Meie tänase saate külaliseks on tunnustatud kaal, pedagoog tunnustatud hääleseadja, proua Ester Lepa. Tere tulemast saatesse. Oli kord estraadistuudios. Tere. Teie proua Ester Lepa olite seotud estraadistuudioga selle kuulsa kuulsa filharmoonia On ja lauluq kasvatuskooliga nii-öelda kaks viimast lendu. Ja nii ammu, nii palju aastaid tagasi, ega seal väga et see mees on, kas sa mul ka meile seal, ma ei tea? No nüüd me oleme siin saates külalistega ikka ikka mõnda asja meelde tuletanud. Ja, ja, ja ka ei tule kohe kõik meelde, aga siis pikapeale tuleb vähemalt. Vähemalt ärritame iseennast. Kui saade läbi saab, siis hakkab võib-olla kõikjale meelde tulema ka saate ajal ei tahagi meelde tulla. Küll on, et, et ei tule meelde, aga aga võib-olla ei tule ka siis meelde. Teie tulek filharmoonia estraadistuudiosse oli see juhuslik või oli see seotud mingisuguse spetsiaalse kutsumisega. Isegi seda ma ei mäleta, isegi see julm on meeles. Aga küllap ta ikka põhiliselt juhuslik oli, sest ma töötasin sel ajal tolleaegses konservatooriumis ja, ja küllap vist jäi natuke vaba aega. Tegelesin palju teatrites näitlejatega ja, ja kuidagi midagi, võib-olla jäi veel puudu. Võiks nagu veel midagi teha sellel alal veel ei olnud proovinud. Sest või on töömuusika muusika olenemata žanrist igale poole peab nagu süvenema. Ja ma olen aastakümneid olnud selles vallas, mis ma praegu olen ikka veel edasi. Ja selle aja jooksul ma pean ütlema, et et ma õpin iga päev. No sellel ajal teie olete juba konservatooriumi laulupedagoog ja tulek estraadistuudiosse, mis eelnes tegelikult sellist pöördumist või või tööd noh, ikkagi mõnes mõttes vokaalsemates kergemast vallast tähendab enam ei olnud nii nõudlik, siin tuli arvestada ju kõike, selle laulja spetsiifikat, kas temast annab midagi välja punnitada, kas temast saab sellise suure häälega laulja või ta kaldub rohkem sellesse näitleja, näitleja, noh sellise noh, karakterisse ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja see ei olnud teile nii-öelda vastumeelt. Kuidas võtta tähendab juba esimene t ütlemine, et et kergem žanr, midagi ei ole kerge, kõik tahavad teha tööd ja me ei tohi ka kergesse žanrissse suhtuda. Nii et see on kerge. Esineja suhtub oma töösse, et see on kerge, siis ei ole õige koha peal. Noh, sellel ajal, kui teie tulite tööle kooli Slaavi stuudiosse oli vast estraadistuudios selline hiilgeperiood see sisse astuda, et hulk oli päris suur ja filharmoonia nii-öelda filharmoonia oma kuulsusartistide poolest oli nii-öelda minu meelest hiilgeilge staadiumis. Ma olen nõus teiega et selleaegsed, tähed, kes olid selles žanris, need on peagi püsinud siiani kahjuks need, kes on hiljem tulnud, need tulevad ja lähevad, tulevad ja lähevad ja neist jäävad ainult üksikud pinnale, tähendab ei võeta seda tööd nii tõsiselt. Nii nagu me siin ennem ütlesin, et, et ei ole kerget, ei ole rasked žanrid, vaid kõik on töö ja töö peab olema mõnus. Ja vot seda mõnuma kahjuks liiga vähe kohtan tänapäeval selles žanris. Aga millest see võib, millesse võib tulla siis, et tõepoolest need artistid, kes seitsmekümnendatel olid populaarsed nad jätkavad ikka veel ikka veel ja, ja sama mõnuga ja ei ole kuskile allapoole vajunud, vaid pigem pigem ennast arendanud. Neil on harjumus teha tööd. Aga, aga praegu ma ei oska, ma ei taha midagi halba ütelda, kahtlemata ka praegu on inimesi, kes oma tööd ja ülesandeid võtavad tõsiselt. Aga paljud kaotavad oma isikupära oma isikliku suhte muusikasse