Siin vikerraadiosaatega lastetuba jätkab nüüd Reet Made lastetuba. Täna head sõbrad on meie lasteaeda saates see inimene ja kes on öelnud, et näitlejaid on kahte sorti neid, kes elavad teatud asju lavalise üle ja neid, kes mängivad nii nagu elaksid ja ta on maininud, et ei üks ega teine ole parem või halvem siis on ta maininud ka seda, et see, mida ma täna räägin võib-olla hoopis midagi muud kui see, mida ma mõtlen või räägin homme, sest homme olen ma hoopiski teine inimene. Meiega hakkame täna rääkima lapsepõlve ja kooliaastate juttu ja need ajad on juba nii, nagu nad on ja kas rääkida täna või homme või kuulata täna või homme siin vast ei ole nii suurt vahet või kuidas teile tundub, Lembit Ulfsak. No ikka oleneb kumma binokliga otsaga vaadata. Mõned väga varjavad Edanud olid pioneerid ja oktoobrilapsed. Praegu on selline noh, sellise murrangulise aja teine faas võib öelda ja, ja võib-olla need inimesed hakkavad objektiivsemalt minuvanused inimesed oma lapsepõlve vaatama ja ja ka objektiivsemalt vaatama neid võimalusi, mis tol ajal oli, aga aastat 10 tagasi siin varjati väga palju võib, püüti unustada kalju väga vaimukalt selles M klubis näitas, kuidas mehed võtsid Nonii iga päev 10 venekeelset sõna ära unustada. Nii et kuskil 100 päevaga oli keel meelest läinud. Aeg on üsnagi, üsnagi kummaline ja just nimelt kummaline. Teatud aastatel, need, mis algasid pärast sõda ja läksid siis edasi aastakümneid. Ega seal ei olnudki eriti palju võimalust olla, näiteks mitte oktoobrilaps, minu meelest olid oktoobrilapsed peaaegu, et kõik alati terve klass võeti oktoobrilapseks. Pioneeridegagi oli tihtipeale ja täpselt samuti. Nojah, ja kui palju me üldse mõtlesime selle peale, et kas Tamm on poliitiline või ei ole näiteks meie klass terve klass. Aastusi corpore. Seitsmendas keskkoolis astus komsomoli sellepärast komsomoliklass tasuta lõunat süüa. Väga kasulik, väga kasulik, kodus öeldi, et andke söögiraha ja sealt tekkis taskuraha. Ja ma mäletan, et paar last nagu ei tahtnud astuda, siis see initsiatiivgrupp tegi neile selgeks, et see on niivõrd kasulik äri, et kui sina ei taha siia, siis nii me siiski kastasime komsomol ja see oli nagu motiiv. Täitsa täitsa tõsiselt, nii oli. Aga kas te olete vahel, kui te oma lapsepõlve peale olete mõelnud ja iga inimene seda ju ikkagi aeg-ajalt teeb. Kas te olete vahel ka mõnda oma tõekspidamist just nagu ümber hinnanud või mõelnud, et, et miks ma sisuliselt näiteks mingit asja või mingit mõtet just siis niimoodi tegin või mõtlesin, et tegelikult on minus ju see mõte hoopistükkis nagu vale või vildak? No kindlasti on selliseid lollusi, mida on tehtud, mida oleks saanud vältida, pidanuks vältima, aga ja ma olen püüdnud selliseid mõtteid enda juurest eemale peletada, sest et muuta ju midagi ei saa. Laps teeb ikkagi otsuseid spontaanselt ja paraku on need nagu kõige siiramad ja õigemad otsused, kuigi nad viisid valele teeotsale üldse välja. Aga no põhimõtteliselt on ju niimoodi, et, et kui on tugev perekond ja kasvasin üles normaalses eesti perekonnas siis teatud jaaniikkagi juhib seda lapse elu ikkagi perekond, sellised väärtused, mis, mis perekonnas on. Sest näiteks, kui sa tahtsid kuhugi minna, ma mäletan, ma tahtsin, oli võimalus Artekki sõita, aga kuna materiaalseid võimalusi ei olnud kodus, siis kuigi ma jonnisin seal ja no Artekki sõit tähendas tol ajal umbes sellist, nagu mu noorem tütar tuli üleeile Pariisist tagasi välismaa välismaa ja aga see oleks tulnud kinni maksta vanemate poolt. Ja sai allutud sellistele. Loodus ka juhtis seda, seda protsessi, kui tuli kevad, siis võeti ratas ja see kuhugi ära kaduda loodusesse. Ma ei oska oma noorpõlvele küll seda vähemalt praegusel hetkel midagi midagi