Tuul pajuokstes ja linnulaul taevas niimoodi nad rändasid mööda vana head Inglismaale kuni jõudsid saareriigi keskosas lööricherrdeelis asuva suursuguse Tšatšova lossi võrratult kaunitesse barokkaedadesse ja leidsid sealsest pargist suurema Eeessteetliku Paju. Kummalisel kombel tuul selle pajuoksi liigutanud, muidu oli kõik nagu paju likka puukoor ja oksad ja lehed. Nad läksid paju lähemalt uurima ja äkki 100. neile igast puulehest kaela v gaasid, otsekui oleksid nad tugeva vihmahoo alla sattunud. Mis selgus? See paju oli valmistatud messingist ja iga lehe juurde viisid okstesse paigutatud peenikesed veetorud. No laulus sellise paju juurde otseselt ei jõutud, aga oleks laul piisavalt pikk, ju siis oleks lõpuks jõutud ka ning imetletud Levanšeri hertsogit, käävendisside imepäraseid aedu ja ilmatu uhked perekonna lossi. Juba rohkem kui neli ja poolsada aastat oma kohal on seisnud ja briti kuningriigiga ajaloos oma kindlat rolli mänginud lugematu hulk inimsaatusi, on siin kokku põimunud ja lahku kasvanud, igati väärikas paik, üks kuningriigi kaunimaid ja armastatumaid, maa losse, ilusat pühapäeva, siis jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja muidugi. Mida me ei paindu haavadesse? Meediumi angen, sör, noor ja kaunis näitsik astub kohe ette, kui hakkame Tšaši häärberi ajalugu uurima. Suure ja rikka Chatso see mõisa ostis 1549. aastal kuninga varahoidja William Cavendish kes oli kahe aasta eest võtnud naiseks Elisabeth Haatriki. Viimane on jäänud kuningriigi ajalukku Haadvik GPS-i nime all. Tollal 20 aastane pess oli jõudnud ennegi korra abielus olnud olla, kuid tema päris varakas abikaasa suri juba aasta pärast pulmi. VS asus tööle safaki hertsogipaari majja, küllap kohtus seal ka söör Williamiga ning just Tessi õhutusel asutati 1553. aastal ehitama chachoshi džudorite aegsete härberit Vesvalis paiga jõe lähedal ning siiasamasse kaevati kõik kalatiike vesi ja temast tunduvalt vanema William Cavendishi abielu olnud päriselt imelik. Neile sündis kaheksa järeltulijat, kuid neli neist suri juba lapse eas. Messist. Peagi ka üks kuninganna Elizabeth esimese õuedaame. 1557. aastal William Cavendish suri, kuid pess ehitas Chatsoshi lossi valmis ja abiellus paari aasta pärast kuninganna Elizabeth esimese vahtkonna kaptenist. Söör William sant lõviga. Abielu kestis vaid viis aastat. Kapten suri ja pärandas pressile kogu oma varanduse. Aga nüüd juba päris varakab, s i t viis üha ülesmäge. Aasta pärast abiellus ta kuuendas Ruusperi graafidjoostalbutiga, kes oli eri rikas ja mõjuvõimas mees. Aga kuninganna Elizabeth esimese käsul pidi George Talbot täitma just tema jaoks päris rasket kohustust valvama Inglismaale põgenenud šoti kuningannat Marie Stewart'it. Siit hargneb jälle omamoodi lugu, mida peaks vahest selguse mõttes pisut meenutama. Noor Marie Stewart sai alguses oma karmil maal päris kergesti hakkama, ta esindas võimu ja riigiasjad, teda ei huvitanud. Ahnetele šotiloordidele päris meeldis, et sale ja habras Stewarti tütar suutis jahile hetkedel päevade kaupa oma saatjaskonnaga tormakas galopis mööda maid ja metsi kihutada. Kuid 23 aastasena abiellus kuninganna ühega oma poliitilistest kosilast, sest see oli Henry, seitsmenda lapselapselaps noor, ebamehelikult kauni välimusega prints Henry alli. Ja kuigi sellest abielust tuli ilmale poeg TWA võima nendaanly kuningannale varsti enam mitte kui midagi. Marie Stewarti-l oli ilmunud üks teine mees Stewart'it