Külaline esimesel detsembril ehk üleeile anti ja kuulutati välja Tartu Ülikooli rahvusmõtte auhinna laureaat, kelleks on vaimulik tõlkija bioloogia, professor, kultuuriloolane Toomast, Paul ja nüüd on Toomas Paul, meil siin klassikaraadio stuudios. Tervist. Tere. Esiteks palju-palju õnne teile. Täna taas Paule, kas eksisteerib rahvuslik mõtet? Viitan sellele, et mõtte sisu tavaliselt on universaalne ja rahvusteülene. Juudid tavatsevad alati küsimusele vastata vastuküsimus ja, ja kuna ma olen väga palju Talmutiga tegelenud, kas väga palju, aga piisavalt, et see mind on mõjutanud, siis kas ma tohin samal kombel toimide küsida, et te esindate rahvusringhäälingut? Ma ei ole kunagi aru saanud, mis rahvusmeeskooril rahvusraamatukogul rahvusringhäälingul spetsiifiliselt rahvaga tegemist on. Te olete universaal riigiraadio. Nii et minu küsimus on. Kasutan võimalust teada saada, miks on just rahvusringhääling. See on hea küsimus, rahvusringhäälingu seadus sedastab need rahvusringhäälingu eesmärgid, milleks on eelkõige Eesti ütleme siis, ühiskonna kajastamine võimalikult tasakaalukale viisil, tõsi, mis sellel on seotud rahvusega võib-olla mitte midagi muud, kui et tegu on ainult Eestis toimima rahvusringhäälinguga ja eesti ühiskonna kajastaja, ka mitte midagi muud. Ekssarnale nähtavasti ka selle rahvusmõtte mõtte, et ta ei ole rahvusvaheline mõte, vaid kui vaadata neid, kes eestlusele kui niisugusele rahvuse ideoloogiale tähenduse ja mõte on andud sele, imetlesin Heidit Komiooniti, nagu Benedict Anderson seda nimetab siis need on ju suuresti olnud vaimulikud Hurt, räimann, noh lõppude lõpuks teisedki mehed muuseas, vaid Rehul, kas võid, Hugo Treffner, kes oli teoloogi haridusega, kellele jäi rahvusliku meelsuse tõttu ei leitud patroonid, lihtsalt ei lasknud teda kantslisse ja siis ta hakkas tegelema poiste kasvatamisega, millel otseselt ei ole rahvaga midagi tegemist ka teiselt poolt, kui palju Treffneri poisse sai eestluse kandjateks ja vaadates seda nimekirja neid kümmet, kellesse on juba enne mind saanud, arvan, et umbes sinnakanti ka see läheb. Jah, tõepoolest, kui vaadata teoloogide väga prominentseid esindatust, võtame siis selle rahvusmõtte selles tähenduses, mida me oleme siin praegu välja käinud rahvusmõtte areaalil, siis see on ju? Ühelt poolt jah, väga suure paradoks, et meil on tegu dioloogiaga üldiste inimüleste igadeste küsimustega ja samas juurduvad siin Eestis konkreetses kultuuri ja rahvakeele kontekstis. Et see on üks selline rahvusmõtte võid bioloogide poolt harrastatud rahvusmõtte idee või, või oma Vähemalt ta on ilmselt kergelt ühendatav, et kui vaimulik püüab oma rahvast teenida oma rahvakeeles, siis on ta huvitatud, et jumala sõna oleks selges emakeeles igale ühele kättesaadav. Ja paljud muud asjad on täpselt samuti välja kasvanud sellest, et kas või see haridus, mida alguses andis kirik selleks, et jumala sõna suuta lugeda, peab olema lugemis oskus. Ja kui see kah on edasi läinud teistele institutsioonidele, nii nagu keskajal oli ainukene hoolekandja kirik või õieti kloostrite juures olevad niisugused Leprosooriumid või siis hospitalid. Nüüd on ta nõnda, et annab otsida neid, kellele veel kah tahaks mingisugust abi lisada, et see on ühiskonda läinud. Ma arvan, et me võime rõõmsalt olla sellep üle, et see kristlus on imbunud ilma, et tal oleks kaubamärki küljes. TM on ära kukkunud, ei ole vajagi seda aga need ideed, mis oleksid mõeldamatud olnud Rooma impeeriumis, kes hoolis viletsast, mitte keegi juutluses seal ligimene tähendab oma rahvuskaaslast, kelle eest tuli hoolt kanda, aga see oli täiesti erandlik ja, ja sugugi mitte, et ei kavatsenud teised seda matkima hakata. Ja