Tere õhtust, lugupeetud vikerraadio kuulajad. Algamas on keskööprogrammi saatesarja ametlikud isikud. Järjekordne saade. Täna räägime Prantsusmaa presidendist Jacques Chirac-ist. Stuudios on Hillar Nahkmann. Kui prantslased hakkavad rääkima oma praegusest presidendist Jacques Chirac-ist, siis rõhutavad nad enamasti, et tegemist on sooja lihtinimest mõistva toreda mehega. Soojus ja mõistlikkus pidavat eriti silma paistma Chiraci eelkäijate kõrval. Sotsialist president François mitteraan oli prantslaste meelest liialt küüniliselt briljantne president. Konservatiiv Valeriisis kaardestajan pehmelt briljantne mees. Erinevalt paljudest poliitikutest nii-öelda kraamidest, kes peavad ennast peaaegu vaateid, et surematuks ja jumalikuks olendiks oskab Jacques Chirac vähemalt prantslaste meelest laskuda lihtrahva tasemele luua inimestesse, kellega ta kõneleb, mulje, et ta on presidendi jaoks väga tähtis inimene. President Jacques Chirac on üritanud nagu tema suur poliitiline eeskuju kindral šarlde kool hoiduda pumpööstusest grandioossetest, üritustest, raha, raiskavatest ettevõtmistest. Chirac üritab olla tagasihoidlik inimene, kes suurema tähelepanuvajaduseta asju õigetesse Prantsusmaale kasulikesse rööbastesse ajab. Ta tahab olla mõnes mõttes suur Prantsusmaa teene. Tänases keskprogrammis tulebki sellest suurest Prantsusmaa teenrist pikemalt juttu. Öeldakse, et aeg tegi Shaks vrakist selle, kes ta praegu on ja seetõttu kõik täna kuuldavad prantsuskeelsed laulud omavad pealkirjas sõna aeg, nii et aeg ja Jacques Chirac käivad käsikäes ja kuuluvat kokku. Aga nüüd siis Jacques Chiraci elukäigust, kuidas temast sai poliitik tema poliitilisest karjäärist lähemalt. Jacques Chirac sündis 29. novembril 1932. aastal Pariisis. Tema isa François Chirac oli esialgu pangatöötaja, hiljem aga õhukompanii juhtivtöötaja. Ema oli mari Lui Patree Jacques Chiraci kohta öeldaksegi Prantsusmaal, et ta pärit jõukast edukast keskklassist. 1950. aastal lõpetas ta väga kõrgelt hinnatava Pariisi Lui suure lütseumi lüssel õllekraan ja seda meie mõiste järgi kuldmedaliga. Kohe pärast kooli lõpetamist sai tast meremees. Ta läks teenima regatile. Meremehe elu talle aga ei istunud ja ta naases paari kuu pärast tagasi Pariisi et asuda siis poliitikateaduste instituuti tuuti ülikooli, mis valmistab ette inimesi avaliku teenistuse jaoks ehk siis riigiteenistusse. 1953. aasta suvel läks ta õppima koguni Harvardi ülikooli suvekursustele, nii et ka Ameerika haridussüsteemiga on Jacques Chiracil olnud kokkupuutumist. 1954. aastal saigi temast Pariisi poliitiliste teaduste Instituudi lõpetades politoloogiapoliitikaga. Praktiliselt kogu tema ülejäänud elu ongi seotud. 1956. aastal kutsutakse noor politoloog armeesse. Leitnandi auastmes teenib ta Alžeerias, kus sel ajal Prantsusmaa pidas koloniaalsõda. Kuid tema hilisemale karjäärile olid need Alžeeria aastad väga kasulikud. Tal tuli seda, mida ta Alžeerias õppis, ära kasutada ja just diplomaatilisel maastikul. 1957. aastal naases ta Prantsusmaale ja astus rahvusliku administratsiooni kooli kus valmistatakse ette kõrgemal tasemel riigiametnik 1959. aastal. Selle kooli lõpetamise järel saab temast riikliku audiitorite palatite audiitor. 