Head kuulajad täna 12. veebruari päeva Südamesaates, räägime riigikogu aseesimehe Ants Käärma ka otsetoetustest, põllumajandustootja teleme, kõik teame, et valitsus tolle ei toetanud ja nüüd jääb üle maksumaksja rahakott. 98. aasta veebruari keskpaik on käes. Aga siin-seal on aru saada saamatusi, kellel siis ikka on õigus saada neid toetusi, tähendab lehmatoetust, hektaritoetust. Vastava korra võttis vastu valitsus 30. detsembril 97. Sellele eelnes loomulikult väga pikaajaline dialoog, küll tootjate, küll Talupidajate ja ka mitmesuguste huviorganisatsioonide esindajate ka. Ja siis lepiti kokku, kui ka need tingimused, mis nüüd valitsuse korraga on lausa seadustatud, ütleme nii. Praegu otsetoetused kahte liiki. Toetus piimalehmale ja teravilja hektaritoetus. Piimalehmatoetust antakse nendele põllumeestele, kellel on seisuga esimene jaanuar 98 karjas vähemalt viis lehma. Nende lehmade eelmise aasta toodang pidi olema nii kõrge, et oleks kokku välja lüpsnud vähemalt 260 kilogrammi piimarasva ja valku kokku. Tõsi, seitsmes maakonnas on loetud tingimused mõnevõrra halvemaks ja seal on see nõue madalam, seal on 230. Olgu nad on Ida-Viru, Põlva, Võru, Valga, Läänemaa, Saaremaa ja Hiiumaa, teistel on siis 260, nendel seitsmel on 230. Selleks, et piimalehmatoetust saada, tuleb täita vastavad taotluspaberid, neid saab jõudluskontrolli keskusest, kes peaks nad tegelikult väljastama nendele inimestele, kes selliste, kelle kari sellistele tingimustele vastab. See on üks oluline moment veel, nimelt iga toetuses ja peab olema oma riigimaksud ära õiendanud, see tähendab, esimeseks veebruariks sellel aastal kas ära tasunud või peab olema tal maksegraafik ja siis annab, maksavad, et vastava õiendi õiend tuleb lisada toetuse taotluse juurde. Alles siis võib hakata toetust taotlema. Loomulikult jah, ennem ei ole mõtet nagu pabereid esitada, kui maksuametiga asjad korras ei ole. Nii et see on üsna kiire. Nüüd nendel, kes taotlevad reisija toetustest veisetoetuse paberit tuleb sisse anda ju 15.-ks märtsiks, on kuu aja pärast. Hiljemalt mõnevõrra rohkem on aega teraviljataotluse esitamisega, see tuleb esitada 10.-ks juuniks siis on kevadkülv tehtud ja igal mehel selgimist on külvanud ja mis ta mitte, ei ole külmunud. Loomulikult sinna alla läheb ka möödunud aastal külvatud talivili. Mis tuleb sellel aastal koristamisele, see, kes taotleb hektaritoetust, peab olema vähemalt viis hektarit. Sellist teraviljapinda. Teraviljale alla loetakse ka kaunvili raps rüks, jaga seemnelina. Miks seemnelina seal on, ma ei oska päris täpselt, aga see tuli küllap läbirääkimistest tootjatega sinna. Aga kui läinud aastal kasvas kartul? Ei, eelmine aasta ei loe, see on käesoleva aasta koristuspind, mille peale siis makstakse toetust. Ja loomulikult peab olema see põld ka korras, see tähendab agrotehnikanõuetest peab olema kinni peetud ja põld peab olema umbrohupuhas. Kontrollivad maaparandusbüroode inimesed ja taimetoodangu inspektsiooni inimesed. Kui kellelgi on rohkem umbrohtu põllul kui 20 protsenti, siis mulle tundub, et toetust ei ole võimalik saada. Jõudluskontrollikeskused saadavad lehmapidajatele need blanketid koju, nii palju on