Tere õhtust. On kolmapäeva õhtu ja keskkava ajal, nagu ikka kolmapäeviti on kirjanduse maim teie ees. Tänan luulesaade. Mina olen toimetaja Mari Tarand ja minu külaline on Triin Soomets. Tere. Triin Soomets esines hiljuti siin vanalinnas trialoogose festivalil ühel kirjandusõhtul ja kuna ma olin seal kuulaja, siis tuli mulle nagu värskelt meelde või tekkis nagu mingisugune hingeline kohustus, et noorema põlve luuletajaid oleme nii vähe viimasel ajal esitlenud ja nende loomingut lugenud ikka rohkem oleme klassikalehekülgedel liikunud neid luulesaateid tehes. Ja Triin Soomets esitas seal dominiiklaste kloostrikiriku paksude võlvide pimesi läheduses oma väga elegantse valiku 13-st luuletusest mida palusin tal siis tulla ka raadiosse lugema. Aga siiski. Et natuke seda tutvust uuendada, on mul kõigepealt üks väike üllatus teile, Triin, ma ei tea, kas see on üllatus neid, aga ma olen palunud panna praegu makki lindi valmis, kus te räägite? Kaheksa aastat tagasi lindistatud, kui ilmus teie esimene luulekogu kassetis koos teiste nagu öeldi, et tütarlastekassett või neidude kassett. Ja õieti see kassett, see kannab aastanumbrit 90990. Trükist tuli ta välja veel pisut hiljem, 91. aastal ja siis on tehtud ka see intervjuu, kus Riho Bauman noori luuletajaid küsitlenud. Kuulame neid, tuletame meelde, mida teise tookord nende kohta ütlesite. Muidugi, ma võiks tundide kaupa rääkida, mida mina õigeks pean, nii luules kui noh, ma olen ütelnud elus, aga eks ikka nii, et neid vastandatakse õpingute tulemused juba väike kriitikast õpivad kriitikal igas ühes meis ja kui luuletaja töö ja tegemine on luuletuste tegemine, siis loomulikult tema omaenese esimene kriitik. Aga tähendab, mida ma tahan lugejale nii-öelda kui ta võtab luuletuse ja hakkab lugema. Ta loeksid algusest lõpuni vaid kuskil kolmandas reas. Mõtleks, mõtleks natuke ja hakkaks otsast peale, siis teinekord mõtleks viiendas reas. Ja kolmas kord võib selle läbi lugenud tähele, ma arvan, see ei ole mingisugune magustoit. No nii palju oli seda väikest intervjuud kas mäletate ennast selles ajas ja kes olite siis, kes olete nüüd? See, kes mina olen, seal see on nagu alati olnud rohkem teiste otsustada, et ma ei ei tea seda ja ei tahaks ennast ise eriti määratleda. Aga sellest ajast mäletan väga hästi seda. Riho Bauman küsis minu käest siin raadiomajas, et kas tahate enne suitsu teha ja mina vastasin, et ei, ma ei suitseta. Aga nüüd ma suitsetan juba aastaid ja mul tuleb meelde, et oli ka selline aeg jah, kus, kus ma ei suitsetanud ja tema veel imestas, et ise luuletaja ja ei tõmba suitsu, et kuidas selliseid saab olemas. Nii see oli siis kellegi arvamus, mida noor luuletaja endast peaks kujutama. Väliselt. Ilmselt küll jah, mida ta peaks nagu tegema, kui stereotüüp. Et tol ajal oli ikka üliõpilane. Ja ma olin siis kas teisel või kolmandal kursusel Tartus eesti keelt, eesti keelt ja kirjandust õppisime ja neid, mida teete. Raske küsimus, ma tegelikult otsin alles seda, mida teha, kui mida oma kätega teha. Ma päris hästi seda ikkagi veel ei tea. Aga ma olen avaldanud neli raamatut, et võib-olla on minust saanud luuletaja, aga väga tore oleks ikkagi veel midagi teha. Meenutame need raamatud pealkirju pidi ka kuulajale. 