Tänase saate stuudiokülaliseks on lauljatar Maia Tõnissoo. Tere tulemast saatesse, oli kord estraadistuudio. No hakkame siis sina peal või? Kuidas sai sinust lauluõpilane kuulsusrikas estraadistuudios. Kas siis tuleb need uudi, oli nii kuulsusrikas? Ma ei pea nüüd nüüd ta on meil nii olla hellalt meeles ja, ja ta tundub, paneme talle niukse hellitava täienduse kuulsusrikkas straadis truud, olgu. Oota tähendab, et kuidas minust sai, kuidas ma sinna jõudsin, sa mõtled sõjud? Tead, mind huvitas tegelikult tõsine muusika, klassikaline muusika. Ja ma läksin. Konservatooriumi juures, oli laulu ettevalmistusklass ja läksin sinnapooleaastase hilinemisega, sain sisse. Keegi tähendab lange-i ei ilmunud kooli üldse pool aastat ja siis tuli minule kutsem, olin eksamid erinevalt läbi teinud. No ja sa olid suvel nii-öelda jäätud varusse esimeses voorus nagu keegi välja Ei, tegelikult mind ei võetud sellepärast et mu hääl kähisest hirmsasti ja ütlesid, et hääl on haige ja nad ei julge mind võtta, saad aru. Ja, ja aga noh, siis oli koht tühi ja siis võeti. Ja ma sattusin Linda Sauli juurde õpilaseks. Ja, ja sel ajal ma mäletan, õppisid seal Margarita Voites viimast aastat just. Ja siis Vanemuise laulja Eevi Vanamölder on ta nüüd ja ja siis mitmed, kes läksid küll meeskoori ja raadiusega koorija ja õppisin seal poolteist aastat ja seal selgus, et, et mul on hääl nii väikse ulatusega ja ja et ei saa üldse hakkama nende partiidega, mis seal on metsosopran neile mõeldud nagu. Ja ju ma siis küsisin ükskord, et õpetaja käes, kui me maadlesime seal nende aariatega, et et, et aga et miks ma ei võiks näiteks laulda seda pool Robsoni neegrihällilaulu tead seda ja no vot ja tema ütles niimoodi. Kuulge, meil on siin konservatoorium, aga mina olin sellel hästi arg ja ise mõtlesin ainult endas niimoodi, et huvitav, et Heli Lääts lõpetas konservatooriumi, on nüüd nii tuntud estraadilaulja ja ta lõpetas küll kammerlauljana, eks ju, aga tegutses puht estraadialal. Aga see jäi selleks ja, ja siis tuli kevad peale ja muusikakoolist tuli nii tugev lend, lauljaid Alte. Nii et mul kohe öeldi, et ei ole mõtet üldse proovidagi, siis ma olin tõesti kehvakene. Ja, ja Tiit Kuusik muide soovitas pärast eksamit, et minge katsetage oma jõudu. Ooperikoori juures oli õppekoor jällegi õpe, koor, eks ole. Nii et ilusasti said sinust siis lahti sellest. Ei, miks ma mõtlen ilusasti ära seletada? Ei, väga õieti tegid. Ma poleks ise selle peale üldse näiteks tulnud, et nüüd minna oma jõudu proovima niisugusse kohta, eks ju. Aga kui Tiit Kuusik nagu ütles, siis see nagu mõjus ja see oli väga hea, et ma selle nõu sain, sellepärast kui ma seal olin, ma ei mäleta isegi, kas ma olin seal ühe teatrihooajale. Aga aida ooperis tegin laval paar korda kaasa. Räägi seda juhust, kuidas sul seal nii olla. Need hääle häälepartiid jagunesid. Aa, no seal oli sama asi, et, et noh, aldipartiid laulda aidas, seal on väga ilusad ju ooperi koorid, eks ole ju. Ja tõesti ilusad aariad tahaks kohe laulda, aga no mis sa teed häält. Ja, ja mul oli hämmastus oli see, et, et kõik aldipartiid olid ka nii kõrge ulatusega et minul mul polnud seda häält ja siis keegi istus mu kõrval, kes oli jälle kõrgema häälega ja siis me tegime omavahel, leppisime kokku niimoodi, et et kui olid madalad partiid, siis mina lasin käia oma häälel, aga kui oli kõrgemad, siis müksasin küünarnukiga tavaini sina. Ja siis koormeister ükskord sai aru, niimoodi. Näe, nägi seda nagu kuidagi kuulis võib-olla ära, et mind on kuulda ainult madalates ja