Tere õhtust. Puškini sügismeeleolud. Puškini aas. Niisiis veel kord Puškin viimane saade sellest sarjast. Luulet originaalis ja Betti Alveri, August Sanga ja Paul-Eerik Rummo tõlkes on tulnud lugema Maria Klenskaja ja Tõnu Mikiver. Vaikus pole omanud. Pimedus on maa peal, on Kell vaid tiksub ühtlast sammu. Ikka tunnivad sattunud, pargi salajuttu, ahin tilka suse, muutlik lahim, elu ärev hiirerott. Miks mind vaeva tunnetut, töötu hääl? Su mõtteks oled sähk tühjaks tõtteks kulutatud taeva nutt. Mis sa soovid? Miks mind teated? Kutsud sa või saatust, teatad? Aru tahan saada sust. Otsin sinust tähendust. Päeval metslehti viimaseid, need poetab salamahti. Õhk jaheneb jumaasana hommikuti hal. Veel vulavojake on veskid aga lahti. Kui tiik on tardunud kaasrõõmsal õhinal mu üle aedne, peab need oma maadel jahti ja väljad rõkkavad ja haukest elustundon äkki tammikud, mis vaikselt nägid und. Nüüd on mu armsaim aeg kuid kevad, piin on see tasule kaasa toob ju tüütu pori, leha. Põen oleneb käsitu ja midagi ei tee. Karm talv on hubasem, siis virgub vaim ja keha talunud armastan, kui tuleb saani v kuuvalgel lausa lust on tulist sõitu teha. Koos noore neiuga, kes Argsel värinal kätte vargsi pigistab, sul karusvaiba all? Kui kergelt lõbusalt, siis liugleb uisuraud. Puhtad peeglid on täis Elendust ja sära. Ja veel need õdangud, kui ootab kaetud laud ümber askeldus ja rõõmus rahvakära. Kuid aina külm ja tuisk ööd pimedad kui haud. Ei koopas karugi. Viimaks tüütab ära. Kui kaua neiuga siis saanist rallitad või ahju taha poed ja kambris allitad? Oh ilus suveaeg siin muidu armastaks, kuid kuumus, kärbsed, tolm, need teevad tuju pahaks. Vaim on jõuetu, Me liikmest kadunud jaks. Nii ootab põuast põld, et viimaks vihmagaks jood vett, kui loom pank päevas vahel kaks ja jälle tagasi, siis mullust talve tahaks kui pliinidega kord sai maetud vana mees. Nüüd kalli koolnu auks on jää ja jäätise ees. Kuid armas minule on sügis. Suvesurm kui aasta rikkused kõik kogutud on aita. Mis vaikse iluga, siis närvub mets ja nurm. Mõnd Lastki, nõnda näed, ei teda ükski paita. Ent siiski varjulandas iselaadne hurm. Küll paljud sügisesele ja muud küll aita, kuid mind vaimustab sa tunnistama pead, mu kallis lugeja, et tas on palju head. Miks mulle meeldib ta? Nii diisikuses neid võib vahel meeldida. On eriline luule, sest surma vapruses, mis kaasa kisub, meid ei oma saatust ja ei kaebeid kerkis uule vaid ehib naeratus, ta huuli, vahaseid ei hauamusta, suud ta haigutavad. Kuule erk purpurõhetus veel mängib põsilgal. Täna on veel siin. Kuid homme mullal. Mis nukker aastaaeg kuid silmadele rõõm on meeldinud minule ta lahkumise ilu. Mind paelub loodusesse värvumise lõõm on kullas, purpur, kõik Messad õhkkon vilu. Nii rõõmsaks värskeks teeb meid iga karges. Vaid harvad päiksekiirt näeb läbi pilvepilu, vihm udud, hallaööd aina väheneb. Ja ähvardavalt talv ju kaugelt läheneb. Jah, hea on sügisel. Ma jälle puhken siis. Muidu kunagi nii hästi end ei tunne siis armsaks jällegi saab lihtne eluviis, söön palju isuga ja sügavalt vao, Nunne. Ja kui siis reibas kõnd mu vere käima viis. Ma olen jälle noor, mind täidab õnnetunne ja värske eluhoog. Nii on muu organism. Oh andke andeks, banaalne prosais. Muratsu tuuakse, lakk tuules, lehvib tal lai avarus on ees, nüüd, kuhu ükstapuha. Jää rõõmsalt heliseb ta kerge kaviaal sõit läbi orgude. Mind viib ja üle luha. Kuid peagi kustub päev ja jälle raginal puud ahjus põlevad. Ma kuulan tulevua, loen raamatut ja leek korda üles lööb, kordvaob. Ja mõtteviimati, mul kaugustesse kaob. Ja ümbritsev maailm on äkki