Siin vikerraadio saatesarjaga Lastetuba jätkab nüüd reetmade Meie tänase saatekülalise kohta on öeldud, et ta on tagasihoidlik, lahke ja hea. Et kui ta lavale ilmub, siis täidab olete saali mingi lummus, mingi tänutunne tema vastu. Et ta töötab ühtlaselt keskendunult huumoriga ja ääretult kannatlikult töö juures peetakse teda väga heaks partneriks, kes alati arvestab teisega. Teda peetakse meie aja kõige võimsamaks meesnäitlejaks, aga ta ise ütleb, et eks ma ikka üks suur imitaator ole. Et ma olen omandanud professionaalseid nippe ja kasutan neid, kuidas voodi sellest aru saada. Aarne Üksküla. No nii tulebki aru saada, nagu ta on. Ma ei pea ennast eriti niukseks vägevaks näitlejaks küllaltki keskmiseks. Millised need nipid on? Noh, need, mis sa kogemustega saavutud, õpid teistelt ja kõige suurem õpetaja ei olegi niivõrd ütleme Panso Kalmet eriti Kalmet, keda ma olen pidanud oma kõige tähtsamaks õpetajaks toffelmaniga koos vaid need näitlejad, kes olid Ants Eskola eesotsas ja need, keda ma laval nägin, jääks midagi, jääb ju külge ja mulle meeldis neid ka emiteerida noorest peast. Jah, seda on kiidetud, et tõesti selline oskus ei ole igalühel. Et te olevat läinud oma imiteeritava juurde ja, ja rääkinud siis tema sellega ja tema maneeriga, et nii naljakas oli vaadata kuidasmoodi kaks just nagu üht inimest, siis oma hääle poolest oleksid omavahel vestelnud. No ja sellega võib-olla natuke isegi piinlikum lugu, tegime mahtras vahva etendus, siis mängisid seal kaasa sururgi ajal rutiinne, kes seal olid veel ja aga Suurorg oli mul üks esimesi hääli, mida ma hakkasin järgi tegema. Neil meeldis koosed Ortiniga käia noortega vestlemas, meie kursus oli seal ja siis nad käisid mulle peale, et teenid surumisele, suru häält. Ja siis ma nagu ei tahtnud, aga ma olin sunnitud tegema ja suururg kuulas selle ära, ütles jah, eks need vead mul on küll. Mina olin väga piinlikus olukorras, nagu oleks kriitikat tema kohta teinud. See oli võib-olla see ükskord. Milline hääl teie meelest on selline, mida annab hästi imiteerida, peate olema kuidagi eriline. Nojah, ta peab ikka isiksus olema ja mingi eriline hääl, nagu oli suurulleeriline häälega Karm, aga sellist meest nagu Eskola man pole kunagi suutnud ega tahtnud imiteerida, aga paratamatult mul on öeldud, et mul on vahest tulnud väga tema hääle moodi, mõni roll välja. Ja kui ma seda olen kuulnud, siis ma olen katsunud sellest lahti saada. Aga see tuleb kuskil alateadlikult. Oli vist küll nii jah, et kunagi, kui ma Ma ei saanud nagu millegagi hästi hakkama, eliti noores peas, ma võtsin Eskolampi. Tähendab, ma tundsin, et noh, ma võin niiviisi tema moodi seda rolli teha ja ju siis oli ka hääles midagi sellist, mida ma kasutasin. Te olete maininud kuskil, et Eskola oli üks esimesi selliseid näitlejaid, kes teid täielikult lummas ja see on jäänud ka terveks eluks selliseks iidoliks. Ta ongi nagu mul kõige suurem eeskuju olnud alati? Jah, vist oligi, oli üks esimesi etendusi, mida ma üldse nägin, sest elasime vaeselt ja teatris käimine oli väga keeruline ja üks esimesi mitte päris esimene, teine vist oligi revident Ants Eskola restakovi rollis ja sealtpeale see algas ja ja sellest lummusest lahti ei saanud. Kui nüüd hakkame rääkima teie lapsepõlvelugu ja kerime selle mäluketta kõige viimase vindini tagasi, mis on esimene mälestus iseendast. No mitte iseendast, trossisest, iseendast ma ei mäleta, eks ta, ma ei tea, mis ajal taaka. Tähendab, ma sündisin 37, eks ole Tallinnas ja ma ei mäleta neid esimese elukohti, üks oli ristiku tänava alguses väga lühikest, aga siis hiiul Suurtüki tänav ka kuskil seal lähedal ma neid aegu ei mäleta. Sest juba 39 kolisime ära rahumäele, kus siis, kuni nüüd 90.