Siin vikerraadiosaatega Lastetuba jätkab Reet Made. Meie tänane saatekülaline, kes asub jutustama oma lapsepõlvest jama kooliaastatest, on öelnud, et üks tähtsamaid asju on oskus andestada ja julgus andeks paluda. Ta on öelnud ka seda, et ema on andnud talle kõik, aga isa on olnud kõige tähtsam inimene. Küllap siis lapsepõlveaastatel, aga võib olla ka hiljem. Sõnakoduga seostub eelkõige just lapsepõlve aeg sellega, mis oli. Täna läheme koos teiega, Maria Klenskaja lapsepõlvemaale. Kas tuleb meelde kõige esimene mälestus iseendast? Mitte nüüd see, mida on jutustatud. Aga mingi hetk, mida tunnete, et seda ma mäletan ise? Mina ei oska iseennast eraldada, niisugune kaunis sõna nagu mälestused. Ja kuna mina olen noorim ja kaksikvennad on mul, kes minust on viis aastat vanemad paratamatult üks vanem, teine noorem, 10 minutine vaheaega ikkagi, eks ole, alati vanem vend noorem siis lapsepõlves üks ilusaid asju oli see, et te olete needsamad mälestused, kuna isa, lõpetades Tartu Ülikooli oli sunnitud sõjaväearstina kõigepealt olema puris ja siis Saaremaal ja siis pärast, kui me juba Tallinnas olime ka olid niisugused kaunimad ja ilusamad siiamaani minu jaoks perekonnaõhtut kus lapsed tulid pärast kooli vanemate pärast tööd ja kõik me koos olime. Ja see oli ikka tee laudele ümmargune lood, kus me kõik olime koos seal ikka tekstiga sihukesed ütles, et meenutused ja jutud naljade räägiti kõigest, mis on olnud, kas sellel päeval või vanasti või, või kuidas see juhtus, kas sa mäletad või, või tundub mulle praegu, et nii oli, ma ei tea. Aga minu esimene mälestus ja ei saa, arvutas välja, et ma pidin siis olema, kusjuures vennad hakkasid kahtlema, et just mälust vist oli mälestustest vot ja vennad hakkasid nagu mind narrima, et, et see ei ole võimalik kõik hakkama, ma mäletasin seda, et olid plekknaelad niisugused noh, nüüd ma tean, mis, mis asjad need on. Nahast oli väga ilus, mingi muster, siis ma mäletan, olid hästi suured, mingid värvilised asjad ja siis koledad hääled ja vennad naersid minu üle ja siis isa, järsku panin kõik väga ilusti selle rea paikades, see on ka võimalik, et me käisime siis Piiteris, käisime isa sugulaste juures ja vanastki, nagu mäletate, olid need nahk nahaga kaetud uksed ja need vasest need või ma ei mäleta nendest, need nuhlakad millegipärast see meelde. Ja, ja isa siis jah, et see uks ja Eestis niisuguseid oksi eriti ei olnud. Et teine asi, miks need suured, ilusad ja värvilised asjad olid, et need olid õhupallid, kuna oli esimene mai ja need koledad hääled, mis olid, et kuna see vana sugulaste kodu osus loomaaia kõrval. Et õhtul, kui me seal oli rõdu suur rõdu nagu isa rääkis, et nende hirmsad hääled tulid sealt loomaaia poolt, et absoluutselt kõik seadused ütles, et mingit, et või noh, väljamõeldust seal ei olnud, et see on absoluutselt loogiliselt kõik ritta pandud. Köige väikeses Maria oli kaks pool. Ja see on täiesti usutav, sest et esimesed mälestused kuskilt sealtkandist algavadki olen natukene hiljem mõni väidab, et hoopistükkis varem. Nii et tegelikult sünnipaik on Tartu ja siis kohe päris väikese tüdrukuna edasi Saaremaal viipuris kõigepealt Ma ei teagi, kusjuures vanem vend, no 10 minutiga vanem vend. Tema mäletab väga hästi seda kõik. Ja piltide järgi näiteks isegi noh, meil oli ammu see, kes siis nagu kasvatas isa ja isa venda hammest ma ei mäleta ka mitte midagi, aga andmest meiega tegeles Tartus ja Veeporis ja ma mäletan temast mitte midagi, aga vennad väga hästi. Enda mälestused algavad ikkagi Saaremaalt ja, ja kuskil te olete öelnud, et Saaremaaga seonduvadki