Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Algab saade, vasar, stuudios on Urve ess lastele Urve, tere. Mina olen Urmas Vadi ja meie tänaseks külaliseks on David Vseviov, tere, David. Tere. Ja meie tänase saate teema. Seda võiks tinglikult nimetada otsensuuriks. Ja see on kantud meie eelmise rasaatest, õigemini selle saate lõpulaulust. Aga kõigepealt kuulame ära ühe intervjuu Mari Tarandiga. Tere, Mari Tarand, keri eelmine vasarasaade lõppes, siis sa helistasid mulle ja rääkisid sellest laulust, mis kõlas saate lõpus. Need olid Vares-Barbaruse sõnana ja laulu pealkiri oli, Eesti peab olema vaba. Ja siis sa ütlesid ühe hästi huvitava asja, nimelt et sina mäletasid seda laulu teistmoodi, siis me rääkisime gaasi nendest kurioosseumitest, kuidas mingid tekstid läbi aja muudetud. Ja mis nendest tekstidest siis saanud on, kuidas, nagu inimesed mäletavad. Et aga mis lugu selle konkreetse lauluga, see Eesti peab olema vaba, kuidas sina teda mäletasid? Mäletasin teda sellepärast tuleb kõigepealt öelda vete tol ajal seal oli pärast sõda, jutt on 47.-st kaheksandast üheksandast aastast umbes mil ma olin esimese ja teise klassi õpilane. Ja raadiot meil ei olnud, oli inimesed crap seina pääl kust tuli Eesti Raadio programm, kus oli ka Moskva ja venekeelset saatidega väritmas ka ja kust tulid kontserdid ja jutud ja kuuldemängud mis on meelde jäänud mõjutavatena ja kust kogu aeg tuli nõukogude laule eestikeelsed ja venekeelseid. Ja võib-olla on see natukene minu mälu tüüp, niisugune et ma ilma valikuta on mulle kõik nad meelde jäänud jäänud lihtsalt, nad on meelde jäänud. Ja seda laulu sõjasammul sahhinal meeskoori esituses. Mäletan, et ma kuulsin seda nii palju kordi, et ma tean, et see viimane rida oli läbi soode läbi rabarahvas olgu ikka vaba. Ja see oligi motiiv, miks ma sulle helistasin, et lihtsalt sellele väiksele detailile tähelepanu juhtida, et vaat, mis on olnud, ilmselt see kirjutati, eks ole, sõja ajal kus oli vaja eesti ka Eestis oli Saksa okupatsioon, nii sõda oli. Aga nüüd, kui oli 47 ja 48 ja suur Jossif, mis seal valitses. Miks siis eesti olgu ikka vaba, Eesti oli ju nende mõttes nüüd vaba. See on nüüd minu tõlgendus, miks ja kes ja kuidas seda tegi ja miks seda muudeti. Aga, aga see niisugune sõnade muutmine pisikeste muudatuste tegemine tekstides on mind lihtsalt huvitanud. Kuna saatuse tahtel olen ma sündinud niisugusel ajal, kus minu kõige niisuguse noh, nõtke, me vastuvõtlikum iga, ma läksin kuueaastaselt esimesse klassi ja mul oli Kaasas talve hakul väike luuletus. Ma küll ei mäleta, et keegi oleks mul seda aidanud teha, ma tean, et ma tegin selle ise. Jõuluõhtu vaikne, särav akna tagant paistab kuu väikseid lumehelbekeste tasakesi puhub tuul ja minu klassijuhataja õpetaja Tekkel silitas mu pead ja ütles, et mari väga ilus luuletus. Aga nüüd ainult siia paneme nääriõhtu vaikne, särava. See oli minu esimene kokkupuude kuueaastasena. Jah, aga õpetaja tekkel oli Eesti ohvitseri naine ja kadus meilt 49. aastal. Nii et kas või selles väikeses vee tilgakese väike mari oma jõuluõhtu või nääriõhtuga õpetaja tekkel oma Eesti ohvitserist abikaasaga. Selles peegeldub kogu selle ajastu ja selle ühiskonna pale. Niisugune ta oli ja sealt võiks edasi minna ja neid väiksemaid ja suuremaid parandusi. No meie põlvkond võidakse öelda, sellest palju ei räägita, võib-olla see mahasalgamine, minuealised peavad kõik olema neid pioneerilaule ja Stalin laule laulnud, sest need olid koolis kavas. Terve see repertuaar teatud ajal, kui ma olin, ütleme siis kuuendas klassis kõrvaldati igalt poolt Stalin ja pandi asemele Lenin ja siis mingil ajal asendati kuskil jälle parteiga. Niimoodi, see on nüüd nende niisuguste poliitilise sisuga tekstide ajalugu, no räägime Eesti NSV kümnist, palun. Selle teksti tegi Johannes Semper ja mina siin ei hakka talle andma hinnangutega Krislinglusest rääkima. Aga ma lihtsalt ütlen nii palju, et sellesse hümni, mis oli vaja teha ja tihti panisim pere, kes oli luuletaja siiski mingi poeetilise alge, kui kants, nii seisavad su kodurannad su ees vaid lainetavat laiad veed. Algas hümni teine salm. Varsti tehti see ümber ja kõlas nii sa kõrgel