Neid on minu ümber, nii palju, nad ründavad mind, sunnivad nende üle otsustama, tahavad jutustada oma lugusid. See tuleb sellest, et toas on remont ja asjade elu on häiritud. On tõstetud ja nihutatud mööblitükke, mis aastatega on oma kohal seistes nagu põranda külge kinni kleepunud. On katsutud otsustada, kas üht teatud vana tooli saaks veel parandada. On kaalutud, kas mõni linna asi ei peaks hoopis maal olema. Jaan arutletud, missugused asjad maal puudu on, aga ma olen ju ka asju ülearu lõpetatakse siis ohates see jutt, sest aida lakas on näiteks üks suur kast täis mitmesuguseid klaaspudeleid ja purke mida oleks isegi siis liiga palju, kui oleks nii suur pere nagu vanasti ja metsas nii palju maasikaid, mustikaid ja vaarikaid kui vanasti. Vanasti käidi minu teada ühes saare rannas hommikuti võidu merelainetest kantud soome keeratava kaanega heeringapurke otsimas. Kuu lõpeb ühe vana asja-d. Ja kas mina, sõjaaja laps, pärastsõjaaegse ühiskorteri kehvuse laps ei ole ehk liiga vanas kolus kinni ühelt poolt ja teiselt poolt ei ole nagu põrgupõhja vanapaganas semaia kes lihtsalt ei võinud üht vana katkist Brauga kaussi enam kannatada. Ta lõi kausi puruks, sest tema hinge oli haavanud igatsus mingi jõukama, teistsuguse elu järele. Tema emale võib-olla oli see vanakauss mingi omal põhjusel väga kallis asi. Ja nõnda nüüdki alandatakse mõnd sööginõud tasapisikaevu juurde seepi hoidma. Ja lõpuks kuuri ühte suurde kasti, kus saab teda siis varakevadel võtta ja keerata kummuli mõne külmakartliku lillhernetaime kohale näiteks. Ja siis ikkagi lõpuks on iga kauss karp purk ja kott lõpetanud oma tee ja heidetakse kõrvale. Mis asest tühjast kohvikotist, linna vead? Ah ma viskan ta linnas prügikasti? Sest see, kui materjal niisugune kuldne kohvikott näiteks, mida ei võta tuli ega mädaneda muld viia linna linna prügiämbri kaudu linna prügimäele, siis tundub see olevat nagu natukene pehmem ja rahulikum variant. Kui suure auguga kaevamine oma kodus lepikusse seal maal, see oleks nagu halvem, ärritaks südant rohkem. Ökoloogiline mõtlemine siis Eesti kodudes on kindlasti sügavamaks muutunud. Ma arvan, et inimesed on teadlikud, et tareid näiteks tuleb eraldi hoida ja koguda ühte kohta ja need hävitatakse eraldi, sest need on mürgised. Aga väga palju on ka neid. Ma usun, et teiegi olete seda tähele pannud oma kodus või suvituskohas, kus otse majade taha ilusasse männikusse on kallatud prügi, vanu kausse, saapaid, rauast voodi otsi ahmis reeglitest või kohvikottidest, räägin kui kunagi kuhugi peavad kaduma tõepoolest ka vana külmutuskapp või kes teab televiisor ise. Millal tuleb asju uuendada ja missugustel asjadel õigus elada meist asjade omanikest ja valitsejatest palju kauem. Vanades maakodudes, kuhu praegu sageli asuvad päris uued või väga järjepidevad endised elanikud on siin-seal veel leida asju, mis kõnelevad kunagiste inimeste käteosavusest ja kannatlikku, sest ma tean, et neid on ka minema loobitud ja hävitatud aga enamasti hoiab eestlane neid ja näitab sõpradele uhkusega. Vana, olgugi, et mitte enam töökorras voki leivalabidat, suga pesu, kurikat, puud, lähkrid. Ah, ma nägin ühes vanas maakohas imeilusat puusadulat. Ja veel ühte, mille otstarvet ma ei osanud ära mõistatada, aga siis tuli välja, et see oligi saapasulane. Mida ma ühest võib-olla Anderseni muinasjutust mäletan, et papa sulane ütles nurgast midagi, kui asjad omavahel öösel rääkisid. Nonii, kes oli see härra? Kas ta tõmbas just siin selles Lõuna-Eesti talus oma jahisaabast jalast selle saapasulase abil? Asjade jutt on enamasti ikka tööst ja sisaldab küsimust, kuidas nad nii ilusasti seda teha oskasid? Sellele võiks järgneda vastus, aga meie oskame ju ka, mida siis? Ah, et arvutit, autot ja videokaamerat käsutada. Ja miks ka mitte. Kuid peatumu veel läks valele peale, see jutt, selle suve mõte ei ole maailmade vastandamine vaid hoopis rõõm sellest, kui näed, et asjade töö ja murerohke elu on ka mõnikord õnnelik olnud nagu sellel ühe vanaisa Luteri vabriku tisleri tehtud toolil mille on uuesti ilusaks teinud Ühed, noored käed või mõnel igal riideesemel, mis on ümberasunud rõõmsale