Eestis kasvan suureks. Meie elame väikeriigis loomulikult, eestlaste endi jaoks on ju see lausa solvamine. Eesti on ju suur ja lõpmatult kaunis oma looduslike paikade, linnade, ajaloo, suure rahvuskultuuriga maa. Tõsi küll, me unustame selle oma igapäevases hallis argielus. Rühime mornid nägudega mööda vanalinna kitsaid tänavaid, vala Toomastki tervitamata. Mõnikord tundub, et eestlane teab oma sünnimaad üsna pealiskaudselt mõnda rahvatantsu ja kaerajaaniviisijuppi kuid Eestimaal elavate vähemusrahvuste jaoks on eesti ülivõrdes ilus, hea ja armas. Kindlasti on meil nende käest midagi õppida. Mariana on väike, tumedate silmade ja tumedate lokkidega, grusiin lanna. Eesti on tõesti tema sünnimaa. Täna alustame uut saatesarja Eestis, kasvan suureks. Kohtume teiega iga kahe nädala järel ja läbisaadet tutvustame teile erinevaid rahvusi, kelle kodumaaks on saanud meie Eestimaa, anname teile ka koduseid ülesandeid ja ühtlasi kutsume võistluses kaasa lööma. Võistkonna suurus pole oluline. Kirjutage meile üksi või võtke kaaslaseks kas või vanaema. Tore on, kui võistkonnakaaslasteks hakkavad klassikaaslased, sest meiega ühendust võib pidada nii posti teel kui ka läbi internetti. Ülesandeid teile annavad, meie saates esinevad eri rahvustest lapsed. Kas asume ühiselt dialoogi? Avasaade on teistest erinev. Küsimusi esitab saate tar, Silvia Karro. Ja minu kõrval on praegu Jane meres maa. Järgmistel kohtumistel on aga Jane kõrval saateid juhtimas juba piss, teised poisid ja tüdrukud. Otsime vastuseid mõningatele põhimõistetele. Näiteks mis on põhiseadus? Miks on vaja kodakondsust ja passi milleks meile keeleseadus ja nii edasi. Saate jooksul olge tähelepanelikud ja hoidke kirjutusvahend valmis. Niisiis, mis meid ühendab või mis meid lahutab kõiki meid, kelle sünnimaa on Eesti. Me oleme ansambel Trumotšokk ja teine ansambel on kaks ukrainlased, meie laulame ja veel tantsime ja oled, räägime, aga mis keeles te kodus räägite? Meregema ukraina keelest ja veel proovima eesti keelt rääkida. Aga koolis räägite vene keeles, kogu aeg on veel kolm keelt, käsi jah, jaa, vene keelt, sellepärast et me õpime inglise keelt ja läheb segamini ka või. Kes läheb, eks ole, vahetevahel jah, eestlased on väga rahulikud, aga ukrainlased on õnni läga. Banaanid. Temperamenti täis ja aga kas eesti laule ka laulate ja alalame Anmanni lemmiklaule. Kas salmikese võiksid praegu laulda eesti keeles? Eestis tegutseb rahvuskultuuride ühenduste liit lüüra ja see liit korraldab kord aastas festivali väike-lüüra, kus esinevad lapsed eri rahvustest. Paar nädalat tagasi toimunud kontserdil esinesid ka juudi rahvusest tüdrukud Alina ja Jana. Kuidas te tunnete ennast? Ei elada, mulle meeldib siin elada. Siin on väga ilus. Siin on heade. Teistega rääkida ja ei huvita, saad teada. Teistest. Mis on sinu arvates kõige kaunim koht Tallinnas? Ma isegi ei tea. Tallinn on väga väike linn, jäägi ja näed siin kõik kohad, kuhu ma olen käinud. Nad kõik on väga ilusal maalil. Niisiis mulle meeldibki alles hiljuti ja siin on väga hea olla, väga kaunis, aga tina, Jaana siin seinas on luba ja ma armastan seda. Jah, see on sinu sünnilinn ka Tallinnas sündinud ja ma olen sündinud Tallinnas. Tähelepanu kuulajad. Siit tuleb esimene küsimus. Mis on lüüra? Mida tähendab lüüra? Täna alanud ja maikuu lõpuni kestev saatesari saab teoks tänu Jaan Tõnissoni instituudi ja avatud Eesti fondi toetusele. Direktor Agu Laius rõhutab, et nende tegevus on pühendatud sellele, kuidas Eesti isa aidata omavahel dialoogi astuma. Eestlasi ja mitte-eestlasi. Ja see oleks väga teretulnud, et läbi ka selle saate kõik, kes soovivad oma mõtteid avaldada need julgelt välja ütleksid. Ükski mõte ei ole vale. Kõik need mõtted põhinevad inimese sisetunnetusel arusaamadel