leninliku lipuga, ei jah, sa kõrgel leninliku lipu kannad ja julgelt kommunismirada käid, partei me sammudele suuna annab ja võidult võitudele viib ta meid. Noh, kas nüüd läks ilusamaks või? Aga aga muidugi, eks rahvas tegi oma rahvas, laulis Nõukogude Liidu hümni viisi, üks vanamees raius üht jämedat puud ja rahvas laulis Laul Stalinist targast omasteni armsast, pani lõpulaul Stalinist kärgastest pätist ja vargast. Ja rahvas laulis. Moskvale pühendatud üsna hoogsat laulusõnadega me tööd ei tee, me tööd ei tee, vaidleme, jalad seinale. Hea küll, jäägu need sinna lapsepõlve ja need, kes mind praegu kuulavad ja mäletavad tenniseid laule, laulgi teavad, mis see on. Aga tasahilju hiilisid teatud muudatused hoopis teistsugustesse, tekstidesse ja loomingusse. Mart Saare leelo ihka me ju ikkest lahti. Oli see algselt Nõukogude ajal ihkasime ikkest lahti. Mõtteviis kellelgi pidi olema nii, et, aga me oleme. Eks ole nii, nojah, aga, aga lihtsalt, et mesis laul nüüd süüdi oli või kuidas, et või siis näiteks mets mühab ümberringi, ma sõidutan lagedale, mõtlen põhjavaim. Viimane rida oli, kui laulaks lõputa laulu, mekaits ja põhjavaim. Ühes nõukogude aegses redaktsioonis hilisemas Me ümber põhjavaim. No mis vahet seal on, no ilmselt peab nagu nüüd nii skisofreeniline mõelda, kui proosid freenikud. Aga kuidas meid kaitseb, jälle eest meil üldse kaitsta vaja on, me oleme ju mitte enam vene kotkatiival, vaid nagu kunagi nõukogude võimukaitsja tiival nutnud, aga isegi see, ma olin koolinoorte segakooris, aasta peab olema 57 mitte hiljem, sest hiljem olin juba ülikoolis ja me laulsime seal koolilapsed tol ajal, Mati Palm ja Anu Kaal ja Jaan Šeiko laulsime kriigi uut isamaad. Olav rõivas on Põhjamerel tüürib ja siis võimsalt tema vaate ees tõusevad linna kõrged müürid, valguse sära sees. Praegu kuulen, tõusevad templi kõrged müürid. Kas siis tõesti nüüd see sõna, et orav trügasson nägi mingit religioossete kodu või? No ma ei oska ütelda, ma ei tea, minu peas ei ole, aga ma tean, ma olen kuulnud, aga et need muudatused on tehtud lauludesse luuletustesse. Vot niisugused niisugused väiksed näited. Minuealised kindlasti mäletavad, koolis Me laulsime, õpetati ja väga Ilusa meloodilise viisiga Karjala-Soome, Laul Stalinist, noorem põlvkond muidugi, seda ei tea, et mingile enne viiekümnendat oli isegi olemas Karjala-Soome liiduvabariik. Nii laul, mille meloodia on arvatavasti põhjamaine, võib olla norra rahvaviis, ma ei oska ütelda. Ja karjala, mis oli ära kistud teise riigirahvaks käest, kus võib-olla tõesti, et vangid istusid ümber lõkke seal laagris ja midagi laulsid, aga igatahes targast Stalinist haaravaid viise laulab puuraidur lõkketule ees. Mitte midagi niisugust ei olnud, et milline noh, ühesõnaga õudne võrr, pilt või kokkusobimatu asi. Et saab ka siis kuidagi kunstiteosega niimoodi teha. See oli siis mari tarand kes on nagu elav entsüklopeedia, minu meelest. Ja stuudios on endiselt Urve Eslas, Urmas Vadi ja meie külaline David Vseviov. David ütleb, kas sa tahad seda kuuldud intervjuud seda kommentaari kuidagi omalt poolt veel kommenteerida? D-rida ei taha jätkata, võiks lõputult. Hõriaasame siit Eestist kui ka laiemalt on ju tohutult. Ma hakkasin ise mõtlema nende laulude peale, et et kindlasti saab teha noh, mingi sellise liigenduse üks on või noh, ütleme mittelauludest, et jätame need laulud sinna, sest et mari juba tegi väga-väga hea põhjaliku sellise ülevaate sellest. Aga, aga ütleme, et kunstiteos kui selline, et ma mõtlen, et üks liik võiks olla siis selline, mis on lihtsalt olemas olnud mingi kunstiteos ja mida on siis muudetud või võetud mõne liikumise või propaganda lipulaevaks. Et on siis kunstiliselt neid ideid siis sõnastanud, et ilma, et oleks, võib-olla eelnevalt on olnud selline ideeline või programmiline või poliitiline ja siis noh, võib-olla teine liik võiks olla siis selline, mis ongi loodud puhtalt propaganda eesmärgil selline kunstiteos. Ja, ja mõtlen samas, äkki võiks olla siis selline, et et jah, see on loodud puhtalt propaganda eesmärgil kunstiteos. Aga hoolimata sellest propagandast on see see kunstiline tase või kunstiline jõud nii suur, et ta hoolimata