antud esinemisja selle tõttu mind, nagu ma ei taha väga halvasti ütelda, aga mind häirib see, et et esinejad on väga tihti ühenäolised. Nendel puudub individuaalsus. Ja nii nagu on kunagi üks tark mees ütelnud, et kunst võib olla halb, võib olla hea. Aga ta ei tohi olla igav. Kahjuks hakkab mul väga tihti igav, kui ma kuulen praegu paljusid esinejaid meie praeguseid esinejaid meid nagu teatavas mõttes puudub. Nagu perspektiivitunne. Et, et inimesed mõtleksid edasi. See, mis peaks tulevikus oleme, me rahuldame sellega, mis momendil on. Ka selle tõttu oleme me nagu mõne mõningal määral maha jäänud, sellest üldiselt selle zhanri edurivist võiksid ütelda. Kunagi, kui mina olin noor, olid meil fantastilised heliloojad, Naissoo, Oit, Ojakäär, seal oli veel teisi väga-väga toredaid, kes omanäoliselt, kes lähenesid muusikale. Kahjuks ma praegu ei näe sellisel kõrgel tasemel professionaalseid heliloojad selles sahtlis. Nojah, midagi hakkab kujunema, noh, kui võtta siin eeskujuks, kus ma need viimased meie Eurovisiooni lauluvõistluse katsetuseks siiski midagi toimub, sest vahepealne periood oli täitsa nullis. Oli nullis, aga ma olin ka ikkagi, miks ma ütlesin perspektiivitundega näiteks nii suurepärane laulja, nagu on Silvi Vrait. Ta läks ju täiesti vale asjaga sinna, see ei ole tema pala. Kui ta läks sinna Eurovisiooni, oleks tema läinud omaga, oleks ta läinud, sel korral ta suurepäraselt hakkab. Bella laulab ilma mingi saateta ja oleks ta oleks meid suunatud teda. Sellega ma sellel samal ajal olin teda kuulnud laulmas, nii et mingit saadet ei ole ja ta väga-väga huvitav on esitanud neid palasid ja tol võistlusel just midagi taolist. Tähendab me muusikaliselt olime maha jäänud. Me läksime sellega, mis võitis eelmine kord. Ka järgmine kord oleksime pidanud valima, tähendab Janika sillamaa jaoks mitte selle, mis oli nagu minevikus muusikalis pidanud olema tulevikus, need asjad on võib-olla toredad kõik. Aga kui me oskame ette näha, kui me vaatame, missugused palad on nendel Eurovisiooni võistlustel võitnud siis need ei ole iialgi olnud korranud seda, mis oli nagu eelmine kord, võitja pala on midagi uut olnud. Tänased lauljad said juba korraliku peapesu. Lõpud esimesed õpilased said samamoodi nuhelda. Võib-olla natuke liiga vähe, said, rohkem, oleks pidanud nuhkematele suhtlema, siis oleks ehk veel horm. Ei tea, kas nüüd see nuhtlemine? Seda luhtlemisena võtta, aga tähendab, et nad saaksid kõik oma ülesannetest aru ja sellest, et töötegijad on emad, mitte pedagoog. Pedagoog on ainult suunaja. No teil oli Enne estraadistuudiosse laulupedagoog võiks tulekut ja konservatooriumis pedagoogitöötöös olemist oli ka enne seda ju tegelikult lauljakarjäär. See oli paralleelselt tooni ooperiteatris ja see oli paralleelselt tööga muusikakoolis. Ja võib neid töökohti on nii palju olnud, aga no ma ei kahetse ja ma olen väga õnnelik, et ma töötasin teatris. Aga kui ma olin valiku ees, kumba võtta, siis ma leidsin, et pedagoogiline töö on loomingulisem kui, kui teatritöö. Ja nähtavasti ei ole mul päris niisugust olnudki päris primadonna karakterit, vaid vaid ma olen mitte niivõrd saaja tüüp kui andja tüüp ja mulle meeldib mu töö ja ma teen seda palju-palju aastakümneid ja õpin iga päevaga. No kas seal annab juurde vabandust, et noh, see oli ju tegelikult selline aeg, kus teie noore inimesena olite tollal, kui te alustasite, olite vast isegi oma õpilastest tihtipeale noorem. Võin küll jah, olin küll jah, aga ma pean