Tere õhtust. Tänases keskesaates kohtuvad kunagised kooliõed ja ülikoolikaaslased Marju Lauristini ja Mari Tarand. Head kuulamist. Alustame õhtust jutuajamist. Mul on sulle väike üllatus, ma tsiteerin ühte luuletust. Ja sina ütled autori? Ma ei tea, võib-olla sa ei pea, aga võib-olla tead nüüd ahjus tasa, kõlisevad söed. Kuidas edasi läks, ei mäletanud, ma ei mäleta. Kus sul sallessad? Mul ei ole seda alles, aga mul on meeles, kui oli, olime 18 ja tulime täpse ülikooli ja oli oldud kolhoosis ja pärast kolhoosi sügist olid seal pikkadel sügisõhtutel ilmselt inimesed avanenud üksteisele. Ja siis tuli välja, et kõik ju peaaegu luuletavad. Ja see oli Marju luuletus, mis algas nii. Ja tõesti, oli küll ja ma tõesti mäletan isegi ainult seda esimest rida. Ja mul ei ole vist alles seda kuskil. Nii me oleme nende mõtetes üsna kauges ajas. Kus läksime 1958. aastal Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima ja sattusime väga huvitavasse õhkkonda. Ja praegu sellele tagasi vaadates tundub mulle, et see oli aeg, kus kus eesti kirjandus oma niisuguses uuema aegses väärtuses hakkas kujunema hakkas nagu valmima meie endi silme all. Jah, sest tegelikult õhkkonnas toimus muutus juba siis, kui olime viimastes klassides. 56 57, mina lõpetasin 57, sina lõppedes 58 Tallinna seisma keskkooliks, mõlemad käisime. Ja ma olin mäletan seda, kui esimest korda see vist oli 50. Kas see oli 55. 56. aasta kooli algusaktusel Loeti aktusel uuesti Tuglase verd mis oli olnud keelatud. Stahlil. Mäletan, kuidas meie kirjandusõpetajad, seitsmes keskkoolis olid ju mitmed kirjandusõpetajad, kes olid omal ajal õpetanud, kes Westholmi sega Slenderis. Tähendab, nad istusid esimeses reas ja need olid silmad märjad. Kas sa mäletad seda aktust? See taotlus ei mäleta, mäletan Anna Haava surma puhul aktust meie koolis ja mäletan kohtumist kirjandusringis Debora Vaarandi ka kui luule hakkas uuenema ja, ja koliti ilmunud juba lihtsad asjad ja niisugused asjad, nii et jah, meie kool võib-olla ei olnud sugugi vähetähtis mõjur kus nii palju, kui sai meid hea kirjandusega kokku viidi, aga siiski ma mäletan, meie õpikus oli ju joone all peenikese kirjaga kirjutatud Underi kohta, et noh, umbes vale ideoloogiaga kodanlik äratama. No ühesõnaga, me ei õppinud neilt. Ei, ma ei õppinud muidugi mina tegelikult esimesed kokkupuuted luulega, mis oli keelatud kooli ajal keelatud, olid siiski kooli. Ma mäletan, et keegi minu klassiõde tõi. Kooli nuppu kogu. Ja siis me lugesime seda kõike, õppisime pähe 11. klassis, Me teadsime üsna hapud peast. Siis Ühelgi oli tulnud Rootsist läbi, ma ei tea, mis kanaleid pidi. Jaapani ankruketi lõpp on laulu algus. Ja tegelikult juba ikkagi kooris 56, seitse hakkas liikuma luule, mida Williams pärast lugesime tõepoolest ülikoolis. Sa nimetasid Visnapuud, minul on niisugune mälestus, et kui me koos intri toas elasime ja sai öeldud need kaks sõna, et kas võtame värssi. Et siis justkui sinul oleks olnud seal Visnapuu paks kogu kaks algust. Kust me ikka neid värsse lugesime. Jah, ja see, see oli niisugune väga oluline raamat, sellepärast et et sellest Oli minul tol Brontasti peas vist? Ma ei tea, vähemasti pooljänes. Mõned neist ja ka kindlasti mingi osa alguseks läinud kuuga tasku veel poisiks talgu lõpes pingulask lingu Bild lingvist. No näe, nii tähtis või Salomoni raamat Raamatuid jah, olid tähtsad. Ja luuleraamatud olid vist tookord eriti tähtsad. Ja peale selle, kas sa mäletad, kui palju luuletusi tegelikult kirjutasime ümber käsitsi? Jah, need raamatut, no muidugi mitte need raamatud jõudsid meieni sagedasti tegelikult käsitsi ümber kirjutatud on eriti need, mis tulid. Teiselt poolt. No siin peaks siis kohe meenutama seda episoodi, mul on see oma Norea päevikutes ka päris täpselt kirja pandud, et meie kogunesime väikse grupiga luuletusi lugema ja kirjandusest rääkima ja ka kunstist, Lääne-Euroopa kunstist ja võib-olla isegi ka poliitikast. Mina mäletan seda vähem nagu kursusekaaslane Andres Ehin ükskord mulle ütles niimoodi, et loomulikult, et siinse poliitika ei huvitanud, et sind huvitasid esteetilised probleemid, aga et et muidugi me rääkisime seal kõigest. Nonii, siis see oli niisugune rühm inimesi. Ja see tuba, kuhu me kokku läksime arutama, oli Andres Ehini üürituba, mis asus muide Betti Alveri korteri peal Tähtveres. Mäletate seda? Ma mäletan küll ja mul on isegi olles kuskil vahetevahel ükssugune rebitud äärtega kiri mis liikus siis meie