kõige ilusamad ja helgemad lapsepõlve mälestused, milline siis Saaremaa kodu oli? Lugu oli selline, et pärast sõda sõja, Varst emagaars ema oli siis arst Kuressaares ja, ja isa oli karujärve ääres, kõigepealt olime, elasime karujärve ääres, need on nii kummalised mälestused, näiteks meil olid valgevenelased, olid naabrid. No nagu sõjalinnake ta oli, mina mära, tähendab seda, et millised õunad praegu vist ma ei olegi kunagi enam pärast teda maitsnud, aga mäletan siiamaani seda värvi ja maitset. Trennidest tehti õunu siis neegrid, Antonovka õunad ja need tehti täpselt samamoodi nagu kurke niimoodi mustasõstardega, isegi niimoodi kevade voolava märtsis. Nad olid terved, läbipaistvad ja Crumpsuga. Ei, ma mäletan, et vennad olid juba siis nii kavalad, et lähme teeme sinna valgevenelaste juurde asja. Kukostitakse nende õuntega kummalised mälestused on sellised, et ma mäletan, kuidas olid mingid pidustused, ilmselt need olid uue aasta pidustused mäletanud, pandi mingi taburette, seal käisid mu vennad siis esinema, siis mind pandi kasina tabureti peale ja tahtnud ja ma nutsin ja mul oli mingi mingisugune ebameeldiv kogemus selle esinemisega mäletan, täpsutas isaga metsas, käisime seenel ja nägime põtra ilmselt selline käega suurt ja ma mäletan, et ma olin süles ja seda mäletan ka, et kui tulid Tallinnast Dust kursusekaaslased ülikoolist, siis see oli tavaline, need on ilus rääkida, et see oli tavaline asi, et ma mäletan seda kohutavat suurt tünni mida siis keedeti ja, ja see oli vähki täis ja no see oli tavaline sellised asjadega. Kuressaares elasime, siis me elasime seal bussijaama kõrval praeguse väga kaunisti teater on. Seal on sama, ta on kahekordne ja esimest korda ma käisin seal noorsooteatri ringreisiga, siis ma olin seitsmeteistaastane ja ma ei mäletanud vei tänavat, ei maja ja paneksin lihtsalt kõndima ja sellest siis oli möödas 12 aastat kindlasti. Rohkem. Kummaline, et mis asjad viivad sinna, ma leidsin selle maja, aga ma tahtsin ilmtingimata ka selle korteri leida, kus me seal Kuressaares või selle toa, kus me elasime, esiteks muidugi see tüüpiline lapsepõlve mälestused, maja on nii väike, aga siis ta tundus nii suur olevat. Ja, ja teine asi, et seal on üks ning vanaproua ja mina tulin ja küsisin, et mäletate teil siin elasid perekonda arstid ja üksikud ja siis ta vaatas nendest vitraažid, sina oled sa plika või? Jah, ja, ja mõtlesin, et ma tahaks hirmsasti ainult aetud, et ma ei taha sinna minna sisse, aga et ta tahaks seda koridori minnes pikk koridor oli nagu vanasti oli hästi palju ära jaotatud, olid ju need kõik asjad ja see on ikka kummaline asi. Mine nüüd ja vaata ise, kas arvad ära või ei arva, milline on sinu. Ja ma tundsin ära küll ja, ja lõhna järgi. Ja vabandustega Seli kempsu lõhn. Tähendab, selles ei ole mitte midagi halba ega rõvedat, vaid see on mingi absoluutselt spetsiifiline lõhn ja selle järgi ma ütlesin, et see, see, seekord see korter, seal on ka natuke müstikat, sellepärast et mu tüdruk sattus täiesti juhuslikult. Tegime filmi, me olime sunnitud lapse võtma kaasa, tüdruk sattus natuke nooremana Saaremaale esimest korda. Ja ma mäletan, et mõtlesin fotoaparaadi ja selle käru ja viisin selle maja juurde, tegin pildi Saaremaa, sõitsime ringi, tegin igal pool pilte ja see pilt ei õnnestunud. Kummaline. Tema ei kuulunud nagu selle maja, ei tea, mis seal juhtus ja siis läks aastaid ja kuna mu vennad taga hästi, eriti just vanem vend, kes nüüd siin Eestis ikka on ja tegutseb, tema mäletab väga hästi nii viiporit kui kui saaremad ja kui siis vend, kes mul on Tartu