ütlema, et et väärmastan siiamaani ikkagi noori inimesi. Ja, ja, ja ma ei, mul on nõrkus selle vastu, et, et ma tahan näha laval esinemas noori mitte vanu. Igal asjal on oma aeg. Ja, ja kahjuks on see ka selles žanris laulja aeg enamasti väga lühike, eriti naistel, mehed saavad nagu kauem sedasi nende, nende see lavasarm püsib nagu kauem naistel kuulutuse nagu rutem ära, ainult et väga professionaalsed. Need, kes saavad, on oma erialas tugevad, kes oskavad laulda selle sõna otseses mõttes. Need püsivad nii nagu meil on püsinud, Heli Lääts ja ja no ütleme, Wraith ja Heidy Tamme muidugi kõik, kes pidevalt töötavad ja ma ei ütleks, et, et kui ma võrdlen Heidy Tamme on ka kunagi mu õpilane olnud muusikakoolis ja ta aina areneb minu arvates praegu olla palju paremini kui 10 aastat tagasi tähendab, tema, tema tähendab tema professionaalsus ja, ja suhe töösse on on väga progressiivne. Tulles tagasi nüüd estraadistuudio juurde, algas hooaeg peale Eesti lõppu kutsuti pedagoogiks, tehti sisseastumiseksamite teie eestlaste komisjonis ja, ja teisedki pedagoogid, no kuidas siis kuidas siis neid õpilasi? Teised olid vanemad. Kogemustega võtsid need parema turvalise niiütelda ja. Mina ei osanud valida sealt midagi, võtsin need ja ega mul ei olnud ju palju kaks viimast lendu kummaski oli kuskil kuus, seitse neist ei lõpetanud, kõik on see õppeasutuses. Õppesüsteemis ei, ei jõua ju kõik finišisse. Mõist jäävad ikkagi nagu tee peal kaovad ära küll, nii küll naa, mõnel ei ole tähe, et mõni väsib ära. Mõnel mõnel jääb andest puudu, sest igal kevadel oli eksam, keda leiti kätel, nagu vähe on seda, neid eeldusi, siis see tema kuulus kustutamisele ütelda. No teatud periood oli, oli selline, kus õpilastel oli põhimõtteliselt keelatud ikkagi õppetöö kõrvalt laulda kuskil, kui pakuti filharmoonia. Läänoonia pakkus ise nendele, kui nad olid juba kaugemal. Aga algul nad muidugi ei laulnudki, sellel ajal oligi nagu teistsugune süsteem. Kui inimene tuli nuusutama seda, seda ametit nii-ütelda õppima, nii laulmist, et kui nii-ütelda füüsilist ettevalmistust, kui, kui artikulatsiooni ja kõik, mis sinna juurde läheb nii-ütelda mõtlemist läbi muusika siis see üks see võttis natukene aega, et jõuda. Igaüks ju, kes natuke viisi peab, arvab, et ta laulab, eks ole, aga iga, et nad natukene jõuaksid juba ettepoole sellest, kes tänavalt tuleb ja kohe laulab. Selleks pidin natukene oma vaimset tasandit arendama. Mis õpilastele noh, ütleme, et teie juures, mis te arvate, mis, mis oli selline osa, mida te suutsite nalja ehk ehk selgeks teha sest et see lauljana üks üldiselt selline keeruline natuur, ega ta seda õpetust tükk aega ei taha vastu võtta, pärast ta hiljem taipab Praegu ei taha nad vastu võtta, eriti kui nad tulevad niisuguse žanri juurde, siis nad on juba nii targad algul et nendele lähedale jõuda, nende nendega saada nagu noh, kuidas ütelda psühholoogilist ja ütelda hingelist kui seda sõna kasutada, kontakti see on küllalt raske, eriti kui ta on juba täiskasvanud. Ta on enesekindel, kui ta juba natukene laulnud, ta teab väga hästi, mis ta peab tegema. Kui talle hakata märkust tegema, siis ütelda tee võib-olla et ei oska. Siis ma mäletan, mul oli küllalt neid, et aga mis me siis siin teeme, kohe esimene asi, kui, kui kui meie ei oska. No siis seletate, tulite siia ennast arendama. See kõik võtab aega, oleneb muidugi kui on väga noored ja niisugused, kes tõesti nagu uudishimust, kas või nagu teie tulite nagu väga puhas