Tere õhtust, täna kuulame Puškini poeemi mustlased, Betti Alveri tõlkes esitavad Maria Klenskaja, Lembit Ulfsak ja Tõnu Aav. Saate muusikaline kujundus on Silja Vahuri. Käib ringi pessa Araabias suur mustlasparv. Ja rännul rõkkab jõekäärust. Täna õhtul Maasneyl hele laagri tuli lõkkab. Nii rõõmus on see puhketund keskse stepitähistaeva helgis. Ja miski looduslapse und ei sega räbaldunud telgis. Nüüd aga kirjab tule loit veel vaipasid ja vankri beeli raudpajas podinal keeb toit ja pere vestleb rahumeeli. Hulk hobuseid keskvälja sööb Suur Karu, telgid aga magab. Siin, karjub laps ja ema pragab seal vasar alasile lööb. Nii kodune on laager praegu kuid homme juba koidu aegu, taas liigutakse rännuteel. Step vaiksemaks, jääb une raugelt. Aeg-ajalt hobu hirnub veel. Ja koera hauget kostab kaugelt. Kõik lõkked, kustunud on maas, laul ammugi ju vaikis naistel, kes köiselt uduseks lööbaas. Ja laager magab süte paistel. Ja raugelt üle rohumaade mis vinetavad kaste vees, aegajalt libiseb tavade. Seal kõnnib ringi enne und. Ta tütreke, kes kasvas üles kesk loodust nagu tuules üles. Kuu loojub, varsti möödub tund. Nüüd nagu kajas kerget sammu. Ei stepis, hingas tuulehoog. Zemfiirat pole veel. Ning ammu ju jahtus rauga õhturoog. Kuid sealt ta tuleb selja taga sentriiral, keegi noormees käib. Ma isa ütleb noor mustlane mind rada kääpa juurde viis, kus kohtasin Aleekat, siis ma tahan olla ta sõbranna ja seal oli väga seda meest meid miski lahku viia. Ta varjab ennast kohtu eest jäädnud mustlasena siia. Siis koiduni siin puhkust või veelgi kauem, Oleja, jää meiega Medelgi varju. Eks ela nii kuis lustib, meel koos lahkume, siit koidu õel. Meil pole kindlat kodu, vaja laulu. Nii et kajab stepp. Käi ringi külades kui sepp või nagu karu tantsitaja. Ma jään. Sa kuulud mulle ju, sa jääd mis tähendab kõik muu, kes lahutab sind minu hõimust. Kuid hilja on ju loojub kuu muule võtab uni võimust. Ju päike, Ida taeva Sloidab rauk tammub tasandil. Kees Zafira tõuse ammugoisab. Virgo Virgo, võõras mees. Mu lapsed, jätke Armoase. Täis elevust on vana noor aeg enam viibida ei lase ja lahkumas on mustlasvoor. Käed kähku vaipu kokku seavad ju vankrid, rännutelke veavad, siin üürgab helesikusarv, seal eesleid korvidega liigub, kus musti mudilasi kiigub ja kannul kõnnib mustlas värv. Kõik läbi, isegi karjub kriiskav klaas. Gudruseidja litreid kiiskab täis kirevust on iga täpp. Päev kuldab räbalates kehi Raudgeti rebides keskmehi käib Masa jalgne Mesikäpp. Naer. Metsik laul ja kära, kõik rõkkab, kõik on häälest ära, kõik aina pulbitseb ja keeb, kui raugelt rõõmutuks, küll teeb meid suur maailma surnud. Nii kaugel meist on elulõõm, mis voogab sellest rännu voorist, kui looduslapse laulurõõm üksluiselt hallist orjakoorist. Noor võõras vahtis kaua veel nüüd maha jäänud taevaranda kuid oma leinast aru anda ei tihanud liig ärev meel. Eks vaba Välitada piira. Eks tema kõrvalkäija siira, eks hiilga iga kastetilk. Mis kurbuse, mis kahju pärast ei sütti lõunakaare särast. Lennukesel pole vaja põlist pesa ega tööd haljale oksale on ta maja, kus ta laulab enne. Kevadhommik tuleb ruttu koidukiirtes kuma baas, kuuletades looja jutu. Linnukene