Siin vikerraadiosaatega lastetuba jätkabreetmade. Tänan, sõbrad, kuulajad, me oleme tulnud selle inimese lastetuppa, kes on öelnud, et kõik, mis minus on head, olen ma saanud tänavalt talle öelnud ka, et on tahtmine midagi teistmoodi tal alati teha. Oma tugevuseks arvab Ta kanguse trotsi. Teda vihastab lollus, juhmuse piiratus. Ja ta ütleb, et minu puhul inimesed ei imesta. Merle Jääger on täna jutustamas oma lapsepõlvelugu ja kooliseiklusi ja Me tunneme teda rohkem Merca nime all, aga ega see nimi vist päris pisi tüdrukust peast kaasas ei käinud. Nii üldiselt mitte. Selle nime ma sain tegelikult nii kuue seitsme aastaselt, põhjus oli väga lihtne, meil oli kõrvuti majades kaks pärle ja ühte siis kutsuti Merkuks u lõpuga ja siis noh, et, et kuidagi nagu eristada, siis pandi mulle lihtsalt A lõppu. Niisiis nimi nagu tulija ema ja isa üldiselt mitte. Aga noh, nii mõnedki muud sugulased ütlesid küll nimepidi. Isal oli, kui ma veel väike olin, siis ta kutsus mind tagaks. Ja siis hiljem ma olin talle tirts, nii et ikkagi üks väike tüdruk saab oma vanemate käest ka lisaks pärisnimele veel midagi juurde. Aga see Merca tirts naga, see lippas siis alguses ringi Tallinnas, täpsemalt pääsküla ja päris niisuguse toreda ja omapärase looduse keskel ja elasin esimese eluperioodi otsa poedaga ja meil oli seal suur aedmaasikad, kasvasid aias aia tagant okaspääsküla raba, kuhu muidugi mulle kõvasti keelatud minna, aga ega mina sellest ei küsinud, ikkagi käisin sealt minuvanuseid, tüdrukuid oli lähikonnas ainult kaks. Üks oli Kaja, tema oli selline riske tüdruk ja tema jõudnud nõuga kuidagi sammu pidada. Ja selline väike käbe. Ja teine oli siis liini on. Aga tema oli nagu kogu aeg haige, ma ei tea, kuidagi väga vähe käis väljas jah, kuidagi tõbisevõitu. Nii palju muidugi ma mäletan ja siis tänu sellele, see oli mul põhiline mängukaaslane oli naabripoiss installimist mingi natukene noorem võib-olla aasta, Annely Sulev, temaga me taast kaklesime, aga üldse lite kurja pärast, vaid lihtsalt puhtast kaklemise lustist. Tal oli vanaema, vanaema hüüti kroosuks ja vanaemal olid jalad haiged ja siis Vanaemale muidugi meeldinud, et me kakleme siis seal jäävad selle vanaema eest ära, lipattuda ennast igale poole hekkide vahele peidetud, kus siis jälle rõõmsalt kakelnud ja säilitatud. Selline see oli, kas see jutt peab paika ka, et kodu lähedal oli prügimägi, et vahel need niuksed keelatud rajad viisid sinna ka tollest ajast, ma ei mäleta, minu meelest prügimägi tehti hiljem, kui ma sealt ära kolisin, aga kuna minu mamma elas laagri bussipeatusest veel mingi jupp maad edasi, kus jõgi voolab teisel pool jõge siis suved sai, sai nagu seal oldud ja tol ajal ma juba mäletan, et mingi aeg ma käisin koolis sellise prügimägi juba täiesti olemas ja siis sai sealt küll naabrilastega tehtud reide prügimäele ja sealt vigu toodud ja mul see tundub täiesti uskumatut prügimäelt, et kommi, et see oli midagi sellist, et mida kõlbas suhu panna täiesti, kuigi, kui loomulikult selline meile kõvasti ära keelatud. Aga üldiselt need kõnelt kalevijäägid tulid, nad olid enamasti selle päriga koos, et, et nad ei olnud mingite truiskuvatele iga kehadega kõrvut ja noh, ma siiamaani imestan, et keegi meist nagu ära ka selle ei surnud, rääkimata väiksematest hädadest nagu kõhulahtisus või, või muu selline, enamasti oli tegemist lihtsalt Miisa praakkommidega, kas lind maha jooksnud või ma ei tea või kuidagi ebakaubandusliku välimusega tihtipeale nad olid isegi paberite sees, aga noh kuidagi siis mingi ebastandardselt pakitud või? Ma ei tea, aidata sai söödud küll ja siiamaani olen elus. Ega siis rihimegi ilmselt ei olnud üldse selline skandaalne ja suur ja täis noh, igasugust rahvast seal ei olnud ja ja siis mäletan isegi, kui hilisemal