Hajutume Muia Veetamm. Ka täna küll merivälja pansionaadis, te olete päris voodis, eks ole? Ja ma olen päris voodis juba märtsikuust saadik päris. Ja süda on kehv ja ta tekitab stenokardiahood, siis on nii, et on väga raske olla ja rääkida isegi Rask. Ma ei tea, kuidas ma teile saan oma asjad ära rääkida. Küllap saata, aga mis teil praegu südame peal on? Eriti südame peal võiksin lugeda mõned salmid kõige vastu ei olnud. Mu venna, ärge riielge, õed, ärge olge õelad, aeg on seks Liibüürike tol ajal tigedad ja kadedad ja keedad ja seista Elumburretercusikud, sarved, siruli, silm silma, hammas hamba vastu. Siis mõelge, mõelge sellele, et meil on ligimees. Et liigid, mis mõistmine ja liigemis armastus ka meie ellu vahuks. Ma olled, merivälja pansionaadis jääb mulje, on tekkinud siin meriväljaga veoses mõned luuletused, ma loeksin neid hea meelega merivälja meriväljamaa ääremere äärde välja. Paik, kus need, kes oma kodupühaks pidanud ja toda ehitanud, lootuses olla ise oma koja, oma maa ja oma aja Hall kui muistne tare pooldi kühviad Tõsa varjus pooltki laugjas maantee ääres nagu kutsuks Kuki äär kes küll köita kukil, käib teda. Võõrad nimed võõramaises, kirjapildis ja kes köita kukil, käin kukil käinud ja siit läinud turniad turris, oma teekirjaga maasse. Maal seisab paiga tuun paigal kasvatades karm sammalt, kat. Sellest on mul ka sallikel võimsat rõgedate. Vaadake teie. Oh, saad tammekene härra Tamme taimekene istutatud õue iluts. Istuta mälestuseks, aga ka suure suure, mitme marulise gaase väid, kes selle vahemaa. Kui sul volisin võsuda kaelakandjaks kosutav suured kased laiutavad oksi sinu ladva kohal. Hirmu armuandide. Siiski tar sul tammekene tõusta Tammekesest Tammeks, saada selle õue ehteks tõruliseks ning tugevam. Kas luuletused tulevad ikka endistviisi, vaatamata aastatekoormale? Siiamaale need kogus ei ole, need on olnud peale selle veel voodis. Aga kõik ei ole mul muidu ongi nii, et tulevad peas. Ma olen niisugune, no mul oli vat kui samal ajal ma kandsin ette need rahval ellutusi üleval ja siis need olid nagu peast sündisid. Ja mul ongi niimoodi. Ma ennem saab laulud peas valmis ja siis alles. Ma võtan kivilt maha ta nii et ta ei laua ääres, ei, ei tööta, käivib. No muude asjadega luuletustega on nii, et diaaegu ja need good terve kogubist mul siin pansioni saivad pall, mis on niimoodi tulnud. Ja ja ma olen huvitav on see, et ma mäletan, mul on luuletuste suhtes on. Mäletan neid peaaegu esimesi asju, mis mul ilmusid peast hämmastav mälu, on küll, jah, see on mul täiesti mälu Lea raadiaski, kui ma olen ikka lugenud, peast paberilt lugenud, neid üllatas kogu aeg. Aga siin, kui te nüüd selles eas ja selles pansionaadis kirjutate tähendab pähe kirjutate muidugi. Kas keegi kirjutab üles ka teie? Ei, ma mõtlen, kas siin haiglas pansionaadis. Ja ja see oli kesi. Terve see on pansioni inimene. Kasti üks endine inglise filoloog, ta oli aga tema kirjutanud üles, aga ma Ast ka paar korda meile. Peaarst Ta on kirjutanud paar korda üles mõnda väikseid asju, mul Depradilt andakse väikseid pildikesi siit-sealt. Aga no kõik sedasi, või võta ta meta nii järsku, neid on nii palju peas. Need on. Kas käib siin inimesi eetika vaatamas külastamas ja tunnevad huvi teie käekäigu vastu? No ikka käib. Võrdleme nüüd varem käis rohkem kui ma tulin, aga mida kauem passida saab juba kolm aastat täis, siin olnud nihkeid vähem käidvad kirjanike hulgast käidud mõned ja ja siis toovaks. Sugulased, poeg käib ja tütar ka. Elu on niisugune nagu ta. Mina ei ole mul nii pikk, iga seda elu, nii. Iga iga kandi peod, igasugused valitsused üle, sõjad, saatoriste okupatsioonitited, on, on nähtud neid asju palju. Kuidas siinolek tundub? Mida ikkagi sellepärast ei saanud, nüüd on mul ei olnud kodus, mul käivad tööl, ei saanud, minul, mul oli lihtsalt inimeste haiglast suunati siia. Haiglast koju viia ei saanud, jäid labam, lasin ma parranes välja, siis ma käisin ringi. Jalutasin siin kivi juurde, mis ma lugesin ja siis muidugi oma tablikest. Kui te nüüd olete niimoodi üksinda ja rahus voodis tuleb palju mõtteid, eks ole. On mõtteid on küll, tõesti muud ei olegi teha, kui mentaldas päevade viisi, kuis ta üksi ainult Ledvad. Sest ma ei saa rikkuda toas ringi. Ma kukun, ma kukun paar korda ja