teada siin teistest allikatest, aga siis neid maaparandusbüroodesse tuleb põllumeestel endil need, kes taotlevad toetust, ise sinna järele minna ja sellega on seotud ka põldude passistamine. Kuidas seda lahti rääkida? Ja see on ikkagi väga suur pind, üle 300000 hektari tõenäoliselt, mis vajab toetuste saamiseks niisugust äramärkimist ja ülevaatamist, loomulikult ei jõuta iga põllu juures käia, selle tõttu tuleb esitada siis ka esitada andmed, selle hulgas ka passistamise andmed. Ja maaparandusbüroode poole võib pöörduda ka telefonitsi, ma usun ja kokku leppida, võib-olla isegi nad saadavad kirja teel blanketid välja inimestele, kes kes taotlevad teraviljatoetust. Nonii, kui suured on need toetussumma? Täpsetest summadest on siiski praegu raske häkkida, kogusumma kahe toetuse kogusumma on 90 miljonit krooni. Nüüd, kui selguvad taotlused, siis juba paistab, kui palju tuleb ühe lehma kohta toetus, ma eeldan? Umbes 900 krooni ringis. No aga see on eeldus, võib-olla tuleb 850, võib-olla 1950, see selgub siis, kui on teada Täpne tingimustele vastav karjade arv ja nendes olevate lehmadel on seda veel mõnevõrra vara öelda. Samuti ka teravaid ja täpselt samuti teraviljaga, sest kui kevadkülv on tehtud, siis teab iga mees, kas ta, kas ja kui palju ta teravilja või rapsi rüpsi külvas. Ja kui suurele pinnale ta toetust siis taotleb ja pealegi peab olema selge, kas see pind vastab toetuse saamise tingimustele. Nii et see selgub ikkagi kusagil juuli lõpus, kui palju täpselt ühe hektari kohta tuleb proone taotlused vastavalt jõudluskontrolli poolt ja maaparandusbüroode poolt vaadatakse läbi, need koonduvad põllumajandusministeeriumi ja põllumajandusminister, siis määrab konkreetselt hektari kohta summad ja need kantakse ka teatud täht vägedeks. Põllumeeste arvetele. Lüpsilehmatoetus peaks laekuma esimeseks maiks ja teravilja hektaritoetus peaks laekuma augusti lõpus. Nagu juba öeldud, otsetoetused tulevad maksumaksja taskust ja tean, et maatootjad võtavad seda kui almust linnamehe käest. Ma mõistan seda täielikult, sest see pole nende soetatud raha. Kuid siiski, miks meie põllumajandustootjad pole suutelised mõjutama töötlejaid nii et piima ja teiste saaduste eest makstaks hinda omadega välja tulla siis jõuaks maamehed soovitada ka uusi põllutöömasinaid. Loomulikult on siin peamine põhjus see, et meie põllumajandustootjad tegutsevad kõik enam-vähem üksikut. Ka taluliitu koondunud talu peremeheks Nad tikuvad olema majandusturul üksikute samuti ka ühistud, suuremad osaühingud, täpselt samamoodi, vot see on see, mille tõttu neil ei ole võimalik toota töötlejat mõjutada piisavalt ka kokkuostuhindade tõstmisel. Mõned loomakasvatusjuhid arvavad niimoodi, et kapitali intressid toetustest piisaks täielikult ja võiks loobuda nendest otsetoetusteks, kui saaks veel juurde viieprotsendilist laenu on üsna hea mõtlemine muidugi. Ja teatavasti praegu intressitoetustega viiakse ka noh, see laenuprotsent seitsme poole kaheksa üheksani olenevalt siis piirkonnast, need on diferentseeritud. Nii et seitse pool ja viis protsenti on üsna lähedased juba. Ma usun, et edaspidi on, on lähenemise viiele protsendile küll. Ega see taotlus