kuid aitavad kaasa just diskussiooni tekkele omavahelisele suhtlemisele ja küll me jõuame ka teatud aja pärast ühisele arusaamisele ja üksteise mõistmisele. Me kindlasti püüame ka osaleda teie saadetes. Aga nüüd veel üks küsimus, miks teie instituudi nimi on just nimelt Jaan Tõnissoni instituut? No ma arvan, et siin ei saa eriti palju kahtlusi või küsimusi olla, oli Jaan Tõnisson Eesti triiki üks rajajatest, ta oli väga demokraatlikult meelestatud inimene kes igal hetkel, kui see vähegi võimalikuks kaitses demokraatia põhimõtteid Eestis. Kuna instituut sai rajatud veel sellel ajal, kui Eesti taasiseseisvumine oli alles eesmärgiks meil seatud, siis loomulikult me nimetasime selle loodud instituudi Jaan Tõnissoni nime järgi, et näidata ära, et tõesti me taotleme Eesti riigi demokraatlikku arengut. Kuulajal tekivad mõtted ja soo isegi isiklikult midagi küsida, teiegi käest siis meie läbi saadete anname talle võimaluse kirjalikult, aga kui me lõpetama seda saatesarja, siis ühtlasi ilmselt on meil võimalus kohtuda ka silmast silma, sest et oma kuulajaid, kes meil kaasa löövad, on meil kavas kutsuda maikuu lõpul Tallinnasse ja siis olete te ju ka valmis astuma nende ette. Ja ma usun, et Tõnissoni instituudi inimesed on kindlasti valmis astuma nende, et aga kuna see projekt on finantseeritud ka avatud Eesti fondi poolt siis ma usun, et ka avatud Eesti Fondi inimesed, kes on väga huvitatud selle aasta projektide jätkumisest Eestis, on ka valmis tulema teie kuulajate Tähelepanu kuulajad, teine küsimus. Kirjutage, mida teate Jaan Tõnissonist, mida teate Jaan Tõnissonist. Lükkasime joomisele rüütliga. Tere mure. Aga vahel juhtub, et lähevad geelid nagu segamini, et kõnelejate mõlemat keelt korraga eesti vene keelt. Praegu räägin meelega nendega eesti keeles, nad saavad aru küll, aga mis sa väiksem olid, mis keeles siis kõnelesid? Siis ma olen, ma ei räägi. Vene keelest aru ei saanud, ma ei rääkige. Nemad on, ütleme midagi vene keeles, ma räägin eesti keele vastu. Mõlemas on. Kas te selle peale ka mõtlesite, et kuidas nad üldse hakkama saavad, siin? Eestis ei viitsi eesti keelt õppida ja see ei ole eriti hea asi, millest peaks õppimine täiesti aegselt peaks õppima eesti keelt ka. Eriti sellel õhtul. Kas on erandeid? On ikka minu majandusele abiks, kes nagu õpib eesti keelt, eks ole, koolis ja ja siis aeg-ajalt otsib õpik siukseid. Ma ei tea, kus kohast ta neid teab, aga mingeid naljarepliik õpib pähe ja siis nagu aeg-ajalt mingi bemmi eestikeelse nalja, eks ole, siis on väga tore on kuulata nagu venelane ütleb seda ja need on toredad venelased, kes ikka püüavad õppida eesti keelt ja kes tahavad, tahavad suhelda eestlastega. Kuidas tänaval tuleb ainult juurde, ütleb, et tingi ja, ja muidu muidu nagu peksa saama ja noh, ja nii edasi siis põhimõtteliselt nendega nagu ei taha eriti suhelda kõik, et keegi hakkab vene keeles midagi küsima, siis teiega twitteris eesti keeles nagu vastata, nii et saab aru, visas tähendab seda, mis ta küsis seda tegelikult ei saa, lihtsalt ongi kõik. Aga kui näiteks inglane küsiks mõne lause vene keeles? Ei no seda ma usun, siis ta küsib juba inglise keeles. Aga heinud, kui inglane tõesti linnas astuvad, peab midagi rääkima, teinekord päris huvitav, et nad seda nagu kuulad vähem kui vene ja soome keelt siin. Et noh, et siis on isegi, võib-olla meeldib talle vastata ja proovida ennast proovile panna, et kuidas, kuidas jah, see on teine teema hoopis, ma ikkagi või niimoodi väita, poisid, teil on väike armas venelaste suhtes. Ja minu meelest küll jah, on küll tegelikult mul nagunii väga. Mulle nagu halba suremus on. No ma ei tea, noh, kuna on ju olnud negatiivset kogemust ka siis, eks ikke ega mul eriti pole küll mul enda õue peal elavad venelased ennast