nii, aga noh, nendele see tegelikult meeldis, et on üks madal hääl olemas. Ma nii mäletan seda, kui oli juba etenduse ja ja Teo Maiste mängis seal seda, see on niisugune kuningas või kuidas neid nimetatakse vaaraod. Ja siis, kui etendus oli ja mina, siis seal mulle meeldis madala kohadelt panna täitsa välja kohe. Ja siis ta niimoodi suuri silmi vaatama kohe käriseva häälega, ei siis ei olnud kähise puhas, madal ja et, et kuskohast see tuleb. Ja sellest ajast ma mäletan, Me hakkasime teretama. Ja, aga paar etendus ma tegin ära ja ja, ja siis oli kogu aeg niimoodi, et et hääl ikka oli pidevalt ära. Ja siis ma sain aru, et see oli sellest, et partiid olid väga kõrged, eks ma püüdsin muidugi laulda neid kõrgeid partiisid ka ikkagi korralikult nii-öelda teha omastetöödeks. Aga, aga hääl vedas kogu see aeg ikka ei pidanud vastu ja juhtus, et keegi tuttav oli mul, kes ütles, et kuule, pilas on, estraadistuudiosse tehakse vastuvõtueksameid. Ja, ja ma olen niisugune, et ma lubasin, et hea küll, et ma lähen sinna ise, kartsin õudsalt. Ja läksin ja juhtus veel koguni niimoodi omakorda et ei olnud üldse laulueksam, kui mina sinna läksin, oli hoopis näitlejameisterlikkuse vastuvõtt. Ja, aga kuna olin tulnud, siis mind lihtsalt vabandust, kuulati ära, tead, närv on ikka sees tänu ja, ja ma laulsin seal midagi. Tulbid ja Amsterdam oli niisugune laul, ainult siin ei armasta samu Tulvide Amsterdam. Seal oli seal oli kõik varnast võtta. Ja, ja, ja siis juhtuski niimoodi, ma mäletan, Nõmmik tegi selle näitlejameisterlikkuse eksami ja ja ma olin üldiselt kinnine tüdruk ja, ja ma kuidagi julenud sellise seda antud etüüdi teha ja nõmmikut kargas mulle kohe niimoodi ette ja, ja aitas nagu lahendada selle etüüdi ära ja nii et mind võeti sinna vastu. Kõik mis oli ja nagu kõrvale klaas kere. Nonii nüüd läks lahti sulle õppetöö estraadistuudios. Kuidas sind vastu võeti? Ma mõtlen, kuidas seltskond sind ja kuidas teised kaasõpilased sind vastu võtsid, sulasid kohe nii-öelda perre. Tead, ma ei oskagi seda öelda, ma ei mäleta. Vaata, Bildempi, sul on minu meelest üldse see pilt on tehtud päris lõpupoole nendest, kes seal nagu veel järgi olid. Aga algus, ma ei mäleta. Mäletan ainult õppeprotsessi mäletan nagu ainult, mis on siuksed nagu minu endaga, eks ole, sest me puutusime, me olime nagu koos seal, neid grupitunnid olid ju ainult näitlejameisterlikkus ja ja saarekese tunnid liikumisel ei tunne ja ja, ja teised tulid, olid ju kõik nagu üksiku. Teen ühe kuidas öelda, no ja individuaaltunnid. Aga, aga ma mäletan seda. Selle estraadistuudio ajal kord oli niimoodi mingi ühistund pidi olema ja õppejõud ei olnud tulnud ja siis ma kuulsin, läks müramiseks nagu lahti ja, ja siis ma kuulsin esimest korda sõna, seks. See on mul nii meeles, mul jaoks oli see, mis asi see on ja ei teadnud selle sõna tähendust veel tol ajal mitte midagi. Aparaat ja tulid, ei no sel ajal ta alles tuli meile Eestisse, see sõna ei ole levinud ju. Ma mõistan ja see on nagu noh, ütleme ameerikalik väljendada, olla, eks ole, selles selliselt jajah, vabamalt. Hakati sellel teemal rääkima ja mis, mida see üldse tähendab täpselt? Sinu nii-öelda lend või kursus oli tegelikult üldse selline. Klassikalembene tähendab. Tuletame meelde kasvõi sinu kursusega alust, Maarika pahvalavad ja, ja, ja, ja noh, tähendab, millest oli see tingitud, kas, kas pedagoogilist, mismoodi te seda nagu seda repertuaari valisitest alati repertuaariga probleem probleem olnud, et kuidas ja mida ja kust neid laule saada ja kus pole üldse