ajal, kui pungita perioodil sai ka seal pühimal konnatud neile päris lahe siis oli muidugi põhiline, mille pärast sinna sai mindud, oli naha nahajäägid, mida siis nagu millegipärast kaubandusvõrku paisatud siuksed naha jupikesed nendest siis käisime lihtsalt otsimas ja nendesse ilusaid riideid asju teha. Ja noh, see oli muidu ka niimoodi lõbus õlut juua, lihtsalt. Ma mäletan, kui sina toodad mehiselt vanad teatridekoratsioonid jumala äge, mingisuguse trooni peal istud seal, friikajaka, kirjutad ümber kuskilt tol perioodil õnnestus mul saada sealt tühimäelt Tüvi pestot Peetrised Tony tihvko värk, unustas mu saada ühe siukse väikse toa jagu ja siukse standardse sellise paneelmaja suure toa kuu pestot tapeeti, mis lihtsalt liinilt maha jooksnud, mingid voldid olid sees, aga seina pannes selgus, et need tulid jumala hästi välja. Vot mis on üldse esimene mälestus iseendast. Istun keset põrandat ja oja on niuke niit on, eks ole, Noel. Ja hästi pikk niittonis majasina pärleid ja nöötajanud karbist otsa viljen, ema ütleski, et, et noh, ma isegi veel ei käinud ja, ja siis oli ainukene tegevus, millega ta Saimid ohjes hoida. Mida oli vaja köögis toimetada, kuskil mujal olla. No muidugi, kui mõni lastearst oleks seda pealt läinud, sellest kuulnud, siis ta oleks ilmselt saanud šoki ja minu puhul ei olnud nagu kuidagi probleem, et ma nüüd neid nööpe hakkaksin sööma või topiksid nõela kurku. Sellel ajal ei olnud ka mitte ühelgi mängu äsja karbil kirja peale kõlbulik alles alates kolmandast eluaastast, kuna sisaldab väikseid osi. Seda kindlasti mitte. Aga jah, seda mingisuguste mittesöödavate asjade söömise kommet mul ei olla olnudki. Ema ja isa, lahedad inimesed, nii nagu ma olen aru saanud jah, üsnagi olid, noh, eks ma ilmselt olin päris võimatu laps küll ma arvan. Tegelikult see esimene periood üldse hoidis mind mamma ema, ema, kes elas sealsamas seal laagris, mõned kilomeetrid eemal, kuna me olime sinna päris tihti läinud jala siis neid suuri neid sõjaväemaju seal vahepeal ei olnud veel, seal oli männi, see oli hästi ilus, oli see tee seal mitmeid kordi läinud jala siis ükskord mis ma võisin olla mingi neli või kolm, neli kuskil. Ja ma kellelegi ei öelnud, läksin, tahtsin lihtsalt mamma pole minna ja kusjuures mina mäletan natuke teisiti. Mina mäletan niimoodi, et ma ütlesin, et ma tahan mamma juurde minna ja ma lähen ka ja noh, nii olnudki, korjasin tee pealt lilli ja paremad olid muidugi täielikus shokis laps läinud hilja vussaga komama, naabril oli siis vist telefon juba. Ja meil seal majas, kus mina elasin, oota poe taga. Seal alumisel korrusel elas kuskil päris kõva tegija-nina-kurgu-kõrvaarst doktor korral temal oli ka telefoni, et siis kuidagi helistati, mulle tundus, anti teada, see ei olegi päris ära kadunud hukka saanud, et lihtsalt olen läinud mamma juurde. See oli juudis nagu punamütsikese lugu lahti tulnud ka vahel seal polnud mingeid hunte seal täiesti see oli neid inimesi seal vähem. Ja noh, maanteest ma oskasin nii kõrvale hoida. Seal vahepeal oli üks suhteliselt kihvt koht, mida enam ei ole. Üks väike pood oli seal tee ääres, Ma mäletan. Mamma ostis mulle pidevalt seal selliseid värvilisi marmelaadi karusid, millel olid siksakis lindid, olid karsklased, siksakki, kujulised, linditki, rohelisi oli punaseid, kollaseid oli karusid, selliseid, iga karu ja erinevalt värvilinti, siis ma kogusin ei tahes või mis, kui sa poest said mööda sealt tuli sihuke kohutavalt kihvt selline, ütleme, Lääts poole. Minu meelest küll, kui ma nüüd õieti mäletan, lääts puude alleel selline kahel pool hästi uhke läätspuud õitsesid siis kollaste õitega ja siis ma lihtsalt vahelt läbi. See oli, see oli nii ilus, mulle hirmsasti meeldis. Vanaema oli selline väga lähedane inimene lapsepõlves väikese