisuguseks nagu noh, väga konkreetseks erineval moel kulgemiseks, et, et selles mõttes, et muusika on nagu ikkagi rõhutatud ajaline kunst, ta opereerib ajaga ja võib-olla isegi rohkem kui helid on võib-olla muusika aineseks. Mulle tundub just nagu aeg. Neli nagu abi vahel selle selle aja nagu vormimiseks, sest mulle tundub vähemalt. Nojah, okei, see on ka võib-olla, sõltub nagu sellepärasest eetikast, et on ka muusikat, mis nagu hästi rõhutatult on nagu selline heliline, mis läheb nagu see justkui sinna heli sisse uurib seda heli. Et aeg ei ole võib-olla nii oluline. Aga ikkagi, Mulle tundub, et noh, niimoodi laias laastus muusikat vaadata või muusikaajalugu vaadates see on üks põhilisi asja, millega muusika tegeleda ja teine asi, miks muusika üldse inimesele nii tugevalt mõjukam, olen mõelnud, et et on see, et noh, mida ta heal juhul, mida muusika võib edasi anda mingit väga sellist intiimset väga sügavat aja kogemust. Et mingit noh, näiteks paratamatuse tunnet, et aeg nagunii armutult läheb ainult ühes suunas on ju või noh, midagi sellist, näiteks. Sellega seotud või, või tegelikult kuulan sinu muusikatest pigem nagu sellist nagu väga otsest narratiivi seal ei ole, pigem on ongi hästi abstraktne või isegi poeetiline või et ta on pigem ikkagi noh, nagu nagu luuletus, kui kui novell või ma ei tea, olete nõus. No põhimõtteliselt ma, ma arvan küll, et oleneb narratiivses on nagu teine kategoorias on ka nagu noh, inimesele midagi väga fundamentaalselt omast on nagu maailma kogeda nagu narratiivide kaudu mingis mõtlesime kõike kirjutama iseenda, raamatute elu ongi nagu niisugune on ju iseenda iseenda poolt loodud narratiiv, et võib-olla meil olekski raske väljaspool narratiivi üldse maailma tajuda, et me oleme nii narratiivsed olendid. Aga, aga et noh, kindlasti selles mõttes peaaegu igas asjas, mida inimesel inimene teeb, on see narratiivne element. Aga minu enda jaoks nagu see narratiivsus ei ole nagu keskne kategooriat muusikas on nagu On olnud ja on praegugi nagu mingisuguseid esteetika ida ja nagu raskuspunkte, mis just lähtuvalt sellest narratiivist, mis üritavad panna muusika kõnelema nagu narratiivi, keelas, et noh, tõesti et mingid konkreetsed sündmused, mida üritatakse kujutada näiteks muusika kaudu. Vaat seda, selline lähenemine ei ole mulle üldiselt nagu väga, väga nagu omane olnud, et ja, ja noh, ma olen ka selle peale mõelnud, et võib-olla isegi veel rohkem seoses filmiga kuidagi muusikas kõrgemat muusika ei vaja ju nii otseselt narratiivi, ta saab väga hästi hakkama puht selliste puhtmuusikaliste vahenditega. See narratiiv on natuke selline nagu mingi lisaasi, mis tuleb, sinna tuleb sinna peale ja mis võib-olla isegi võib takistada seda mingit puhtmuusikalist kvaliteet, see nagu seal sellele tähelepanu pööramast. Aga, aga näiteks filmi puhul ma olen selle peale palju mõelnud, et noh, ikka väga laias laastus ja, ja on massalli, mida, mida nagu filmis tehakse, on just nimelt antakse meile edasi erinevaid narratiive. Et lõõtsa nagu huvitav, sest, sest ega oma olemuselt film ei pea pea olema narratiivne. Film on visuaalne, jälle ühe teise. See narratiiv on ka midagi väga lihtsalt, millest on kõige hõlpsam kinni haarata, mida mööda edasi liikuda vaatajal. Jah, aga lihtsalt, kui mõelda lihtsalt nagu, et seda seda tohutut massi noh, praktiliselt nagu täiesti ühte tüüpi narratiivi, mida nagu alla mitmeid Hollywoodi filmi nagu edasi annavad, et. Mulle tundub, et seda filmi potentsiaali seal kasutatakse väga vähe ära, et, et sa ikkagi height räägitakse pigem lugu kui kui, nagu näidatakse mingisuguseid visuaalselt nagu kuidagi jahmatavaid või üllatavaid asju. Et noh, see ei tähenda, et sellel maratonile peaks nagu tingimata vastanduma, aga, aga justat. Et võib-olla mõningates võib probleem olla, et narratiivne lähenemise kasutamise lihtsus või et