liikuda ja mis sulle oli selline noh, selline eeskuju või selline mingis suund, et noh, kellest sa nagu sellist šnitti ikkagi võtsid, kas sa kuulasid pimesi oma pedagooge või oli sul mingisugune oma kinnisideed, kuhu poole sa tahtsid liikuda? Sel ajal oli hääleseadjaks oli niisugune õpetaja nagu ooperilaulja, Klaudia tiidus. Ja aga laulude juhendajaks oli Heli Lääts. Ja midagi on, sest Heli Lääts sest mulle külge jäänud. Nii et mina tahtsin palju tema laule laulda. Ma mäletan, et, et ühe lauluga oli niisugune lugu, ta ütles mulle ikka, et kuulge, et see käib teile üle jõu. Tema oli raadiosse tavaliselt need laulud laulnud ja ma kuulsin nagu tema esituses ära ja ikka vot seda laulu ma tahaks ka laulda. Ja siis ta lasi samas ka proovida neid laule. Ja siis ütles, jah, võite küll. Ja, ja niimoodi sai mõnedki lood tema repertuaaris seal mitmed lood said tehtud, õpitud vähemalt. Ahaa, no sinul hakati varsti juba selle kooli duaal juba juba laule kirjutama. Millal sul koostöö Raimond latega algas, peale kooli lõpetamist? Ei, see oli kooli ajal. See oli kummaline. Ma mäletan midagi, harjutasin kuskil ruumis häält ja äkki tuli üks mees siis ütles, et tema on Raymond, lätte olid noodid kaasas. Ja akna peale. Ma mäletan, ladus need noodid ja ütles, et tema pakub siin oma laulud välja, et kas ma ei tahaks laulda. Aga miks just sulle, ma ei tea. Ma ei tea, kas teost, kus ta üldse, kas ta mind kuulnud oli, siis minu meelest ma ei olnud sellel midagi laulnud või olin ma ükskord esinenud Emil Laansoo ansambliga vanas Sakalas. Võib-olla mingisugune reklaam juba ei, ei seda ei olnud. Ei olnud. Ahaa. No ma ei tea, kust ta mind üldse teadis, et ma ei ole nii rumal, oli seal. Vot sellest, et noh, juba tuldi nii-öelda kooli ajal juba sind nagu anti märku, et sa oled olemas, et sind usaldada. Ei, ma olin nii rumal. Ma ei osanud sellest midagi arvata, lihtsalt pakuti laulud ja, ja loomulikult ma siis tahtsin neid laulda, kui mulle tuuakse lausa käteks. Lugesin tekstid, mis ma pean ütlema, et helil tänu, Heli Lääts, selle ma hakkasin üldse laulude tekstidele tähelepanu pöörama. Ta isegi ütles mulle, et lugege raamatuid ja hõimule. Ma mäletan sandiks hüperi, selle väikese printsi. Et lugege see läbi ja, ja tänu tänu sellele mul hakkas üldse tekstidele. Tähele ühed mõistaksid milles või et süveneks asjasse, võib-olla see oli siis kõige lihtsam variant? No ma ütlesin sulle, et oli selline klassika Lemmen, aga samas oli ka selline näitlejalik kursus tegelikult Peeter Tooma oli kursusel Koit randus. Mõlemad telestuudio lõpetamisest. Et need, kellest hiljem sai nagu said näitlejad. Aga no ma ei tea, mida Peeter sulle sellest ise rääkinud, ega mina ei oska siin midagi omalt poolt öelda, see on nagu Peetri Peetri tee. Aga Nad läksid, ma mäletan, need läksid meil nagu poolekursuste pealt, kas teiselt kursuselt või midagi äkki banzokasse ja siis oli muide, mul tuli meelde, sel ajal oli ju ka Katrin karisma stuudios, mingil ajal oli jah. No vot ja Katrin läks tema nagu võeti, vaid räägid need Katrin tantsu võttis Katrini kohemal teisele kursusele banzokasse. Ja see oli küll sündmus, Peeter ja Koit randus läksid nagu nagu ise vä, aga Kati kutsuti siis vot mingil ajal oli, kuule, tuleb praegu meelde, oli ju Mare Hellaste, ütleb sulle see nimi, midagi, Mare Karsnek ja no vot, tema oli ju ka estraadistuudios ja sel ajal tema õietigi filmi. Me oleme, olime seitsmeteistaastased, niisugune, just vot. Mäed aga näitlejameisterlikkust muidu õpetasid, seal, sel ajal oli, mina