Enne sõda elas Eestis umbes 8000 rannarootslast. Rootslased olid siis venelaste ja sakslaste järel suuruselt kolmas rahvusvähemus Eestis. Viimase sõja ajal põgenesid peaaegu kõik rannarootslased Eestist, põhiliselt Rootsi. Eestis sündinud rannarootslasi jääb siin järjest vähemaks. Nende järeltulijad, kes on Rootsis sündinud, tunnevad Eestit aga ainult kaudselt. Et rannarootslaste kultuuri ja kunagist elu jäädvustada. Selleks on Rootsis asuv Rootsi hariduse selts suure töö teinud. Muuhulgas on välja antud neljaköiteline teos rannarootslaste ajaloost. Ühing asutati 1909. aastal Noarootsis. Noarootsis, täpsemalt resterby külas on sündinud ka ajaloolane ja õpetaja Viktor A Man, kes on ka eelpool nimetatud rannarootslaste ajalugu käsitleva suurteose neljanda osa autor. Palusin Viktoraamanil meenutada tema noorusaega elu 30.-te aastate Noarootsis ja seda, kuidas omavahel said läbi rootslased, eestlased ja sakslased. Ja teie suguvõsas on kõik olnud siis rootslased, mitte ühtegi eestlast. Mitte ühtegi ja mina Abelesoni eestlasega seal aga see oli hilja, toda need 100940 41. No mismoodi see elu siis seal teie kodukandis välja nägi, sel ajal, kui teie noor Sel ajal oli, olime ju. Talu omanikud juba meie meie maapind seal on väga vaene ja sellepärast rootslaste majanduslik olukord ei olnud kuigi hiilgav. Teie kodukülas näiteks, kas te suhtlesid eestlastega nii-öelda vabalt või hoidsite rohkem omaduseks? Ka see ei olnud nii tähtis, kas keegi oli eestlane rootslane külas, me käisime seal nii nagu lihtsalt ei pannud tähele, mis, mis keegi keegi rääkis, sest eestlased, kes on, olid seal juba elanud natuke, nad mõistsid ka meie Noarootsi keelt, siis me rääkisime harilt ainult murrakut, mitte riigirootsi keelt. Kui mõnikord oli lööma aeg, et sest hääl oli enne enne sporditulekut oli nii, et suuremate pühade puhul pidi pidi loomingule Miinama vaenlase külaga noored mehed pidid natukene natukene õlut jooksma ja siis tüli norima, mis oli siis nagu nihukene kaklus vä. Ja siis oli juba tunnen, et nendel peab peksa, lihtsalt ei ole põhjust, aga nendele peab andma, see oli selleaegne sport. Ja, ja siis see oli kõrvade vahel ja seal ei olnud mitte keele järgi, vaid külade järgi. Eestlased ja rootslased, ühe küla mehed, ühel poolteise külamehed kagus eestlase luusat kuus või seal ei, meie vahel mingit hõõrumist keele pärast, sel ajal see come kehtis, kuni meil tuli sport moodne sport, kergejõustik ja maades ja nii ja siis kadus see kõik pole, aga minu ajal oli see alles. 30.-te aastate lõpupoole, kui Eesti riik hakkas jalgu alla saama, tõusis rahvuse eneseteadvus ja koos sellega soov teisi maal elavaid rahvusi eestistada. Aga Eestist ja Eesti riik alguses kinnitas kõigile ja oma emakeelekool emakeelse kooli ja nii, aga siis pärast ma ei tea, millest tulihakatis kaid? Jeedistama väid õige mitmel viisil, eriti eriti kolmekümnendatel aastatel, siis kui oli see Pätsi režiim aga Eenpalu, eriti tema ja Isamaaliit, no näiteks, et koolides Buy kellelgi isa oli eestlane, siis laps pidi käima Eesti koolis, kuigi kuulise lähedal ei olnud, pidin minema kaugemale, kus istekuul oli. Ja siis nii edasi, ja siis pärast läks, siis tuli, nimeteistestame, aga see sunduslik meile. Maini ühtegi rootslane muudes nime. Aga siis tuli näiteks kohanimed. Et mitte ainult kohanemaid, vaid ka talunimed, kes on mitu aastat seisnud, niiviisi tuleb Eesti ta 38. aastal, tuli, tuli niisugune seadus. Meile anti kaks aastat vabatahtlikult eesti talunimed ja kui nad mitte ajada juukseleid käidud vabatahtlikult, siis tuli siis tundus. Tegelikult see oli 38. aastal. Nii et sellega, kui kui Jaagud oleks maksnud pannu täide, siis oleks kõik rootsi nimed kaardilt ära tuldud korraga. Ükskõik kui vanad nad olid. Niisugused. Ma ei tea, mis nad oleks teinud näiteks Vormsiga see seda raske higistada, vormus. Ozzy Saar sahheurose jaa, jaa. Jaa. Siis nagu rahvas omavahel kasutas Roosi nimesid, aga dokumentides oli igal pool, siis eesti nimed. Enne ei olnud isegi venelased ei Eestis täie venestanud nimesid. Ja nad ei teinud seda muidugi kui venelane omavad suuga kattub rootsi keelt rääkida, ega see nüüd nii päris päris arvuti keele muud ei ole, kirjutas selle järgi, aga nad ei venestanud, aga eestlased tegid seda. No kas ei olnud natukene kibestumist, muidugi ega meie