Keskööprogramm. Tere õhtust. Täna kutsume teid rännakule eesti kirjanduse lukku. Kirjanduskriitik Toomas Liiv tutvustab ühe luuletaja teekonda ja luuletaja Erni hiir. Tänasel hilisõhtul räägime Erni hiirest luuletajaid, kelle kohta kirjanduslood midagi eriti olulist Emaini, keda käsitletakse tavalise rea luuletajana. Mul on tunne terni, hiir kuuluks eesti luules võib-olla tänaste kaanunite järgi kolmandajärguliste autorite hulka. Aga ometi, võib-olla on sellel luuletajale Erni hiirel tänasele Eestile mingi olulisem sõnum ütelda ja seda võib-olla sellepärast, et vaatame tema sünniaastat. Erni hiir on sündinud 1900. aastal. Tähendab, et möödub tema sünnist 100 aastat. Erni hiir on seega mingis mõttes Eesti 20. sajandi luule kaaskäija kaastegija kehastaja ja kui me loeme nüüd praegu Erni hiirekäsitlusi nii nagu nad on meie praegustes kirjanduslugudes antud, siis tavaliselt mainitakse tema suhteliselt varast debüüti 1918. Seega olles siis 18 aastane, tuli Erni hiir eesti luulesse ja Ma praegu siin tsiteerin Eesti kirjanduse ajaloo neljanda köite teist raamatut milles Oskar Kruus kirjutab 1919. aastal. Erni hiir avaldas koos Albert kivikaga futuristlik brošüüri ohverdetkonn. Siinkohal enam sellest Eesti kirjanduse ajalugu rohkem ei räägi. Mina siiski praegu juhiksin kuulajate tähelepanu just sellele ilusale aastaarvule 1919. See on see aasta, millal Eesti vabariik selles õiges ja eestipärases vormis kuju võttis, millal käis vabadussõda ja millal eesti kirjandust kujundas Siuru rühmitus. Me kõik teame neid kuulsaid süürlasi, Marie Underid, Henrik Visnapuud, me teame nende poeemitsevate elulaadi, skandaale ja nii edasi. Erni hiir oli sel ajal 1919. aastal märgatavalt noorem. Tema oli mingisugune tolleaegne noor põlvkond ja see brošüür ohverdetkonn mille Erni hiir koos Albert Kivikas avaldas 1919 On siruväline nähtus. Ja selles brošüüris ohverdetkonn. On olemas ka üks luuletus, Erni hiire luuletus, mis on oma radikas kaalsuselt jäänud eesti luules senini ületamatuks seon ülimalt modernistlik luuletus, luuletus, milles esimese maailmasõjaaegne dada istlik vaimsus ennast kõige selgemalt Eesti kontekstis avaldab. See on luuletus Armluul. Luuletus, mida tänapäevalgi eriti hästi ei mõisteta, ei suudeta sellest aru saada. Aga ma arvan, et selle 19 aastase Erni hiire luuletuse Armluul kaudu algab tegelikult eesti luules kõige radikaalsem, kõige modernistlikum ajajärk. Ajajärk, mida kandsid edasi hiljem kõrvuti Erni hiirega näiteks Johannes Barbarus. Võib-olla mõni teine hiljem liitub juba Artur Alliksaar. Aga praegu ilmselt on kõige õigem kuulata seda luuletust Armluul luuletust, mis on pärit 80 aasta tagusest minevikust, kuulata seda tänases esituses tänases tõlgenduses. Tänases Eestis. GG Keeii, Kipperryndari Kippe sütt-amm arm sütt-amm arm, Mooseid tamm süttis kella A skumaal skvals maal all Simms, surgus, surm, turgu, turm, koosid, tamm, sütt-amm, arm, kor torskas, karm torm, karm torms toikust tõstas Tarm, Tarm, kauglaug, langus, lõõskas, laul, laul, arm, laul, karm laul, Tarm. Erni hiiretulek eesti kirjandusse oli seega väga koloriitne. Ta tuli siia niisuguse ülimalt modernistliku luuletusega Armluul, milles ta püüdis siis lihtsalt häälikute hääliku kõla, kõla lummus abil edasi anda teatavaid hingeseisundeid. See on nüüd lugeja enda otsustada, kuidas see õnnestus. Aga me võime tagantjärele praegu lihtsalt ütelda, et see luuletus Armluul räägib kõige tõenäolisemalt armastus kriisist. Ta räägib sellest, kuidas siis luuletaja või luuletuses olev mina armastuse kriisi haripunktil suudab leida endas jõudu, et siis armastus, ilmselt ebaõnnestunud õnnetu armastus Sublimeerida luuleks luuletuseks pealkirjaga Armluul. Nii et Erni hiir tuli eesti luulesse radikaalse modernistina ja 1920.-te aastate eesti luules. Erni hiir ongi kõigepealt niisuguse modernistliku radikaalse vasakpoolse, see tähendab väga selgelt töölisklassile sümpatiseerivad luul esindajad. Ja siinkohal tuleb vist isegi täpsustavalt ütelda, et 1900 kahekümnendat aastat eesti luules oli ühiskonnakriitika kriitika tollase Eesti vabariigi pihta väga aktuaalne. Selles mõttes see kümnend 1920. aastal erines põhimõtteliselt praegusest 1990.-test aastatest. Praegu on meie luuletajaskond põhimõtteliselt lojaalne Eesti vabariigi praegusele olukorrale, aga siis 1000 kahekümnendatel oli väga selge kriitiline hoiak olemas. Vaim ja võim olid siis palju selgemalt vastandatud kui praegu. Ja Erni hiir 1920.