laulab taas, suvi särab, suvi kulub, lehed kolletavad puul. Pimenevas laanes ulub kõledesti sügistuul. Inimeste meel on paha. Lumehelbeid maha vao lõunamaale mere taha. Linnukene tändeks kaob. Rändlinnuna, kes igast salust nii muretult saab ulualust, noort pagulastki mööda maad viis hulkuma, ta hingelaad vaid kärsimatust kaasas, kandes end lihtsalt looja hooleks. Andesta, rändas ringi püstipäi. Mis pööristormid aga paiskus ükskõikselt, üleolev laiskus ta südamesse, siiski jäi kord ihaldades kuulsus rõõmu, süda arutamini lõi kord priiskajana, suuri sõõmuda, naudingute peekrist jäi. Aeg-ajalt raputasid rajud ka tema pähe tuisu, lund. Kuid kõue Hoodia põudja sajud ei häirinud ta hinge und. Vaatus nükeid läbi nägi kui seisukorra peremees kui alistuv, ent helde vägi. Ta oli tundel õõnsa ees mis ülemvõimu pahatihti ta südames küll kired said. Kas lõke, sumbus, tuha kihti, seeessüti peal ootavaid. Sa kahetsed su meel on paha, et meiega siin võõrsil käid, miks sa arvad nii? Sa jätsid maha ju omaksed ja maha jäid ka linnas. Kui sul oleks aimu, kui linnade ängistavad vaimu, kui ränk on kiviseinte rõhk ei tunta tubades, kui puhas ja karge kevadeti luhas on varahommikune õhk. Kõik siirus müüakse seal ja ebajumalate ees pead painutades iga mees vaid anub ahelaid ja raha. Mis oleks oodanud seal mind. Eelarvamuste pimegeeris, kurb saatus rõhutute leeris või alatuse hiilgav Hinn. Kuid seal on saalid, mängukoorid üks tralli pidu üle pea. Seal neidudel on, mine tea, mis kullad köige siidiloori. Mis hoolin linna pilgarest, neiud ei nad südant süüta. Sa oled palju kaunim neist ka pärleid ja samet rüüta, kus puudub lärm, seal külm on, rind, jää endiseks. Ma palun sind tingi, jaga minuga mu saatust, mu armastust, jäisa maatus. Neid armastad ja hoiad sa koidu võrsub külluslikust kojast ning ega rikka perepojast suurt vabaduse sõpras. A. Üht vanajutud ja sugu ei ole kustunud lugu oma põlispikal rännakul. Üks mees, kelle keisri viha lasus maapakku meiega teasus, ta nime pole, meelase mul hing, noorusvärske nägu Pauligi hääled suus, kui Eli Wood tõi lõuna maalse lahke laulik mehe hulka oma imelood. Ja nagu oli aja kestel ta ise armulik ja hell, isegi sarm, ka inimestel ta vastu Doonau kallastel. Kuid argipäevatööde alal ei olnud abitumad meest. Seepärast käisidki ta eest ka võõrad tüttimas ja kalal. Kui pakaseid ja põhjatuul jääkaane alla Doonau matsid, siis püha rauga talve kuulnud karusnahkadega katsid. Ei harjunud keskviletsust Se laulik rühmajate rüüga. Ta kõneles, et ränga süüga kord vihastas ta jumalust, kes karistas nii kaua teda Velika lootes vabaneda, ta muudkui nuttis, Norrus päi leinas oma kauget linna kuid elama ei saanud sinna ja Doonau kallastele jäi. Nii suure igatsuse sunnil siis viimati ka surmatunnil, tal paluda ei olnud muud, kui seda alastust veel, ainult et koju saaksid võõralt vaimult vintsutatud kondid, luud. Oh, vägev Rooma riik, mis karmust su alamat küll tunda said? Sa geenius, kes laulsid armust ja ülistasid jumalaid, mis on Sis kuulsus. Tuhatkeelse triumfi leekiv tähelend. Suur surma, kel või lihtsameelse rändra udune legend. Kaks aastat möödus kirjus, Rodus käib ringirändajate vool. Nad igal