Läikivad tumerohelised lehed servas, hakkide otsas ogad, kaunid punased ümmargused marjad. Kindlasti tuleb see taim tuttav ette jõulukaartidelt. See on teravalehine hiileks ladinakeelseks nimetuseks, endal iileks Akvi foolium. Tegelikult on hiljaksid ehk astelpõõsad suur taimeperekond kuhu kuulub ligi 600 liiki. Neid kasvab pea kõikidel mandritel on heitlehiseid, on igihalja, idi indekseid. Euroopas on nad armastatud hekitaimed, kuid on ka indekseid, mis kasvavad keeglikujulistest puudeks ning võivakuni 300 aastat vanaks elada. Looduslikult esinevad nad enamasti soojema kliimaga aladel, aga külmakindlaid liike saab kasvatada meilgi. Iileksi punased hernesuurused. Marjad näevad küll väga kenad välja, kuid inimesel neid süüa siiski ei kõlba. Need sisaldavad mürgiseid aineid, mis võivad esile kutsuda oksendamist, kõhulahtisust, südame rütmihäireid, raskemal juhul põhjustada halvatust või neerukahjustusi. Kuid näiteks lindudele pole need mürgised ning eriti pärast seda, kui esimese külmakraadid on marjakesta pehmemaks näpistanud on need meie talvistele sulissõpradele. Tere söögipoolis. Igihaljas hekk on väiksematele lindudele talvel ka hea ööbimispaik. Kui kiidaksin marjad on oma ehituselt luuviljad, kutsuvad sakslased seda taime sageli nimega hülse, mis eesti keeles ju kaun. Kõder. Sellest sõnast on Saksamaal tuletatud mitmeid kohanimesid. Sülseede hülsoff, hüldisen, pus, üldsaid hülhorst. Viimati mainitud linn kutsub enko iileksti linnaks ja selle taimekujutist võib seal kõikjal näha. Tänapäevane sõna hülse tuleb aga vana saksa sõnast hulis, mis omakorda osutab ammusele. Inglise keeles on sellest saanud Holly. See sõna on ilmselt kõige tuntum kohanimes Hollywood, mis ära tõlgituna oleks niisiis iileks imet. Kas Saksamaal Niileks lisaks silmailule olnud ka praktilises kasutuses hiileksi tihedat, rasket, kuid hästi poleeritavad puitu kasutati vanasti näiteks puulõigete tegemisel ehk siis puidust trükiplaatide valmistamiseks samuti Intaarsejate tegemisel. Tislerid Sa ütlesid seda eebenipuuaseainena, kuna see imas hästi tumedat lakki. Iideksi puidust nikerdati kanu. Meid ja jalutuskeppe. Suurel Saksa poeedil Johann Wolfgang von Götel oli muide iileksis tehtud kepp. Seda saab veel tänapäevalgi vaima risk ööd majamuuseumis näha tugevate nahksjate lehtedega indeks, teoksi seotega punti, kinnitati külge köiejupp ning kasutati sellist toosti justkui traatharja korstnate puhastamiseks. Veel on traditsiooniliselt riputatud iileks teoksti lehmalauta kuna usuti, et need on loomadele heaks tõrjeks sellise nahahaiguse nagu sammas poole vastu. Kust tuleb aga iileksi seost jõuludega? Küllap sellepärast, et igihalja taimi pole Kesk-Euroopas just palju tõstid, vanad Germaanlased anglosaksid agendid, taime ausisse, mahlakad, rohelised lehed ja jõuliselt punased marjad keset talveaega. Eks need värvid sümboliseerivad ju lootust ja armastust. Kristluses aga seostuvad elu ja verega. Ammustele aegadel Niileksid imikud pakkunud peredele kaitset röövlite ja sõdalaste eest. Nii on saanud sellest taimest ka sümboolne kaitsja kõige kurja vastu. Kirjandussõbrad aga ilmselt teavad, et Sõrmuste isanda looja, kirjanik John Ronald Tolkien armastas iileksid inglasi seal suurte puudenaga oma loodud keskmaal kasvada. Ja mainige sedagi, et populaarse raamatu ja filmikangelase Harry Potteri võlukett, mille südamikuks fööniksi sõlg oli just nimelt tehtud hiileksi puidust.