mäletan, Hanno Kalmet tuli Reynholm aru, teda enam elavate kirjas ei ole siis vaescolm aru puudus miskipärast siis tema abikaasa oli näitleja Sulev nõmmikut ma ei mäleta, kas ta andis neile tunde järjekorras, ei mäleta, ilmselt varasemad. Võib-olla tuli siis vä? Minul nagu ei olnud, ei, tema võttis seda eksamit vastu. Tõsine tüdruk nagu loogilisem, tunnine tähele ei pannudki, eks, ja, ja võib-olla ka Heino Nõmmik meeldis alati kõigile noorest peast eriti. Pole ka kuulama seda, seda superlaulu, noh, me leidsime ta fonoteegist üles, seda, mida sa siis välja pakkusid. Seda pool Robsoni A-varianti, et et sa ütlesid, et ma ise tahaks ka niimoodi laulda ja siis Ega siis sellist, aga kuna mul omal ajal oli nagu madal, siis ma ikka laulsin alati, kui raadiost tuli niukseid asju kaasa. Sa ütlesid, et pool Robsonite eriti just seda pala, see kõlas Eesti raadios üsna tihti. Ja ta oli väga populaarne laulja, ju ta käis Moskvas esinemas ja siis lasti niukseid asju sama palju kui praegu kaasaegset muusikat. Oma pedagoogidest, keda sa nagu kõige rohkem, oled enda jaoks nagu teadvustanud või tähtsustanud kelle abi sulle kõige rohkem on olnud, et seda pisikest häälki, nagu sa mainisid enda kohta, et seda sul tasu olemas oleks ja, ja nii-öelda ta seal kõlaks. Sa mõtled, kellele ma nagu tänu võlgu olen või? Ma ei ütlekski, et ma nüüd otseselt nüüd kellelegi Suutsin mõni pedagoog mõne mõne noodi võrra kvardi võllas. Ma mäletan Klaudia tiidus, kuna ta oli ise ooperilaulja, ta oli ju kõrge sopran, ta laulis ju, ma tahan Badeflaid, siis ta püüdis kangesti kõiki üles, mind ka ja mul oli ja tänu sellele ka igatahes tuleb, tuleb, tuleb, tuleb, noh, davai, tuled, tule tuleb. Ja muidugi Punning punnitasid ju ka, eks ole. Ja kui oli üks, üks kevade eksam, laulueksam, oli tulemus niimoodi, et mul pol rääkimiseks häält üldse ja ma tegin selle filharmoonia komisjoni ees selle eksami kähis edes ära ja ma tänapäeval imestan seda, et kuidas need need komisjoni liikmed lasid, inimesel pole üldse häält, see on ju tegelikult hääle suhteliselt praegu, ma mõtlen kuritegu, eks ole ju lahtuda laulda mitu laulu eksamil veel, kus inimene närveerib, ma mäletan, mul higi voolas mööda jalasääri ses pingesse, et mul polnud ju hääldi, ma püüdsin seda häält teha. No aga sa püüdsid kõike anda, seda pandi tähele, eks ju? Ei tea, eks ma olin niisugune rumal oma korralikkuses rumal. Täpselt ei teadnud, mida nad seal selles nüüd innovad, eks. Ise inimene suremise äärele niuke tunne. Pinge oligi, kohe kukutatakse siit estraadistuudiost minema, peale seda laulmist, aga näed, pandi võib-olla isegi viis vä? Aga ma mäletan ka seda, et Heli Lääts näiteks kui laule õppisin, tema ütles, et tema ei sekku vokaal asja üldse, et selleks oli oma pedagoog, tema vokaali ka ei tegeleta, ainult juhendab laulu. Nagu sul olid kindlasti ka päris noh, ettevõtlikud, ütleme, need kontsertmeistrid, sest põhitöö käis sul ikkagi, ütleme nii-öelda ikkagi individuaalselt või tähendab iseenda kallal ja, ja siis puhtalt selle kontsertmeistriga ja et seal nagu sünni sündisid või sündis see töö nii-öelda, nägid sa palju vaeva, tähendab, politsei selline tuupia tüüp või kui tuli sul kohe naksti sa kuulsid raadiost noh, võtsid seal kuskilt lindist maha või käisid kellegi juures kuulamas, tähendab kergesti laul, meel ehitusel kergesti sõnad meelde. Niiviisi on mul üldiselt kergesti meelde, aga muidu ma olen niisugune, ega mul elus miski kergelt ei lähe, ma ikka kõigega vaeva ja ma olen niisugune nagu aeglane. Mul üldse üldse näiteks ei