Me ajame seda juttu praegu ülikooli peahoones, ajakirjanduskateedri ruumis. Sulle on see nagu teine kodu, eks ta mingil määral seal oli jah. Sellepärast et nüüd ma käin siin ikkagi, arvan, ma olen nagu nagu pensionärist inimene juba, aga see võttis tükk aega. Ruumikest endale üldse saime, sest kogu selle aine õpetamise ajalugu on olnud nii olnud nii nagu ta oli. Aga kuidagimoodi me siis ikkagi välja oleneb, mis on tulnud. Terve see töö algas siis 1954. aastal, nii, sel sügisel saab isegi ütleme, mingi poolik juubel siis 35, see on tükk aega, jah, muidugi. Aga kateedri toomine toimus alles 1979. Nii et vahepeal on aeg, oli eriala, nii nagu sina ise lõpetasid. Eesti filoloogia üks eri eriharusid oli Surnalistika ja osakonda õieti küll loodi siis 1976. Ja siin aitas meid väga tugevasti partei keskkomitee kus seal oli nii-öelda oma mees, oli sees, see oli meie oma lõpetena jüripäeval mägis noh, väga palju vaeva selleks nägi, et see kateeder üldse teoks sai. Mul on niisugune tunne, sest mina ei ole kuigivõrd ei tea, mis organisaator, ma arvan seda, et rahvusliku ajakirjandusse kaadri ettevalmistamise alal. See üritus on ennast samuti õigustanud. Sellepärast et minu arvates inimesed, kes siit on läinud, on saanud siiski mõnevõrra teistsuguse ettevalmistuse. Eesti ajakirjanduses töötamiseks, kui said seda inimesed, kes õppisid väljaspool vabariiki teistes ülikoolides, neid on küll vähe. Kes just ülikoolis õppisid ajakirjandust, aga kõrgemates parteikoolides. Ma arvan, et me suutsime niisugust üldhariduslikku horisonti ja võib-olla ka pisut teistsugust lähenemislaadi neile siiski anda kuigi õpe jaanuari ju teatavasti üsnagi piiratud. Nii et ma arvan, et mingi kasvufike, ehk on see maja ja Ülikoolis ja kuidagimoodi midagi ta ikka nähtavasti siis kui me räägime siin mingist vaimsusest või meelsusest või, või millestki taolisest foonist. Siiski lapse ikkagi oli ka olemas, mis seda avalikustamisele kaasaminekut soodustas ja oli kasvatanud inimestes juba sisemised selle nõude, et midagi muutuma. Nüüd räägitaksegi Tartu vaimust ja selle taaselustamisest ma ei tea. Tulla midagi niisugust defineerimatut tõepoolest ju on noh, akadeemiliste õpetamine ja ja teadus ja need nõuavad muidugi järjepidevust, muidu ei saaks neid olla. Ka sees või, või pruuniks on, mida me selle nimega võiksime siis nimetada? See on ikkagi avatus ja demokraatia, no milleta ei saa? Hakata keemilist haridust ei saa ette kujutada. Aga kuidas tuli sinu puhul, et üks Saaremaa noormees otsustas Tartu kasuks ja nüüd juba lõplikult? See, et ma üldse nüüd Gümnaasiumi sattusin nendel kitsastel aegadel. Ma läksin sinna siis gümnaasiumiklassi 1903, need olid tõesti kitsad ajad. Majanduskriis ja see on, ma arvan, et see on. Ma tean, siin ei ole, arvates on minu kadunud ema teene kes siis soovis mulle just niisugust hariduskäiku, sellepärast et Meil peres lapsed olid kõik saanud rohkem haridust, algkoolivendade kallak oli nagu nagunii praktilisema tegevuse poole, aga minul ei olnud selle peale nagu mõistust ja kätt ja siis pandi niisugused kirjakoolid. Kavas edasi minna ülikooli ja nimelt kirjandust õppima aga siis tulid sõjad ja kõik muud asjad tulid vahele, nii et ma sain jätkata alles 1946. Ja siis sa olid vahepeal juba aasta Saaremaal ka ütleme, pedagoogina