tüdruku ajal. Oi, ta oli super. Tõnu mammale, osaliselt siis ma sain korraga sain kätte kolm keelt, kasuvanaisa oli venelane, siis eesti seto ja vene keele sain siis nagu korraga kätte oma oli hästi hinge. Ta tarneahelsuitsetaja tõmbas ainult tulukeste pliimatust suitsu, kitsad peen. Hiljem kui ta niuke ikka jalad nagu väga haigeks jäid, siis ta enam meiega võidu jooksnud, aga muidu ta korraldas jooksuvõistlusi. Royce kevadeti puu otsa kuldnoka pesakasti naelutama ja sügisel õunte järele. Mingi pilt armeedes, keda ta kasvatas aiast tiritamme. Sellised pruunid puuvilla Žukov tippidega, sellised viit roosakad, karvased brošai, voolast tüüpi alukad ja siis muidugi kõik need 100 100 seelikut nad ei sadanud, tal ei olnud värsked, mingid pikad, pikemate alla põlve kleitidega ta käis. Ja siis ta kasvatas aiast iri tavaliselt seelikud olid tal üle pea, siuksed hästi kõhnad jalad sihuke hästi kõhn inimene. Jala Vöödi olid ajupoolestki hästi naljakas ja siis noh, omav oli alati lõbus, kuigi ta oli mõne koha pealt natukene rohkem, seadis piiranguid, kui ema isa mammu polnud, me tegime alati naabrilastele, leiame näitemänge igasuguseid ja ja mamma oli publike univerle ise ka kaasa ja see oli tõesti toredad hetked, olid mamma mõtles ise muinasjutte välja. Loodus oli muidugi seal oli ka ümber, aga oma lapsepõlve kõige kurvemaks momendiks, kui ma ikkagi ära märkima selle, et et mamma elas siis seal selle pääsküla jõe ääres ja siis isa ema elas küte jõus, kuspool samuti lähedalt voolas läbi jõgi ja ma ei saanud mitte kordagi mitte kummasse jõkke ujuma minna. Su lapsepõlve jooksma, sellepärast otsetee oli seal? Jah, et see Purtse jõgi oli siis seda kaevanduse ja siis seda mingit õli ja seda saasta täis ja siis. Aga mina ei teagi, mis pääsküla jõkke lasti, igatahes. Suvel haises, kui soe oli siis täiesti sihuke ilge lehk. Ja vesi oli kuidagi paks ja selline imelik püdel. Ja mäletan lopsne kive sinna ja siis põhjast olid mingisugused imelikud siuksed asjad üles, hästi võigas siukest pruunikasrohelist värvinud, nagu vetikas kandunud siuksed, nagu muhud, sellised hästi-hästi kummalised alla nagu mingi muga. See oli nagu hästi sihuke painova. Muidugi seal oli see sild, on õudselt vägev vana sild, sealt täpselt üle selle pääskla jõesk, mamma läks tunnile, sillast läksin jõe kallast, maja on siiamaani ei ole, sugulased elavad seal praegu. Pääskülas tuli kolida nüüd sinna kivilinna mustamäele, kas see oli noh, vapustas natukene või, vastasseis või laps oli tegelikult ju nii väike, mis oli seitsme aastaselt või nina lastest ikka kuueselt sellepärast et või isegi või isegi mingi viis, sest ma mäletan, et ma läksin, 32. keskkooli läksin veel nullklassi, 50 läksin tegelikult läksin kuueselt kooli niimoodi, et ma sain sügisel kohe seitse mis talle niga vapustus ikkagi ruumi oli poole rohkem. Alguses kui me kolisime, siis ma vannis väljas ei käinudki swed istusingi vannis tundide kaupa. Nõudsin, et mulle toodi sinna söögid ja ma sõin vannisool isegi kusagil mingi fotoisa armastas pildistada siis mingi foto, kuidas seal vannis mingisugune imelik periood. No iseenesest ei olnud see asi nagu väga hull, sellepärast et sel ajal, kui meie sinna kolisin, nüüd uued majad ja sealt edasi hakkas sihuke tühermaaks mingid vanad peenramaad, pajuvõsad selles mõttes nagu ei ole üldse probleem, et kus nagu mängida, olla ja lapsele ja rohkem mängukaaslase seda kindlasti vastikuid, kuid teil on muidugi ka jälle juhtus selline väga, väga kummaline lugu, et, et ka seal oli minu parim sõber, oli poiss noh natuke noorem ja elas samas trepikojas. Mina oleksin teisel korrusel, ema elas viiendal, tegelikult sõbrustasime hästi kaua, kuni umbes noh, peaaegu selle perioodi, need mis ta käib lihtsalt sellepärast, et poisiga on mingisugune