ette heita, et miks ma nii tegin ja ei teinud teisiti. Me hakkasime rääkima nüüd sellest oktoobrilapsest pioneerist, tegelikult teie kodu oli võib-olla selles mõttes natukene erandlik, et isa oli Räpinas seal partei rajoonikomitee esimene mees, kas see mingil moel ka teie elu või kodust elu või siis poiste ka omavahelist elu koolielu mõjutas? Kas oli mingil määral natukene nagu tähtsam tunne või vastupidi, tahtmine ikka igas asjas näidata, et, et ma ei ole ülemuse laps? Ma ei usu, et teadlikult, sellepärast ma üldse ei saanud aru, mida see tähendab. Minu jaoks oli isa, töötas mingit, tegi mingit tööd ja mida see tähendab? Ma tõesti ei mõistnud, see oli väikene koht ja kui ma oleks seal hakanud väga kelgutama, siis oleks sama õhtu kui kolaka saanud. Mul olid seal naabripoisid, kellega me käisime ühes klassis ja ja koos tegime sporti ja mängisime iga päev minu vanemad. Ma ei mäleta küll, et nad oleks kellegi kohta öelnud, et ära nende poistega läbi käi, sest et näiteks minu sõprus, sõpruskond, kellega me seal oma kangelastegusid tegime hommikust õhtuni, tulid paktistid. Räpinas nagu väga levinud, nii nagu ma tagantjärgi meenutan. Ja mina küll ei mäleta, et mul kodus oleks öeldud, et et ei maksa nendega läbi käia võrdlemisi kahtlane kombinatsioon, ütleme parteilane juba optistid. Aga, ja ma ei mäleta ka kunagi. Vanemad oleks minu kuuldes mingeid poliitilisi probleeme arutanud, esiteks mu isa sattus sinna parteitööle, sellepärast et mu mõlemad vanemad on pärit Siberist. Ja seal Siberis olid, olid eesti külad, nii et mu isa ema olid erinevatest küladest isegi erinevatest oblastites taga, aga see vahemaa kahe küla vahel oli kuskil, ma ei tea, kas neli kilomeetrit. Ja nad käisid ühes koolis ja isa pärast selle kooli lõpetamist, seal eestikeelne kool sai selle kooli juhatajaks. Ja siis tuli sõda ja ta värvati või ta teenis sundaega armees ja siis algas sõda ja nii ta tema sõda möödus siis Jaapanis jaapanlastega võideldes, Mansuurias ja sealkandis ta eriti ei räägi. Mulle sellest. Ja, ja siis, kui sõda Ta oli otsa lõppenud, siis kuna isal tekkisid nüüd dokumendid, ta oli vist leitnant, oli sõjaväes, tal tekkisid dokumendid, teistel ei olnud külas dokumente siis tal oli võimalus võtta ema kaenlasse ära tulla ja hiljem siis aastatega tuli terviseküla tühjaks. Ja need olid kõik Eesti pered ja nende esivanemad olid kuskil Stolümpini ajal siis sinna Siberisse sattunud ja kuna isa sattus siis siis Eestisse. Igatahes oli ta kas kohustuslikus korras ilmselt siis ka parteilasteks saanud, nii et ta oli selline puhas ankeet, nagu öeldi, et Venemaa, eestlased ja ja siis ta sattus sellise töö peale, siin õppis mingis kohalikus parteikoolis, sealt sai ta keskhariduse ja siis Moskvas kõrgemas parteikoolis. Aga minu jaoks, noh, see nüüd tagantjärgi tarkus, ma nüüd neid asju uurinud, aga tol ajal ei mõistnud mina seda ja minu kodus absoluutselt puudusin poliitiline kasvatus või. Kui te nüüd hakkate ennast tagasi mõtlema päris pisikese poisipõlve siis mis on kõige esimene mälestus, mida te võite öelda, et see on minu enda mälestusi endast esimene. Minu vanaisa ja vana ema elasid Tapa lähedal piilu külas üks neli-viis kilomeetrit Tapalt raudtee ääres kuskil. Ja ma mäletan, mis ma võisin siis olla mingi nelja aastane, kolme nelja aastane. Ja siis me olime kõik suved vanaema juures, mina minu täditütar. Ja siis ma mäletan seda loodust, seal mäletan igasuguseid detaile, ma mäletan, miin oli metsas, käisime seda miini vaatamas ja ja esimesed mälestused on, on mingisugune võrkkiige, mis seal oli kahe toominga vahel. Ja loomad muidugi. Seal olid ju kanad ja kuked ja, ja kõik. Ja siis ma mäletan seda, kuidas vanaisa sõitis hobusega põllule ja hakkas äike