töötanud. See oli. Loone haridusosakond, kuna see oli, oli niisugune kohakene, kuhu ma sain, sain. Aga ega see midagi pedagoogilist selle väikese ajaga seal tõesti pedagoogilist tööd nagu õigupoolest ei olnudki rohkem paberitega õiendamine. Ja seal see tahtmine ülikooli minna selle ajaga aina kasvas. Ja pealegi ma sain niisuguse rõõmustav teate, et mul lubati ülikoolis õpinguid jätkata, mitte sisseastumiseksamid teinud uuesti, sellepärast et ma olin teinud juba 1939. aastal tolleaegse määruse kohaselt eksamid lugesid nagu eluaeg tähendab, Eesti vabariigis aga siis rakendati nagu seda ka minu suhtes ja ma sain siis 40 1000 96. aastal jätkata. Ma ei oleks sisseastumiseksamitega sisse saanudki. Ei osanud juba ju vene keelt kuigivõrd ja Nõukogude Liidu ajalugu polnud kunagi õppinud ja niisugusi põld, mõni teine asi ka veel. Ma ei oleks sisse saanud ilmselt, aga siis tulid mu uhkelt, nagu oleksime juba üliõpilane olnud. Kuigi ma 1903 üheksandal aastal tõesti tegin eksamid ära, aga ma läksin kohe sõjaväkke, niiet loengutel ei käinudki, aga matrikkel oli mul olemas. Aga kui sul oli alguses mõte minna õppima kirjandust, miks sa valisid siis kõik keele ja teadlektoloogia? Noh, see tulenes minu niisugust nõrkusest. Sest kui nüüd seda Kirjandus, tsin, puhastama hakati ja eesti kirjandust ka eriti midagi järele jäänud. Siis ma vaatasin, et siin ei ole nagu asi korras. Ja valisin siis eesti keele mida ma ei kahetse sugugi. Muidugi, need, kes olid nii tugevama karakteriga, olid, Ikka jäägitult nii kirjanduse mehed nagu minu koolivend Aarne Vinkel ja Olev Jõgi ja võtame Endel Nirk oli minust üks kursuse ees ja jäid ikka kirjandusele truuks ja võitlesid lõpuni. Au nendele ma väga pean nendest lugu võtad, ka nendel kõige raskematel aastatel. Said kirjandusest nii aru, nagu nad on aru saanud. Aga no näed, mina olin nii nõrk, et ma läksin selle ära, aga ma arvan, et eesti kirjandusteaduses pole sellega mitte midagi kaotanud. Vaevalt ma siin oleks, midagi ei tea, mis ära läinud. Kas keele valikuline, kõige õigem, kui ma nüüd vaatan, ega mul seda ei tea, mis keele. Et ka eriti ei ole ja keel niiviisi, et sellega peab iga päev tegelema ja väga hea mälu olema. Selle koha pealt ka. Ma ei ole nii virk ja ei ole nii ja pea ka ei ole sel ajal, aga ei tea, mis selle teen. Tuleb nii välja. Ja ometi on sinu kommenteeritud näiteks Kalevipoja keeleline osa ja redigeeritud. Jah, see oli tõesti suur tükk tööd, ma ei tea tagantjärele otsustada, kuivõrd õnnestunud see on, sellepärast et seda tööd kunagi varem on teinud nimekas meest nagu Paul Ariste näiteks. Aga ilmselt sel ajal nagu polnud kedagi võtta ja ma olin mingil määral rahvaluulekeelega ka tegelenud, nii et tuli sealt nagu korra üle käia. Sellest suurest raamatust minule seal üsna õpetlik asi. Kuigi ma selle peal hulga vaeva ja. Eks seda vaeva ja aega läks algusest peale, ajakirjanike õpetamisena võib olla sama palju või rohkemgi. Läks muidugi, sellepärast minul sel ajal oli ette valmistatud ei olnud, elasin nagu peost suhu, ise loengu ja kooli ette tehtud ja kui see sai ära, siis tuli nagu Vilde, kirjutas omal ajal joonealuseid. Parasjagu said siis valmiski, loeng algas midagi ja. Ja tuli jälle teine peale, nii et see oli siis ma olin hulga noorem. Sellele tempole vastu ja muidugi Eesti