Ega mina suvel puhkuse seal maal eriti palju ei loe. Aga kui ma jalgrattaga mööda mõnda metsateed sõidan härg heinte vahel või kumab väiksest soojal trepil mustikaid, puhastan või kurki, koorin või katkisi teksapükse parandada pusin siis ma mõtlen luulele, mida aas sügise kevade talve jooksul olen lugenud. Ja nendele ridadele jõustmis minusse nii jäänud on need nad meeles püsivad? Ma tahtsin ükskord või õigemini kaks korda olen tahtnud niisugust raadiosaadet teha, kus inimesed räägiksid, missugused luuleelamused neile looduses viibides meelde tulevad või kuidas uinunud luule neis ärkab, miski tuletab midagi meelde, kuidagi nii. Aga siis ma märkasin imestusega, et neid hingesugulasi mul kuigi palju ei olegi. Paljud ütlesid, et loodus annab neile ise kõik ja see ongi elamus ja tal pole üldse tarvis veel seda tunnet mõne kirjandusliku pildiga ülemagustada või alla kriipsutada. Kuidagi. Aga neid siiski oli ka, kes minu moodi tundsid, et hea on, kui lähed kuuma kesksuve härjaaegu ja silmade ees on näiteks roosakas või lillakasväli ja kohe iseenesest hakkab peas toksima niisugune rida. Kanarbik, põdrakanep, põdrakanep, kanarbik. Üks on lühike kui suvi, teine nagu sügisby. Või ja seda suve ei tule enam, ei tule enam seda suve, lihtsalt tuleb iseenesest pähe see rida ja liigub seal ringi ja. Kõnnid ja kordad seda mõttes kogu aeg. Kui ma esimest korda suures vanas leivaahjus leiba teha katsusin siis kogu aeg Mul kumises kõrvus Sütiste luuletus tares. Ta ei olegi mul tervenisti peas, aga see koht, kus annet ta koldes ampu tõmbab nõe ja tuha ja kapsalehed labitale saeb veekausis kirju servalises uhab ta puhtaks siniSoonelised käed. Meil kapsalehti ei olnud ja ma ei söandanud Ki oma Petse päris ahjupõrandale ikka panna. Panin pannile. Aga kogu see tegevus alates taigna hapukas lõhnast suures puunõus. See ikka jälle ei olnud õige leiva mõhe. Ta oli üks teine puutoober või kuidas ütelda siis sõtkumine, jää pisut jahutolmu lauavakstul ja palavus juba niigi kuumas köögis kui Ahidides. Ja see ime siis, et taigen tõrres oli tõesti kahekordistunud. Ja lõpuks ärev ootamine ja päris lapse kombel ma olin kannatamatu, mul oli kogu aeg kahe ahju piiluda enne õiget aega. Ja lõpuks siis soe leib nii soe, et teda oli halb lõigata, pidi murdma. Kõik see aeg oli mul niisugune tunne, nagu ma oleksin seda kunagi varem teinud kõike. Ja tegelikult ei ole, nagu oleks see kõik minus sees, mingist kaugest ajast valmis. Niimoodi siis see tänavune leiva tegemine nagu ühendas mind mu ammu surnud vanaemadega ja vaikse hea Gazpre tädiga Lõuna-Eestis harimäe all, kelle tehtud taluleib, oli meiegi peret sõja ajal ja pärast veel ka toitnud. Ma käisin korraga ka Lõuna-Eestis puhkuse ajal. Ja imelik tundsin, et kogu selle suure armastuse juures mu enda loodud suvekodu vastu siin põhja pool on minusse ometi kõige alla kõige sügavamasse südamekihti hajutatud Lõuna-Eesti maastik, minu lapsepõlv, maastik, just tema õrnad ja soojad jooned ja toonid. Ei, minu jaoks ta küll ei ole liiga magus, nagu mõned ütlevad. Ma tahtsin oma poegadele nende vanaema sünnikodu näidata kunagise vast Prangli mõisa kohal. Ma tahaksin, et mina aitaksin nende sidemeid minevikuga veel kaugemale sõlmida, kui mina ise olen ulatunud. Nendel on ju selles mõttes edumaa, ekspõlvkond. Ja siin on nii leiba kui luulet vist tarvis. Lõuna-Eestis käisime oma sõpradel külas ka vana taluõu, kus oli lopsakus diarohelust, lilli ja lapsi kaevu juures vanni soojenes, vesi ja nööril kuivasid pesud ja hein oli tehtud kohati veel laiali aetud, kuivatati ja peenrast oli naereid tõmmatud ja sauna puittassitud. Ja naabrihaige jalaga lammas oli laenatud lastele hoida ja vaadata. Siis me arutasime seda suvise maa elamise asja. Omamoodi, onju see niisugune talumäng. Sest meie kaevamine ja külvamine ja kastmine ja kasvatamine, see on ikkagi nii väike ju kõik aga midagi ise läbi elada ja midagi mõistma õppida võimaldav ameti, nii seesama leivategu kui mõne roigasaia ehitamine või palavast põuast longu jäänud taimede jootmine. Seda tehes on pealegi aega mõtelda lõpuni oma mõtteid ja kuulata oma südant. Miks ma seda kõike räägin, kas need mõtted on kellelegi vajalikud? Suudavad nad aidata, kui kellelgi on praegu väga umbne oma kuumas öises toas. Aga inimene otsib ikka kuulajat. Kevadsuves olid minuga Aina lummuslikud luuletused Viivi Luige viimasest luulekogust. See oli minu arust taasta mõju vaim ja terviklikum suurest Isamaatundest kantud raamat. Ja seal olid tohutut valu. Ja paljud asjad kippusid päris iseenesest pähe jääma. Ja nüüd kesksuvel tuli Jaan Kaplinski usule vihik, raske on kergeks saada. Nii et see suvi oli vurr raamitud mul kahe luuleraamatuga. See viimane on neid luulemis, vajus minu niisugusse suvest tavali hinge väga tänuliku pinda. Sest millegipärast just suvevalgel ma leian ilmast rohkem harmooniat ja rohkem rahu. Ja nii luuletaja Jaan Kaplinski leiab seda ka oma koduõuelt just oma koduõuelt, oma lähedastest oma lastest ja oskab ja tahab seda hinnata. Sama siis lõpuks loen siit kolm tükki. Hääl vile pillis. Rõõm inimeses valgusmaailma kõva koore all. Jää, ole minuga ikka jälle. Rääkida me oskame kuulata, me ei oska olla mõni viiv Ki vait ja kuulatada vana maja vaikimist retsikates Irinat pimeda ja uduga koos valgumas üleussaia ja õue. Kõik, mis kasvavad, ei saa kunagi valmis. Aed, mets, mured, rõõmud, mõtted, sinu kodu ja sina nende kõikidega koos.