lapiteki sisse. Aga seda kõike on nii vähe. Kui mõtelda sellele, et meil Eestis kogu see suure maa koristamine ja kraamimine nii halvasti aeglaselt edeneb. Prügi liigitamine, paberiks, klaasiks ja kompostiks pidavat olema nii kallis, nii kulu, kas et võtab palju aega, enne kui selle juurde jõutakse. Aga kas ei tuleks harjutamise mõttes juba praegu alustada? Lugupidavalt kaalud käes mõnda vana puust asja, nii sile on selle pind ja nii soe. Kas on siin kedagi, kes oskaks öelda, kui palju tööd on siia sisse pandud ja kui palju põlvest põlve kogemust. Aga sealsamas hüüab mõni moodne ja äärmiselt nupukalt välja mõeldud ja mugav plastikust tarbeese. Kas minu valmistamiseks ei ole põlvkonnad pead murdnud ja hulgad rassinud maast kütust tankides ja tehnoloogiaid, väljamõeldis. Ja kuidas siis mille jõul kogu see moodne ühiskond üldse keerleb, mis paneb tööle vabrikud ja liikuma raha ja inimesed ostma, ostma ja jälle ostma? Siinkohal tuleb sulgudes öelda, et minu ülikooli õpinguraamatus seisab ka väga hea hinne niisuguse õppeaine järel, mida kutsuti poll ökiks ja seetõttu pean paremaks ka siin teha veel üks uus käänak. Varjamata siiski, et minu loomusele sobib säästlik areng, jääd mõnel utoopilise unistamise hetkel mõtlen ma isegi nii, et väikese Eesti tee võiks olla eriline, et võib-olla võiksime saada selles mõttes mingiks ees kuivaks puhtaks põhjamaaks puhaste metsadega. Kuid nüüd olen juba täiesti noh, hetkel selgelt ära ebakompetentsuse tasandini jõudnud. Selle suvemõtted asjadest käivad veel enam hoopis teistsuguste asjade juures. Et pole õieti asjad, need on kaustikud, karbid, albumid, pakid, mälestused. Igas, ütleme kuupdetsimeetris, aines on rohkem. Ei oskagi öelda, kui palju. Mäletan kord tüdrukupõlves avaldas mulle suurt mõju romaan kiin ja sellest sööbis muuhulgas möllus, koht, kus peategelane võtab välja karbikese, kus on lokike surnud lapse juukseid, koltunud leht, isa haualt. Mäletan hästi, et juba tookord, kui ma lugesin, pitsitas mu südant mingisugune arusaam, et Need olid kallid asjad, kuid et neid oli nii vähe. Tänapäeva inimesel on juba üksi fotosid elu jooksul kogunenud nii palju slaididest, mille värvid tasapisikappides tuhmuvad, rääkimata. Kas tõuseks käsi ühtki ära viskama? Isegi seda vanaaegse sakilise rega udupilti, kus arvatavasti kajastub mittetäieliku keskkooli ehk seitsmenda klassi lõpuekskursioon Lõuna-Eestisse 1954. aastal. Andid, ühtki nägu pole võimalik ära tunda, nagu mitte ka paika, kus viibitakse. Egas pole natuke süüdiga siiski oma silmad. Aga ai jäi, kes siis fotosid niimoodi hoiab? Fotodele tuleb ikka ilusti alati peale kirjutada, mis, kus ja millal. Aga kui hakkad siis seinakapi ülemiselt riiulilt otsima, lapselapsele karupoeg Puhhi raamatut langeb ühe saapakarbi kaas pealt ära ja vihmana lendavad sulle kaela ja ümber su pea. Fotod ikka paarkümmend last valgetes pluusidesse või enam vä? Ühesugustes riietes noorukid. Need on laste koolipildid. Ja need lapsed ise on ju veel siiski alles noores, oma kodule peamise eas, kus lapsepõlve nii lähedal kus neil ei tule meeldegi, et isa, ema juures seinakapis seisavad nende lapsepõlvepildid, lasteaiaaegsed, joonistused ja käsitööd. Aga see paberisadu võib-olla ka jõulu ja sünnipäeva kaartide sadu mis kokkuvõttes tähendab mitusada korda sadu kordi kirjutatud sõnu. Armas kallis, õnne, jõudu ja tervist. Kuidas kortsutada või katki tõmmata, neid sõnu? Aga sealsamas on ju ka mu enesepool sajandit tagasi tehtud kriipseldused, joonistused õpilased, päevikud, mõned alles hoitud koolivihikud. Sahtlist hõikavad varju riigi inimeste kirjad. Nad on täisajaga kajastusi mõne ja igal juhul kordumatu ja ainukese silmapaari ja südame kaudu. Ja jälle liiguvad siis mu käed pakivad, sõlmivad nööre jäme vildi, pliiats kirjutab paki peale sõnad. Arhiiv alles hoida. Millal tuleb see päev, mil nende paberilehtedega kohtun? Ja kas see üldse tulebki? Aga on ju olnud selliseid päevi mõnikord ja tuleb ehk veel siis, kui suvi on läbi, siis kui väljas rabistab vihma sadada ja ulub tuul ja maakodus Vahi mille leegid neelaku siis lõpuks see, mis oli mõeldud kuuluma ainult minule.