1962. aasta saabki Jacques Chiraci jaoks oluliseks. Toimub see otsustav murrang, mis temast teebki meile tuntud poliitiku tasub tööle. George Bombiduri valitsusaparaati. Prantsusmaa presidendiks oli tollel ajal aga kindral šarl dekool elati viienda Wabariigi neljandat aastat. Kindral Charles kooli maailmavaade saabki väga südamelähedaseks noorele Jacques Chiraci-le ja sellest tema navatest hakkabki ta oma elu edasi elama poliitilist karjääri läbi viima. Ta peab seda väga armsaks kalliks ning loob 70.-te aastate keskel isegi spetsiaalse uus kollistide partei. Aga sellest siis räägime natukese aja pärast. Aga mille poolest erinesid siis kollistid tollel ajal teistest prantsuse poliitikutest, mis on nii omapärane poliitiline vaade? Jacques Chiraci jaoks? Kolissidel on kolm suurt olulist põhimõtted, millest nad on läbi ajaloo kinni pidanud ja peavad ka mõnes mõttes tänapäevalgi. Esiteks, prantsuse riiki peab juhtima valitsema tugeva võimu ja käega president. Riigi majandusjuht peab olema riik, majanduse juhtimine peab olema kindlalt riigi kätes. Prantsusmaa välispoliitika peab olema täiesti sõltumatu, mitte ühelgi, ka kõige lähedasemal Prantsusmaaliitlasel ei tohi olla võimalust seda kuidagi mõjutada. Praegusel hetkel kolistid pisut loobunud sellest tugeva käega presidendi võimust. Aga näiteks viimased uuringud näitavad, et suurem osa prantslastest ikkagi arvab, et prantsuse majanduselus peab olulist rolli mängima. Seesama riik ja välispoliitika peab olema sõltumatu. Oma poliitilist karjääri alustas 1962. aastal Jacques Chirac sotsiaalministeeriumis alamsekretärina. Kolmekümneaastane poliitik muutus suhteliselt kiiresti ka Prantsusmaal tuntuks ning hakkas populaarsust võitma. Seda ka omavalitsuste tasemel. 1965. aastal valiti ta Sven Freooli linnavolikokku, kus ta oli 1977. aastani mil temast sai Pariisi linnapea. 1967. aastal sai Shaks rakist Prantsusmaa parlamendi liige. Ta valiti rahvuslikku assambleesse. 60.-te aastate lõpus tabasid Euroopat suured sotsiaalsed ja ka noorterahutused. Seda ka siis Prantsusmaal. Just Jacques Chirac oli see, kes aitas positiivselt kaasa olukorra normaliseerumist üle 68. aastal Prantsusmaal. Ta osales kõnelustel üliõpilaste ja teiste meele avaldajatega ja lõppkokkuvõttes need kõnelused viisidki siis väljaastumiste lõppemiseni. Jacques Chiracil tekkis 68. aastal juba selline hea kuulsus, et oskab edukalt inimestega kõnelda ja läbirääkimisi prantsuse riigi jaoks edukalt lõpetada. Nimelt ka 1962. aastal osales ta delegatsioonis, mis pidas Alžeeria, aga Alžeeria üles tõusnud teda rahukõnelusi ning seal saigi saksi rakkuma Alžeeria kodusõja kogemusi ära kasutada. Nii et hakkas Chirac koguma juba 60.-te aastate lõpul kuulsust kui edukas läbirääkija ja, ja poliitilise vaistuga inimene. Noormees vajas sellist kuulsust oma karjääri jaoks väga väga. Pärast kindral kooli tagasiastumist ja pumpidu presidendiks saamist 1969. aastal Saišerakist majanduse ja finantsasjade riigisekretär. Tema karjäär aga jätkus lennukalt. 1972. aastal sai temast juba põllumajandusminister ning 74. aasta alguses siseminister. Kui 1974. aastal pärast president pumpi tuuri surma sai presidendiks baleriin Škaardest käen Sis, andiski ta valitsuse moodustamise õiguse juba Jacques Chiracil. Nii et 12 aastaga tavalisest valitsusametnikust peaministriks. See on hea vägev karjäär. 