on põhimõtteliselt õige, aga seda peaksid siis vähemalt enamus tootjaid tahtma, siis on võimalik ka intressitoetusteks rohkem raha eraldada ja intressid madalamaks viia. Aga ma mõtlen, et edaspidi nii, võib-olla tõesti oleks vaja suurendada kapitali ehk investeeringutoetusi. Teatavasti möödunud aastal oli tsirka 20 miljonit selleks ja see oli esimest korda kasutusel. Sellel aastal peaks olema 50 miljonit, kapitalitoetusteks väga vähe. Ma usun, et paras oleks kusagil 500 600 miljonit krooni aastas. Kapitalitoetusteks, mis lähevad siis tõesti ettevõtjatele, kes ka ise panevad oma panuse oma tootmise efektiivsemaks muutmisel või moderniseerida järgmisel või ka laiendamisel. Ja meile küsimuste küsimus, härra Käärma lõpetuseks, kuidas siis jääb ikka nende tasakaalustamata tollidega, millest ei räägita enam sellel aastal? Jah, sellega on nüüd selline seis, et vastavalt Euroopa Liiduga sõlmitud lepingule Eesti sõlmis selle lepingu 95. aastal. Ratifitseeris leitud kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide poolt ja ka Eesti vabariigi parlamendipull. Sellele lepingule võisime meie, eestlased kehtestada tollid Euroopa Liidu riikidest tulevatele põllumajandussaadustele toidukaupadele kuni möödunud aasta lõpuni. See on 31. detsembrini 1997. Kuna teatavasti ei tehtud ja nüüd praktiliselt ei ole meil võimalik seda enam teha. Selle kauba suhtes. Rahvaliidust tuleb. Küll, aga võiksime kehtestada tollid kolmandatest riikidest tulevate kaupade suhtes, see on nende riikide kaupade suhtes, kellega meil vabakaubanduslepingut ei ole. Neid riike ikkagi leidub, kuigi sealt tuleva kauba hulk on suhteliselt väike. Ja nüüd tuleb meil kaaluda kahe või kahte küsimust, vähemalt selle asja juures. Üks on see, et kuivõrd kauba hulk on suhteliselt väike ja suurem osa sellest läheb veel transiidina läbi, mida niikuinii ei ole õige maksustada siis kas on otstarbekas eriti panna nüüd, mis eriti mõju ei avaldagi? Iga vastane saab siis öelda, et noh, mis te sellest ei saanud mitte midagi. Aga teine moment on see, et neid on kutsutud läbirääkimistele liitumiseks Euroopa Liiduga. Euroopa Liit on tolliliit, kaitseb oma siseturgu üsna kõrgete tollidega. Seejuures enne läbirääkimisi tehti meile ka etteheiteid. Puudusena märgiti, et te ei oska tolle rakendada oma piiril. Teil ei ole mingit süsteemi selleks nüüd me just nagu ei soovigi seda süsteemi rakendada. Nii et see on tegelikult küsimus, mis tuleb meil käsile võtta õppimise eesmärgil. Et olla valmis tollisüsteemi rakendamiseks meie välispiiril, kui Eesti kuulub Euroopa Liit ükskord? See ei ole mitte. Aga küsimus ei ole ka mitte ühe aasta küsimus, see on mitme aasta küsimus. Praktiseerimine, kogemuste omandamine ja nii edasi, siis kui Eesti astub Euroopa liitu, tulevad tollid niikuinii päris kindlasti ja keegi ei saa neid takistada. Aga küsimus on selles, et sinnamaani paraku on Eesti põllumajandustootja ka töötleja kõlvata konkurentsimeelevallas ja tema allasurumine toimub nende aastate jooksul, kuni me Euroopa liitu ei kuulu. See on siis kusagil nelja viie 60 aasta jooksul, oleneb igaühe optimismi tasemest. Ma arvan, et jah, sinna 10 aasta ligi, see asi peab küll välja.