ja rüütel ja kaitsja, tol ajal umbes kolmekümnene Vossalli graaf. Meil on üks suur julge ja mehine mees. Temast sai kuninganna ainus tõeline kirg ja marja ei kohkunud nüüd enam tagasi ka oma abikaasa Henryl taanly mõrva ees. Kartmatu vahvel oli selle vandenõu taga. Ja nüüd sai ta Magauni käskijanna ka abielluda. Kuid shoti jumal ei vaadatud hästi kuningannale, kes oli abiellunud oma mehe mõrvariga. Paar põgenes, aga lordide sõjamehed said nad ruttu kätte. Adik teatas, et kui kuninganna Boffvelist lahti ütleb, lastakse viimasel minna ja Marie Stewart viiakse kuningannana Edinburghi tagasi. Naisel polnud muud võimalust kui nõustuda vohvel kapas oma hobusel minema ja marjast artriidi küll tema lossi tagasi, kuid mitte kuninganna, vaid vangina. Aastast 1567 algas siis Šotimaa kuninganna alandav vangipõli küll mitte vanglas ei, teda viidi ühest sortima lossist teise. Maria oli aga väga kaunis ja noor naine ning suutis Lohleveni lossis mõne valvuri nii ära võluda, et tal aidata Inglismaale põgeneda. Siin valitses kuninganna Elizabeth, esimene kuningas Henry, kaheksanda ja ämm Mulleini tütar. Kuid selle abielu oli Henry kehtetuks tunnistanud. Niisiis oli kogu tollane katoliiklik maailm veendunud, et Elisabeth polnud sündinud seaduslikust abielust väärinud seega Inglismaa trooni. See pidi õigusega kuuluma kuningas Henry seitsmenda järglasele marjast jõuartile. Nii seisis Šotimaa kuninganna pideva ähvardava varjuna Elizabethi troonile, aga nüüd ei kujutanud põgenikuna Inglismaale saabunud Maria-Elizabeth seal enam mingit ohtu. Kuid teda ei saanud ka vabaks lasta, sest suured katoliiklikud riigid Prantsusmaa ja Hispaania pidasid just Maria Stewardit seaduspäraseks Inglismaalt kuningannaks ja oleksid ehk üht-teist ette võtnud, et teda troonile aidata. Niisiis otsustas ja salakaval Elizabeth, esimene Need troonilt kukutatud Šotimaa kuninganna ei tohi Inglismaalt lahkuda. Elagu ta kalli külalisena Inglismaa kaunites maa lossides. Marjast kartuli agama seisuselt kuninganna ja tahtis ka vangistuses elada, nagu kuningannale kohane. Stefan Sway kirjutab. Mariest jõued kasutab eranditult hõbedast sööginõusid, tubasid, valgustavad kallid vahaküünlad hõbedastes laagrites. Käändeid katavad tol ajal äärmiselt hinnalised pärise vaibad. Tema maja sisustus nii luksuslik, et iga kord, kui ta majapidamist ühest lossist teise kolitakse, läheb vaja tosinat nelja hobusega punkrit. Isiklikuks teeninduseks on Marie Stewartil terve hulk koja daame, näitsikuid ja ümmardajaid. Teda ümbritseb õue marssalitest preestritest, arstidest, sekretäri test, varahoidjatest, kammerteenritest, õmblejatest ja kokkadest koosnev miniatuurne õukond. Nüüd olemegi nii kaugele. Lavale astus kuues Shakespeare'i krahh helbat, kes oma abikaasa mees Haanlikigachašid lossis elas. Talvatele usaldati Maria Stuarti valvamine ja alates aastast 1570 töise aadlimees oma vangi, kes marjast juvad ju tegelikult oli päris mitmel korral kahhoosse šoti kukutatud kuningannale Kessendika kuningannana tahtis tunda sisustati siis ruumid ülakorrusel siseõue avaneva suure halli kohal. Küllap seati seal paika hõbedased jalad ja pärsia vaibad ja kogu hiilgus, mis Maria Stewarti lossist lossi rändamisega kaasas käis. Nii et tema abikaasa Šotimaa kuningannat valvama pidi meeldis. Pessile väga näitas, et kuninganna Elizabeth nende perekonda soosis. Meil on 47 aastasele Lordeffhosporile ei meeldinud see aga üldse. Valvuri amet oli tänamatu ja äärmiselt keeruline. Sõnades oli Marie Stewart külaline ja kuninganna tegelikult ta kavang. Realist tuli viisakalt võõrustada, samas aga pidevalt valvata. 