pool on ikka kodus ja nad on rahul igal pool. Nüüd haritud maailmast lahus. Alec. Ning oma rauges hinge rahusta vabamustlasena neid, mis oli, kortse tuulde hajub. Hinga ainult jõude. Põlve tajub, kõik, võlub teda laager teel. Vaikus, taevast langev kaste, lai step ja lagendikul laste meloodiline, vaene keel. Suur karu, rahulikult sammub ta telki nagu sõbramees koos mustlastega kaantel tammub ning oma kunstiküla ees Molda Rablastela näha pakub üht jalga, teise ette see siis jälle tüütut ketti näeb ja seda uurisedes lakub. Ning samas tõstes laisalt kätt lööb kuljustrummi Aet Alego lauldes laaneoti, kuid tantsitaja talutab Zemfiira ringi, jalutab ja kogub annetusi koti. Kui aga päevakuma, kaob nad kolmekesi lõket teevad pea hirsiterad pehmeks keevad ja vaikus üle telgi vaob. Rauk bee esitab end päeva helgis. Kaaslokkama lööb kevadlill last hoides, tütar laulab telgis. Ajamees hirmus mees, põleta Tiina mind. Tratsin Nugajad tuld. Vihkan surreski sind, vihkan sind, põlgan sind. Kisu südamuse, siiski armastan teist, suren armsama eest. See laul ei meeldi mulle lakka. Nii tüütu on see metsik viis. Kaane või peaksin jääma vakka, ei meeldi, ära kuula, siis põleta, piinab mind, mitesse nägi, saa vana mees, hirmus mees, temast kuulda ei saa. Ta on julge ja noor. Kuidas kuumuta rind, kuidas möödunud ööl kallistas mind. Kuidas suudlesin siis teda lillede seas, kuidas naersime koos valgeid juukseid, subja? Jäävaid las olla, nagu oli. Kas laulnud sulle selgem näib? Fire, sul on vihaks, vali mu laul, just sinu kohta käia. See laul on loodud meie aegu. Ma kuulsin seda noores eas. Näid salm, lauldakse veel praegu poolnaljatades, rahva sõjas, kagulist leppis talve ajal, kord kajas Mullegise viis Ast Suisutades rinna najal marjula seda laulis, siis. Ma mäletan küll väga vähe, päev-päevalt nürimaks jääb meel, kuid nagu raiutud mu pähe, see laul on tänaseni veel. Kõik magab. Täiskuu kumab taevas. Seal tunneb äkki vana, et sensiira äratavat kätt. No ei saa nagu surmavaevas oleko sonib kuulata, need oigab, nuuksutada. Säärase ega teda praegu see vene jutt vist õige, näib, et magajate juures käib luupainaja keskaegu üks koduhaldjas. Koidu eelvaim lahkub jälle. Ootare avaldan sinuga. Nüüd kajab mu nimi sosinal ta suust. Ta uneski su hellust vaja. Seal on tal kallim kõigest muust. Aliku armastas mind, töötab Ma tahan priiust. Jaga söötab uus tunne mind, kuid vaka. Need tähistab üht võõrast nime, mis nime kuulata. Kõik ime ja meeleheitlik viha ööd, Makarda. Ajan kohe praegu ta üles. Ära ilmaaegu ö. Haldjaid segadusse v. Kus viibisid sa isa juures? Üks kodukäija painas sind, ma olin hirmul, sest et suures raskes ahastuses mind kui ikkagist käte vahel sa heitsid. Oh, see tume tund. Ma nägin unes, et meil kahel ma nägin kohutavat und, sa usud und? Ah une valet ei usu ammugi mu meel. Kuid sinu südant ja su palet. Ma usun, palju vähem veel. Seal meeletu, mis mure sunnil nii nukrutsema igal tunnil. Kas taevatuul ei tröösti siin, kas puudub ilu meie naistel? Miks oma nooruspäeva paistel nutta? Ta meel on lapsik, liialduvali liig tõsine ja karm on sinu süda, naiste arm ei ole muud kui ainult nali. Eks vaata kuud, kesk pilvepiiri. Nii