siuke igav tegelikult niimoodi hästi-hästi mitu aastat ja noh, tal olid kastikesed, vahvad vanemad. Kuigi mul on nagu meeles, et ladistab natuke siuksed vanemad. Noh, inimesed võrreldes näiteks minu vanematega täitsa toredad ja kuidagi hästi soosisid meie läbikäimist ja nagu Smardist on hästi-hästi mäes. Hästi vahva poiss oli. Merle oli ise pigem siis niisugune poiss tüdruk või? Üldiselt siis suuremas osas jah, sest kuna seal pääskülas ma käisin ka rohkem poistega läbi enne ütlesin, et mul ei olnud seal eriti tüdrukuid ümber ajanud poistega kaklema ja onni ehitama. Mamma juures seal tüdrukuid küll seal ma käisin rohkem tüdrukutega läbi. Maali tädi Niina ikka meenutab seda, et, et muidu oli nagu hästi normaalne, et kui mind ei olnud seal mamma juures see, et lapsed ilusti maja ümber, aga nii kui mina tulin, hakkasin kohe mingeid seiklusi välja mõtlema ja käisime igal pool seiklemas rändamas ja mamma muidugi Viisnika piklikule suviti mägedesse seal taga on mingisugused NSV sõjaväeosa olid mingisugused sihuksed, naljakat mäelaadsed, moodustised, pidasime seal piknikud või siis läksime oja äärde. Seal oli viiul, igasugune liivakallas väga kõrge, täiesti piisav. Ja käisime piklike vedamas seal niimoodi mamma jah, aga noh, muidugi minule sellest ei piisanud, mina võtsin teised kappa ja siis käisime Pealt ilusates keelatud kohtades. Midagi hullu, kellega keldi õdesid-vendi ei ole olnud. Üksik laps, siis ongi need sõbrad ja sõbrannad ja nii väga tähtsad, aga mida isa-emaga sai koos ettevõtte? Käisime isa-emaga koos vist nagu alguses küll mingil määral, aga hiljem nagu vähem käisime noh, eraldi nagu kas isaga või emaga, käisime igal pool reisimas, näen nagu suurem osa, ütleme Venemaa Euroopa osa olen läbi käinud, sa saad suur asi, kõik need linnas Karjala lausa Venemaa Euroopa osa oli, noh, nii-öelda liidu kiidu Euroopa saatusest Moldaavias ei jõudnud Ukraina Valgevenest mingil määral. Ja siis kaukaasia mamma oli selline hästi suhtlev inimene, lihtsalt sõdurpoisid, käisid kogu aeg nagu sealt hoovist läbi, aga ma armastan ikka istuda seal Iris Oja maja ees kännu peal ja vaatas inimesi ja tegi seal suitsu ja siis ta sai mingisuguse sõdurpoisiga mina ja kuidas siukse jutuotsa peale siis selle perekonnaga, siis, kui hiljem see poisina teenistus lõppes, ära, läks Haadlerisse tagasi, siis selle perekonnaga. Me käisime pika, mingit päris pikalt, käisime läbi, aga isegi enne seda sai hakatud seal musta mere ääres käima. Vahepeal räägiks sellest küttejõust ka sealt, mul on ka selliseid väga vahvad mälestused, et et kui hiljutisel paar aastat tagasi seal uuesti käidud, siis oli nagu üllatus oli hästi suurpuud on kõigi kõrgeks kasvanud. Tol ajal siis olid seal sellised suured aherainemäed aga aheraine segisongitud või kuidagi haiget saanud maa puhul on üks üks esimesi taimi, kes sinna kohe endale niimoodi mõnusa pesa rajab, on ju? Teadupärast metsmaasikas ja mujale oma elus on nii palju metsmaasikaid näinud. Me käisime seal kohake, suured aheraine läädisse. Päike, mänd on juba tegelikult ka pisitasanimede peale võtnud väikest kaske ja siis me käisime seal kogu aeg suviti metsmaasikal ja no see oli ikka täiesti megakogused. See isapoolne vanaema sooritas siis pidevalt seda metsmaasikamoosi, see oli meil nagu kogu aeg oli nagu metsmaasika, muuseas tuli laua maasikamoosile muidugi ka, aga see ei läinud mulle pooltki nii hästi peale kui just nimelt metsmaasikamoos. Muidugi seenelised ka tohutult huvitaval kombel ja siis see vanaema vanavanaema ette või mingi paar aastat tagasi jälle särada. Mul oleks veel mõned aastad elanud, oleks ka 100 välja venitanud ja siis nad pidasid kanu. Kuked olid alati hästi ilusad kirjud, kõik kuldsete kaeltega ja kõikide kukkede liinilipeedia. See vana ja Riho raisku vene