Valmar Adams õppisite Tartu Ülikoolis aastail 1921 kuni 29 ja kas ülikooli minek oli loomulik, jätke teie gümnaasiumiharidusele ja üldse gümnaasiumis käimisele või eeldas seega mingit väljakujunenud eluprogrammi. Mina lihtsalt püüdsin saada haridust nii palju, kui see mul oli võimalik. Ja tee keskkoolist ülikooli, see oli mulle endastmõistetavus matturculeerite 1921. Aga mul ei olnud raha, et õppida üsna kõrge õppemaks oli ju tol ajal, ega siis tol ajal ülikooli ei olnud mitte tasuta nagu praegu vaid kõrge õppemaks oli. Ja mina sõitsin kohe samal aastal Petserimaale ja hakkasin seal rahvavalgustaja, nii et enne, kui ma tegelikult sain Tartusse õppima tulla, tuli võita majanduslikke raskusi. Surd. Mida see ülikool siis toona tähendas, kui me mäletame, see oli alles oma siis rahvusülikooli staadion, kujundamas ülikool. Jah, mida, mida ülikool tähtis? 20. aastal oli Tartu ülikool, ütleksin pigemini rahvusvahelise staatusega kui rahvusliku õpetus käis ju peaaegu kõik, kes Euroopa kultuurikeeltest peale Eesti keele ka vene keeles saksa keeles prantsuse, inglise ja professor süüdis, luges erikursuse kooli ladina keeles väikeses auditooriumis Õigusteaduskonna villast teistkümnest kateedris luges algul ainult kaks õppejõud eesti keeles. Soomest Saksamaalt, Rootsist, Šveitsist ja üldse välismaalt. Kogu õppimise protsess tuli õppijal endal organiseerida. Tol ajal ei olnud ju kursus süsteemi nagu praegu. Mis näeb ette lõpetamist nelja, viie või kuue aastaga. Õppeaeg ülikoolis ei olnudki üldse piiranud, tuur kehtis ainete vaba valik. Lõpetamiseks oli vaja saavuta teatud punktide arvu teatud ulatuses. Ja kirjutada ridasimeneri Tõnnik tõeline filoloog. See õppis ligi aastakümne enne kui ta suutis sooritada neljas valitud aines kõik seminarid eksamit, ülem-kesk- ja alamastme ulatuses või nagu tookord ladina keeles öeldi laudaatori cum laude ja probaatori. Te olite filosoofiateaduskonnas, milliseid aineid filosoofiateaduskonnas õpetati? Mina õppisin kõigepealt aja loolaseks minu peaõppejõududeks oli Soome ajaloolane professor Seeder Berg kelle juures ma sooritasin Eesti Põhjamaade ja üldajaloo eksamit ja teine professor, oli kirjandusteaduse esindaja igas mõttes. Et mina olen hariduselt ajaloolane, mitte filoloog, nagu arvas püksi. Panen jalule ei hakka. Kirjandusteadlasena olen ma kirjandusajaloolane kõigepealt. Kes tunneb näiteks väga põhjalikult ka keskaega ja filoloogia, aga ma hakkasin tegelema alles Karl Vaba universiteedis Prahas. Filosoofilise hariduse sain Humboldti Ülikoolis Berliinis Nicolaus Hartmani seminarides. Tartus ei olnud tal ühtki arvesse, võidavad filosoofia, professorid. Eksamid on ju väga kuulsad kurikuulsat õieti, sest nemad kestsid ülemastme ulatuses kuhu ma 15 kuni 18 tundi kolmes järgus. Iili eksamiks oli kuue tunni kirjalik töö. Minu kirjalik eksamitöö on säilinud ülikooli arhiivis. Milli jäi mulle mu vastus šeik spiri loomingust viiel lehel ja vastus veni form alistide meetodist kuuel leheküljel. Neid on õieti väikeselt üsna tihedat lühimonograafiad, nagu hiljuti ostsin. Kui ma nüüd vaatasin, siis alles lubati. Suulisel eksamil järgnes kolm eksam istungit