sellest kunst Eks jaotus võib olla selline küll, aga kas tal need otsene seos on mõistega tsensuur, see on omaette küsimus. Kas pole ju spetsiaalselt sellega kunagi tegelenud see mõiste natukene huvitama ja ma mõtlesin, et tõesti ta seondub sõnaga ilmselt mingisuguse arusaamaga, mis ulatub ajas kuskile kaugele, et sõna võib olla ohtlik. Järsku tuli meelde, et eesti keeles võib öelda ära sõnama, jääb näoliselt juuda, juurtega läheb kuskile antiik aega. Sõna tsensuur on ju ladina ladina algtähendusega tsensor tsensus tähendab midagi, mis määrab mingisugused piirid. Tol ajal kindlasti puudutas varandusliku seisu. Kas inimene saab kuskil osaleda, ei saa osaleda, hiljem on see kõik muidugi muutunud. Aga tõenäoliselt jah, ulatub see arusaam, et sõna peaks hoidma kontrolli all. Et sõna võib olla ohtlik, aga mitte ainult sõna hiljem. See sõna on juba variandis jah, tõesti, laul, see on variandis film näidanud lõputult foto. Neid näiteid võib tuua tõesti tuhandeid. Ja, ja see on siis tegelikult riiklik kontroll sõna üle. Ja muud see tsensuur jõu ei tähenda. See, et on veel ka variant, mis ilmselt selle jaotuse puhul, mida sa tegid ju välja tuleb mida me märgistame sõnaga enesetsensuur, aga see on juba omaette teema. Ja siis on veel olemas sellised kultuurilised tsensuuri, kas ei ole näiteks praegu see, mida ma olen märganud paari raamatu puhul, mida on mida on muudetud kas siis pealkirja või sisu või nii edasi siis on seal just selline kultuuriline tsensuur osaliselt taganenud täiesti demokraatlikes riikides lääneriikides ja, ja ometigi on seal samuti mindud raamatu teksti kallale. Paar näidet, mis kohe meelde tulevad, on, on hakilbeeeffenn, näiteks, kus siis kus siis n-sõna või neegri sõna võeti siis sama puudutab vaata Kristi kümmet väikest neegrit. Pipi pikk, seal on palju ja, või doktor Tuulikki näiteks, kus selline selline kolonialismi alge välja välja juuriti. Seega võib tuua sisse veel jaotuses on poliitiline tsensuur, mis lähtub otseselt võimuhuvist ja teine on siis jah, nimetame seda tinglikuks tsensuuri, skulptuuri, tsensuuriks. Kõigel sellel on muidugi erinev varjund sõltuvalt ajast ja ruumist. Mari Tarand ja tõi näiteid, nii et mingi järk lõputult on ju toodud näitena svastika võib hindjasta tähendada midagi sellist, kellelegi ei tulegi pähe seda keelustada ja ma arvan, et kui juhuslikult Okase pannoo satuks Hiina ja keegi teeks seal ees pilti, siis võib-olla seda seos ka ei teki. Aga siin konkreetses situatsioonis tekib seos ja tekib kohe küsimus, kas peaks keelustama asoni tsensuur. Just, ja siin on üks mõte veel, mis seondub veel natukene nende lauludega, et poolest kui nüüd hakata mõtlema selle peale, et miks näiteks kuidas saab olla see tsensuur seotud usupropagandaga ja miks nii võimsalt mõjudest näiteks laulude puhul siis rohkem mõjuta loomulikult filmide puhul veel rohkem filmide puhul, just nimelt ja see on see huvitav, huvitav lugu, et kui inimene võtab infot vastu rohkem kui ühe kanali kaudu näiteks, et ainult ei, ei ei loe luuletust jah, ei loe luuletust, kuulab seda meloodiat või näiteks kuula, mitte ei räägi mitte üksnes sõnu, vaid laulab neid mingisuguse meloodia järgi. Paremini kui üks asi, et meelde, eks ju, aga teine asi on see, et see meloodia, kui see on väga kena, siis ta aeg-ajalt võtab ära sõnadelt sinu jaoks selle varjundi, mis seal muidu on. Aga see ei tähenda, et ühesõnaga sa hakkad justkui ka hea meelega näiteks laulma selliseid asju, kui meloodia on väga ilus. Aga see ei tähenda, et need sõnad jäävad puudutamata kuulajaid puudutamata, siis noh, näiteks negatiivselt või positiivselt, kuidas, eks ju. Ja seda ina filmitähest nimelt nagu sa ütlesid veel rohkem erinevaid kanaleid, mille kaudu inimene siis võtaks. Jah, aga nii palju, kui mina olen kokku puutunud kasvõi neid oma Venemaa saateid tehes, selle tsensuuri ka, mis on puudutanud otseselt meid siis aga ta ei lähtu sellest, kuidas inimene midagi vastu võtab, need on kindlad reeglid, neil on väga paksud raamatud, mida on lubatud, mida ei ole lubatud. Ja siis on see konkreetne tsensor, tsaariaegsed seal väljaannetel on suisa tsensori pitsad peal koos tema nimega. Kui me avame nõukogude