ülikooliga lõpetanud Kaarst ja saatuse tahtel sattus siis abielludes mujale elama tuli paljude paljude aastate. Ta oli noormees kõvasti üle 50 siis tuli. Ja siis nägin vennaga, kuidas nad käisid, et me tegime selle kingituse saime Saaremaale. Ja siis ma nägin kahte ele 50 noormeest, kes käisid mööda neid tänavaid ja ja läksid, titab eks tagasi. Sest see oli vast kõige suurem olemas minu jaoks ja siis me tegime täpselt samasuguse pildi, nagu ma tüdrukuga tegin. Et vennad ja mina tegin neist tilli ja see tuli välja see läinud kasvama. Aga see oli, jah, see oli kummaline, kuidas nad käisid jonärit nii omaette siis jälle kahekesi, sest noh saate aru selline sõna olukordadele, kui viis aastat on vahet ja kaksikud poisid. See on neil alati nagu koorem Gazasse, väiksem laps ja veel eriti kui ta tüdruk veel oleks veel poiss, aga siis ma lihtsalt käisin nende järel. Imetlesin sellepärast, et need, need vanad näod muutusid. Jah, tõesti lähevad imelikuks kätte. Kui vanad olite siis, kui te sealt Kuressaarest ära tulite, oi jumal, me tulime sealt nii äkitselt ärana käänet najale isegi selle peale mõelnud, sest see oli kõik seotud isa tervisega, Isose lihtsalt infarkti. Ja, ja siis tuli tema pilise Igaljuhul koolieelne aeg. Ja ma käisin lasteaias. Käisin nõmmel lasteaiad ja käisin Tallinnas lasteaias ja veel Tallinnas, mäletan, kuidas looma tuli läbi linna. Tallinna koduks sai siis kõigepealt Põllu tänav nõmmel see oli vanavanemate ema, isa kudum. See siis võib-olla kujunes selliseks tõeliselt lapsepõlve mängumaaks, kuivõrd nõmme ja vabadust rohkem ja. Ma arvan, et see oli vendadele, minule, päris-ist, Panali kõike vendade järgi, see on tegelikult ka see võib-olla mõnes teises päris nuhtlus, kui sul on vennad ja veel kaksikud. Sa käid ju kogu aeg niimoodi, noh neil järele, kas mingid oma vaadi oma sõpru ei ole, sa oled kogu aeg seotud nendega, sest vanemad olid kogu aeg tööl ja aeg oli ju ka selline. Näiteks ma mäletan siiamaani, mis riietusse puutub, see minu alatine hirm ja kom läks lapsepõlvest, mäletate ka kindlasti, et nad sa saad vanema õe või venna riided endale ka siin on duubel. Lubatakse kivingid, seelikut, sabad, dressid, Lemberi ja need tanksaapad ikka poiste mängud ja poistega koos. See, see mäletan väga hästi Põllu tänaval. Kuidas kino tuli üldse meie ellu, peitub signaali, eks ole, no nõmme küll, kuidas neid aparaate nimetada, Thati, tea film, mis näitasid järgmine kaader, järgmine pilt, järgmine pilt. Ja siis ma mäletan, kuidas hakkas niisugune mingi kõrvalmaja siis veel kõrvalmaja siis need lapsed korjati kokku, kui siis lina pandi ja siis üks vend olema, siis see kutsuja Teino mehaani T4, kes kinomehaanik ja siis ma mäletan, kuidas jäätist tehti aasta pidi olema kindlalt 56 57. Tähendab tikk või siis siis suhkru sisse ja siis eli. Jäätisemängija nimed ja lapsed käisid seal aga, aga praegu sellele naerda tegelikult kui vähe aega. Mulle tundub, et see oli alles kõik suhkrusabad, mida ma ei pea vajalik okski isegi oma tütrele selgeks tegema, sellepärast et ta peab ise selleni jõudma. Aga see oli täiesti omaette maailm. Meil oli soome kelk, meil olid Põllu tänavalapsed ja meil olid vanad inimesed, kes ei saanud talvel, kuna tõesti käredad külmad talved olid, ma mäletan, kuidas isa tõi meid välja öösel ja me nägime virmalisi, äratas meid kõiki üles ja pani teki mulle õngerium vahetada. Täpselt selles virmalisi nägime, tähendab kui külmad ööd pidid olema. Ja, ja siis selle soome kelguga. Me viisimeni suhkruid laiali. Ja head päevad olid siis, kui oli tükksuhkur, sellepärast et siis sa