ununenud? Ei vanur lasid vaim ergas enam talla täis pilte, helisid, mäki, tunnen end täis luule elevust, hing tõuseb taeva alla. Ja nagu unenäos mind mõttevaba lend viib aina edasi. Kõik teed on talle valla ja nägematus taas mu armsad tuttavad. Unistused siis mu juurde ruttavad. Ja mõtted tormlevad, süttib sees ja riimid, tulvad, sulg nende käsku järgi. Ma võtan paberi, mis kutsuvalt donees Värsid voolavad, et muudkui ülesmärgi. Nii laevgi sadamas on vaka vaikses vees kuid seavad madrused, näe korda haakel värgi ja ankru hiivavad tuul. Purje paisutab avamerelt voogjuhi, hiiglast kaisutab. Välja sõidame. Kuid kuhu sõita siis? Jälle pilvi koondub taevas ümber valgus, vähened, süda piinleb, hirmu vaevas. Jälle häda läheneb. On mul veel, kui maru puhkeks jõudu seista võitlusreas ja lisaks kindlaks uhkeks, nagu ükskord noores eas. Torme täis on olnud elu. Loib need hing on tormi eel ehma veelgi, leian pelu, sadamasse jõuan veel. Aga aimus lasub hingel. Ees on jumalagajätt. Viimast korda veel mu ingel, tõttan suruma suget hüvasti ning teele saates lausu vaikselt ingele hea. Tõsta silmad, hellus vaates kurvalt longu, lase pea. Ja see mälestus mind kannab. Siis, kui murem asendab jälle julgust. Indu annab. Noorusjõudu, asendab. Ma leidsin raamatu, kus vahel on lihtne kuivanud põllulill. Juba hargneb mõtteahel. Ja juba Hingonilevil buss, puhkes ta kas hetke ainult või kaua, õilmitseb ja võis. Kes selle kord küll noppis Vainult? Miks siia pandud on see õis? Rõõmsa kohtumise täheks või lahkumise märgiks see et meelest iialgi ei läheks üks vaikne üksik metsatee. Ja mis siis hiljem sai neist kahest kas oota sees neid õnn või piin? Olen elus veel või hukkunud vahest. Nii nagu nüüdse Õiski siin. Kordoline uitamas keskhoolduseta orgu kui ütlemata vaher mu järsku surus norgu. Mind haaras hirm ja piin kui mõrvalt püütud meest kes ilmseks saanud süü see pääse kohtu eest. Siis hinge haavadesema halasin ja kurtsin, taak turjal. Vintsklesin ja mures käsi murdsin. Ja soigu siin vaid üht, just nagu tõve koos. Mis pean ma tegema? Mis mulle toob see loos? Taas oma koju, siis ma läksin longuspäi. Kurbus mõistmatuks, seal kõikidele jäi. Ma arvasin, on hea, kui pesin vait ja vaga ja oma perega ei mõtteid musti jaga. Tund tunni järel läks kuid vaev, see kasvas veel ja mattis südant, niiet kütkeis pääses, keel. Ohver ja häda küll, eks teadkel lapsed, naine nii neile rääkisin. Ränk hirm ja murrebayne, mu hinge pigistab ja ainumõtte sund mind piinab tulemas Ohligioon tund, pea tõuseb leek ja tuul ja meie linn ei püsi. Nii on määratud, tast jääb vaid tuhk ja süsi. Meil tuleks varmalt nüüd. Kodakondselevist pentsik naise jutt, kõik ohkal vahtisid mind nagu hullunud ent peagi toimusid, jätsid hommikuni mind rahusse, et viiks mult palaviku, uni, kuid nutmas kaeblema päästnud mind ka säng, jäid lahti, rasked laud ja kestma hinge äng. Auvalgel nähti ju, et enam ma elama ja tuldi küsima ning kuuldi sedasama, mis ennistki. Siis vaen, umbusk ja pahameel. Pead tõstsid omastes, kes leidsid määral teel mind astumas. Ja nüüd mind püüdsid kurja nõuga küll põlastusega, küll valju sõimujõuga, sealt pöörda, valjemalt end kaebles, minu rind ei kuulnudki ma muid ning valuvaevas mind. Ja lõpuks kodustel said otsa sõim ja kära käega lüües, kõik nad pöörasid must ära kui tüütust jampsi Ast, kel mõistus segi pääs ja kellel range arst, võib-olla ainus pääs. Jõud ammendumas. Nii ma läksin rammetuna, et teel ja kõndudel taas hulkuda, kui tuna pilk ringi eksalemas, kui vangil, pagejal või vihma hirmu käes peavarju hagejal. Nii koormatarisin ja hinges lootus