1974. aastal hakkas Jacques Chirac tegema ka partei poliitilis, et karjääri temast sai demokraatide ühenduse vabariigi toetuseks peasekretär. Kuid Jacques Chirac unistas veelgi suuremast asjast nii-öelda isikliku partei loomisest ja loomulikult pidi see partei olema kollistlik. Viiendal detsembril 1976. aastal sünnibki-Prantsusmaal Uuskolistlik partei liikumine vabariigi toetuseks, mille presidendiks valitigi loomulikult Jacques Chirac. See oli mõnes mõttes salviks Chiraci haavadele peaministri koha kaotamise eest. Ambitsioonika Chiracil ei olnud, et raske minna tülli teise ambitsioonika poliitikuga president Valeri Škaardes Steniga ning paljuski just tüli isiklikul tasandil saigi Chiraci errumineku põhjuseks. Oma parte ei loodud, oli nüüd Chiracil vaja saada soliidset ametikohta Prantsusmaal ametikohta, mis hoiaks tema nime kindlalt kogu aeg prantslaste huulil ning lubaks hakata tegema ettevalmistusi presidendi koha hõivamiseks. 977. aastal toimusid Pariisi linnapea valimised ja Chirac võidabki need soliidse edumaaga. Ning 20. märtsil 1977. aastal saab temast Pariisi linnapea. Sel ametikohal on ta kuni 1995. aastani, ehkki vahepeal täitis ta teisigi kõrgeid ametikohti Prantsusmaal, nagu näiteks peaministri koht. Aga nagu öeldud, Pariisi linnapeaks olemine pidi saama vaid vahepeatuseks teel presidendiks. 1981. aastal tegigi Chirac esimese katse saada Prantsusmaa riigipeaks. Olukord presidendiks saamiseks oli Chiraci jaoks tegelikult soodne. 1981. aastal enamuses lääneriikides toimunud valimiste käigus valisid valijad oma riigi etteotsa just parempoolsed poliitikud. Tuletagem meelde. USA presidendiks sai Ronald Reagan Inglismaa peaministriks. Margaret Thatcher. Prantsusmaaga kaldus ootamatult hoopis vasakule. Võitis Chiraci vastane sotsialist François, mitte noormees, kes oli kuulunud kunagi Jacques Chiraci poliitilise eeskuju kindral de kooli valitsusse. Tõsi, seda kohe pärast teist maailmasõda võimule tulnud valitsuses. Hiljem läksid küll mitteronijate kooliteed lahku, kuid paljudele vanadele kollistidele oli ta siiski küllaltki vastuvõetav kandidaat. Ja seega võib öelda, et mõnes mõttes Jacques Chiraci jaoks oligi just mitteraan maksimaalselt ebameeldivam vastane valimistel. Prantsusmaa sai endale siis 1981. aastal viienda vabariigi eksisteerimise aegse esimese vasakpoolse presidendi jaga valitsuse. Vasakpoolne valitsus tõstis kohe võimule tulles maks hakkas kanaliseerima panku ja tegi teisi selliseid vasakpoolseid ettevõtmisi. 1983. aastal oli mitteraan ja temaga koos riiki valitsevad vasakpoolsed sunnitud oma senist majanduspoliitikat muutma, sest inflatsioon tõusis Prantsusmaa jaoks liiga suureks. Frangi kurss langes aga katastroofiliselt madalale ning majandus oli suurtes raskustes. See tõstis kindlalt parempoolsete populaarsust ning 1986. aasta parlamendivalimistel saatiski neid edu. Edu aluseks oli ka see, et kulistid Chiraci juhtimisel lõid liidud teise parempoolse erakonnaga. Liit prantsuse demokraatia eest. Kui selgusid parlamendivalimiste tulemused ja ühtlasi Vasakpoolsete kaotus, tegi president mitteraan Jacques Chiracil ettepaneku moodustada uus valitsus. Niiet Jacques Chirac sai teist korda oma elus Prantsusmaa peaministriks. Chirac võttis ettepaneku vastu, sest Parempoolsete edu parlamendis valimistel ja peaministri kohta ennustasid eduga järgmisel presidendivalimiste aastal 1988. aastal. Prantsusmaal tekkis aga nende parlamendivalimiste järel küllaltki omapärane olukord presidendiks kell Prantsusmaa põhiseaduse järgi on väga suur võim oli siis vasakpoolse partei esindaja François mitterong. Valitsus aga moodustasid parempoolsed. Prantsusmaa ajaloos algas ajajärk, mida võiks eesti keelde tõlgituna nimetada kooseluks. Pigem aga pealesunnitud kooseluks kui soodsaks ja viljakaks. Tol ajal arvati, et sellist kooselu rohkem ehke Prantsusmaa ajaloos ette ei tulegi. Aga suurem osa 90.