aegseid raamatuid, siis me ka tagant näeme, millal ta trükki antud ja siis on seal tajad IP, mis on tsensuuri, märked on läbi käinud selle tsensuuri, siis on eeltsensuur järeltsensuur seal mitmeid etappe, eri variant. Aga lähtutakse just nimelt nendest põhimõtetest, mis on kirja pandud, aga nende taga on see arusaam, et see võib olla ohtlik riigile ja see võib muutuda teatud situatsioonis vastu üks kurioosum. Illustratsiooniks võib-olla, mis meelde tuleb pärast teeria mahavõtmist, tegemist on siis Stalini-järgse ajaga saadeti nõukogude inimestele, kes oli tellinud suure nõukogude entsüklopeedia meedia koju kirjad ja väljalõige artiklist koos kaasjuhendiga, et lõigake palun välja artikkel peeria ja asendage see laiendatud artikliga parencewamoorje. Aga näidetega. Ajaloonõukogude tsensuuri ajal kõige noh, kas ta just köige, sest seal on juba ületatud igasugune igasugune võll oli ju ühe tsensori käsk muuta muuta välja antud raamatus, mis kandis pealkirja lugu Igori julgust ja nagu teame, ulatub kuskile aastatesse 1000 umbes tagasi. Olk reedab sõjaväeüksuse suurust ja sellepärast sa 100 polk tuleb asendada mingi ebamäärasema sõnaga. Aga David, sa mainisid seda, et et vene tsensuur toona ei tegelenud üldse sellega, kuidas inimesed mingit kunstiteost laulu teksti vastu võtavad, vaid neli selgelt ära määratud, mida tohib ja mida mitte. Kas tõesti nad ei ei tegelenud sellega, et kuidas mõjutada, et noh, kui me mõtleme selle mingite Hitlerit kõnede ja kogu tema imidži loomise ja kõige selle peale kogu selle propagandamasina peale, siis sealt on ju teada, et see on väga selgelt välja lihvitud, et kuidas mingid asjad töötavad, värvid, mingid helid, kuidas, kuidas tõeliselt hästi naha vahele pugeda inimesena, et et kas sellega siis ei tegeletud? Sul on haigus, loomulikult tegeleti, aga need on väga erinevad instantsid, üks oli jälle, toome näitena Nõukogude Venemaa või Nõukogude Liidu, siis üks instants oli kogu propagandatööd juhtiv, alates keskkomitee propaganda agitatsiooniosakonnast. Nad on tohutult suured struktuurid. Tsensuur allus jah, neile, aga tsensuurile olid väga kindlad ülesanded saali, midagi, mis meenutas võib-olla tammejõel, tema ülesanne oli mitte läbi lasta näidata üles erilist valvsust ja see valvsus ulatus kuni skiso freenilise valvsusele. Ja kardeti mõnikord väga konkreetseid inimesi, nende teoseid, keda vahel lubati lubatud alles hiljuti räägitud Anna maa taas näiteks ja nii edasi. Nii et tsensuurile otseselt seda ülesannet ei olnud, aga loomulikult tema tegevus aitas kaasa sellele, et kujundada Nõukogude inimestes peas pilt, mida oli vaja. Selge see. Sest tuletan meelde, orelit, see on ju sisuliselt Orwelli 1984. aasta pilt, välja arvatud see detail. Tagantjärele kirjutatakse ringi ja põhimõtteliselt ju toimiti nii kirjutatud ringi, aga läksid kuskile spetsfondi ja neid lehti enam tagantjärele sa lugeda ei saa. Mõndasid jah, seda pilti maailmast, aga nende ülesanne, tsensuuri ülesanne oli väga-väga konkreetne. Üks asi veel, mis sa ütlesid, mis oli hästi-hästi huvitav, puudutas just nimelt seda kultuurilist, tsensuuri ja selle viiteid ka tänapäeval. Ma hakkasin korraks mõtlema selle peale, et tõepoolest, et, et millised oleks Eestis praegu ütleme sellised tabuteemad, mida siis võiks pidada näiteks kultuurile nii ohtlikuks, et nendest võiks loobuda ühel hetkel rääkimast, et noh, ütleme selline selline poliitkorrektsus tumedanahalistega ekse tasakesi on siiapoole liikumas ka eesti keeles ei ole meie teema, mulle tundub ja ka eesti keeles Agatha Christie ometigi ju on pealkiri ära muudetud. Ja eluviis, teema ju kaudselt on meie teema, jah, ta võib-olla ei ole ja Eestis pole otseselt sellist instantsi, kes peaks midagi sellist tegema. Aga me võime ju arutleda selle üle, et meie põhiseadus ei luba rahvusliku vaenu õhutamist, aga järsku keegi kirjutab mingisuguse romaani, kus ta väljendab väga halvasti venelaste prantslast, ükskõik kelle suhtes ja me võime millal seda käsitleda rahvuslikku vaenu õhutamisega. Kui me käsitleme, siis oleks nagu mingi piirang, võib-olla tal oli vaja kangelast näidata selles valguses. Et siin on mingid niisugused küsimused, mis