suitsukorteris millede juuksur tema küsis, läbib kogu programmi, nii et mitte eksamineerimist. Pilleti järgi pommiletam, seda üldse tookord vähemalt meie teaduskonnas ei tuntud. Mõnikord kujunes ka mõttevahetuseks, mida sa ei lahenda ainult sel teel, et professor otsis oma raamatut, hobust, vastava teatmiku ja siis mõnikord ei õigus ka üliõpilasel mitte professor eriti olisid siin prügi juures, kelle juures lõpueksam kestis viis tundi kohvi vahepausiga näiteks kuin CD menüüs Kruusi, Hans Kruusi, siis see venis väga pikali. Kuna Gruusia seisukohad väga erimised munarhist, sõidenbergi hommist. Nüüd te mainisite Synceederbergija suitsu. Kas on veel mõnda õppejõudu, kellest eriti mingid mälestused on jäänud? Minu arvates siiski, eriti keelte alal, oli palju kergem lõpetada Berliini või Viini ülikool kui tolleaegne Tartu ülikool. Miks nõudmised olid ikka väga suur, et need noored professorid nagu näiteks oras või siis ka mägiste ja ja Saareste niit nõudsid üliõpilaselt peaaegu vürtsi teadmis endaga. Dotsent Weinberg arstiteaduskonnas, see kukutas põhimõtteliselt anatoomias läbi vähemalt poole kursuse. Ja ka farmakoloogia eksam professor markani juures. Seda sai sooritada ainult tõeline mälukunstnik. Ja kaunike osa arstiteadusel õppijaid langes pärast nõndanimetatud philosophicumi välja. Seetõttu olid Tartu arstid olid kogu Euroopas kuulsad. Ma küsiksin ainult niipalju veel nende õppejõudude koha pealt. Kas teid kui immatrikuleeritud üliõpilaste ümbritses ka teatud aukartus õppejõudude ees, hirm eelseisvate eksamite ees või teie teile nooruses omase bravuuriga murdsite läbi ka sellest psüühilisest barjäärist? Kuidas ei mingisugust hirmu ei olnud näiteks Gustav Suitsu juures ma olen paarkümmend korda kohvil käinud ja me oleme Postimehe veergudel kõvasti polemiseerinud teinud ja nii see oli juba täitsa isikupärane vahekord ja tundsime teineteist väga hästi ja midagi juhuslikku momenti seal ei saanud üldse olla. Ettevalmistamine oli kestnud aastaid, mina olin peaaegu kogu nõuete oma. Maailmakirjanduse konspekteerib mul praeguks kast konspekti näiteks sonaa ühest teosest naturalistlikus teosest, mida praegu vaevalt keegi loeb. See oli. Sellest ma leidsin hiljuti konspekti, mis oli ligi 80 lehekülge. Niisugust hirmu ei olnud keegi läinud eksamile, kui ta riskis läbikukkumisega. Selleks ajaks, kui te olite magistritiitli omandanud olite ka juba üsna tuntud luuletaja oli ilmunud kaks kogus, siis 1924. aastal ja 1926. aastal vastavalt siis suudlus lumme ja valguse valust. Ja luulenuumik, see oli minu elu teine pool. Insi kraamatuni jõudmine oli tookord raskem kui praegu. Raamat oli väga kallis. Kirjastus, tookord ei avaldanud plika poeesiat Kirjanike Liidu juures ei eksisteerinud mingisuguseid noortekoondisi ega luulekonsultant. Kirjanikkude liitu võeti ainult selliseid loovisikuid organisaatorid üldse mitte, kes olid juba midagi korda saatnud, minu isik kogu valmis 24. aastal, aga ei saanud kõik ära trükkida. Kirjastaja ei julgenud nii paksu raamatut teha ja niisiis esimene pool ilmus 20 tilli jõuluks tiitli all, suudlus lumme. See oli mõeldud otsekui neid ette koguks minu poolt propageerida