-te aastate eesti luules eesti kirjanduses kirjutas tollases mõttes üpris kaasaegseid modernistlikke värsse ja nendest võib-olla kõige koloriitsem ongi üks tantsusaalide atmosfäärist tolleaegse fokstrotti. See oli tollal moetants tolleaegse fokstrotti rütmidest inspireeritud luuletuses mida me praegu just kuuleme. Oo, preili preili, tšemmi palli, Pummelongi daam. Oi tingeltangel tungeldus. Hõigungeldus. Hurraa. Madaam Fox Trotski drillid, Trallib iharu saam. Poiss Bergel mürgel mürtsu taitamm, tiri olla. La kuid silmini siniAllikaim käitraagilikum. Draam on millalgi niiter Reedatum või üle karjarra arm kulub kõhetu põld põlata muistse pildiraam. Kodunurk paik, hubasem ooo, püha kodumaa. Ah, andestust, muda. OP preili tantsukinga. Tald veel vajab kõhutust, peapööritust. Sen tralli, hoone tipp. Moodsale meeletusel oleks järel mõtlik. Mald. Põsk, punsu põsel. Lõõtsubrindia vereni paisub, soon, tummihar, keha jöörleb, öörleb, mürtsub meelte vald. Džässbändi kaoted kiunub süda justkui ohvrivoon. Eesti kirjanduses 1900 kahekümnendatel aastatel toimus märgatav nihe nimelt oli seal kümnendi lõpuks väga selgesti tajutav ühiskondlik ummik. See suur ülemaailmne majanduskriis koos sellega kaasnevate nähtustega eesti kirjanik Condoli tegelikult väga radikaalselt tolleaegse võimu või tolleaegse raha maailma vastu häälestatud ja Erni hiir 1920.-te aastate lõpul liitus tollases eesti kirjanduses väga radikaalselt mõjunud rühmitusega liikumisega. Me võime seda nimetada elulähedus liikumiseks. Me võime seda seostada ka ühe tollase väljaandjaga kirjanduslik orbiit, et me võime seda liikumist selle alusel nimetada orbiitluseks. Nii või teisiti, see liikumine nõudis 1920.-te aastate lõpul eesti kirjanduse lähendamist elule, see oli suunatud noor eesti vastu. Noor Eestis nähti mingit elukaugust ja 1903. aasta alguses see elulähedus nõue kõlas väga aktuaalselt, see oli tegelikult ajastu poolt dikteeritud nõue. Ja Erni hiir oli üks juhtivaid orbiitlasi koos näiteks Juhan Sütiste August Jakobsoni jaga Hugo Raudsepa, Mait Metsanurga ka. Nii et see 1930.-te aastate alguse opositsioon Noor-Eestile leidis Erni hiire luules väga selge väljenduse. Ja kui me nüüd Erni hiire 30.-te aastate luulet loeme, siis me näeme seal jooni, me näeme seal sõnumit, mis on tänases Eesti vabariigis minu meelest vähemalt ülimalt olulised. Ja nimelt see Erni hiire luule 1000 900 kolmekümnendatel aastatel kujunes väga ühemõtteliselt propageerivaks angažeerituks ideoloogiliseks ja Erni hiire ideoloogilisuse juhtmõtteks sai positiivsus optimism, teatav rünnakuvalmidus. Seda me näeme ka tema 1930. aastate alguse luuletustes ja meil on praegu võimalus kuulata ühte niisugust luuletust, kus Erni hiir küll veel 1900 kahekümnendates aastates räägib ründamisest, räägib endast kui rünnu mehest. Ah, rännumees rünnata, ennata, lennata, kuhu, kuhu kuu peale, kui lendur ei ole, ei suguta, ei marsi, utoopia, fantast kaob võlureid innustanud luhtade luul, laante vabadus, Huhu olla mürgaman, jäik mussaliinitsev, rahvuslus, iidoli leierdus, kast, meelux, jaluks, kool, kartseri dinuta, tahvistunud suhu poeedistet, juhed, neid seirataks politsei hardalt ehk ajuti vast üldigatsus, sõjaline mässon. Me taotleme aegade puhu kui värdjat, pea pelgamendime verest ja valust Sis sündivat last. Kang, jur ehk fill doktor või kentsaka kest, diplomistad, kelm euroopasul ehk parassiitluseks söödama tegevus, mureks mänge massiga viitlikuks õpinguks juba Cafen sahmat kujutelm. Vasttulija süütumgi, taller tetraal kasse juhmunult sureks linnade viinast tunde, veen nagu Laamastu pallika päiksendat Helm. Rännumees armastuse nimelgi ligemist Kessa ei pureks. Mis hõik, mis kõik, mis meie südameis lõikub, mis kutsub meid kui mingi uuest leid paisata otsekui taevast tagasi ellu elu poole vastu võtma vaeva ning kandma hoolt. Meie silmad täis küll valu lööb süda seda kiiremalt nagu pimedate veel taaruva jalu püüdleme tajuda piire, teadmata kust nägemata kun. Et meie ajud pole täis enam und ja tunnetel lõngu taust pole tarvis südame üksindusse. Enge meid kõiki, hoiab ärkvel, verd, ohutav värin kartel üldist varisemist, elust väsinuid vaibumist, vihkajaid põrutab, tead, et lõplikku hukkumist pole kõik, kuid oleme erutatud meie soole kohuseks tagasi anda tasakaal elule, merel ja maal. Alatele, ülesehitustööd hädadenud sõge nende rahvaste ööl. Ei, me ole jumala pojad, nautlejad vägeva isa. Armust. Tahame olla inimeste lapsed, varmad valu ja vaevaga loojad päevil suurima heitluse ummikust otsida, pääsu, Eime heitu olemaski, kurjad eluks, kui nõutaks sellist urja taas muutuda hääks kõiki kord haarava valgusel. Ei me salga, talgusen, hing on tundnud ahendust, otsida