Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tervist on algamas soode vasar ja stuudios on saatejuhid Peeter Helme ja Urmas Vadi ja tänane saade on meil lausa kuninglik, sest meil on täna ka kaks külalist Maarja, Vaino ja Jaak Valge. Tervist, tervist, tervist. Kõik ausalt ära rääkida siis meie tänases vaata, mõte sai alguse ikka sellest samast reklaamikampaaniast, kus siis paljud Eesti Literaadid Tammsaare sealhulgas on, on, on siis pandud sotsiaaldemokraatide valimiskampaania ette. Tammsaare vist isegi on pandud enda sünniaasta, aga sinna, et, et on alates 78.-st aastast. Ja, ja kuna jaakvalgele on ilmunud just äsja ajalooraamat punased, üks punased, esimene kus on juttu nii sotsiaaldemokraatiast, Tammsaarest, aga peamiselt marksismist, kommunismist, Tsemperist barbarasest, Andrese ennist, siis oleks hästi hea vaadata, milline toona see sotsiaaldemokraatia, millega siis meie tänapäeva sotsid apelleerivad tegelikult oli. Milline see oli Jaak Valge? No ta oli kahtlemata teistsugune kui tänane sotsiaaldemokraatia. Kõigepealt mis võib-olla tollast poliitilist mõtet iseloomustada ka tänases teistsugune, et toonane Eesti poliitiline ideoloogia oli palju rahvuslikum sõltumata siis ütleme, selle poliitspektri osadest rahvuslikud olid siis vasakpoolsed ja rahvuslikud oleks ka parempoolsed. Sotsiaaldemokraatia kahe maailmasõja vahel oli üks marksismi voolusid, mille eesmärk erinevad tänasest oli siis ikkagi eraomanduse kaotamine. Et need eraomanduse kaotamise programmilised eesmärgid kadusid siis Euroopa sotsiaaldemokraatlike parteide programmi programmidest alles pärast teist maailmasõda. Toona siis sotsiaaldemokraadid koos teiste marksistidega vastandasid ennast täiesti üheselt siis kodanikele, poliitilistele, vooludele ja erakondadele. Maarja Vaino, võib-olla sa ütled mõne sõnaga võib-olla ka pikemalt, et, et kui suur sotsiaaldemokraat siis ikkagi Tammsaare oli, et sa oled küll sellel teemal sõna võtnud, aga, aga ütle veel. Jah, see Tammsaare, kui sotsiaaldemokraat on tõesti ei ole nagu õige väljend selles mõttes, et et Tamsar iseennast poliitiliselt kunagi määratlenud ja, ja, ja taotles ikkagi alati kõiges niisugust suveräänsust ja objektiivsust, nii et et ma isegi nagu ei, ei, ei tahaks rääkida selles etteantud raamistikus, et kui suur sotsiaaldemokraat oli, oli nagu Tammsaare, vaid ma tahaksin lihtsalt ikkagi rääkidagi Tammsaarest kui iseseisvast isiksusest. Ja, ja muidugi need spekulatsioonid kõiki spekulatsioone on alati võimalik tekitada ja, ja alati on võimalik inimesi nende kirjutatud kui kõike muud nagu tõlgendada jaamas aru, et et see sotsiaaldemokraatide kampaania võib-olla niisugune eksimus sai siis nagu alguse sellest, et nad vaatasid, et ahaa, et Tammsaare on kuulunud sinna EVS ühendusse, mis siis oli tolla tollal tõesti niisugust ta mingil määral vasakpoolset mõtlemist kandev üliõpilasorganisatsioon. Aga seal tulebki nüüd Jaak ilusti siin juba seletas, seda, seal tulebki nagu aru saada ka sellest, et et olla seal, oli see nii-öelda vasakpoolne mõtlemine või, või, või liikumine nagu niisugune pragu pragu selle sarismi ja, ja Baltisaksluse sele kadakluse vahel. Millele Need rahvuslikult mõtlevad eesti haritlased, kes tahtsid tõesti Eestit moderniseerida. Ja ja kaasaegselt mõelda seda Eesti asja arendada. Nad leidsid nagu selle kaudu endale teatud väljundi. Ja kui jälgida aga tõesti Tammsalu tegevust selles ühenduses siis EVS ühenduses, siis ta valdavalt andis seal selliseid väikseid ettekandeid kirjandusest, mängis viiulit, ühesõnaga osales sellises seltsielus. Jaak, sa ütled ju raamatu eessõnas seda, et enne 1900 seitsmeteistkümnendat 1900 kaheksateistkümnendat aastat olid ka eesti rahvuslased, revolutsionäär, käärid ja märgid veel, et sotsialist tähendas üsna laialt siis isikud, kes oli kapitalistliku ebaõigluse vastu. Nii et selle taustal on tõesti võimalik põhimõtteliselt lihtsalt enam-vähem ärksama meelega eesti haritlane kes siis tegutses tsaariajal. Teda võib mõista, kui sotsialistid. Jah kui mitte sotsialist, juhul kui mitte Sotsialisti, siis vähemalt kui vasakpoolset vasakpoolsus tähendaski ju sellist soovi sellise sotsiaalse muudatuse järgi ja selles konservatiivses ja tardunud Tsaari-Venemaa olustikus oligi väga loogiline, et kõik need intellektuaalid, kes soovisid nii sotsiaalset kui rahvuslikku vabanemist, et need olid vasakpoolsed. Ei midagi erilist. Mingis mõttes ongi ju Eesti riik selline vasak poolne projekt, esiteks kogu see selline vasakpoolse ja liberaalse, liberaalse siis ka kui vastandina konservatiivsele ideoloogia pinnalt sündinud ettevõtmine konservatiivsete baltisakslaste konservatiivse vene tsaaririigi vastu ja teiseks ju ka majanduslik varanduslik ümberjagamine, mis oli ju väga sotsialistlik ja mille eest Eesti Vabariiki kritiseerida. Jah, tõepoolest, küllap