puudutavad nii enesetsensuuri kui ka võib-olla riikliku sekkumise eest. No ma ise ei pea olema tsensuur sellises nõukogudes. Mõtlesingi võtta veel sammu edasi ja näiteks kujutada ette sellist pilti, et tõepoolest, kui selline peaaegu nagu kultuuri püsimajäämise nimel kehtestatud tsensuur, mis tõepoolest on osaliselt riiklik, kulutamata mingisugust ohtu, näiteks mis võiks kultuurile olla eesti kultuurile, Eesti rahvale ja siis mingisugust otsust, et nüüd näiteks sellise sellise tsensuuri kehtestama siis mis see võiks olla, mis, mis selline näiteks Urmas, sinul tuli viimati raamatust välja ja nõnda me kõik reas läheme, kui ma nüüd õigesti ütlesin pealkirja ja seal on ka surmast juttu, et ütleme, et kui ühel hetkel otsustatakse nõndaviisi, et jah, et, et selline ümbri detsembri tumedat pimedad ilmad, et see mõjub ikka natuke liiga depressiivselt meile, siin, kus me siin peame erama sellises põhjamaises kliimas. Ja, ja et mitte seda suitsiidireitingut veel kõrgemaks ajada, kui see nagunii juba on ja vähe meid on ka nagunii, et näiteks otsustaks nõndaviisi, et surmast rääkimine raamatutes ei ole hea. No vot, ma ei tea, tähendab, mulle tundub, et, et meie, selles vabas demokraatlikus ühiskonnas on ikkagi see, et esiteks kui paljud üldse kirjandust loevad, et see on nagu ikkagi väikene protsent võrreldes noh, ütleme mingisuguste suurte filmidega või, või ka teatrietendustega. Teine asi on nagu see ka, et, et et noh, meil ongi võimalus mitte seda lugeda või et noh, ma saan aru sellest noh, selles sinu sinu hüpoteesist, et noh, mis, mis ma siis teeks. No mis sa teed, kividest on veel muidugi üks aspekt pahanduste sekkun välja, väga hea, kui ühiskond lepib kokku, et ta midagi ei tee. Ja see on ühiskondlik kokkulepe, vot siis ei saa olla sellel teemal või seda teemat Buduk puudutavat tsensuuri, sest kokkuleppe sõlmib võrdselt ongi tsensuuri, probleem seisnebki selles, et keegi pole mingit kokkulepet, et taolised asjad, need agmaatova luuletused või need laulud ei saaks ilmuda või olla lauldud, vot see on tsensuur, see antud juhul poega. Hea tähelepanek. Jah, aga minu meelest siin on üks asi veel ja see on see, et, et kui on mingi selline kokkulepe olemas ei, siis just nimelt inimesed, kes loovad selliseid kunstiteoseid, nemad natukene tahavad seda kokkulepet justkui muuta või sellele väljakutseid ehitada, kas ei ole? No kõige lihtsam on selline, üldiselt on selline kokkulepet ei peeta heaks tooniks seda, kui, kui kirjanik väga ropendab. No ei ole väga kena jah, aga seda enam on tore see, kui aeg-ajalt Sapriteks raamatus kõvasti ropendada. Isegi kui see ei ole ropendamine ropendamise pärast, vaid tõepoolest on seal ütleme selline natukene ropu suuga tegelane, näiteks. Siin on ju kõik korras, sellepärast et see kokkulepe kehtib teises ruumis. See kokkulepe kehtib ruumi kohta, mida me võime nimetada tinglikult ruumiks või mingiks muuks ruumiks. Aga kirjandusruumis on see lubatud ja vot see on seesama probleem, millega praegu on kokku puutunud kirjutav filmif ja muu rahvas meie naaberriigis, kui on võetud vastu otsus, et ropud sõnad peavad igalt poolt olema kadunud ja midagi pole parata, mõnes filmis mõnes kirjandustehases võib see kangelane sattuda situatsiooni, kus ta peab lihtsalt kurat ütlema muidugi hoopis vängemat varianti. Ja nüüd ta ei tohi seda teha, sest see on, milleks on tsensuuri vaja. Tsensuur pole ju eesmärk omaette küsimus Kulases ühes sõnas. Küsimus on selles, et looja oleks peos et selle ühe sõna pärast selle ühe vihje pärast selle ühe mingi värvi pärast saaks ta kõrvaldada, saaks kõik kogu see teos Kauks ära, selles on ju küsimus. Need on üksikud variandid, kus tsensorid parandavad mõned üksikud sõnad ära, jah, kui õnnestub luua uus pilt sellest teosest on kõik korras. Aga eesmärk on ju hoida inimest looja peos selles hirmu kammitsas. Sa istud laua taha, Sa hakkad luuletama ja sa ei saa lahti sellest mõttest, kas ma võin selle sõna panna või ma ei või selles. Urmas, kas sina oled kunagi tundnud sellist sellist asja või näiteks isegi mitte ühesõnaga mingi teema suhtes, näiteks, kas ma tohin sellest kirjutada? Ja tähendab, ma olen seda asja noh, mitte et on, et