lahendust, valida ainult paremat kõigest, sest mis mõõnanud selja taha varisenud vana maailma varemeile sellest ebaõigluse karidel veriselt varisenud võimutornide ja Ubrikute, jumala inimeste, inimvabrikute isandate, alamate, ilma sõgestavaste vastuolude nõest juba puhtad andmas. Silmad. Meile on jäänud varemeist eemale käenda ja otsekui allikad mulla Õnarusist värskelt tulvavad tõega purskuda otse elust endast üks ühelt, teine teiselt poolt ning nii tunglemis hool otsides kaasatuks suvast, südamega vendi kitsal ja keerukal, Raal väikeste mõtete helkivaid joana, kords samal maal kokku valguda, suunda murdvaks jõeks. Nii, mees, silmad täis, on otsinguvalu südameid murduma, igatsused suured. Ent las esmalt veel murduda, need enge nüüd meie teemaast madalast jagu jaolt samm kõrvuti, ühtlasem vaol käib, kaasan sinuga, hädan kannataja kaaslane, ajan vaid üht-teist. Usaldav vaim siin ohtudest lõhest pinnal, meie rõõmud, meie valud, meie väikselt rajat tegude alged liidab kord uue ajastu aluseks, kuhu võib kinnita tõelus, juured, unelus, üllaim, igatsus, sügavaim. 1930.-te aastate eesti kirjandus on tegelikult palju keerukam nähtus, kui me tänase pilguga vaadates arvame. Ja selles, 1930.-te aastate eesti kirjanduses on väga selgesti eristatav niisugune ametlikult propageeritav ideoloogiline joon. Niisugune ideoloogia, mida kannab märksõnana ehk kõige paremini sõna eestlus. Ja sellega seoses peame kindlasti nimetama Erni hiirt. Nimelt Erni hiir oli luuletamise kõrval ka 1900 kolmekümnendatel aastatel üks eesti kirjanduse ja mitte ainult eesti kirjanduse, vaid terve Eesti riigi olulisemaid ideolooge. Ta ei olnud ainukene ideoloog, me võime rääkida 1930.-te aastate Eesti vabariigi ideoloogiast kui nähtusest, mida kujundasid näiteks Oskar Loorits, Uku Masing võib-olla mõni teinegi veel, aga Erni hiir on nende hulgas. Ja mul on praegu siin stuudiolaual ajakiri Looming 1935.-st aastast märtsinumber. Looming number kolm ja selles on Erni hiire arti, kel töö, eestluse tähiseid. See artikkel on niisugune tekst, mida üldiselt Nõukogude Eesti kirjandusteadus eriti ei tunnustanud ja kui seda mainiti, siis väga põgusalt. Aga ma loeksin siiski praegu sellest Erni hiire 1935 Loomingus avaldatud artiklis tühistustähiseid, et esimese lõigu Erni hiir kirjutab seal niimoodi. Ma tsiteerin, kui meie ärkamisaeg tähistab vana kultuurrahva uuestisündi siis nooreestluse ajajärk kujutaksele rahvavastsed noorpõlve, millele loomuliku arengu teel järgnevat aega võiksime iseloomustada Tööeestlus ajastuna. See oleks täisealise, rahva küpse ja sihikindla töö saavutis ta rikas aeg. Kuna viibime praegusel ajastu alul, siis on põhjust lähemalt vaadelda kahe viimase ajajärgu loomuliku arengukäiku ja erinevusi. Tsitaadi lõpp. Selles esimeses lõigus on minu meelest antud üks väga põhimõtteline kontseptsioon Eesti ajaloost või eesti identiteedist. Siin on väga selgelt välja toodud ärkamisaeg. Ma kordan praegu äsja kuuldud tsitaati, mida Erni hiir iseloomustab kui vana kultuurrahva uuestisündi. Sellele järgnes Erni hiire järgi nooreestlus ajajärk, selle vana kultuurrahva vastne noorpõlv. Ja siis 1935. aastal. Aga see on üpris kõnekas aastaarv, kui me peame silmas Eesti ajalugu ja eriti 1934. aasta sündmusi. Niisiis 1930 viiendat aastat iseloomustab Erni hiir kui töö eestluse ajastu algust. Ma kordan veel Erni hiire määratlust, see oleks täisealise rahva küpse ja sihikindla töö saavutiste rikas aeg mis algas Erni hiire järgi 1935. aastal. Selles samas Loomingu numbris. Märtsinumber 935 on Erni Hiirelt k kaks luuletust. Jaa, nende luuletuste aluseks on seesama töö, eestluse ideoloogia luuletus suuskleja, mida me õige varsti kuuleme, kujutab endast ühte ilusaimad Eesti loodusluule näidet. Seal räägitakse ühest 1930.-te aastate suusaretkest suusataja luuletuse, mina läheb suusatades linnast maale ja seal Maal. See suusataja suuskleja tollases Erni hiire kõnepruugis puutub kokku eesti taluga. Ta näeb seal eesti talu selles lumises maastikus ja seal. Ma praegu kasutan siin selle luuletuse sõnu, veri tunnetab vere Se linnast tulnud suuskleja kohtab seal eesti talumaastikul eesti talus siis seda enda tõelist päris kodu ja selles kokkupuutes eesti taluga linnamehest suuskleja. Vastavalt selle luuletuse sõnumile leiab taas enda ja vastavalt siis selle luuletuse suuskleja sõnumile, mina luuletuse, mina pöördudes tagasi siis sellel suusaretkelt linna on Ennast kosutanud, on ennast turgutanud ja ta tuleb sealt kokkupuutest eesti taluga tagasi, kui võitja seal mingisugune võitja, tagasitee. Ja samas loomingu numbris. See on siis 1935. aasta loomingu märtsinumber. Me leiame kärni hiire luuletuse patrioot ja seal Erni hiir kirjeldab siis eesti talumeest oma viletsa elamise keskel. Tal ei ole seal mitte midagi ilusat ümberringi. Aga Erni hiir annab väga selgelt mõista, et selle eesti talumehe jõud on temas endas, selles töötahtes, selles töö eestluses, mida sisse patrioot selles luuletuses kehastab. Me kuuleme mõlemat luuletust nüüd Taavi Teplenkov esituses. Ja ma arvan, et need luuletused ei ole mitte lihtsalt ühed luuletused 1930.