15 taastat pidi vaene krahv seda keerulist ülesannet täitma. Ja alles siis, kui võrk Šotimaa kuninganna ümber piisavalt kõvasti kokku oli tõmmatud, et tema üle mõttetu kohtuprotsess pidada ja ta kuninganna Elizabethi mõrvamise vandenõus osalemise eest surm mõista. Alles siis pääses shows veri krahvama elu raskeimast. 15 aastat kestnud tööst. Pärast Schönbergi graafi George tähelboti surma aastal 1590 sai pess Haadlikkist Inglismaarikkaim naine, kuninganna Elizabeth, esimese järel muidugi Vessetis sahhi lossi ja maad oma vanemale pojale Henryle viimaselt ostis kogu Ma olen ära Henry vend William Cavendish, kellest sai esimene debašeri krahv neljasdemonseri graaf otsustas 1687. aastal Chadsvoshi lossihoonet uuendada ja pisut ümber ehitada. See puudutas peaasjalikult idafassaadi maalitud hallija pika galeriid. Ent piltide loomine chachi lossist seisab meil veel ees. Neljandast krahvist sai aga 1694. aastal esimene evanšeri hertsog mis on hoopis kõrgem seisus kui krahvi oma. Tänapäeva Inglismaal pole kuigi palju Herzokeid. Hea sõna uskuda on neid järel ainult 11. Briti kõrgaadliastmestik on üpris keeruline, kuid hertsogit seisavad selles ikka päris tipus. Praegu elab Tšašossi lossis 12-st evanšeri Hertsog, Peregrin käävendis. Sajandite jooksul on tal olnud igasuguseid eelkäijaid. Need on pidanud õigeks oma perekonna lossi ja seda ümbritsevate aedade heaks mõndagi ette võtta. Teised on rikkust ja privileege nautides mõnuga varandusi kulutanud ja oma elu elanud, millesse kuulusid pidustused, suured jahiretked ja teinekord kah sõjaretked. Saavutades. Seal. Männis meid from priimsem, rõõmus mehed on tehtud unistustest ja luudest. Viimasteta ei saa kuidagi hakkama. Esimesi pole Ühele jagatud. Leva sfääri esimene hertsog William Cavendish oskas küll unistada. Ta kutsus 1696. aastal Tšatšova lossi uuendama arhitekti ja maastiku. William Talmani, kes oli kuulsa söör Christopher wrenni õpilane. Talmaniovrenn olid ümber ehitanud uhke Hämpton Koorti lossi. Kuid arhitekti tähtsaimaks tööks peetakse siiski chachi lossi, millest asjatundjate meelest Inglismaa barokkarhitektuur õieti alguse sai. Hoone lõunafassaad olnud tollasel britimaal midagi päris seninägematut. Siin polnud ärklikorrust ega silma paista Katust vaid tsiteerides arhitektuuriajalugu. See on rõhutatud madal ehitis, mis seisab tugevalt Rustreeritud kivimüüritise kassoklil. Ning selle kohal on kaks rida raskepäraste lukukividega identseid aknaid. Fassaad on dramaatiline jäskulturaalne oma Joonia sammaste ja katust vääristava, palus traadiga, mida liigendab korrapärane kivi urnide rida. Niimoodi ütleb siis arhitektuuriajalugu George Sorosi lääne ja põhjapoolsed fassaadid, arvatakse olevat arhitekt Toomas Aatšeri töö. Võimalik, et loodud koorsertsogeenesega. Kolmekordse läänefassaadi keskosa toetab neli sammast ja nende kohal seisab uhkelt graveeritud kolmnurkne viil. Kolm korrust igas üheksa suurt nelinurkset akent. Maapind on siin madalam, seetõttu tuli läänefassaad teistest kõrgemaks ehitada. Läänefassaad on elav ja kivipitsiline aknaid, ääristavaid raame katab leht kuld, mis loojangu päikeses hoone särama paneb. Praegune devanšeri hertsog on tunnistanud, et raami äärte katmine õhukese kullakihiga oli tema esivanemate geniaalne mõte. Sest kui lossi