Tere hommikust, minul, Mare Palgi, Kose ja Tuhala koguduste õpetaja. Tänase pühapäevajuhtmõtteks on Jeesuse sõnad Johannese evangeeliumi 12.-st peatükist. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei langemaasse ega sure sisse, jääb üksi. Aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. Nende sõnadega püüab Jeesus avada oma ristisurma tähendust. Ometi ei saanud ta lähemadki õpilased temast aru. Armsa lähedase kaotus teeb iga inimese rööpast välja. Aga sinna, kuhu inimene oma aruga paneks nukrapunkti paneb kristus kolm lootusrikast punkti. Ta tahab meid julgustada ja mees uued perspektiivid avada just seal, kus me ise edasi minna ei oska. Miks toob Jeesus võrk pildi, seemned ärast. Sest ta ei räägi mitte niivõrd surmast, kuivõrd elu mõttest, eneseohverdamisest ja enesepanustamisest teiste parema tuleviku nimel. Kui Jeesus oleks vaid õpetamisega piirdunud, oleksid andnud küll vajalikke juhtnööre selleks eluks aga ta tahtis anda midagi enamat. Ta tahtis risti läbi anda meile oma elu ja seeläbi mõtestada meie elu nii siin kui sealpool igaviku piiri. Täna maetakse taasiseseisvunud Eesti vabariigi esimene president Lennart Meri. Kaarli kirikus on oikumeeniline jumalateenistus. Meie esimest presidenti on viimase nädala jooksul meedias palju meenutatud. Tahaksin minagi teiega jagada üht isiklikku mälestust, mis minul on seotud Lennart Meriga. Kaks aastat tagasi olid meil Tuhala kiriku ja kodukandipäevad. Ja sellega seoses oli Tuhala kirikus algamas Siiri Sisaski kontsert. Sellele kontserdile tuli ka Lennart Meri. Mina seisin kiriku ukse ees, ulatasin talle terekäe ja ütlesin. Rõõm on tervitada nii auväärset inimest meie väikeses kirikus. Tema vastas pilku üles torni tippu suunates. Mitte mina pole auväärne, vaid kirik. Paradoksaalselt, just nii tõusis meri auväärsus esile vähemalt minu silmis. Hiina vanasõna ütleb. Mida sa ära annad, on sinu mida sa enesele hoiad, läheb kaduma. Ehk vaipa rikkust hinnata, nii et kõige rikkam pala, see, kel on kõige rohkem vaid see, kes on kõige rohkemast valmis loobuma teiste nimel. Igaüks meist on moel või teisel seotud väga paljude erinevate inimestega. Millised on meie inimsuhted, kuidas me suhestume looduse ja viimaks looja endaga. Kui sageli oleme see pool, kes tahab vaid vastu võtta, saada, kui tihti oleme valmis ise andma? Matteuse evangeeliumis ütleb Jeesus. Igaüks, kes on jätnud maha maja või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast saatnud tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu. Küllap igaüks, kes on midagi heast südamest andnud, on kogenud, et ta ei jää seetõttu põrmugi vaesemaks. Ta ei jää millestki ilma, vaid vastupidi, ta ellu tuleb see läbi õnnistus. Kõigeväeline jumal, me palume õpeta meid jagama seda, mida sina oled meile andnud. Anna meie pilgule avarust. Et me ei oleks liialt enese murede küljes kinni. Täida meid halastuse, tarkuse ja lootusega. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.