-test aastatest ongi Prantsusmaal just selline poliitiline kooselu olnud ja praegugi on see veel nii. Aga ärge rutakem ajast ette. 1988. aasta presidendivalimised näitasid, et olukord, kus presidendiks oli sotsialistide peaministriks kullist oli olnud kasulikum ikkagi presidendiks olnud mitteraanil. François mitteraan võitis taas valimistel Jacques Chiraci ning viimane astus ebaedu tõttu valimistel peaministri kohalt tagasi. Jacques Chirac keskendus nüüd põhiliselt tööle Pariisi linnapeana ning parlamendisaadikuna, lootes, et küllap tuleb kord ka tema päev ja ta ikkagi saab kunagi presidendiks. Kolistidel ei olnud plaaniski kedagi teist oma see aasta presidendikandidaadiks üles seada. Pealegi tõstis Chiraci lootusi see, et mitte Iraan 1995. aasta valimistel ei saanud enam kandideerida. Seitsmendal mail 1995. aastal toimus järjekordsete Prantsusmaa presidendivalimiste teine voor. Vastakuti olid jäänud Uuskolist Jacques Chirac ja sotsialist Lionel Schos pääl. Seekord olid prantsuse valijad Jacques Chiraci vastu armulised. Chiraci poolt annavad hääle 52,64 protsenti valimas käinutest. Ehk siis Chirac sai umbes 1,5 miljonit enam häält kui sotsialist Lionel Šospen. Ning 33 aastat aktiivses poliitikas olnud mees valitakse lõpuks presidendiks. Ligi 20 aastat oma elust olis rakk pühendanud presidendiks saamiseks ja nüüd lõpuks oli ta see kesta juba ammuli tahtnud. Sel sügisel saab Jacques Chirac 70 aastaseks ja praegusel hetkel me ei tea, kas ta seda sünnipäeva saab pidada Prantsusmaa presidendina või mitte. Mees soliidsele vanusele vaatamata osaleb neljandat korda sel kevadel peetavatel presidendivalimistel neljandat, siis loomulikult tema jaoks. Sel aastal möödub ju ka 40 aastat tema suurest poliitikasse tulekust. Ilus oleks ju kahte suurt daatumit oma elust tähistada võiduga presidendivalimistel. Kuid juba praegused saavutused poliitikas on temast teinud tõelise poliitilise võitleva lõvi Prantsusmaa ajaloos. Tema võitlusvaim, lõpuni minek on midagi sellist, mida vaevalt lähiajal Prantsusmaal unustatakse. Paljud prantslased on talle andnud hellitusnime ümboon ka eesti keelde tõlgituna võiks kõlada umbes mõnus semu kutt. Soojalt meenutavad teda paljud prantslased. Südametesse on ta läinud mitmete asjadega inimlike asjadega. Kodumaal on legendiks muutunud tema hea isu, tema hea reputatsioon noorpõlves naiste seltskonnas. Tema praegune abikaasa, tead, tütred, loaans Claude tema huvi näiteks sumomaadluse vastu. Sellised nõrkused teevad temast peapretendendi ka kohe toimuvatel järjekordsetel presidendivalimistel ja seda vaatamata ka skandaalidele, mis teda on viimastel aegadel. Ebaseaduslike rahatehingute ilmsikstulek, kui ta oli Pariisi linnapea või ebaõnnestunud erakorraliste parlamendivalimiste väljakuulutamine 1997. aastal, mis tõi võimule vasakpoolse valitsuse ja peaministriks tema põhikonkurendi viimastel ja tulevastel presidendivalimistel Lionel Šospeni. Vaatamata nendele ebaõnnestumisele loetakse tema šansse saada uuesti presidendiks siiski väga kõrgeks ning seejuures rõhutataksegi pikaajalisus poliitikas seejuures siis edukas pikaajalisus on