see, et kui lihtne on nagu jääda sellele narratiivi tasemele, aga noh, on paljud guessid, mis võiksid pakkuda palju enamat. Võib-olla see noh, et et jah, ilmselt seal midagi väga arhetüüp me tahame, me tahame ikkagi regulaarselt kuulda neid lugusid, kuidas nagu keegi läheb, kuidagi võitleb mingitel raskustega ja lõpuks siis võidab need raskused ja, ja on ju ja kõik lõpeb õnnelikult ilmselt sealseks kõige põhilisemaid nagu narratiivseid struktuure, mida me igalt poolt justkui alateadlikult me ootame. Aga vaata kunsti puhul on see, et me ei pea nendele kõige ootus varasematele ootustele kogu aeg vastama väidetest, et võib-olla võiks nagu rohkem üllatada. Ja, ja see võiks siis sellisena välja näha, et ütleme näiteks kaks meest saavad tänava nurgal kokku ja tavaliselt noh, ikkagi kui sul on mingi hea lugu, siis hakkad kohe seda lugu rääkinud teadma, eile käisin seal poes jaotmis müüa nagu tegi. Aga siis võiks vastand olla näiteks hoopis midagi täiesti abstraktset, et kaks meest saavad kokku ja siis nad hakkavad lihtsalt tont. Sinu või midagi sellist? Või nad tunnevad midagi, mida nad ei oskagi võib-olla seletada. Ei olnud midagi sellist. Täiesti ootamatut. Võib-olla jah, tantsivad. Nojah, see nagu meenutab neid lendlugusid kus on ka nagu justkui tavamõtlemise jaoks midagi täiesti jaburat mängu tehakse, võib-olla võib-olla mingis mõttes ongi püüd nagu sellest narratiivses kontekstist kuidagi välja murda just et see on ikkagi mingis mõttes sega, paneb meile väga suured piirid peale, et seal nagu aga see pakub meile kindlasti väga palju, aga samas ta nagu piirab meid sama samal moel, et noh, et kui sellest nagu korraks nagu suuta välja astuda. Ma arvan, et et see on nagu väga vabastav kogemus. Vaat siin ongi võib-olla see, kus siis teised kunstid võivad nagu võivad nagu appi tulla, sest selline mittenarratiivne või võib-olla isegi abstraktses mõttes mittelineaarne loogika, noh, et ma arvan, et ka seda nagu seda, et inimene mingil määral vajab, et noh, võib-olla see on seotud sellega, et et alati on ühiskond vajanud nagu sellist mittestandardset mõtlemist enda kõrval, ütleme ühiskond üldiselt hästi toimiv ühiskond on nagu suht selge asi, et seal on nagu mingid selged reeglid, selged eesmärgid, inimesed teavad miks nad midagi teevad, vähemalt mingi piirini keed, kui nagu hakata seal väga neid torkima, miks ta üldse kõike seda siis tegelikult noh, tihtipeale nagu Waldoveerimisi hämmeldus või nad ei oskagi nagu seda öelda, aga noh, ütleme sellises nagu tavaloogikas on kõik suhteliselt ühel meelel. Aga samas, kui, kui selle juurde jääda, kui midagi muud selle kõrval ei oleks, siis oleks elu nagu tohutult vaene, et noh et on ikkagi nagu mingi noh, mulle tundub, et sama arhetüüpne vajadus nagu nende sihukeste nagu väga arretüüpsete Naratiivsete struktuuride järgi on ka nagu arhetüüpne vajadus, sest nagu välja saada on ju mingil hetkel ja võib-olla see ongi see, kus siis kunstleid appi tulla. Aga noh traditsioonilises mõttes või vanemates ühiskondades on võib-olla seda rolli täitnud ka näiteks mingid sellised narri või triksteri moodi kujude karnevalikultuur on võib-olla midagi sellist, ütles seega väsitab inimest, kui kõik on kogu aeg liiga nagu paigas, liiga selge. Narratiivis, mida ta enda ümber näeb, on kogu aeg nagu ühesugused. Et see on jah, selline mingi mingi huvitav pinge ja selles mõttes, et mingisuguse kaose-korra vahel tundub, et inimesena on vist ikka mõlemat. Ja qq, kes ei, ega jaa. Vahepeal kohvi juues Märt-Matis, Lille ka jõudsime oma jutuga sinnamaale, kus me hakkasime rääkima kultuuri rahastamisest. Nii, ja nüüd me räägime edasi, jätkab Märt-Matis Lill viimasel ajal saatanat kakkuma lähemale. Päris nagu varastadal tasemel äriäriga tegeleva inimesega ja nagu pigem nagu hästi positiivse mulje sellised haritud valgustunud inimesed pigem kui kui