ma isegi tahaks endast kui kirjanikust rääkida, ma väga ei ropenda enda tekstides, aga ma olen detengi täpselt niimoodi, et kui on see situatsioon, kus tegelane peab ütlema mingi vänge sõna jah, sest see kontekst, situatsioon nõuab seda, siis ma seda teen, aga et see ei ole nagu noh, iseenesest mingisugune ropendamine. Aga Ma hakkasin mõtlema, et selle asja peale just nimelt sellest ropendamisest, et et jah, et see on see ruum nagu sa, David ütled, et, et see on kirjanduse ruum, aga sellest ruumist tegelikult väga paljud kirjanduse lugejad ei saa aru, et see, et see on selline kirjanduse ruum, kus kehtivad kirjanduse reeglid või tegelikult isegi noh, mitte ainult kirjandusreeglid, et et kui elus kuuleme neid sõnu ja ma arvan, et paljud, need lugejad, kes räägivad, et oh mis sõnad me ei taha seda lugeda ja kasutavad neid sõnu, aga siis ma hakkasingi mõtlema, et et ka see on mingis mõttes nagu tsensuur või okei, võib-olla see ei ole õige. Mõtlesin, et võib-olla on see selline lugeda leiate või ühiskonna inimeste tasand lülitusmehhanism, mis ütleb, et ei, meie kaasaegset kirjandust ei loe sellepärast et ta on ropp. Et ma, ma üldse ei taha sellest kaasaegse kirjanduse roppusest rääkida, sest see on ka nagu selline teema, et mulle tundub, et kui sellest rääkida, siis ta läheb nagu hullemaks, kui see asi tegelikult on. Vot see ongi vahedemokraatliku autoritaarse ühiskonna vahel, siin otsustab lugeja, seal otsustab tsensor. See ongi aega, siin rohkem midagi ei ole. Ja kui lugeda ja ei taha lugeda, siis on sama voli seda vabalt teha nagu kirjanikul kirjutada, nii et see ongi jällegi seesama kokkulepete moel. Vaat siin ongi see, ongi küsimus, kas suhtleme meie, mina ja tinglik kirjanik ja otsustan, kirjanik otsustab kirjutada, mina otsustan, kas ma loen, ei loe või minu eest otsustab keegi teine ja reeglina otsustab ta, lähtudes siis mingitest poliitilistest eesmärkidest. Selles on probleem. Kui see vahelüli puutub, siis on ju kõik normaalei, saa ju eeldada, et keegi kirjutab midagi, mis on vastuvõetamatu ja kõik peaksid siis vägisi seda lugema. Tegelikult see ongi seesama süsteem. Tema Stalini ajal lühikest üleliidulisi kompartei bolševike ajalugu, kohustuslik töö, sama kas siis pärast oleks keegi nüüd õnnelik, et me sunnime eriti roppu raamatut massiliselt lugema köik et tsensuuri ei ole? Kas seal on ikkagi üks vahel, oli minu meelest veelaseks vahelüli on just nimelt see kultuuriline tsensuur, sellepärast et ka sellised üsna roppude sõnadega raamatut on üsna lähedal, sellistele vihakõnet sisaldavatele, raamatutele ja sellist vihakõne sisaldavat raamatut omakorda on jälle üsna mitmes demokraatlikus riigis. Noh, ütleme nii, et ei ole avalikult müügil ja ei ole kooliraamatukogudes ja nõndaviisi. Et see on ka justkui üks selline kaod tsensuurivormiks justkui keelatud raamatute nimekirjas. Hiljuti ma kohtusin Eesti vene kirjaniku Andrei Ivanoviga ja siis me rääkisime temaga juttu ja rääkisime ka sellest noh, tema on, tema raamatud ilmuvad ka Venemaal ja ta rääkis sellest olukorrast, mis siis seal kirjandus maailmas toimub, et seal ongi see, et, et sa ei tohi mainida Putinit halvas valguses. Ja kui me seda saadet ette valmistasime, rääkisime meie kaasautori Peeter Helmega, siis Peeter ütles, et aga vot see on nagu huvitav situatsioon, sellepärast et et samal ajal, kui sa oled poliitiliselt korrektne, siis sa saad väga hea toetuse enda rahalise toetuse enda raamatu väljaandmiseks või isegi mingit sellist korralikku stipendiumi, nii et, et selles suhtes on ka nagu piits ja präänik käsikäes. Tänapäeval rohkem ikkagi prääniku variandis pärast, et, et see oleks liialdus. Et sa pead kõigis ilukirjandus ja muudes teostes kiitma Putinit, noh, seda võib ju igaüks meist kontrollida. Saadav, nii et vaadake, Venemaal ilmub Putini kohta selliseid tekste, mida meie Viisakate inimestena iialgi ei kirjutaks Savisaare ja Ansipi kohta lihtsalt temperament on teine. Aga see on muidugi õigus, et kui sa tahad laia publiku ette tulla teatri tähendustega filmidega raamatutega ja loodad sellele riiklikku toetust, siis muidugi sa riiklikku toetust ei saa, kui sa oled võimu suhtes kriitiline. Nii, ja