eesti riimi uuendusele nagu võib seda lugeda raamatule lisanud. Nii et siis see suudlus lumme oli nagu selle teie riimi uuenduse. Manifest Jaanides ja kahtlemata ja ma olen seda toonitanud. Avaldasin ajakirjanduses 34. aastal artikli, mida keegi, ka praegused professorid ei ole lugenud. See oli triimi juubel 1934. Mina vaatasin sellele kui suursündmusele ja selles minu arusaamises kinnitas mind ka Leningradi suur riimiti oriidingusel Munski, kes kortartus külastas ja ütles mulle venekeelse referaadi kohta. Nüüd muide, see suudlus lumme pälvis ebatavaliselt palju arvustusi. 16 kuu sõna võtta 16 sõnavõttu ja üks monograafia, mida ilmaaegu ei loeta enam. See on väga särav monograafia ja sellel on lisandatud väga täpne bibliograafia. Ma arvan, et oleks hea, kui seda praegu natukene uurimisel võetakse. Kas see suudlus lumme võis, vähemasti sellest kogust oli juttu teil ka Gustav suitsuga. Ja kuidas üldse akadeemilistes ringkondades vaadati teile, kui äkitselt nüüd esile kerkinud? Noja nende 16 sõnavõtu hulgas ilmusid retsensioonid peamiselt Akadee millistelt autoritelt. Üks esimesi oli Silvet tolleaegse nimega malbe, siis professor, oras siis ülikooli lektor Pravdin, siis mul ei tuli äkitselt meelde, me peaks vaatama ja bibliograafiaga isegi mitte võhi, kuidas sõnavõtud. Aga kas oli niisugust organiseeritud teadustegevust ka iga viie peale, püüdis omal käel mingi probleemi võtta, seda. Gustav suits, mingisugust juhendamist ei teostanud. Kui läksid tema juurde midagi küsima, siis tema tavaliselt tõstis kaks kätt nendes ise ise ise kõik isetegevus. Tal oli selleks liiga vähe aega. Õudselt töid tehti ilma juhendajata ja ilma abistamisel. Aga sel juhul avaldamisvõimaluste eest, kes hoolitses. Kas ülikool? Ja siis. Ülikooli lõpetamise järel ja magistrikraadi omandamise järel siirduti stipendiaadina Prahasse. Mis viis teid sinna? Selle teadlasstipendiumi Praha Karlova University juurde, selle ma võitsin konkursiga, kirjutasin seal saksakeelse lõputööd tšehhi sümbolisti Ottega preestrinna loomingust, mis, nagu ma kuulsin, on Tartu riikliku ülikooli käsikirjade osakonnas praegu. Seda pole ükski kriitik näinud. Tõelise meistri üldse on praegu Tartu ülikoolil on nagu kõik teised. Nõukogude ajal oli kuld, on kaadrite ettevalmistamise riiklikud asutused. Tollal oli Tartu ülikull laiali valgunud uue struktuuriga, universitas tema lõpetajale ei olnud, garanteeriks mingisugust kohta ja õppetöö ei olnud üldse organiseerinud välja arvet, arstita teaduskond tema tulevasele elukutsele. Sellega tegelesid hoopis teised asutused, nagu näiteks, kes tahtis keskkooli õpetajaks saada, see pidi minema metoodilise seminari õpetaja Adamsoni juurde ja see oli hoopis eriliin. Aga Tartu koolis näiteks oli valitav direktoraat. Tegelikult oli ülikool siiski peaaegu autonoomne. 