rahulikult pillab ta sealt oma sätendavaid kiiri ühtiviisi üle koguma. Ta naeratades vaatab üles ja kergelt udu hõlmava oob, nüüd on ta teise pilves üles juba kaugemale kaob. Kes teeb küll tõke pilvedele ja suudab kinni hoida kuud, kes ütleb neiu südamele, jää kindlaks, ära ihka muud. Neid asju, meie võim ja voli ei muuda. Lein ei aita sind. Kui õrn ja õhetav ta oli kui hellalt, armastas ta mind tumemeelse tunni ajal ta unistas mu rinna najal ja kohe ununes kõik muu, mis meelt mul rõhus. Kuidas tuksustas süda, kuidas naerda, luksus ja lõõritas ta lapsesuu. Oh, miks ta pole nagu varem. Las kaugest minevikust parem sulle pajatanud mu vend ja kirjeldan ka iseend. Mu jutt on pärit murre vallast. Kui ähvardamas Doonau kallast veel polnud, vene pealegi ja sultan meie turjal tantsis siis kõrgel Akkermanni kantsis lõi laksu türgi riigilipp. Ma olin noor ja rõõmuihar. Muss esimustas kahu peas ei tõlkinud veel hõbekihar. Ma nägin iluduste seas üht neidu nagu päikest, kaugelt ma teda vaatlesin raugelt, vaid hellitasin arga und. Siis kinkiski üks õnnist tund. Ta mulle. Nagu langevutt, too öötunnil täht, nii kadus ruttu mu nooruski. Kuid armuind on elu nooruslikkust särast veel üürikese aasta pärast. Marjula jättis maha mind. Kannatage kaldaveeri Kabuli vete juurde viiskus võhivõõrast mustlasveerime kohtasime, lõime siis koos telgid üles künka serval. Taks ööd, nad viibisid meie kõrval ja kadusid siis koidu eel marjula, jättes lapse maha Läks kaasa, nendega mumele mõistnud mõtelda veel paha, kui ärkasin, ent kuhu jäi mu kallim, seisin longuspäi, siis jooksin, hüüdsin, päike nihkus, mu arm ei tulnud silma. VSM fiira, tasa, nutta diskus. Siis hakkasin ta hälli ees ka, mina nutma. Külm ja vilu näis nüüd maailm ja naiste ilu läks nagu looja. Keegi neist ei köitnud mind ja puhkeajal ei ole oma rinna najal mõelam hoidnud ühtki teist. Miks kannatasid vaikselt valu seeasemel, et jooksujalu nad kinni võtta üheskoos ja virutada vihahoos teel pussitera röövli rindu? Kes hoiab kinni laanelindu ja tulist noorust? Õnnes saab kordamööda osaks meile. Kuid homme pole nagu eile ja tagasi ei tule. Ei oma õigustest ei loobuks ma võitluseta või siis joobuks kättemaksust. Kui mu ees v kuristikust kerkiks kallas ja kaitsetult mu meelevallas seal rahnud magaks vihameest tõepoolest aega, siis ei raiskaks vaid jalahoobiga ma paiskaks ta sedamaid kesksügavust. Naerulagin, aga saates ta langust, naudiksin ta vaates veel kohkumise koletust. Ja rõõmsalt rändaks kaua-kaua. Mu vaade üle mere haua. Suhtlement viibiv viibisin juhile liiaksootlus lahkumise une elan liig mõru meel, jää terveks, Tähk satub siidi lähedal. Millal kohtad Jaldasin Trieldena kääbakingu taga Kuuloojumise ajaga, kas tuled saegnarhitmi? Kahjuks? Seal ta luurab, ainult tulen ära, kahtle ainult. Ale komaga ja ta vaim on erutatud uneudus üks kahtlustavalt kiiva Sainda, et nägemuse kudus. Ta virgub. Hinges hämarbiin. Kallist kaaslast pole siin. Nüüd valuvärin rinnas, hoomab, ta keha külmetab ja kuumad, ei, talumatuks muutub telk. Ta väljub, täiskuu taandub taevalt ja valgust annab hädavaevalt vaid mõne tähe virvahelk. Ju vaibunud on päevakära. Surmvaikselt magab hämaras