meeldi kiirustada, täpselt samamoodi, kui ma midagi laule õppinud, mul peab kõigepealt aega, oleme, kui kiire ma ei hakka võtmagi teda kätte, siis mul ei tule ega midagi. Millalsuse Prants suse süüsis pähe lõi. Oi, tegelikult see on ka kuskilt estraadistuudios sest algul ma ikkagi laulsin meie heliloojate laule just põhiliselt tahtsin just, et eesti laulu tuleks, kuna eks ole, aeg oli nõukogude, siis oli palju raadios ka vene laule ju ja venekeelsed isegi eks ole, kui tuli palju ilusaid laule ka ju. Aga, aga ma tahtsin just laulda eesti heliloojate loomingut. Ja, ja sel ajal, kui me õppisime, käis Eestis Juliet Greco. Meil oli võimalus stuudio õpilastel kõikidest kontsertidest niimoodi osa saada, üleval rõdul istuda. Ja just ma mäletan mingi tundme, kas see jäeti ära, võime, jätsime ise ära ta ja, ja siis vaatasime, kuulasime tema kontserti ja hiljem ja sealt mul jäi meelde üks laul, mis ma olen ise laulnud, aga täna me seda ei mängivast. See kordion, agronoom ja, ja see on mulle ainukese lauluna meeles tema esituses. Ma mäletan, kuidas ta oma sõrmedega mängisin mööda keha. Ja mäletan veel, kui hiljem Heli Lääts ütles, et liiga palju mängib oma keha peal. Aga pärast, kui tekstist hiljem hakkasin aru saama, eks ole, kui prantsuse keelega kursustel kokku puutusin, siis sain aru, et hoopis imiteerides akordionimängu. No ja siis hakkaski niimoodi nagu huvi prantsuse laulude vastu ja ja pärast estraadistuudiot, kui sai reisitud üks aasta mööda Venemaad, õigemini mööda nõukogude liitu ja siis seal oli müügil plaate Riia Riias välja antud prantsuse lauljatest, plaate meil veel ei olnud, neid selle siis sealt Venemaalt sai osta. Edit Beachi näiteks kohe ma mäletan, mitu plaati ostsin sealt, mõned meeslauljad ka ja, ja niimoodi siis hakkasin, kuna olles ise ennuslikud ja, ja kuulnud läbi seina, kui Montaan kuuekümnendatel aastatel käis Moskvas, see oli suur sündmus, väga suur sündmus. Ja ma mäletan, ta laulis ühte kiigelaulu. Ja mul oli täitsa silme ees, kuidas kiik liigub tema lauldes ja niivõrd kujundlik oli hea ja siis jäin nagu mulle meelde ja ja niimoodi hakkas prantsuse muusika nagu plaatide näole mulle lähemale tulema ja ja siis ma siis tahtsin. Aga see oli vist juba varietee päevilt, mäletan, ühe aasta reisisin orkestriga seal ma olin ka niisugune kehvakene, sest mõtlemil meil vahetus selle ühe aastaga kolm neli dirigenti, mis sai üks noor algaja laulja siis seal teha, eks ole. Aga me reisisime ikka mööda Venemaad ja mäletan ka seda ta Armo salgu praegu mõelda. Ma laulsin saksa keeles, minna Venemaale laulma saksakeelset laulu, oli üks, üks Roomeo ja Juulia, ma ise ei osanud ja saksa keelt, aga seda laulu ma laulsin, ma mäletan seevastuvõtul kohut, mis seal saalis toimus, Nad ei julenud lausa välja vilistada, eks ju. Vihkamine, aga, aga oli tunda nisukesed, et sa hull, ta tuleb saksa laulu meile laulma, see oli kohutav tunne ja see oli õudne. Ja esialgu ühesõnaga see reis oli mulle hea kogemus, sest minu jaoks olid need juba suured lavad, tolleaegsed suured, eks. Aga ma tundsin ennast jõle pahasti seal meie mõistes muidugi suured ja aga siis ma tulingi, et oli juba niimoodi, keegi andis mulle orkestris märkunimasi. Kuule, mis sa teeksid, kui, kui sa enam siin ei oleks orkestris ja, ja ma sain aru, et midagi liigub, et ma vist ühe päeva siin enam ei ole. Ja, aga ma olin käinud ennem varietees vaatamas ühte ühte kava ja mulle õudselt meeldis see Tallinn baari varietee. Ja laseb, vot vot selles kohas ma tahaks ka laudad siin laval, ma tahaks