mingisugused jõhkrad kapitalistid ja, ja on näha, et kultuur on nende jaoks ka väga oluline, et suvel olin seal Kääriku metsaülikoolis. Ja seal oli kuidagi mulle väga meeldis, oli üks investeerimisfirma omanik, kes nagu kuidagi ma ei mäleta, kuidas täpselt lahti läks, aga siis ta kuidagi rääkis nagu hästi emotsionaalselt, et temale küll absoluutselt see mõte ei meeldi, et Eestil ei ole vaja suurt narratiivi, tema just nimelt tahab suurt narratiivi. Teie kultuuriinimesed, Anniet, kes sellega tegelete, et noh, et umbes noh, tehke seda edasi, et see on nii oluline, et see laul oli ka minu jaoks, mina tahan seda suurt, määrati minule nagu väga tähtis. Aga ma arvan, et see võibki olla temale ka tähtis ja miks ta sellest on aru saanud, on see, et kui sa oled investor või, või ükskõik kes pankur näiteks või või no infotehnoloog või ükskõik kes, et siis noh, need on alad, mis nagu üldse mitte halvustades väga-väga lugu, pidades kõigist nendest inimestest. Sest noh, aga need on nagu rahvustevahelised. Et aga, aga Eesti kultuur on täpselt see, mis saab Eestil olla, et ja ma arvan, et võib-olla sellest just nimelt see investor saabki aru, kui ta küsib selle suure narratiivi järgi. Jah, no see on üks asi, aga teine asi on võib-olla ka see, et üleüldse ma arvan, et noh, inimene ikkagi oma sügavamas olemuses on mõtestava, valanud ümbritseva maailma ja ja elu üleüldse nagu mõtestamine on ikkagi meie keskne vajadus ku mäe oma elul ja tegevusel mõtet, siis me nagu lakkama pist nagu eksisteerimast mäletan, kusagilt lugesin mingeid lugusid. Orjakaubandus nagu hakkas nagu koguma tuure sisse näen kusagil 16 17 sajand nagu laevade kaupa viidi Aafrikast inimesi Ameerikasse, siis oli niisuguseid juhtumeid, kus inimesed lihtsalt langesid seal laevas nii sügavasse masendusse, surid lihtsalt nagu masendusest. Tundub, et mis see siis nagu on, et võib-olla see ongi see, et kui sa nagu ei leia mingit mõtet edasi elamisele, et kõik, mis on sinu jaoks oluline, on ära purustada, tõde on ju. Et see tundub mulle tegelikult nagu väga loogiline ja, ja ma arvan, kultuur oma sellises sügavamas olemuses sellega ju tegelebki, et see ongi nagu mingisugune tähendusloome nagu pidev tähendusloome, mida me teeme. Et ühelt poolt kultuur on justkui nagu mingi ekstra, et seal tegelikult, kui meil on kõht täis ja, ja katus pea kohal, riided seljas, et noh, siis me ka siis nagu tekib meil ka seda mingit ülemäärast vaimset ressurssi, et midagi muud veel hingele nagu saada. Ja noh, võib-olla ongi see, et Eesti ühiskond on juba piisavalt nagu kaugele arenenud ka majanduslikus mõttes, et inimestel see vajadus on ilmselt aina suuremaks läinud. Aga teisalt ma ikkagi arvan, et, et see on inimesele nagu täiesti keskne vajadus, et et ka täiesti nagu keerulisi, võib-olla eriti mingis keerulises olukorras inimene vajab mingeid selgeid sihte selgelt nagu mõtestatus, kui tal on näiteks väga halvasti läheb, et kust ta võtab selle jõu, et üldse üritada kuidagi rabeleda välja. Ja võib-olla see seletab näiteks mingites kohtades äratusliikumiste nagu suurt suurt edu, see on just see, mida nad pakuvad välja mingid väga selge mõtetelt. Sulev Keedus oli huvitav film oli Narvast mõni aasta tagasi. Ja seal oli ka tuli see nii hästi välja, et alkoholismiprobleemi Sellise varesesaare venelased ja see oli väga hea. Ja minu jaoks on üks väga huvitav element, oli just nimelt see, kui ma ei mäleta, kas oli Jehoova tunnistaja või keegi keegi sihuke äratusliikumise nagu inimene, kes nagu seal alkoholismi teemaga tegeles ja see oli kuidagi tema maailm. Vitali, hästi lihtne joomine on paha, joomine on saatanast ja noh, see nii-öelda positiivne asi, mis sa teed, on ja see on siis nagu jumalast ja sa pead selle saatanaga võitlema ja tema alistama ja siis nagu jääma sellele hea poolele ja mõtlesin, et noh, ütleme sellise