-te aastate luulest vaid need on ühed väga ideoloogilised, väga programmilised luuletused, mis on määratud illustreerima ühte väga selget rahvuspoliitilist. Me võime seda nimetada kannatsionalistlikuks, programmi, mida meie võiksime praegu nimetada nii nagu dollalgi töö eeskluseks, programmi, mis fikseeriti 1935. aastal. Ja meie praeguseks ülesandeks on lahendada lihtsalt see küsimus, et millal ja kus see töö, eestluse programm Erni hiire poolt sõnastatud Erni hiire poolt luulendatud töö-eestlus. Millal see tegelikult teostus? Millal ta kehastus meie Eesti elu tegelikkuses, millal ta lõppes? Kuulame nüüd neid luuletusi. Kui alla on kinnitatud suusk nii libav ja läiklev, kui vask, sulgub teadusen, käratsev tänav. Kabu hirmunult rabeneb hingelt umbne Halin ja mainige raskus. Suuri silmi, kõik meeled on pingul, enge oodata südameväravast, uute rõõmude sisselask. Kaugelt lehvitab härmatult kask, taamal sirgena rohetab kuusk. Eks Avatle kutsuselt need oksad harali, see, kui käed ole uljas, ole virk, kerged. Su jalad on täna mööda lumenurm ja Luhti Uhti kepilöögil võid alata sõitu pilgul kirikal tähistan Teed hangelt hangele Mäele mäelt nüüd lennata võid. Tuul kõrvades puha pää kohal, hõiskab lumest säravam tuhansu ümber tantsiskleb tuisk. Sellel keerisel rabeleb rind kui vangistatud linn, tunden katkeman püünise võrke. Ah, mis kõmahtusse ära tagasi põrka üles sillutas, jõe vee aina liugleb, libiseb tee tagant käänaku, tõustan mäkke, Entrühkidel mäele, hellunud pilgu kaugele, saadad siit enda avali, näed oma kodu ja maad, nagu oleks neile altaril lina, hõbe narmane laudas, et täna päike taevast on laskunud, ent kõigele maa pääl jaotten. Õhk täis on karged, ülevad taskust. Mäed äärene härmatult salul Lumen põlvili rahulist talu keset säravat talves sääl korstnate Punavat suud, kui sosisklex palvet hingaten kuumalt. Seal kõrgete hangede varjul märkad Bobulid Arede madalaid harju. Näed vaikselt astuvaid inimesi, kord üksi, kord paarikesi, lööb magusalt erutav valu, nüüd läbi su verest ja luust enam seista ei malda, tasa libaskleb suusk alla alla oma sünnivalda. See on kõigile. Hüüatab tere, nagu tervitan ema ja isa. Veri tunnetab vere ning põskedel lõõmava, puhkeb. Kogu elujõu visadus nüüd esile uhkab. Oled leidnud taas enda teed innulist jätkaten, kui Kinkude harjadel lendad, rõõmud, tiivuline matkaja. Juba punetab lääs vastu kummaden jäält ning su tundlikelt palgeilt. Sinu veenaga kerib nüüd joosta põld püüsid kui kiirkäskjalgu, et tukkuma jänese jääks ning metskits ei ehmiksovhoost. Ehavalguses rõõmsan au Vahtena Valka vain rüüden on metsades, põõsad. Oma külastajad kätelt nad kiirgavaid helbeid alla puistavad heldelt nagu võitjate tagasiteel, kelles silmil on suur meel ning südant tee rusu paha tuju ega masendav süü. Nõnda linnale lähened otsekui loodusest jumaldad, pagan, kes võitnud on tagasi elurõõmu ja häädusse, usu. Taevan, Ööveelsem puhkevad tähed. Miks kõhklevalt astud, kui mult seda rasked sammud vaatled nii arglikult, miks sõlmin, kui Valgata pleek normil veel äsja Safeidelnud, otsekui võitlematus, sangar kive seal lennutanud käed kraavesse käsutanud veed metsis langetanud loogu Põldeks tasandan Nõmmi sihtidega läbistanud sood, avastan otsemaid teid kõikjale, sind on kutsut, kõikjal on vajatud su jõudu hiiglaseks tõstnud, sind töö tunnustanud. Alistu maa. Nüüd miks kõhklevalt astud, kui mult seda rasked sammud? Vaatled, nii arglikult, miks kõndida kodusel teel? Ah, see laokil suitsu Natarrese ongi koduvaese Boboli veerul põlde ja mäe kitsas kamber ja koda kõrval paar katusealust kepsleb, kuni õmblaste summ askeldab hallpäine moor. Ning sa peatud lävel istuda pakule viivuks ootama talu töölt naist saabub, kes pimeda eel põleb su kohal taevas taas nagu hommikul Minnan. Kaasa põleb su hing, kuigi näid mõtlike tumm. Ah see laokil suitsutares ongi su kodu vaes Bobuli hütt, veerul põlde ja mäe. Teistele ehitanud oled, Mil variseb enesetare päevad kõik võõrsile jäänud endale põgusad ööd. Tugev on siiski su veri, suur on su kodune perre, kiust, vaesusest, siin