keelt, põhiliselt seal Kanadas elasid rotid. Issand, ma küll natuke ehmatasin, kui ma läksin, sealt oli hästi suur selline puust kast või sihuke Tinder kus siis kaas käis peale sellesse kanade terade läksin seda võtmes kaane üles, tõstsin siis Volgasse. Minul oli küll tol hetkel sihuke tuules rott on vähemalt nom aias selline kassi suurune ja, ja siis ta emad nii armas, nii nagu see hiljem see lemmikrott sekkes õla peal elas. Iseenesest ma ei ole nagu rääkisin, ma oleksin väga konkreetselt need rotid jätnud see moment, kui ta sealt välja hüppas, et see lihtsalt ehmatas ära, aga, aga ega see kõigi rottidest on räägitud pidevalt igasugust hirmu ja õudusjutte. Noh, lapsepõlves loomulikult ka oti suhtes, mina olen ükstaskõik, kes sealt välja hüppab, konn hüppab niimoodi kusagilt välja, siis ikka ehmatad. See on täiesti normaalne reaktsioon, kui sa ei suuda kindlaks teha, mis, mis või kesta. Imelik, et ma kartsin kunagi lapsepõlves, aga mitte kõik, vaid need suuri ristiämblikuniiti ämblikke ning ma kartsin oma aga selleks, mida sellest kuidagi üle tänu sellele, et, et kui sai rohkem süvitud ämbliku hingeellu ja sellesse, et kui vahva, kasulik ta tegelikult on. Igavesti tore loom. Aga räägime siis luuletustest, et ega ma nüüd nii väga õieti ei mäletagi, millal see pihta hakkaski. Mul oli lapsepõlves näiteks lugema hakkamisega tõsiseid probleeme. Tähti tundsin, aga ütleme, trükitähed olid nagu täiesti selged, nendega ei olnud mitte mingisuguseid probleeme, aga mul olid probleemid, olid nende veede ja teede ja vaade ja keedega. Ei suutnud kuidagi nagu meelde jätta, et mis on nagu püst ja kriips üleval või kriips all ja noh, see nagu tekitas mul mingitsugust segadust, siis ma olin ikka suhteliselt suur tüdruk. Nõudsin iga õhtu oli, et loe ja loe ja ta teadnud tegema ja, ja vanemad vaesekesed siis lugesin nii kaua suu vahtu sukega mina magama muidugi jäänud ja sealt vahepeal Stennet, kuidas loomad endale sabad sai näiteks niisugune raamat, mis oli vähemalt maja 1000 korda juba ette loetud. EAS-is hirmsasti mulle meeldis. Rätsepa, kas sa oled nii ilusad kleidid ja nii ilusad pildid ja see oli ikka vägev, siis sai neid raamatuid niimoodi loetada, mõnikord püüdsid vaens krutskeid teha ja vahetasid seal mingeid sõnu ära ja ei ole niimoodi. Loed vaestis on hoopis nii. Ja siis nad ikka proosat loe ise ja loe ise. Just täpselt sellepärast mina minema mäletan, nende tähtedega oli probleem, et siis mul on nagu hästi-hästi raske lugeda. Aga kui selle peale sain, tegelikult meil üldse oli kodusel hästi palju raamatuid, kogu aeg ja lasteraamatuid ja igast asju. No otse loomulikult ma olen Ellen Niidu põlvkond ja Heljo Mänd, Olivia Saar muidugi. Ja noh, siis leelo-leelo tungal ka ja siis nii et noh, kuna need luuleraamatutes ka hästi palju ostetud ja tegelikult ma vist hakkasin neid ennem enne lugema. Ma, kui tegema õpetajad, märkasid lastel äratatud, märkasime talenti juba varakult, siis pidin igasugust ülikoolipidudel etlema. Ja kusjuures luuletused jäid mulle tohutult lihtsalt pähe ei nõudnud see nagu praktiliselt mitte mingisugust pingutust. Riim ja rütm olid minu jaoks täiesti olemas ja siis päts mingit rihmavate sõnade leidmisega mulle nuku laksu pole mingit probleemi. Aga mingit seinalehte pandi, ma mäletan, kas vist neljandas klassis, millal ma tegin mingisuguse esimese, mis siin on, et oleks mingi periood tegelikult? Noh, ema nagu natuke aitas, et et siukseid poolenisti mingit mingit vabavärssi õpetas mind viljelema sõnalistele ise mingisuguseid süksin väikseid sihukesi sihukesi, et võib-olla kuskilt see nagu ka laulmine meeldis. Muidugi, isa armastas mul väga lauldav ja väga armastas, aga isal oli väike probleem, tema ei suutnud sõnu meelde jätta ja siis oligi isa laulis viise Vialausi sõnu ja siis muidugi noh, ma olen lisaks kõigele see horoskoobi põlvkond ja mina ei saanud üleüldse aru, kui üks kord ei teagi, kumb bussiga sõitsime, anonüümselt neid, kui kaugele olin mingi Hami neljane või, või noh kolm-neli-viis kuskil siis laulsin bussis, et ilusasti heleda lapse. Olla Oll, kalli, neid hinga ei siin anaal ja nii edasi ja siis mõtlesin jube ilusti, laulan ja absoluutselt ei jõudnud kohale, mis asja, need täiskasvanud naeravad, et ma ei käi ju midagi valesti. Millal tuli see Bunker tüdruk, eluses? See täielikult üldiselt kuskil maksmist 14.