tolleaegse siis 58. aasta Tartu ülikooli eesti filoloogia kursuse loengu ajal reast ritta ja sinna oli Andres Ehini omapärase ümmarguse käekirjaga kirjutatud, et on tulnud üks mõte tulla kokku. Ja siis seal seletatud oli ka pakutud, et seal ning tema nimetas seda salongiks haige pärast me niisuguse nime salongi modernium. Et siis arutada mitmesuguseid kirjanduse ja filosoofia ja muid küsimusi, see kõlas muidugi väga tähtsat, arvas, et me oleme siis seitsmeteistkümnenda 18 aastased aga, aga tõesti, see oli väga oluline. Kui ma mõtlen sellele ajale tagasi, siis ma olen mõnikord oma üliõpilastele ka sellest jutustanud ja ma näen nende art inimeste nägudel uskumatust. Nad nagu ei kujuta ette, et kaludel kaugel aeg-ajalt Stahli näol, sest et tõepoolest 58 noh seal ikkagi praegu tagasi vaatas kõik mingi üks aeg tegelikult et siis oli võimalik ülikoolis mingi niisugune asi, et meil olid sellised huvid, et me lugesime sedamoodi raamatuid, selliseid luuletusi teadsime. Arutasime niisugused niisugused filosoof uskmatu, nendele niukene, seal oli kõik niisugune hall ja punane ja jääd meie peas liikusid ainult need mõtted, mis olid õpikus või, või rahvajuhtkirjas. Sa nimetasid neid käsitsi ümber kirjutatud asju, vaat sellest ikkagi sellest samast salongiringkonnast ja nendest koos käimistes tuli meile ikka ka paksu pahandust ja et minu päevikute järgi tundub nii, et keegi kaebas või kuidagimoodi tuli välja, et teatud Underi luuletused, no küllap seal oli jõulutervitus või midagi niisugust, et neid on paljundatud ja üks selle lugeda antud. Kaplinski oli sinna segatud ja kutsuti meid välja ja pahandati, et miks ei kogune avalikult loengusaalis koos õppejõududega, kes võiksid teie mõtteid õigele teele suunata või kuidagi umbes nii. Ja no kõigepealt vist peakski natukene tuletama meelde kes siis sellesse ringi kuulusid, kes, kes me olime. Sina ja mina, kes ma siin praegu seda meenutame. Penski, kellest äsja oli juttu Andres Ehin, kelle juures me koos käisime. Jaak Kangilaski. Ülo Jüri Tuulik, mitte küll alati, aga Maie Remmel. Tiiu viiranud praegune. Jah, seal on siiski ju kaevandaja. Aloliis mõnikord ja mõnikord seal oli teisi ka. Kümmekond filoloogia, filolooge hakatest. Filoloogihakatised just nimelt. Ja. Tõepoolest, meil olid üsna tõsised ettekanded. Nii kirjandusest, kirjandust. On see luule sünnist oli vutlarist eraldi ettekanne, ma mäletan, oli filosoofiast ja need olid niisugused rahvale ise lugesime, ise tantsisime, siis arutasime tõepoolest, see oli tegevus, mis ei mahtunud mitte kuidagi tolleaegse Tartu Ülikooliõppega, noh, sõja ja. Jutamine, millest rääkisime, sinuga, oli tegelikult nagu sõna-sõnalt toimus ka minul ta mind kutsus välja üks tolleaegne filoloogiateaduskonna olla siis külalisAjaloo Keeleteaduskond patteinumit tähtis daam, kes küsis ka minu arust väga üllatunud, et aga miks te ei taha siis arutada neid asju auditooriumis? Kõik oli väga lihtne, auditooriumis lihtsalt tookord siiski alustati teisi asju ja niukseid asju ei saanud arutada auditooriumis. Ja pealegi läksime meie esimest korda sinna Andres Ehini juurde. Mul on meeles mööda seda Tähtvere viker kaare tänavat sealt ja siis, kui hakkas paistma Andrese aken, siis see oli avatud ja seal peal siis aknal suur mitme liitrine purk õunamahlaga ja siis olid meil ostetud pakk makarone, sest me olime kuulnud, et välismaalt jõuaksid läbi kõrre mingisuguseid jooke läbi akartmites. Pajula. Mul oli veel niisugune väike detail, et me tahtsime teha kõik nagu, nagu päris, nagu suures maailmas. Nonii tegelikult, eks me seda mingit silda sinna suurde või vabasse maailma püüdsime täiesti ehitada ja mäletan, et see esimene kokkusaamine seal me tõepoolest üsna põhimõtteliselt arutasime, et me peame püüdma täita seda auku, mis meie hariduses on. Ma mäletan just Andres Ehin ja Jaan Kaplinski, kes olid ju väga head, ärge laske siis juba tulid kadust Andres üsna perfektse inglise keele oskusega, mäletan, et ta oli kohe inglisekeelse romaani käsikirjaga maha saanud esimesel kursusel ja oskasin prantsuse keelt väga hästi juba siis nemad olid lugenud neid asja, nemad teadsid ja nemad ütlesid meile, et noh, et me peame nagu tõesti arutama neid asju ja, ja ühesõnaga looma nagu oma haridusse sisse ise seda, mida meile siis ametlik haridus ei anna. Nii et see on üsna eneseteadlik ja eneseharimisele suunatud tegevus ja sildade ehitamist ka Eesti Lümanda luule, kirjanduse, kultuuri, selle poolega, mis