õnnistad elust. See koht kogub su ümber neid suid, mis kilkandon Lindaga võistupea, su põlved, su käed poisse, tüdrukuid täis, aru pead andma nüüd enesetööst ja muinasmaa ilmust. Suudad, kas vastata kõik mõtluseks üürike aeg? Teistele ehitanud oled, kui variseb enesetarre päevad kõik võõrsile jäänud neile vaid põgusad ööd. Suurena, istudes pakul abitult õhkuvad palged raskete mõtetel õõs ahistab südant ja pääd. Kahklust ei tulnud sa tööl, kuid valu toob koduste saatus. Kas sellest vaesusest kord pääsevad küsijad need vaadata naisele silma, kes vilkasti möödub, nüüd kotta? Mõistate mõlemad, siis tummad, kõneldud keelt, mõistata enambel Salagi rõõmumis, hingeni haarab kinni, kui hakkavad teist väikesed kutsuvad peod. Suurena istud sa pakul abitult õhkuvad palged. Raskete mõtete lõõsk ahistab südant ja päev. Pimeleb ümbrus, ent meeltan, nüüd süttib eredam balang. Heleneb, aegade käik kumatab tuleva tee. Ja sina näed, sest madalast tarest väljund on mehi ikka kui ähvardanud oht kodust ja kaitsetud maad riiklike kordagi peksnud ja atnud nad otsekui rehte kuivunud. Kui valitsev kiht uuendust nõudlenud, on aeg võitluste võitudele lipu all sirgena ründan nood mehed tagasi tulnud siis taas algalt, kui ehitav töö. Pime, nende ümbrus enda meelte on süttinud, eredam balang, hele, nende aegade käik kummatab tuleva tee. Vere on kogunud Jul lauda. Kauaks veel sinagi ootad? Vaikne on söömaaeg see paladeks murda, seal leib. Homme kutsutaks, ära viiakse kaugeile maile märgid, sul, Mehhisem surm, Ella, teised siin võiks. Kui see karikas möödub, kunagi tabab see siiski mõnda neist istujaid seal oodata igal see tund. Nüüd sai kõhklegi enam, sest kindlasti tead sa seda tõustakse värinata uksel, kui koputus käib. Pere on kogunud ju lauda kauaks veel sinagi ootad, vaikne olnud söömaaeg see paladeks murda, sul leib? Need luuletused, mida me äsja kuulsime, pärinevad siis 1930.-te aastate keskpaigast ja nendes luuletustes, nagu selles Erni hiire seeski tööstuse tähiseid kuulutatakse positiivset ülesehitavat elu kuulutatakse positiivset ülesehitavat kirjandust. Kirjandus ka selles Erni hiirekontseptsioonis peaks olema tööeestluse ajajärgul ülesehitav, optimistlik niisugune, mis kutsuks inimesi üles ehitama ideaalset riiki. Ja siinkohal peaks siis tegema kõrvalepõike vaatama korraks idanaabri, see tähendab tollase Nõukogude Venemaa kultuuri- ja kirjandusellu. Ja me võiksime, kui me oleme sinna korraks kiiganud, ilmselt konstateerida, et Nõukogude liidus selles stalinistlik, kus 30.-te aastate Nõukogude liidus oli ka kirjanikkonna jaoks püstitatud väga konkreetne ülesanne kujutada positiivselt üles ehitavalt tollast tegelikkust Nõukogude liidus. Nii et me võime siis praegu väita, et Eesti vabariigi ametlik ideoloogia, mida näiteks Erni hiire SEE TÖÖ eestluse tähiseid väga selgelt kehastab langes väga suures osas kokku ka tollase nõukogude liidu stalinistliku kultuuripoliitikaga ja ilmselt ka tollase Saksamaa ja Itaalia ja Poola ja Läti ja Soome ja nii edasi kultuuri ja kirjanduse ideoloogiatega. Ehk teisiti öeldes, see 1930.-te aastate Euroopa oli mingis ideoloogilises mõttes ühtne. Erinevused tulid ainult detailides ja Erni hiir tegelikult Eestis 1935 kuulutas sedasama positiivsust, sedasama autoritaarset positiivsust mis oli aluseks igasugusele kultuurile Nõukogude Liidus kui ka Saksamaal kui Itaalias, kui ka Lätis mõtleme korraks ainult ilmselt igale eestlasele tuntud Riia vennaskalmistule, nendele skulptuuride seal, mille jaoks Tallinnas analoogi ei ole. Nii või teisiti Erni hiir visandades Tööeestluse ideoloogiat andis ikkagi vundamendi või aluse niisugusele erilisele pateetilisele ajaloo ja ka Eesti käsitlusele. Ja seda võib vist ilmselt nimetada niisuguseks natsionalistlikuks suuruse, Kullustuseks või millekski taoliseks. Ma pean silmas seda, et Eesti oli ikkagi ülimalt väike riik. Ja selles kontekstis võib-olla kõlab Eesti jaoks ikkagi väga ilmekalt näiteks niisugune luuletus pealkirjaga hiiglaslik aeg. Hiiglaslik AEG julgust nõudev ja ohutav aeg sind kaaluda, millise vaega su aluspinnaks on teras ja Paed? Ruttasklev paev igavik viivudest tiinestus, vaev, sust hoitakse kinni, kõhkliku käega viib edasi siiski inimes vaed. Jumala yks nüüd ebajumala yks veriseks, nüüd on kahureid juhtivates küüdid eineid, kohuta mõrvari süüd. Kangelasteod elu kannavad mehised, teod. Kuigi inimene vaevade külge on seot, teda liidavad ajaga pähe ning peod varisemist argu, olgu nüüd kungi varisemist kogu inimkond kolgata teele onkist ei päästa teda enam ainuke rist. Kui me nüüd kuulsime seda luuletust hiiglaslikust pärast, siis ilmselt panime tähele, et seal vilksatab Erni hiire tekstis sõna teras, teras ja Paed. Ja. See sõna teras oli 1930.