keskvankreid nagu arust ära. Adeko tammub äkki maas, õrn puudutavas kastekihis, pilk pikka jäljerida näeb. Ja kääpa küngastiku sihizaleekogi nüüd sammutseb. Nüüd nagu süda löömast lakkab värisevad silmal laudi äkki pinevusest pingul. Kas kestab unejampsi piin? Kuid jäi, ta kuuleb kalmukingul nüüd sosinad. Ja märkab siin kaht ebamäärast kuju hallis udus. Pääl, oota, kallis, on juba hilja, palun sind. Jää seniks kuni algab agu, sa tahad hävitada min üks minut veel. Paistab nägusa väriseksid armu. Olen hirmul, et mu mees ehk virgub, nüüd vist ongi ärkvel ta kahtlused. Ma olen ärkvel, järge ruttake, nii hea ju pole kusagil teil kahel kui nende hauaõite vahel. Sõber jooksi jookseb ja ilus poiss seisab vakka ja lamaasi alkolakka. Mazur. Meeletu sukk, jäädia, kuuboneerised, kas näed Satapsita? Ma tean sind häälestama kuid su liha võigast veretööd, maniaan. Eks uinu oma õnneunne. Ning ahistatud meeste seas läks kaebler naistekari reas ja suudles lahkunuid. Sealsamas käis kurvem jumalagajätt, käed rüpes kadunute jalus. Maas istus üksi vana, et vaatles tütart. Tummas valus. Haud ootas eemal. Varsti viis noorpaari vaikiv mustlaskari maamulda nagu surmavari, neid jälgis mõrtsukas, kuid siis ta korraganud vimma kiskus. Ja kivilt rohtu kukkus. Viskus. Seal seisis korraga ta ees ja lausus mustlasvanamees. Kõrg inimlaps meid jätta, maa, meil puudub, seadus, puudub võim. Kuid ometi see metsik hõim kaasvennakse mõrtsukat ei taha. Hing on leplik, teineteist meeleheitele ei aja ja kadedusest keegi meist kaasinimese verd ei vaja. Neid kohutab su kiskjameel satigedusest, tapadikad, maid endale, Sabriiust, ihkad. Eks rännake siis oma teel nüüd nagu võõrad jälle laos ja jumalaga. Mine rahus. Taas käratsedes teele asus. Õhk helises ja tolmu Keer tükk aega silmapiiril asus. Pea vaibus, viimne hääl, ka seal. Voor kadus. Õudses orul lohus, vaip katusena katteks peal. Üks vanker ainult seisis rahus. Kui kureparv end ritta seab maast valgeid halla pilvi uhkab tuhk taevas talvisena tuhkab siis nõnda maha jääma, peab kallastud lind. Ta vaatleb teisi. Meid ootab kaugel lõunamaa, kuid haige tiivaga ei saa ta enam alustada. Reisi. Siis õhtutaevas kumas taas. Kuid varsti pimedaks lõi seegi. Ja tühja vankri juurde maas. Tuld süütama ei tulnud keegi. Nii laulu nõiduslikul kajal kaob unustuse udusein ja elavaks, kui muistsel ajal saab jälle vana rõõm ja lein. Seal maal, kus meenutab veel praegu kahepäine kotkas, aegu, mil vihaselt see võitlus kees, kus Istan sümboli võimu vääras ja tema piirid kindlaks määras, kord uhkelt Vene sõjamees, seal vabad mustlased mind köitsid, kes pikki vanu tandrideid reas oma vankritega sõitsid. Nii sagedasti, kes neid said mulle armsaks nendel lõkked, laisk laagrielu, laulu rõkked kui kesist rooga õhtu, Eelme tule paistel jagasime ning uneski marjula nime. Ma sosistasin kaua. Kuid õnne pole teie leeris. Ka mustlastelgis magajale on elu piina pime keeris liig ähvardavalt lähedal. Teil tühja lagendikul, lastel on kannul ahastuse astel. Just nagu kogu inimsool. Sest. Te kuulsite Puškini poeemi mustlased esitasid Maria Klenskaja, Lembit Ulfsak ja Tõnu Aav ning saate kujundas muusikaliselt Silja Vahuri.