peamine põhjus, miks prantslased teda uuesti presidendiks tahavad valida. Samas aga tundub, et vaatamata Chiraci pika ealisusele poliitikas ei ole vaat et enamus prantslastest ja ka poliitik asjatundjatest päris aru saanud, mis mees Chirac täpselt on, millesse ta usub, milles täpselt juhindub oma otsuse langetamisel. Vahest öeldakse, et Chirac on nagu kass, kes armastab kõndida omapäi. Avalikule arvamusele rõhudes ei ole võimalik teda oma otsuseid langetama sundida. Chirac peab alati ise aru saama, ise veenduma, et otsus, millal ta langetab, on õige ja kasulik. Prantsusmaal. Kolistina ei meeldi talle eriti Euroopa huvide kõrgemale seadmine Prantsusmaa omadest. Pigem on ta huvitatud Prantsusmaa poolt juhitavast Euroopast. See aga ei takistanud teda aktiivselt toetamast, et Euroopa ühisraha kasutusele võtmist Prantsusmaal ning oma frangi viskamist ajaloo prügikasti. Vastuolusid tema tegudes on olnud presidendina palju. Oma võidule viinud presidendikampaania ajal lubas ta näiteks prantslastele vasaktsentristliku sotsiaalpoliitikat sotsiaalsfääri suuremat rahastamist, finantseerimist ja suuremat toetust prantsuse inimestele riigi poolt presidendiks saades, viidates finantssellistele raskustele, riigi majanduselusmäärast aga rahandusministriks mehe, kes hakkas kõvasti sotsiaalsfääris raha kokku hoidma ja kehtestas selgelt parempoolse poliitika sel elualal. 1995. aastal pahandas ta suurt osa maailma sellega, et jätkas Prantsusmaa tuumakatsetusi Okeaania. Jacques Chirac vihjas, et ka 1935. aastal arvasid paljud prantslased, et relvastuse peale ei ole vaja enam raha raisata. Aga Chirac tuletas meelde, et 1935.-le aastale järgnes 1940. aasta mil Prantsusmaa okupeeriti. Ja sellise asjade käigu ärahoidmiseks tuligi Chiraci sõnul tuumakatsetusi siis jätkata. Ja seda vaatamata maailma poliitikute vastuseisule, vaatamata sellele, et keskkonnakaitsjad tegid talle nii-öelda üksipulgi selgeks, kui ohtlik see on. Maailma keskkonna jaoks. Aga läks mööda vaid mõni aeg ja Jacques Chirac esines tuumakatsetuste vastase kõnega. Nii nagu seda ei teeks vist mitte kõige paadunumgi roheline. Selliste keerdkäikude tõttu on prantslased talle pannud ka paar iseloomulikku hüüdnime. Teda kutsutakse näiteks kameeleon Bonapartiks. Teine samalaadne hüüdnimi, mis talle antud on, on vett tuulelipp. Selliste nimede andmine mõnele poliitikule peaks näitama, et ta ei ole just kõrgelt hinnatud. Rahva hulgas ei ole kõrgelt hinnatud poliitik aga Chiraci puhul see nii küll ei ole. Teoreetiliselt oleks Chiraci kaasused pidanud ju ta ka poliitikast vähemalt prantsuse juhtivast poliitikast välja viskama eriti selle eest, mida ta tegi just 1997. aastal, kui ta saatis arusaamatutel põhjustel laiali Prantsusmaa parlamendi rahvusassamblee ja kuulutas välja ennetähtaegsed valimised. Ehkki tema taga nagu üks mees seisvat paremtsentristist oleksid võinud võimul olla rahulikult veel kolm aastat. Parempoolsed said valimistel kaotuse osaliseks, Vasakpoolsed tulid taas võimule ja Prantsusmaal tekkis jälle see nõndanimetatud kooselu-olukord. Selle tõttu on Chirac viimased viis aastat, et otsuste tegemisel olnud lausa käest-jalust seotud. Chirac aga võib praegu konstateerida kah mul asi ja edasi valitseda nii, nagu ta on tahtnud ja kõigele sellele vaatamata on ta taas oma kaaslaste poolt üles seatud presidendikandidaadiks. Ka eetikaprobleemidega on Jacques Chiracil olnud