said mingi siis kingituse ja kõige paremad päevad olid siis, kui olid need karamellikommid, mis olid veeretatud vist ka kaos sees oli muus. Sest võeti ju igatepidi seda suhkrut, olgu ta peensuhkur, tükisuhkur, palve oli see, et sa tood raha anti ja kõik ja me ostsime ja teine aga kõige paremad päevad väedritel, need, kus, kus sai siis taas veeretad kompvekke. See oli ju siis eestlaste seltskond, eks need lapsed või olid seal vene lapsed, eesti lapsed segi või kuidasmoodi seal oli, see oli, see ka jääb sellele, mis keeles mängud käisid, mõlemas sellemad keeled olid täie sisu, mina ei oska öelda, nad ei saagi teistmoodi mul olla, kuna ema poolt ju vanaema, mul eestlane. Magrealisevaid pärli, aga isa pool, viies põlve Eestis, nii et see oli iseenesest meist, need olid kaks esimest keelt, nagu öeldakse, rääkimata teistest keeltest, mis, mis mis oli. Aga kodus räägiti, muid keeli ka veel, meil peres ei räägitud, tähendab, ma mõtlen, meie pere juba minu kaks venda, mina, isa, ema, aga vanaisa vanaisa ei ole kõige esterantist omaette. Ta rääkis väga palju keeli, kõiki kohutava aktsendiga, ema ema rääkis kindlalt saksa keelt. Ja kui ma ei eksi, prantsuse keelt. Ema, isa, see oli tõesti, ta teadis kohutavalt palju keele, see oli hirmus. No natuke ennem on, mõnes mõttes võib-olla, teen liigaga mulle, vahel tibuskumendustades kima ta oskas ja mängida, aga niisugune oskus on, et kui sa oskad mitut keelt. Mõni inimene ei pruugigi keelt osata, aga tal on keelevaist, oskab tabada selle keele kõla, aga see aktsent ja, ja kuidas eesti keelt, kes see oli, vapustas ta, tuli isa juurde, ütles niiti, et ma õppisin uue sõna härra ja ta oli siis noormees kõvasti üle 70 et mis sõna siis on, nii ilus sõna mulle, nii meeldib Eestis esimesena tingimata. Kuidas sa siis selle ära ütlesid? Teate mulle? Nii, mered, siis meenutad sõnad singis. Tõdeleb loogilised seosed, absoluutselt. Tähendab see oli minu ema isa kuna ema ema sõitis Moskvasse kursustele, seal nad said tuttavaks, ta tuli siia Eestisse ja ja siis tuli see üldse on. Ja siis ta ei läinud. Niisugune põnev pere on teil olnud, kui nüüd vaadata isa ja ema. Te olete nii kenasti öelnud mõlema kohta, et nad on olnud teile ülimalt tähtsad inimesed, aga kusagilt ma olen kuulnud, et on olnud ka selline lause, et isa oli tõeline sõber, et isa oli peaaegu et südamesõber. See lihtsalt läks niimoodi, kui nüüd perekonna saladusi vaatas, siis, siis võiks isegi niisuguse asja öeldud emale pärast kukkumist. Nii et ta enam lapsi ei saa ja siis, kui ma sai lapsed, siis kujutage ette, kaksikud kohe saada ja mõlemad olid üliõpilased nõukogude ajal neid aastaid, mis enne sõda isa oli peaaegu lõpetamas, tuli kooli, neid ei loetud, isa pidi kõik alustama uuesti. Ja ema siis alustas arsti, nagu, kuigi ta enne seda õppis filoloogiat Tartu Ülikoolis ja mõlemad õpivad. No hea küll, Ammaliisa ammu, aga aga mina olin nagu emale, ütleme kurjast ja ainuke, kes tõesti mind väga tahtis siia ilma lisa. Nii nagu ta ütles, et kujuta ette, tuleb niuke hell ja ema ikka alati aasis, noh, tuli Helja ja. Ta oli hirmus. Aga siis Emadrit kursused ja ema pidi kogu aeg ära sõitma ja poisid olid juba suured. Aga mina olin väike ees, ma jäin haigeks. Ja isa oli see, kes kogu aeg minuga tegeles ja kõik minu lapsepõlvekompleksid, Manin, vasakukäeline ja ma koputasin. Ja kui ma väga raske, et haige olin, siis isa käis mind iga päev vaatama, sest tal oli see ka kerge, sest ta töötas keskhaigla kõrval, instituudis aga tegeles minuga isa ja nii et tegelikult oma ema tõeliselt ma õppisin tundma alles pärast isa