meevärviline fassaad üpris sageli puhastamist vajab, siis kuld peab aastakümneid vastu. Neljast evanšeri hertsog abiellus 1748. aastal lord Richard pöörlingtoni pärijanna leedi šarlad Moiliga mis tähendas, et Tšašvos sai lordi kuulsa kunstikogu vanade meistrite maalide Väärtusliku vana mööbli võrra taas kõvasti rikkamaks. Lisaks päris leidis šarlat ka mitmeid jõukaid mõisahooneid koos maade metsade ja küladega kuuest Evanssari hertsog William Cavendish päris tiitli lossi ja hulga mõisu aastal 1811. Tollal kuulusid evanšeri hertsogile kokku tervelt 810 ruutkilomeetrit maad Inglismaal ja Iirimaal, kui kirja pandud uskuda. Tundub, et kuuest evolšeri hertsog oli üldse üks omamoodi mees. Kirglik rändaja, ehitaja, aednik ja kollektsionäär, kes õitsejad squashi suuri muutusi. Teda kutsuti ka poissmehest hertsog, yks Arhitekt tsehh. Ribajetrulliga ehitas täid säästoashi lossi põhjatiiva, tänu millele sai loss ligi kaks korda suuremaks. See kahekorruseline tiib külgneb põhilassi kirdenurgaga ning on oma 120 meetrit pikk. Tiival lõpetab põhjatorn või siis Melvedere, siis kauni vaatega torn ja tiiva itaaliapärane ehitusstiil sobib kenasti lossi barokusse. Põhihoonega. Hiljem käendistlevanšeri poissmehest hertsog kogus rõõmuga raamatuid ja skulptuure. Lossi põhjatiiva rajamise peamiseks põhjuseks oligi tema soov sisustada siia suur skulptuurigalerii oma aktsiooni jaoks ning hulk saale oksjonitel kokku ostetud raamatukogude jaoks. Kuues Hertsog armastas küll realisi pidusid ning 19. sajandi algupoolel muutusid sellised inglise maalosside peod eriti hinnatud meelelahutuseks. Hertsog laskis hulga Chathos idapoolsetest ruumidest nahaliste magamistubadega sisustada. Valised jäid teinekord päris pikaks ajaks sääsforssi, et jahtidel käia, ratsutada, piljardit mängida või raamatukogus lugeda. Õhtuti riietati ümber pidulikeks õhtu söökideks, mille juurde kuulusid muusika, seltskondlikud, mängud ning härrased nautisid sigarette, ümberriietumist või staamidel päeva jooksul õige mitu korda ette tulla. Külaliste magamistubades on selle ajastu hingus veel alles. Originaalsisustuses on paljud tollal moes olnud idamaist võlu kasvõi näiteks käsitsi maalitud hiina tapeedid. Järegendi ajastu mööblikatted. 1832. aasta oktoobris külastasid Chaffi Kenti hertsoginna ja tema tütar printsess Victoria. Tulevane kuninganna 13 aastane printsess istus chachoosi uues söögisaalis esimest korda õhtusöögilauda koos täiskasvanutega. 1843. aastal oli kuuendal demonscheri hertsogile teinegi võimalus kuninganna teooriat ja prints Alberti võõrustada. Sisevati chachis parasjagu uhke valgustatud purskkaevude kaskaad. Tervelt 47 aastat pühendas kuuest Evancheri hertsog William Kärnendisse oma perekonnalossid ja selle aedade eest hoolitsemisele. Väidetest ei saa kuidagi rääkimata jätta. 1826. aastal sai 23 aastasest seosest Baxtonist chachi peaaednik poissmehest kuues hertsog William Cavendish polnud seni oma lossiaedadele just erilist tähelepanu pööranud kuid avastanud, millised ekstravagantse et mitte öelda tolle aja kohta lausa pööraseid ideid, et tema noore aedniku peas keerlesid, otsustas ta oma aedades nendele ideedele võimaluse anda. Mõned näited, kas või toosama vihma, paju, millega tänast lugu alustasime messingist paju, mille lehtedest inimestele veejoad kaela sadasid. Ja veel seoses päästen ehites Chasvouci aeda kiviktaimla aga mitte sellise, mis võiks selle sõna kuulmisel Su kujutlusse kerkida. Pakistani