leht, et kes ei olnud tegelenud no need tulevad tundi ikkagi. Et midagi saada. Siiralt väga. Mõned tulevad tundi ka, et ainult põrandaga, ütelge ja ma kohe lähen, edasi. Ei ole kunstnikud, ei ole hea kunstnikutee, ei ole asfalt ükskõik mis, mis missuguses žanris on seal, seal on ikkagi nisukesi takistusi ees, millega ei saa nii kergesti ületada omani nii-ütelda. Iseennast. No teil on olnud selliseid juhused või või sõid momente, kus Teie endised õpilased kes, kes enam aktiivselt laulu või kellel ei ole, see töö elukutse on ikkagi otsinud teid üles. Mis siis, et nad ei laula kuskil, aga, aga tehke ikkagi üks tund ja ma saan selle selle vana tunde tagasi. Ja vot see on muidugi ka ja see on muidugi niisugune asi, et seda on, aga enamasti tullakse siis, kui on oma häälele ikka väga liiga tehtud kus on juba see piir käes, et enam ei tule midagi. Ja siis tuleks, et noh põhiliselt on mul ka näitlejatega olnud niisuguse kokkupuuted, kui ikka need hääled on väga-väga nii-ütelda nässu läinud, vat siis nende nende nende nende parandamisega. No on ikka tegemist, et, et saada jälle joonele või? Ma ei tea. Pärast pärast nad jälle noh, nad ikka ilmuvad vahel, kui nad on väga hädas, vot siis nad tulevad. Kui nad on kõik korras, siis pole, pole pedagoogi vaja. Pruul mul hääl ära ja tehke muga nüüd mingi ime. See ei ole nii lihtne. Aga nüüd armas õpetaja, kuulame õpilasi kahte õpilast, Aleksander Seppa ja Merike Seppa võid olla. Tol ajal oli tema nimi Marike kutsar. Ja, ja eks armas laul aastast 1979. No väga kena oleks seda kuulata, mul on need nii meilis läinud, aga selle tulid aga kena paar ja ma ei tea, mis neist on edasi saanud, laulsid. Nii, pere tekkis ja siis Melik ei saanud raamineeriti laulda, aga, aga Aleksander laulis veel tükk aega edasi. Aleks ja Aleksander teeb praegu väga-väga-väga arenenud on ja, ja, ja Soomemaal teenib oma leiba nii siin kui seal laevade peal uhketes võrreteedes, mõnedes kõrtsides nii edasi, tähendab, selles mõttes on ta oma kindla koha muusikal laule enda jaoks leidnud. Ja see tähendab, see, mis ma ennem ütlesin, etet hääl, peaasi et jääd paigale, et hääl on olemas, et häälike saab ikkagi oma leiba teenida, see on peaasi selgeks tehakse oma häälega tööd, et see säiliks, et sellest mitte lahti saada, aga see laastu seisu tuleks siis. Aga kui palju, aga nüüd peaaegu 20 aastat laulda? Selliseid palu aegade hämarusest on päris nauditav kuulata, kõik on nii ehtne, ehe, see salvestus on tehtud filharmoonia saalist. Kontserdi Aleks filharmoonia kontsert oli saanud diaksolisi ansambel meedium filharmooniasse. Nii et naiivne, aga armas. Ei noh, palju aastakümneid tagasi minna on ikka alati huvitav. Aga nad on veel noored inimesed päris kaugele pole veel läinud. Ja no üks õpilane oli teil esimesest lennust, Toomas Valgre. Temast ei ole võib-olla avalikkuses nii palju kuulda, kuid muusikainimesed peavad teda küll ja küll ja juba nimi valge regi midagi ütleb. Kuidas teda õpilasena. Olin kärsitu, tal oli väga meeldiv hääl, kärsitud olete kõikunud ja kui üks rohkem, teine vähem, tal oli väga meeldiv hääl ja ta oli väga musikaalne. Ja juhuslikult kohtasin ma aasta või poolteist tagasi teda, ta esineb kuskil Rootsi eestirootsi lähevad, ma kohtasin teda. Aga laulus ma ei tea, kas ta laulab, ei laula. Aga tal oli väga meeldiv tämber, oli tal. No mina mäletan, ta vanem kolleeg, minu jaoks veidi vanem, targem ja tähtsam. Temal oli alati iga asja kohta oma arvamus, nii-öelda eriarvamus peabki