nüüd oleks paslik kuulata üks üks lugu, mis viitab ka sellele mari tarandi jutule. Jätkame vasarasaadet, stuudios on endiselt Urve Eslas, David Vseviov ja Urmas Vadi ja me räägime tsensuurist kunstist ja mis siis kunstist alles jääb ja esimeses saatepooles me rääkisime ka peamiselt sellest, kuidas tsensuur toimis totalitaarses ühiskonnas ja nüüd oleme jõudnud juttugi välja sellesse kuidas see siis nii-öelda vabas demokraatlikus ühiskonnas toimub. Ja ega me saate alguses kuulasime Tarandiga intervjuud siis peale seda, kui me olime selle intervjuu Mari Tarandiga ära teinud, rääkisime juttu ja, ja, ja see ütles ka selle peale, et tõepoolest, et mis on siis tänasest päevasse noh, kasvõi Eestisse tsensuur või et siis mari arvas, et et sallivus, et just nimelt sallivust selle suhtes, mis talle tegelikult ei meeldi, näiteks kirjanduses, kunstis, teatris, et noh, see on selgelt, meil igalühel on omad eelistused, mingid asjad ei meeldi, mingid asjad üldse ei meeldi, mingid asjad kohe üleüldse ei meeldi. Ja, ja siis ongi see sallivuse küsimus, et kui palju ma suudan sallida ilma et ma ütleksin, et ma seda vaata või, või veelgi enam, et ma midagi selle vastu ette ei võtaks. Ja millegipärast tuli kohe mulle praegu meelde Maarja Kangro üks luuletus, mis ongi selline luuletused. Ma sallin sallinud sallijat sallinud sallija sallijat sallinud sallija, sallija, sallija sallijat nii edasi ja nii edasi. See lõpp on siis selline, et et kui see pauk lõpuks käib, siis on mingi meeletu segadus, on mingi selline. Jah, see on huvitav seisukoht, ma arvan, et see vist osaliselt ongi nõndaviisi. Aga kas sa kujutad ette, mis siis juhtub kultuurikunstiga ja nii edasi? Sellises kontekstis? Aga kas see, aga kas see ei olegi juba nagu juhtuma, sest nimelt sellesama näitajaga, kus me ackelberi finnis kaotan sõna neeger ära ja me olemegi kõigi jaoks kuidagi see lähebki juba selliseks mõttetuks poliitkorrektsusega. Mõtlesin isegi sutsukene veel edasi, praegu ma mõtlesin seda, et vaata, kui oluline on ju inimesele, kes loob mingit asja, see, kuidas, mis tagasisidet ta saab. Ja see ongi see, mida David minu meelest silmas pidas, kuidas need kokkulepped sünnivad, eks. Et see ongi see, et lugeja loeb või lugeja ei loe või lugeja noh, ütleme kasvõi arvustaja näiteks ütleb välja, mis ta arvab, eks ju, mitte siis niivõrd sallides kuivõrd just nimelt veidikene, võib-olla ka ausalt küll kindlasti mitte pahatahtlikult, aga ausalt kindlasti, et kui nüüd see ära jätta selline adekvaatne tagasiside, vaat see teeb natukene murelikuks, mis siis saab, mis siis saab, kui öelda näiteks väga kehva etenduse kohta, et see oli väga kehv. Või kui näiteks lõpetada see ütlemine, kui näiteks on väga kes etendus ja ma ütlen, et see oli päris hea etendus. Missis arvab näiteks lavastaja, et kui ma oma järgmist etendust tehes, kas siis saab üldse teha paremat, see on minu mure, võib-olla see on vale. Mina mõtlesin, ei ole lahti üldse mitte midagi, et tsensuuri pole siin ka mingisugust seas, küsimus on ju selles, kes seda ütleb, igalühel on meil ju see õigus? Mitte ainult kriitikul, vaid ka igal vaatajal ja isegi õigus seda realiseerida, nii et sa ei lähe seda etendust. Kas see ongi loomulik just nimelt, see on täiesti loomulik. Aga kuna teema on meil olnud, tähendab, ma ikka tulen selle juurde, et küsimus on ju selles, kas siin on mingisugune riiklik instants, kas kõik need etendused, mis jõuavad lavalaudadele, peavad läbima mingisuguse eelkontrolli, vot seda ju ei ole. Ja nüüd kuidas defineerida seda olukorda, ma toon ühe näite spordimaailmast, mida ma hiljuti lugesin, ma ei tea, vastad tõele või mitte, ma arvan, et see on tegelikkus. Hispaania tuntud jalgpalliklubi Madridi Reaal loobus oma embleemist ristimärgist. Ristimärk on siis üks selle embleemi koostisosa. Ja põhjus on väga lihtne, peamine rahastaja on kuskil islami maailmast ja see võib teda häirida. Tsensuuri kui sellist ju ei ole, keegi pole ju selle käsu andnud, keegi pole vaibale kutsutud, vot siin on, kuidas sa seda nimetatud. Vaat siin hakkavadki toimima mingisugused mehhanismid. Me oleme valikute ees, kas me saame sealt raha, tahame saada, siis mängime nende