kiviktaimla kivid olid üksteise otsa kuhjatud mitmeid tonne kaaluvad kalju rünkad. Üht sellist on järgmiselt kirjeldatud. Su teel seisab äkki lausa miniatuurne materhorn kuid piisab ühest sõrmeliigutusest. Kalju pöördub oma metallteljel ja tee on vaba. Rastele Kaljo mürakatele olid pandud kuninganna Victoria, prints Alberti ja Wellingtoni hertsogi kaljud. Näiteks kõik need kõrged isikud külastasid kuuenda hertsogi ajal ju chachashi. Wellingtoni kalju koosnes mitmetest üksteise otsa kuhjatud kivimürakad ning oli 14 meetrit kõrge kõrge. Selle tipus oli madal purskkaev, mis jäätus külmal talvel uhket ekspurikateks. Joseph Paxton kujundas Chafrosse ilmatu suurtesse aedadesse ja parkidesse okaspuu Istandlike ning põnevaid Tendraariumia grote aedade maalilised lõunapoolsed osad olid täis imekaunite õitega aasal Easid Rendranid. 1843. aastal teatas Venemaa tsaar Nikolai esimene kuuendale demongheri hertsogile, et ta kavatseb järgmisel aastal chat squashi külastada. Sel puhul otsustas hertsog William, et aeda tuleb ehitada maailma kõrgeim purskkaev ja pani seoses täks tööle. Kaevati 32000 ruutmeetri suurune kunstnik järv, kuhu rajati keiserlik purskkaev, mis paiskas oma veed 90 meetri kõrgusele. Vesi purskub tohutu hoo ja jõuga taeva poole kõrgemale järve kaldal seisvate puude latvades kõrgemale kõigest kui tsaar Nikolai esimene suri 1855. aastal ega näinud iial oma võrratut purskkaevu. George'i keiserlik purskkaev töötab siiani kõik tavalised poole võimsusega. Ta vajab lihtsalt liiga palju vett. Ent mõnel, eriti pidulikul hetkel võib ta ka 90 meetri kõrgusele tõusta. Joseph Paxton ehitas Chaswashi aedadesse hulga igat sorti põnevaid kasvuhooneid, kus suitsesid muuhulgas ka mitmeid aiandusauhindu võitnud kaunika meeliad. Teistest mitu korda uhkem ja vägevam oli suur kasvuhoone või siis või aed. 84 meetrit pikk, 37 meetrit lai ja 19 meetrit kõrge ümarate nurkadega klaasist maja. Suurim klaashoone kogu tollases maailmas. Teineteise kohale oli paigutatud otsekui kaks pool ümarat taaspaneelidest hoonet. Neist ülemine oli väiksem ja moodustas kasvuhoone määra klaasist katuse. Läbi lopsaka ja vohavad troopika kulges tõldade tee ühest suurest kasvuhoone otsast teise. Kaasaegsed on osanud seda hoonet võrrelda klaasist mäe tormijärgse, klaasist mere ja klaaskatusega troopilise paradiisi. Ka pärast esimest maailmasõda soosi troopiline paradiis lammutati. Sõja ajal ei suudetud hoonet piisavalt kütta. Lõunamaised taimed surid, kuid pargi servale paare pruuk ehitas. Seoses päikest on veel ühe suure klaasist kasvuhoone, kus ta sai kasvatada ja arendada tohutute lehtedega Amazonase veeliiliat. Victoria Ama soonika. Taim elas tavaliselt vabas looduses, kuid just chachis seosest Pakistani hoole all õitses ta esimest korda ka suletud ruumis olemas foto Pakistani tütrest Hännist, kes seisab rahulikult tiigi pinnal hõljuval Amazonase veeliilia ümmarguselt mitme meetri suuruse läbimõõduga lehel. Varsti juba neli ja poolsada aastat on vana Seachi lossi omanikud püüdnud hoone algset ruumide aset just säilitada. Neid ruume on siin ligi 300 ja vanas lossis oleks lihtne ära eksida keset kõiki neid halle ja saale pikki ja lühikesi koridore, mida on enam kui kilomeetri jagu. Lugematuid trepp, pess, salonge, magamistubasid käike ja salajasi kambreid. Varem või hiljem on enamust neist ruumidest muudetud ja restaureeritud kuid õiget ajastut on siiski alles püütud hoida. Juba evanšeri