ka. Ja siis, kui öeldi mulle seal orkestris üles koht, siis ma läksin kohe ennast, kui ma praegu näiteks on pakkuda väga raske ennast, aga kui ma hakkan tagantjärgi mõtlen, et mõtlema ju sinna läksin pakkuma ennast. Ja juhtus ka nii, et jälle Heli Lääts oli seal ja pidi just paari päeva pärast minema ringreisile ja ma sain nagu tema kohale. Noh, nüüd sul on pidev selline sa oled pidev nagu neli laadse selles suhtes vari varjunud, et kooli ka, et kui on seal, et sa sattusid kohe peale heli nagu konservatooriumi lõpetamist, eks ju, ja nüüd Linda Sauli käe all aga sul siis nagu nii-öelda samamoodi estraadil lauljaks või kammerlauljaks nagu ei õnnestunud seal kohapeal anti märku, et, et see ei ole sinu nagu pärusmaad. Nii vaikse häälega katsu midagi muud leida, eks ju. Aga nüüd kui see aeg nii-öelda, see oli nii-öelda prantslannaks juba muutunud ja see oli selline sinu visiitkaart, noh, mina teen oma oma, oma teadliku muusikaõpingute algustate, tema tõmm saali olemas ja oli üks prantsuse lauljatar siin Eestimaal, et see on sinu selline mingisugune selline noh, nii-öelda tänava mõistes imidži, eks ju, mille sa valisid, võib-olla, võib-olla tahtmatult, aga võib olla ka niimoodi, et sind tegelikult huvitas just selline selline sisemine pool, et just teksti poolfinaalid just sinu lauludest klasse välja, et sa üritad alates selle teksti välja tuua ja prantsuse shansoonides on see noh, primaarne see kujundlik, kus teadesse teise tuuakse välja ilma selleta ei saa. Sa mainisid siin ka väikestest sellistest ebakõlades või sinu. Miks ebakõlades, miks sa arvad, et eine kõlar? Et, et sul seal väeti, natukene nii-öelda sellest orkestrist nagu välja anti, mõista, et, Aga tegelikult noh, see oli õige, see oli õige, ma tundsin, et ma, et see ei ole minu ja see repertuaar, mis ma siis pandi natukene noh, et oli küll minu repertuaar, aga samas oli ka kujutatame, laulsin mingisugust lee Lenini misse, Lenini laul oli? Oskad ise, arvate, eks? Aga kui võetakse üks noor algaja laulja läheb esimest korda esimesele turneele ja see repertuaar, noh ta ei, ta ei olnud minu. Järelikult ma ei osanud teda kanda siis, eks ole. Ja see oli kõik tegelikult õige, see oli hea, see oli mulle pärast kasuks ju. Aga sedasama saksa lauluga seotud, et kas kas see Jüritadid sulle siis nii-öelda märku anda, et nad, seesama laul äkki proovida vene keeles laulda? Ei, ei, aga ma imestan, et tegelikult kui võtta niimoodi, et filharmoonia estraadiosakond võttis kõik kavadi vastu, eks ole, enne, kui ringreisile saadeti vaatas nagu üle ja et nemad ei tulnud selle peale, et kuule Venemaale, saksa laulusaate. Mina olin oma nooruses. Mina tahtsin. Mulle laul meeldis, tahtsin laulda, eks ju. Pariis on, kett, veetleb meil kelliga on läinud täide, mängu keerleb ja seal vahel on ja see on hea suumena. Sind kisub ja kui igal Ron, läinud call ja väikest trikki keskpäeva. Nojah, mis sest rõkkab, aga mul on ja me ei saanud, oli see õnnelik praanenoatreda, olgu ükskõik mis aasta solvunut õigsed napana venil Montaalsentanud, sealt oma elamuse saanud või vaikset lukuksid kvartaalseid elugi Haabigala. Pariis on gangster tagahoovi. Kell libedalt ei läinud, koolis rööviti paljaks augu pea taba aarde kopik loga sauces poosi keerad rooli ja möödujate sai, oli Suism üha uusi Trueene Saule käes. Kas pole nii, et kui raha on, siis oled meid lauvälja 10 Prangi saad maitsta õiget armastust, kui ei, tolku, pole tus. No mis sa kah ledid selgul vesti, taskud juhul kelgu peal ja ootamatult. Kell on läinud. Viskan nüüd eile