90. aasta kassett, mis ilmus siis 91. Seal oli minu vihik, mille pealkiri on sinine linn. 94. aastal ilmus kaks väikest raamatut randmel Sulejalooja janu masinas. Ja nüüd 99 ilmus neljas raamat. Linna paksena ja raamatu moodi näeb välja, nimi on pidurdusjälge, välja andis selle kirjastus tuum. Kuidas arvate ise, kas seda on vähe või palju? Ma ei oska millegagi võrrelda, mina rohkemaks võimeline küll ei ole olnud, ma olen teinud väga range valik oma tekstidest sugugi kõike, ma ei, ma ei ole kunagi avaldanud. Siiamaani, ma olen enese nagu esimene ja väga range kriitik. Et minu jaoks on see täpselt paras. Aga kindlasti olete lugenud ka seda, mida kas aasta luuleülevaates või debüütkogu puhul vähemalt kirjutasid ka siiski nii vähe palju, aga midagi ikka kirjutasid kriitikud. Ja loomulikult ka loeb, ma püüan lugeda, jälgida kogu kriitikat, mis on minu kohta ja ja üldse nagu minu põlvkonna kohta väga huvitab. Kas teie olete oma luulepõlvkonnakaaslastega ka mingisugustes kontaktides, elulistes kontaktides või ka? On ju ka rühmiku tõsi meie nooremas luules praegu on ka sõpruskondi, klubilise tegevust või mingisuguseid luuletuste lugemisi ja kooskäimisi või olete rohkem omaette olija? Ma olen rohkem kass, kes kõnnib omapead. Olen suhteliselt suur, individualist grupeeringutesse ei kuulu. Praegu vähemalt mitte, küll aga astusin Kirjanike Liitu kevadel. Ja mis need elulised kontaktid on, tähendab, ma arvan, et, Loomulikult ma käin käin läbi inimestega, kes mind huvitavat ja kes on kirjutanud midagi sellist, mis mulle mõju avaldanud. Loomulikult, aga see ei ole kinni niivõrd põlvkonnas, kuivõrd mingis maailmanägemuse nägemises või maailmatunnet tunnetuses, sest see ei ole sugugi ainult minu põlvkonnas selliseid inimesi, võib-olla nii 90 aastaseid kui võib-olla ka ka 18 aastaseid. Ja muidugi, see ongi ju pisut primitiivne, niimoodi põlvkonniti inimesi jagada, aga paraku meil on võib-olla isegi kirjanduses, võiks öelda, on niisugune kuidagi traditsioon või et see on muidugi varasematest aegadest, kus mingisugune kõrgem võim või, või suurem tsensor või kontroll. Mis siis oli enne kirjastamist väga tugev, enne kui loeti võimalikuks noortel päris trükivalgust näha. See oli ikka niimoodi veel tol ajal, kui teiegi esid, kogu ilmus. Et see enda avaldamine ei olnud nii vaba, et nagu mingisugune umbes nagu Rein Saluri oma mälestusteraamatus äsja ilmunud raamatus kirjutatud vanemad Targemad, tal on niisugune väljend seal kogu aeg vanemad ja targemad ütlesid, millal võib avaldada ja keda võib avaldada. Noh, mina ei ole sellega kokku puutunud. Teil on läinud hästi nii et kui tundsite, et midagi on avaldada, siis olid ka võimalused. Täpselt nii ongi olnud. Kas alustasite teiega Vikerkaares või kus üldse teie päris esimesed asjad ilmusid. Päris esimesed luuletused ilmusid ilmselt tollases ajakirjas noorus ja aasta oli siis vist 85. Siis ma olin 16 aastane. Menetleti oma päris esimest luuletust, mida te ise nii-öelda luuletuseks juba pidasite, ma kahjuks. Mitte kanda, sest teda ei ole mul meeles, aga ma mäletan midagi, ma sellest mäletan. Nagu näiteks kohta, kus ma siis olin. Midagi oli seal toomingaõite lõhnast. Aga midagi konkreetset ma ei mäleta. Aga millal tundsite endas luuletajat või oli see nii, et näiteks olite koolis kirjandushuviline, nagu sageli on ja kirjutasite häid kirjandeid