esimene hertsog William kävendis laskis lossi lõunafassaadi poolele rikkaliku sisustusega kuninglikud külalisteruumid rajada juhuks, kui kuningas William, kolmas ja kuninganna Mary teine peaksid sääsvasse külastama, mida kunagi ei juhtunud. Nendesse paraadruumidesse astutakse läbi maalitud halli, mida ehivad Julius tseeri elust jutustavad seinamaalid ning pidulik paraadtrepp viib pika vaheustega eraldatud ruumi terita. Suurimad neist kuninglikest ruumidest kutsuti suureks kambriks järgnevad pidulikud saalid ning kuninglikud elu- ja magamistoad. Kõik on väga pidulik ja ruume ehivad uhked laemaalid. Meile juba tuttav kuues devanšeri hertsog on kirjutanud oma kiusatusest neid riigi apartementides kutsutud kuninglike saal elammutada, et uutele magamistubadele ruumi teha. Kuid ta otsustas need suguvõsa aule ja ajaloole mõeldes siiski alles jätta. Ühest riigiruumide pidulikust saalist sai tema ajal ometi muusikatuba. Levanšeri kuues poissmehest hertsog William Cavendish keegi ka põhilossis mitmeid muudatusi, kuid kõige olulisem on tema puhul lossi uue põhjatiiva ehitamine. Selle põhikorruse hõivasid tervenisti majapidamisruumid, köök ja teenijate toad teise korruse läänepoolses osas oli kaks nii-öelda poissmeeste magamistubade bloki, mida kutsuti California ja lõõtslinnud. Ruumid olid idapoolses osas, mida ühendas suure majaga väike raamatukogu. Siin olid söögisaal muusikagaleriis skulptuurigalerii tiiva suurim ruum ja talveaed. Lossi rahva eluruumid asusid põhihoone kõigil korr kursustel ja asuvad seal ka praegu Kaheteistkümnenda hertsogi ajal täiesti eraldatuna lossi külastavate turistide liikumismarsruudist. Siin on elu ja vastuvõtutoad suur söögisaal ja väiksem perekondlik söögisaal. Ja kõik on siin seotud sajandeid väldanud Cavendishi perekonna ajalooga. Siinsamas, tohutu lossi teise korruse kagunurgas seisid kunagi Peshaadriki esimese hertsogi söögitoad. Praeguse perekonna söögisaali kohal kolmandal korrusel paikneb aga too kuulus kuninglik suur kamber, mille kohta kuues hertsog on kirjutanud, et tema teada pole selles kambris mitte iialgi elatud. Hertsogi ja tema perekonna eluruume ühendavad toredate nimedega koridorid, kobe lääni, galerii, Möörlingtoni koridor või siis raamatute vahekäik. Magamistubasid on lossi silmad hulk ja mõnel neist on samuti nimed, on olemas näiteks šoti ja Lesteri magamistoad. Muidugi tuleb nendesse tubadesse elu alles siis, kui majapeo või jahikülalisi täis on. Muidu on kogu ilmatu suur loss tühjavõitu, sest turistidele on avatud vaid mõnikümmend ruumi. Saaksid imetleda hinnalist vana mööblit, vaipu ja kobe lääne peegleid ja kroonlühtrit maale ning kõigi üheteistkümned, evanšeri, hertsogi portreesid. Ajalugu igal sammul. Ajalugu, mida aegade muutumisest ja keeruliste sündmuste keskel üha raskem säilitada oli. Sest säärane perekonnaloss nagu sätvos neelab kõvasti raha. Kuuenda poissmehest hertsogi ekstravagantseid ümber- ja juurdeehitused olid määratult kallid, seitsmenda hertsogi äritehingud läksid aga luhta 20-ni. Sajandi alguses asuti Chathossis müüma kuuenda hertsogi ostetud ülikalleid raamatuid, nende hulgas ka haruldasi Shakespeari väljaandeid müüdega maid Saseksis ja ööbis sfääris. 