ajakirjanduse ajalooga tuli hakata tegelema. Ma hakkasin ka siis otsast peale nagu, nagu vaatama. Ja see võttis tõesti hulga aega ära, sellepärast et meil ju kirjandusmuuseumis mingisuguseid paljundusvahendeid tol ajal veel ei olnud, kus ta oleks saanud midagi nagu koju võtta, tuli lihtsalt käsitsi kopeerida. Peale on läinud ka lihtsalt aastaid, seal on. Tulnud istuda, no nüüd ma käin muidugi vähem, sest mul on hea meel, et nooremad inimesed siin kenad noored daamid on järglased ja nad on väga usinad, töötame tõesti tore on. Nii et selle koha pealt niisugust valget laiku või musta auku jää edaspidi see asi läheb kindlasti edasi. No muidugi on ette heidetud seda, et me ei ole koostanud siin ei tea mitmeköitelist Eesti ajakirjanduse ajalugu. Ka üheköitelist mitte. Aga siiski, meil on ilmunud ikkagi mõnigi raamat ja kogumikke ka. Ja hulga diplomitöid on kapis, mis on eeltöö suurema Eesti ajakirjanduse ajaloo jaoks ja nüüd meil on väike grupp inimesi ka. Ma arvan, et me suudame vähemalt rajal. Nüüd midagi sinnapoole kokku panna. Teisest küljest muidugi on mul hea meel, et seda ajalugu siiamaani niisugust korraliku ühe, kahe, 34 või viieköitelist ei ole veel. Sellepärast. Kui see oleks olnud ja selles vaimus tehtud, nagu seda taheti omal ajal, nagu ta pidi olema ja mismoodi ta ei ole teistmoodi ilmudegi sisuliselt aga pidanud lihtsalt häbenema, hakkame jälle otsast peale. Seda asjata tööd me siiski jumal tänatud, ei ole teinud. See päris kogemata nagu ka nii nii ei, ei olnud. Küllap me oleme siin arutanud ka seda asja nii ja teisipidi. Aga võlgse mingil määral on ja võib-olla mitte niivõrd võlg oma rahva ees. Ja oma kultuuri ajaloo ja siis muidugi see on ka võlg, aga, aga võib-olla teisekeelse lugejaskonna jaoks kus mõnedki tõsimeeli arvavad, et meie esimene ajaleht hakkas ilmuma 1940 ja nii edasi. Sest varem ei olnud meil üldsegi mitte kirjaoskajaid. Nii et neile võiks siis vahest rohkem huvi pakkuda, kui meile enestele. Ma arvan, et seda küllalt vaevarikast tööd ajakirjanduse ajaloo uurimisel tegid sa siiski teatava lisa mõnuga ka, et see pakkus sulle endale ka võib-olla siiski tasuks väikest naudingut, see on õige küll. Ega muidu oleks sündinud need müstifikatsiooni või kuidas neid nimetada roosaks, trahvid ja, ja teised lood. Noh, see oli lihtsalt nii samm lusti pärast lihtsalt. Vahel ta midagi niisugust kergemat vaheldust ka olema. Ega see ei ole kirjandusega midagi, see on noh, ma ei oska, selle nimi on ta lihtsalt niisama üle käeviskamine. Tega. Sellist suurt kirjandust ju kirjutanud ei ole, nähtavasti mul midagi üsna palju jääb puudu, muidugi omas meeles mõttes vahest mõelnud küll, et teeks ei lähe hästi ilusa ja suure asjaga või. Aga. No siin on vahest, see on nii nagu paljude teistegi esiteks jääb see asi nagu mõistus taha kinni ja teiseks inimene on niisugune mugav ka, ega ta nüüd eriti palju liigutada ei taha, kui ta vähemaga välja tuleb. Selle, nende kahe asja tahan olla, need ilusad kavatsused on pidama jäänud muidugi kirjandusele. Need on niisugune asi, et. Minu meelest kirjandus nagu muugi kunst peab inimest ikkagi raputama. Raputama selles mõttes, et esteetiliselt Võib-olla isegi sotsiaalselt ka ja väga hea, kui need mõlemad on koos eetiliselt ja käituda niisugune raputus kas siis ükskõik mis vormis kus