kui praegu on postkristlikus maailmas väga paljud niisugused asjad endastmõistetavat kas või kõikide inimeste võrdsus, see tähendab ju täiesti metafüüsilised võrdsust, sest tuhkagi nad võrdse jõuga võrdse mõistusega ja suutlikkusega on. Aga kõik abitudki tuleb aidata, sellepärast et ta on jumala loodu, siis kukub ära see põhjendus, aga asi ise toimib edasi. Seda mõtet olete te jah, korduvalt väljendanud. Kristlus tänapäeva ühiskonnas on saanud ühiskonna nii-öelda ilmalike struktuuride osaks et seda kristlus seal ilmalike struktuurides ei tunta enam ära. See on ka üks probleem, et võtta ära neid juuri, isegi ütleme nii, keskmine sotsiaaldemokraat ei tunne ära omaenda juuri. Tegelikult ju on kristlikud juured. Kui nüüd natukene marksismist kaugemale minna. Ega seda ei olegi vaja tunda, sest lõppude lõpuks tegemist ei ole spetsiifiliselt kristlikke joontega, vaid kristluses, said nad põhjenduse. See on üldinimlik. Ta on meie liigi hobuses. Kui võrdlete kaheaastast šimpansi beebid kaheaastase lapsega, siis mõnes mõttes on see Simpans muidugi tunduvalt võimelisem, sest noh, sündimise järgi on ta juba suuteline ema karvadest kinni haarama, nii-öelda maha ei kuku. Aga sellele šimpansi beebile ei tule mõttessegi, kui ta asub banaane, sööma, teisele midagi anda, aga kaheaastased on suured teiste söötjad. Nii et see võib olla matkimine, aga siis võiksid ju matkida ka need šimpansid, aga tuhkagi nad seda teevad. Marti tüli ja mitmed teised on just eriti seda rõhutanud, kuidas inimaltruism ei ole küll selgelt põhjendatav evolutsioonipsühholoogide poolt. Miks, aga see ta olemas on, et ta ei ole ainult kasvatuse ja kultuuri produkt? See on õnneks fakt ja seda olengi püüdnud ka omalt poolt rõhutada, sest kas meeles on kõigil, kust midagi võetud on, mul lähevad ka tsitaadid meelest ära, kes seda ütles, aga no ei raatsi kõiki lauseid ka sellepärast ütlemata jätta. Ka siis, kui oht on, et see omistatakse mulle, mida ma ei tahakski. Sest lõppude lõpuks kultuur annab meile keelega juba ette teatud mallid, mida ei saagi teistmoodi mõista, kui need keelestruktuurid seda dikteerivad. Toomas Pauliga on ilmselt võimatu rääkida, nii et ei tõuseks esile väga tõsiseid küsimusi ühiskonna ja kultuuri enda süvatasanditelt. Aga ma siiski esitan ka sellise, ütleme siis Heideggeri keeles praktilise küsimuse. Te olete väga paljude seltside ja mõttekodade liige olnud ja olete praegu edasi Uku Masingu kolleegiumi liige, emakeele seltsi liige, sirbi toimetuskolleegiumi liige või siis ka politsei nõukoja liige ja kaitseväe ülemjuhataja taia mõttetankiliige samuti, et mida te seal olete avastanud eelkõige, et kui nüüd tuleta nagu oma teoloogi kultuuri suuri süvahoovusi tajuva inimesena näiteks ma ei tea politsei nõukotta või kaitseväe ülemjuhataja mõttetanki. Mis teie sõnum seal on ja kui palju need mehed seda vastu võtavad? Siinse loetelu on niisugune, kõik kokku pandud, ei ma seal kuskil enamale emakeele seltsis veel olen, sest isegi Uku Masingu kolleegium käib reede õhtupoolikul koos ja mul ei ole jaksu reede õhtul Tartusse sõita selleks istumiseks, nii et ma selle jätsin kah nooremate kätte. Kui nüüd nende kahe viimase peale mõelda. Politsei mõttekoda oli Robert atroopovi kutse ja nii kaua, kuni tema oli politseipealik, nii kaua olin ma seal pärast, ma palusin ennast vabastada, sest siin on väga palju niisugused inimlikud suhted ja kuidas see klapib. Ja see oli mulle endale ääretult õpetlik, kui need mõned aastad, mis ma seal olin näha ülevaltpoolt, näha neid probleeme, mida ei saa ajakirjanduses kajastada ja mis jäävadki selle ringi ilma et peaks meile sõnu peale lugema, et poisid, ärge nüüd sellest kellelegi edasi jutustage