oli jäänud siis nagu või mis oli ära läinud, tegelikult siis teisele poole Läänemerd oli samuti täiesti väga teadlik siht. Aga mulle tundub, et see, see, aga mida nüüd pahe kuni kord nagu peetakse väga selliseks labaseks lauset, et ülikoolis iga inimene saab ennast ise harida, et ülikool mitte see, mis annab sulle mingisuguse valmis hariduse kätte avastasime selle iseenda jaoks tõesti võrreldes keskkooliga. Ülikool oli niisugune koht ka juba siis, kus oli võimalik ennast ise hoida, kus sa võid leida neid inimesi, kellega koos sa said ennast hoida. Mul on alles see paks must kaustik, kuhu olen ümber kirjutanud kogu selle suure hulga Ristikivi, Vihalemma, Grüntali, Harri asi ja paljude teiste, no Kalju Lepiku muidugi kõikide nende luuletajate loomingut, mis teatud suurte suurte niisuguste portsjonitena kuidagi Meie juurde jõudis heaks tooniks oli mitte küsida, kust sa said ja kes andis, vaid vaikselt võtta ja ümber. Minul on ka minul on selline pruun kaustik. Ja, ja seal on pis tegev inimese teekonda seal muidugi lepikut ikka kogude kaupa ja seal on Laabanitia. Ja muidugi on seal kõik inglid istuvad õrrel, kui uppuja tuleb järvel. Nii saime kokkupuutes see väljaspool Eestit loodud eesti kirjandusega. Aga samal ajal olid ju meie endi keskel need inimesed, kellel oli määratud meie uuteks luulet räppideks ja proosameesteks saada ja sedagi on väga huvitav mõelda. Mul on niisugune tunne, et tol ajal sinusse kirjanduskriitiku jaa jaa. Analüüs ja võime oli täpselt samamoodi juba olemas, kui, kui Pauleerikul. Jaa, jaa. Jaan Kaplinskile, see luuletaja võimelisest minu meelest olid sina sageli nendel varastel aastatel nende le autoriteetne omaealine kriitik. No mitte just nii palju luulekriitik ja ma mäletan seda kuidasmoodi me seiniga tegelikult vaidlesime selle üle, mis luule on ja, ja miks on luuletaja Andres kirjutas siis oma esimesed sürrealistliku värsid mis nüüd on ilmunutma viimases taksos kagus. Väga tore oli ära tunda sealt midagi jälle, mis mul on Andres enda käekirjaga veel vanades kampsikutes. Ja mäletan, kuidas me vaidlesime, mina olin väga niisugune ikka asjale mõte otse ja ja püüdsin teada saada, mis Mart nende luuletustega Andres kirjutab. Ja siis ma nii noh, ma olin nagu üllatunud kandressaga pühenduvad plasenetlased luuletamisele juhegi mõtet ja tal ei tohigi mõtet olla, et kui tal mõte tuleb, et siis tegelikult noh, luule kui niisugune hävib. Et luulel ei saa olla mingit välist mõtet luules olla millegi jaoks. Ja mul oli seal tookord väga üllatav mõttekäik ja, ja ma mõtlesin sellele ka sügavalt järgi ja vaata, et vist midagi minu kirjanduse suhtumises väga tugevalt selle mõjulga nihkus kuma sellele jahele mõte sellest, et Andresel on õigused luuletusest üldse kirjandusest kui niisugust, ei tohi otsida mingit välist mõte, et noh, kas või seda, mis talle väga kuidagi kasvatuslik või, või midagi muud. Jaa jaa, see nii-öelda iseenesest luuletamine, see, mis Andresel oli just väga sugune omale Millel kindlasti oli taga ka see Laabanjet Laudas härjatus lehmatus ronib ainsale mullikale, nii jätkus, seal ulatus. See osa ei ole. Saalid on alati palju korralikum, kuina. Ja see niisugune arusaamine kirjandusest kui millestki, mis, mis on iseenda jaoks, tähendab mis on nagu iseenda iseenda pärast väärtuslik? See kujunes, ma arvan, meil just nimelt ka tänu sellele, sellele suhtlusele, nendele aruteludele ja. Mäletad sa seda kirjandusvõistlust ülikooli ajaleht korraldas, KUS Paul-Eeriku luuletust žürii justkui ära ei tundnud või, või oldi väga kõhkleval seisukohal, et see on kas täielik jama või midagi väga hea. Ja siis sellepärast vaidlus oli ju ülikoolilehes üldse selle ülejal kriteeriumitele minagi mõtlesin, et sõna mäletan ja noh, meil muidugi sellest salongist tekkis ka noh, niisugune väga suur haaratus kogu kirjanduse asja ja mis me olime ju üsna aktiivsed omal ajal, mäletate ju filoloogidega kirjandusring, aga mitte ainult niisuguse ametlikus ringi mõttes. Laev on ikka väga naljakas mõelda, et esimene suur võib öelda, et poliitiline aktsioon, mille ma ette võtsin, oli 50 59. aasta eks ole nädalasi näitama omavahelise võitluse suur suur liikumine, allkirjade kogumine ajalehtedes avalike kirjade kirjutamine, kõik selle nimel, et kaitsta tookord siis konkreetselt oli tegemist Jaan Krossi, Ain Kaalepi jälle niiduga kaitsta siis neid Ta et rünnakute eest, milles meie nägime ohtu, et tuleb jälle niisugune stalinistlik sotsrealismi