ja vanaisa sai väikese ka pihta. Päris sõrma, ei, ta jäi ellu, tal olid, ma nüüd täpselt ei mäleta, aga vist kummise rikute ässitada. Aga ma mäletan seda, kuidas me jooksime vanaemaga sinna vihma 100. ja vanaisa oli pikali ja siis keegi viis arsti juurde. Sellised mälestused siis piilu külastama. Muidu teie lapsepõlv möödus Räpinas ja see Räpina oma eluoluga, Räpina kool. See on siis põhiline lapsepõlve maa. Missugune see kodu seal oli. Minu jaoks oli see üks maja kus elasid esimesel korrusel elasid putkovskid kolmelapseline pere ja meie elasime teisel korrusel. Majaomanikud olid Siberisse saadetud, tol ajal ma seda ei teadnud. Ma sain seda hiljem teada, sellest ei räägitud, kõik need majad olid kellegi omad ja kõik seal kuskil elasid. Nüüd tagantjärgi ei oskagi öelda, kes, millises majas elas ümberringi need pered, kes seal elasid, väga võimalik. Nagu mina nad kunagi ei vihjanud seda, aga kui ma nüüd hiljem olen selle peale mõelnud, siis on küll valus. Karter, selline ametikorter. See oli jah, isale ilmselt eraldati see maja ja neid oli mitu seal järjest, kus elasid mitmed perekonnad sees. Aga nüüd, kui ma tagantjärele mõtlen, siis näiteks seal kusagil lähedal elas minu bioloogiaõpetaja tal oli umbes samasugune maja, aga ta elas oma perega ilmselt see oli ikka temal vaja. Minuni ei jõudnud see, see kõik. Räpina on ju väga ilus Alev Tõnu võib-olla sellele aiandustehnikumile, mis seal oli ja seal kõik see, ütleme, koduaiad ja sageli puude rohkus ja kuulub nagu sinna juurde. See oli haruldaselt ilus koht ja ja ma olen hiljem seal ringreisiga käinud ja ma olen ise ka vahel sõitnud sinna niisama vaatama. Siis nüüd tundub see kõik väiksem muidugi. Aga tol ajal tundus see suur koht ja just see see Võhandu jõgi ja siis ülespaisutatud see kunsti, mis seal tekkis, seal oli kuulus paberivabrik, kus omal ajal tehti tsaaririigi raha rahapaberit. Ja Nõukogude Ta oli tehniliselt katusepapi, seda alus appi või ja sealjuures oli tamm ja kui see vabrik remonti läks, siis tamm tehti lahti kogu vesiselt järvest jooksis alla, siis siis Räpina oli hästi kole, sest jäi järele ainult need väiksed veenire seal seda kunstjärve ei olnud. Mina seda suurehitust, leevaku hüdroelektrijaama käisite ka vaatamas? Kalapüügikoht, ma olin kirglik kalamees ja siis sõpradega issina Levaku lolliks kaheksa kilomeetrit ja siis istusime rataste selga ja sõitsime sinna. Leevakul ma käisin kaks aastat tagasi ja nüüd on seal, hakatakse uuesti seda või, või see juba töötaski tähendab niisugune kohalik väikeelektrijaama, nagu lehtedes ma olen lugenud, kutsutakse üles sellist kohalikku elektrit tootma. Midagi seal surises jälle. Aga millal te ehitati ja seda lärmi selle ümber? Ma küll ei mäleta lapsepõlvest. Hiljem kui ma juba nagu Smuuli elu lugesin kuskilt raamatust või siis ma sain teada, et seal meie lähedal oli selline suureid Ja ja selles järvesuu poistebrigaadis olid ju väga konkreetsed prototüübid isegi sealt kohaliku rahva hulgast. Jah, aga mis aastal see oli, ma ei tea, sest mina sattusin Räpinasse 53. aastal suvel. Nii et ma läksin seal esimesse klassi. Aga ma ei mäleta, küll koolis sellest räägitud. Võib-olla ta kohaliku rahva hulgas ei olnudki siis nii kuulus, nii nagu ikka see kuningas omal maal ei ole, nii kuulus. Ja no meie kandis olid, olid kõige kuulsamad asjad, olid Räpina aiandustehnikum, mis oli tõesti ainus tol ajal Eestis ja seal oli ilus park, väga ilus park ja väga ilus iluaed ja see aed pidevalt laienes ja siis ma mäletan, et mingid sportlased olid poolsed seal paar maadlejat ja need olid sellised kõige kõige kõvemad mehed Räpina peale. Ja siis oli üks mees hull Ritsing, tema kuuldes ei tohtinud vilistada, siis ta tuli kallale. Ta oli väheke hull