olema, kus muidu kui mõned olid nõus ja paugutasid kaasessis, Toomas valgel oli alati midagi enda poolt öelda, et siin ikkagi niimoodi. See ei ole kõige halvem. See sobib asja juurde. Ja see pala, mis kohe kõlama hakkab, on üks Andres valkuneni pala ansambli Kuuda valdkonna n oli ju juba sellel ajal tunnustatud laulude kirjutas ja, ja tal olid ka nagu, nagu Valgre. Toomas Holger oli huvitav, eripärane ütleja. Nii oli ka Andres alkomehel juba tollal sellised erilised laulud pakkuda. Õhu idealist, kuulete. Võtan ma olen teid pannud kindlasti piinlikku olukorda. Toon välja sellised palad, olete? Kindlasti? Oleksid tollal kuulnud, et õpilased, nemad, laulad, oleks võib-olla ära keelavad. Ei tea, kas see nüüd on sellisel määral, aga arvestades seda, et need on kuidagi, need ei ole niisugused fondi niisugused päris võtted, need on kõik juhuslikud, et selle tõttu seetõttu need helitehniliselt on nad ju võrdlemisi kesiselt peaks ütlema. Vanad vanad vanad lindid ei ole ju seda ka omamoodi, on muidugi huvitav kuulata. Et ehk midagi nagu tuleb meelde sellest vanast aastakümnete tagusest ajast. Ja teie estraadistuudio esimesest lennust oli üks väga Alex printsipiaalne õpilane tõsine laulja dollaldasile Raul Sepper. Tema libamuusikuna siin tegev mõneski ansamblis, eks. Ta oli niisugune, mis tema kõige suurem voorus oli. Ma ei tea, millega praegu ta tegeleb, aga ta voorus oli see, ta oli hästi aktiivne, oli hästi aktiivne, niisugused aktiivsed õpilased on alati nagu omamoodi puhkuseks ja rõõmuks, kes oma poolt ka pakuvad, kuigi võib-olla need materjali eeldus ja musikaalsus oli väga ta. Kui mina tööle hakkasin juba siis oli tal kulusid seal suured ja seega tuli tööd palju teha ja ta kunagi ilmus minu juurde mõned aastad tagasi, nagu me siin ennem ütlesin, et kui, kui häda see tähendab üldse ei tule häält kohvi ja appi appi ja ma ei tea, kas seal, kuidas, kuidas tal mõjus. Mõned korrad käis mul, see hääl oli tal tõesti, tal oli siin õnnetusi vahepeal ja kõik, mis tal olid, ta tahtis lindistada ja sellepärast ta tuli. Aga tegemist tal oli, aga muidu ta oli väga sümpaatne norm, noormees, aga tegemist, aga ikkagi oli palju. Ja roolil oli just tõepoolest see see noh, sellised õnnelikud, õnnelikud õnnetused, et nad lõppesid lõpuks õnnelikult, aga, aga just alati juhtus tal midagi häälega või, või kui see, kui see midagi midagi, tal juhtis salatit, tavasalatid algas, siis häälepaelu või mandleid ja nii edasi, nii et just seda, mis sellel vaesel laulumehel kõige tähtsam olla. Jah, tal oli seal, tal oli palju igasuguseid, küll olid mingisugused põletikud kuskil, kus jälle ei saanud suud lahti ja siis oli tal ikka lõuaga ja küll tal oli, tal oli ikka nii sihukesi hädasi, lumi tuli hästi vitaalne ja niukene. Ja tollal just see periood, kui ta estraadistuudios õppis oli ju ka ansambli vitamiin selline kõrgperiood, kõik need hitid, mis, mis tola tulid. Raul mängis seal basskitarri. Kõik need Linda, Linda Anne Veski oli teine solist. Põhisolisti Raul-il oli siis nagu selline. Kandev ja see tähendab peasolistile Puhkust anda vahetevahel jah, ja ta laulis nendega ja ta oli. Tähendab, tema võitis just kogu aeg oma oma sisemise energia ja aktiivsusega väsimatu. Ja niisugune tahe oli, oli tal väga suur energia ja ma ei tea, tal juhtus üks väga suur õnnetus siin aastaid tagasi tal tänaval mingisugune õnnetus oli või tuldi talle kallale ja ta kaotas täielikult hääle. Ja siis ta pidi selle pärast nagu hakkama taastama