palju muresid, eriti viimasel ajal. Ja jälle peab mainima, et vähemalt teoreetiliselt, et oleks näiteks selle rahaskandaali tõttu mis avastati tema Pariisi meeriks olemise ajal. Paljud poliitikud kas ise tagasi astunud või sunnitud poliitilisele karjäärile joone ise alla tõmbama. Ja nimelt Pariisi meerin olles finantseeris Chirac ebaseaduslikult oma parteid. Chiraci õnn on praegu see, et peatunnistaja selles skandaalis on surnud. Kuigi jah, alles on video, kus mees pajatab Chiraci finantssfääridest Chiraci päästnud kohtu alla minekust selles asjas vaid see, et ta on Prantsusmaa president taluseadusega ette nähtud isikupuutumatus. See tõsiasi on aga tekitanud, et Prantsusmaa poliitilises elus teise äärmusliku olukorra selleks, et mitte sattuda kohtu alla mitte sattuda kohtu kätte, peab Chirac kindlasti järgmistel presidendivalimistel võitma ja taas presidendiks saama. Ja nii imelik kui ka see ei ole siinjuures üldist tendentsi maailmas silmas pidades suurem osa valijatest prantsuse valijatest. Võib-olla isegi just sellepärast valivad Jacques Chiraci järgmistel valimistel presidendi kohale või annavad hääle tema poolt. Chiraci süüdistatakse veel teisteski pattudes raha vallas. Ta on aidanud väidetavalt riigi rahadega oma perele ja sõpradele mõnusalt puhata. Sellised presidendi teod finantsvallas on andnud ka ainet Prantsusmaa rahvaluuleloomingule. Prantslaste hulgas on levinud selline mõistujutt. Mida tuleks sul teha selleks, et sa panga röövimise eest kindlasti vangi ei satuks? Vastus on lihtne. Sa pead saama Prantsusmaa presidendiks. Tõsi, Jacques Chirac ei ole ju ühtegi panka ka paljaks röövinud, aga tema nii-öelda mahhinatsioonid selles vallas omavad küll paljude prantsuse meelest sellist kaalu, et mehe võiks trellide taha pista. Paljud poliitikavaatlejad kipuvad praegu arvama, et suurem osa prantslastest ei usu sõnagi, mida Chirac oma tegude õigustamiseks välja ütleb. Aga ometi enamus neist, kes naeravad Chiraci üle Prantsusmaa telekanalis jooksvas nukushows Žignools, kus Chiraci nuku nimi on muuseas super valetaja lähevad tema poolt valima ka järgmistel valimistel. Inimesed kipuvad unustama kõik halva. Misha Chiraci kohta on välja öeldud kui Chirac esineb neile otse tribüünilt või siis televisiooni kaudu. Ta otsekui hüpnotiseerib oma kuulajad-vaatajad ära sellise sügava, sügavalt kaastundliku pilguga oma massiivse pealiigutusega ja väga õigel ajal tehtud pausidega ja nendele pausidele järgnevate, lihtsate, kõigile arusaadavate lausete seentensitega. Ta vaatab tavaliselt oma intervjueerijale ise väga sügavalt silma ning kinnitab, et ta tahab juhtida Prantsusmaad vaid sellepärast, et ta väga kirglikult Prantsusmaad armastab ning tahab tema hüvanguks teha kõike, mida elus suudab. Selline oskuslik esinemine läheb prantslastele väga südamesse ja Chiracil andestatakse selle peale teistele andestamatuid tegusid. Prantsuse poliitikavaatlejad ennustavad, et kui Chirac peaks järgmistel valimistel kaotama ja seejärel poliitikast eemale tõmbuma, siis paljud prantslased esitavad omale küsimuse. Mida külme selles mehes leidsime, et omal ajal presidendiks valisime. Õigluse nimel peab ütlema, et Jacques Chirac on ikkagi midagi positiivset ka prantslaste jaoks teinud sest ega ainult ilusate silmade ees kedagi presidendiks valita. Prantslastele on meeldinud Chiraci juures ehk see, et ta on keskendunud sellistele olulistele