jah, ja räägitakse, et ta läks õppimisest hulluks. Väikese poisi mälestus on selline, et ta niuke naljakas mees ja kõik kartsid teda, eriti lapsed. Sest keegi ütles, et kui vilistid kohe tuleb kallale, siis need paar korda proovisime kuskilt põõsa tagant heiduta midagi. Millised need tolle aja lastemängud seal siis olid, kui nüüd spordi tegemine ja kalamehe elu kõrvale jätta? Minu kõrvalmajas elas minu üks kõige paremaid sõpru, Saša, tema oli vene perekonnast. Aga ta õppis eesti keele ära või ta juba natuke mingil moel tonkas ja mina õppisin tema najal jälle vene keelt. Me elasime kõrvuti, vajadus ja tihti mängisime, kui minul vanemad kuhugi ära sõitsid, tol ajal käidi kaks sanatooriumis või puhkuse ajal siis ma elasin nende peres siis põhilised mängud olid lumesõda kaklemine vene kooliga ja minul oli siis väga loll olukord, sest et sõber oli siis nagu vastas vastaspoole peal ja aga ma pean ütlema, et need ei olnud selliseid viha, aga või, või selle motiiviks ei olnud, et sina oled venelane, mina, eestlane, annan sulle tappa või, või saame sellepärast tappa? Nad ei olnud nagu, nagu ikka nagu meie omad, sest see konfrontatsioon selleks ei olnud muud võimalust üldse, siis leiti see võimalus. Ahah, te olete siis ja kusjuures nimi päevased Me suhtlesime nende poistega nagu oli kamp. Ja kusjuures meil koolid olid kõrvuti vene kooli eesti kool ja see ei olnud niimoodi, et valusalt ja vereni, vaid, vaid lihtsalt võidu peale. Siis ma mäletan, et me omavahel selles osas, aga siis rääkisime sellest jälle kuidagi jõudsime selleni, et kui ikka sõda käib, siis tuleb ikka omade poolt olla. Pärast sõda, siis võiks selliseid läbirääkimisi pidada. Kuule oma isa ja ema olid Siberist pärit, siis ma kujutan ette, et see vene keel oli nendel ju päris puhtalt suus. Ei olnud isal oli sellepärast, et isa tuli sõjast, aga ema ei rääkinud peaaegu üldse seal eestit, puhtad eesti külad ja kool oli ta eestikeelne. Nii et kui ema õppis vene keelt, siis ainult siin hiljem, kui ta töötas vabrikus, siis seal seal suhtles. Aga isa õppis vene keele ära, ära sõjaväes ja punalible. Ema oli mul õmbleja, jah, ta töötas. Õmblusvabrikus, võit. Kui nüüd isa ema vaadata mõlemaid vanemaid siis väiksele või, või koolipoiss Lembit oli, oli niisugune natukene omasem. Ma sain emaga üldiselt paremini läbi, mul ema oli väga hingeline, tema laulis, kultuurimaas, laulis naisansamblis ja tegi käsitööd ja ja kuna sõda tuli vahelises emal jäi see haridus omandamata ja ta ei olnud koolis palju käinud, aga tal oli hirmus huvi maailma vastu ja ja siis ta vahest ikka rääkis, et oleks mina seda kooli saanud rohkem, et olles tahtnud agronoomiks hakata. Meil oli seal aed ka. Ja ema tundis suurt huvi selle aianduse vastu just lilled ja ja, ja igasugused need viljapuud ja vot sellist just lillede vastu tundis ta kõige rohkem huvi lillede ilupõõsad ja tema unistus oli jah, et tema oleks siis tahtnud nagu agronoom olla, sest Siberis oli selline kliima, et näiteks õunad seal valmis ei saanud, nii et õunu nad ei olnud söönudki elus. Ja kumbki siis ei olnud kunagi varem tomatit näinud ega söönud kui Eestis. Aga samas oli neil näiteks mett, oli nii eetrit, tünnid olid vaid kuuri all ja kirves oli sees, oli tarvis magusat siks, lööd ise kirvega see tükk välja selt sõprustanud, nii tahaks. Aga isal olid sellised nahksäärikud ja Califeeee püksid jalas ja see lasi hommikust õhtuni ringi. Muidugi võrdlemisi ohtlik aeg, sest et siis olid noh, see ei olnud juba Räpinas, aga kui mul isa varem töötas koerus, kus ma sündinud on siis oli seal ikka seal metsavendlus, jaa, jaa. Tega teda paar korda tulistatud ka. Päris õnnetult, kahe ei, ei, ma ei teagi täpselt, isa ei tahtnud sellest rääkida, aga et