80. aastal pärast mul pätsu ajal hakati siis piirama sõda, autonoomsed. Ütlesid, vaat et ülikoolis oli see universikas. Et see oli tähtis. Ja omaaegne ülikool tähendab eeskätt seda siis see, nagu rõhutas nende inimestel, kes ülikooli tuli, nende endi püüdu ja taotluste õppida. Kas siiski selle kõrval, kes ise sinna tulid ja tahtsid palju juhukülalisi, kes korraks ainult tulid vaatama, mis siin on ja? No ja seal oli ju suur vabakuulajat, instituut, oli näiteks minu vene keeleloengutel ning käis nii-öelda pool kirjandusliku maailma. Talvik käis isegi Sütiste Schütz, see oli paar korda, oli teda näha. Ja käis ka lihtsalt minu kohvikum tuttavaid, kuna ma lugesin kirjanikutest, kelle limiiti tookord ei olnud tuntud nagu need marinad, seda minu lemmikpoeet üldse vene kirjandusest ja ühe oma kursuse nina pääl kirjastasin niiviisi Triti Akowska Totterid, Jakooba mutrid, Jakovski, kurb teatavasti 18-sse sajandisse. Kofoniks Riiannani, kes kirjutas kuulsa poeemi, üritasin detaili. Räägitakse veel omaaegse ülikooliga seoses niisugusest pursi vaimust. Mis see endast kujutab? Kas sellest Mul ei ole vähematki aimu, mina eilse pursiks ei hakanud, mina ei õppinud üliõpilaslaule ja ma käisin küll. Esimese mai eelõhtul käisin siis lahtiste uste päevad, siis ma käisin peaaegu kõik organisatsioonid läbi. Sakalas näidati mulle, kuidas rebased seal vehklevateni, aga mul endal oli see võõras tookord. Ja ma tulin sind naelud. Millisena? Ja ma nägin muidugi ainult vitriini poold. Mulle püüti näidata eriti Sakalas pidi mulle näidata, et see on väga kultuurne korporatsioon. Kui teie Combat leidis aset 1009, seitsme esimesel aastal sinu sekunditega, siis kõik võisid selles mõttepäevikus lugeda ka üksikuid Memaari katkendeid. Ja nüüd eriti säravalt, tuli see tendents, eredalt tuli see tendents esile viimases mahukas kogus õhtune valgus, kus tee koguni kasutati niisugust omapärast mõistet murd, memuaar. Kindlasti huvitaks kuulajaid Teie raamatu lugejaid. See, mida te arvate memuaaris üldse ja miks te nimetate murdne Maariks. Juba oma sõnavõtus viimasel kirjanikkude kongressil ma tuulitasin, et ma pean memuaarid Te žanri praegu meie kirjandusele kõige tähtsamaks ja et on viimane aeg minevikust kõik jäädvustada, kirja panna, mis veel võimalik on, need võimalused kaovad iga päev hakkab. Nii et seda ma enam kordama ei hakka. Sest see võeti seal ka lindile. Ja see leidis ka üldist poolehoidu, nagu ma aru sain oma murd memuaarides. On mull prii, seda konkreetselt teostada. Kirjutada raamat memuaar ja sellepärast ma võtan siit ja sealt ja valin seda materjali peaeesmärgiga nimme esid elama panna ja nimelt selliseid nimesid, mille kohta teised võib-olla enam midagi ei teaks. Näiteks Gustav Suitsu ka olid mul väga tihedad kokkupuuted ja ma püüdsin neid jäädvustada tihedamalt kui seon kombeks niisugusteks fraasidega täidetud. Artiklites aga on ka terve rida imisi meie ajaloos kyljest lihtsalt mitte midagi ei teata. Ja ma katsun jõudumööda on neid meenutada. Näiteks Eesti Töörahva Kommuuni ajal töötas kultuuri päästmise komitees kaasa üks saksa kõrgaadlik Friedrich Torsten fons drink, kunstiajaloolane kellutasi. Komitee ei oleks mitte midagi teha saanud. Aga temast endast ei tea. Ta mitte kui midagi. Mõni üksik inimene on mõne üksiku joone tema elust kirja pannud, seega läheks tema nimi täitsa kaduma, ajaloole ma katsun seda kirja panna. Peale selle olen ma kokku puutunud teiste inimestega. Boris Vildega. Kahjuks nimi, mis oleks läinud kaduma Eestis sest et tema oli juba naturaliseerunud prantslane ja kool oma päevakäsus See kõik ei ole mitte valmis plaanistatud terviku. Kuradi mentaarne memuaar, kui mul eluteel oleks, siis oleks kõige targem kirjutada autobiograafia. Ja ma olen täitsa veendunud, et see tuleks raamatu, mida võiks avaldada kolmes, 10. 