ja õpetajad ka, ütlesin, et vot sellest tüdrukust võib midagi saada, et oskab kirjutada või oli hoopis kuidagi eesti? Tähendab julgustanud mind absoluutselt keegi ei ole, aga teisest küljest ma pole jällegi vajanud sellel laadset julgustust, ma vajan igasugust muud julgustust, et ma saan argielus asjaajamistega hakkama ja selline julgustamine on alati teretulnud olnud. Aga mis puutub kirjandusse, siis siis ma olen jah, nagu alati ise teadnud. Et minus on mingi võimalus ja vajadus luua struktureerida keelt, luua keelest mingisugune üksus, mis sisaldab mingisugust energiat. See ongi minu jaoks siis nagu luuletus ja ma tunnen endas seda võimalust oma ütleme, oma parimatel hetkedel, mis eelnevad siis teksti kirjutamisele, aga see ei ole sugugi alati. Et kui ma parasjagu ei kirjuta, siis ma ei ole sugugi kindel, et ma üldse enam kunagi suudan mingit teksti kirjutada. Nii et see peab ikkagi olema ka see parim hetk, see on siis see, mida nad inspiratsiooniks või või ma ei tea, milleks nimetavad see on vist see, mida nad nimetavad inspiratsiooniks, seisund, et need ja siis kas siis sulepeaga või pastakaga või pliiatsiga või arvutiga või. Mul on nüüd, on juba väga mitu aastat on kodus arvuti aga kõige toredam on kirjutada hariliku pliiatsiga sellisele kollakale paberile, miskipärast. Aga kui On vaja või kui tahaks, siis saab kirjutada otse arvutisse, saab kirjutada pastakaga pildikaga, kui muud käepärast pole, ikka. Aga nii nagu Aleksander Suumann kuuldavasti kirjutanud rannaliivale oma luuletuse sõrmega või midagi niisugust on, see on selline väike väike naljategemine või puudutamine natuke. Teil on? Vaimseid kaaslasi või neid, kelle loomingust lugu peate ja kust midagi leiate. Kes need on? Kui luulest võib-olla rääkida? Või kirjandusest laiemalt, miks ka mitte? Võin öelda, et kes mind on võib-olla mõjutanud. Luuletajatest Friedrich Nietzsche luuletajana on mõjutanud siis Garcia Lorca on mõjutanud aga tema nüüd ainult küll tõlgete kaudu. Eesti kirjandusest. Võib olla mõjutanud Betti Alver. Kindlasti on mõjutanud noor Sinijärv et ma jälgin kõike, mida ma, mida ma vähegi kätte saan ja mulle pakub ikkagi kõik huvi, kui ma vähegi viitsin, jõuan lugeda. Aga kuidas teile tundub, kas praegu meil see raamatute nuh, reklaam või tutvusteni või on teil ülevaade mis ilmub uut või kust oma informatsiooni hangite, et midagi niisugust on tulnud ja oleks vaja lugeda, kursis olla? Ausalt öeldes tuttavate käest, mõni kirjastuses tegev inimene, kelle kohta on näiteks kuskil kohvikus või kõrtsis, ütleb, et teadet meil tuleb varsti välja selle ja selle raamat, et kas selle esimene raamat või et selle viies raamat või sealt saanud põhimõtteliselt kõige rohkem teada nagu tuttavate käest. Et reklaami minu meelest küll eriti ei ole. Luuleraamatutena. Ja on vähe, kas teil oma viimase kõige värskema raamatu kohta on vastukaja on kindlasti lähemalt oma sõprade-tuttavate seast. Kaugemalt. Praeguseks on ilmunud kolm arvustust, sirbis ilmunud siis Areenis üks ja, ja Vikerkaares. Ja oktoobri Loomingus peaks olema järgmine, aga see ei ole veel ilmunud. Mis edasi saab, ma ei tea. See on päris hea vastukaja. Ega ma ei kurda absoluutselt selles mõttes, et on märgatud. No loomulikult on märgatud, ega ma ei kunagi ei olegi kirjutanud selle mõttega, et