1989. aasta 25. mail Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi avapäeval oli Moskvas punane väljak suletud ja miilitsa tugevdatud valve all. Saadikud tulid kremlisse just selleks puhuks avatud Nikita väravate kaudu. Kongressi 2250-st liikmest oli avahetkeks kohale tulnud 2149 saadikut esindades kuutekümmend viit rahvust. Kohe pärast avasõnu andsid oma olemasolust teada aga Balti saadikud. Kelleltki luba küsimata hõivas kõnetooli Läti esindaja ja tegi ettepaneku mälestada leinaseisakuga 1989. aasta aprillis Nõukogude Liit. Vapustanud pilisi veresauna. Muidugi, seal pekstakse julmalt neid kaadreid, lüüakse otse pähe, lisasin, pekstakse maas, lebajaid. Eesti delegatsiooni liige, erukindral Vello Vare kirjutab seni avaldamata mälestustes. Nii vastumeelsed kui see ka polnud, veresauna organisaatorite tuli neil püsti tõusta. Paistis, et kõike nägemisulatuses olevat saadikud pöörasid tähelepanu juhtkonna nõutusele Mihhail Gorbatšovi närvilisel ilmele ja kahvatunud näole. Leinaseisaku järgnes kongressi presiidiumi valimine. Eesti ja kogu Baltikumi jaoks oli väga oluline, et presiidiumis pääses ka akadeemik Endel Lippmaa. Seal avanesid talle head võimalused suruda kongressi päevakorda. Meile vajalikud teemad. Praegu meie imeprogramm ei ole otsest pidi päevakorras. Ma oleks oodanud, et ka seal on, aga näe, ei ole võimalik, et me saame ta päevakorda. Igatahes üks asi, mille eest tuleb seista ja teine asi, mille eest tuleb seista kindlalt, tuleks päevakorda Nõukogude Liidu ja Saksa vahelised lepingud aastast 1930. See ka ei ole praegu selgelt päevakorras. Ma pean neid kahte asja väga tähtsaks kogu Euroopa jaoks kogu nõukogude liidu jaoks ja meie. 1989. aasta esimesel juunil toimus Kremlis tegutsevat eestlaste jaoks veel teinegi oluline sündmus. Lõunavaheajal kohtus Mihhail Gorbatšov kongresside palee ühes vaikses ja pikliku kujuga kõrvalruumis Eesti delegatsiooniga. Minul lubati seal kasutada videokaamerat, mistõttu 42 minutit kestnud jutuajamine on jäädvustatud täies pikkuses. Tänase saate jaoks valisin välja katkendi, milles esiplaanil tolle kohtumise peateema. IME Isemajandav Eesti. Marju Lauristini rajatava majandamise teema käsitlemisel võime sattuda teatud mõttes isolatsiooni. Minu arvates oleme siin kõik tunnetanud. Kui aktuaalne. Kuulates näiteks Nazarbajevit või teisi, on selgunud, et nad on viimasel ajal mõtlema hakanud selle üle, mis meie jaoks on juba läbitud etapp, kus meie oleme juba mingisuguseid, miks ei saavutanud. Seega on näha, et isemajandamine on nõukogude liidus, kujunevad üldiseks probleemiks. Mulle tundub, et oleme asunud õigele teele. Irina raud. Me seostame isemajandamisega väga palju. On lausa imetlusväärne, kuidas inimesed omavahelistes kõnelustes kogu aeg kasutavad seda sõna ime, mis tähistab vabariigi isemajandamist. Lühend ime tähendabki eesti keeles imet. See pole midagi niisugust, mis kusagilt kõrgelt rahva peale surutakse. Iga inimene tunneb end. Me oleme sel teemal isegi luuletusi. Arvo Haug värsid on loodud juba. Isemajandamine on Eestis kujunenud koguni religiooniks. Jevgeni Kogan ei ole õige rääkida, et isemajandamine on kõigi jaoks religioon. Paljude elanike suhtumine, isemajandamison negatiivne, kuna selle kontseptsioon on vastuolus nõukogude liidu konstitutsiooni ka ja muudab ära kõik Nõukogude Liidu seadused, mis ei ole imekontseptsiooniga kooskõlas. Pealegi on kontseptsioon