siseriiklikele küsimustele nagu töötuse vähendamine, maksusüsteemi ja hariduselu reformimine ning professionaalse armee loomisele Prantsusmaal. Välispoliitiliselt tahab Chirac praegu suurendada Prantsusmaa rolli Lähis-Ida regioonis rahuprotsessis. Chirac on üritanud olla sõbralik kõigi Lähis-Ida konflikti osapoolte suhtes. Chirac on eitaval seisukohal relvade kasutamisele maailma erinevates paikades konfliktide lahendamise leidmisel. Paadunud kollistina võitleb ta kui lõvi Prantsusmaa rahvuslike huvide eest kõikjal maailmas prantsuse rahvusliku, kaitsejõudude tugevuse ja iseseisvuse eest. Chirac, nagu te kool, ei soovi, et keegi hakkaks kunagi väljaspoolt Prantsusmaad prantsuse armeele käske jagama. Ehkki Chirac tunnustab USA olulist rolli NATOs ja Euroopa julgeoleku tagamisel võib öelda, et kuniks Chirac Prantsusmaal on võimul, ei hakka USA ja Prantsusmaa väga sügavat koostööd sõjalises vallas kunagi tegema. Täpsemalt öeldes ei teki neil vanema ja suurema venna ning noorema ja väiksema venna suhet sõjalises valdkonnas. Ja enne kui hakkame kuulama muusikapala, kuuleme ka seda Jacques Chiraci nii hüpnotiseerivat esinemist. Lõpetuseks tahaks rääkida teemal naised Jacques Chiraci elus. Kui uskuda kõike, mida Sherakist Prantsusmaal räägitakse, siis igasuguseid armulugusid afääre on tal omal ajal olnud rohkesti tema abikaasa alla neiupõlve nimega Bernade showroom. Tegursseliil ei ole oma mehe kõrval olnud sugugi kerge. Ometigi on 16. märtsil 1956. aastal sõlmitud abielu vastu pidanud ja kuuldavasti pole totaalseid lahkumineku plaane. Shakil ja Bernodeetil kunagi olnud. Bernadette Chirac on pärit traditsioonidega aristokraatlikus perekonnast. Ta on enamuse oma elust elanud oma mehe varjus, teinud kõik tema poliitilise karjääri heaks. Seda just oma aristokraatlikus traditsioonidele viidates. Prantsuse aristokraadid on harjunud pereliikmete kireva armueluga, see pole olnud põhjuseks nendele kohe lahutama hakata. Penovett on rõhutanud mitmel korral, et tal on olnud kena välimusega tormilist poliitilist karjääri tegeva mehe kõrval palju palju probleeme kuid tänu lastele tänu sellele, et ta on seotud teatud perekondliku traditsiooniga isegi mõnes mõttes nende traditsioonide vang olles on ta kindlaks jäänud otsusele jääda elu lõpuni Shaggy kõrval. Eks ka Räkil ole olnud vist plaan eriti noorpõlves mõne uue naisega kokku elama hakata. Bernodeti sõnul aga jõudsid nad peagi kokkuleppele, et lahkuminekul ühe hetke või siis kergemeelse tunde hetke ajendil ei ole mõtet. Bernadette sõnul seadis ta Shakil eeskujuks keiser Napoleon esimese perekonnapäeval, mil Napolion jättis maha oma Josefiini. Kaotas taga kõik lisaks perele ka isikliku karjääri. Ja nii nad elavadki juba 46 aastat koos ja peaks ütlema. Ega Jacques Chirac midagi olulist oma karjäärist tõesti kaotanud olegi. Bernadette konservatiivsed vaated elule on olnud nii tuntud-teatud, et Jacques Chiraci ja tema meeskond ei ole Bernadette isikut kunagi Shaki poliitilise tegevuse võitlusega siduda valimiskampaaniate ajal ära kasutada tahtnud. Jacques ise on öelnud, et Bernadette konservatiivsus võib progressiivselt mõtlevaid ja uuendusmeelseid prantslasi tema toetajate valijate hulgast ära peletada. Seetõttu ei räägita eriti palju seoses rakki poliitilise tegevusega tema naisest. Tõsi, Shaki poliitilise karjääri edenedes tema vananedes on ka tema naisest siiski rohkem rääkima