ah, kirjutan ka midagi, et mul ükskõik mis selle kohta nagu öeldakse või arvatakse, et ma tean, et ma ma saan seda hästi teha ja suudame seda hästi teha ja, ja ma tean, et vastuvõtul on samasugune, sest 94. aastal ilmus arvustusi tugevalt üle 10, siis oli neid väljaandeid ka rohkem, siis oli veel igasugusest aja lehekesi, mis praeguseks on hingusele läinud ja ajakiri oli ka rohkem. Et siis oli see võimalik, et üks raamat sai mingi 12 retsensiooni. Ma ei ole nagu vastu võtta üle, küll küll kunagi. Aga keda te luule Kriitikutest hindate, kes teie meelest on huvitav luule, analüüsija ja luulepõhjani jõudja? Ei oska öelda, ma austan loomulikult neid kõiki, sest mulle näib, nad teavad midagi, milleni mina iial ei küüni. Aga mulle endale korda läheb, ikkagi teise luuletaja arvamus. Kõige rohkem läheb korda. Nii on aeglist hakata luulet kuulama. Kas loete selle põimiku, mida te sellel kirjandusõhtul esitasite kõigepealt või midagi uuemat, hoopis? Jätame vabad käed. Aga öelge siis ette natukene, mida te loete, mis ajast, mis, mis pärast sugused luuletused? Ma siis loeks. Luuletusi, millele ma alla kirjutaks ka praegu? Ja need on, enamasti on nad uuemad. Paar tükki ei ole üldse jõudnud kusagil veel ilmuda, isegi mitte üheski ajakirjas, aga aga mõned on ka vanemad. Punane pluus. Sa vaata, kuidas õhtu päeva pöörab. Kust pärineb su ülbe üles, sest me teineteises kohtume kui võõrad et võidelda kui kuningriigi eest. Ent igaüks ise vaata teab, kuidas ja kellega. Õde läks üle õue. Kolmanda kalliga. Sõber läks läbi seina valgega viinaga. Elu läks mööda emapiimaga. Meidki kinnisilmi 13 inglit jälgis, kui kohtusime 60. kohas. Nii korras, korteris kui pätipargis. Ahnus oli ühtemoodi puhas. Ent igaüks ise vaatab, kuidas ja kellega. Õde läks üle õue. Kolmanda kalliga. Sõber läks läbi seina valgega viinaga. Elu läks mööda emapiimaga. Kes kelle jootis janusse või purju. Kumb lõikus kummaga all, tähe vaikust. Muld auras ö tuul puistas mett ja marju. Ja viimast korda viiki. Jäime võitlus. Ent igaüks ise vaatab, kuidas ja kellega. Õde läks üle õue siidise salliga. Sõber läks läbi seina. 10. klaasiga. Ainult pimedus ja varjud hõbelevad silmanärvid, veidra vapustuse hirmus. Vahelduvad maad ja arvud loovad varjundid ja värvid. Maandub sõrm ja tuhmub sõrmus. Horisonti lõikab hommik. Kõik ladunud ja kiivas nagu ootaks und või armu loovad aastat nagu tunnid. Ühtki jälge ei jää liiva. Ükski vorm ei heida varju. Sind kohtan igaühes kelsama hundi pilk. Su silmad säravad purpur ses õielehes. Tuul meelitab mind sinus Rosinaga. Ei, ära pöörab pead. Ja seisma nurga taga. Su nimi lõike heinana. Muhooli solvab. Määrus, kahestub monucker loomus. Kui küllastunud kiskja. Mind. Sa valvad mu unenäos, Su nägu muutub koonuks. Olen tuul, kord siin, kord teisal ka sinu kõrval ei püsi. Kuid kui üksinda nurgal seisan minult midagi ära küsi mulle viipa. Mind suudle, kui soovid. Suru minusse hõbetera läbi hämara linna ja juuni mani kõnni libisen ära. Mul on tegemist linna servas. Mul on mõtlemist puude lehis kordama, naeran vihmases ilmas. Kord nutan su jalge ees rohus. Näen armsam pöördub tagasi teist kasvu ja teist kuju. Kuid valmis nagu alati mu täitma iga tuju. Ning kuigi ta on tugevam ja teisest soost kui varem mu silmist soove lugema, ta pole halvem, parem