kriitika ja samas, et põhimõtteliselt ka üldse kaitsta luulet, luulet, poliitika eest, kaitsta üldse õigust vabalt luuletada, ma arvan, et praegu mõelda, see oli nii-nii imepuhas ja samas nii ime, lapsik. Oli oli, sest ometigi ma mäletan ka seda, et mina, kes ma olin kasvanud minu luulemaitse ja harjumus oli kujunenud kõik arvujate ramm, kes vormilises luules ja ometigi ma sain aru, et see, mida nüüd tahetakse teha nende laulu alguste ja Kaalepi ja kõik nende köietrikkide muude asjadega, et see on julm, et seda ei tohi lubada. Jah, ja seal ikka väga tõsine petitsioon, allkirjade korjamine Rahva häälde. Mäletan jah või ei saanud avaldada, aga meile avaldati meie kirja peale vastutulek rahvale. Mäletad, meie seisukohta vabu värsi kaitseks ei avaldatud, aga avaldati vastule. Selline aga ma tean, et kirikuisa Paul Rummo seenior oli väga meie mestis ja kaitses metali alati üldse väga noortesõbralik või püüdis noori mõista. Ja muidugi, kas sa mäletad seda kuidasmoodi ilmus meie hulka Alliksaar. Mäletan mäletan. Ja ega mina natuke pelgasin ja kartsin, ma olin selles seltskonnas nagu nii-öelda ääre peal. Vahel ma sain kaasa nendele kohtumistele või sinna lauda. Oi, see oli imeline aeg. Ja minu jaoks küll see jällegi Alliksaar viis ise oma luuletusi lugeda, ta tõmbas pikki ribasid omal kuue sisemisest taskust ja tal oli tõesti meetrite kaupa pikale pikalerühmadele kirjutatud. Luges neid nii oma luuletusega, käib tundide kaupa, ta luges neid ülikooli kohviku, sealhulgas mõnikord meie toas muid ühiselamus. Ja see oli teine niisugune väga tugev tuge samas suunas kui see, millest ma läheksin Sanders Ehiniga sama niukse luule enda luule enda väärtusel nagu selle selle luulesõna enda, nagu. Ma ei oska öelda, aga mis, mis asi see on, see on nagu mingi niukse omaette omaette looduse, oma etest, tyhja, selle tunnetamisele. Ma arvan, et see meile kõigile avaldas tookord ikkagi väga väga mõju kõigeks selleks. Selleks kujunes meie kirjanduse suhe. Nojah, ja praegu on mul ma olen vahel otsinud seda vahet, mis on mul tänapäevase luulega, millega ma püüan kaasas käia, seda lugeda ja mõista ja ja noh, kui seda on väga keeruline seletada, vatsa kasutasid sõnast stiihia ja see hästi mulle nagu sobis, et mina võib-olla elasin selles luules tyhja rohkem, kui see tänapäeval üldse võimalik oleks. Aga vist elasime kõik sellepärast, et see elu, mis ümberringi oli kukkunud, mõelda seda atmosfääri, kui ma lugesin hiljuti manu ja mina iseendast raamatul ei meeldinud kohe ütlema. Ja siis just mul tuli meelde see sõna meie ühiselamutuba ja tuba, kus tõesti mäe rohelisel põrandal toimusid needsamad luulelugemised ja nii edasi ja žestid ja, ja isegi need lõhnad seal, see oli ikkagi sootuks teine õhkkond kui see, mida Maimu Berg kirjeldab oma selles äras. Maimu Bergi ära on ka pisut hiljem. Ta on pisut hiljem, aga siiski ka seal pisut hiljem ma arvan, et olid väga erinevad, need erinevad õhustikut ja on võimalik ennast nagu häälestuda ainult teatud osale sellest noh, võib jalakas sellele osale, mis on Maimu Bergi raamatust tõesti see, see nii-öelda Nõukogude tegelikkus ja muidugi teha ka teistpidi häälestunud sellele, mis on nagu meie mälestustesse luulestiis ja meie tegelikult ennast nagu ära peitsime. Tegelikult läksime paugu tegelikkusest ära sellesse Arbojate maailma lugesin halverit peast, teadsime Ungarit ja me elasime tegelikult nagu hoopis teises sellesamas sõnade maailmas. Noh, vot need kaks kokku tegelikult moodustavad selle, mis oli see tolleaegne meie, meie noorusaeg Aga kui me sinna ülikooli kogunesime siis oli meil igaüks tuli omast kodust ja koolist, nii nagu ta tuli. Meil oli väga palju Saaremaarahvast kursusel 40-st suitsusaarlast ja ja, ja oli Lõuna-Eestist, oli väiksematest linnadest, olid mõned tartlased ja igaühel oli mingisugune lugemus raamatukogu olemas ja kas suurem või väiksem raamatukogu. Aga me olime ju kõik pärastsõja ja sõja aegade lapsed, kellel sageli oli kas kodune raamatukogu hävinud. Need õnnelikud olid need nagu mina näiteks, kellel oli olnud võimalus hea raamatukogu riiulite vahel kasvada terve kooliaja. Aga ütle mulle, missugune oli sinu kodune raamatukogu? Huvitav, et ma ei mäleta, et oleks sellest äkki lihtsalt mina võtsin, võib-olla sa loomulikult, et kõik ongi niisama palju lugenud. No mina olen lugenud küll väga palju ma juba tulin ülikooli, siis ma olin kõik võimaliku väärtkirjanduse läbi lugenud, kusjuures kodus raamatukogu mõttes oli see olukord erutu. 