sellised asjad olid ka Räpinas, mul ei torganud silma, et mingisugust vaenu oleks olnud. Kui nüüd emast rääkida, siis tema suur unistus agronoomiks saada oleks ju olnud just nagu käega katsuda, sellepärast et sealsamas, Räpina tehnikumis aiandustehnikumis ju see iluaiandus ja lillendus ja see oli ju kõik õppedistsipliinide hulgas. Kas niisugust võimalust ei olnud, et seal ka niisugune natukene kooli east välja kasvanud inimene oleks mingitel kursustel saanud käia? Tal olid need kursused põhimõtteliselt permanentselt olemas, sellepärast et tema parim sõber, kuna oli selle aiandustehnikumi õppejõud ja selle aiandustehnikumi direktor, oli minu isa kõige lähem sõber. Nüüd kuni nende kõikide surmani välja olid need kõige lähedasemad sõbrad ja siis aga tol ajal oli minu peres oli selline komme, et see oli kuni lõpuni välja, et need kunagi ei tohtinud ära kasutada oma sellist ametipositsiooni. Ja ma mäletan seda, et ema ostis kõik need taimed ostis sealt, too oli mingisugused müügid, olid siis kevaditi see ei tulnud kõne allagi, et ta oleks läinud sealt sõbrannaga sinna aed midagi võtnud tasuta või kõik need lilled ja põõsad siis osteti siis nad seal kahekesi ja midagi seletasid, nii et sealt tema saigi selliseid. Tal oli isegi üles kirjutatud ja hiljem, kui me kolisime Tallinnasse, siis nad ostsid ka suvilakrundi seal kaema. Nende lilledega tegeles nii, et tal mingisugused teadmised olid ju mingid raamatud ja. Kas poiss pandi ka saias tööle? See oli kõige jubedam aeg, kui tülikas, vaata midagi või siis peale selle oli meil kartulimaa, seal oli üks suur põld, oli natuke eemal majast majade taga mida kasutati siis lennuväljana siis kui lennukid Tartust tulid haigeid haiglasse viima, kiirabi korras. Ja siis ma mäletan, sügisel ema sündis kartuleid võtma. Hobune ajas need kartulid lahti ja siis mina emaga kahekesi taguotsa tubakil pidi tuled seal võtma selle kõige jubedam aegse kestis üks kolm-neli päeva. Eemalt kossid poiss teha hääled. Ainuke asi siis, kui meid sealt minema lasti, oli siis, kui lennuk maandus Nadali nii harva ette, väga harva ette, siis tuli joosta sinna lennuki juurde vahtida kuidas haige sinna tõsteti lennukisse või tõsteti sealt maha. Ja siis kõige põnevam oli see, kui lennuk hakkas neid gaasi üles võtma, need propellerid hakkasid hästi kiiresti käima. Siis me pidime kõik lennuki taga olema, käed laiali ajama, pintsakuhõlmad ja siis niiviisi ise ka lennukit mängima, sisemus võttis mingit pidurit pealt ära, siis tormas minema ja siis me olime kõik. Lehmasitatükid olid vastane, lendasid sealt sealt ja see oli kõige põnevam omanik, terve Räpina jooksis kohale, sellist sadu inimesi, küll lennuk maandus. Sellised mälestused. Te rääkisite, et ema oli laulja inimene ja hiljem on ju endal kadunud laulmisega tegeleda. Kuidas muusika pool teie peres välja paistis, missugused need kas kooslaulmised või lemmiklaulud või, või mis oli lapsepõlve lemmikmuusika? No ikka sellised eesti laulud, neid lauldi alati, kui olid mingid sünnipäevad. Nüüd on need makid ja, ja selline, ütleme, tehniline muusika olemas. Aga siis siis ma mäletan, et paar pitsi võeti, kohe võeti laul üles. Ja ema oli mul siis initsiaatori ja pärast ema surma, kui ma selle Kaperalideerisin, siis ma leidsin mitu laulikud, kus on osa laulikuid, on juba Siberist pärit kus on sellise ilusa lapse käekirjaga kirjutatud laulud ja need on kõik Eesti eesti tuntud laulud, mets mühiseb ja kõik need laulud olid jah, nendes laulikud sees. Ja, ja hiljem ma mäletan linnas seal ka mingeid suured sündmused, kõige suurem pidu oli siis tuletõrje päev või, või midagi taolist staadionil oli, toimus tuletõrjepidu siis, kus seal tuletõrjujad demonstreerisid, kui kiiresti nad mingi mingi