-te aastate ideoloogilises kontekstis ülimalt oluline. Teras oli juba raiutud Nõukogude Liidu juhi Stalini Jossis Vissarion Novitš, Stalini nimesse teras ja samuti oli see tollase nõukogude kirjanduse ühe olulisema teose, kuidas karastus teras Juhtsõnaks, teras, mis karastub võitluses. Ja siinkohal vist tuleks lisada ka eesti kirjanikest Jüri Parijõgi, kes sellel samal kümnendil kirjutas väga olulise noorsooromaani teraspoiss. Nii et kui me räägime terasest 1930.-te aastate kontekstis siis see on mõiste, mis ühendab tolleaegset Euroopat, oli see siis sotsialistlik natsionaalsotsialistlik või siis lihtsalt autoritaarselt eestilik teras mingi raudne hävitav sõdurlik, militaarne nähtus ja seda me leiame eesti luules õige mitme luuletaja, aga eriti selgelt Erni hiire luules. Ja sellega seoses muidugi on ülesehituslikus väga ilusasti seotud üldise loomistarbega töö-eestlus, nii nagu seda mõistis Erni hiir oli seotud ikkagi oma kodu ülesehitamisega. Eesti töö oli see, mis pidi üles ehitama tollase arusaamise järgi Eesti kodu. Ja kui Erni hiir kirjeldab nüüd loomist loomist Eesti keskkonnas eesti maastiku taustal siis ta tegelikult arendab sel viisil edasi Eesti Rahvusliku Eesti natsionalistlikud ideoloogiat. Ja selles mõttes on see luuletus loo üleskutsena üles ehitavaks tööks üleskutseks optimismile. Väga tüüpiline tollele kümnendile. Taas päikse Kirtel kirjutati lumme käsk tõusta vastselt elada. Poolt Poola kandlus, tuultan, avar tunne ning sügav soojalt hingas maa lei õhu värisema, tiibe vuhin, käis valgus hele, mööda maad viis ojja, viimse hange jooksutuhin ning oja ruttab veel, kui saab. Soor, rabastikene püsib kaebliktorin peas. Häältki kostab lembelaul. Kui viirukiga pühitsetakse porimaapinda, katab tiin aur. Ning tallata mudast kesist tõuseb rohi ab värskeid võrseid, vilets känd. Kui kutsuks kõiki metsavõimas kohin ja päiksekõrgel kõrgel rändkuid. Inimlaps, sa kaua vaatad kõõrdi, so Theo tahete majandab tusk. On palju sõpru, sirgest tõest võõrdunud suuusku nüristunud umbusk. Kui Pehklikuks aastat purelt kurirõõm alal hoiab elu kuu kui hirmutab su samme, vaenlik Kurin, veel täida veresundi. Loo. Me oleme praegu kuulanud Erni hiire luuletusi 1930.-te aastate keskpaigast teiselt poolelt me oleme rääkinud Erni hiirest kui ühest tollase Eesti ametliku ideoloogia põhilisest esindajast. Me oleme rääkinud Tööeestluse ideoloogiast kui millestki, mis on Eesti vabariigis olnud alati väga olulisel kohal. Praegu lahti siin Erni hiire üks luulekogu pealkirjaga Sinimäed ja üks luuletus eestluse tee. Ma ei taha nüüd ütelda, et see oleks mingi tippluuletus aga minu meelest son kummat digiväga iseloomulik ja väga oluline luuletus ja sellepärast ma ka praegu seda luuletust pealkirjaga eestluse tee tsiteeriksin. Töö ja võitluste põliselt karastat, maa, vaba vaimu ja tõdede kodu loova jõudude, mehiste tegude, maa. Sind ei ähvarda iial siin kadu. Nagu kuivaks ei ammenda lääne seekord, nii ei ohuta eestlaste võitleja verd. See on selle luuletuse esines troofia. Ma loodan, et kuulajad said aru sellest sõnumist sellest eestluse igikestvuse kuulutamisest. Edasi. Erni hiir kirjutab selles luuletuses, ma tsiteerin. Siin Me isadekojad ja sünnima muldvaevast Woodavaiks viljelded, nurmed, siinne südamed, läidet täis, veendumust, tuld, siit ei sunni meid taanduma. Surm, kiik. Kuni paistabel päev läbi tormihoo eesti mees, eesti ema siin elab ja loob. See on siis 1900 kolmekümneaastate keskpaiga eesti luules tatud propaganda ja ma loen ka selle luuletuse viimases troofi. Meie järele tõusevad nooruse väed, nagu kevadel uueneb hallus Ortes filmiga rahvas siit maailma näeb päevi tulevaid teadleb ja paljub, jäävad vabaks. Me kodused väljad ning veed, sest et igavik. On võitva eestluse teeks. Tsitaadi lõpp. Kui me natukene mõtleme selle viimase väite üle, igavik on eestluse teeks siis ilmselt see tänapäeval tundub natukene naljakana natukene koomilisena. Aga ma arvan siiski, et see eestlus mida siin minu poolt äsja tsiteeritud luuletuses Erni hiir kuulutab, et see eestlus tegelikult sai teoks realiseerus ja kandis meid läbi 1940.-te ja 1950.-te ja 1960.-te aastate kuni 1970.