ta on siis niisugune viib niisuguse Katarsiseni välja või kuidagimoodi ikka peab olema väga tugevasti-tugevasti vapustatud inimene. Ja muidugi autor ei saa. Ka kõik läbi põlema. Nii väga neutraalsel pinnal seda teha ei saa. Minu meelest on see absoluutselt mõeldamatu, see ei puuduta ainult kirjandusse puudutatud täis kõik kunsti puudutab see kõik peavad inimeste raputama. Nojah, aga. Mis siis nüüd teha? Alati tõesti seda põlemisnagu peale ei tule ja siis ei tule sellest asjast ka midagi välja. Küllap vist oligi nii ja. Sellepärast see kirjutamine ka nendest asjadest. On üsnagi raske jah. Aga mitte ainult teised asjad tuleb samuti, mis on õnnestunud seal mingil määral ka ise. Pihlak, ja kui sa nüüd käid Saaremaal ikkagi aeg-ajalt kohtud sealsete inimestega ja kas annab see lootust, et tuleb veel juurde neid väikesi armsaid Saaremaa lugusid? Ega ma nii väga paljude inimestega enam kokku ei saa. Rohkem omaette. Aga inimene jääb ka vanaks ja ja lihtsalt töövõime langeb. Nii suurt mõnu sellest tööst enam ei ei ole. Jah, ma mäletan, et tema kirjutasin sellest ka see lause kuskile et. Ma mäletan, et minuealised ei seitsmega mõned vanad mehed. Need talus istusid seal. No sa võid küll nii-öelda, aga ma ei usu seda, et, et sulle praegu pakuks ainult rahuldust istuda pliidi ees jaagu pliidi alla ajanud. Ei tea midagi. Ja sellepärast, et seal tulevad väga, väga korralikud mõtted, võivad tulla, tuli, põleb ja, ja sa ei tea, jahilubade tõsteid ja. Aga ma usun siiski, et ka praegu tõmbab sind siia ülikooli peahoonesse siia kateedrisse, olgugi et sul otseseid kohustusi nagu siin enam nii palju ei ole. Jah, siin on tuttavad. Ja inimesed on siin saun natukene juttu ajada ja võib-olla ka mõnda plaani pidada. Ja ma arvan, kui siin nüüd rääkida üldse. Mingisugust osast või või tööst? Nad on läinud siis eks ole muidugi, noorte inimestega suhtlemine võib olla aidanud ka vanemat inimest vormis hoida, see on üks asi ja teiseks, kui nüüd rääkida selle töö tulemustest, siis. Ma kordan ka siin seda, et. Minu arvates, kui siin üldse mingisugusest teenest rääkida siis on see kindlasti selles, et, Praegu on seda tööd jätkamas hoopis uus põlvkond. Inimesi, kes on oma ettevalmistuselt, on parem. Sellest algusaegadest kaugelt kaugelt üle, kellel on žurnalistika kui šurnalistika skuid. Teaduses on tõsiseid saavutusi, mis on taganud kateedritele ka üleliidulise ja rahvusvahelise maine. Need noored inimesed on kõik ülikooli kasvandikud ja no kui rääkida nüüd minu teenist, siis, siis ma ütleksin niipalju, et Ma olen, ma ei ole nende vastu olnud. Ma olen, no mis mina siin olen suutnud küll teha, aga no tõepoolest, ma ütlen, et, Et ma Ma ei oska öelda, nüüd. Et minust pärast pärast mind ei jääks tühi koht. Sellest on olnud kõige rohkem hea meel minu teeneid, mis siin ma ei ole, neid ei tea, mis küll õpetanud, aga. Me oleme siin ka õpetanud, et tuleb tõde kirjutada ja seal õpetame seda praegusenigi ikka ja alati on, on mingid põhjused kellelgi miks, miks ei taheta, et tõde päevavalgele tuleb, ükskõik missugune Ansse ühiskondlik kord või? Või aeg, kus ta elatakse, ega, aga ajakirjanik peab tões seisma, sellepärast see on üks. See teebki selle elukutse ikkagi väga raskeks. Ühel ei olegi ikkagi kannad siin lõpuni minna. Aga seda kõike palju seda õpetada