reeglite järgi. Tahame just nimelt oleme siis selle maailmaga koketeerida, kelle arvates noh, sõna neeger kasutamine selles kultuuris, kus tal ei ole olnud solvavat tähendust nagu eesti keeles või mitte, et see, see on ju jällegi kokkulepete küsimus minu meelest, vot need kokkulepped või mitte kokkulepped, ükstaskõik, kustpoolt me vaatame, need on liiast nende leias, tähendab, me ületame mingisugusel normaalsuse piiril olla, vot siis ongi. Ma sallin, sallinsallinsallin seda, kuni see lõpuks langeb kokku ja kuskil kahekümnendas astmes, siis ma pean sallima seda kurjategijad, seda tingliku natsi ükstaskõik, keda raamatute põletajad minu arust teda, miks ma siis ei salli neid, kes 33. aastal viskasid natsliku Saksamaa lõkkesse raamatuid, peaks teda kassallima mõistma seda inimeste ja nii edasi? On kosmoludiir, jah. No piir, neid ei tule sallida, mingil juhul ei tule sallida. Me ei ole küsimas üldse tsensooris, see on jällegi meie meie otsustada, aga kas me seda aktsepteerime või mitte ja kas me üldse võimaldama sellistele situatsioonidele tekkida? No üks nähtus, mis selle tsensuuri ka väga ühte jalga käib, on kindlasti paranoia, mis on inimeste enda sees. Et just nimelt see mingisugune jälgimine, mingite moraalide eetikanormide hoidmine ja üldse mingi kahtlustamine niikuinii. Ja ma mõtlen, et, et nüüd tahetakse luua rahvusringhäälingus venekeelset kanalit. Kui me mõtleme, et mis kanal on materjali juba, tekib see küsimus, et kas see on kellegi poolt suunatud, kas need uudised, mida siis venekeelsele kuulajale edastatakse, kui korrektsed nad on või ei ole. Ma ei mõtle nagu siin rahvusringhäälingu seisukohta, vaid inimeste paranoiat. Et David, kas sina oled selle Neid hääli kuula ja loomulikult neid on päris palju venekeelseid inimesi, kes on ju väljendanud seda suhtumist näiteks lausetega, et mina neid propagandakanaleid ei hakka kunagi vaatama, et ehk, ehk siis televisiooni noh, seda konkreetset, planeeritavat kavandatavat kanalit. Aga neid inimesi on ju alati olnud, aga see, see hirm ja paranoia ju haarab meid ju variantides, et kleebime oma arvutiekraanil teatud kohad juba kinni ja mõned ei taha rääkida telefonis kõike jutte ja nii on, see on see on ka paratamatu mingisugune areng, mis võib meid viia sinna ühiskonda, kus hakkab domineerima hirm. Näed, need kaks asja, mina nüüd ikkagi päris ühte patta ei paneks, sellepärast et natuke seda arvutitehnoloogiat teadvana, võin ma öelda, et mõni. Hirmudest on ka selline, on väga õige küsimus pole ju selles küsimus pole OYO tanenud lõiko plasti peale mingile augule, kus sind võib jälgida, aga uskuge mind, kui mina nakatunud, siis mina kleebin selle sinna peale kohale, kus mingisugust võimalustki pole mind, sest ma kardan, selles on ju küsimus. Sa ei hakka enam adekvaatselt hindama ümbritsevat maailma ja selle võimalus ja seda see nõukogude süsteem näitas ka, saavutas, et inimesed hirmust vot hakkasid luuletustes nagu Mari Tarand näiteid tõi, lauludes asendama sõnu ja nii edasi. See on see Aga siin on üks suht veel minu meelest ja see oht on see, et juhul kui nimetada ka sellised üsna mõistlikud enesekaitsemehhanismid paranoiaks siis inimestel tekib ellu. Kui me karu nimetame Otiks, mis on otse paranoia See kurja eemale hoidmine ja sa ei kutsu kurje kaelas, vaata, see on seesama asi, millest sa saate alguses rääkisid sellest, mitte sõnamises. Aga see on jälle väga huvitav, jällegi kuidagi taastub. No me võime seda kaudselt ju seostada selle enesetsensuuri mõistega, kui ma seda väga laialt kuidagi käsitleda. Ma ei taha karuga kohtuda, Ma nimetan ta Otiks, võib-olla ma teda ei kohta või ta on minu jaoks mingi headuse, pigem kehastus Nonii mõmmi ja kui tige metsloom võib olla, mis asi see on, mis enesetsensuur on? Muidugi siin ei ole enesetsensuur, ta ei ole enesepettus, tanenese hoid, pigem õigus, siin on ju midagi natukene muud selle pärast, vahe on loomulikult olemas. Kuskilt need mõisted haakuvad. Ja selline sai siis meie tänane saade, vasar, stuudios oli külalisena David Vseviov ja saatejuhid Urve Eslas ja Urmas Vadi ja saate mängis kokku Maristomba. Kohtumiseni. Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele.