Mu noor sõber sellel, kui teie mööda võõrama linnu unustust püüate ja ometi ei leia istun mina päevast päeva ühe koha peal oma aias ploomipuu varjus ja otsekui sööbin üha sügavamale selle aia lõhnavasse. Kusti vahibumisse tulen aeda siis, kui kaste pole veel hajunud ja lähen tagasi tuppa, kui hämarus ei lase enam kirjatähti näha. Sest tegelikult hakkasin ma sel suvel oma raamatukogu üle lugema. Ma loen ja puulehtede varjud langevad raamatu lehtedel üksteisega sõdivate või 11 hellitavate sõnade keskele. Ning kõik, see tundub mulle mu huvist hoolimata kuidagi kaugel mu enda vaimujahedusest. Muuseas, nagu nüüd soovitatakse mitte teha kategooriaviga vaimu vaimu ja keha võrdväärsetena vastandades. Aga see selleks ikka vilksatab esile soov vaikida, vaikida, kas sisemiselt mitte soov surra, millel poleks mõttekam vaikimisega midagi tegemist. Lihtsalt vahtida ühe ammu elanud pilvedega kaubitseja kombel taevasse. Ning imestada selle üle, et taevas on alati kohal. Ning imestada selle üle taeva sinisus varjab tema tegeliku sügavuse. Värv valguse ilmnemisviisina varjab kõike läbistava sügavuse, mis ilmneb pimedusele kuuma päikesevalgust, maa pealgi tajuma pigem pimeduse varjatusena, kust pimedus ometi imbub läbi. Augusti juhtub pärast loojangut on siis nagu hämaruse kergendusohe asjade sügavuse tegelik tarkjärgus. Õhtuti vaatan ma aianurgas kasvava kuuse siluetti, kuusk on minu jaoks lapsest saati tähendanud minevikku kui ennast. Ja see minevik, mida ma praeguses eas läbi elan, pole mitte mu lapsepõlvega noorus, nemad jäävad oma loomult ülimaks olevikuks. Ja minevik on nendest rääkimisel ainult grammatiline küsimus vaid see igivanadus, mida ma juba lapsena tundsin kui mineviku ainsat sisu. Ja kuus koma okaste tiheduses ning oma võra katusetaolises laotumises on selle kehastus. Kuidas seda seost seletada? Ma ei tea. Nii ma siin tukkum ploomipuu all unesoontes voolamas tumepunane ja valge, tuhm iha suve hauajärele. Jään ootama teie postkaarti järjekordse kena linnavaatega sest minulgi on veel silmad peas. Tervitades teie. Nii nüüd me oleme kuulanud ära esimese pala selles saates selles keskesaates, kus on külas Tartu kirjanik Aare pilv, Aare pilv, Te, olete üks Kirjanike liidu nooremaid liikmeid. Ja raamatuid on teil ilmunud? Kui ma ei eksi, kas kolm, kolm ja nii. Aga ma usun, et raadio juures on praegu need, kes on neid kuulama jäänud, et sealt algab kirjandussaade tuulesaade öösel on neid, kes teist õige vähe teavad. Tänapäeval on ju see luuleraamatute lett ka nii kirevalt täis, et kui ei ole veel täiesti kindel see minu oma luuletaja, kelle raamatuid alati otsin ja ootan siis võib ka mõni uuem nimi kahe silma vahele jääda, nii et meie, mina ja kuuled, tahame teiega neid lähemalt tuttavaks saada. Alustame päris algusest, kus on teie sünnikodu? Pärit olema Viljandist sündisin seal 76. aastal. Ja koolga Viljandis. Ja siis edasi Tartusse. Edasi tulin Tartusse, õppisin seal viis aastat kirjandust ja lõpetasin möödunud aastal ülikooli. Aga miks te valisite kirjanduse? Ega mul tegelikult mingeid selliseid valikuhetki suuri ei olnudki, sest ma teadsin üsna kindlalt, et ma lähen kirjandust õppima. Ma ei osanud kujutada ette, et midagi muud oleks mõttekam õppida sest kirjandus tundus mulle lihtsalt niivõrd loomuliku asja asjana, millega tegeleda. Aga miks see nii oli, kas oli mingi taust, mingi tõuge? See oli sellepärast nii, et mu ema on kirjandusõpetaja koolis. Ja mingist ajast hakkasin ma keskkooli ajal ise luuletusi kirjutama ja pidasin seda enda jaoks päris tähtsaks asjaks. Ja noh Nagu muu peale ei osanud mõelda Kas ülikool täitis teie ootused või oli ka pettumusi? Õppejõudude ja sellise õppimise koha pealt on ülikool minu arvates tasemel asi. Kuigi, et mida aeg edasi ja, ja nüüd, kui mina olen juba lõpetanud, siis, siis veel hullemini läheb see selline. Osakonnast väljastpoolt tulev mingi peale sunnitav korraldus läheb aina raskemaks üliõpilasele, nii et et vahel on tunne, et ülikoolist tahetakse teha mingit sellist. Kutsekooli lihtsalt. Kas see on mingi ülikooli bürokraatia või sain ma õigesti? See on jah, piiratakse väga-väga karmilt seda kui kaua võib ülikoolis olla, nii et noh, juba üle viie aasta seal olla, mis mõnikord mõne inimese puhul oleks loomulik ja vajalik, et see muutub üha raskemaks. Ülikooli ülikoolile antakse järjest vähem. Või noh, ma ei tea, kas järjest vähem, aga sel semestril näiteks osakonnale anti oluliselt vähem stipendiumi raha, mis muudab õppimise seal raskemaks. Tekib selline nõiaring, et stipendiumi on üha raskem saada, sa pead minema tööle, aga töö kõrvalt on üha raskem. Lõpeta ülikooli lühikese ajaga. Ja, ja ma kuulen seda huviga, sellepärast et mina kui täiesti eelmiste eelmiste põlvkond, et minu ajal unistati sellest, et kunagi võiks ülikoolis ise valida aineid ja mitte käia nagu keskkoolis tunniplaani järgi ja oleks olnud üldse võimatu ette kujutada, et keegi ei lõpeta ülikooli ette nähtud aastatega. Aga, aga nüüd vahepeal on nii palju muutunud ja võib-olla, et see vabadus ja valikuvõimalused on olnud suuremad ja kui, siis natukene nagu tagasi kisub. Aga ma ei ole üldse pädev selles küsimuses kaasa rääkima, aga nii siis õppejõud olid teil huvitav. Ta võib olla isiklikult minu jaoks selline oluline mees, Mart Velsker kellelt ma olen tõsi küll, ainult tegelikult ühte kursust kuulanud, aga ma kuulun temaga samasse üliõpilasorganisatsiooni väljastaja ja mul on temaga natukene lähemalt sidemed kui teiste õppejõududega ja ma julgen küll öelda, et et noh, ta on olnud minu jaoks võib-olla ise seda teadmata ja selline julgustaja ja toetaja Seda on hea kuulda, sest tegelikult eks Veljesto taotlus ja ongi see, et et pisut vanemad ja natuke nooremad ja, ja vilistlased ja kõik just nimelt 11 julgustaksid toetaksid ja, ja seda vaimsust koos edasi arendaksid, kannaksid. Niisiis, tee on olnud väga sirge, väga kindel ühes sihis ja suunas mis olid need alad või mis need lõigud kirjandusest, millega te siis oma diplomi aastal või, või üldse põhjalikumalt tegeleda. Diplomitöö, või nüüd nimetatakse seda bakalaureusetööks miskipärast selle ma kirjutasin Kivisildnik, kust. Aga ülikooli jooksul tegelesime põhjalikumalt ka Madis Kõivuga Kivisildniku töö oli selline tema ühe luuletsükli liivlased analüüs, kust ma laenasin meetodeid sotsiolingvistilisest teooriast. Tiit Hennoste, Risele juhendaja. Selge tulevadki esile kõik huvitavad nimed ja huvitavad teooriad, mis humanitaarilmas ringi liiguvad. Praegu aga huvi Madis Kõivu vastu räägib ka midagi. Nüüd oli ju kõivu juubeliga seoses, temast kirjutati ja räägiti jälle palju. Kas teil on ka isiklik kontakt või tutvus temaga? Ma ei julge öelda, et ma olen tema tuttav või noh, me ütleme üksteisele tere ja isegi on juhtunud niimoodi, et ma olen mingi väikse inimeste hulgaga käinud ühel ühel retkel, kus ta on näidanud oma Beckri talu Aga ma arvan, et see on mingi minupoolne, liiga suur respekt, mis on mul keelanud, nagu sellel läheneda. Aga koosvõime seda nentida, et kell on suur õnn, et niisugune kirjanik ja mõtleja meil on, praegu räägime veel siis teie kirjanduslikest, mõjutajatest või eeskujudest. Kas te võiksite ka oma raamatute maailma kuidagi kirjeldada? Lapsepõlvest? Vaat, ma mõtlesin ükspäev tegelikult selle üle, et kas mul on mingeid selliseid lasteraamatuid, mis mis nagu on sügavalt meeles ja mulle tundub, et, Et vist väga ei ole. Associte kahe täis ma lugesin, lugesin küll lapsepõlves ka päris palju ja mul on meeles sellised asjad nagu Timbulymbuja ja, ja igasuguseid muinasjuturaamatuid, hästi palju oli see 100 rahva lugude sarja. Aga ma ei tea, Ma ei, ma ei mäleta. Ei tule, ma ei mäleta isegi, noh see võistlus, miks te nii olla, et mulle mingil ajal miski väga meeldis, aga ma lihtsalt ei mäleta seda. Hilisema nuhtunud selle kõik ära, aga no ütleme siis need nooruki raamatud või lugemus. Ma mäletan, et kunagi kas oli keskkooli alguses natukene enne seda olin ma väga suures vaimustuses kahest kirjanikust, nad olid Mati Unt ja Jaan Kaplinski. Ma mäletan seda sellepärast, et et ma tegin nende autoritega selliseid suuri lugemis-sessioon niimoodi, et Ühel jõuluvaheajal ma näiteks lugesin läbi kõik, mis mati hundil ilmunud ja, ja ühel suvevaheajal ma lugesin läbi kõik, mis on Kaplinskile ilmunud. Ja Kaplinski puhul mäletan Sain aru saada, see ongi raamatutega niimoodi, et mingil eluperioodil haarab sind mingi autor teeb nagu oma töö ära või ma ei oska seda ütelda. See mulle nii tuttav ka. Ja siis muidugi üks raamat, mis on. Kuidagi D-alateadlikult kogu aeg oluline olnud, on see Rummo lumevalgus. Mida, mille peale ma tegelikult noh, niimoodi ei mõtle palju, aga kui ma kui ma kasvõi oma luuletusigi üle loen, siis ma tegelikult olen kohati tulnud selle mõtte peale, et tegelikult on, need on on noh, ütleme umbes pool minu luuletustest on, on võib-olla selle lumevalguse edasiarendused miskitpidi selle viimase raamatu pealkiri tegelikult on tsitaat ühest luuletusest. Mina arvan, et avamegi neid vahepeal kas selle viimase või mõne teise raamatu ja kuulame natukene teie luulet, siis räägime edasi. Ma loen siis siit raamatust päikest, päike. Jutu, õigemini esimese poole sellest juttu nimi on pildist välja. Me näeme, meile näidatakse üht kaadrit, raami, mille sisse tuleb mees. Vaikselt, märkamatult, muuseas tema eesmärk pole kaadrisse tulemine, ta lihtsalt satub siia, kõnnib juhuslikult kuhugi sisse, siia mitte jääda. See on üks minu kinniskujutelma tõst. Täiesti juhuslikult satub inimene tuppa või kaadrisse või pildile või vastassuunas möödasõitva trammiaknasse võib sellest sattumisest olla teadlik või mitte, aga ta on selles minu praeguses nägemises. Sattumuslik. Tuleb, mees astub kaadrisse natuke kühmus, nägu natuke morn, seljas tume ülikond, käed püksitaskus ja kõnnib umbes viie sekundiga kaadri teise serva ja astub välja. Kuigi tema jaoks pole selleks kõndimiseks mingit väljaastumist. Kaadri jaoks on ja ma ei tea, kas me teeme targasti, kui usume kaadriseaduspärasusi, milledest kuuluvad ka sisse ja väljaastumised kui tegelikult mees lihtsalt kõnnib ühest turuplatsi äärest teise. Ma ei tea, kas turg on täis või tühi. Arvata on, et pühapäeviti ikka täis, kuigi mulle sobiks rohkem, et plats on tühi selleks kaadri jaoks sobivam. Et olgu ta siin tühi. Siirdub Pärnu tänavale, ostab seal plika käest kahe rubla eest männijuurtest korvi ja kõnnib tagasi raudteejaama. See on juba üpris vanamees ja, nagu romaanist selgub, paari tunni pärast ta sureb. Aga veel on ta täis elu, ta istub rongi ja sõidab edasi. Mis romaanist ma räägin jaja seal tegelikult kirjas ühes raamatus, mille nime ma veel välja ei ütle. Aga seda raamatut luges umbes 11 aastat tagasi üks teine vanamees või oli seesama, sest tumeülikondi lipsuta särk kuuluvad pigem tema juurde. Ja ma loodan, ta jõudis vähemalt selle korvi ostmislooni. See on umbes romaani keskel, sest raamatu lõpuni ta ei jõudnudki. Nii nagu härra professor ei jõudnud enam Peterburi, nii ei jõudnud see vanamees enam raamatut lõpuni. See jäi ta viimaseks lugemiseks. Ta suri viljandi vanas haiglas, ma tea tänava nime enam, aga see on järveoru ühes servas, teisel korrusel samas majas, kus üheksa aastat varem olin sündinud mina. Aga mina sündisin alumisel korrusel kevadel aprillis, lumi oli maas või ei olnud? Ma pole seda kunagi ema käest küsinud. Aga ma olen alati oma sündimise päeva kujutelmad lumisena, sest lapsepõlves oli mu sünnipäev alati lumine. Ja koolimaja oli paari tänava kaugusel. Õpilased tulid akna alla mu emale, õpetaja. Ja soovisid on. Milline võis olla 70.-te keskpaiga Viljandi vaim? Ma ei tea seda, ma olen näinud vaid fotosid, kus mu ema prillidele on väikesed mustad, kandilised raamid, mis tundusid mulle viie aastasena tohutult aegsed. Kus mu isal on veel suur habe ja rohkem juukseid, kus ema õpilastel on pikad juuksed, poistel ja lühikesed klikka seelikud, tüdrukutel ja fotod on täis päikest. Imelikul kombel tundub neil kõigil olevat hele suvepäev. Aga see puulehtede vahelt langev päike ehk ongi minu lapsepõlvevalgusroheka varjundiga, sest ta tuleb läbi paksude võrade. Ja siia lisandub mingi heina ja suvise linna segunenud lõhn. Mis kaader mulle siin ette tuleb, kui ma mõtlen tollest valgusest? Kindlasti üks värviline foto oma esimesest koolipäevast, millest ma ise suurt midagi ei mäleta. Aga see pilt küll tuleb kohe ette. Meie suurema aja suures rohelises rohtaias hilissuvine, lopsakas hein ja täies jõus haljusega puud, mõned lilladki kuskil peenral. Ja seal seisame mina koolivormis ja koolimütsiga ja mu vanaema isa poolt ja mu vanaisa-ema poolt, kes suri paari aasta pärast õieti pooleteise aasta pärast korrus kõrgemal kohast, kus mina sündisin. Ja me seisame seal keset keskpäevast rohetavat puude varju hämarust ja on üks asi, mis mul eriti meeles on. Vanaisa vaatamine piltlikule, kelleks oli minu isa otsa tema tavaline pilk, läbitungiv, natuke kuri ja vana, väsinud. Võib-olla ei midagi erilist, aga just see, et me vaatasime seda pilti ükskord üsna varsti pärast vanaisa surma, vahest aasta pärast seda. Pimedas toas vaadati diaprojektoriga pilte, kuhu neid lasti elutoa uksele vanas majas Willimiselt. Ja vanaisa vaatas oma tungiva pilguga otsekui teistpoolt tundmatust hirmu tekitavat pimedusse imendumist mulle otsa. Ta oli surnud ja ometi võistluselt pildilt mu enese kõrval seistes mulle juba ilmselt neljanda klassi poisile otsa vaadata. See tekitas kõhedust. Hilissuverohelus, milles seisab surnud mees. Sa tead, et ta on surnud, kuigi ta seisab otsekui elavjõust oma pildist välja. Mulle otsa vaatamise tõttu elav inimene. Otsekui muutuks ta ka tagasihaaravalt kõigil oma eluajal tehtud piltidel surnuks, aga ei, just selles ongi asi, et pildil olemise ja pildi esmakordse nägemise hermeneutilise ringi alguse vahel oli vanaisa surm. Kui pilt pildistati, oli ta veel täiesti oma vanaisa seisis seal kõrval. Aga vahepeal oli juhtunud midagi, mis muutis ta üdini võõraks. Seisin inimeste selja taga, mulle tehti teed vabaks lükati kirstu poole, ma nägin vanaisa ebaloomulikult auku vajunud ja kollast nägu, hakkasin nutma ja pugesin inimeste vahele tagasi. Rohkem ma teda matustel ei näinudki. Ema küsis mult, ma ei mäleta, kas kohe või hiljem, et kas mul hakkas hirmus või oli mul kahju, et ma nutma hakkasin. Avastasin, et kahju. Aga tagantjärele mõeldes ei olnud see kahjutunne, pigem solvumine, haabumine, mind oli kibedasti petetud. Tagasi pöördumatus oli vanaisa vahetunud väga võõraks, teisiti olevaks. Teda oli raske omaks võtta. Ja nüüd, kui ma nägin toda pilti elutoa uksel, siis põrkusid need kaks omane ja võõras vanaisa. Ja mõlemad olid pildil olemas. Võib-olla saima sellest võõrusest üle pärast üht unenägu. Me olime talle mõisakülla külla sõitnud, aga ise imestasime, et ta on elus. Ja vanaisa seletas ise äralikult rõõmsal moel, kuidas ta oli koera hinge endale saanud jälle elus. Niimoodi olema, teda mitu korda näinud. Ta tuleb meile Viljandisse külla ja mina imestan, et ta peaks ju tegelikult surnud olema. Aga tema itsitab omaette ja näib ütlevat, et näe, ikkagi olen elus. Viimati nägime teda unes sel kevadel veidi enne oma sünnipäeva. Mina olin teisel korrusel, vaatasin aknast välja ja otse mu all oli maja sissepääsu, uks, millele keegi koputas. Ma vaatasin aknast alla ja mu all oli vanaisa, ajas pea kuklasse ja vaatas otse üles oma ümmarguste läbitungivate öökullisilmadega. Ja samal päeval nüüd juba täiesti ilmsi, vaatan ma oma köögiaknast teisel korrusel alla ja alumise korruse aknaplekid otse mu all istub kass ja vaatab pead kuklasse ajades mulle oma suurte ümmarguste silmadega otsa. Et mulle tuli kohe meelde nagu välk öösel nähtud uni. Isegi meeleolu oli sellel vaatamisel sama. Ülikool on selja taga. Millega te praegu tegelete? Praegu ma olen tegelikult ülikoolis, edasi, ma olen seal magistrant kirjanduse erialal. Uurimistöö teema on praegu ikkagi veel üsna hägus. Esialgu olema teda. Nimetanud. Niimoodi, et autometatekst kirjanduskultuuris on seotud sellise semiootilise teooriaga, mida ma ka ülikooli ajal õppisin kõrvalainena. Aga sinna tuleb veel mõelda, kellest konkreetselt hakata kirjutama ja mulle miskipärast tundub üha rohkem, et see on ikkagi kõiv, kellest kirjutada. Aga nüüd see luuletaja olemine või kirjanik olemine? No meil on küllalt näiteid selle kohta, et tõsised kirjandusuurijad on ka ise kirjanikud Jüri Talvet, Jaan Undusk, või no kes kõik veel, kas need oma luuleimpulsid näiteks, kas need tulevad sageli ka sellest materjalist või kokkupuudetest selle ütleme toorainega, mis on selle Tealste Jah, need on tegelikult väga otseselt seotud, sest ma olen tähele pannud, et need luuletused ja see teaduseks nimetatav asi või õpingutega seotud asi et need neid tegelikult nagu käivitub üks ja sama mootor, et ma olen tähele pannud, et, Kõige paremini tulevad luuletused näiteks mingi eksamisessiooni ajal, kui see noh, asi juba niikuinii iseenesest käib ja on mingi selline mõte, pinge kogu aeg sees, äpini ja, ja samas on ka seda muud asju palju lihtsam kirjutada, kui, kui on mingi selline luuletamise hoiak sees. Et kui on mingi selline, noh, seda võib nimetada võib-olla loovuseks või et kui see mingi loovuse kanalil on parajasti lahti, siis tulevad mõlemad korraga, aga kui kui ta on kinni, siis ei tule kumbagi. Sellega tuleb mulle meelde üks selline ütlus, mis mulle kunagi öelnud, et mul oli esimene raamat välja tulnud ja siis ma viisin kinkisin oma semiootika õppejõule Igor tsernovile. Ja selle peale ta siis küsis nüüd niimoodi, et kes tendentsi saarele, et kas te olete nüüd luuletaja või olete te teadlane, kelleks te tahate saada? Ja siis mina niimoodi häbelikult vastasin talle, et noh, eks ma siis nagu vaheldumisi püüa rasva ja ja siis ta ütles selle peale, et vaadake ette, et selline asi viib isiksuse kahestumise, nii, te teate ise, kuskohas line asi lõpeb. Aga noh, mina tunnen, et asi on tegelikult just vastupidi, et ei ole siin erilist kohestamist midagi. Teil oli hiljuti Tallinnas kirjandusõhtu ja tuleb välja, et sealt ei lugenudki aluledzi. Jah, ma mõtlesin seda viimast raamatut esitleda juba siis mõte tekkis, kui ma selle käsikirja kokku panin, umbes aasta aega tagasi, et seda raamatut ma esitlen niimoodi, et ma ei loe luuletusi ette, vaid. Provotseerin neid seina peale, et noh, kuidagi esitleda raamatut samas vormis, mis raamat isegi on. Umbes suurelt nagu ekraanil inimene loeb raamatu lehekülge. Aga kas see tähendab siiski seda, et need luuletused võiksid olla ka niimoodi klassikaliselt häälega etteloetavad? Aga lugege, mida sellest viimasest kogust just mõtlema. Noh, üks selline luuletus, mis võiks tõesti kõlada ka Ja ihu, oma masendus nii teravaks kui peenim teemantnuga peidab põue südamesse see ja astu laugelt nõlvult hämarneva küll sammudesse uinunud päeva, petlik helin. Eha taustal lõika esimesse ukse, piitab täht või tärn või ristikheinaleht siis taanduv viljapuude varju Harju, Harju märjas heinas tüve najale magama, taustaks laulud altpoolt jõge. Ole sõge, julge olla meeletu, ka unekirikus lõhub peeglid altaril. Ei ihu sinu masendust, ei usuelu nagu teemant voolab peenimaiski soonis. Laubalt särab kuritarnija laugudesse sula pärgastina. Peeglid nähes sind nüüd pingulduvad nagu vibu heidavad su nagu noole kellessegi pikki säsi. Lõikad oma oleviku lõikumisse, märgi pärnaleht su abaluul. Lahti kui hukkub klaver, pianist, siis läheb viiulite kloostrisse kõrva taga laulda ümisev tõmmulill. Seesam silmis ihus puhkemas ummi puu pilk hingamas pikki ainsat vihmast poogna tõmmet. Uks jääb pärani ja lukusuu. Leban oma loo all kuni murdumise piirini. Väsitav laotus läheb idas õrnaks lapse moodi rõõmsaks. Lausete kahvatu oranž vaimukus, sõltuvus üksteisest. Sidusus lämmatab mu loo lehekülgi. Kuni ühel neist armun sõnasse, Õun, roos. Lehed loojuvad minust vasakule, ise leban läbipaistva ja heledama keset köidet. Kell saab kolm päeva noatera. Kasekahin nihkub silmapõhjale, kui hommikune viimsed tilgad kilduvad mu päeva nimele, peaaegu varjates pilgutagust rohelust. Leban keset päikesenootide kimpe, millest koosnevad mu loo tähendus, eeldused. Ainus veel uskuda, et lehtede sirvija on ärkvel. Endast märku andev vajadus näha enese pilku kellegi teise omas ja muusikat kuulates. Helisid lameneb pilvede kujutis õhtuti leban selili. Kuumad päevad lõpuni tunda, et viimaks leida, et mahub kaugusesse ära terve meel. Kõrguse kudet minus polegi tundeid ainult ajuti ehk mu võrkkestal pildiks milles pole muud midagi, kui pärastlõuna, Mil, jäin selles elus mõtlema. Aega olen nautinud. Ma ei usu pilvede ja meie vahemaid ruumi lõplikkust, püüan rütme pidi liikudes ületada. Vahin üles ja näen tumedat silmapesa, milles rahu magab ja on sinu näoga. Kes on need inimesed, kes teie luuletusi esimesena kuulevad? Esimesena kuuleb mu kallis elukaaslane kodus neid. Noh, ja siis mõned lähemad sõbrad nagu näiteks Sageli on selleks Kalju