saab, see on iseasi. Ma ei tea, võib-olla mõnikord oleme natukene. Mõnes kohas olime võib-olla pisut nagu labasidki olnud. Ma mõtlen ajakirjanduslikku satiiri või huumorit, seda ei tohiks ka nagu lubada. Mõnikord jääb ka niisugune mulje, kui me neid Minevikule asju vaatame siis Ma ei tea, kuidas seda nimetatakse nüüd. Maaslamajat löömine või, või mis asi, soliidsuse puudus mõnikord võib-olla annab tunda selles labasuse esialgses joovastuses, aga küllap Eesti ajakirjandus üldse silmapaistev soliidsusega. Küllap seda ei olnud, suudame ikkagi hoida ka edaspidi läbi aegade. Vaat minu arvates on nõnda, et ajakirjanduses mingit erilist paremusjärjekorda teha vist oleks ülekohtune, sest me ei saa võrrelda, ütleme mingi lehe toimet, et seal võib olla korrespondendi iga või, või suure lehetoimetajad panna esiritta võrreldes rajoonilehetoimetajaga. Samuti eri žanride viljelejad ja eri kanalites töötavad inimesed ja nõnda edasi. Ma tahaksin ainult, et need. Mis siin nüüd õpinguaegadest peale on jäänud, et need säiliksid edaspidi mingisugusel kujul ja mingisuguses vormis? Muidugi täieliku priitahtlikkuse ja altpoolt tuleva initsiatiivi korras. No praegu üliõpilas koondisi siin luuakse korporatsioone ja seltse võib olla, et ajakirjanikud Kes siin on akadeemilise haridus saanud, leiavad ka, et neil oleks midagi taolist vaja. Seda enam, et meil ammu enne kui algas praegune organiseerimine, oli meil oma osakonnas ka mingisugune vorm. Akadeemia jornalistika näol. Muus vormis on ta siis selts või korporatsioon või mis nimega või või midagi muud. Aga see oli nii muuseas muidugi. No äsja ajakirjanike kongressil valiti sind ajakirjanike liidu auliikmeks siis võiks organiseerida sinu ümber selle, selle seltsi või organisatsiooni või kuidas seda võtta. See oli täielik ehmatus mulle. Ma püüdsin seal vastu ka vaielda, aga ma ei tea, mind ei lasknud nagu rääkida õieti. Sellepärast, et mind vapustas. Ajakirjanike liidu viima. Suutnud harjuda, aga jah, kui nüüd jutele sellele ajakirjanik akadeemilist ajakirjanikke koonduvusele läks. Ma arvan, et mina siin pole oluline, oluline on ikkagi meie oma vana ülikool selle ümber, sellepärast et see on igipüsiv ikkagi inimene on siin maailmas ikkagi ajutine asi, kes siin nüüd parasjagu inimesena ma arvan, et ikkagi mõni noorem inimene sest minul pole elus hiilanud organisaatorlikke võimetega, mida võivad kõik kes mind tunnevad, võivad nüüd kinnitada. Ma olen hiilanud Tõepoolest. Töös ilmnenud saamatusega. Kadunud Leemet väga ilusti ja taktitundeliselt ütles. Kui ma taotlesin dekaani kohalt lahtisaamist, ta oli kohe nõus sellega. Ja mul on selle üle südamest hea meel ja ma olen siin postuumselt talle tänulik. No kui me seda juttu nätsin, ajame kõrvale, auditooriumis oli loeng ja see nooruslik kära, mida, mis saatis nüüd seda jutuajamist? Küllap see annab sulle ikka niisuguse tunde, et sa oled siin omas elemendis. Jah, ega nüüd siit keegi pole nagu ära ajanud siis tulnud noh jah, tükk aastaid on oldud ju ja ja eks ikkagi inimene on ju minevikuga seotud nii või teisiti, eriti kui sellest minevikust midagi halba kaasa võtta ei ole. Ma mõtlen neid aastaid, mis siin ülikoolis ükskõik, sinu pahandusi kõik olnud, aga see käib asja juurde, nii et midagi halbasid, mäletad, ei ole. Ei kolleegide, üliõpilaste.