12 aastane siis on siis kuni kuuenda klassi lõpuni, enne kui ma tulin linna seitsmendasse keskkooli. Ma lasin meriväljal ja käisin Pirita koolis ja elasime majas, mis oli kuulnud enne sõda Eesti Draamateatri direktorile treeningule. Ja lahingud olid läinud 40. aastal Rootsi maja koos raamatute ja kõige muuga. Ja oli siis riigistatud riigi korter. Ja meie elasime selles korteris ja need raamatud olid seal kõik. Ja Mu ema oli ja kasuisa olid hommikust kuni lõunani ära ja üldiselt mul oli väga palju aega, ma olin enamasti üksi või oli väike võlg, sellepärast nii palju nooremat temaga nagu ei jaganud kirjandus huve, siis siis no üldiselt väga palju veetsin lihtsalt selles samas raamatute seltskonnas ja ma lugesin tavaliselt korraga kahte-kolme raamatut, sellepärast et kui ühe eurost ära aeti, sest öeldi, et laps ei tohi nii palju lugeda. Siis mul oli kindlasti kuskil nurga taga salli all esikus kuskil teine raud. Ja kui ma olin tõepoolest juba kuuenda klassi lõpuks läbi lugenud sama Underi, noh, ütleme ennesõjaaegsed asjad ja ja Nobeli laureaadi sarjad ja marseljeesi, internatsionaali sarjast mitmed asjad ja ja Ristikivi ja noh, paljud neid asju, mis olid raamatukogus, mis, mis tegelikult oli nii-öelda minu päratsed, keegi teine Need raamatut lugenud. Niisiis, 50. aasta 30. detsembrini, kui meie majja tulid KGB lased, kes olid arreteerinud, minu kasu ei saanud ja kes siis nüüd raamatut sealt jõhkralt loopisid Dalai ajasid kottidesse, viisid ära. Sest need raamatud olid osaks Hendrik Alliku süüasjast tralik kaduslale, kirjandus. Vanakirjanduse liivane lapsesse imbunud Mari Lill ja mina pean, kui jah, et mina olen ta punast kavanud Roreeningule olnud kaheksa südamest tänulik. Just selle tõttu, et nad raamatut seal olid ja väga palju minu arengusse oli nendel nendel osa. Teine asi muidugi oli see, et oli meil omal küllalt palju kirjanduspedaali, just seesama kasu ei saanud, tema oli suur raamatusõber, kas ikka antikvariaatides ja ta oli ostnud igasugust raamatut kõikvõimalikes keeltes ja kuna tõugudele antikvariaadis oli võimalik saada näiteks tsaariaegsed raamatud sest noh, need ei olnud keelatud siis meil oli küllalt palju näiteks kas või Seczpir vene keeles jättidega kuskilt möödunud sajandi lõpust ja niisuguseid asju, aga väga palju oli nõukogude välja antud pakse klassikute sarju. Oleme nüüd rääkinud raamatutest, kirjandusest, luulest Marju Lauristiniga, jätkame oma keskkava. Sa ütlesid alguses ette. Meile tundus vulgaarne ja imelik, kui räägiti, et luule kirjandus peab nagu inimest kasvatama. Rääkisime luulest kui ise väärtusest kui mingisugusest ainest stiihiast. Aga ometi, mis on see, mis luuleteos olekseid, missugune kunstiteos inimesega teeb, ometi ta ju seal peab olema mingi teine sõna vormib, mõjutab. Ma ei tea, kui mõelda, kuidas meie luulet omal ajal lugesime, ma lugesin seda ju kõva häälega mõnikord tundide kaupa ja mulle meeldis isegi üksi toas olles kõva häälega lugeda siis selles on ka ikka mingi selline sugestioon laidloits jah, see see suhe luulega väga palju, sest sellise tuulega, mida veebel lugesin, ma lugesin palju tarbijaid ja sellist noh, väga tugeva sisemise rütmiga luulet, selles oli teatud loits. Ja ma arvan, et see on ka üks võimalus. Tekitada mingi teine suhe, teine suhtlema maailmaga, teine suhe endaga tõepoolest mingisugune side hoopis teistsuguste, teistsuguste ilmadega. Ja mulle meenub, me olime ikka väga romantilised. Seda, seda niisugust teistsugust ilma pidasin väga oluliseks, eks see ilm, kus me elasime, oli ka üsna näotu ja lahe luuleline pehmelt öeldes. Vahetan. Sinul oli ju üks laul, mida sa meile kõige lõpetasid ja see oli ka meie peaaegu nagu kursus oleks selline hümn, et need mõtted prii. See mõtete priius, ma arvan, see väga palju Aliga seatud sedasama luulega luule oli üks d, mõtestab riiusele. Ja näiteks kui Arbojaid siin oleme mitu korda nimetanud, siis nendel luules on ju niisuguse kunstiteenimise kunsti kui kui mingi puhtama parima, teise maailma olemasolu ja kogu aeg nii tugevalt tunda. Ja väga tugevad ka niuksed eetilised maksiiminud jälle ma mäletan meie luuletust, mida väga tihti sa loetud, kui su tõusuks puudub rangus vähemalt lahingus raske. Nii et näed. Ma ei arva, et see on selles mõttes kasvatamine, miski on väljaspool ja kasvatab sind. Aga sa pole jah, mingite sisemiste mingite sisemiste lugeda saamine. Eriti siis, kui sa veel väga noor oled sul