Kruusa Kas Tartu nooremad kirjanikud käivad tihti koos, on teil niisugune seltskondlik läbikäimine ka või kirjanduslik seltskondlik? Käite Kirjanike Maja sõi. Noh, sellist Kirjanike Majas kooskäimist on Noorte Autorite koondisel nagu rohkem nemad, nemad seal pesitsevad, aga mina seal väga sageli ei käi. Aga erakond. Erakond ka tegelikult ei käi kuigi sageli enam koos. Erakonna selline kõrgaeg on tegelikult möödas ja inimesed on järjest lõpetavad koole ja ja, ja sellist kambavärki on järjest vähem erakonnas võib-olla kõige selline aktiivsem kooskäimise aeg oli. Väljas erakonnale ainult üks raamat, see koguteos üheksa väin. Nojah, eks see ongi nii, et ilmselt selles kujunemise järgus on rühmitus ja mõttekaaslased väga tähtsad, aga kui juba tekib see iseseisvam, kindlam enese arusaamine ja et siis võib-olla ei ole, see on kuidagi ei ole see enam nii vajalik, aga ometi jälgite kindlasti huviga nii, nii endast, nooremate kui ka Kõikide luuletajate tegevust ja, ja, ja kui te peaksite nüüd eesti luules midagi kus, kus on teie meelest praeguse see õitsev aed või see, kust kust loota on midagi. Eesti luules on tegelikult nii palju erinevaid asju, et see sõltub kindlasti erinevate inimeste maitsest, mida ta selleks õitsvaks aiaks peab. Minu jaoks olid näiteks möödunud aastast mõned raamatut, mis, Mulle tundub, et väga head või need olid näiteks Krulli raamat Soomet siis üks huvitav debüüt oli. Kas uusi luuletusi neid pärast viimast kogu sünnib ka ohtralt? Ei sünni eriti ohtlik, sest ma tunnen, et see kogu tegelikult on tantsuline, kolmas kogujum ja tunnen, et sai valmis niukene üks triloogia. Et nagu samas laadis või samades laadides, mis läbi nende raamatute jooksevad ma nagu rohkem eriti ei. No ei ole mõtet kirjutada, et ma praegu olen niukses ooteseisundis rohkem ja kirjutan väga vähe, võib-olla kuus ühe luuletuse. No ma soovin igatahes. Inspiratsiooni jätkuvalt, nii teaduses kui loomingus. Mu armas sõber Istusin täna hommikul tagatuppa pehmesse valgesse tugitooli kooli olles riiulist kaasa haaranud juhusliku raamatu. Vaatasin siis aknast välja, kell võis umbes 10 alla 100. peent vihma, sooja vihma, mis tõi selgesti esile. Juuni roheluse. Aken oli lahti, sealt tuli ploomilehtede hõngulist hommiku niiskust, kardemoni liikunud vihm tegi puulehtedes häält. Raamatu juhuslikust kohast lugesin, tervitan kõiki ja soovin neile päikest ja vihma, kui vihma on vaja. Ja seda, et neil oleks kodus avatud aknal meelistool, kus istuda ja lugeda mu värsse. Need on teie read, te kirjutasite need kunagi mul külas käies seni ainus külaskäik juurde. Just siin samas toolis istudes, unustasite need siia ja lasite hiljem kirja teel need järgi saata. Mäletan te seisite enne lahkumist uksele rääkisite. Et tahaksite olla munk, karjus kuskil maakohas. Kes teab, miks seisab ukselävel umbsilmne, too käes magav nuga, teises pihus, draamat hõbekirjaga. Pilkasin teid seekord oma luuletusega. Te ei saaks selleks kunagi, tundub mulle praegu kus viibite, nüüd ma ei tea, millisesse võõrastemajja saadetakse kiri teele järgi. Mina istun siin ridade vahel päevi igas minutis, möödub 20 aastat. Kirjutan taas ja taas teile sellest, kuidas mu hommikud avavad mu silmi nagu raamatuid juhuslikust kohast. Ja loevad neist samu silmapilke, millest kunagi olen sigitatud. Ja kui suren Anno pisaranäärmes ikka sama hommiku niiskus, mis teilgi praegu. Olge terve. Teie A. Keskesaates päris üles Tartu kirjanik Aare pilv. Saate toimetaja Mari Tarand.