-te aastate küüditamise neelas veekogu aeg, seal sündisid mu õed, seal sündisid lapsed, seal sündisid üks, üks ta lapselaps isegi. Aga noh, nüüd seda enam ei ole meil olemas ja sealt võib-olla hakkavad esimesed mälestused, sest noh millegipärast pärast nagu, nagu mäletasin või teadsin, mäletavad seda 40. aastate, et igatahes mööda Vabaduse puiesteed tulid mingid tankid. Nojah, igatahes kuskil ma mäletan, et Vabaduse puiestee paralleel tänav oli kauntänav ja sinna oli kuulda seda tankide mürinat. See on mul nagu meeles, mingil määral, ma ei tea, igatahes ma mäletan tankide mürinat ja mingit ühte kahuripauku. See on mul meeles, see pidi juba olemegi seal rahumäel, sest et eelmised asjad mul meeles ei ole. Kas see kaevu tänava kodu, see oligi siis põline ja põhiline lapsepõlvekodu. Nojah seal sündisid õed, seal sündisid lapsed, õdede lapsed ja nendel nende üks üks isegi lastelastest ja see oli meile kõigile, kuni nüüd no mina nimetan seda küünditamiseks, kui tuli. See on kurb teema, tähendab teda, meil ei ole minu kujutluses tahagi sinna enam minna, sest minu kujutluses on see maja seal suur maja, kus elas palju peresid üürnikke. Ja peremees elas ise tagasihoidlikult. Seal oli mitu peret, kes me seal elasime, kõik, ja minu õde siis nüüd oma kõige noorema tütrega oli veel viimane. Aga praegu ta on meie jaoks nagu püsti jäänud korsten, mahapõlenud maja kujutluses, mida ma näha ei taha, et ma väldin seda tänavat, kui ma seal käin. Ma ei taha enam näha seda kohta, et seda maja. Aga ta oli ligi 60 aastat meile kõik. Lapsepõlve väikese poisikesemängud, see oli nagu piiramatu vabadus, Nõmme elu oli hoopis midagi muud kui linnaelu. Ja seal oli hoopis teine õhk. Seal oli see männilõhn ja kui ma ikka juures veel käisin, nagu meil seal koos vast olime ikese lõhn sinna minnes juba rahuma jaamast. Hakkasin tundma seda lõhna, mida ma praegu ei tunne. Ma elan küll praegu sellesama tee, mida mööda ma käisin Rahumäel tarku järvel, kalal, jalgrattaga, siis ta oli Haabersti teeniton ehitajate tee, lan sellesama ääres, aga seal ei ole mände lehtpuud rohkem ja see teine. Aga see lapsepõlve koduse korter kui suur see oli siis või milline ta oli? Ta oli, see oli suur maja, see oli suurkaupmees või mingi ärimees, seim, kes siis sinna üürnike võttis, meil oli tal ta oli. Kas tuba üks oli suur, teine, väiksem veranda, kus siis sel ajal veel elada kõlbas pärast sõda ta muutus juba natuke liiga külmaks talvel ja hästi suur köök. Nad olid kõik nisukesed tõrid seal majas elama, no üks oli hästi pisike, meie kõrval. Üleval mäe peal oli ka samasugune, natuke väiksem Tallinna katusealune. Ja köögist läks luuk keset kööki, oli suur lookus lektrepp, siis oli köögi all oli kelder, kus olid Asjoib suurt pliitia. Ja noh, nii me elasime, nagu ma märkan siit vanu märkmetest. Me alguses läksime sinna isa, ema, vanaema ja onu, aga siis onu ja vanaema läksid hoopiski hiiule elama ja siis me elasime seal. Kolmekesi lendab ema isa ja siis sündisid lapsed, kus siis vanaema tuli hiljem meie juurde tagasi. Kui ema isa surmani tähendab. Teie isa on sündinud Peterburis. Jajaa revolutsioonini läksite Ida-Virumaal, mitte Ida-Virumaalt, ütleme Virumaalt, siis ei olnud seda vahet ida ja Lääne-Virumaalt mindi ju sel ajal palju tööd otsima. Peterburgi ja eks minu vanaema ja vanaisa läksid ka. Vanaisa oli, olin lukksepana töötledis tööliselt ja vanaema oli koduhoidja ja õmbleja ja