kohtus. Üks noormees tundmatu seal mulle vastu juhtus. Mis imevaikne pilk tal tõusis raamatust ja mõõtis, küsides mind Jamu aastust. Akostin vastuseks. Tea, et mu hirmutooja on surm ja kohtupäev mind kutsunud on looja. Kuid päeva ees mu hinge surub õud. Ma pole valmis veel. Kui tõesti siin su jõud jäänud nõdraks, lausus mees. Miks ütle seda linnasabale jätnud veel aeg ammu teele minna. Kuid mina, kuhu siis, kus on see õigeim tee? Käe noormees sirutas ning näitas kaugusse ja lausus, nagu arst. Mis nääpsu silm seal? Vaata? Nüüd silmist valusaistma, püüdsin pilku saata neid ahnelt avades. Kui see, kes pääsenud kaest üks valgus, kostsin siis sealt lohutab mind vaest. Siis mine tähiseks valguse eemale, särav. Vaid seal on lunastus. Su ainus kitsas värav, sa seda näha saad. Teel kindlalt püsivaid Jamine. Teele sealt maa seest siin jalamaid. Nüüd puhkes ärevus, mu omastas ja teistes, kes oli tundnud mind ning kodulävel seistes mu pere hüüdis mind ja valjult hädaldas hulk sõpru-tuttavaid neil ümber saagimas. Seal oli sõimajaid ja haletsejaid segi, kes maanineeris mind Gesele naeruks tegi. Naistoetas troostis üks ja teine pidas Heaksed naabrite vägisi mind seoksia koju veaks. Ja juba olidki mul kannul jälitajad. Kuid sammul lisasin, jäid taha, linnarajad jäid taha, siinsed maad neist kiirustasin priiks. Et kitsas värav peamindlunastusse viiks. Käisin jällegi maanurka vaatamas, kus elasin. Kui pagendatud. Kas vaikset aastat ju kadus 10 suve sellest ajast mu ümber, paljugi on teisiti. Ka mina ise üldist seadust mööda nüüd olen teine. Aga minevik siin valdab jälle mind just nagu oleks neis vaarikutes alles eile veel maringi luusinud. Seal on maapaomaja, kus elutsesin oma hoidjaga. Ju puhkab vaene Edekene mullas. Mu kõrv ei kuule enam kunagi ta sekeldust ja sammu seina taga. Ja see on metsa küngas mille tipul nii sageli maa vaikselt istusin. Kes Kaljaid karja Maide, kollandavaid väljum, värv sinisena, laiub kaugele sealse õudes mööda salapärast voogu, veab kalur kehvanoota. Laugel kaldal võib näha külasid ja nende Tase vildak. Veski maadleb tuultega ja vaevu pöörab tiibu. Alguses lõppeb mu suguvõsa mõis ning mäkke tõusev tee on vihmast auklik. Haljendab kolm mändi. Üks kasvab eraldi, kuid teised kaks on lähestikku. Kui ma vanasti kuupaistel ratsutasin nendest mööda siis oma tuttavlikku mühinaga nad ikka tervitasid mind. Nüüd sõitsin ma sama teed ja nägin jälle neid. Nad olid endised ja endistviisi. Ma kuulsin, kohisevad nende latvu. Maasaga ümber vananenud juurte kus enne oli tühi lage, kõik. Nüüd vohab noor ja haljas männivõsa. Kui laseb tere, kelle peade kohal on vanemate katus. Üksinda seisab eemal nendega saarlane kui pahur vanapoiss ja tema ümber on ainult igavus ja tühjus. Tere sa tundmatu ja tärkav sugupõlv. Ei ole mulle antud aegu meile sirgunud suuremaks mu sõpradest ja peidad möödujate pilgu eest kord nende kulupead. Mu pojapoeg. Ent kuulge, teie ladvus tervitust kui pärast virgutavat võõrsil käiku siit mööda minnes hilisöisel tunnil keskkoma meeldivaid ja rõõmsaid mõtteid. Ta mäletab ka mind. Aeg tulnud sõber aeg on tõesti kätte jõudnud. Mu hing ei ole nii veel enne asu nõudnud raashaaval iga päev viib lendu olemist, viib tunni järel tund meist elu, Neist. Õnn. See on virvapilt, mis jahtimist ei tasu. Kuid mida leida võib, on vabadus. Ning asub mullu orjal väsinuna üks salajane, kui ei kao. Siit kaugel otsin tööks ja hellaks rõõmuks. Kuulasime Puškini luulet. Tõlkijad Betti Alver, August Sang, Paul-Eerik Rummo, esitasid Maria Klenskaja ja Tõnu Mikiver muusikaalist saatesse Silja Vahuri. Puškini aas.