kui lahkudes, ta tõstab käe. Head aega. Õnne sulle. Ta huuled sosistavad. Näed? Ma tulen jälle. Tõtttundes valet vandudes ja vaba mu käes kolm kerget keskteed murdus kaheks. Mu ainus tähendus on tihendada kõik kiirgused tundmatuks. Tuumaks täheks. Koondab nagu mõeldamatu arv. Maailmad. Aja sulgeb eldamine äikesega võrdub. Ta kaardub nõtkelt nagu tassikõrv. Ja tühistab mu tähenduse. Kohe. Ma suren pühapäeval, sest mul on aega küll. Ja laskma käitsis lõhnab vaid avatud sonell. Ei ühtki valget roosi, ei ühtki murtud õit. Kaks katkist puudritoosi, üks meeter paadiköit. Ja sõimukiri sõbralt armsama sõtta, käsk mu juurde kirstu pange. Ja karnevalimask. Ja olgu, viimane suudlus kui kitarrile libisev käsi. Kord kolin su armuke, kuulus. Kord. Olen su täiuslik masin. Kord lähedased liiga kui vaenlased kortaas mu tervituseks viita, kui möödun, silmad maas. Taaskohtumise, vaprus ei varja tagamaid. Ei armastus, ei sõpruspoolpurjus, unelm, vaid hetk oli ere liiga. Ma ikka veel ei näe. Mu tervituseks viipa. Kamina tõstanke. Vaevalt jalul janus, lakkamatus ma tean, kui me ei kohtu siin elus siis kohtume õige pea. Laulis ja liigutas liha, kuulas su käsku ja keelt. Lindude saledad kehad rahutult riivasid meelt. Tee pole pikk, läbi linna. Läbi õhu ja üle vee. Ma tean, et laseb mul minna ja ootad mind. Eneseparoodia ma olen ilus ja elus ma olen alles ja ees. Ma olen kõige alus ja kõige kohal ja sees ulatunud taevast maani. Mu paturegister on pikk tähesära algusest saadik. Mul puudub minevik. Ma olen Parija kuju. Ma olen kainus ja tuju joon sõna sümbol ja sest. Ma olen sisu ja kest. Ma olen number ja nimi, ma olen vesi ja kivi. Ma olen vihm ja välk. Ma olen murd ja märk. Ma olen hundi ulg, ma olen kuu kurivaikus. Ma olen mesi ja muld. Ma olen õigus ja haigus, võin tantsida täiskuu kiirel. Kuid kõigiga üksainus kord. Mogiliselt kleidiriie seejuures ei kerise kuigivõrd. Ma olen kord ja kaos, ma olen vastu ja nõus. Ma olen üks ja teine. Ma olen vaim ja aine. Ma olen ainsus ja paljus. Ma olen argus ja uljus. Ma olen kaotus ja võit. Sest mul on ükskõik. Kõik tabas, siis möödus, siis meenus, olen otsas, kuid mitte päris, kuni kestab mäng, luu ja veri on miski, mis veel pole möödas. Maa pöörles ja heitis varju mu meelde veel iha, veel raha. Mind meelitas pulma ja purju mu keha ilus keha. Ma tahtsin nii palju. Kõik, nii narr, nii lihtne ja vähe. Ja kui sinagi surm pole suur, vaid peotäis, roostasid münte, olen möödas, kuid mitte päris. Olen vaba, kuid mitte valmis. Ei selgita, ei solvu, sest Teed kaarduvad sillaks, kus und ja õietolmupeopesades ma puhun ei ütle millestki ära, ei hoia millestki kinni. Ennast püüan ja pillan paljakäsi ja pärani silmi. Igal hommikul igal juhul. Minusse murdunud maastikul kiljub üks taim söestunud sillal kelle keel kutsub või keelab. Tule ja kao. Põhjusta põle kurat teab, millal kustutab tuul. Selle kisa. Kuu puhastama päevad poolpehmest ja puupaljast mind viipa kuldse käega ja ära lase silmast. Näe, jälle jooksen kodust. Näe jälle mängin viiki. Ja iga kõnetluse naeran välja huupi. Käin ringi nagu naine kuid leban nagu, kas. Ma olen üks ja teine? Mu selg on murdumas. Kuu vaata mulle silma. Ma näitan sulle tuld. Ja sina mulle maailma. Üheksandat und. Maastikul kasvavad tundmatut kollased taimed Su