asja ära kustutavad ja siis asja lõpp oli selline, et pool Räpinat magas seal staadionil, siis purjus peaga kuskil põõsaste all. Siis me poistega käisime hommikul neid pudeleid tühje pudeleid korjamas, pudel maksis 10 kopikat vist jäätiselisama kallis, nii et kui 10 pudelit seal 10 jäätist ja teine suursündmus oli põllumajandusnäitus siis terve rajooni sibulad ja kartulid, lehmad ja lambad ja kõik olid siis ka kuhugi sinna kultuurimaja taha välja tuntud ja siis rahvas käissis vaatamas. Ja põllumajandusnäituse seal oli siis Tallinnas tellitud tavaliselt mingisugune show. Ma mäletan moedemonstratsiooni ja siis mäletan, et käis laulmas meil Kalmer Tennosaar. Vaat see Kalmer Tennosaar tundus Raadios lastiga ainult Eesti muusikat, Nõukogude Kalmer Tennosaar tundus kuidagi, et tema on ikka hoopis teise tasemega laulja. Oli mõni laul, tema, ma mõtlen Kalmer Tennosaare repertuaarist, siis tolle aja lemmiklaul Ma ei oska öelda ma neid lauljaid ja kõike, aga, aga mida ma tol ajal nüüd tähele panin, aga üks laul, mida ma kuulsin raadiost ja mis mulle kohe õudsalt meeldis eliku, Uno Loop laulis muinasjuttu, sinilinnust rääkis mulle ema. Vot see laul tundus küll väga eriline. Ma teadnud valgest mitte midagi. Ja kogu informatsioon, mis tuli siis tuli tol ajal raadiost tuli. Palju mul seda aega oli kuulata. Muinasjutusiiniliin. Mulle eema kui veel oli väike ja uni vaevas, nii. Siiski ei näe see vana lugu 1000 korda geena. Ööd, kus too need Eli seltsi. Otsesse unelm maitsma Sinugale. Sineli. Sellele. Seal kujutlusti meiko tänavi saabuvaid. Mis teeksin siis, kui tõesti sa tuleksid praegu tund ja läädundingu ta pesu? Unistan. Kujutlustee neid ka tänavi saabuvaid. Mis teeksin siis, kui tõesti sa tuleksid? Tundjale oodata pesuriista. No. Ega see. Igatsen see. Ja siis oli seal puhkpilliorkester ja mina ise osalesin isetegevuses ja minu muusikaõpetaja, õigemini ta ei olnudki õpetaja, ta oli minu klaverisaatja. Vahur Anne oli siis nagu meie kõige kõvem muusikamees Räpina peale, kui mina laulsin kusagil, siis ta oli see klaverisaatja ja siis me koolis ka seal midagi laulsime ja näitering oli meil näiteringis, ma osalesin siis ma käisin ka natuke aega puhkpilliorkestris, mängisin mingist torupilli seal, aga ma kärsitu see mulle selgeks ei saanud. Üldiselt see Räpina kultuurimaja on olnud ikka üsna tähenduslik tuleviku suhtes. Jah, seal oli raamatukogu. Ma mäletan, et ma olin kolmandas klassis raamatukokku ja sain heaks sõbraks raamatukoguhoidjaga. Tema soovitas mulle, et seda tasuks lugeda, seda tasuks lugeda. Nii et ma käisin peaaegu iga päev kultuurimajas, ta ei olnud küll väga kaugel meie meie majast, aga see tundub selline eriline maja. Seal Raamatukogu, seal sai pingpongi mängida ja, ja sõbrad elasid seal lähedal, minu pinginaaber Leonhard Lapini, las kultuurimajas teisel pool natuke maad edasi. Ja siis see oli nagu keskpunkt, kus me saime poistega kokku ja aga see kultuurimaja põles maha. Mäletan, et kas oli aastat 10 või 15 tagasi, see oli küll valus. Teid Me teame täiskasvanuna nüüd võib-olla kõige rohkem just filmimaailma kaudu. Kuidas oli see esimene kokkupuude kinoga? Kõige esimene kokkupuude kinoga oli mul. Aga ma täpselt ei mäleta, kas kuskil üheksandas klassis või kümnendas või Me käisime poistega. Ilm oli meistrite linn, mida filmiti Tallinnasse, oli vene film. Käisime massivõtetel, seal sai kuidagi nii, et keegi teadis, et tuleb minna sinna ennast registreerida, sinna tuli mingi dokument kaasa võtta ja siis tuli selle võtete lõpuni seal kuskil kükitada, kuskil rannamõisas oli seal kaldapealne, olime mingid asjad anti ümber, lõpuks kolm rubla selle eest. Aga üldiselt kinos käia endale meeldis ja kino oli enda jaoks niisugune