neid tugesid vaja. Aga sinu. D ja sidekirjandusega on tegelikult palju suurem ja sügavam kui praegu võib-olla, kus sa oled poliitik, selle kõrval, et sa oled muidugi ülikooli õppejõud võib-olla on vähem tuntud või teatud või inimesed peaksid natuke järele mõtlema ja siis tuleb meelde küll, et nooremas põlves olid sa üsna äge ja tubli kirjanduskriitik ja avaldasid asju ja ja hiljem oled sa ka kirjanduskriitikat lausa õpetad. Ta oli küll niisugune aeg, tegelikult mina tulingi ülikooli filoloogiat õppima, nii et ma tegelikult tahtsin õppekirjandust pärast tuli välja, et seal oleks ajakirjandus, aga ometigi alustasite soome-ugri keelte, vaata, õde, valikud olid natuke hiljem, aga sa mäletad, kui olime alguses, kui me olime suured kirjanduse noh, nagu endale avastajad ja kui me salong oli ja nii edasi, siis me tahtsime kirjandust õppida, olime kirjandusringis ja kõik nii edasi. Aga ma mäletan, ma isegi täpselt ei mäleta seda lugu, aga tekkis üks küllalt küllalt nisugune. Isegi terav konflikt omaaegse Tartu niisuguse võiks öelda siis kohviku kirjandus seltskonnaga. Tolleaegses Werneris käisid niuksed, vanema põlve kirjandustädid ja onud. Ja mina mäletan meest, arutasime omavahel ja, ja meil nagu ei meeldinud nisugune kirjandusega tegelemine, nende kirjandustädide hulk. Ja siis siis me nagu läksime keelde ja me läksime keelde tegelikult. Ja me õppisime soome-ugri veel aasta enne, kui me ajakirjandus läksime sinuga mõlemad. Nii oligi nii, aga siis ikkagi. Millal hakkasid sa neid, tuleta meelde neid kirjanduskriitilisi asju kirjutama ja, ja minu meelest oli, oli näiteks Mati Undi looming, see, mida sa värske sulega analüüsid Siin tuleb tulevad niisuguse asja juurde, mida ka on vist nüüd ka mõnikord meenutatud, aga tasub veel meenutada seal oma laagri noorus. Noorus, just nendel aegadel, mis olid ärksamad ajad siis 50.-te lõpu uuelt alguskohalt. Keskpaik oli ju üks niisugune koht, kus äkki tekkis teatud side, inimeste vahel korraldati neid niinimetatud nooruse laagreid, suveolemised mere kaldal, kus siis arutati filosoofiat ja kirjandust ja nii edasi ja, ja noorus ka nagu ärgitas omaaegseid üliõpilasi ja ja teisi ka väljaspool ülikooli olevaid noori inimesi kirjutama ja mina kuulasin siis ka nende siis juba aspirant, tulles tagasi mõnest natuuris keda siis noorus nagu kutsus kaasa ja ma avaldasin oma esimeses nooruses. Ja muide ka tollane looming oli väga siukene noortesõbralik, kaht nafta, Hameri, tol ajal oli loomingust kirjanduskriitikaosakonna juhataja, ka otsis neid noori inimesi, kes oleksid huvitatud ja saaksid kirjutada, noh, mäletad meie ju sinuga alustasime kirjanduskriitikat koguni kahekest ühise varjunime all Vanemuises Voljäär arvustasime ühise pari oli peal. Ja umbes samal ajal aste Haameri pakkus mulle esimese arvustuse seal ott, kool, ott, kool, tal oli niisugune nimiossa seadmise aeg või midagi sihukest. Ja, ja siis ma kirjutasin väriseva väriseva käega selle esimese arvustuse sain hirmsast sugeda, kaamera oli väga karm, väga karm toimetaja. Said hiljemgi ja oli üks sinu kirjanduse käsitlus, mis sulle koguni pahandust kaela tõi. No see natuke teistmoodi sellest, Asta Haamer, lugemine oli niisugune väga-väga hariv, ta oli väga nõudlik taimel ja ta andis selle tagasi selle kirjatöö, mis ei sobinud, kus olid kas lohakad, stiili, võimsugust nostam. Minul kippus olemast pikad laused, ma siiamaani kuulekad lauset. Ja, ja ma arvan, et see oli küll väga niisugune hea kool. Aga mis loomingus oli, aga, aga mis puutub sellesse sellesse loosse, mis kus tekkis jah, niukene sisuline, võiks öelda lausa poliitiline või ideoloogiline konflikt, siis seal oma ma tean, naljakas lugu mul hõlmast välja seitsmenda aasta nooruses. Essee mida muide siiamaani häbene. Tal oli Pealkiri algne pealkiri minu poolt pandud pealkiri oli elu mõttetusest ja kirjanduse mõttest toimetus hoolikalt siis nagu lähtudes oma aja reeglitest võttis ära sealt elu mõttetusest, sellepärast et nõukogude ajakirjandus tohtinud ju kirjutatud, et elu on mõttetu jäätisel kirjanduse mõttest. Aga selle loo mõte oligi selles, et elusi elulise endast loodusel elul ei ole mingisugust iseenesliku mõtet väljaspool kultuuri ja kirjandus annab nagu need tähendused ja läbi selle kirjanduse loodud niukse sümboolse maailma tegelikult siis ka inimene oma elule annab mõtte. Noh, see muidugi oli väga kooskõlas sellesama meie nooregule kogemusega ma usun, et on võimalik kirjandusega veel