vabatahtlikud ei jookse teinud ja niisuguseid asju nad tegid näiteks ütleme, voorusid, kui seal tahta, taheti midagi avalikult mingisugust anda inimestele, see peab olema eesti keeles. Ja aadis pärast nad muidu natuke muutsid, et rootsi keeles võis ka kirjutada, aga esiteks etes rootsikeelne tõlge on allpool ja väiksema kirjaga siis tohtisid olla näiteks koolis näiteks röövkooli pitsat kus oli Rootsil algkool. Kuskil eiei rootsid keelt, seal ei tohi olla lõngal issand, härra Mailoikas määra. Kui näiteks Rootsi algkool oli rootsi keeles, seal oli, kas me maha teda ainult pool jäi alles. Ja niisugused asjad ja siis näiteks laste tunnistused eesti keeles. Siis kasvasime seal ja taimesaamil, lubad, võit, vaid ikka tagab tunnistuse tagaküljele poisid võidi kirjutada. Tõlge, tõlge. Sakslaste kohta käisid samad reeglid. Sakslastega oli nii, et et need said midagi viskumisse, nimetati kultuuromavalitsuskultuurautonoomia. See tähendab, et neil oli, oli oli, oli õigus hoida alal oma koolid ja neil oli oma koolivalitsus. Aga nad pidid seda kõike seda administratsiooni vidinad ise maksma. Need teile oli erimaks selleks rootslastel oli ka, see oli Eesti vabilisid, algul võis tühilise teha. Sakslastele ei olnud ju oma ala Allasid, neil oli tähtis, et, et sidet pidada niiviisi eksterritoriaalne õigus sel viisil. Aga nad pidid ise maksma seda. Meie vaesed ei julgenud seda võtta. Meil oleks tulnud erimaks vaestele inimestele see meil sõralised ja sakslased said Saksamaalt õige palju raha. Meie ei saanud Rootsist riigilt riigilt mitte midagi, enne kui kolmekümnendatel aastatel siis sai. Rahvaülikujul sai 5000 krooni aastas Rootsi riigilt ja Rootsi gümnaasiumisele. Asutajad üks rootsi gümnaasium 31. aastal sai kaavil vist suisa 7000. Venelastel oli umbes samal ajal, kui me neid ei olnud ka auku nutukultuurautonoomia, aga juutidele oli juutidel sakslastele vene aastal ja, ja rootslastel ei olnud. Ja esialgu ei olnud meil seda tarvis ka, sest meil olid oma algkoolid meie valdades ja, ja mingisugust eestestamist just esialgu ei olnud üldse. See tuli 30.-te ja umbes kolmekümneid paiku. Aga aga eestlased, näiteks nooruttidega mailile seal hõõrumise olnudki ka mitte selle sisestamise ajal, nii et näiteks kui venelased hakkasid ära viimistega seal pärast ja seal ei oleks võinud siis kaevata teiste peal, aga seda üldse ei olnud. Kaunis imelik, et kui mõisa mõisa omanikud ütlesid üles rootslasi. Esimesed esimene tüve oli 1007 74, kuid seal üks harga küla rootslased seal ei tahtnud ja hakkasid vastu lihtsalt vaidlikule, et meil on õigust mitt talvise talvise Saksa mõisnikule, Saksa-Balti mõisnik ja tema ütles lihtsalt üles nad, et maa oli tema maht, minge ja eestlasi asemele. Ja see oli pärast harilik asi näiteks Põhja-Hiiumaal täiesti eestirootslaste käes, enne. Nad viidi Ukrainasse. Reigi ja Kärla kihelkonnad Nad viidi ära ja eestlased toodi asemele, siis oleks võinud mõõdet mõelda, et venelaste ja rootslaste eestlaste vastu oleks tekkinud vaen. Et Iislarituid, seal vene ruttad, aeti ära ja asemele. Seda ma ei ole näinud üldse. See oli muidugi sakslased, kes särtki palju balti parunid. Eesti ajal siis sakslaste ja rootslaste suhted olid. Ja meil oli ju nendega väga vähe tegemist, padrunitega rääkimine muidu ei räägi siis küll, aga tema oli iga kõrgem meist. Nii et seal oli seltskondlik vahe niivõrd suur, et ega meie paruness number ka ei saa nagu eestlastelegi paruni lastega. Ja kui nad olid väikesed, seal mul on. Ma olen kuulnud, et et Riguldi taude Riguldi mõisa lapsed käisid teenijate lastega, mängisid kuus. Ja siis olenes parunist, kas nad rääkisid, talumistage nagu inimestega või halamatega. Oleneb nendest ja igatahes veel, kui mina olin väike ja kui parun endine parudest, kes oli endine tuli meile vastu, maitsesime mütsi. Nüüd ma räägin selle paruni pojaga siin, me räägime nagu inimestega, muidu ta on lugenud siin käima koosolekutel. Kuidas te ise tunnete, kumb maa on teie kodumaa Eesti või Rootsi? Mõnel rootslastele eesotsas on, on väga raske unustada, et nende kodu on seal ja kui veel eluaja hoone alles siis nad ihkavad ikka sinna tagasi. Kuid ega nad teavad, et selles sellest midagi välja ei tule. Te kuulsite raadio Rootsist Stockholmist, minu nimi on Anu Kaupmees ja minu vestluskaaslaseks oli Viktor haaval.