lobiseda mis on endastmõistetav, et kõike ei saa eriti niisuguste jõustruktuuride puhul kõik teada. Ja sama on niimoodi, et Tarmo kõuts kutsus minu mõttetanki, kui tema seal oli. Noh, ma olen kogenud, et sama koosseis järgmisele ei sobi. Ma olin ka president Meri akadeemilises nõukojas ja kui tema kadus, siis pandi uus koosseis kokku, nii et see on täiesti asjade loomulik käik. Aga selle tankiga oli sama lugu, et juhid vajavad kõrvalpilku. Kui nad on tõelised juhid, siis nad vajavad kõrvalpilku, mitte seal, näiteks selles politsei nõukojas olid kõik endised siseministrid parteist kõigest sellest hoolimata oli uskumatu, kui, kui üksmeeles nad seal asju arutlesid. Ajalehes intervjuudes seal sai madistada, aga seal arutati sisuliselt. Ja selles mõttes ma täiesti saan aru, miks nendele meestele oli teoloogi vaja kasutut, meest ühtpidi. Järelikult oli see, mida ma öelda sain, selline, mille järgi tunti vajadust. Kui me tulemegi selle teoloogi vajaduse juurde ühiskonnas siis kui väga lühidalt väga kokkuvõtlikult sellest rääkida, siis mis see on? Kuidas ühiskond vajab dialoogi arvatavasti. Ja on sellega nii, et kui ei oleks ajaloolasi, siis oleks niisugune tavainimese kujutlused eelmise ja üle-eelmise põlvkonna tagant, kuskilt sealt algabki maailmaaeg ja see oleks paratamatult väga ühte punkti koondunud. Ajaloolane annab perspektiivi, ta tuletab meelde, et ja, ja sarnaseid asju on kord juba seal proovitud ja mis sealt välja tuli, mida võiks teisiti proovida, et ei oleks täpselt sama kordamine. Ja niimoodi on ka dioloogiga, et religioon on täpselt samuti nagu hea olemine, inimese loomuses olemas, kas ta kõigil ja alati avaldub, see on täitsa teine lugu. Kui ei ole seda teadmist, mida on varem mõeldud. Mida on need, kes on nii nagu antennid transtendentse jaoks inimkonnas olemas olnud, need vähesed inimesed, mida nemad on kogenud, öelnud kui seda ei ole olemas, siis selle asemele vastub juhuslik see, mis hetkel ruulib moes on ja mis võib olla tunduvalt sellest allpool, mis kunagi olnud on, see ei tähenda, et kõik oleks alla käinud, aga see tähendab seda, et meil oleks vaja kedagi, kes mäletab ka kõike seda, mida filosoofias öeldud on ja mõeldud. Steven Hawking näiteks alustab oma raamatut, kus ta kõik maailma asjad paika paneb, uhke sädastusega. Filosoofia on surnud, noh, täitsa loogiline filosoofia oli Antsille dioloogia, bioloogia kammerneitsi ja see tähendas mitte tema alandamist, vaid kõige ülemale tõstmist nii lähedale, kui üldse sai viimsele tõele, tema ulatas tööriistad. Filosoofia on alati olnud see, kes tööriistad annab oma ajastu teoloogidele. Ja selles mõttes, kui jumal on surnud juba üle 100 aasta siis on aeg õukond kah laiali saata, nii et selles mõttes nüüd füüsikud ise hakkavad filosoofideks. Aga kui lugeda teda natukenegi filosoofia ajaloost, teades siis jube abitu on. Ta võib olla tuumafüüsikuna, ta võib-olla kosmoloogina ja nõnda edasi. Aga see kõik, mis ta ütleb, et nende filosoofiliste küsimuste kohta on üsna lapsik Selline üldine progressi ideoloogia ju seda sedastabki, et meie siin elavad, oleme oma ajaloolise arengu tipus, praegu meist põlvkond tagasi olid natukene vähem, aga me ei mõtle edasi, et meie lapsed on ka meist palju kõvemad ja 10 põlvkonda edasi oleme meie juba ajaloohämaruses ja progress on edasi läinud. Aga vähemalt selline egoistlik tunnetus ruulib. Sellest räägib Uku Masing väga tabavalt kirjeldas nagu progressi ideoloogia olemust. Mul on tunne, et see ikkagi on meie tänapäevase ühiskondliku mõtte üks peamiseid nii-öelda vedrusid ja peamiseid, mooduseid randisid, kuidas me tegelikult mõtleme. Ja viimased diskussioonid ühiskonnas on näidanud seda, et me