niisugune huvitav asi vä? Teatrisse ma ei sattunud nukuteatrit, ma nägin, aga teatrisse mind ei võetud, sest et kuidagi see oli hilja ja, ja vanemad mind teatris ei võtnud. Kas see oli siis, ma ei tea, äkki lubatud? Lapsed ei tohtinud minna. Vot vist oligi niimoodi. Aga nukud teater käis ja siis oli, ükskord oli see nukuteater seal ja me kuidagi tekkis ma näiteks ma ise kalm pundis, aga hakati nende näpukummidega nukkusid laskma saalist igavene sigadus ja siis neil keelati kultuurimaja külastamine kaheks kuuks kooli direktor keelas ära, ei tohtinud kinos käia ega, ega kusagil. Ja siis ma jäin vahele, ma käisin vaatamas sellist filmi 10 peigmeest üks pruut või, või mingi mingi selline põnev film oli, tädi lasi mind sisse, kuigi ei tohtinud minna. Poole filmi pealt kooli direktor krabas mu kraest kinni, nägi, et ma kinos ja siis viis mu kallis tuli, mingisugune jama, sellest. Selline keeld oli. Aga mingeid filme jätame, aga praegu ei tule meelde. Mis üldse kooliaja kõige niisugune meeldejäävam temp on olnud? Teate, seesama nukuteatris selle nukkude pihta laskmine ilmselt ongi, sest et see on mul siiamaani meeles, et mul on nii piinlik. Ja seal oli see peanäitejuht, oli Ferdinand Veikese, ma ei tea, kas temaga üldse seal tolles etenduses osales. Väga piinlik lugu oli. Aga ma tõesti ei mäleta, kas ma ise lasin või mul on silmades, nagu ma oleks ise ka lasknud, aga võimalik, et keegi tee, teised poisid lasid viires kaebus tuli. Ja siis on mul meeles veel, et kui ma konserdasin seal kultuuris majas ringi, siis üks onkel pani pilte seina peal. Mingi näitust organiseeriti seal. Ma hakkasin selle onuga juttu rääkima. Ja saime niimoodi heale jutule. Tore mees paistis olema. Ja mina küsin, kas need pildid oled ise teinud ja ta rääkiski, et need on tema pildid ja ma ütlesin ta, joonista mulle ka üks pilt. Ja siis ta võttis paberi, joonistas mulle Afyya mingisuguse poisi sinna, ütlesid, seal pidin mina olema mingi tutiga mütsi peas, mingi türklase moodi. Aeg oli, oli seina peal, see oli mu ainuke pilt siis, mis mul oli. Hiljem hiljem hakkasin aru saama, et et see pilt ja siis ajakirjadest pildid on nagu ühtemoodi, siis ma sain aru, et seal Edgar Valter, see pilt on praegugi alles, ei ole. Kuhu ta kadus, tema hästi kaua teda hoidsin kolimistega kuhugi kadunud. Räpina kooliaega jäi veel suur sporditegemine. Ja sport oli ka üks üks selliseid olulisi asju, aga muidugi peab ütlema ja ega me tol ajal eriti trenni ei teinud, nii nagu nokk oli loodud, nii me siis seal võistlesime, aga need võistlused olid ja kui mina sinna Räpinasse kolisin, siis oli Räpina rajoon ja kui ma sealt mina tulin, siis siis Räpina rajoon ühendati tol ajal kooli Räpina rajoon, siis toimusid Räpina meistrivõistlused Räpina rajooni meistrivõistlused siis koolinoortele. Palun kodus siiamaani hunnik diplomeid. Ma olin seal ikka mitu jooks, olen võitnud ja kõrgus ja kaugushüpet ja kõik need naabripoisid võistlesid. Ja nemad olid hästi kõvad sportlased, aga meil oli seal mingi, kas ta oli vahe, nii et tol ajal nüüd nagu praegugi ilmselt on need vanusegrupid seal 11 12 13 14 ja vot siis jalgpalli mängisime palju selle kõik sellisel isetegevuslikul tasemele ka ühtegi trenni ei olnud tol ajal. Ma mäletan, et kunagi veeridel võistlustel astus mulle ligi üks suur poiss. Tema õppis vist kuskil 11 kümnendas kümnendas klassis. Ja siis tema õpetas mind, et kuidas peaks jalga hoidma, kuidas mingeid liigutusi tegema. Ja siis temast hiljem tuli vabariigi tasemel sportlane, eks Asso kriiderali. Kuni seitsmenda klassini siis elas teie pere Räpinas ja siis tuli isa töökoha muutus ja kolimine Tallinna seitsmes keskkool, ilus kool kesklinnas. Väärikas igati. See sai uueks kooliks. Kuidas oli see