vastu võetud, ilma et seda oleks kooskõlastatud ülemnõukoguga. Hoolimata sellest on käivitatud ime elluviimine. Juba viiakse läbi üleliiduliste ettevõtet õnnentaliseerimist ja tehakse ettevalmistusi nende üleandmiseks vabariigi alluvusse. Ehkki keegi ei ole küsinud nõukogude liidu armust. Ja kolmandaks oma valuuta sisseviimisega. Kavatsetakse eralduda Nõukogude Liidu ühtsest raharingluse süsteemist. Niisiis pole õige rääkida sellest, et ime on religioon kogu vabariigi elanikkonna jaoks. Alates rahvasaadikute esimese kongressi esimestest päevadest võitlesid Eesti interrinde esindajad ja nende toetajat saadikute rühmast sajus kõige ägedamalt kahel rindel. Nad püüdsid takistada MRP pakti salaprotokollide tühistamist ja Baltikumi isemajandamise seaduse vastuvõtmist. Meenutame nüüd mõningaid olulisi seiku isemajandamise eest peetud võitluses. Rahvasaadikute esimese kongressi kõnetoolis on Indrek Toome. On meiega varis esineb seadusandliku initsiatiiviga, tehes ettepaneku lülitada kongressi päevakorda. Ei võta vastu Nõukogude ilusti teadus Eesti üleminekust vabariiklikule isemajandamisele, majanduslikule iseseisvusele. See peab kindlustama vajalikud juriidilised garantiid selleks, et esimesest jaanuarist 1990 võiks vabariik töötada ja elada uutmoodi. Tänu Eesti saadikute järele andmatusele osutuski võimalikuks lülitada ime arutelu kongressi päevakorda. Eesti delegatsiooni liige Rein otsasson. Minul jäi nüüd tagantjärgi vaadates niuke mulje et Rahvasaadikute kongress ja tema poolt valitud ülemnõukogu esimesel aastal muud ei teinud kui karutasitestimet. No päris nii ei olnud muidugi, aga, aga ta oli kogu aeg päevakorras. Ja rahvasaadikute kongressi päevakorda sattumine oli, ühelt poolt oli lihtne, esimesest koosolekust alates ta pandi sisse, aga seda lükati kogu aeg edasi. Kuid ilmselt kogu meie aktiivsus selles küsimuses oli siiski niivõrd oluline. Ta pani siis selle esimese istungjärgu lõppotsusesse niisuguse punkti, et ülemnõukogul ja valitsusel läbi vaadata Eesti isemajandamise ettepanekud. Ja see oli nagu see on tegelikult ka suur võit. Võit seisnes selles, et pärast rahvasaadikute esimese kongressi lõppemist alaliselt tegutsema jäänud ülemnõukogus algas ligemale viis kuud kestnud arutelu Eesti ime üle. Tol perioodil oli Eesti jaoks väga tähtis, et Nõukogude Liidu kõrgeim seadusandlik võim kiidaks põhimõtteliselt heaks meie isemajandamise põhimõtted. Me ei soovinudki saada kremlist mingisuguseid isemajandamise juhiseid. Meil oli vaja poliitilist otsust, mis võimaldaks jätkata liikumist iseseisvuse poole. Moskva vastuseis meie taotlustele oli aga sedavõrd suur, et isegi imebrošüüri toimetamisega Kremli kongresside paleesse pidime kasutama väga ebaharilikke võtteid. Eesti delegatsiooni liige Toomas Varek mäletab üht episoodi sellisena. Meil oli vajadus juba anda kõigile kongressi saadikutele. Meie imeprogramm vene keeles aga selles sinna kongresse paleesse sisseviimine omaette ju tegu, et kuidas dokument see sisse viia, neid üles anti. Kindral Varele Asso norm, Toomas Varek. Vaata helendavate olevate keegi veel Sims ja öeldi, et järgmise hommikuks peab olema ta meil sekretäriaadis, et kõik saadikud saavad selle brošüüri kätte. Aga nüüd on vaja luba, et need dokumendid sisse tuua luba ei saanud. Mul on selgelt silmade ees, et kui nüüd kongressi paleed vaadata siis sisse veavad ukses vasakut kätt, siis meie eesti numbriga