surma kõikidest oma asjadest ma rääkisin isale peale kõige. Me elasime Adamsoni seal niimoodi, et poisid olid eraldi, mina elasin isa-emaga ühes toas ja siis tuli välja, et ma olen. Aga isa tõlkis öösiti, et ma räägin unes ja ma käilunes ja nii et isa vist oli ka ja psühhiaater. Et need, ma tean, et saab inimesega kaunes rääkida. Isa kaotas oma ema väga raskelt. Selles mõttes, et kui kanaisa viidi ära, siis ema ütles, tähendab, isa, ema etet ta enam teda ei näe, kahe-kolmepäevast ta suri infarkti ja siis, kui mind oodati, siis kao kaksikuid ja siis igast nimesid mõeldi välja, küsisin mina, siis siis pandi mulle just selle ema nimi, nii et seal ilmselt isal. Nüüd ma saan aru, olid ka oma niuksed, hellade hellad seosed, et ja, ja, ja kuna ta tõesti tahtis tütart ja ma olen isa moodi, nüüd vanemast peast ma hakkan niimoodi minema, ema ikka ütleb, et kõik halb on minust. Aga aga jah, ja, ja isa siis mu kooli, mitte jama. Ja kusjuures kujutage ette, mis aastal see oli, et me käisime sealsamas, kus mu pärast lavakunstisuplesin ja kuna me tulime liiga vara, siis meil oli aega. Ta töötas sealsamas presiidiumis Teaduste akadeemias, siis ta viis toomkirikusse mind kõigepealt siis rääkisime, nüüd näed, Krusenstern lipud on siin, nüüd sa lähed Krusenstern kooli kui uhke. Ja siis me käisime Vene kirikus ära ja pärast aastaid hiljem pärast imelik, et lapsepõlvest nagu ununeb ju siis nii suur koht on siin mälus teiste asjade jaoks siis kui vanemaks hakkad, sest need, need sohvrid. Ja sealt hakkavad mälestused tulema. Et see käik mäletan täpselt, kuidas me käisime just esimene koolipäev. Mis numbrit see kool kandis seal Toompeal 37 ja see oli vene kool. Aga õpetaja, mul oli. Üks parimaid õpetajaid üldse minna ajaloos. Ja pärast mul ei vedanud koolis õpetajatega mulle tundub nii. Väga huvitav, niisugune markantne kuju oli, anna nagu venelastel on ikka isa nimega alla jäänuna Moorits. Tema oli meil töö, õpetas ta oli saksa päritoluga ja pärast teadsin juba, meil olid loengud lavakunstis all, seal lavakunstikateeder oli üleval, kootav trumpimine oli pärast, ma sain aru, et nad olid Tohvermanit tunnid, mis seal käisid ja siis me ei anna jänese. Mooritsa Meie kudusime ehk siis nii. Ta Nil juudi etud pandi. Ja lauluõpetaja näiteks oli Elsa Maasik, kujutage kummalised seosed olid siis selles vene koolis. Teil on olnud kodusid, õige mitu on pere muutnud oma elupaika ja vanemate tööd ja kohustused on olnud sellised liikuvad, aga koole on ka õige mitu olnud. No kuna siis oli vaja ilmselt koreograafiakooli ruume laiendada, siis vene kool viidi laiali ja siis sa pidid nagu ise endale koha võtsin, aga kuna mul sattus väga tore pinginaaber tahtsin temaga koos olla ja siis tänavakoolis, mis on nüüd selle Kaasani kiriku kõrval. Vahepeal oli ta ka vene kool seal merekooli ühiselamu pärast lastas, seal ma käisin väga vähe aasta see oli niisugune, kuidas öeldakse, halbade last. Kool. Seal käisid kaklused ja hirmsad asjad, aga aga kõige suurem demokraatia, mida ma olen näinud, mis kooli puudutab, oli seal ja kusjuures selles koolis õppisid jätte, kes, kui te mäletate, oli selline, eks, estraadilaulja Melnik ja siis tema suurte lokkidega poiss mängis viiulit ja mäletan kõik vanema klassi tüdrukud, meie me olime noored, meie isand, ära, mida naks. Aga seal oli väga vähe, siis ma läksin ja 19.