kultuuriinimesena inimesena, keda need probleemid ei vaeva. Et see tundub nagu suhteliselt primitiivne. Ja siis ma mõtlesin kuidagi esimest korda, aga kuidagi mul järsku tekkis äratundmine, aga noh, tegelikult võib-olla just täpselt see ongi see, mida mingid inimesed vajavad enniate. Et kui nad nii selgelt nagu mõtestavad enda jaoks selle elu niimoodi, et võib-olla see aitab neil palju paremini. Niisiis nagu ülasaada nendest probleemidest. Et selles mõttes jah, see mõte, noh, jälle seesama asi, et mõtestatus võib anda mingi tohutult võimsa laengu inimesele, mis ilma milleta nagu elu oleks palju, tühjem. Kas Märt-Matis Lill, kui sina kirjutad, nüüd ma ei tea näiteks täna enda muusikat, kas sa mõtled kellelegi peale ja just nimelt nagu nende asjade peale, et et kellelegi maailmapilti kuidagi korrastada, kedagi aidata nii-öelda. Jah, seal vot selles asjas on, olen ma ka nagu muutunud, et kui ma olin selline kahekümnendates mäletan, siis mul oli sihuke tohutu maailma parandamistung oli küll nagu hästi tugev ja. Ei, ma ei mõtle üldse seda maailma parandamist, tungi noh, nii niivõrd otseselt, aga aga, aga võib-olla noh, võib ka niimoodi, aga pigem mõtlemist, sellist noh, mingit äratundmist või ka vist et see on suunatud kellegile see muusika arvates ongi ütleme, soft küll siis nagu. Straks samas mõttes, et ega mingid konkreetsed inimesed mul silmade ees ei ole, pigem siis kui, kui, siis konkreetset mängijat, kui ma tean, et kes seda esitab, et seal on nagu ka selline huvitav aspekt, kui sa tead, kellele sa kirjutad, et see ka nagu kindlasti vähemalt kaudselt nagu mõjutab sind ja võib-olla väga inspireeriv. Aga, aga noh, kindlasti on minu jaoks väga oluline, et see suhe publikuga ja mitte see, et publikule nagu noh, väga lihtsalt meeldida tahta, aga see, et noh, ikkagi tahaks nagu inimestele mõjuda, mõjuda nagu pigem nagu positiivselt. No mitte selles mõttes, et siukseid läilalt positiivseid tundeid tekitanud, aga noh, tõesti, et, et noh et noh, on ikka mõnikord pärast kontserti mõni inimene tunud juurde öelnud, et see minu lugu kuidagi mõjus talle kuidagi sügavalt jättis talle mingisuguse sügava elamuse, siis on alati, seda on alati nagu väga hea kuulda, et selles mõttes noh, mina olen sellesse küll eriti kunagi pole uskunud, et kuidagi niimoodi üksi ja veri ninast välja mingit oma asja ajada, üldse mitte mõelda nagu noh, kellele seda teha ja tugevam. Mul on tunne, et ma ei suudaks niimoodi isolatsioonis tegutseda, aga samas ma loomulikult, millesse ma ka absoluutselt ei usu või mis mulle tundub, ebaõige, on nagu mingi sedalaadi kompromisside tegemine, et et olla kergemini söödav näiteks enda, see, see, seda ma kindlasti nagu ei tee. Aga jah, võib-olla üks kõige ilusamaid mõtteid selles vallas, mis ma eest aastakene tagasi sattusin, lugema, mis mulle kuidagi väga hinge läks, oli Poola 20. sajandi üks kuulsamaid erinevaid viitallutas laske siis tema nagu kirjutas sellest suhtest kuulajaga ütles, et tema jaoks on nagu looming on nagu ideaalse kuulaja otsimine, et sa nagu jaht ideaalsele kuulajale. Et ta teab, et kuule on kusagil olemas, ta teab, et see leidmine ei ole kerge. Aga noh, et ta samamoodi ta ei tee kompromisse, ta tahab teha seda, ta tahab väljendada seda, mis on tema jaoks kõige olulisem, mis on tema jaoks omab mingit kõige sügavama laenguga mõtet. Ja selles vallaste kompromissi ei tee, ta teab, et kusagil on keegi, kes saab sellest aru, kellele läheb korda ja ta saab ka aru, et see ei saa kunagi olema nagu selline massidele meeldimine. Aga aga just et kuidagi kujundit jahtideaalsele kuulen et, et see noh, midagi kosutavat laskekirjeldused, mis ka teda ennast nagu hästi inspireeriks idee. Tänane ahjualune ajas juttu Märt-Matis lillega. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Saates kõlas Märt-Matis Lille muusika kõike head ja kohtumiseni.