kell on villa, Nilov kilppakku oma sinna siis tema puudub. Varilbats eri vilini seal puudu. Ei need mõni riik ja käitumine. Igal pool on rohkem. Ko Mil. Rohi on armastus ja mu plikatirts sinisukk ja poisiklutt, kes hiljem nad elus tuttav ei tea, kuid nad on koos ja ta on hea. Riis, Hei. Jaana. Tuletan kuulajatele veel kord meelde, et tänase saate oli kord estraadistuudiokülaliseks, on lauljatar, ma jätan su. Ma ei ütle sellist asja kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel vast oli sinu selline täielik väljakujunemise aeg. No kus sa tundsid, et kuhupoole nagu oma loomingus oma lauludes liikuda, sellepärast et Ühelt poolt oli olemas selline ametlik muusik või või kuidas seda sõnastada, mis kõlas raadios mis, mis nii-öelda oli siis nii-öelda oli selline noh, ütleme väline ja teine asi oli selline selline mitteametlik, mis siis kõlas tihtipeale kontserdit või noh, ütleme nii, mis meilis rahvale. Nii, sina valisid mingil määral sellise, kolmanda, võtad kuidagi sellise lihtsalt oma oma tee. Tegelikult selleks nagu alateadlikult ega aruma endale sellest ei andnud, lihtsalt oli ka muidugi see punkt, et ega keegi laulnud peale minu prantsuse laule ja, ja tänu sellele, ma arvan, ise praegu, et ma nii kaua püsisingi varietees, sest tol ajal ei laulnud keegi, hiljem tulid juba hakkasid teised ka. Sest sel ajal ma mäletan alles algasid ka keele keeltekooli kursused, siis me olime lihtsalt tööl, ma olin vist Lauri Leesi juures keeltekoolis üks esimeste aastat, ütleme niimoodi lendeks. Ja, ja siis hakkas Lauri Leesi juba propageerima ka prantsuse laule. Aga, aga tänu sellele, et ma seal käisin, siis ma hakkasin midagi taipama nendest tekstidest ja Lauri Leesi tegi mulle väga palju tõlkeid ka lauludest, mida ma ise ei laulnudki, eks ole. Aga et ma aru saaksin Nendest lauludest oli Lauri sinu suhtes nii-öelda tolerantne, salliv või. Mul oli küll, tähendab, ma ei tea, mida ta ise mõtles, aga vähemalt niimoodi mulle tundus küll, et tuli. Ja see töö ei ole, eks ju. Tühja läinud. Ei ole ja nii, et ma noh, ta lõika palju teeneid, oli selles suhtes Ja Lauri kirjutas sulle ka palju tekste või tõlkijat, tegi, eksju. Ei, ma ei ütlekski, et palju ma võin öelda ainult seda, et Lauri teeb, ma tean, et ta teeb väga palju tekst, eks ole, tõlkeid tähendab jah. Aga kuna ma ise laulan, siis. Ma tunnen nagu paremini, mida mina tahan, eks, ja ma tegin, nüüd ma võin öelda, et ma tegin need alati viimistle sinnad üle, nagu mul on niisugune tunne, et Lauri tuleb nagu esimene tundepuhang, eks ole. Ja keelt valdab hästi ja kohe purre mis sulest jookseb kohe, nii ta jääb. Aga ma olen harjunud nagu ma kõiges niimoodi nagu viimistleda, hästi palju ja et endale nagu noh, kergem välja laulda oleks ja niisugused asjad, et. Nojah ja tihtipeale ei sobi võib-olla sinna päris otsetõlge ei ole meie meie elu. Ei, ma ei ütle, et sa pole kunagi seda, ma olin nimel, ma tahan nimelt võimalikult lähedast tõlget saada, sellepärast et vaata, tihtipeale on niimoodi, et tõlked muudetakse nii ära, eks ole, ja ja öeldakse, et vot selle selle helilooja laul minu jaoks ta ei ole siis enam selle helilooja looming, sest prantslastel, eks seal põhiliselt on teksti peale tehtud laul. Jah, ja helilooja on teinud selle konkreetse teksti peale ja siis ma nimetatakse tähendab selle helilooja omaks. Sest on ju ka, võib teha ka vabavaltsüklikest hoopis teise teema peale, isegi nagu tol ajal palju oli. Mina olen isiklikult tahtnud teha võimalikult lähedast tõlget. Ja hiljem ma hakkasin siis