ta nii on sellel etapil, kui on vaja murranguid teostada, et siis kõik poliitilised jõud ju keskenduvad mingile ühele eesmärgile ja et näiteks ütleme, iseseisvuse taastamisel taastamise perioodil võib samamoodi öelda, et kõik need poliitilised jõud olid rahvuslikud. Ja kui nüüd riik, kelle loodi või, ja taasloodi, et vot siis tekkis see spekter, et kuidas nüüd kuidas siis ühed poliitilised jõud tahavad edasi minna, kuidas tahavad teised poliitilised jõud edasi minna. Ja erinevalt siis iseseisvuse taastanud Eestis tõesti, et omaaegses Eestis oli just Vasakpoolsetel vooludel väga suur roll nii põhiseaduse koostamise juures kui ka üleüldse poliitikas põhiliste sotsiaal reformide majandusreformide teostamisel ja nii edasi ja nii edasi. Aga jah, mis mulle meeldiks, võib-olla oleks see, et kui me eristaksime vasakpoolsust ja marksismi nii nagu ka tollal seda testi ütleme, et 1920.-te aastate alguses oli näiteks ka Eesti tööerakond ikkagi vasakpoolne marksism, siis erinevalt vasakpoolsusest vasakpoolsus tähendab siis seda ütleme suunda egalitalismi võrdsusele marksism on ikkagi see vool, mis leiab, et inimkonna arengut edasiviiv jõud on eelkõige klassi vastuolu ja marksismi Cosmo poliitiline marksism on, marksismi eesmärk on siis eraomanduse kaotamine. Ja tollel perioodil siis marksist tuli see, kes pidas tingimusteta Ta just proletariaadi või töölisklassi selliste sellist arengut edasiviivaks jõuks. Ja nüüd võib-olla võib-olla ma nutan nagu natukene ette, aga kui ma nüüd mõtlen nende kirjanike peale näiteks Tammsaare peale siis erinevalt näiteks Vares Barbarus, sest või, või ka pärist, rääkimata Andressenist, noh, põhimõtteliselt martsisti tunneb ju sellest ära, et kui ta ikkagi oma vähemalt poliitilistest tekstidest kirjutab klassivõitlusest proletariaadi st ja nii edasi ja nii edasi. Et siis vot Tammsaarel nii palju kui mina mäletan, et mina kusagilt ikkagi välja ei loe seda, et ta sellist maailma maailma toodet, mis peaksid klassivõitlus siis ühiskonda edasiviivaks teguriks ja ja siis tõstaks esile just proletariaadi No ilmselt noh, mis tuleb ka siit välja, et, et toonane see sotsiaaldemokraatia oli ikkagi väga lähedalt seotud kommunismi marksismiga. Jah õieti nüüd nii kommunism kui ka sotsiaaldemokraatia, on ju ühe marksismi tüve erinevad harud, et lihtsalt kommunism on selline agressiivsem ja kommunism erinevat sotsiaaldemokraatiast leiab, et et selleks, et see omandusetaja klassideta ühiskond üles ehitada, et selleks on vaja sellist monoliitsed parteid ja, ja, ja selle protsessi käigus ei pea olema üleüldse ühiskonna enamuse toetus just sotsiaaldemokraatia küll kahe maailmasõja vahel, siis samamoodi oma eesmärgiks peab eraomanduse kaotamist ja klassideta ühiskonda n et tihti küll mööndustega tuleb öelda, aga, ent siiski üritab seda ühiskonda üles ehitada demokraatlikul teel ehk ühiskonna enamuse toetusel ühiskonna veenmise kaudu. Seal on ka teistsugused sotsialistlikud voolud veel, mis nii selgelt ei kuulu marksismi tüve hulka ka noh, näiteks ka selle kampaania käigus ekspluateeritud Gustav Suitsu, Gustav suits kuulus ikkagi sotsiaalrevolutsionääride hulka, sotsiaalrevolutsionäärid tulevad siis vene klikus tüvest, mitte marksistlikust. Mis siis tähendab seda, et noh, et nende jaoks ja proletariaadi diktatuur ja proletariaadi hegemoonia et see nii tähtsad, et sotsiaalrevolutsionäärid siis aktsepteeris, et Eestis ka talurahvast kui eraldi huvidega sellist töötavad klassi ja selles mõttes olid nad marksistidega noh, väga-väga vastuolus. No üks nimi on muidugi Eduard Vilde, kes kuulus siis Eesti Sotsiaaldemokraatlikusse tööliste parteisse, see on hoopis teine asi. See, need on tegemist ikkagi sotsiaaldemokraatidega. Jah, aga kui palju nüüd Vilde noh, neid marksismi põhidogmasid aktsepteeris, et seda on minul ka ju raske öelda, et tihtipeale need isikud, kes ühte või teise On ta siis sattusid, see võis toona olla ka natuke juhuslik, noh nii nagu ta võib-olla tänapäeval ütleme, et vähem juhuslik, kui ta on tänapäeval, aga siiski ka sõltuv sellest, kus olid kellegi tuttavad ja sõbrad. Et mul ei ole muljet jäänud, et Nende jälle oleks ütleme, proletariaadi hegemoonia ja, ja klassivõitlust ja et kusagil, et see oleks olnud tema nagu selline nii-öelda süsteemne maailmavaade milles ta mitte mingil tingimusel dogmaatilised taga teda ei oleks tahtnud. Aga ma teen sellest jutust praegu sellise järelduse, et kui tollane seal olid need erinevad vasakpoolsed voolud niivõrd erinevad ja taotlesid tänapäeva vasakpoolsest ideoloogilist niivõrd erinevaid sihte siis on vist ju ka täiesti vale mõelda tolleaegsetest inimestest kui mingisugustest, eeskujudest või mõttekaaslastest. See noh, et eks, eks ju tõlgendada võib hõigati selles mõttes, et kui oletagem, et täna tekiks mingisugune selline rahvuslik liikumine, et siis täpipealt, kui ütleme, nendel plakatitel toodud isikute tekstidest leida selliseid osasid, mis on väga kerge selliseid osasid leida, mis väga hästi sobiksid, nagu siis nendesse tuleb tänapäeva rahvusliku liikumise programmidesse. Muidugi see on jah, natukene nagu teistsugune ja seda, kuidas seda otsesidet nagu toonase ideoloogiaga on ikkagi raske teha ja, ja inimesed on ju elus oma seisukohti muutnud ka, et mul tuleb kohe meelde üks 20. sajandi alguse oluline Itaalia sotsialist nimelt Benito Mussolini. Ja, ja võib-olla siia veel juurde võrdluseks, et minu meelest nagu Tammsaare on päris hästi tõe ja õiguse teises ja kolmandas osas kirjeldanud tegelikult neid meeleolusid mis ka valitsesid ja ütleme ka, mis, mis kahtlemata kajastavad mingil määral ka tema enda hingeseisundeid või meeleseisundeid näiteks Treffneri gümnaasiumis õppimise ajal, Tallinna ülikoolis õppimise ajal. Ja, ja seal on ju näiteks selline tegelane tegelane nagu miili nõmm, kes just nimelt jutlustab teistele õpilastele kõikvõimalikke istme ja, ja, ja seal tulevad nagu sotsialism tarvinis, nihilism, kommunism ja, ja kuna, kuna Maurus viskab siis miili nõme välja, sest ta ütleb, et sotsi aia sotsio vahel on nii väike vahe ja seal ohtlik siis see muutub kõikide õpilaste jaoks kohutavalt põnevaks kohe, nii kui midagi on nagu keelatud, keegi on nagu välja visatud mingi probleem, et siis just nimelt tahtsid kõik hakata kohe lugema marksismi ja, ja tarvinismi nihilismi kohta ja et ühesõnaga me peame nagu arvestama ka seda, et et missugune ühiskond tol ajal oli, et, et missugune noh, mõnes mõttes ikkagi plahvatuslik nagu infovoog, nende inimeste, milline tohutu maailmamuutus toimus sel ajal, et alustades kõikvõimalike uute tehniliste saavutuste ja kõige muuga, et see seal teadvuses nagu toimus murrang ja väga raske oli nendel inimestel ka väga noores eas väga selgelt orienteeruda. Nii et, et kuskil seal sajandivahetuse paiku kindlasti ei, ei kujunenud nagu nende inimeste muutumatud vaated elu lõpuni. Nii et sotsialism kui põlvkondlik nähtus, küllap ta natukene ka seda on tõepoolest kui me veel mõtleme nagu nende majanduslike sotsiaalsete olude peale, et siis kuidas öelda ühiskondlikult empaatiline inimene, noh, kuidagi ei saanudki. Ta mõtlemata sellele, et ühiskonnal on äkki tõepoolest midagi viga, et kui ütleme, targad lapsed ei saa koolis käia oma vaesuse tõttu või siis või üldse lapsed peavad tühja kõhuga magama minema. Noh, et sel sel puhul nagu on täiesti loogiline, et inimesed mõtlevad, et midagi tuleb muuta ja kust koha pealt kuskilt tuleb see ideoloogia leida, mille alusel muutma hakata. Ja oluline on ju siiski ka see, et, et mis oli nagu suur ohumärk, oli ju ka uus venestamislaine, mis tuli ja mis ikkagi vägagi survestas eesti keelt ja, ja nii-öelda eesti meelt, aga samal ajal see ärkamisaegne vaimsus oli ju veel meeles või? No ühesõnaga, et seal on noh, tegelikult ju väga palju erinevaid mõjusid. Nojah, mina veel julgeks seda ka omalt poolt pakkuda kusagil 19. 20. sajandivahetusel on mingisugune murranguperiood Eesti ühiskonnas, kus eesti inimene Kabloobuma sellisest fatalistlikust religioonist, see tähendab, et NUT detail, ta ei pruugi kristlusest loobuda, vaid ta loobub mõtlemast selliselt, et jumal on see, kes tema kõiki tegevusi juhib ja määrab. Nii, aga, aga samal ajal noh, võib-olla tema selline noh, iseseisev identiteet ei ole piisavalt tugevalt veel välja kujunenud. Ja ta siis vajab sinna jumala asu asemele endale midagi asemele. Ja et sellist sellise ühiskonna olemise taustal nagu tassis sajandi algusel on alguses on, et siis on väga loogiline, et sinna tungib, võib tungida sellise nii-öelda taraanina nagu marksism asemele marksism on mõneti sarnane siis tõesti nagu päris-religiooniga, ta pakub ka lahendusi ja ta teab, mis hakkab tulema ja teab, kuidas käituda. Ja paljudel inimestel on sellist teadmist vaja. Ma tahtsin veel Maarja käest küsida seda Tammsaare kohta, et too aeg oli tõesti kõik, need haritlased olid kuidagi poliitiliselt väga laetud. Just nimelt kuidas Barbarus ja Semper eriti läksid nende uute tuultega kaasa ka tõepoolest, ega suits, Raudsep ja Vilde. Aga et miks ei läinud ühegi erakonnaga kaasa Tammsaare, et kas see oli tema mingi väga selge seisukoht, nägi ta läbi midagi, või mis selle taga oli, oskad sa öelda seda Maarja Vaino? Äkki äkki see oli hoopis selline egoistlik asi, äkki ta nägi ennast juba elava klassikuna? Ei kindlasti mitte, tähendab, ma ütleksin, et Tammsaare fenomen hästi paljuski seisneb selles, et ta nii kirjaniku kui kui inimesena armastaski nagu maailma, kuidas öelda nüüd niimoodi inimlikult, et mitte kasutada liiga suuri sõnu vaagida nagu võimalikult mitmekülgselt ja, ja, ja ta ei noh, ütleme niimoodi. Ta ei armastanud kitsarinnalisus. Ja, ja ta teadis, et ka tema inimesena kui ta võtab nagu mingi väga kindla seisukoha, et sellel on alati vastuseisukoht ja võib-olla mitte üks, vaid ka mitmeid vastuseisukohti. Ja, ja, ja teine oli see, et, et tõepoolest, et noh, mingil määral seal kindlasti nagu egoistlikud ka, et Ta ei tahtnud, et keegi teine kõneleb tema eest, et ta oli selles mõttes üsnagi isepäine, et ta tahtis nagu iseennast ise väljendada, ta ju oli väga kriitiline vaikiv ajastu seal kirjutas ühe vähese autoritele teda ka tema kriitilisi kirjutisi avaldati, kuigi kuigi vist spekuleeritud, et mõnel korral näiteks tänapäev korjati müügilt ära, sest seal oli liiga julgelt tsiteeritud Tamsar näidendit kuningal on külm. Et see on nagu see üks aspekt, et ta tahtiski manifesteerin iseennast kui, nagu rahaliselt mõtlejat. Aga teine aspekt on, on kindlasti ka see, et, et ja ütleme, inimeste analüüsides nägi seda nägigi nagu kahte asja, tead seda, et juba nagu siin jaak ütleski, et, et inimesel on nagu vaja, mingit uskumist teda edasi viib. Et ühest küljest Tamsar väga kritiseeris seda, et, et inimesed nagu võivad väga tugeva usu nimel teha väga halbu asju deta kritiseeris kiriku ajalugu sellest lähtuvalt, olemata sealjuures ateist, mille nad on nagu nõukogude presenteeriti ja, ja ta kritiseeris ka kõiki teisi, ütleme nimetame siis need tallita riskikeks liikumisteks sinna alla kuulusid ka ikkagi liigitas ka sellised marksismi ja kommunismi sinna alla, et ta nägi, et, et nad tekitavad inimestes massipsühhoosi ja inimesed ei käitu selle tulemusena inimlikult, et väga hästi ta tõesti kirjeldab seda tõe ja õiguse kolmandas osas, kus inimesed pimedas linnas tavatsevad, lõhuvad ja kui läheb valgeks, siis nad nagu vaatavad ehmunult üksteisele otsa ja et kas meie tegime seda. Aga et see nagu noh, kontrollimatu primitiivsuses, mis tegelikult võtab inimeselt selle isikliku vastutuse, kui sa lähed kaasa sellise väga jõulise nii-öelda usuliikumisega. Et ta oli selles suhtes väga kriitiline ja ta kindlasti ei tahtnud ennast ühegi niisuguse asjaga siduda. Mõtlesin jaagu raamatust vaatasin registri järgi läbi kõik need kohad, kus mainitakse siis Anton, Hansen Tammsaaret. Enamasti mainitakse teda siis ikkagi seoses selle raamatukangelaste ehk siis peamiselt Vares-Barbaruse ja Semperi ka ja tuleb välja, et et siis eesti marksistid pidasid Tammsaaret üldiselt selliseks väike kodanikuks tüübiks, kes suurt millestki aru ei saa ja temasse suhtuti kadeduse ja kibestusega. No natuke jah, võiksid, nad pole küll olla tõsi. Perry, Vares, Barbarus omavahelises usalduslikus kirjavahetus lootuses, et ega nad väga palju teisi eesti kirjanikke ka eriti ei säästnud selles omavahelises kirjavahetuses, et ega noh et nad ikkagi pidasid. Teineteist nagu tippudeks ja teised olid siis natukene nagu allpool või siis tõesti väikekodanlikud ja, või Kolklikud või midagi taolist, et need nagu ei sobinud üldse. Ma võib-olla Maarjale lisaks ütleks veel, olen väga selle jutuga nõus, mida, mida sa Maarja rääkisid, aga ütleks, lisa, kes veel seda, et nende kirjanike intellektuaalide nii-öelda ergastus, aeg või poliitikas oleku aeg ka nende puhul, kes sinna poliitikasse erakondadesse läksid, ju tegelikult oli väga lühike. Ja see aeg oli siis 1917 kuni 1919, noh, võib-olla mõnel venis veel 1921. Noh, see on mingisugune mingisugune paralleel, tuleb kohe meil iseseisvuse taastaja. Just just. Aga nüüd, kus me olemegi jõudnud Tsemperini ja Barbaruse, niisiis. Pakun teile kõigile kuulata ühte laulu, mille sõnad on kirjutanud Johannes Semper ja pealkiri, kuidas elaksid? Kui. Ehkki. Kurikraavi. Kui. Emal. Ja su elu. Kui veel, aga me Ei hakka. Kui sa ei möödu nuusutud, muutub oma Udu. Ja. Kui siin mättad, loodaksin. Oi. Kui. Täna. Jätkub kultuurisaade vasar stuudios saatejuhid Urmas Vadi ja Peeter Helme ning täna on meil külas ajaloolane Jaak Valge ja Tammsaare muuseumi juhataja Marju Vaino. Nagu kuulajad saate esimeses pooles aru said ja need, kes saate esimest poolt ei kuulanud, ilmselt ka nüüd juba aru said, räägime Tammsaarest ja sotsidest ja laiemalt üldse punastest, sest et ilmus ju ka jaak valge raamat, punased, esimene, mille pinnalt me arutlesime eesti kirjanikke ja poliitika seoste üle meie ajaloos. Ja äsja kõlas siis ka Semperi sõnadele loodud laul ja et üks ei jääks ilma teiseta. 30. juulil jaanuaril avatakse Tammsaare muuseumis näitus varesest Johannes Vares-Barbaruse, sest kes on siis eesti ajal lukku jäänud? Siiski minu silmis jätkuvalt sellise vastuolulise tüübina, kuigi jaagu raamatut juba enne lugedes nägime siin sellist väga üheselt negatiivset hinnangut. Nii et ma ei teagi, kas teda ei ole ükski Eesti erakond. Ja need üles korjata. Ma just mõtlesin, et võib-olla Barbarus ja Semper sobiksid isegi sotside plakatitel paremini. Mis arvad, jaak? Vot kui mõelda nagu toonase sotsiaaldemokraate peale et nemad on nagu sellest ajast, mis numbrid nad igatahes ei ole. No vot, nemad noh, võib-olla tõesti, aga ütleme poliitilistelt vaadetelt jäid ikkagi Barbarus ja Semper kusagile sotsiaaldemokraatia kommunismi vahepeale ka nendel nagu siis nende jaoks siis Eestis sellist sobivat poliitilist väljundit tõepoolest ei olnud. Kas nad hakkasid otsima seda? Tänu sellele võikski kõik minna, nii nagu läks nendega. Noh, nad, ma seda ei oska nüüd öelda, et kas nad oleksid ütleme, et oleks see poliitiline väljund nende jaoks olemas olnud, et kas siis oleks midagi teistmoodi läinud. Sedagi arvatavasti nad ei teadnud, mis toimuma hakkab, et, et ju see, see, nende, see on ju väga selge. Marksistlik vasakpoolses oli, oli moes toona või, või et ka noh, ühiskond ootas seda või kõik olid valmis nagu ka selliseks asjaks. Ütleme, et ühest küljest ma muidugi arvan seda, et nemad küll kujutasid ette vähemalt suurtes joontes, mis hakkab edasi saama ja see nende valik 40. aastal oli teadlik. Aga kas ühiskond kujutas ette ja kuidas ta nende rolli nägi, tollel hetkel on jälle väga raske öelda. Ma tahaksin ma öelda jah, et et nii-öelda nende vaba valikuperioodil noh, alates 40.-st aastast, kui nad sovjetirežiimi teenistusse läksid, et siis enam nende valik ei olnud mõtlengi enne seda, seda perioodi, et enne oli, olid nende vaated kusagil kommunistide ja sotsiaaldemokraatide vahepealsed, et sotsiaaldemokraadid olid nende jaoks liiga lahjad, kommunistid olid nende jaoks lihtsalt liiga bruto, reaalsed või liiga noh, kuidas öelda nagu matslikud nemad olid, ikkagi, käsitlesid ennast sihukeste intellektuaalide Essteetidena ja noh, oleks raske neid ka tõepoolest nagu ette kujutada selliste loosungitega või punalippudega vehkima kusagil miitingul, eks ole, kahekümnendatel aastatel teist tõugu mehed küll aga küll, aga, ja oli siis kuni 1922. aastani Eestis olemas üks selline erakond, Eesti iseseisev sotsialistlik, tööliste partei mille üks peaideoloog oli siis Hans Kruus ja vot nemad oleksid sobinud kõige paremini just sellises sellesse Hans Kruusi erakonda. Aga too erakond siis üritas astuda komminterni eesti kommunistide kõrval ja siis Kingissepp sisuliselt hävitas selle erakonna koos noh, ütleme niimoodi, et oma lobitöö abil, mis ta tegi Kominternis ja siis ka ja selle nõukogude liidust saadud rahaga, millega ta siis suunas sinna Eesti ise siis sotsialistlikus töölisparteis, nii palju kommunist võtsid selle erakonna üle ja niimoodi sisuliselt pärast 1920 teist aastat noh, sellist sobivat poliitilist väljundit nagu Semperile, Vares-Barbaruse Andresel õieti ei olnudki nadolid radikaal varasemad kui sotsiaaldemokraadid ja mitte nii agressiivsed kui kommunistid. Noh, väga raske on muidugi öelda, et juhul, kui see erakond oleks alles jäänud, et mis siis oleks juhtunud. Ka Urmas, kui sa siin enne küsisid Eesti ühiskonna valmisolekust sellele, mis 40. aastal juhtuma hakkas, sest tahtmata teemasse sügavamalt sisse minna avastasin ma sellenädalast sirbist Erkki Bahovski loo heroilise vabadussõja tumedam pool, mis seal tegelikult arvustus Alo Lõhmuse raamatule priius, kallis anne, elu ja surm, vabadus kõige raskemal ajal. Artikli lõpus esitab siis Bahovski lühidalt järgneva mõttekäigud, tsiteerin. 1924. aasta esimese detsembri mässukatset on tihti kujutatud sündmusena, mis avas rahva silmad kommunismi tõelise olemuse suhtes. Aga kommunistlikust, terrorist vabadussõjas, seal olid ju lehed kirjutanud kuus aastat varem ja ka pärast seda, kas siis rahva mälu oli tõesti nii lühike. Siit edasi jõuamegi ajaloo niinimetatud krooni küsimuseni. Kas 1939. aastal oleks pidanud ikka nõukogude liidule vastu hakkama? Kui 1924.-ks aastaks oli rahvas unustanud punaste jõledus, et siis pole imestada, et 39.-ks aastaks polnud enam soovi relva järele haarata. Ja, aga teisest küljest kui ikkagi siin näiteks selle Tammsaare tsiteerida või, või noh, meenutada siis 39. aastal oli tema ka nagu väga tõsiselt Eesti saatuse pärast mures kirjutasin muuhulgas oma väga märgilise ja tähendusliku lühiessee truudus ja, ja sõprade meenutusel, kui arutati poliitilisi küsimusi ja arutati ka sel teemal, et, et noh, et kas Eestil on valikut, et kas ta peaks valima ala nagu fašismi või kommunismi, et kumb oleks parem, see ikka see küsimus ei, ta ikka eesti seal on, aeg-ajalt küsitakse pumbad, et kumb valik meil siis parem on sakslased või venelased et Tamsar täiesti selgelt seisukohal, et mitte kumbagi, et meie nagu noh tuleb üritada muidugi säilitada neutraalsus. Ja noh, kindlasti ei olnud mingisugust ei näinud mingit valmisolekut nagu, nagu söösta nagu kommunistliku Venemaa nagu avarasse rüppe. Et ütleme, et võib-olla seal ühiskonnas poolest oli selline lootus olemas, et, et õnnestub siis Nõukogude Liidu, kui Nõukogude liit on sellist, käitub nii-öelda väärikalt, et õnnestub siis mingil moel selline sõjast kõrvale jääda, võib-olla mingisugune pisike iseseisvuse idu alles hoida. Aga miks seda lootust andis 100. raamatus just nimelt sedasama asja ka mainida, et oodata, et ei lähe nii halvasti kui Venemaal, aga et mis seda lootust siis toitis eestlastelt? Noh, küllap inimene inimese loomuses on see, et talle meeldib nagu uskuda või ta usub seda, mida talle lihtsalt meeldib uskuda. Noh, kui me nüüd mõtleme näiteks Eesti vabadussõja ja vene kodusõja peale, et siis ilma kahtluseta Vene kodusõda oli, Eesti vabadussõda, oli ka kindlasti kirglike julm, aga Vene kodusõda oli palju rohkem seda. Ma arvan, et Eestis oli levinud, võis olla levinud selline mõtteviis, et Venemaa on ikkagi maha jäänud maa ja ja kui sotsialism Eestis või eesti taolises kuidas kohalikus riigis teostada, et siis sellega ei kaasne sellised noh, nii-öelda brutaalselt kaasanded nagu olid Venemaal olnud selles mõttes väga huvitav seisukoht, et Ungari kogemus oleks võinud seda ju näidata, või Saksamaa kodusõjas laadsed tingimused esimese maailmasõja lõpul, kus oldi samuti vastaspoolelt väga brutaalselt või samamoodi noh, Itaalia, kus oli ju ka väga selline rahutu olukord pärast esimest maailmasõda armutult vastaspooled teineteisesse suhtusid, et tegelikult oli see ilma igasuguse aluseta seisukoht, et meil võiks paremini minna kui mujal. Täiesti nõus, täiesti nõus sinuga ka. Et ma ka raamatus tarvitan väga palju Eduard Laaman ja analüüse minule tundub, et, et ta võis olla üks Euroopa parimaid kommunismi asjatundjaid üleüldse aga sellest hoolimata ju ta ikkagi Nõukogude vägede saabudes jäi siia ja proovis mingil moel kohaneda, kuni siis ja loomulikult avastada isegi isegi niivõrd teadliku inimesteks sellist analüütikut, kes kommunismist kõike teab. Moody, ta jäi siis kommunistide haardesse ja lasti esimesel septembril 1941 Kirovi vangla keldris maha. Aga. Ei, ma tahtsin öelda, et siin võib-olla tulebki see Barbaruse isik nagu kenasti mängu, et, et kas polnud ka panuse ettekujutus mingil määral või, või ka mingil määral siis ka Eesti inimeste ettekujutus, et kui meil on vähemalt oma mees siin nüüd, et siis meile ei saa nii hullu juhtuda. Ja see Barbaruse šokk, kui ta sai aru, et tema ei määra tegelikult mitte midagi, et tema kätes ei ole inimesi ka kalast Siberist ära tuua, eks ole, või või kedagi päästa või aidata, et, et, et see oli talle suur, suur niisugune noh ka pauk eneseuhkuse pihta. Barbarus ja Semper Andresson vist kujutasid ikkagi ette, et nad hakkavad valitsema. Mingis osas. Aga ikkagi, mitte täielikult, et, et noh et ütleme, et seda nad kindlasti ei kujutanud ette, et need nende rull nii väikeseks jääb või vähemalt Barbarus mitte Andresen võis ette kujutada seda. Aga jah, et Peterson, sa märkisid, et kuidagi, et selles raamatus tuli Barbarus väga negatiivsena välja mull. Et tegelikult mulle tundub, et vähemalt nendest kolmest tegelasest noh oli minule isiklikult Barbarus kõige sümpaatsem isegi Ta nagu suitsiidi pärast vaid vaid vaid selle tõttu, et olin selline nagu siil, siiram, spontaansem ja, ja tõepoolest kõvasti empaatilisem kui teised, aga tal oli siin tolleaegses Eestis lihtsalt väga raske elada. Jah, aga miks tal raske oli, kui ta elas Pärnus sai arsti palka ja tal olid teenijad ja just pehmet mööblit, mis maksab 50000 marka ja mis seal oli kõik. Et noh, ei saa öelda, et Ahal palju edasi. Urmas ka rikkad nutavad lihtsalt naljamaid, pisaraid. Ma ei tea, lihtsalt. Aga täpselt nii ongi. Et tal oli psühholoogiliselt raske olla, ta tõepoolest, ta põdes seda seesmiselt tema jaoks oli, oleks Eesti pidanud olema midagi muud, et oleks. Tema jaoks oleks õige olnud see Eesti, mis meil praegu on selline nii-öelda globaalne multikultuurne, lahtiste piiridega. Aa, see on väga huvitav, et sa seda ütled, eaketteta tänases Eestis tunneks ennast hästi ja seda enne ka öelnud, et ma olen selles täiesti veendunud. Aga muidugi see on päris huvitav pilt, avaneb läbi raamatu just nimelt Barbara, sest ja emperist et noh, kuna me teame kõiki kõiki neid kahte tegelast kui sellist väga jõulist ja, ja väga vasakpoolseid tegelasi, siis noh, tegelikult olid nad tohutudesteedid. Raamatu alguses oled sa toonud aga mõned fotod, kus noh, need on tohutult naljakad pildid. Maria, kas need pilte ka sinu näitusel Tammsaare muuseumis on, aga aga noh, tõesti, siin on pilt, kus enda pehme mööbli peal Barbaras jalg üle põlve lösutab ja tal on sukkpüksid jalas või siis et Semper on koos naisega kahekümnendat aastat alguses Berliinis ja mingisugune veider loobu ja siin uhke mantel seljas ja täielik keigarite paraad. Ja need fotot olevat kindlasti meile sinna vaatamisele ja, ja, ja üht-teist muudki. Barbarus oli tõesti vist omal ajal Pärnus tuntudki, selle poolest teda käis üsna ekstravagantset riides ja, ja oli selline silmatorkava välimusega välimusega mees. Aga mis puudutab nüüd seda, et tal oli tolleaegses Eestis raske elada, siis minu meelest tekib siin üsna otseviita hiljutise sirbi esseekonkursiga mille, mille võitis Anna-Maria Penu. Kes seal on, minu meelest kirjutab praegu sama asja, et temal on praegu olemas raske Eestis elada, sellepärast et ta küll ei väljenda, et see on seetõttu, et siin ei ole kosmopoliidsust, vaid et, et siin on nagu vähe armastust. Ja, ja kuna ta tsiteerib seal oma essees Tammsaaret, et siis ma mõtlesin, et võib-olla oleks paslik teha mõningad märkused selles suhtes, et et ta nagu jah, ütleb, et, et me nagu, et eestlased on, on, ei ole nagu piisavalt avatud ja emotsionaalsed ja rügavad ainult tööd teha ja on seetõttu väga õnnetud ja seetõttu ei ole võimalik sind seal elada. Ja kuidagi leiab ka, et kui Tamsar oleks ärganud nagu paremas tujus ja väljendanud ennast teisiti, et seda oleks võinud kirjutada, et armastad, siis tuleb nagu töö. Et, et siin on nagu kaks, et üks on see klišee, et tee tööd ja siis tuleb ka armastus on, on läbi aastakümnete valesti kasutatud tsitaat, sest järgmine tsitaat on see, et Andres vastab disvanale Andresele, et armastust ei tulnud ja ei ole siiamaani Vargamäe lisa. No aga see teine aspekt sinna juurde on siiski ka see, et, et näiteks prantsuse kirjanik Isonnoo on nimetanud tõe ja õiguse esimest osa, nagu tema meelest Euroopa kõige ilusamaks armastus plaaniks, nii et see sõltub nüüd ka sellest, et võib-olla see sõltub mingil määral ka sellest, kas üldse ollakse seda romaani lugenud, et see tsitaat on nagu kergelt mõlema konteksti tegelikult tajumata. Oleneb ka, keda või mida armastatakse, siin tuleb kohe meelde vist Kalle Käsperi teose pealkiri, jah, armastan, aga mitte inimest. Jah, just võib armastada ka asju ja, ja, ja mida iganes Tammsaare mulle tundubki, armastatakse maagia. Ja Tammsaarel armastatakse mingil määral maad, aga aga mida ma tahan tegelikult nagu Tammsaarega seoses ka nagu rõhutada, on see, et et ka sellest BENU artiklist tuleb välja nagu see küll mitte otseselt Tammsaarega seoses, aga see rõhuasetus, et et Eesti inimene on nagu väga ratsionaalne või noh, et kõik on nagu ratsanik reaalsusele üles ehitatud, et et Tammsaare looming on tegelikult väga täis nagu selliseid irratsionaalseid momente, et ta, et ta tegelikult ei ülista mingisugustki ratsionaalset maailmapilti, aga ega naturalistliku sellist ma ei oska öelda. Eluviisi, et noh, kõik ongi kogu aeg seal niimoodi väsinud, räpased ja midagi muud ei olegi nagu maailmas kantse põllu kündmine. Et, et noh, et tegelikult on tegelikult mul olekski veel kui, kui nagu mitte nüüd sotsid, vaid nagu kõik Eesti parteid nagu läksid eesti kultuuri vastu nagu suuremat huvi ja võimaldaksid neid meie suurusi rohkem presenteerida ja avada, et noh, see Eesti kultuuripoliitika nagu suhtumine Eesti suurkujudest, aga ükskõik, need et noh, kirjalikele, meil on muuseum, aga näiteks kas või riigimeestele ju ei ole üldse mingeid muuseume praktiliselt ja, ja, ja nendesse suhtutakse, tase on üks igav, iganenud asi, aga, aga tegelikult on nad ju väga huvitavad isiksused, on olnud väga häid mõtteid, mis on jätkuvalt aktuaalsed ja mida võiks kõik nagu rohkem lugeda. Maarja sinu selle riigi kultuuripoliitika jutu peale ma just otsisin ülesse lõigu Jaak Valge sinu raamatust punased kus sa siis kirjeldad seda aega ühesõnaga Eesti vabariigi algusaastaid, et noorel väikeriigil polnud piisavalt vahendeid kõrgkultuuri heldeks toetamiseks, kuigi siin olukord paranes. Ja koos riigi bürokraatlikku kultuuripoliitikaga tekitas kõrge enesehinnanguga ambitsioonikas mõttes loo haritastes nurinat. Nii et, et see on. Aga kenasti kokku minu meelest, et, et just nimelt need noored ambitsioonikad loovharitlased tunnevad ennast ka kuidagi noh, kas siis alaväärt, väärtustatuna või, või siis nende tõelist siis sellist panust, mida nad võiksid siis anda, ei kasutata. Küllap see nii oli, ütleme, et tol ajal võib-olla nende intellektuaalide kaal või see kiht tuli toona nagu väiksem küll ja need, keda rahastati või toetati, neid oli vähem. Aga, ja nad kindlasti tundsid nagu ilmselt alati igas ühiskonnas noh, nendele on, pole piisavalt hinnatud, aga et võib-olla võib-olla veel rohkem kui kui nüüd see rahastamise küsimus häiris neid ikkagi see, et, et võib-olla, et ühiskonnas ei olnud nendele piisavalt tunnustatust. Ja see oli jälle nüüd jooksis kõik kokku ju Vares-Barbaruse ja Semperi puhul. Et nad lihtsalt kirusid seda pisikest keeleruumi, et et kus ja nad tõenäoliselt mäletasid, ütlevad seda revolutsiooni aegsed Peterburi, kus siis tõepoolest luuletajaid, kätel Katia sõna nõidadeks peeti ja nad võisid ette kujutada ja kindlasti nad hindasid väga kõrgelt oma loomingut, võisid ette kujutada, et noot, et Eestis võiks neid poisid ja plikad võiksid samamoodi kümnendite vältel niimoodi nagu hinnata ja aga et seda ei olnud ja siis see süvendas nende sellist pessimismi ja pettumust Eesti ühiskonnas. Kas see on ka üks põhjus, miks nad võisid poliitikasse minna nii jõuliselt? Ütleme, et see on üks võõrandumise kibestumise põhjus miks nad nüüd ja noh, ütleme mingisuguse alus põhjusena võib olla küll üks. Et ütleme, et kindlasti mõlemad nad olid Eesti ühiskonnast võõrandunud. Et Vares Barbarus kirjutas õigemini mitmele poole, et kaks kolmandikku Eesti rahvast on tõesti haletsusväärselt juht, kellega ei ole mitte midagi peale hakata ja nii edasi ja nii edasi. Tahaks loota, tänapäeval ei minda poliitikasse siiski võõrandumisest kibestumisest? Jah, ütleme teine asi, et kui palju see nende 40. aastal nõukogude režiimiga kaasaminek, et kui palju seda poliitikasse minekuks võibki nagu nimetada, et kohati ma vaatan ka, et Vares-Barbaruse kohtab kusagil raamatukogukataloogides, mujal kirjutatakse poeet ja riigimees. Mina kujutaks küll Naboliigi mehena pisut nagu teistsugust isikut ette. Et nende selline roll nagu sellest nõukogude režiimi mutrike seal on, noh see seal ei ole tänapäevase poliitikaga väga suurt pist. No aga äkki, kui meie saade hakkab niikuinii lõpule lähenema äkki sa jaak oskad öelda või võib-olla Maarja ka, et kellena nad siis on, kellena nad võiksid ajalukku, et kas me peaksime neid eelkõige võib-olla mäletama hoopiski pojettidena, Semperit muidugi, ka tõlkijana? Või, või kelle, kellele me peaksime neid mäletama, sest mäletama me neid ilmselt ikkagi peaksime? Noh, hea küsimus võib-olla Maarja oskab paremini vastata, mina ütleks võib-olla lihtsalt nii, et nad on ikkagi Eesti ühiskonna osad ja kuidas öelda nii oma loominguga kui oma poliitilise käitumisega poliitilise hoiakuga. Ja ka varem seda juba varem kui 1900 neljakümnendat aastat noh, mis siis, kes siis kuidas öelda oma olemusega siis väljendasidki tolleaegse Eesti ühiskonna pingeid ja vastuolusid ja kirge ja selliseid ühte ühte sellist spektrit. Et me ei, et kui me nüüd mõtleme selle Eesti vabariigi peale kahe maailmasõja vahel, et jaa, räägime sellest, et kui levinud need marksistlikud ja ja kommunistlikud voolud ja sedalaadi mõtlemine oli, et siis samal ajal peaksime alati taustana silmas pidama, et ka et ka nende vastata, poolus oli väga tugevalt esindatud, martsistlikud voolud vabadel valimistel mitte kunagi üle ühe kolmandiku Eesti kodanike häältest ju ei saavutanud, see oli väga selline kirglik aeg üleüldse ja need otsused olidki kirglikud ja räägime ka Vares, Barbarus kui väga sellisest. Noh, tõesti nagu kirglikkust inimestest. Me jälle peame arvestama, et ega tema antipoodid olid samamoodi kirglikud. See oli, oli selline noorte inimeste aeg noorte ja kirglike inimeste vahel. Jah, no ma võib-olla lisaks niipalju, et, et küll mitte tol ajahetkel 40. aastal ei oleks neid Barbarus Semper saanud nii nimetada küll tagantjärgi võime neid ju poliitiliselt määratleda ikkagi kui Kvislinguid. Et, et noh, see on siiski tabavam väljend kui riigimees. Aga, ja mis puudutab netti, luuletajaid või, või, või literaate, siis on ju näiteks Barbaruse luuleväärtus kui selline. Me ei suuda ju tegelikult tal ei ole oma luuletust või oma mingit asja öeldakse Barbaruse kohe, me tsiteerime teda peast, nagu näiteks Heiti Talviku, Paul-Eerik Rummo või Juhan Liivi puhul, meil tuleb automaatselt midagi. Et, et tema nagu luule tegelikult väärtus tõenäoliselt seisnebki nagu tervikus, mitte üksikutes luuletustes ja, ja see ongi niisugune väga-väga hästi kajastab tolleaegset ühiskonda, et on ma arvangi, et on nagu tohutult hea allikas nagu ka ajaloolastele. Et, et seal on nagu see, ütleme, selline poeetiline väljendusviis või kirjanduslik andekus on, on samaväärne tema ühiskondliku sellise peegeldusega. Et ta võib-olla ei olnud nagu erakordselt andekas luuletaja, aga tal on kindlasti nagu oma oma oluline tähendus eesti luule ajaloos. Oleksin Maarjaga ka väga nõus ja ja eriti selle kohaga, et trikimeeste küll ei ole, aga, aga vot ma ma natukene ise kahtlen ka, et kas teda ikka sobib kis lingiks nimetada Akvislinguks minu arvates noh, võiks nimetada seda isikut, kes siis reedel saab iseenda või oma ühiskonna sellised hoiakud. Aga, aga nii palju, kui mina, Vares, Barbarus aru saan, et ega tema ennast Eesti ühiskonna noh, oluliselt Eesti ühiskonna osana väga ei tundnudki. Nii et põhi selliselt, kui ta 40. aastal Nõukogude režiimi teenistusse läks, et ega tal ei olnud nagu väga seda seda ühiskonda, keda reeta. Ja no see on muidugi ameti dilemma. Selline oli siis tänane vasar, stuudios olid Jaak Valge, Maarja Vaino ja saatejuhid Peeter Helme ja Urmas Vadi ja et et just nimelt Barbaruse luulet saaks rohkem tsiteerida, siis lõpetuseks jääb kõlama. Johannes Vares-Barbaruse sõnadele tehtud laul Eesti peab olema vaba.