oleme valmis mingisuguseid arenguid. Mis on, ma ei tea, 20 30 aasta tagused pidama selliseks üldinimlikuks üldajalooliseks, tõeks, moeröögatust, eks mis äkitselt omandavad nii-öelda igavikulised õe positsiooni meie ühiskonnas kogu eelnenud ajalugu kogu eelnenud inimkogemus unustatakse ühe nii-öelda sõrmeviibutusega ära või pole seda seal kunagi mäletatudki. Ja nagu te väljendasite juba siin väga hästi, see on ju bioloogi ajaloolase eesmärk, et ühiskonnas inimkogemuse inimkultuuri kõige sügavamaid tasandeid välja tuua. Eks suuresti peabki nii olema, et kõik mõtlevad ühtviisi oma ajastule vastavalt ja see, et kui taas ajalukku minna, siis võib näha, et ka suurmehed, need, kes mõnes asjas on oma ajast ees olnud, on teistes asjades olnud täpselt samasugust eelarvamuste ja seisukohtadega nagu kõik ülejäänud. Aga teiselt poolt on ju nõnda, et ega see progress enam ei ole nii suure vaimustuse ainukesena kujutluses, et küllalt palju on neid, kes küsivad, et kas tehnoloogias toimub progress see, et nutitelefonid võid, nanotehnoloogia nii pöörase kiirusega areneb, see tähendab, et inimaju Järgi jõuaks, rääkimata tema füüsilisest suutlikkusest. Et see progressiusk on tunduvalt vähem, kui ta mõni aeg tagasi oli Eesti suhtes peab ütlema seda võib-olla, et ma ei jaksa niimoodi kõike kõigega kursis olla. Teie siin olete elu pulsil natuke rohkem sugusteks kaugete ja umbmääraste või, või hoopis teise ajastu probleemidega ja aeg-ajalt vaatama, millega siis kaasaeg tegeleb. Et küllalt palju on ikkagi neid, kes kahtlevad selles kehtivas ja küsivad, kas võiks ka teisiti ja ega teologa palju ei saagi olla, sest siis jääksid asjad arvatavasti tegemata. Aga on hea, kui neid ikka näpuotsaga on ja vajadusel saab mõne üles otsida. Toomas Paul, kui te vaatate praegust olukorda nii Eestis kui Euroopas kui Lääne tsivilisatsiooni tervikus, kuhu me teel oleme, kui väga lühidalt öelda. Ennustamine on, eks. Kahtlane asi, eriti kui tuleviku ennustamisega tegu on sest tegemist on ikkagi Stochastiliste protsessidega. See lootus, et Moore'i seaduse järgi iga kolme aasta tagant on poole võrra arvuti võimsam, see on küll teatud hetkel arenevates teadustes, nõnda aga võib kah olla nõnda, et kui lord Rafood valis ametid, siis öeldi, et ära füüsikat küll õpi, see oli 19. sajandi lõpul, siin on kõik seadused ja teadused juba tehtud, see on täiesti enda raiskamine. Et selles suhtes siin, kui te loetlesite neid, kus ma olen olnud, siis emakeele selts on niisugune ainukene selts, kus mind võeti juba 87. aastal vastu ja looduskaitse seltsi astusin 67., siis, kui ta loodi. Need olid niisugused ainsad ja ilmselt olime ainukene vaimulik ka, kus ma olin kus silm pigistatakse kinni selle sotsiaalses positsiooni ees, et sa oled tegelikult Autkavast. Aga need teised ja lisaks see mu enda kogemus kirikuvalitsuses teevad mu väga tagasihoidlikuks alandlikuks maailma asjadest. Lehestlugemise puhul me ei tea ja kas need kirjutajadki teavad seda, mis maailma vägevad omavahel eile telefonis kokku õppinud. Ja kas me seda üldse teada saame? Võib-olla, et tulevased põlved saavad teada nii või teisiti kui nemad eksivad lähitulevikku ennustades, siis pakkudes välja kõik stsenaariumid, võib alati leida, et vaata, tema ütles õigesti. Uku Masing rääkis mulle kord, et nendes niisugustes kiirelt arenevates, teadustes kavalpead avaldavad samal ajal kolmes eri ajakirjas kolm eri versiooni. Lootuses, et üks eht läheb täkkesse. Noh, eks ole? Tõepoolest, ennustamine on selline asi, millega dialoog tavaliselt ei tegele. Aga Toomas Paul. Ma tänan, et te saite siia klassikaraadio stuudiosse tulla. Kõike head. Tänan ja ma mõtlen edasi, mis asi see rahvusmõte olla võiks?