-sse kooli, ma ei saa öelda, et see on kõige meeldivam. Sest mu isa jäi haigeks ja, ja mul oli palju huvitavam olla isaga kodus, kuna maalin ikka poistega, siis ma eriti ei käinud õigel ajal tantsupidudel. Ja nad mind nagu ei huvita, tänud ja mul oli palju huvitavam isaga koos kodus olla. Ja isa kirjutas mulle kirju, kooli vabastas, kui ma tõesti tahtnud natukene munalise kool vastunäidustatud vahepeal, kui sa Toompeakool oli laiali saadetud, siis ma õppisin, vahepeal oli seal ka tehtud kooliks mäe tehnikum, seal ma käisin ka seal kuskil see pidi kuues seitsmes klass olema, aga see oli väga väike ka, et pool aastat, võib-olla kolmveerand aastat mäe tehnikum siis seal vene tänava kool ja siis ikka mäetehnikum, vast. Xe uus kool, mis siis oli? Mina mäletan, käisime lastena vaatamas, sest seal hoovis elasid. Millal see igatsus siis näitleja elukutse järele tuli, kasse koolis kuidagiviisi ilmutas ka otsust ei laulnud. Ilulugemist või midagi sellist? Kooli ajal ei olnud. Tähendab, kuna isa mul on siis ma tahtsin ka isa moodi olla ja ja mul ikka silme ees oli Tartu Ülikool Arstiteaduskond ei, mitte mingi isa, tahtis väga. Arst ja ei, minu arust iialgi poleks osta sellepärast mitte mingeid. Vend õnneks vend ja noorem kaksikutest sest see on küll enne, kui isa nüüd näeks sealt ja, ja ma arvan, et ta näeb, siis ta on tõesti. Kui ta meist, lastest on uhke, kelle keele siis ta venna elas, sellepärast et ma usun küll, et arstiks sünnitakse ja tema on ja nii isasse üldse välimuse poolest aga sulud kõik see kõige paremini Sisas temast arstidena. Kõik temas. Aga Maria, ei, mina tahtsin isa moodi olla. Tõlk olla mulle mulle keeled meeldisid ja ma ma tõesti usun, et algselt lapsena valemi under kind, kui ma haiglas olin, selles mõttes, et ma nelja-aastaselt rääkisin mõlemat keelt, mõlemat keelt lugesin, olin väga pikalt haiglas ja siis ühesõnaga siis kui need vanemad käisid vaatamas, siis näidati seda, ma mäletan seda tunnet, kuidas toodi, näitame loendit Eesti keeles eesti Recep loomakest. Ja teate see kuidagi müügi, midagi, midagi seal oli selles eputamises. Alguses ei saanud aru, alguses oli hirm, aga, aga kuna ma nii kaua olin ja harjusin sellega ära, kui mul oleks iseloomu, tahtejõudu ja kõik. Sest isa oli väga solvanud ja kui ma läksin esimest korda, kui ma läksin seitsmeteistaastaselt, siis ta arvas, et Sänna lapsemängud ja küll see läheb mööda. Ta tahtis lihtsalt, et ma oleks ülikooli läinud ükskõik mida. Ja siis ta jäi rahule, kui vend juba hakkas arstiks. Ausalt öeldes tagantjärgi ma võin öelda, et et ega ei teagi, võib-olla ma olen palju kaotanud. Et ma tegelikult ülikooli ei läinud, sest kõik, mis sel ajal ülikoolis oli, ma mõtlen Lotmani. Ja kõik see atmosfäär, mis tol ajal oli, see oleks võib-olla mitmeti huvitavamalt, siis ei oleks olnud Maria Klenskaja teatrilaval need, need, need nipet-näpet, mis ta nüüd ise arvate. Natukene rehitsete seda lapsepõlve veel kord sinna reha nende piide taha kõige olulisemat, mis võiks küll jääda, mida te arvatetele oma täiskasvanu ellu kaasa võtnud. Jah, üks pilt, kõige parematel hetkedel diaatris. Mitte visuaalselt, vaid see on mingi tunne? Jah, vist kõige õigem, isegi mitte mõtteline tunne on need õhtud, mis olid Adamsoni tänaval pühapäeva õhtu, ma võin täpselt öelda päeva õhtu, kui emad riigib meie vahesid. Yamansite ja vennad õpivad kõrvaltoas, mina olen isa ema toas ja isa emale loeb ette ja mina õpin oma asju. Kuidas seda seletada? Rahulik ja, ja siis lõpeb see ära ja siis on see laua taga istumine, kus kõik räägivad oma asju ja tee joomine ja mingi naljad ja andestama huvitava asja, öelnud, et kultuur algab sellest, mis mänge mängib isa oma lastega. Ja kõige paremad hetked laval on seotud sama tundega. Aga need Oma lapsepõlvest jutustas Maria Klenskaja temaga ajas juttu reetmad.