-st peale teist eluaastast mingitki ja kas või sinna kanti enam siis oli 46. kolme. Kuuendasse uss arvutab igal vaati, nii kohutav ahvaks. Rubio raamatupidajast, ema ilmselt imes mul selle selle ajusoppi kuidagi ära. Matemaatika osa Eritlemis arvutamisse puutub, jah, pidi olema küll. Millest see tegelikult siis hakkas ikkagi, tegelikult hakkas asi väga lihtsalt peale tuli, eks ole, see ansambel pealkirjaga propellertakski nagu muias tean, et minu meelest õudselt lahe musa oli, see oli nagu esimene asi ees kaalne Villude ja kontide ja muukkadega tuttavaks sain siis. Mulle meeldis nende inimeste ellusuhtumine ja ja, ja eks mul mingisugune siuke diskopepuperiood oli. A ja jõle kummaline, minul meeldib teatris käia, siukseid, intellektuaalselt värgid ja Diaalsuseni friik või noh, told olla muidugi selles üks sõna ei kasutanud, aga kuidagi nagu väga kummalised suhtuti seal seltskonnas on, ma ei tea, mu läbis murede inimestega, ma kujutan toit aga Justuse puukarite kuidagi tunduvalt vaimsem olek, huvitume hoopis sootuks võimsamatest asjadest, kui lihtsalt ütleme noh, tavaline keskmine. Samas ma nagu mõtlen selle peale sain seal kunstikoolis ka käidud ja noh, seal oli ka mõni mõned olid ka sellised sihuksed kunstiinimesed. Aga, aga teisest küljest ma olin nagu noh, selline probleem, et nohikutele oli ka hästi raske lävida. Raske ei olnud, aga, aga nagu väga huvitav olnud, et noh, pungitsed oli niisugune mõnus seltskond, et samas küll noh, siuksed vaimsed ja kuulasid kodus kodus liivalgit ja Bachi ja muud klassiks. No lisaks lisaks Sex Pistolsi-le ja teedki ennelisele samas oli nagu nendega huvitav võidule. Vot miks siis need koolis napp need niinimetatud konfliktid tekkisid ka sellepärast, et ma ei meeldinud, seal, võib olla mingi juuksetukk või riietuse mingi detail või detailid võiks, mis see põhiasi oli, et niisugune äraminek seal just enne abitooriumit tuli ning tegelikult ma olen üldiselt mul seal kooliellu sisseelamine läks, läks juba esimeses klassis üsnagi värskelt, probleeme ei ole isegi võib-olla selles 45 minutit paigalistumiseks, vaid noh, ma läksin, 40 kolmandas keskkoolis oli tol hetkel täiesti mammutkool ju see oli vist enam-vähem mingi see aeg, kui sinna ehitati, neid uusi maju ümberringi ja siis kõik. Issand, ma ei tea, kas see vahepeal oli paks, kui peaksite ülerahvastatud, mingi periood kuskilt ajalehest nagu meeles, oried jooksis mingi läbi, mida ma enam ei mäleta, aga igatahes on, see oli täiesti košmaarne. Tolleks hetkeks ja meile näiteks, eks ole, mingisugune hetkel ei, lasi 40 õpilast. No tere hommikust, pigem oli, oli just see suhete värk teiste õpilastega, noh, veerelt isane õpetas kogu aeg seda, et kui ikka liiga tehakse, siis ei tasu nutma hakata, vaid tuleb ikka endast nagu seista, et pidevaks juba esimesest klassist umbes tavalised probleemid peale väikesed tüdrukud ei kakle. Aga tihtipeale tegelikult õnneks minul oli suhteliselt selline tõesti mitte suhteliselt, vaid väga armas algklasside õpetaja Silvi Saued, kes nägi välja nagu China lollo pritsida, mängis klaverit ja laulis ilusa haldja häälega ja oskas väga hästi joonistada ja muidugi hästi armas, aga noh, üldiselt õpetajad ju sellises pundis, nad ei