ka. Ja ka seda ta kui ta minu juurde sest oli kui ka aastaid möödas sellest õnnetusest, aga aga hääl on õrn ja kui see sellele midagi väga väga traagilist juhtub, siis siis seda taastada, seda on ikka väga raske, see nõuab suurt tahtejõudu ja ja enesekontrolli taldis sugune temperament oli suur, ega tal see natukene pillas ennast ka vaidlema. See pala, mida kuulame, mida teie kuulate ka seda ei ole seda laulu kuulnud. Mina olen ja see on Astraul sõpperi, sellistest viimastest suurematest projektist aastast 88 kus ta siis koondas enda ümber päris päris tugevad muusikud, siin basskitarrist Margus, minna ja, ja tööd ansambli juht vastu oli Urmas latikas. Ja kõik see jõudjat ja üritasid solist ikkagi ikka väga tõsist rokkmuusikat teha. Noh, kuidas see välja kukkus, nii ta kukkus. Aga, aga see on siis tema sellistest viimastest projektidest ka huvitav. Nonii nüüd ääradi suveräänne tegelema tri. See saane on, ta sai ja EVR tunnid. Siit on juba tunda sellist uuemaid tuuli. Lihtsalt tehnika on arenenud, esimestel on kuidagi niisugune kulunud materjali ütelda algmaterjal mitme mõtle esinejate poolt niivõrd-kuivõrd tehnilise poole pealt aastat tagasi aastakümneid tagasi ei olnud siiski seda, mis praegu, nii et seda ei saa sellise nõudlikkusega kuulata kui see, mis me praegu lindistame. Jah, see on aastal 1987 aga võtame tõesti näiteks 30 aastat sellest veel alla. Ja teen veel ühe ilusa üllatuse. Teie seda üllatust võib olla väga ilusaks, ei pea. Aga? Aga? Ühte laulu, kus üks nooruke lauljanna Ester Lepa laulis sisse ühe ilusa eesti rahvalaulu. Õrn ööbik Oi. See on, ma ei kujuta ette, sest see on aga nii vana ja see on nii, nii. Kui aga rääkige see see legend mis te siin, mida me ennem ennem korraks mulle rääkisite juba et just see sõit, mis oli seotud Ta teda tulid tõesti, see oli nende pasuna poistega, ma tegin uks kolm või neli laul ja need olid niimoodi tõesti nagu tulin ja kohe nuut kätte ja laulsin linti ja ja siis hakati seda laskma. Üle päeva kindlasti, kui mitte rohkem, küll rongis, ma olen ise kuulnud ka ära kulunud lint, väga kole oli. Ja, ja siis oli tolleaegne minu kolleeg muusikakoolis ja siis teate, sõida meil direktor ka. Ja siis siis ta ütles, et, et seda ta oli suvepuhkusel olnud ja siis ütles, et seda tuli enne sööki peale sööki, et ja, ja seda tuli nii lõpmata palju, mis teile maksti sellest, kas ei saaks kinni maksta, ta enam ei tule. No usume, et sellinegi kerge õhtusöök on juba tehtud kuulamisest ühe õhtusöögijärgse õrna ööbiku Lepa esituses aastast 1958. Armas õpetaja lepa kas ei oleks aeg jälle seda laulu kolm korda päevas kuulama? Armas lugu ja tuleb noorusmeede ja mul on niisugune tunne, et varsti peab hoopis saadet. Hakkame lõpetama, kui me jõuame nii paljude aastate taha. Ja no ma venitasin ka, nägin, nägin kurja vaeva, et jumala pärast selle, et küsimused ei läheks estraadistuudio viimase lennu peale, kus ka mina õppisin ja teie õpilane olin ja ja, ja jumal tänatud, aeg tiksub tõesti lõpub olema. Ma ei jõua enda kohta küsida, kas teete millegagi rahule? Pole vaja vastata, pole vaja. Oi neid oli väga palju rääkida. Kui praegune töö On on kestnud tegelikult pea 15 aastat, 15 aastat. Olete olnud tütarlastekoori ellerhein. Hääleseadja ära tüdinenud. No ma pean ütlema, et mida vanemaks me saame, seda nooremate inimeste poolemeid kisub ja ikka säilitada nii-ütelda hinge arenemisvõimet, siis tuleb aina nooremate juurde minna, et siis hind püsib noor küll siis püsima käise noored.