siis, ja siis muidugi käivad mõtted. Vaata mul kinni, mul oli vist stenokardia hoog ja see oli tugevalt, ei tahtnud jälgida. Aga head nad tegid mulle enne siis see, et Badee, kas sa nüüd on rohud, ongi aeg on sealmaal, et tekst ajab ju puhkust ka, sest ta ikka kahekesi kuulsa tuksunud ja eks ta natuke puhata, seisma jääda ja selle vastu ei ole, on asja loomulik käik ja minul ei ole selle vastu midagi, sest ma ei ole. Selles, selles vedas mul mingit hirmu ei ole, et, et seda ei ole olnud. Lugemisega enam ei tule. Aga pargi ikka lugesin läbi, ehk iiteistical lehtesid ikka jälgiga. Tellisin sildi. Talvepool tamp, siis paistab sealtpoolt, siis saab lugeda. 86 on kõrgeiga. Minu meelest on ka, aga meil on siin 104 aasta linna lepi. Ja siis on teine 90 aastaseid ja üks vist sai. Viis, saab sajaaastaseks keegi. Nii et on. Kui te nüüd sellest pikast elust siin mõeldes teete mingisuguseid kokkuvõtteid või asju, kas on mingi periood, mida te näiteks kustutaksite või kahetseksite või Kahetseksin või on asju väikesi? Intiimsed, mis võib-olla käib ühte käituma, kahetsen, et ma ükskord sõitsin Tartu Tallinnas, Tartus. See on, aga muidu ma ei ole, ma ei, mul ei olnud niisugust eluperiood, on mul on olnud raskeid perioode, aga ma ei hakka neid. Ei kahetse. Sest ta on elu on elu ju, ega ei, isa ise. Elavad inimeste keskel ja sa olid osa ühiskonnast ja sa pead, ega pärast seda, mis, Aga nüüd, kui siin meriväljal ikkagi luuletused tulevad pähe ka selles eas on natuke kahju, et ei saa laua taha istuda ja neid kirja panna. Sellel pakil kergee töötasin niimoodi paistusid laseb servas mulle ekstralaud, et nad olid vastu ikka on olnud siin. Nende Ma pole seda ära teeninud, ega ma ei need kestvast, parem on mulle väikse Terra. Läks meil oli siin kaebale lauda, nad tõid mulle, et ma saaksin kirjutada ei laua ja siis ma sealt ta muidugi ikka need prosaist kirjutasin seal peal. Ja siis toolis mulle meelde, muide, põlve pealiku õlgen kirjutis visel tualettlaua räägib ja nii hull ka mulle ma istun ja siis on kõva kaanega, see on põlve peal ja ja läheb niimoodi kuidagi harjumuseks. Kas teil on praegu mingi soov või mitu soovi? Koalitsioon ei, sul läks sellenädalasi, sest poeg on poja perepuhkus, leidis aastaget. Naljas. Aga mul ei ole praegu midagi, ma ei oska midagi, ta igatseb muidugi, et mõni inimene tuleks. Kas te arvate, et kirjanikuna saite ennast teostada? Paar väiklast kogum, mis mul on, ja proosas don haiglasse väike Eyed juuretsee. Ma oleks hea meelega kirjutanud näidendeid, aga mu näidend. Oleks tahtnud näidendeid kirjutada ja ma ütlen, see võib-olla jäi teostamata. Te olete optimist? Optimist olen küll pessimist, tule Pauldkonnaks, Evous igast olukorrast leian, usun ikkagi, et on üks taas ikka praegugi lendanudki. Ma tean, Ta ikka, et mul on ta see pää olemast seen ka. No igaüks täidab siiski oma kohaga, olgu ta nii vilets kui tahes oma koha täidab ja elus ikka seest täiesti inimene on kõiksuse osa ja temal on selles oma osa ja ja igaüks täidab, olgu ta siis, kui ta pea jääga ta täidab, ikkagi oma oma koha, täidab täika ja oma osa tallu on. Aga lauludega on nii, et kui hakkab, tulevad näiteks. Võt tekitab see tunde, et keed Et täna siia tulles ma tükk aega mõtlesin et mis ma teile tool tähendab, ma mõtlesin till. Ja ma ei, ei julgenud. Ma ei suutnud otsustada, sest ma ei teadnud, mis lelle, jah, on ju inimesele üks Ramzan teine vähem armas kolmandate. Kõiki minul on kõiklile armsad, mul ei ole tellindist võlla laia väike aiake akna peal need kapova kasvatatud väikestest, nendest võsukeste neli kesi linn, mis on vets käo, kin, kuldking see, see on erakordselt ilus ja omapärane. Karva meil esineb, ta on. Aga seal minu viimase aja maakodu lähedal oli metsas leid. Ja seal iga suvel Meek üks kord teine seal. Mille järgi te siin kõige rohkem puudust tunnete looduse järgi või? Jah, looduse järgi tõesti, sest mina Ma olen väga suur just, ma palju jalgsimatkal metsades ka lingi käin, mägedes meeldin kartpaadid. Baas ja see oli ka neid, kes äike puhkekodud on seal siis seal jääl palju huvid, silti, metsad, need olid käia aia praeguse ongi, ma ütlen, see on see kõige hullem mul ei ole. Praegu loetakse seal äike, tamm, jälle kaks, kask. Siis, kui jalad alla saab või saesolk olgu peale.