leidma, tunnelikelec mingit konflikti põlveni tulla, vaata kui te ikkagi linnas näiteks kõnnite vaatajate seal seisab tamp tüdrukuid, seal kamp poisse, saate kohe aru, mis rahvusaga tegemist on näkku ja ütleb kohe ära, et venelane soomlase puhul on sama asi täpselt. Vaata soomlasele, seal ma arvan, et nad peavad käituma, tahavad normaalselt, käituvad. Ma arvan, laati pekstigi meie moodi käituma, et siis nad nagu sulavad rohkem ühiskonda sisse. Et siis nad nagu ei erine nii väga. Aga miks see niimoodi käitumine on? Mis on, see ongi see bussisik isenda nagu loom ja ja, ja, ja vanalinna peale laaberdab, jooksen ta nurki täis, ongi see põhiline, mis tekitab selle vastikustunde soomlaste ja venelaste suhtes. Aga kas teil muidu põhimõtteliselt on midagi selle vastu, et meil on siin palju rahvusi koos? Teeb meie väikese maa rikkamaks vaesemaks, et, et neil on täiesti täiesti rahvaste paabel, sinu storitamas teed ei ole, oleksid meil Eestis nii, nagu kuskil Poolas on nüüd mingi 99 protsenti on oma rahvust, jäi üks protsent, on nüüd siis neid erinevaid rahvusi, siis siis oleks päris meeldiv, aga, aga kui tõesti viidi peaaegu pooleks on juba teisis. Kaob nagu seal mingi tunne ära, et see on nagu niisugune Eesti riik. Nagu midagi muud, milles see ei sega üldse. Kiima liiva, Victoria linis Eva-Maria Anna, mis siis on teie jaoks elus tähtsad perekond ja sõbrad, kool ole haridus ja perekond, perekond on mee valluvad, agu kõrgem haridus on kõige tähtis mulle, aga sest ma pean õppima ja seda, et elada normaalselt siin ja võib-olla teises riigis, kusjuures pean hästi õppima ja haridus sellepärast on tähtis ja eriti teised keeled ka mingi Eesti on tähtis siin, aga teistel riikidel keegi ei tea seda Est. Ja inglise keel on ka tähtis, aga kui ma lihtsalt oskan seda, kuidas Oscareid tegelikult nii hästi? Ma ei tea, kõik ise käest, ma ei tea, lihtsalt suhtlema ja ongi kõik. Kas see iseenesestmõistetavalt kogu aeg on võimalus suhelda eesti keeles või Saike Kotsik, mingeid kontakte ei, ma ei otsi, siis mul on väga palju sõpru ja kes ise tulevad sülle, kelle juures mina käin, pole mingit põhjust otsida midagi. Ta reisib palju ja kuidas sa reisid tavaliselt poisiga või ükskõik mis iganes autole, lennukiga, laevaga. Grangiga, kus sa käinud oled, et igal maal, Prantsusmaa, Saksamaal, Poolas, Ungaris, Slovakkias ja Rootsi ja Soome, Läti, Leedu ja Saksamaa tsehhi. Ometi, ta ei ole ju niipalju veel ilmas elanud, aga sa oled nii palju maid läbi käinud, jah, öeldakse, igavene õnnelik inimene. Jah, jaa. Allen. Jah. Jah. Mul on. Saksamaale lähevad sõbrad. Venemaal, sõbratan Lätis, Leedus sõbratan. Aga ülejäänud ma niisama. Ei, seal käin vaatamas, vahel. Aga kuidas sa siis nendelt reisidelt tagasi tuled, kas ta tuleb alati suure rõõmuga, jõuad Eestisse ja ohkan, oh, kui tore, et olen kodus. Tähendab, ei tea, ei ole nagu alati tahtsin kuskile sõita, seal on midagi vaadata, uut ja lähen, ma ei tea, ma ei. Ma olen rõõmus, et ma sa koju tulla oma lemmikdiivani ja lehe sellepärast mina. Eesti torus kaks, sui järjest. Siis mina leidsin Schibud, eestlased Rakvere lähedal ees. Ülo perekonnalood, kaks tüdrukut, üks tüürkool, 14 aastat. Vaalad, teine 10 aastat vana ja üks poiss. Ta mõnikord tuleb minu külas külla külla Tallinnas ja me koos jalutame mõnikord ta tuleb koos oma sõpradega eest eesti poiss ja mul venelased, sümbradiame koos, jalutame, räägime, me oleme Eestis ja me peame teada eesti keelt oskama räägida. Ütleme nii, et kui teie ei oska eesti keelt Siis, millest jääte ilma? Tööl ei ole, kui teab eesti keel, siis on raske töö, leia, aga mina tahan eesti keelt räägid mina ise, kui mina räägin, mul palviad. Aga kui mina, kui palju mina räägin, siis mulle viad lähevad ära. Kui sõprus tekib, et kas siis