vaevu iialgi selgeks tegema, et kes nagu algatus seedile rusikas välgub, sellele käsa hakatakse väänama koheselt. No selline tüüpiline nimelt käsa vaimselt käsa salaja või siis füüsiliselt käsa, mis mitmendas klassis maininud iga mäletsema paremini. Kas meil klassides veel veel juba neljandas, kui mind ükskord selle eest pandi, lausa siin õpetad ukse taha seisma, et umbes, et nüüd seisab niikaua, kuni vanemad tulevad kooli vastu. No ma ilmselt jälle oma oma mingisuguse õigluse eest väljas olnud ja oli vist jah mingi sihuke värk, et ma ikka mingile kutile päris korraliku litaka ära süstinud. Aga ega siis, eks ole, suurem osa naisõpetajaid ka, nemad kaitsevad poisse, isa telliti kohale ja paksuris asja paika pannud, et mis ta siis tegi. Tütar kakleb, kuidas ta siis kakleb? Naelad nii poisile oli virutanud? Väga õige ja väga õige, ma olen kogu aeg oma tütart õpetanud, et kui talle ikka liiga tehakse, siis tuleb vastu anda. Ja kuidas ikka võit oli umbes hakanud isa kallal tänitama ka isa ja ema olid alati lapse poolel või oli vahel selgitamis ei, igal igal juhul nad olid alati minu poolel. No ma olin tegelikult ikkagi nagu rohkem issi tütar, isid mana ikkagi, hoidsin rohkem. Minu meelest oli hästi šeff kuju lükata, mis ma olin, ma olin mingi Ahmani mingi 16 või nii ike mingi Discovery parasjagu siiski veel küljes mingitpidi ja siis me käisime papsnegi mul hauanägi päris noor välja. Käisime poksiga tantsu vihkama saanud väikese. Ma ei tea, kuidas passinaga huvitaval kombel ei küsitud, ilmselt lihtsalt aad. Vaks nägid aastate kohta noorem välja siis mingid tšikid arvestada mingi noh, 25 kuni 20, kaheksanda 40. Paps tegi neid õpilasmaleva komandör ka alguses minu esimesed aastad siis, kui ma olin, vaevas papsiga koos aga ma tegin ikka täistööpäevad kõhi. Mingi neli Eestis toimen kolm ei 13 olin ma täiesti tavaline, aga siis kui tekkis selline olukord koolis, et ära minna või nii oli see siis päris niisugune ultimaatum või oli see vaba valik, et ah, lähen ära selle pigem minu n oma ühestki üle 146.-st üleminek, ma läksin kunsti klassi, ma tahtsin nagu seda kunsti asjad tiba rohkem nuusutada edasi õppida, aga mingid eilsed imelikud pedagoogi või vähemalt mingi mingi osa nendest ja isa inimestega hakkama. Õpetaja silmas ja täpselt seesama asi, et et noh, ma ei tea, ma võin takerduda, täheldatud, see võis, võis olla ka mingisugust nihukest õiglusest või siis nad teine osa, on kindlasti see uhkuse trots, eks ole, et kui ma olen midagi valesti teinud, ma ei hakka ütlema, ei hakka pattu kahetsema kogu lugu, et ma nagu pigem augun vastu. Sellised situatsioonid olidki nagu hästi määravad muidugi riietusega probleeme. Vaat, ja selles mõttes kõige kummalisem ongi see, et, et ma ei olnud iseenesest üldse niisugune niisugune pätt, et ei loopinud kuskil aknaid sisse PM täis peaga vahele žgutil suitsetamisega vahele, heakene küll, aga noh, teised jäid ju ka. Aga noh, minu puhul oli, oli just nimelt moment, et, et ma ei hakka vabandama ja ja ma ei teinud mingisugust kas või paka Suhakski mingisugust, kahetsevad ilmeti mananud endale näole ja noh, kellele see õpetas nagu meel kellelegi ei meeldi ja neil on kohe sinna klemm, et nende autoriteeti kukutakse kohe õõnestama, sellega ma ei tea. Näitlejaks saamine oli see endale niisugune natukene ihalus ka koolitüdruku peas ja mõtetes muidugi kunagi ma tahtsin saada haige heeblit, ma tahtsin saada hambaarstiks, mul olid õudselt halvad hambad. Siiamaani on ja siis ma käisin Pealt hambaarst, siis nina eriti hambaarsti vastu, täitsa normaalsed inimesed, nii toredat, nii vahva siis mingi aeg ma tahtsi saada loomaarstiks toomaks, seda mulle ka kohe koledal kombel lapsepõlvest peale meeldinud mamma juures oli, kas mulle endale tegelikult, et kõigepealt mul oli