hakatud. Üheks põhjuseks veel võib-olla, miks Bernadette Chirac on tagasihoidlikuks personics jäänud, on nende vanemad, tere 1958. aastal sündinud Laansi saatus. Ta haigestus, lapsena minen, kiiti invaliidistus ja ema on pidanud tema eest pidevalt hoolitsema. Randi juhtum oli muuseas avalikkusele eriti mitte teatud ja avalikustati alles hiljuti, kui Prantsusmaal ilmusid pärnadelti memuaarid. Loomulikult on seoses ilmsiks tulnud skandaalidega rahanduse vallas Bernadette käest pidevalt küsitud küsimusi, kuhu siis kõik see suur raha on läinud, mis ebaseaduslikult Jacques Chiraci kätest läbi voolanud. Bernard Etti vastus on olnud sellistele küsimustele ühene lühike. Jacques ei ole rahamees, raha ei ole tema jaoks kunagi elus olnud, suureks motivatsiooniks on seda kulutanud teiste, eelkõige Prantsusmaa hüvanguks. Muuseas, ükskord on ajakirjanikel Mernodeti käes midagi olulist nii-öelda juhuslikult välja õnnestunud pinnida. Kas Jacques Chirac on presidendi nõus oma kandidatuuri uuesti valimistel üles seadma või mitte? Ja pärna teataski siis enne ametlikku Jacques Chiraci avaldust, et tema mees seda kindlasti kavatseb teha. Kas tegemist oli juhusega saladuses hoitava asja juhusliku väljalobisemise, aga arvan, et vist mitte. Asi on selles, et juba ammu hoolitseb oma isa Shaki avaliku imidži eest. Tema noorem tütar Claude, kes on sündinud 1962. aastal ligi kümmekond aastat, kõnnib Claude varjuna oma isa kannul jälgib, et ta poliitiliselt korrektselt käituks, et ta kõike õigesti teeks. 1995. aasta presidendikampaania organisaatorina ja selle eduka läbi viiana on Kloodil avalike suhete valdkonnas saavutatud suur kuulsus ja nii mõnigi kuulus poliitik tahaks seda enda juurde meelitada. Aga kuniks isa on president, vaevalt Claude seda teeb. Kui Jacques Chirac on kusagil ringsõidul visiidil, siis nähakse tema läheduses pidevalt tütart Kloodi ta mobiiltelefoniga rääkimas. Nõuandeid, korraldusi jagamas. Tundub vahest, et isa oleks nagu pidevalt Kloodi käe all. Ta teeks ainult seda, mida Claude arvab, mida Blood käsib. Arvatakse ka sedagi, et Kloodil on palju teeneid selles, et ta isa tabanud skandaalid ei ole saanud saatuslikuks Jacques Chiracil. See stiil, mis Jacques Chirac-ile suhtlemises inimestega on nii omane on just tema tütre poolt välja töötatud ning isale juba praktiliselt sisse programmeeritud. Pean siin silmas Jacques Chiraci sundimatult suhtlemist suhtlemisvalmidust kõigi inimestega, nii kõrgete riigipeadega kui ka tavaliste kodanikega. Käte pigistused suurused huultele, näole, kätele tulevad Chiracil nii hästi ja loomulikult välja, et ta jagab neid nii heldekäeliselt ja ohtralt. Ja osad ajakirjanikud on tähele pannud lausa seda, et vahest läheb ta kätlemisel nii-öelda juba teisele ringil. Chiraci pereliikmete suhtumine oma ainsasse mees liikmesse võimaldab Jacques Chiracil ennast tunda vabariiklikus sellest uhkust tundmas Prantsusmaal end kui suure ja võimsa kuningliku perekonna liikmena. Ja tundub, et selline Kuninglik suhtumine temasse on hakanud levima ka väljaspoole Chiraci perekonna piire tavaliste prantslaste hulka. Nii et Prantsusmaad juhib praegu kuninglik president. Kui kaua veel, seda ei oska praegu täpselt ennustada. Selline oli poliitiku Jacques Chiraci lühike elulugu. Inimese Jacques Chiraci elulugu vajab veel uurimist ja lahtikirjutamist. Kõike head ja kuulmiseni. See kui nonii Võimen ela Vii. Söör.