Saika seisis seal, nii et kõrvalistuja koht oli ka täpselt laeni täistari, nagu ütleme selles. Noh, ma ei tea, kuidas nüüd öelda, missugune see kabiin, soliend ainult kõik oli täiesti täis topitud seda imebrošüüre vene keeles brošüüre ja ta seisval lõunast saadik ja kongresse lõppenud juba. Ja koristajad tegid oma tööd ja, ja püüdsime küll rääkida turvainimestega sekretäriaadi ülemustega ja keegi meile seda nõusolekut ei andnud. Aga ma arvan, et küll ta on ikka kindral Vare. Vello Vare teene, et jäime õhtu hilja nõusoleku, et sealt kõrvalt uksest väiksest uksest lubati sisse tuua, öelda ainult, et kui te ise leiate koha, kuhu te viitanud selle koha peal ehitasime kiiremini. Ja selleks kohaks kujunes siis meeste tualettruum. Seal tuleb ette kujutada, ta on ikka küllaltki suured tualettruumid, ma sain aru, et seal meeste tualettruumil oli direktor, kelle me kokku leppisime, naisterahvas, korpulentne daam, kellega saime kokkulepped sõlmitud ja hakkasime, selg oli märg, rääkimata, et samuti pealine märgneid imesid nii kiiresti kui võimalik sinna. Kongresside palee tualettruum ühtebeedikusse viiva ja nii nad üks öö seal olid ja siis hommiku ära varakult tulime sealt tagasi, et seal peldikus nad ruttu välja tuua. Pahandusi sellel tualettruumide direktrissi ei juhtuks ja nii nad sinna lauale siis jõudsid ja, ja see on tõesti sugu. Kas see imeprogramm küll niisuguse vahepeatuse läbi kuidagi kannatada ei saanud, pigem vastupidi nii nagu see oli välja jagatud, kasutas kohe üsna üsna mahukad tsitaati sellest brošüürist. Nursultan Nazarbajev, kes kongresside palee kõnetoolist avaldas üsna selget toetust sellele ideele ja mitmed mitmetele nendele monumentidele, mis oli imeprogrammis kirjas. Peale seda oli tunda, et ma julgen öelda intelligentsem ja arukam poolakas meisse suhtuma hoopis teistmoodi. Nad nägid, et need eelnevad jutud ja sõnavõtud, et nad on tõesti teoks saanud tõsise tööna ja ta on niisugune kompleksne brošüür, kuhu poole me tahame minna. Kindel arengusuund, läbime programmiga. Nõukogude Liidu ülemnõukogu seaduse projektist, mis pidi lubama Eestil, Lätil ja Leedul minna üle isemajandamisele alates esimesest jaanuarist 1990 pütti kõige suurema jõuga välja, kangutada meie taotlust võtta kasutusele oma raha. 1989. aasta novembriks oldi valmis nõustuma peaaegu kõigega kuid mitte eesti oma valuutaga rõdult jälgisid ülemnõukogu istungite saalis toimuvat Indrek Toome ja Rein otsas on. Nad olid siin selleks, et sekkuda arutelu käiku kohe, kui selgub, et diskussioon areneb meile ebasoovitavas suunas. Missugused olid olukorra hindamise meiepoolsed kriteeriumid. Rein otsas on, mäletab 27. novembri mõtteid ja meeleolusid sellisena. Meie pidasime väga tähtsaks, et sellesse programmi jääks siis oma raha. Me ei saanud seda nõuda, et see oleks seal otseselt sees olnud, et vabariigil on õigus kehtestada oma valuuta nii nagu meie vabariigi imeprogrammis. Kuid me olime sinna suutnud sisse paigutada ja kaitsta niisugust formuleeringuid, mis ütles, et et vabariigi kompetentsi kuulub vabariigi rahanduse ja finantssüsteemi korraldamine. Ja teisal kuskil oli jälle öeldud, et see, kogu see majanduse juhtimine toimub vastavalt Eesti isemajandamise seadusele. Nii et need olid niisugused formuleeringuid, mis võimaldasid meil nagu kaitsta oma seisukohta ja samal ajal, mis võib-olla teatud määral peitsid siis meie ägedamate vaenlaste seas nagu selle ära, et, et meil on siis ka oma raha seal sees. Ja vot sellel viimasel autoril mitte, huvitab meid, üks oli see, ma mäletan, kuidas me istusime Indrek Toomega rõdul kuna me ei olnud ülemnõukogu liikmed ja meil oli valmis juba ettepanek, et kui peaks see raha raharingluse küsimus välja võetama, sellepärast kogu aeg vaidlesid seal kui see peaks välja võtma, siis me võtame kogu oma ettepanekud tagasi kogu selle vabariigis ja ma andsin ettepaneku, ütleme et sellisel juhul me lähme lihtsalt peame oma vabariigi ülemnõukoguga nõu. Selle peale tegi Gorbatšov repliigi, et ide härra härra Toome, te olete väga ultimatiivne. Aga noh, see oli õige koha peal Sultimatiivsusest, seda ei oleks Gorbatšova kuidagi vaja olnud, et muudaksime niiskuse skandaaliga sealt ära võtnud, see oleks näidanud teda väga halvas valguses. Nii et ütles Gorbatšov, mis ta ütles, aga arutelud ta suunas niimoodi, et see läks pigem meie kasuks. Hoolimata paljude saadikute tugevast vastuseisust jäi Baltikumi isemajandamise seadusesse siiski sisse võimalus oma rahaga tegelemiseks. Seadus pandi hääletusele 27. novembril 1989 Nõukogude Liidu ülemnõukogu mõlemas kojas. Ülemnõukogu koosnes kahest kojast, rahvuste nõukogust ja liidunõukogust. Rahvuste nõukogus esindasid Eestit Arnold Rüütel, Mihhail Bronstein, Igor Gräzin, Klara Hallik, Jüri Kahn, Siim Kallas, Tiit Käbin, Ülo Nugis, Ülo Vooglaid. Ta deus Pub keevitš ja selle saatesarja autor. Liidu nõukogusse kuulusid Marju Lauristin ja Vello Vare. Hääletamisel osales 400 saadikut. Mõlemas kojas loeti seadus vastuvõetuks, kui seda toetas vähemalt 136 rahvaesindajat. Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu liige Jüri Kahn aga millegipärast hääletamisel ei osalenud. Hääletamisega juhtus muidugi üks üks huvitav seik, mille osas ma algul ei osanud nagu tähelepanu pöörata ja pidasin seda lihtsalt nagu, nagu juhuseks. Ma olin Tallinnas kui seal samal päeval, kui, kui see hääletamine pidi algama ja ma pidin jõudma Moskvasse, siis selleks hetkeks, kui hääletamine toimub. Ja, ja minul tekkis terve rida takistusi mille tõttu ma jõudsin saali kaks minutit peale seda, kui hääletamine Kui kusjuures, kusjuures ma esimesel hetkel arvasin tõesti, et see on juhus, aga ja siis ma sain aru, et, et see ei ole juhus. Ma tähendab, vahetasin lennujaamast linna jõudes kolm korda autot ja need kaks autot lihtsalt läksid katki, kusjuures need olid siis tellitud loomulikult Liidu ülemnõukogu autobaasis. No nii nagu me kõik kasutasime neid, neid autosid, mis meid teenindama pidasid, pidid ja ilmselt ilmselt oli keegi välja arvutanud, kui, kui ruttu on tarvis meest toimetada sinna kremlisse. Tulemused tehti teatavaks 27. novembril kell 17 20. Arvud näitasid, et need jõud, kes Jüri Kahni kremlisse saabumist takistasid olid prognoosinud jõudude vahekorda üllatavalt täpselt. Rahvuste nõukogus läks isemajandamise seadus läbi ainult 23 enamhäälega. Seaduse poolt hääletas 159 saadikut. Minimaalselt vajalik arv oli 136. Liidu nõukogus, kus vajalik häälte arv oli samuti 136 läks isemajandamise seadus läbi kõigest ühe enamhäälega. Selle poolt oli vaid 137 saadikut. Liidu nõukogu liige Vello Vare pidi sama päeva hommikul sõitma Tallinna, et osaleda ühel tähtsal kohtumisel. Viimasel hetkel erukindral siiski muutis oma plaane ja kell 17 20 selguski, et liidunõukogus sai isemajandamise seaduse vastuvõtmisel otsustavaks just tema hääl. Ligemale aasta pärast isemajandamise seaduse vastuvõtmist oktoobrist. 1990 määrati Nõukogude Liidu ülemnõukogu riigikaitse- ja julgeoleku komitee liige Vello Vare ühe väga olulise juurdluskomisjoni esimeheks. Mõeldes veristele sündmustele Vilniuses 1991. aasta jaanuaris ja augusti putsile sama aasta augustis. Pole sugugi võimatu, et Vello Vare juhitud juurdluskomisjon hoidis ära juba 1990. aasta sügisele kavandatud jõu kasutamise Moskvas. 16.-ks septembriks 1990 olid Moskva demokraatlikult meelestatud poliitikud kavandanud suure demonstratsiooni. Samal ajal aga märgati õhudessantvägede ja teiste ründevägede saabumist nende paigutamist Moskva sõjaväeringkonna väeosadesse. Ajalehes Komsomolskaja Pravda ilmus artikkel, milles räägiti sõjalise riigipöörde ettevalmistamisest. Vastates rahvasaadik Sergei Belo sertzevi järelepärimisele eitas kaitseminister Dmitri suv kavatsusi avaldada survet demokraatidele. Marssali esinemine ei olnud aga kuigi veenev. 1990. aasta oktoobri teisel poolel toimusid juurdluskomisjoni esimehe Vello Vare sõidud õhudessantvägede staapi reasani, õhudessantvägede, kõrgemasse sõjakooli ja reasanis paiknevasse dessantpolku. Vello Vare meenutab oma tööd juurdluskomisjoni esimehena sõnadega. Otsisime vastust küsimusele, miks toodi hulk vägesid, sealhulgas ka eriüksus pealegi osa neist erariietuses Moskvasse. Sõjaväe juhtkond väitis, et see olevat toimunud plaanikohase kontroll õppuse käigus. Sellise õppuse plaan oli staabis olemas, kuid õppuse alguses momenti oli muudetud. Miks toodi lennukitel Moskvasse linna lähistele dessantüksusi Pihkvast ja viitab siis kusjuures Vitepskis diviis oli vallutatud riiklikule julgeoleku komiteele. Püüdsin leida vastust veel ühele küsimusele. Miks katkestati rehaseni polgu õppus 10. septembril, varsti pärast selle algust miks ei viidud polku tagasi reasanisse, vaid suunati Moskvasse. Sama operatsiooni käigus toodi 1990. aasta sügisel dessantväelasi ka Eestisse, Kohtla-Järvele. Eesti vabariigi valitsus esitas järelepärimise Nõukogude armee kindralstaabiülemale Mihhail muissejevile. Kindralstaabist tulnud vastust meenutab Vello Vare. Ja sealt tuli vastus, et ei midagi erilist. Saatsin kollektiivpuhkusele ette kujutada, mis asi see on. Vello Vare juhitud komisjoni aruanne sai valmis 19.-ks novembriks. Juurdluse kokkuvõtte esitati ülemnõukogu riigikaitse- ja julgeoleku komiteele. Vello Vare sõnul oli kõrgemate sõjaväelaste esitatud versioon dessantväelaste ümberpaigutamise kohta selline. Ametnikud püüdsid näidata, et see sattunud siia kartulit võtma, vilja koristama, ma mäletan, omal ajal oli sellest Moskvas juttu ja see tekitas niisugust kuluaarides üsna palju poleemikat ja ette, mida kavatsetakse, mis on tulemas, et vägesid juurde tuuakse ja öeldi et kaks asja Nemad füüsi õiendada, üks paraadiks, novembri paraadiks ettevalmistamine ja langes ära ja teine on siis see, millest rääkisin juba. Nii et ikka tegelikult ilmselt asi oli selles, et teatud ringkonnad Nõukogude liidus juba tegid ettevalmistusi või püüdsid püüdsid mingit riigipööret ette valmistada, antud juhul minul jäi selles komisjonis tegutsemismaterjali uurimisest muljet. Et siis kas oli, olid suured lootus selle peale pandud. Sõjavägi toodi, ainuke jõud, mis oleks saanud vahele segada, sest dessanttegija arvestasime õlirelvastus ja liikumine, liikumisvõimalused, need kõik on ju hoopis teistsugused jala pääl või? Tankiüksusel. Mitte humoristide klubi, vaid Nõukogude Liidu kaitseministeerium oli Vello Vare juhitud juurdluskomisjonile esitanud järgmise versiooni. Dessantväelased toodi Moskvasse seoses novembri paraadiks ettevalmistamisega ning kartulite ja juurviljasaagi koristamisega linna ümbruse kolhoosidest, sovhoosidest. Küsisin Vello Varelt, millega lõppes dessantväelaste koondamine Moskvasse. Asi läks väga suure kella külge nende väeosa ohvitsere, kes Habiseid, mis mind kui komisjoni esimees suvisi liikmeid andsid. Ammenduvaid vastuseid ja igasugust andmeid muidu poleks saanud ja see aitas tegelikult ilmselt seda vägede koondamist peatada. Tõenäoliselt jäi erukindral Vello Vare juhitud komisjoni tegevuse tulemusena üks esimesi riigipöördekatseid Nõukogude Liidus toimumata. Tasin ime ümber toimunud närvesöövat võitlust ja Vello Vare tegevust juurdluskomisjoni esimehena saatesarja viimases saates just sellepärast et paremini mõista Kremlis tegutsenud Eesti saadikute viimase ponistuse tähendust. Ka veel 1991. aasta septembris oli nõukogude liit äärmiselt ohtlik ja ettearvamatu riiklik moodustis. Oma iseseisvuse ja julgeoleku kindlustamiseks vajasid Eesti ja teised Balti riigid kiiremas korras veel ühte dokumenti meie iseseisvuse Nõukogude Liidu poolset tingimusteta tunnustamist. Vahetult pärast augustiputši oli selle vormistamiseks kujunenud unikaalne, kuid väga lühiajaline võimalus. Mõeldes 1991. aasta septembri algul moodustatud Nõukogude Liidu riiginõukogule, ütles akadeemik Endel Lipp. Ma sest ei maksa unustada, et oli just loodud riiginõukogu. Ja riiginõukogu oli ju kõige suurema otsustusõigusega organ nõukogude liidus, mis kunagi on olnud enne või pärast ja ta oli erinev kõigist varasematest, sellepärast et seal toimus tegelik hääletamine mida pole ka Nõukogude liidus. No, ja ütles ka Venemaal suurt enne ega pärast toimunud. Nii, selle tõttu tuli ette valmistada sellele väga ebaharilikule moodustamisele sobivalt paberid, arvestades, et ega selline imeasi kaua küll ei püsi, see on nagu nõidus, mis kaob varsti ja nii ta ka on, kaua ta siis püsis mõne nädala vist ainult kauemaks, teda polnud ju. Ta oli ju ääretult lühikese elu eaga organ. 1991. aasta septembri alguses oli meie käsutuses maagiline ajapilu kümmekond päeva, mil võis toimuda Eesti saadikute poolt ette valmistatud ime. Viienda septembri pärastlõunal saabuski Arnold Rüütli nimele valitsus. Telegram. Nõukogude Liidu riiginõukogu esimene istung algab laupäeval, kuuendal septembril kell 10 teatati, et kolmest punktist koosnevas päevakorras võetakse esimesena vaatluse alla rahvasaadikute taotlused balti riikide iseseisvuse tunnustamise kohta. Kuid nii nagu Kremli poliitika teatris ikka ei võinud seegi kord kuni viimseni. Geni milleski kindel olla. Hästi informeeritud ajaleht Nezavissimaja Gazeta kirjutas, et juba neljanda septembri õhtul olevat lebanud president Gorbatšovi laual temaga põhimõtteliselt kooskõlastatud seaduse projekt, millega Nõukogude liit tunnustab Eesti, Läti ja Leedu riikliku iseseisvust. Samal ajal kinnitas Presidendi nõunik Grigori revenko kuuendal septembril mingit otsust vastu ei võeta ning riiginõukogus toimub ainult arvamuste vahetus, kuidas Baltikumi ka edasi toimida. Eelmisel päeval moodustatud Nõukogude Liidu riiginõukogu esimesel istungil viibisid Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov, Venemaa president Boriss Jeltsin, Kasahstani president Nursultan Nazarbajev, Türkmenistani president sõjarmuraat ja asub Armeenia ülemnõukogu esimees Levonter Petrosion, gruusia ülemnõukogu esimees Aki Azatja, Nonii Kõrgõstani asepresident German Kuznetsov. Ukraina ülemnõukogu esimehe esimene asetäitja Vladimir kriinov, Valgevene ülemnõukogu esimehe asetäitja Stanislav Šuškevitš kuuendal septembril riiginõukogu istungile, kus ühtekokku üheksa riigitegelast. Lähtudes rahvasaadikute ettepanekust pidid nad hääletama taasiseseisvunud balti riikide tunnustamise üle. Akadeemik Endel Lippmaa, balti riikide esindajad nimelt rüütel koormunasialansbergis olid otsustanud mitte osaleda selleks, et Gorbatšovi saaks muuta päevakorda ja asendada balti riikide riikliku iseseisvuse küsimus, mingi teisega seal esines, oli, osales küll külalisena Edgar Savisaar kuid ta ei hääletanud. Riiginõukogu istungist võtsid külalistena osa ka Nõukogude Liidu välisminister Boris bankin, KGB esimees Vadim pakaati, majanduse operatiivjuhtimise komitee esimees Ivan sylajev, tema asetäitja Grigori Javlinski, kaitseminister Jevgeni Sapposniku ning akadeemik Jevgeni Primakov. Riiginõukogu istung algas laupäeval, kuuendal septembri hommikul kell 10. Päevalehe andmetel. 10 minutit enne kümmet ütles Boriss Jeltsin Edgar Savisaarele. Ei tea, mis sellest asjast välja tuleb, aga me läheme peale. Me loodame kõige paremat. Riiginõukogu esimese punktina arutas siis rahvasaadikute taotlust tunnustada Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. Ja kolme eraldi määrusega või postanovleni ja kuidas ta neid seaduses seadlusega ja kolme, üksteisest eraldi eriseraldiseisva, kuid praktiliselt sama tekstiga seadlusega tunnustada. Eesti iseseisvust, Läti iseseisvust, Leedu iseseisvust ja rõhutan veel kord, et see läks läbi seitsme häälega. Kahe vastu. Ja võib-olla nädala või kahe pärast oleks juba olnud hilja. Muidugi. See ajalõik, kus seda otsust oli võimalik saada, oli see kitsas lõik, kus Gorbatšovile ei olnud enam võimu. Ta ainult arvas, et tal midagi on. Jeltsin väga õigesti arvas, et tal varsti on, aga veel ei olnud. Ja see kestis umbes kümmekond päeva, võib-olla võib-olla nädalat ühe nädala, umbes mitte kauem. Ja seda tuli kasutada ja seda me ka kasutasime. Rõhutan veelkord ainult Tallinnas tehtud otsustest riiklikuks iseseisvuseks ei piisa. Sel juhul oleksime saanud kogu elanikkonna kodanik, annaks ja kas me oleks üldse saanud riiklikku tunnustust suurriikide poolt, on problemaatiline, täpselt nagu seda kuidagi ei ole saanud. Mitmed väga iseseisvust püüdlevad riigid näitena Montenegro. Kas riiginõukogu hääletas Eesti, Läti ja Leedu puhul eraldi ja kas tulemus oli ühesugune ja tulemus oli ühesugune. Kas on ka teada, kes olid poolt ja kes olid vastu? On teada, aga see nimekiri purustaks nii palju üldiselt aktsepteeritud rahvusvahelisi kujutelmi müüte ja illusioone, et ma ei nimeta neid. Veel samal päeval, kuuendal septembril 1991 esines Nõukogude Liidu välisministeeriumi pressikeskuses välisminister Boris bankin ja tegi maailmale teatama Tõepoolest oleme tunnustanud balti riikide täielikku iseseisvust. Oleme konsulteerinud nende eraldumist Nõukogude Liidust. Me tervitame nende muutumist rahvusvahelise õiguse subjektiks ja oleme valmis toetama nende vastuvõtmist ÜRO-sse. Minu arvates on siin kõik selge. Seda saatesarja tehes olen korduvalt imestanud, et millegipärast ei ole kuuenda septembri seadlust Eesti ajalooteaduse jaoks justkui olemaski. Millegipärast ei ole seda dokumenti järgnevatel aastatel isegi mitte meenutatud. Akadeemik Endel Lippmaa. No ma arvan, et siin on kaks põhjust, esiteks muidugi poliitiline asja tundma. No selge on see, et need, kes selle väga tähtsa asja juures ise personaalselt ei olnud, ei ole nii väga huvitatud sellest, kus nad ei viibinud, vaid räägivad parem sellest, kus nad viibisid. No see on täiesti mõistetav, aga üks olulisem põhjus on politikaanlusega, kus täiesti selge asja puhul püütakse mitmesugustel poliitilistel kaalutlustel selget asja segaseks teha. Vaadakem, miks meil oli vaja riiginõukogu otsust Eesti riikliku iseseisvuse kohta omas kaks põhjust nagu öelda, et meil oli seda vaja, samuti kui Tartu rahu selleks, et meil oleks meid, meie territooriumit, meie riiki ja rahvast vallanud ja okupeerinud riigipoolset tunnustust, et nüüd me oleme iseseisvat, see on väga oluline rahvusvahelises mõttes. Aga meie jaoks võib-olla veelgi olulisem on see, et Gorbatšov kirjutades alla Nõukogude Liidu presidendina Nõukogude Liidu riiginõukogu otsusele mis oli Nõukogude Liidu tol ajal ttne struktuuri sees kõige kõrgem riiklik organ. Ta nimelt eraldas üksteisest Eesti vabariigi ja Nõukogude Liidu kodanikud, kes seal asuvad. Ja see on ülimalt oluline, juhul, kui seda ei oleks olnud, oleksime olnud rahvusvahelise õiguse sätete kohaselt kohustanud 1000, kõigile meie püsielanikele rahvusest sõltumata, andma kodakondsuse otsekohe võrdsetel alustel. Nüüd aga tänu Gorbatšovi vaevalt et heatahtliku, selle tõenäoliselt kiirustamisele ja veale. Tekkis meil kahte sorti kodanik, tekkisid Nõukogude Liidu kodanikud ja Eesti vabariigi kodanikud. Ja see oli tegelikult mõlemale väga hea, sellepärast et see asetas mõlemad väga selgesse situatsiooni. Ühed on Ühe uue riiginõukogude liidu poolt, kuna meie poolt vaadatuna taastatud Eesti vabariigi kodanikud ja teised on Nõukogude Liidu kodanikud. Peagi lagunes ju ka Nõukogude Liit ja tema ametlikuks õigusjärglaseks on vastavalt Vene Föderatsiooni. Föderatsiooninõukogu otsus avaldusele 25.-st oktoobrist 1995 on Vene Föderatsioon Nõukogude Liidu õigusjärglane. Järelikult kõik need Nõukogude Liidu kodanikud on nüüd alates 95.-st aastast päris kindlasti Vene Föderatsiooni kodanik. Ja ei ole olemas mitte mingisuguseid kodakondsuseta isikuid. Kõik kodakondsuseta isikud on politikaanlusega vili, kes teevad sellega kahju nii Eesti vabariigile kui ka nendele õnnetutele inimestele, kellele on selgeks tehtud, et nad on kodakondsuseta Ta. Nad ei ole kodakondsuseta kahtlemata nendel, kui isikutel oleks igati parem olla, kas Vene Föderatsiooni, mis on ju võimas suurriik, kodanikud või väikese Eesti vabariigi kodanikud, aga igatahes mitte ilma kodakondsuseta. Austatud vikerraadio kuulajad kümneosalise sarja eestlased Kremlis, saated sündisid ja jõudsid teieni paljude inimeste pikaajalise koostöö tulemusena. Tänan kõiki endisi kolleege, rahvasaadikuid, kes leidsid aega tulla raadiomajja, et siin 10 aasta taguseid sündmusi meenutada. Rohkesti häid sõnu tahaksin öelda, n nõule Uppsalas elavale arstile ja kirjanikule. Paljud saadetes kasutatud unikaalsed lindistused pärinevad tema isiklikust arhiivist kus leidub hulgaliselt materjale ka Rootsi televisiooni uudistesaadetest aastatel 1989 kuni 1991. Saatesarja tegijate nimel tänan teid kõiki kuulamast ning uute kohtumisteni.