emane pikakarvaline, mingi siberi kass Valmeli kiki, siis tema sai poja, siis üks poeg sai siis sinna mammale ära viidud. Poska kõuts ja siis muidugi koerad, hobused on hullupööra meeldinud, siis ma tahtsin saada loomaarstiks, tahtsin kunagi tuukriks, vaat seal igav muidugi. Jaa, ja siis ma tahtsin saada Paleriiniks, neil käidi 10 esimeses klassis olin siis see tšikk, kui oli seal üsna kooli lähedal ja siis käidi valimas sportvõimlemise tüdrukuid kahe asja järgi valitud, kas käed niimoodi lähevad kuidagi peast tahapoole ja siis teine asi visiil sildama? Viskasin täiesti lõdva randmega, tõsi, telliti ülevalt vaid noh, vot kuidagimoodi see ülevalt, see võttis nagu aega ka see niimoodi alt maast üles. Siiamaani saan hakkama, et ma saan üleval ka praegu, mingi aastaga sain juba ilusasti lõdvalt spagaadi. Muidugi vaesed vanemad pidid mind igal õhtul venitama, kodus mu jalgu. Tegelikult seal sportvõimlemist suunati mind iluvõimlemise sellepärast, et noh, mingi nõrgad käed, ilu võimlemas ei ole see nii oluline, noh, köitma näiteks ronida ei saanud siiamaani vist ilmselt mõned tõmbed ikka teen ära, üle magasin. Ja, ja tegelikult see iluvõimlemise treener nagu pidas mind väga heade eeldustega võimla jaoks. Et sihuke tohutult graatsiline liikumine ja näoilmed ka. Siin laulukooris ja siis pandi mind esimesse ritta. Ta nähud ei, tegelikult sellepärast et hingest näod ilmekalt laulsin ja siis oligi see, et tahtsin nagu baleriinid saada. Aga ema teatas, et tema minuga mingitele katsetele kaasa ei tule. Et kui ma ise lähen, siis mingu ma ise, et tema keeldub. Mina ei tea küll, miks tegelikult takerduma üldsegi kahetsen seda, et ma ma balletikooli ei läinud ja siis noh onu valt otse loomulikult, mida siis veel, kui Paleriiniks ei saa, siis teadagi seda enam, et koolis 40 kolmandas olid siuksed suured traditsioonilised kevadkontserdid lastevanematele siis mind ikka sõna otseses mõttes. Teeks ning aasta oligi niimoodi, et ma teadvustasin, siis laulsin laule, laulukooris, lugesin luuletusi, vahepeal tegin mingisugust näitemängu, õpi minu meelest see oli vist Tom Sawyeri nii Tommy tekki kihlumisest seeni terve kava täis minna. Noh et kas teisi lops ei olegi koolis? Põhiliselt see nagu laulmisõpetaja, kelle perekonnanimi oli lind. Tema oli nagu hästi sihuke minu fänniaseid, noh, tema ikka toppis mind igale poole, ma käisin näite mingist pioneeride palee näiteringis, käisin ka mõned aastad. Oi, muidugi see, see on ka tähtis, et mul isa tahtis näitlejaks saada, kui ta noor oli. Ta käis seal mingisuguse harrastusteatris. Pealt Gutmaniga isa peeti väga andekaks, kindlasti väga andekaks stamist, mängid parvepoisse, ma ei teagi, seal mängis Kevades, mängis imelikku vajuma meeles ja siis emal oli umbes selline suhtumine emaks teil tahtnud nooreks arstiks hakkanud ka üldiselt ei ole lõppkokkutsemale selline suhtumine, et ükskõik mis, peaasi, et ikka kõrgkool saab läbi. Et olgu siis või see näitlemine. Mis võis olla siis see kõige olulisem, mis lapsepõlvest lastetoast, koolist, sõprade ringist kodust kaasa võetud, et mis on vorminud just niisuguse Merle jäägri, nii nagu ta praegu on minu arvates esiteks see, et just varasemas lapsepõlves ikka päris tihe kokkupuude loodusega ja samas no jääd, nagu lapse on, on hästi oluline see, et lükkan selle aiavärava kinni. Luu sina siia ei tule, noh, see ongi üks põhjus, miks mulle näiteks oma lapse puhul meeldivate kasutasime tagulis. Et tal on alati see võimalus lükata värav kinni ja öelda, et sina, mina näiteks suuremate majade vahel on sootuks nagu probleemsem. Tegelikult tuleb tunnistada, et mulle ikka tegelikult ikkagi lõpuks päris turvaline keskkond ja noh, muidugi vabadusest, mis me isendile võtsin. Oma lapsepõlvest jutustas Merle Jääger. Temaga ajas juttu reetmade