-tesse aastatesse võib-olla kaugemalegi veel. Mul on niisugune tunne, et see Nõukogude Eesti õitsev kolhoos, kolhoosiküla, see, mis tänaseks on lagunenud. Et see mingis mõttes on seesama töö-eestlus teostatuna. Mul on niisugune tunne, et Erni hiire poolt 1935 ja hiljem visandatud tööstuse programm leidis realiseerimist Nõukogude Eestis. See on tegelikult see Ivan või Johannes Käbini poolt juhitud Nõukogude Eesti milles tõesti kolhoosielu, kui sovhoosi elu oli ilus ja seda markeeris ka arhitektuurselt Eesti küla või eesti kolhoosiküla. Ja mul on niisugune tunne, et see eesti ideoloogia natsionalism nii nagu seda sõnastas Erni Hiirelt, see on tegelikult meid kandunud tänasesse sisse. Ja kui me tuleme tagasi nüüd selle kunagise Erni hiire Ajalus skeemi juurde, et oli ärkamisaeg, siis tuli Noor-Eesti ja siis tuli 1935 töö-eestlus ajajärk. Ja kui küsida, et mis ajajärk on meil siis praegu ja ma võtan endale praegu selles saates Erni hiire rolli, kuigi enne hiir on juba tükk aega surnud ja ma arvan, et me võiksime praegust Eestit või seda praegust eestlust nimetada raha Eestiks raha eestluseks. Sellepärast et praeguses Eestis meil keegi tööd eriti hinda hinnatakse rohkem raha ja vastavalt sellele ka rahategemise võimet. Nii et võib olla Peaksime selle 20. sajandi Eesti arenguloo vastavuses Erni hiireskeemile sõnastama siis järgmiselt, et meil oli kõigepealt 20. sajandi alguses Noor-Eesti ajajärk, siis tuli meil töö-eestlus töö, Eesti, see on see ülesehitav Eesti, mille keskel me praegugi elame. Sinna kuulub muuseas ka see Mustamäe ja Lasnamäe ja Õismäe ja nii edasi. Ja nüüd, 20 sajandi lõpul oleme me jõudnud raha Eestisse. Raha Eesti on see, mis meid siis peaks viima Euroopasse või Euroopa Liitu kui NATOsse ja nii edasi, aga tulgem tagasi Erni hiire juurde ja Erni keeleprobleem ei ole mitte selles, et ta kunagi kuulutas töö eestlust, et ta kunagi kujundas Eesti vabariigi ideoloogiat. Vaid Erni hiireprobleem on selles, et ta 1940. aastal tegi niisuguse järsu pöörde millest näiteks Endel Sõgel eesti kirjanduse ajaloos kirjutab niimoodi. Ma tsiteerin praegu Endel sõklo eesti kirjanduse viienda köite esimesest köitest. Niisiis Erni hiire kohta kirjutab Endel Sõgel järgmiselt. Erni hiiremaailmast, vot selline areng, temaktiivne fašismivastane positsioon 1930.-te aastate teisel poolel oli ettevalmistuseks sellele, et ta võttis 1940. aasta suvel vaimustusega vastu kodanliku võimu kukutamise ning nõukogude võimu taaskehtestamise. Kui Erni hiir kodanluse võimuloleku aastail ei nõustunud olema mingis riiklikus asutuses tööl, siis nüüd asust aktiivselt ametisse. Juulist 1940 töötas ta Tartu ajalehe algul Postimees, siis Tartu kommunist, kultuuriosakonna ja parteieluosakonna juhatajana. Viimati mainitud kohal oli ta kuni Tartust lahkumisel fashi välisel survel. Suure isamaasõja algusest peale Erni hiir rahva kaitseväelaste ridades. Ja nii edasi. Nii et Erni hiir oli siis üks nendest eesti luuletajatest, kes 1940. aasta suvel asus Nõukogude võimu aktiivsete teostajate ridadesse ja ta ei olnud mitte ainukene. Ja sellega seoses tuleb vist meil praegu varasemast palju selgemini välja ütelda. Et ega Erni hiir nii väga suurt hüpet või murrangut läbi elanudki see töö-eestlus, mida ta oli kuulutanud Eesti Vabariigis 1930. aasta keskel. See tegelikult ju oli olemas ka natukene teiste nimetuste all nõukogude liidus. Ja nüüd 1940. aastal oli vaja lihtsalt muuta mõned sildid muuta lihtsalt mõnevõrra hoiakut. Ja minu meelest siin ei ole vähemalt Erni hiire puhul tegemist mitte niivõrd reetmisega, kuivõrd lihtsalt teatava kohandumisega kohandumisega selles totalitaarses totalitaristlikus Euroopas mis hõlmas nii Eestit kui ka Venemaad kui ka Saksamaad ja nii edasi. Nii või teisiti, enne hiirest tuli siis nõukogude luuletaja ja 1944. aastal Erni hiir seesama Erni hiir, kes oli kirjutanud eestluse teest töö, eestluse tähis teist. Seesama Erni hiir kirjutas luuletuse vene rahvas, mille kohta Endel Sõgel jälle selles juba nimetatud eesti kirjanduse akadeemilise ajaloo viiendaga seitsmes raamatus kirjutab. Järgnevalt. Rahvaste sõpruse teemaline luuletus Vene rahvas sai Peegia tõlkes Üleliidulise levik. Tsitaadi lõpp ja meil on praegu selles tänaõhtuses saates võimalus kuulata Taavi Teplenkov esituses Erni hiire luuletust 1944.