leida sedasama sümboolset maailma kas või noh, religioonist või, või kust tahes filosoofiast meie jaoks oli kirjanduse tähtis ja, ja ma nagu sellest rääkisin, vastane seda nii-öelda elu loomulikku kulgu, millel sellist nii-öelda välist mõtet ei ole ja siis seda inimese suhet läbi kirjanduse, mis otsib neid sümboleid ja tähendusi. Ja mulle täiesti ootamatult tolleaegne filosoofia, võtke pärast paljud mäletavad, kes ülikoolis olid, professor Makarov. Ma olen niisugune, noh, mitte vabariigi valvur, vaid marksismi valvur. Tema leidis, et see on üks hirmus patune lugu, et see on täis idealismi, sümbolismi videoklipid, sism ja kõiki neid halbu istme, millega siis Vladimir Iljitš Lenin oli võidelnud oma kurikuulsas kuulsas teoses, mis oli Pirjo kütet siis marksismi-leninismi, materialism, materialism intrina mida me, mida me pidime kindlasti kõik peaaegu peast teadma, seminaris korraldati minu üle niisugune ideoloogiline kohus minust seda idealismi välja peksta. Ülikooli rektoraadi saalis väga pidulikult. Aga minu päästis meie kirjandusprofessor Harald Peek kes professor Makarovi sellistele väga räigete süüdistus kõnedele vastates püstitas. Haarav Makarov, ma mäletan küll tõpsit enne sõda Narva gümnaasiumis, seal oli kirjanduse õpetuse tase väga madal. Olete parem kirjandusest, ei räägiks. Ja sellega see aur väljas. Väga raske jätkata. Peepu tänu. Ta isegi niisugune väike detail näitab, et võis ühtviisi ja võis ka hoopis teistviisi käituda, näha, tunda. Jah, ja no tollel ajal niisugune Peebulik, iroonia ja huumor oli selles 70. alguse juba üsna niukses tagnasse kaldunud õhustikus selles mõttes väga tervendav, tasudes olla üle sellest stagna hirmust, noh, temal olid omal omad probleemid ja nii edasi, aga ütleme, selles kompleksis oli Peebul meile ikkagi väga oluline mõju. Oli kuid ometigi lõppkokkuvõttes lahkusid sa selle oma armastatud kirjanduse juurest sotsioloogiasse. Kuigi ka sinu sotsioloogi elus näeb sidet raamatuga kirjandusega. Ja me tegime üsna suuri raamatu leviku ja lugemisuuringuid, 80.-te alguses oli see aeg, kui eestlased ostsid kõik raamatuid nagu hullud ja näiteks vaatasime seal kui suured inimestel koduselt raamatukogude võrdlesime neid siis kasvõi andmetega Soome kohta ja siis selgus, et üks keskmine eestlase raamatukogu on kolm-neli korda suurem keskmise soomlase raamatukogu ja noh siis tol ajal me muidugi oleme hirmus uhked, vaata, eks ole, kus meil on ikka nii tohutu suur kirjandushuvi ja raamat. Levi nüüd me saame aru küll, üks pärast soomlastel olid siis nii palju kordi väiksemad raamatukogud, sellepärast et nemad siis elasid juba nii nagu meie praegu, et raamatuhinnad on kõrged ja inimesed ei korja endale noh, nii palju raamatuid koju, lihtsalt see ei ole jõukohane. Ja sama raamatukogude osa on palju suurem siis juba Soomesse, nii, aga tookord jah, me me vaatasime seda, mida inimesed ostavad ja ja missugustes rahvakihtides raamatut levivad. Tegime ühe väikese päris niisuguse süvauuringu Tammsaare kohta selle kohta, kuidas Tamsar mõistetakse ja kuidas Tammsaaret laval mõistetakse ja ja muidugi, mis seal ikkagi tookord tõepoolest, aga väga oluline, mida me praegu nagu peaksime hindama, et see tohutu raamatute nagu ostmine lõi ka tegelikult ikkagi eestlaste jaoks väga tuntava ühise kultuuriruumi kui ikkagi ilmusid kas või needsamad valveri Underi Üdi, Runneli Kaplinski kogud, ilmusid 20-st 30-st 1000-st, see tähendas seda, et koolides noored ja õpilased ja, ja inimesed kõigilt kõikides rahvakihtides neid lugenud need, need kujundasid tühist mõttemaailma, need kujunesid ikkagi selle tõepoolest ühise sümboolse maailma, milles inimesed tundsid 11 ära. Praegu me näeme, et inimesed ei tunne enam 11 ära just selles vaimses mõttes, kas igalühel on mingi oma? Noh, kui see oma on seotud raamatuga kunstiga noh, siis on hästi, aga väga paljudel on oma, millel ei ole mitte midagi ühist sellesama kultuurimaailma enam seda ühist keelt nagu ei ole, kuigi me räägime eesti keeles. Aga just nimelt, et see aeg oli selles mõttes täiesti kordumatu, vaatamata kõigele survele võib-olla just selle surve pärast kus kõikidel oli see ühine keel, seda keelte poolest kujundas kirjandus väga paljus luule ja üldse kirjandus, noh kross, eks seal hakkas siis me võime öelda, et see, mida öeldakse, et noh, kirjandus on keel, mis tundub väga teoreetiline tolle aja meie enda elus, oli see tõesti nii, kirjandus oli keel, milles me rääkisime suhtest