igatahes koduabilisena ta seal töötas. Ja seal sündis ka siis minu isa ja minu onu kõigepealt onu oli kaks aastat isast vanem ja nad käisid seal isegi esimesed klassid koolis, kui ma ei eksi, pidid käima ja kui 1907 sündinud muidugi ma ei tea, mitu klassinud seal siis koolis veel käisid, kuni revolutsiooni all, siis nad tulid, tsiteerimine oli selle nimi vist ja neerusid nii-öelda tagasi Eestisse. Teie lapsepõlv oli kurb sellepärast, et pisikese poisina kaotasite mõlemad vanemad jäid vaeslapse, eks. Ja see tuli hiljem, tähendab see sõja ajal seal elasime, siis olid juba sündinud. Ja vanaema oli ka juba meie juures, onu töötas sel ajal küte jõus, onu oli poissmees, küte jõus, Mark sõiderina kaevanduses. No ma ei mäleta sellest sõjast ajast midagi halba, sest me elasime kaunis kenasti. Ta oli vedurijuhi abi, ema sel ajal juba enam ei töötanud, sest tal olid kaks väikest tüdrukut, eks ole, minu kõrval veel. Ja kui tuli märtsipommitamine, et see on mul meeles? No sealt on võib-olla üht-teist meeles ka, sest mu sugulased olid ikkagi Virumaal edasi ka külas ja kus me suviti käisime ja sealt on üht-teist meeles. Ma mäletan seda suurt kalu. Õue, kus mind ründas üks kukk seal nagu silme ees päike ja siis veel. Maidesse võis olla 43. aastal või nii kuskil jah, sest tõde oli teine, õde oli üheaastane, ta isa süles Photopelgaavel vanad Kupin ründas igatahes. Ja nojah, ja kuidagi nagu ilusti elasime selle sõja ajal. Isa ei mobiliseeritud. Tädi Heino Taali vedurijuhi abi ja ta vedas seal haavatuid rindelt rindele vägesid, võistorongi juhte ja neid oli vaja, sõjast käin aga märtsipommitamisel ajal. Seda ma mäletan. Hästi, sest et no me oleme rahumäele sellest suurest pommitamisest eemal, kuigi üks pomm kukkus koolimaja õue, elasime kaunis lähedal koolimajale selle, siis seda nimetati tollal pärast seda vähemalt 27. seitsmeklassiline kool, kus ma käisin päris selle lähedal ja üks kild selle pommikild. Meil oli see maja oli kuidagi nii seal kaks trepikoda, millal see väiksema majaosa trepikoda ja meie kõrval elasid õde ja vend Treffneritki, sealt ka Hugo Treffneri ka natuke sugulased ja tema oli saksa ohvitser, saksa sõjaväeohvitser, see naabri Treffner Läks just välja nagu teenistusse ei oleks ta ühe sammu veel astunud, oleks kild teda tabanud. See tuli talle jalge ette sinna trepi sisse trepi sisse, see pommikild, mis koolime õue kukkus, aga ma mäletan, et kui see hirmus müra oli, see pommitamine ja kõik on kuidagi meeles, see lennuk, vilin tähendab, kuidagi oli seletatud, et kui ta tuleb vilinal, siis pole vaja karta see pomm siis ta läheb mööda, kui ta tuleb sosinal, siis ta võib pihta tulla. See on mul meeles. Ilmselt isa õpetas, või kes. Ja kuna oli kodunt ära isa oli kodunt ära selle öösel, ma ei tea, kus võis ema olla, aga aga me olime vanaemaga kõik kolmekesi. Ja meil oli suur köök. Kõik aknad olid lahti tehtud, et klaas ei löödaks puruks. Ja vanaema ütlus on mul meeles, et ma olen kõhuli maas, kõik seal köögis pliidi juures ja vanaemad, ärge kartke küll jumal kaitseb meid. Ja ma mäletan oma mõttekäiku, sest ma mõtlesin, kuidas ta võib kaitsta, kuna ma olin pliidi ääres kõhuli maas, siis seal oli tuhakühvel, millega tuhka võeti pliidi alt ja ma mõtlesin, juu tal siis on üks suur tuhakühvel ja ta hoiab seda meie maja kohal all, nii et pommid meie maja peale ei saaks kukkuda. Viskab need aeg-ajalt ära ja selline kujutluspilt oli ja pärast seda pommitamist siis evakueeriti ju seal juunikuu vist oli, kardeti uut pommitamist ja rinne hakkas juba kahju tulema sealtpoolt peale meie