-st aastast vene rahvas, mis sai üleliidulise leviku osaliseks. Kõigi rahvaste ringis, kellega kohtunud venel rahwasso seltsis sõbrana käib, valmis õnnetuses pakkuma Lohtuv valmis jagama päevi nii halbu kui häid. Tõtt kätkeb see rahvas nagu emake Volga kannab heledat avarust laiuval teel, mis ühendab, elustab viimasedki kolkad, et need õitsele puhkeks ees. Päike Gesele. Kuid õiglases vihas rahvas on vägev, kui tormihoog suunab ta rünnuks kõiki jõud eest heitma teetõkkeid graniidi, sky mäge, et viiks õigele sihile arengusõu vene rahvast. Siit vapruse piiritult pinnalt üksnes tõusta võinud töö ja lahingarmeed, kes vabadust kaitsevad eluhinnal ehitajaile jääks lahti kõik teed laia töötava koduma, julgelt ta muutnud sõjaleeriks, kui oht seisis arengu ees, sõprusperena rahvaid, ta koondada suutnud võidu lahinguiks õigluse vendluse eest. Vene rahvas tões veendunud ja vabadus uhke, käies Lenini-Stalini tähistel teab, luues sõbralikeks rahvaste suhted, kommunismile jõutakse, jõutakse pea oma rahvele, ihalduse õnnelikust tänul tunnetad nüüd saabunud võitluste teelt vene südamesoojus ja kangelaslikkus sinust tugevdanud õiglus, tahet tõemeelt. Erni hiir aga jätkas oma loomingulist teed ka Nõukogude Eestis 1940 aasta teisel poolel. Ta tegi kaasa kõik need tollase Nõukogude Eesti kirjanduselu pöörded kõikumised ja sellest ajast 1950.-te aastate alguses Annel või võimalik kuulata ehedat luuletust, luuletust, mis on suunatud tollaste sõja õhutajate imperialistide vastu. Ja kui me seda luuletust ka praegu 1999. aasta novembri õhtul kuulame, siis me peaksime seda kuulama teadmisega, et võib-olla on tegemist siiski kaunis ausa aga eksiteel oleva inimese luulega. Niisiis kuulame praegu luuletust häält külma sõja ajast, 1940.-te aastate lõpust, viienda aastate algusest. Meil südameis kõlavad laulupeo viisid töörõõmust koduma kasvavast jõust ent rõhutud mail aina oodata, kriisid sõjast kasumeid lõigata, kurna jahil nõuks. Kuis neil maadel kuluksid sõjakad krantsid. Ei see hullude Ulung tõtt varjata saa, kuis rahu ja rahvaste sõpruse kantsiks loovas töös on kasvanud nõukogude maa. Seepärast on hirmul ja värisevad abi anudes aatomipommide väest, ahned pankurid, surmaga äritsejad, Kell pimeduse võim on nüüd kadumas käest, sest maailma rahvad ju teavad, näevad, et vägevam aatomituumade jõust on kurnamis köidikuist vabanenud käed ja ühtse töörahvatõdede võidule tõus lahti, ütlevad sõjast ja rahvaste riiust 100 miljonihäälselt töötavad väed. Rahvad nõuavad rahu ja nõuavad priiust, et kõikjale ulatuks töörõõmus päev. Seepärast julgelt nad kõnelevad, et kindel, üksmeelne on igamehehääl, sest me tööst on maailm, on noorse kevad saanud alguse, meiega püsima jääb. Me teame, rahu ei too meile palved sõjas süütajat lõplikult ohutuks teeb nõukogude rahva jätamatu valvetöös ja võitluses rahvaste sõpruse eest. Kui me oleme nüüd teinud väikese põgusa rännak kui läbi Erni hiire luule. Ja kui me nüüd küsime, mida sellest kõigest arvata siis ilmselt tuleks meil arvata ühte, et meil on tegemist üpris tüüpilise eesti kirjamehe loominguga niisuguse kirjamäe loominguga kes ei saanud mitte kunagi poliitikuks, vaid kes jäi loojaks, kes jäi kirjanikuks, kes jäi luuletajaks. Ja kes oli? Ma arvan, vähemalt ja ma loodan niimoodi võimaluste piirides aus. Ehk teisiti öeldes Erni hiir otsis nii nagu kümned teised eesti luuletajad 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel, neljakümnendatel, viiekümnendatel aastatel. Võib-olla ta ei leidnud alati seda, mida ta otsis. Või kui ta midagi leidis, siis see võib-olla ei olnud päriselt see, mida ta otsis, mida ta oleks pidanud leidma. Aga ma arvan, et me peaksime seda luulet senisest palju rohkem arvestama. Ehk teisiti öeldes elule. On ta siis nii kummaline, nii vastuvõetamatu, kui ta on, on üks osa meie identiteedist. Ja kokkuvõttes, kas ei ole ikkagi niimoodi, et see Erni hiire olemus avaldub kõige paremini tema esimeses väga radikaalses astumises eesti kirjandusse näit selles luuletuses pealkirjaga Armluul mis on mingis mõttes jäänud ületamatuks ületamatuks oma radikaalsuses ületamatuks oma modernistlikkuses ületamatuks oma välja kutsuvuses ja mingis mõttes ületamatuks ka oma aususes kuulakem siis veel kord 1919. aasta Erni hiire luuletust Armluul kuulakem, seda natukene erinevas interpretatsioonis. Kui see oli selle saate alguses, jätkem endale meelde, et kõik see on juba olnud, et me võiksime seda silmas pidada. Et me võiksime hinnangutes arvestada seda, mis on ammu enne meid, mis on aastakümneid enne meid enne meie tulemist siia maailma ja sellesse eesti luulesse tehtud, mis on juba olnud niisiis Erni hiir ja tema surematu Armluul Ki-ki-ki Kippe rindari, Kippe kosid arm, Zetam, arm, mossed, am süttis kella A skval skvaal smaal ajal. Simm surgus, surm, turgu, turmkossid tamm, tamm, arm, Tarskas karm torm, karm, karm stoikust tõstas Tarm, Tarm, kauglaug, langus, lõõskas, laul, laul, arm, laul, karm laul, Tarm. Tänases keskkavas vestles kirjanduskriitik Toomas Liiv Erni hiireluulet. Kuulsime Tallinna draamateatri näitleja Taavi Teplenkov esituses ja saate toimetas Mari Tarand.