ära, tundsin. Midagi ei ole teha, saatel on omad piirid. Me oleme siin õhtuse stuudios, aga homme arutletakse Tartus suurel raamatukonverentsil just kõiki neid asju, millest äsja rääkisime. Aga läheme siiski korraks need selle praeguse sinu juurde. Sina ja kirjandus, sina ja raamat on selge, et lugemiseks on aega vähe ja võib olla kõigi eelnevast aru saades. Ei ole, ei sulle mulle praegu luule sellisena nii tähtis. Aga ometi, no ma ei tea, Hasso Krulli ikka lugenud, oled. Olen Hasso Krulli olen lugenud ja eks ma ikka püüan tasapisi jälgida, kui ka väga paljud uued noored nimed mulle enam noh, ei ole nii teada, et ma nende taga tajuksid näiteks need erinevad luuletasiks. Võib-olla ma loen ka praegu rohkem kriitikat ja jälgin lihtsalt, mis, mis toimub. Noh, kindlasti on mõned, mõned mõned autorid, mõned kirjanikud, keda ma alati laengu midag ilmub. Ja muidugi noh, mina praegu loen paratamatult rohkem, mitte ilukirjandust, ma arvan, me kõik, väga paljud inimesed, kes kunagi leidsid ka kas näiteks ühiskonna kohta kõige rohkem huvitavat lugedes klassikalist kirjandust, me loeme nüüd rohkem sotsioloogide, filosoofide kataloogide raamatuid, mina olen surfiga ka lihtsalt statistikat. Et selles mõttes on nagu jah, see lugemise fookus ära nihkunud ilukirjandusel bet ilukirjandusel väga tugevasti. No aga kui sa tahad näiteks saada niisuguste lõõgastust rahu lugemise teel, mida sa siis võtad? See oleneb sellest, missuguses olukorras ma loen, ma loen suvel maal või kus mul on tõesti aega, sest mulle meeldib lugeda aeglaselt. Kui ma loen ikka tõesti head kirjandust, mulle meeldib lugeda aeglaselt või siis ma loen tõesti neid asju, mis ma juba tean, et mulle väga meeldib üle lugeda neid asju, mis me hästi teame. Kas luulet? Noh, see on lihtsalt niisugune kohtumine käia. Ja, aga, aga, aga siis, kui mul aega ei ole. Mul on tõesti niiviisi enne enne enne und ja pärast tähendab taast arvutit enne und, ütleme niiviisi kuskil üks, üks tund aega, et ennast lihtsalt välja lülitada, sellest päevast siis ma loen ka üsna kergelt, ma loen väga hea meelega inglisekeelset krimkat, mul on endal ka üsna hea suurkogu. Ma arvan, et seal lõõgastuseks võib olla parem kui, kui mõni niisugune keskeltläbi tõsise tõsiselt kirjutatud raamat. Aga kuidas on suhe loominguga? Ja ei, ma loen loomingut küll ja looming on minu meelest nagu kah oma nihukesest vahepealsest teatud, ma tea mingist natukene natukene nagu identiteedikriisist üle saanud ja, ja minu meelest ta lomi praegu taas jälle väga hea vikerkaart, ma pean ka jälgida akadeemiat. Nii et ei, ma ikka püüan kursis olla ja, ja kindlasti ka tellida neid, sest siin on juba põhimõtte küsimus, minu meelest peame lihtsalt tellima ajakirju lihtsalt ka selleks, et et oleks näha, et on ikkagi see kindel ring on ja jääb, kes kes vajab ja toetab seda, et kultuuriajakirjad oleksid ja ilmuksid. No aga olgu siis lõpuks midagi nii, nii lihtsalt ja ja lapsikud, ütleme et noh, mõned sinu raamatute raamatut, ilma milleta sa elada ei saa. Mis peavad su lähedal olema. Vot, see on nüüd väga raske vastata, sest minul on niisugune lugu, et mina pean olema raamatute hulgas korraga palju olema. Nii nagu lapse jah, ma olen, ma olen niisugune tunne, et mul noh, selleks, et mul oleks hea, mul peavad olema raamatud ümber ja ma võin lõpetuseks jälle niux natuke naljakas öelda. Noh, me otsustasime, et meil magamistuppa raamatuid ei too, leban raamaturiiulit magamast. Ja, ja see oli kohe nii suurtunnet, et noh, seal magamistoas polegi nagu polegi nagu tuba või seal ei olegi nagu midagi polegi nagu midagi. Ja siis nüüd juhtus, juhtus niiviisi minu ämm, mehe ema suri sel sügisel ja siis me Sõime tema kodust osa asju siis nagu noh, mälestuseks ja meile ja ja muuhulgas ka oli üks niisugune kena madal riiul ja mõtlesin, kuhu paneme ja siis polnudki kuskil, paneme magamistuppa ja siis, kui see raamaturiiulist magamistuppa selle drahmatut kas ei hakka nagu sinna kogunema rahade, kes hakkas ka magamistoas hästi õdus, tundus, et noh, nagu see ka üks tubakas elataks kuidagi on niiviisi, seal võib olla paha. Me oleme võib-olla kõik sellest ajast, kus me oleme nagu liiga harjunud selles nagu raamatutes, elamu, võib-olla see nüüd ei ole nii uutel inimestel, aga minul on küll nii, et kui mul on palju raamatuid ümber, siis ma tunnen, et mul Head kuulajad. Te kuulsite vestlust kahe kooliõe ja kursusekaaslase vahel. Külas Marju Lauristin. Pisikese kuulas Mari Tarand.