pimedas kiirtes. Kui see ei ole iha, ei kilisema kleit põhjatuules ei kaota liblikat tiibu. Ei pööra rästikud päid. Kõik uksed sulguvad, jama, pekslen säravas pöörises sõrmipidi taevas kinni nagu puu. Kõik on välistatud. Rikk variseb minust läbi. Must lind kiigub pimeduse kiirel. Mustale linnule saab minust kollane silm. Vihm vihm sajab minusse, kõik klaasid on lennanud puruks. Tähed sätendavad mu paljastatud südamel. Lind paneb õpatama mopilgu. See siin on minu laul sel sekundil, kui tahan olla Lacan olemast. Mu tasakaal on mööduja ekslevas mõttes nooruki tujus. Tühi on muidugi tähti peegeldav klaas aga teadmatut tähendust täis. Kui kõnelen, kiirus ja kaugus, naeravad. Nõus. Rahuldust otsides riskimeeli raha ja keha keerutad karnevalil. Elu on tõsine asi. Sosistab, seletab üha poolpurjus, mitte miski. Tahad, siis tuleb teha, räägib ta lakkamatult. Nagunii varsti on. Lõppmaailm, jääb maha. Ilus ja lõbus ja ropp. Olgu igasugu otsus. Tee, mis su tapab, on uni. Või sinise öö, tuulesahin. Kurv, keerutus hulluseni, kõikudes maal nagu sillal. Ainosso surmahaigus, pärides elu või und, hüüdes maailma ja end. Ainus su surmahaigus. Sinise öö tuulesahin, keerutus ümber, mille kiliseb vaikus. Nüüd unusta, mis nimetatud eluks siis välja teen ma sulle hommikuni. Mur andmetesse, ammu lõikus uni ja sulatas mu vere sulavaluks. Kui kaua kestab silmapõhjas jälg subpuudutustest üle kogu kehavõid, ükskõik kuidas, ükskõik mida teha su vere järele jääb minu nälg. Kas pole see veel suurem enda bet kui puhas viin, mis peagi meeltest hajub? Taevane karidel sa tead, ta vajub. Ja siiski joodad mulle ainult vett. Sugesca vesi, muutuda võib viinaks. Ka uni eluks, elu uneks. Viimaks. Meil oli maailmatu maja. Meile laulsid kiirus, kaugus ja kõrgus. Kuldlõige läbistas aia, kõik kiljatas, tõusis ja tardus. Kaks kvartalit lõunas, kus Eha on maalitud linnamüürile. Ma lähendan käsi ja keha Su kõrguse piirile. Mind pimestas pilkane puna su säravalt suletud, veenis tummana tuhmunuma und nägema. Kõlvatuse keeles. Jäin magama maailmamajas, su sootu ja silmitu pruut lõhkuma lahendama sus selguse, maagilist ruutu. Su lõin ja leidsin su valguses enese õige. Kuni su valu mind ehmatas. Sa oled elus. Vihm mu kätele varises. Tuul vapustas mu keha. Sa oled teine. Baarimees, näita nüüd, mida sa oskad ja sega kerge ja kitsa käega kuldne ja kõrvetavkuum su säravaid silmades raha rohelisega peegeldub, pöörleb koos su kõrts ja maailmaruum. Baarimees tean, et su huultel magusaid piisku kuid minu kaelast on kadunud kilisebki. Kuidas kõik sillerdas kiljudes minusse lõikus. Lase mind tervena tõusta. Taas vaikus. Paarimees teadet mu puusal on punane pitser kuid sinu keha on saledam kui kuldne klaas milles väreleb valu, sai väljakutse. Lase mind lahti ja langeda taas. Värvilist valeraha, võltsitud vääriskive kõliseb kohe mu taskus. Kui sa ütled mu nime, 1000-st tuledikust, kui sa taipad mu tuju, ehitan salakoopaid, käike ja kaardimaju. Kui su käsi aga puudutab mu puusa, leiab taskust vaid põik tänavate, kruusa põselt porijälje, närtsinud kaselehe. Mis veel oli äsja kallis kaelaehe. Aitäh Triin Soomets, et tulite siia lugema oma luuletusi ja palju loomingulist jõudu ja häid ideid ja ilusaid inspiratsioonihetki. Edaspidiseks suur aitäh teile ja aitäh kõigile kuulamast.