endale, ütleme, varietees juba oli vaja ja Ma rumalast peast laulsin seal, kui läksin keeltekooli kursustele, isegi prantsuse keeles seal suures suures hoos niimoodi, et, et oh, et ma nüüd käin kursustel ja ma laulan niuke prantsuse keeles, see oli õudne, see oli õudne ja, ja kuidas ma seda laulsin? Nüüd ma võsavillem, eks ju, ja seda taipad alles hiljem. Aga hiljem hakkasin kindlasti tahtma eesti keeles jaa, ja võimalikult lähedase tõlkega ja see on prantsuse laulude puhul on see väga võimalik. Saab teha väga lähedasi tõlkeid. No mina mäletan sind nüüd paari aasta taguselt kontserdilt noh, viimane tähendab minu viimane mälestust. Sinust oli siis see kontsert. Fain, Faim, teater koos sinuga oli veel. Kes seal veel olid, täpselt ei mäleta, siin ma mäletan, sest et siin ei saa mitte mäletada. Ja, ja taipasin, et, et aastad pole sinu lavaenergiat eriti kustutanud see lavajanu ja see mõnu, mis sul, mis seal sees oli. Noh, see oli võimas, võib olla. Või sa tahad, enne, enne sõda oli, seal oli sul selle aasa jõu kogumise paus ja kuskilt ei pausi, tegelikult mul pole olnud savist, ei teagi, et enne, kui varieteed likvideeriti, ma läksin Astoria Sis avati pikast remondist ja kui ma lehes nägin, sa Kuulutus, Astoria pilt oli kasesaali pilt ja ma koheselt, vaat sinna ma tahan laulma minna ja ma läksingi, võtsin sõbranna kaasa, kuna ma üks ei julenud minna, läksime, istusime restorani ja päevaaeg oli see, tellisime lõunaprae omale ja ütlesin kelnerile, et kas teil direktor majas, et ma sooviksin temaga rääkida ja läksin selle mõttega kohe, et ma lähen lõunale, et rääkida direktoriga. Ja oligi õnn oli, et oli majas, rääkisin oma mõtte ära, et vot et ma näen, et ma tahaksin teil laulda, et kas teid ei huvita? Jälle see oli, see oli minu jaoks väga suur eneseületamine, et ma läksin vot siis ennast pakkuma. See variatiivse tookord minema pakkus, oli nagu kuidagi iseenesest tuli, aga selleks ma võtsin ikka hoogu. Ja see oli väga suur sammu jaoks ja, ja ta oli huvitatud ja ta ütles, et siis mängis neil juba Heini Vaikmaaga tol päeval, kui meie seal sõime, sõbrannaga, ei, neil oli nagu vaba päev. Et ma, ma tahtsin näha, mismoodi see asi seal üldse välja näeb. Aga läks väga kaua muidu aega, enne kui mitu kuud, eks ole, ütleme juunis. Ma läksin pakkuma ja pidime augustis nagu juba peale minema klaveri saatel laulda. Ja seda taheti täitsa sellisel ehedamal kujul. Ja ja see oli, see oli üks väga ilule saade ja väga ilus. Ilus aeg oli, mulle see väga meeldis. Aga taipad nüüd, et sinu šanr või sinu valitud tee ei ole aastatega praktilist oma oma seda. Ta pole vananenud, seda, seda žanrit on kogu aeg vaja. Tan originaalžanr. Ma ei tea, kas nüüd kogu aeg, aga, aga ehk vahetevahel võiks võiks kuulda olla, jah. No millal me sind jälle kuuleb? Oh, ma ei oska sulle seda öelda, aga mul, mul on hullud mõtted, tähendab mitte ainult, mõtted on juba realiseeritud. Aga need mõtted olid mul kaua. Nii et ma mõtlesin, et kas ma olen päris hull, hulluks läinud või et vanus on juba tulnud peale ja ja et mõni mõtleb, et kuule valadused natukene juba midagi mööda, aga, aga ei ja, ja mul on juba niimoodi, ma tahan midagi natuke uues valguses ennast näidata. Asjad susisevad ja liiguvad. No ma loodan, Maie ja soovin sulle ühte asja kindlasti. Et Sinuse naiivsus, mida sa ise mainisid Se trügimise ulgus ja see samasse tütarlapse likus, et see ei kustuks sellepärast et tegelikult sind ootavad ikkagi uued tegemised veel ees ja neid tegemisi tahaks kindlasti. Kuulda veel. Tore oleks, aitäh sulle sulle.