on üldse rahvus oluline? Ei ole. Üks keel oleks, millega tema saab aru ja mina saan ära. Ülejäänud pole vaja midagi. Võistlussarja avasaates palusime stuudiosse meie rahvussuhete ministri Andra Veidemanni. Kui me räägime suurematest rahvusrühmadest, siis loomulikult, et sellest 35 koma viiest protsendist mitte-eestlastest, kes täna Eesti riigis elavad moodustavad kõige suurema hulga venelased, ukrainlased, valgevenelased, ja siis juba tulevad väiksemad rühmad. Meie naabrid, lätlased, leedulased aga juudid ja nii edasi, nii edasi, nii et Eesti on päris kindlasti paljurahvuseline riik, me ju hakkame maailma enda jaoks avastama lähtudes kõigepealt iseendast, kui ma olen õige väikesed siis järgmine, selline väike ühiskond, mida ma tundma õpime ja mille liikmeteks ennast loeme, see on, on perekond siis on see võib-olla on see küla, võib-olla on see linn ja, ja siis on see riik ja, ja siis on see rahvusnüüd tänapäeval, kui maailm on muutunud mõnes mõttes nii väikeseks tänu tehnika arengule. Me võime lennata ühest maailma äärest teise ühe päevaga. Ja keeled, millega võib maailmas suhelda, on, on, on teatud niisuguseid universaalseid keeli, ma usun, et üks nendest on kindlasti inglise keel mida niisuguse peenema nimega keerulisema nimega võib nimetada lingva Frankaks. See on kõik kaasa aidanud sellele, et me võime küll ennast tunda maailma kodanikena kuid teisalt on siiski maailm nii suur asi, et, et seda kõike korraga haarata on, on raskem. Ja see too ka tänapäeval väga paljudes arenenud riikides on teadlased hakanud tegelema niisuguste probleemidega, mis on seotud ühiskonnaga kommuunidega. Sest ühiskonna või väikese kommuunina. Me võime vaadelda näiteks ka perekonda ka kooli ja seda koolikollektiivi või lasteaia kollektiivi ja nii edasi ja nii edasi. Tähendab selleks, et inimesed võiksid olla õnnelikud ja et nad tunneksid ennast selles maailmas turvalisena. Nad peavad ennast millegi kaudu identifitseerima, nad peavad ennast millegi kaudu määratlema. Ja neid võimalusi on palju. Nüüd keel, nii nagu te rääkisite, et väike-lüüra, kus lapsed räägivad ja laulavad oma emakeeles. Keel on ühest küljest suhtlemisvahend, et kuidas me saame teineteisega kontakti, kui me ei räägi. Aga teisest küljest on keel kindlasti ka rahvuskultuurikandja. See keel, mis on meie emakeel, annab teatud niisuguse eripära sellele, kuidas me üldse mõtleme. Meie mõtleme ikka natukene teistmoodi, kui mõtlevad teised rahvad. See ei tähenda seda, et, et me mõtleme paremini või me lihtsalt mõtleme teistmoodi. Meie keeles võib-olla palju rohkem erinevaid sõnu mingisuguse niisuguse nähtuse kohta mida näiteks kusagil Aafrikas või Lõuna-Euroopas või Lõuna-Ameerikas üldse ei ole olemaski, neil ei olegi vaja niisuguseid mõisteid, et, et omavahel suhelda. Aga kui me Läheme veelgi rohkem põhja poole, siis näiteks põhjarahvastel on sadu väljendeid, kuidas näiteks iseloomustada niisugust loodusnähtus nagu seda on lumi. Ja, ja see on kahtlematult selle, selle keele ja selle rahva suurik, kus nii et kui me puutume kokku väikest veskimoode või, või soomlastega ja, ja nad räägivad ja kirjeldavad lund nii paljudes värvingutes, nii paljudest erinevatest aspektidest, et siis meie saame ka selle läbi sellelegi rikkamaks, et me nendega kontakteeruma sellepärast et nemad aitavad neid vaadata maailma oma silmade läbi. Niisiis, täna alustasime saatesarja Eestis kasvanud suureks kõiki, kes te olete valmis meie küsimustele vastama ja seda ka teete, ootame maikuus raadiomajja. Tänasest küsimused olid, mis on lüüra, mida teate Jaan Tõnissonist. Meie aadress on Tallinn, Gonsiori 21. Eestis kasvan suureks. Ja elektronposti aadress on Sylvjäät r punkt e. Võtame kirju ja kohtumiseni täpselt kahe nädala pärast, saates Eestis kasvan suureks.