elukoha ja, ja koolimuudatus? See oli kohutav, ma ei tahtnud üldse Tallinnasse tulla, aga kes minu käest küsis? Ja esimene kool, kuhu ma sattusin, oli Tallinna neljas keskkool kaide tänaval, Koidu tänaval ja ja me saime seal aasta käia, siis kool saadeti laiali ja see neljas keskkool moodustati vist kuhugi raudtee, ta, ma ei ole seal isegi käinud, ma ei tea, kus seal. Ja siis klassi lapsed pidid kõik siis ise ise omale koolid hankima. Paremaid õpilasi, list direktor korraldas, et kes, kuhu meie olime vist kolme-neljakesi, jäime ripakile, sest me käisime matkal laagris oli, ma ei mäleta, kus, kui me tagasi tulime, sealt klass oli juba ära jaotatud. Siis me, me läksime seitsmenda keskkooli direktori juurde ja ta oli väga hapu näoga, et mis, mis mis te tahate, siis kui ta kuulis, et me käisime matkal, Harris ja küsis paar last, mis seal oli, ja siis selgus, et me olime sellised sportlikud poisid ja, ja tegime seal võistlesime ja seitsmenda keskkooli omad olid ka seal. Ja me vist olime esimeseks oma poistega. Ja vot siis meid võeti seitsmendasse kooli. Nii et me sattusime sellisesse klassi, mis oli esimesest klassist peale nagu, nagu koos käinud ja me olime nagu võõrad. Aga saime hästi ruttu, nagu selle klassiga saime, saime omaseks ja nüüd talvel oli meil 35 aastat. Kooli lõpetamisest saime kokku. Tallinnas hakkas näitlemisega siis niisugune suurem tegevus peale või mitte. Jah, no ega ma sinnamaani olin lihtsalt mõnes sellises väikses sketšis osalenud nagu koolis ikka, lapsed pannakse midagi tegema. Aga, ja ega ma Tallinnas ka ise millegagi tegelenud. Aga minu klassis õppis Eha Komissarov ja tema vend Kalju Komissarov käis rahvateatris, mängis. Ja siis hakkas lõugama Kalmet, tema oli Draamateatri lavastaja, aga ta oli ka Tombi rahvateatri peanäitejuht. Ja Ta hakkas lavastama Oliver Twist ja nad otsisid linna pealt siis seda Oliveri osatäitjat ja siis Kalju Komissarov teadis mind kui oma õe klassivenda. Ma olin väga väikest kasvu, see oli siis seitsmes klass ja ta oli mind soovitanud ja mina ei teadnud üldse, mis asi see on ja millega seda süüakse, lihtsalt kuhugi ma mäletan, ma läksin mind, vaadati vist ja võib-olla lasti midagi teha ka ja kuidagi iseenesest hakkas rahvateatrisse mängimine. Sellepärast oli Oliver Twist välja, on kodus veel mingid pildid ja kavalehed ja see oli suur tükk. See oli hea, suur näidend oli Mustamäeklubis seal lava peal ja see oli nagu selline teater. Me hiljem mängisime nagu iga nädal, seal olid piletid ja me käisime sellega kuskil teistes linnades mängimas ja see oli nagu ehtne teater. Ja seal teatri juures olid väga paljud noored, kellest hiljem said näitlejad, Ago Saller. Sama Kalju Komissarov, Viiu Härm, Nemad olid kõik selle teatritrupis ja näitejuhid olid, olid professionaalid. Siis kui ma olin seal mõne aasta olnud juba hakkas keskkooli lõpp lähenema, siis Leo Kalmet küsis mu käest, kelleks sa tahad saada ja ja siis ta tegi mulle selgeks, et on olemas teatrikool. Kuna mul siis mingeid muid mõtteid peast polnud läbi käinud, siis oli mul nagu silmade ees, et üks kool on olemas teatrikool minust varem lõpetasid komissar ja Ago Saller ja nemad said sinna kooli sisse. Et mul olid juba tuttavad seal koolis. Nii et see oli nagu loomulik käik, siis sealt sinna. Kui te nüüd ise võtate natukene kokku hästi lühidalt, mis teile tundub, mis on kõige olulisem olnud, mida te oma lapsepõlvest ja kooliaastatest olete kaasa võtnud et täiskasvanu ellu. Oma perevanemad. Ja muidugi selline emotsionaalne foon oli muidugi Räpina ilus loodus ja üldse üldse. Millegipärast ma mäletan kõiki kohti, mäletan mingis loodusliku sellise vaatekoha pealt vä. Oma lapsepõlvest jutustas Lembit Ulfsak. Temaga ajas juttu reetmade