1000. eksemplaris. Sest et aeg oli väga põnev. Ja ma nägin väga palju inimesi ka välismaa reisudel, kelle tähtsusest ma tookord lihtsalt aru ei saanud nagu Ärns roller, kelle käe all maga, propagandat tegin Hitleri vastu. See memuaare element on ju teie romaaniga akendites üsna tugev. Taastub ellu. Ja muidugi kõik, mis ma olen suutnud kirjutada, on üks osa minu mõttemaailmast, seetõttu kõik kordub muidugi. Seda on ka luules. Seda oli väga palju minu loenguis. Paratamatult. Ma pean kordama, ma ei näe selles mitte midagi halba, et see kordub. Aga see suur proosa, mida ma hakkasin kirjutama, see ei ole siiski õnnestunud. Ja mul on väga palju materjale. Arvan, et see siiski. Romaaniks selle sõna senises mõistes iialgi ei kujune. Aga siin peame jälle teoreetiliselt lahendama, mis on siis tänapäeval romaan? Näiteks nendeni mütromand? Teoreetikud arvavad, et tänapäevane romaan ei sisalda mingisugust jutustavat elementi üldse mitte et tal ei ole mingise, kes šeed ja ammugi ei ole seal mitte voodiasjandus sees vaid hoopis tähtsamad asjad. Ja seetõttu ma ei tea, kas sellest proosatööst tuleb mingisugune romaan. Tikk tükk proosat tuleb ja kui looming, kui mõni kirjastus on suuteline tahtel seda avaldama, siis tekib temast ka teatud tervik. Nalja pärast võiks juurde lisada, et kui ma selle plaanistasin 30.-te aastate lõpul, siis ma suurejoonelised mõtlesin triloogia lennu, nüüd olid rumalad unistused. Aga selle mõeldava unistatud triloogia esimene osa on peaaegu valmis. Ja Loomingu toimetus on lubanud järgmise katkendi sellest loost avaldada sügisel. Seal pealkirjaga lumi. Ma lugesin hiljaaegu, tõtt-öelda ma ei suuda praegu meenutada seda autoreid, keda ma lugesin, aga see tundus mulle väga huvitav seisukoht. Nimelt see, keegi autor väidab, et kirjandus tervikuna algab sealt või algab alles siis, kui tekib mälestus. No see on natuke ärriteerivalt öeldud, osa räägitakse, kirjandus on puhas eneserefleksioon. Aga tema väidab seda, et, et alles siis, kui mälestused muutuvad sedavõrd palju päevaks või sedavõrd või kui inimene hakkab nägema, et tema mälestustes on niisugust alget, mis võiks olla tähenduslik teiste jaokski, et vaat siis tekib kirjandus. Ja kui ta suudab veel seda paberipanda, siis saabki temast kirjanik. Kas selle autori seisukohaga võib teie arvates? Kui te lubate praegu kasutada ühte võõrkeelt, et kirjandus on per kinna rong, err in rong, või ladina keeles On see memooria, aga memoorija on ühtlasi ka monits. Ja sellest minu arvates piisab. Kirjanduseks on aga praegu moes hoopis teine seisukoht mida jagavad struktoralistid. Need arvavad jällegi, et. Kirjandus koosneb ainult tekstidest ja on täiesti ükskõik, missugused need tekstid on. Seda seisukohta mina jagada ei suudan. See on minu meelest väga ühekülgne, vaid mulle on lähedasem seisukoht, et kirjandus olgu kollektiivi