ja siis ka meie üks naabripere tõldseppade pere, need viidi siis loomavagunites kõik sõitsime seal palju rahvast, kes kõik Tallinnast evakueeriti. Me olime Tori kandis seal leevi külas, seal oli koolimaja ja selle koolimaja juhataja elas ka selles majas. Siiani on meeles surundi koer killi, olime siis tema nii-öelda selle koolimaja mingites ruumides ma ei tea, kas sealsamas ruumides olid ka tõldsepad natuke kuskil eemal, meie naabrid, Me korterinaabrid praktiliselt ja seal me saime siis teate. Ema oli seal, vanaema oli seal. Ja V3 üks õde oli kahene, teine kolmele mina olin juba lähenemas seitsmele. Kui tuli augusti lõpus teada, et isal surmast. Pilt nagu silme ees ja ma olin nagu sahvris, kas telefon või miski asi oli sahvris ja ta Läksin sinna ja ta hakkas nutma ja surus mind enda vastu ja ma võib-olla päris täpselt aru ei saanud veel, milles asi ja see oli öösel, jah, see oli 29. augusti öösel juba vastu 30.-te kuskil ühe paiku öösel, kui Tapa ja Lehtse vahel põrkusid kaks rongi kokku. Üks oli, tõi lindel haavatuid ja teine oli see, millega tuli, minu isa oli vedurijuhi abi tuli Tallinna poolt. See oli vist tühi. Nii palju, kui ma mul on räägitud pimendamine, käsk oli, vangid ei tohtinud ju valgustajatele neid tohtinud valgust kahes olla ja see kogemata nad olid eesti juba paanikas, sest rinne oli ju kaunis lähedal juba siis sellele kandile nii-öelda tapale, kus see sihtpunkt siis sellel isal oli. Ja Me ei olnud ju ei tohtinud valgust, on ilmselt sakslased, olid paanikas ja vasikaks rangi ühele teele, kui ei saa, sai muidugi silmapilkselt surma. Mul oli tükk aega alles veel see kell taskukell, mis jäi sel hetkel seisma. Aur, mis auruvedurid tungis jusi indist minimaalsetest pragudest, selle kella, siis see kell seisis, läks pärast ühele mu lastele vist mälestuseks. Ja alguses süüdistati isegi isa, sakslased süüdistasid isa, kuna tema laip oli vedurist vedurijuhti olnud. Ja langes nagu süü juba surnud isale, et kuidas tema tohtis üldse rongi juhtida. Aga kui rong üles tõsteti, siis vedurijuht tuli välja hüpanud, aga õnnetuseks valele poole, ta märkas vist natuke enne siis niiviisi, jäime siis sinna ilma isata ja siis mina tulin kuidagi varem tagasi Tallinnasse. Ma mäletan, et ma tulin, ma rääkisin siin perekond tõldseppadest ja tulin nendega koos. Ka mina tulin üks varem, kui mu õed, ema ja vanaema, ma tulin nende tõldseppadega, ööbisin ühe päeva nende korteris. Ta oli võõras koht, kõik oli kuidagi kummaline, mul oli hirmus pissihäda hommikupoole ööd, aga mina ei julgenud selles korteris ringi liikuda, ei välja minema, kannatasin selle hirmsasti selle asjal kuni siis hommikuni välja. Ja siis nad tulid, tulid pere järgi. Muuseas, mis veel meeles on, see sõitsin nagu meilt evakueeritud tee seal nüüd natuke varem, see on loomavagunites, me olime kõik perede kaupa ja ja öösel sõideti pimendatud rongides ja ma mäletan, kogu aeg räägiti, jõulupuud on jälle taevas. Aga need olid need raketid, niuksed, valgustusraketid, mida siis lasti? See tähendas seda, et me võisime ka lennukite ohvriks langeda, terve rong, aga seda ei juhtunud, sest lennukid seal ilmselt lendasid, aga ma ei saanud aru, mis jõulupuud need on, ega mulle neid ei näidatud, mina vaguni ukse peale minna ei saanud, nii, aga siis kui tagasi tulime, siis ei, ema üksinda. Ja siis tuligi, hakkas peale see lugu, mis mu jaoks on midagi erilist, pühas minu onu lelle. Onu Priidu lugu, nagu me räägime taolisel Küttejõus ja kui ta kuulis, et tema vend sai surma, Ta tuli matustele, teame ka siis ta pidi veel tagasi olema ja siis kuskil septembri keskel. Kuna isa ja onu olid kaitseliitlased, siis nad kartsid seda, mis tulemuseni ja oli autovillis, oli valmis, onu räägib, rääkis hiljem, et Willis oli valmis ja teda kutsuti peale. Sõidame ära Saksamaal, aga ta ei saa tulla. Et tal on vennanaine, jäi kolme lapsega üksi ja ta peab minema vennanaisele appi ja ta tuli jalaküte jõust Tallinna. Siin on, tal on isegi see kõik olemas, siin, kuidas ta läks, lahkus, ütle, läks, käis päev. Pluss päev. Siis ta ööbis kuskil kuulõngal, siis käis jälle kuidagi niiviisi jalgsi hamblaste Aegviidu Aegviidust veel edasi. Rätsepal kuskil ta ööbis Rätsepa talu või ma ei tea, kus see võib olla, kuni ta jõudis siis Tallinna Ta peetis oma, tal oli püstol nagu kaitseliitlastele oli, see peaks olema siiamaani, ta ütles veel kui elas, et peaks olema kuskil seal püssimetsades mingi kännu sisse selle peitnud ära igaks juhuks. Ja nii ta tuli ja jäi siis appi emale ja oma emale ja minu emale kolmandale lapsele poissmees, nagu ta oli, ei läinud kahte kuudki, kui suri ema. See oli juba nii-öelda nõukogude aeg oli käes, eks ole, soli november ema haigestus difteeriasse. Ma tean, et öösel hakkas tal mingi selline väga halb olla ja üleval elasid perekond kallased ja onu kepiga vastu lage, kutsus neid kuidagi appi, igatahes ma ei tea, kas neil oli siis telefon või miskitmoodi, ema viidi siis haiglasse. Järgmine päev olin mina saanud emalt nakkuse ja läksin sinnasamasse haiglasse järgi. Ja siis suri, kuna ta lämbus, lihtsalt difteeria alt peab olema alati valvel ja noh, aga see sõja aeg veel ju käis ikkagi ja ja ei olnud seal, kes teda nii oleks valvanud, väga maju muidugi ei teadnud, ma olin seal ja ma tean, et ega ema vist ka ei teadnud, kes on seal haiglas või, või, või ta ikka tahtis mulle kirja kirjutada. Mulle toodio onule kirjutatud kiri oskasin juba ning suuri tähti lugeda on ju ikkagi juba juba juba seitse. Aga see oli kirjutatud. Ma mäletan tavalise käekirjaga ja siis selgus, et see oli lihtsalt segamini aetud ja mina olin väga kurb, et ma ei saa mitte midagi aru, miks ema mulle niiviisi kirjutab, pärast ma sain vist selle õigekirja ja selleks siis onu kätte? Ma olin ju seal väga kaua. Sest mulle tulid otsa veel sallaki, tema oli surnud juba, aga ega mina ei teadnud seda. Ma tean, et lakid ja mingid asjad, miks meid määriti üleni veel mingi mustasalviga kokku ja seal palatis oli üks poiss, kes ütles, et ole ta, su ema on ju, näitas midagi niisugust, mingit rombikujulist asja mina eest ära, mis ta näitab? Tähendab, tema teadis, aga ta ei ütelnud seda mulle välja, vaid näitas niiviisi. Ta oli minust natuke vanem. Ja kuskil ma siis sain enne jõule, see oli novembris algusest kuni peaaegu üks poolteist kuud neeruvaagna põletik, tähendab, tekkis mulle veel otsa, mitu haigust pidin seal? Jah, siin on onu märkmikus, on 23. novembril difteeria pisikutest vaba ja paraneb, on siin kirjutatud ja ma jõudsin koju, mitte enne jõul, nagu ma arvasin, vaid ikka natuke varem. Ega mina ei teadnud, mina mõtlesin kogu aeg, et tema on haiglas edasi. Ja aga kodused teadsid kõik, et ma tean, et ei taha nagu sellest rääkida. Ja alles jaanuaris kuskil alguses ma mäletan, et ma küsisin, aga millal emal tuleb koju? Võib arvata küll, raske võib arvata, mis siis nendele oligi sarnast, ma tean, et ka nii võib-olla üle saama. Ma ei kujuta seda ette, aga ma ei tea, kui raske oli, seda ööd olid ju väga väikesed veel. Muutis vist minus ikka küll väga midagi, sest et ma jäin ikka väga sõnakehvaks, nagu on räägitud. Ma ei tea, kas ma siis enne olin jutukam, onu rääkis, et me käisime Rahumäel nõmmel temaga kahekesi, ma olevat ühtegi sõna rääkinud terve tee peal midagi. Ja kui olin koju tagasi jõudmas sinna Rahumäe koolimaja juurde, kus kasvas siis niisugune noh, ütleme praegu poolegi kehani väike kuusetukk siis malevad esimese lause ütelnud, et kas siin metsas karusid on. Ma tean, et pärast seda oli meie elu kuidagi kummaline. Ei olnud, ema ei olnud isa keda mina mäletasin, oli vanaema ja onu Priit. Aga me nagu võõrastasime seda onu Priitu, kuigi ta oli meie vastu kõik normaalne. Jaa, aga ma mõtlen praegu, et see võis olla minu puhul, ma ei tea, kuidas õdedega natuke võib-olla teisiti, nad olid nooremad tüdrukud. Et noh, et kuidas nüüd äkki on siis ikka nii, et oli tema isa, nüüd on ainult onu priit ja mingi mingi niisugune noh kartus või, või see kestis tükk aega. Kas vanaema oli lähedasem? Vanaema oli ka vanaema ja tema oli ikka niisugune, kes oli kogu aeg kodus. Onu pidi ju tööl ju kogu aeg käima ja ma siin vaatasin praegu seal 45. aasta algusesse talle kirjutatud kolme lapse peale kokku 14 rubla 40 kopikat, pensioni kuus. Ma ei tea, mis selles vääringus oli see, mis me saime siis tema nagu meie toitja ju, ma ei tea, kas vanaemagi Sailse mingit pension, vanaema oli ka see, kelle juures Monime hommikust õhtuni ja vanaema oli nagu ikka kõik. Kas vanaema oli selline jutu jutustaja ja laulukest laulja? Ei, ma seda ei mäleta, et oleks olnud ikka mõnda asja küll jah, ta ikka mõnda lugu meile rääkis ja aga tal oli ka nende väikeste õdedega rohkem tegemist kui minuga, sest noh, juba juba hiljem kuskil 12 aastaselt, kui vanaema juba kehvemaks jäi, pidin hakkama ise ka, kuigi onu tegi meile ju ja vanaema tegid enne sinnamaani sööke kui vanaema päeval, ma arvan, et onu töötas veel kuskil lisaks, sest vaevalt et ta nüüd sa ei hakka mõni kolme lapsega, et onu Need on niisugused asjad, mõtles välja nii sihukse, hernesupi tegemise termose või? Ta ise ehitas selle suur kast oli, kus sees oli siis vaskkatel, mis oli seest lasknud ära tinutada ja mis, kes pealt kinni, väga tugevate nihukeste mootoritega. Ta pani selle keema ja pani kasti sisse, mis oli vooderdatud ja siis veel keeras need proovid, mis olid niisuguse, nii et see oli täiesti hermeetiliselt suletud ja siis käib pealt kaeti ära, kuid ma selle lõuna ajal lahti tegin, siis ta keesel hernesupp tahab oma keemist ja ta veel kees seal sees, ta oli mitu tundi seal niiviisi keenud selles termosest, see oli tema enda väljamõeldis. Aga hiljem tuli Mul hakata ja kuskil 12 kolmeteistaastaselt, ma hakkasin juba ise pärast kooli tegema ka midagi ühtteist süüa. Vanaema enam ei jaksanud ta 52. aastal surina, siis ma olin juba 15, siis oli see Kooliminek see tuli siis rahume kooli. Ja üks aasta hiljem, kui oleks pidanud 44 oleks pidanud minema, aga siis olid kõik need vanemate surmad ja ma ei tea, mis kool seal siis üldse sai seal rahumäel olla. Et ma läksin kaheksa aastaselt kooli, 45. aastal. Millised need niisugused poisikesepõlvemängud ja harrastused Sis olitsast rahume, lapsed üldiselt ju suusatasin hästi palju ja ja üldse sellist väljas ja õues olemist. Ja muidugi me olime põhiliselt õues, meil on suur aed selle maja ümber ja vanasti sinna, kui peremees veel elas, tema läks minema jube pärast märtsipommitamist siis muidugi sinna lapsik üüriliste lapsi sinna aeda ei lasknud, aga siis meil oli see aed käes ja noh, ma ei tea, mis seal kõik, see muidugi meil oli väike liuväli, endal tehtud, kus sõime uisutada, uisud olid kants, täiesti primitiivsed. Ja suusatamise võimalusi oli seal ju palju ja kõiksugu mänge, mis seal sai mängitud. Ja meil oli lapsi majalt päris palju, üldiselt. Kuna onu oli selline osavate kätega meisterdada ja siis siis tekkis huvi ka niisukese tehnika ja kõige selle maailma. Ikka vastu jah, kuna ta tegime igas minule igasuguseid aparaate, vaata ma tean, kui kuidas ta mind õpetas tega tegema jõuluehteid, sest kõik jõuluehted olid meil omatehtud, tema enda tehtud ja siis ka minu juba. Aga just tal tegi mul õigesti elektrilisi asju, mida ta oskas ise välja mõelda ja ma hakkasin neid ka ise tegema ja seetõttu, kui ma seitsmenda klassi lõpetasin ja ega meil kummalgi onuga pold aimama, mis nüüd edasi tema mõtles, et ma peaks minema sinna elektromehaanika elektromehaanikatehnikum, et sinna peaks minema. Aga kuna mina olin käinud juba teate, ise mingi pisik oli sees ja olin juba näiteringi teinud seal seitsmeklassilises koolis paar viimast aastat siis maitsma tahaks näitlejaks minna õppima. Aga ega mul see ka päris oma peast ei tulnud, sest et matemaatikaõpetaja, õpetaja taremäe, ütles mulle, poiss, sa peaks venima näitlejaks. Kuradid seda, ütles hästi range matemaatikaõpetaja sisse võib-olla mõjus. Ja lähme siis otsime seda teatrikooli, ei me teadnud, mis seitse klassi alles lõpetatud ja Ivo tab teatrikooli. No selgus, et ei olemas niisugust asja nagu teatrikool ja siis. Ma ütlesin, et näen küll, et kui sa ei taha sinna elektromehaanikatehnikumi, sest mainin nagu siis nõutu ja tema oli lõpetanud reaalkooli tollal ta oli siis teine keskkool, siis ma läksin teise keskkooli ja noh, seal juba Ta hakkas teatri tegemine nagus suurelt pihta, sinna tuli. Ma nimetan neid oma kaheks esimeseks professoriks enne teatrikooli. See oli üheksandas või? Jah, üheksandas klassis olin siis Jaanus Olgulast tuli tegi meiega kevade esimest vaatust esimest pilti, kus ma kiirt mängisin. See on siis nagu näiteringijuhiks Jah, ta tuli näiteringi juhiks Stalingradi olles lõpetanud ju selle, ta mängis ise ju Tootsi sel ajal kevades Draamateatris ja pärast kahte aastat tähendab kaks aastat käisin reaalkoolis. Teine aasta oligi siis Orgulase aasta ja siis poiste kool ja tüdrukute kool, seitsmes keskkool, siis segati ära, mina sattusin siis koos Tõnu haavaga, sattusime seitsmendasse keskkonnale ja kuna meil kevades mängisid niikuinii kaasaga seitsmenda tüdrukute koolitüdrukud siis seal olid nad juba ka mõningad ees ja, ja siis tuli minu teine professor, kes on Silvia lainla. Need neid ma nimetan oma esimesteks professoriteks, enne kui ma teatrikooli läksin. Nii et selline oma hinges ikka päris sügav ja kindel otsus oli langetatud. No ta vist ikka oli jah, sinna poole kiskus õnnetuseks. Võib-olla ma ise pidanud sinna tehnikumi minema, normaalsem elu olnud. Sesse meisterdamine ja lipitamine, see on ikka siiamaani jäänud. Jah, nagu poeg oli väike, eks ma tegin talle ka üht-teist siis midagi, mis mul lapsepõlvest meeles oli ja Expol meeldis teha, ma olen ise neid asju oma külmkapi käima pannud, mis oli lootusetult rikkis. Vana äratuskella abil mõtlesin välja mehhanismi. Kuni Leedust olid tagavaraosad. See lüliti ei tööta, mis reguleerib. Ma mõtlesin selle välja, see oli väga huvitav töö. Poleks pidanud leiutiste Lepatendi. Ja ma see, kes tõi mulle siis selle uue osase mees küsis, mis see teil siin siin andsinud, see töötas nüüd seitse kuud, töötas niiviisi selle abil reguleerida täpselt mul ära kõike. Ta mõtles, et nad end mingit väga lolli nalja sest uskunud seda. Ani, ta töötas. Seal teises keskkoolis ja seitsmendas hiljem ja kus näiteringi, nii hoolega tehti seal isetegevus. Tollel ajal nimetati koolinoorte isetegevus hästi kõrgele järel. Kas muusikaga ka mingeid kokkupuuteid omanud? Ei eriti, aga mulle kingiti mandoliin. Kui ma olin ikka naine, kui vana ma olen, 10 või 12 või olin rohkem või 13? Mandoliin, keegi singis, aga ega mina ei teadnud sellest mandoliini midagi, ma ei oskanud teda häälde panna, aga õpik oli ka kaasa antud. Aga keegi pani ta mulle häälde ja seletas selle asja ära, kuidas see käib ja siis ma õppisin teda niiviisi, noh, mitte nagu mandoliini mängitakse, vaid natuke sinnapoole ka, õppisin teda mängima, mäletan juba seitsmendas keskkoolis lõpuklassides, kui käisin. Mul oli üks suur armastus klassis, seal kuskil äriväljal elas mul meil teisigi kooliõdesid ja ma ei tea, kas neil oli ka mandoliin, aga ma võisin nad ära tüüdata selle oma lõpmatut Hinnistamisega, mis ma olingi, ma ei tea, mitusada lugu ära. Meil on seal peal, ma tean, õrn punased purjed ja mingid niisugused asjad, mis kuskilt sain mingi noodi kätega manni kuulmise järgi võib-olla ei oleks osanud. Kõigi Riina Roose linnateatris oli väga hämmastunud, kui said teada, et ma nooti tunnen, et mul on seal natuke laulda selles viimases lavastuses ja anna mulle nood, kas sa tunned nooti, tuleb välja, et see on tänapäeval mingi haruldus, oli, maitselt muidugi on nagu väga noorest peast tunnen. Tema oli hästi üllatunud selle peal. Kui te nüüd natukene oma lapse ja kooliaja peale tagasi vaatate ja sealt välja toote, mis te arvate, mis on kõige olulisem, mille te olete oma lapsepõlvest kaasa võtnud, täiskasvanumaailma? Ma ei tea, tähendab, mulle tundub, et see, mismoodi onumeid kasvatas, ta oli hästi korraarmastaja, et see on, ma ei kannata kuskil lohakust, kuid kõik, kui miski on korrast ära ja ja kuskil nagu hoolitsemine või, või see enesestmõistetav teiste peale mõtlemine. Sest nagu ma nüüd takkajärgi olen, kõike, mis mul on kogunenud, see onu on teinud, elas kaunis kõrge 86. eluaastani ja suri alles nüüd, üheksa aastat tagasi. Tema nägi kõiki neid, mida minu vanemad ei näinud, et tema kolmel lapsel on kuus lapselast ja 11 lapselapselast. Mida onu siiski nägi, suures osas mitte päris viimaseid enam. Mõelda alati teiste pääle ja vot see on kuidagi oluline, see et sa pead eelkõige mõtlema teise inimese pääl. Ma ei oska seda seletada, mis see on, aga noh ma ei saa kunagi keerata raadiot või telekat, Polonautik kodus vaiksemaks keerata, äkki naabrit seganud. Samas ma kannatan sel ajal, kui all pannakse tümps kõvasti mitmeks tunniks peale. Aga mina ei julge panna nihukest asja peale, sest mulle tundub, et ma võin häirida naabreid. Vot midagi sellist, Ri. Kuskil pean lugu ühest kõige huvitavamat lausest, mida ma kuulsin, kui me teater, Rakvere teater, kui ma seal töötasin, käis paneveesises, kus oli pane vesise hiilge aeg, mil teenis, oli selle teatri juht, mis tegi ta nii-öelda üle Euroopa kuulsaks ja kui tema käest küsis üks näitlejad, et kuidas te lõite, niisugused teated väikses linnas võib-olla natuke suuremas kui Rakvere, ta ütles, et oi, see hakkab väga lihtsatest asjadest. Kõigepealt tuleb inimestele viisakust õpetada. Ja seda ma olen mõelnud, ega see ei ole see viisakuse. Tere ja palun. Ainult see on mingi teine asi, mida peaksid õppima minu meelest väga paljud inimesed meie poliitikas, midagi sellist on mulle kuskil jäänud sellest onukasvatust. Sest mina oleks ikkagi, kui ma sain selle valgeristi ordeni ja kui onu oleks veel elanud, oleks pannud selle laudakaaslase kuumust temale. Oma lapsepõlvest jutustas Aarne Üksküla. Temaga ajas juttu reetmade.