1920 10. aastal tuli ära müüa Cavendishi perekonna häärber Levanšarhaus Londonis pikkadellil arutlusel olnud isegi kuuenda hertsogi ehitatud lossi põhjatiival lammutamine. Õnneks jäi see siiski tegemata, aga ega halvematel aegadel lossi elustiil eriti ei muutunud. Chachis tegutses ilmatu hulk nii-öelda alama korruse rahvast. Ülemteener ja tema abi kammerteener toapoiss kolm lakeid, majahoidja hertsoginna, teenijatüdruk 11 vanatüdrukut, kaks õmbleja annat kokk, kolm köögitüdrukut, kakskolm, nõudepesijad, kuus pesunaist ja hertsoginna sekretär. Kokku teenis hertsogi pered siis ligi 40 inimest, keska lossis elasid. Lisaks oli ju vaja ka akna pesijaid, mööbliparandajaid, valvureid, koristajaid, Tally mehi, autojuhte ja metsavahte. Kuuenda hertsogi ajal töötas Chasvas aedades oma 80 meest, praegu on neid 20. Teise maailmasõja ajal asus chachi lossis tütarlastega pool, kogu hoone sisemus pakiti 11 päeva jooksul, Cohning viidi minema. Septembris 1939 kolisid kuueks aastaks lossi 300 tüdrukut ja nende õpetajad. Chaswashi uus ajalugu algas 1900 viiekümnendatel ja algas tohutu majandusmaksunõudega, sest 10. hertsog oli siit ilmast pisut liiga vara lahkunud 11. hertsog otsustas selles keerulises olukorras, et perekonnaloss tuleb igal juhul säilitada ning müüs maksu tasumiseks taas teisi kävendissidele kuulunud mõisuja maid. Hea, et oli, mida müüa. Võiks arvata, et sajanditevanused tohutud lossid on ühtaegu inglise maa-aadli õnnistus ja needus. Aga need, mida on suudetud stiilsetena alles hoida, jutustavad ka tänapäeval oma põnevaid lugusid, mis näitavad, et elu ise pakub alati rohkem kui igasugune väljamõeldis. Chaphase lossi arhiivides on palju saladusi peidus. Inimsaatused on siin lugematutes kohtumistes lahkamistest kummaliselt põimunud, jättes tulevastele põlvedele kuhjaga mälestusi. Seekord sobiks ehk lõpetuseks viienda evanšeri hertsogi William Cavendishi naise, kauni ja kuulsatsioonitsiana kävendisse lugu. Sotsiaalne isa Jon Spencer oli esimene Spenceri krahh Jertsiana ise alis penserite soost Walesi printsess täijana neljanda põlve tädi, siis vana-vana-vana-vanatädi. Spencer abiellusid evanšeri viienda hertsogi William kävendissiga oma seitsmeteistkümnendal sünnipäeval. Paari esimene järeltulija sündis alles kaheksa aastat pärast abiellumist ja kogu suguvõsa suureks ehmatuseks oli see tütar, kui ometi oli vaja poega ja pärijat tegelikult säilsotsiana kokku neli last. Kolmas oli perekonna rõõmuks kauaoodatud poeg ja pärija. Meile juba tuttav kuues Levanšeri hertsog. Aga sotsiana neljas laps, tütar laisa polnud mitte William Cavendishi, vaid Krahv Grey tütar. Säärane lugu tekitas seltskonnas teadagi tohutu skandaali ja sotsiana pidi oma tütre Krahv Grey vanematele kasvatada andma. Elulahutust siiski ei tulnud, kuid küllap oli sel ajal elu lossis päris keeruline. Hertsoginna ana tutvustas abi kaasale oma parimat sõbratari leedi Elizabeth Hoslerit. Ja juhtus nii, et järgnevad 25 aastat elati seltskonna keelepeksu saatel kolmekesi kenasti koos. Devanšeri hertsoginna oli mitte ainult ekstravagantne ja väga kaunis, vaid ka arukas naine. Salongi kogunes kirjanikke ja poliitikuid. Sekkus ka ise poliitikasse ning kirjutas nii proosat kui värsse. Aga sel kuulsal ja kaunil armulugude poolest tuntud naisel oli oma salapahe, armastas hasartmänge ja pikapeale sai temast lootusetu mängur, kelle võlad ulatusid miljonitesse naeltesse. Nende suurus avastati alles pärast hertsoginna surma aastal 1806. Ja kui see lugu teile nüüd kuidagi tuttavana tundus, siis jah, sellel põhines 2008. aastal seal valminud film hertsoginna Touchess, milles kirjagnaitli sotsianat mängis, millest muust kunsttoitu leiab, kui ikka ainult elust.